Seekord oli distansi pikkuseks 100 km. Ringike Tamulal ja seejärel piki Võhandut Võõpsuni välja. Startis 241 erinevat alust, kuid katkestajaid oli palju.
Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.
Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.
Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.
Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!
StardiprotokollFinišiprotokoll
reede, 24. aprill 2009
esmaspäev, 23. märts 2009
Pikad suusatreeningud
Eellugu
14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.
Hommikul
Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.
Otepää-Kuutse 2:20
Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.
Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.
Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).
Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.
Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.
Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.
Kuutse-Elva 2:00
Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...
Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.
Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.
Elva-Kuutse 2:00
Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.
Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.
Kuutse-Otepää 2:30
Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.
Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud
Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.
Kokkuvõtteks
Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.
Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.
Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...
14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.
Hommikul
Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.
Otepää-Kuutse 2:20
Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.
Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.
Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).
Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.
Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.
Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.
Kuutse-Elva 2:00
Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...
Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.
Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.
Elva-Kuutse 2:00
Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.
Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.
Kuutse-Otepää 2:30
Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.
Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud
Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.
Kokkuvõtteks
Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.
Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.
Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...
esmaspäev, 9. märts 2009
WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009
WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009
Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis
Sinnasõit
Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.
Enne võistlust
Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta
Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.
Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse
Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid
Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada
Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.
Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.
Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.
Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.
Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga
Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.
Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)
Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...
Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.
Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.
Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.
Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.
Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...
Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime
Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.
o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.
Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine
See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.
Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi
See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.
Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.
Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.
Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.
Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.
Etapp 6 - Ratas ehk loobumine
Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.
Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.
Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.
Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.
Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.
Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida
Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.
Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta
Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.
Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele
Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...
Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.
Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis
Sinnasõit
Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.
Enne võistlust
Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta
Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.
Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse
Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid
Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada
Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.
Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.
Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.
Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.
Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga
Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.
Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)
Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...
Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.
Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.
Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.
Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.
Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...
Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime
Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.
o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.
Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine
See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.
Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi
See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.
Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.
Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.
Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.
Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.
Etapp 6 - Ratas ehk loobumine
Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.
Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.
Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.
Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.
Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.
Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida
Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.
Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta
Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.
Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele
Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...
Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.
esmaspäev, 9. veebruar 2009
esmaspäev, 26. jaanuar 2009
25. jaanuari treening Sulbis
25. jaanuaril toimus treening Võrumaal Sulbis.
Aivar kirjutas oma blogis korraldajapoolse nägemuse.
Minu poolt muljekillud:
* tore oli rajale pääsemise lisaülesanne - tammelt oksa saagimine kõrgustes
* peale rattarajale startimist lagunes mul käiguvahetaja, aga perepoeg Margo ulatas kiirelt abikäe ja peagi oli esimesele käiguvahetajale puuklotsi ja mägiaivari teibiga 3. käik fikseeritud
* rattas Kristjan, vana talisupleja, otsustas ühe etapi, kus oli valida ühelt või teiseltpoolt ümbersõidu vahel, otse üle Võhandu minna, kuulu järgi oli mingil määral seal jääd olnud, aga rattaga jõe keskele jõudes kukkus sisse, ise pääses enam-vähem kuivalt kaldale, aga ratas kukkus jõkke ja ratta väljatoomiseks pidi ka ise ikkagi vette ronima...aga läbis raja täies ulatuses ja kõige kiiremini. Kristjan oli üsna imestunud, kui kuulis, et see jõgi, kus ta suples, oli Võhandu, võimalik, et teades, et see on Võhandu, poleks ta otse läinud...
* Maret haigestus enne treeningut ja seetõttu jäi treeningul osalemata
* Mina olin seekord suhteliselt nõrk, meil Aigariga kaotus Kristjanile kujunes üllatavalt suureks, tervelt tund aega, oma arust tempo väga aeglane polnud, aga kohati oli mul raskusi Aigari tempoga kaasaminekuga. Peale trenni mind siis noriti, et "mis juhtus", ilmselt tsiteeriti eelmise aasta Mareti küsimust Aigarile :)
* jooksu 7. punkt oli kõige tehnilisem punkt ja seekord ükski osalejatest seda ei leidnud, kui meie Aigariga punkti piirkonda jõudsime, siis olid seal regulaarse kammimise jäljed, peale 15 minutist otsingut helistasime Kristjanile ja saades teada, et keegi polnud punkti leidnud, tulime kah tulema
* lõpus tuli lahendada teine lisaülesanne, rajal leitud tähtedest lahenduslause kokku panna, jooksu sõna "Võrumaal" tuli hoobilt, aga rattaosas olevat kahte X-i ei suutnud kuhugi paigutada, kui Aivar andis vihje rooma numbritest, siis 5 sekundi pärast oli lahendus käes: "XXV jaanuar Võrumaal"; pärast Hellele seda lugu rääkides, ütles ta, et Aivar pidi ju andma info, et "päev kuu koht". Jah, Aivar kirjutas küll need kolm sõna meile paberile, aga ju peale trenni oli mõte nii kinni, et ei taibanud neid kolme sõna lahenduse vihjena võtta...
Lõpetuseks tänan Aivarit, Hellet ja pererahvast toreda trenni, sooja sauna ja maitsva söögi eest.
Aivari pildid
Aivar kirjutas oma blogis korraldajapoolse nägemuse.
Minu poolt muljekillud:
* tore oli rajale pääsemise lisaülesanne - tammelt oksa saagimine kõrgustes
* peale rattarajale startimist lagunes mul käiguvahetaja, aga perepoeg Margo ulatas kiirelt abikäe ja peagi oli esimesele käiguvahetajale puuklotsi ja mägiaivari teibiga 3. käik fikseeritud
* rattas Kristjan, vana talisupleja, otsustas ühe etapi, kus oli valida ühelt või teiseltpoolt ümbersõidu vahel, otse üle Võhandu minna, kuulu järgi oli mingil määral seal jääd olnud, aga rattaga jõe keskele jõudes kukkus sisse, ise pääses enam-vähem kuivalt kaldale, aga ratas kukkus jõkke ja ratta väljatoomiseks pidi ka ise ikkagi vette ronima...aga läbis raja täies ulatuses ja kõige kiiremini. Kristjan oli üsna imestunud, kui kuulis, et see jõgi, kus ta suples, oli Võhandu, võimalik, et teades, et see on Võhandu, poleks ta otse läinud...
* Maret haigestus enne treeningut ja seetõttu jäi treeningul osalemata
* Mina olin seekord suhteliselt nõrk, meil Aigariga kaotus Kristjanile kujunes üllatavalt suureks, tervelt tund aega, oma arust tempo väga aeglane polnud, aga kohati oli mul raskusi Aigari tempoga kaasaminekuga. Peale trenni mind siis noriti, et "mis juhtus", ilmselt tsiteeriti eelmise aasta Mareti küsimust Aigarile :)
* jooksu 7. punkt oli kõige tehnilisem punkt ja seekord ükski osalejatest seda ei leidnud, kui meie Aigariga punkti piirkonda jõudsime, siis olid seal regulaarse kammimise jäljed, peale 15 minutist otsingut helistasime Kristjanile ja saades teada, et keegi polnud punkti leidnud, tulime kah tulema
* lõpus tuli lahendada teine lisaülesanne, rajal leitud tähtedest lahenduslause kokku panna, jooksu sõna "Võrumaal" tuli hoobilt, aga rattaosas olevat kahte X-i ei suutnud kuhugi paigutada, kui Aivar andis vihje rooma numbritest, siis 5 sekundi pärast oli lahendus käes: "XXV jaanuar Võrumaal"; pärast Hellele seda lugu rääkides, ütles ta, et Aivar pidi ju andma info, et "päev kuu koht". Jah, Aivar kirjutas küll need kolm sõna meile paberile, aga ju peale trenni oli mõte nii kinni, et ei taibanud neid kolme sõna lahenduse vihjena võtta...
Lõpetuseks tänan Aivarit, Hellet ja pererahvast toreda trenni, sooja sauna ja maitsva söögi eest.
Aivari pildid
neljapäev, 15. jaanuar 2009
Icebug 25h matkasport 2009: seiklusporr
Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.
Vabandus
Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!
Halb üllatus
Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.
Proloog
Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.
Esimene rattaetapp
Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.
Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.
Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.
Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.
Esimene jooksuetapp
Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.
Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.
Teine rattaetapp
Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.
Teine jooksuetapp
Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.
Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.
Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.
Esimene ja viimane suusaetapp
Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.
Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.
Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.
Kolmas jooksuetapp
Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.
Lõpp meie jaoks
Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.
Kriitika
Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.
Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.
Vabandus
Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!
Halb üllatus
Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.
Proloog
Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.
Esimene rattaetapp
Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.
Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.
Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.
Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.
Esimene jooksuetapp
Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.
Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.
Teine rattaetapp
Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.
Teine jooksuetapp
Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.
Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.
Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.
Esimene ja viimane suusaetapp
Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.
Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.
Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.
Kolmas jooksuetapp
Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.
Lõpp meie jaoks
Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.
Kriitika
Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.
Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
ICEBUG 25h matkasport 2009
Medisoft Adventure Team osales seekord koosseisus: Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik.
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
esmaspäev, 29. detsember 2008
28. detsembri treening
Aeg: 28. detsember 2008 kell 10-18
Koht: Otepää lähedal Veski baas
Rajameistrid: Eduard ja Artur Taivere
Osalejad: Aigar Sirel, Martti Mikk, Kaido Hallik, Eleri Hirv, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Andres Pae, Margus Marrandi, Leivo Sepp
Seekord võõrustasid meid vennad Taivered, kes olid koos ilmataadi abiga kokku pannud Läti stiilis raja. Olid olemas kõik tingimused seiklussportlase proovilepanekuks:
* kohati kukkus raja läbimisel ka keskkohani lume sisse
* olid veetakistused, mida sai ületada jää peal baleriini tantsides või mööda puid turnides
* punkte oli pandud ka ujuvatesse kohtadesse, pidi olema maksimaalselt tähelepanelik, et neid leida
* oli punkt, mille jaoks rajameister oli pannud igaks juhuks 2 tähist (erinevatesse kohtadesse), aga kumbki polnud õiges kohas, ühelt poolt tulijatele jäi üks punkt tee peale, teiselt poolt tulijad surfasid kaua aega ja lõpuks koba peale leidsid teise punkti :)
* tuli näidata head rattavalitsemist jää peal ja autojäljes sõites (autojäljest väljasõit tähendas ratta ristikiskumist ja üldjuhul ratta pealt mahatulekut)
* tuli hakkama saada 5-10 kraadise külmaga
* kohati tuli ratast seljas tassida
* kaardid olid vanad ja pidi olema loominguline, et aru saada, mis on maastikul vahepeal muutunud
Tulemused
Rada oli planeeritud vaheldusrikas: ratas + jooks 1:20000 põhikaardil rogaini kujul kontrollajaga 2:10 + ratas + suundorienteerumine spetsiaalsel o-kaardil 1:10000 kaardil + ratas. Ratta kaardiks oli 1:50000 baaskaart.
Kuna Katri seekord haiguse tõttu treeningule ei jõudnud, siis läksin rajale koos Eleriga.
Esimene ratas
Esimene punkt tuli kenasti.
Teise punkti, mille legendiks oli raja ja oja rist, läksime kolmanda punkti kaudu, sest otsustasime pigem joosta edasi-tagasi kui et ratast läbi metsa tassida.
See osutus punktiks, mille jaoks rajameitser oli pannud igaks juhuks 2 tähist. Milline oli seis kaardil vs maastikul: kaarti vaadates oli kõik ilus - kena teeke läheb ojani välja, aga looduses oli tee enne oja vahepeal kinni kasvanud ja siis läks uuesti edasi. Rattaraja autor Artur kommenteeriski asja nii, et vaatasin: tee lõpeb ära ja märjem koht kah on (künka peal oli suurem poriloik) ja panin punkti maha, kõrvalt leidsin mingi hargneva tee ja panin selle lõppu kah punkti.
Need, kes otsustasid rattaga punktini sõita ja siis läbi metsa tassida, leidsid hargneva tee lõppu pandud punkti. Need, kes tulid järgmise punkti poolt joostes, leidsid peale pikki otsinguid künka peale suure porilombi kõrvale pandud punkti.
Meie Eleriga leidsime selle nii: olime peaaegu loobunud punkti otsimisest, siis tegin ettepaneku, et jookseme sellele teele välja, kust rattaga punkti tulijad oleksid pidanud tulema ja siis seda teed mööda tuleme, vaatame, kas saame punkti kätte. Ja kui olime 100 meetrit jooksnud siis Eleri teravad silmad nägid vasakul künka peal tähist.
Eriti kaua läks selle punktiga Marttil. Kui Eleriga juba ülejärgmise punkti poole teel olime, siis helistas Martti ja hargnes järgmine dialoog:
Martti: "ütle vähemalt seda, kas te leidsite teise punkti"
Kaido: "jah"
Martti: "ära rohkem midagi ütle"
Ja Martti seiklussportlasele kohane visadus kandis vilja, ka tema leidis selle punkti, sarnaselt meie leidmisega - mööda kraavi liikudes heitis pilgu künka peale ja nägi seal tähist lehvimas.
Kolmanda punkti teederisti juures oli mul hämming, et justkui on õige koht, aga tähist pole, aga Eleri teravad silmad leidsid kiiresti tähise, mis oli paarkümmend meetrit metsa sisse pandud.
Neljandasse punkti minnes tegin o-tehnilise vea, valet teeotsa pidi edasi-tagasi sõites kaotasime ehk 5-10 minutit. Kolme tee ristist tuli minna 2. teed pidi, aga kuna esimene tee oli lume all ja ma ei märganud seda, siis läksin kahjuks 3. teed pidi.
Punkti 4A minnes tuli ratta tassimist ja sellega üle kraavi hüppamist harjutada.
Rogaini algusesse minekul küsisime korra ka talumehelt teed, kui olime tema taluni jõudnud. Ta ütles, et ega kuni suure teeni rattaga küll sõita ei saa. Aga me tõestasime vastupidist :)
Rogain
Tavaoludes poleks 2:10-ga selle raja läbimine probleem olnud, aga lumi tegi kõikide punktide võtmise raskeks. Samas Maku-Leivo kontrollaja sees ja Martti 5 minutise hilinemisega läbisid kõik punktid.
Rogaini liikusime aeg-ajalt lahku minnes ja siis jälle kokku saades koos Kristjani ja Aivariga. Rajal sai:
* kohati pooles reies lumes sumbata
* teede peal joosta
* lumekooriku peal joosta
* soode ragiseva jää peal joosta aeg-ajalt mõnes kohas ka läbi vajudes
Meil jäi võtmata 3 punkti ja jõudsime tagasi 11 minutit enne kontrollaega.
Mul õnnestus taas viga teha, punktiga 61, seekord 3-4 minutit ehk. Ja taas põhjus sama - esimesed teed olid lume all ja läksin tagumise tee peale, kus jälg sees oli. Eleri õnneks korrigeeris õige pea.
Teine ratas
See rattaosa oli kiirem. Jalgsi liikumist praktiliselt polnud. Aga sellest tulenevalt hakkas vaikselt külm. Lõpuks olid sõrmed ja varbad üsna külmunud. Icebug 25h tarbeks vaja rattale jalasoojendajad ja korralikud soojad kindad muretseda.
Suundorienteerumine
Rajal oli 5 punkti + 1 peidetud punkt. Jalad olid rattasõidust külmunud, aga esimesse punkti jõudes olid enam-vähem üles juba soojenenud.
Esimesse punkti minekul tegin 2 korral viga:
* kuna kaardil oli rohkem punkte, kui maastikul, siis hakkasin vahepeal vale numbriga punkti minema
* punkti piirkonnas läksin vale nina peale
kokku viga ehk 3-4 minutit, hea et Eleri korrigeeris.
Etapid 2-3 ja 3-4 olid kohati kõhuni läbi vajudes lumes sumpamine. 3. punkt oli üldse rosin seiklussportlasele: pimedas metsas ülitihedas võsas kõhuni lumes :) Kuidas küll rajameister suutis punkti maha panna...igal juhul tänud minu poolt.
Viimasesse punkti minnes oli eriülesanne: punase joone peal on peidetud punkt. Kuna enamus etapist oli tumerohelises metsas, siis kõige loogilisema kohana tundus tee ja punase joone lõikumine vahetult enne punkti. Põhimõtteliselt läks piirkond täppi, punkt oli pandud 20 meetrit teest punkti poole, aga leida seda meil ei õnnestunud. Sellel viimasel etapil kadus mul vahepeal järg käest, keskendumine oli kahjuks kadunud ja nii tuli seal 50-100 meetrit edasi-tagasi käia ja siis tõmblesin peidetud punkti otsides ja siis loobusime sellest ja siis kaldusin punktile peale minnes vasakule, aga arvasin, et kaldusin paremale ja kasutasin halba strateegiat: "otsin paaniliselt punkti, tõmblen edasi-tagasi, vaja punkt kiirelt leida, muidu ei jõua kontrollaega". Lõppes lugu sellega, et punkt jäigi leidmata, tuli punkti piirkonnast lahkuda, et kontrollaega jõuda.
Eleri ei saanud siin kah eriti aidata, kuna tal polnud lampi kaasas. Eleri sai kasutada ainult minu tagavara kaardilugemislampi.
Kolmas ratas
Kolmas ratas osutus meie jaoks tagasi finišisse sõitmiseks. Jõudsime 8 minutit enne kontrollaja lõppu tagasi.
Ainsana võtsid kolmandas rattaosas punkte Maku ja Leivo, kes läbisid 3 punkti 5-st.
Finišis
... ootas meid soe saun ja tugev kõhutäis ja Martti paistes jalg. Martti oli oma jala teise jooksu alguses kahekorra keeranud ja see oli paks nagu puupakk. Pidi traumapunkti minema, üks võimalik stsenaarium on: "kips". Igal juhul Icebug 25h jääb Marttil vahele :(
Kokkuvõtteks tänan vendasid huvitava raja ja hea korralduse eest ning loodan, et Martti jalg peagi paraneb...
Koht: Otepää lähedal Veski baas
Rajameistrid: Eduard ja Artur Taivere
Osalejad: Aigar Sirel, Martti Mikk, Kaido Hallik, Eleri Hirv, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Andres Pae, Margus Marrandi, Leivo Sepp
Seekord võõrustasid meid vennad Taivered, kes olid koos ilmataadi abiga kokku pannud Läti stiilis raja. Olid olemas kõik tingimused seiklussportlase proovilepanekuks:
* kohati kukkus raja läbimisel ka keskkohani lume sisse
* olid veetakistused, mida sai ületada jää peal baleriini tantsides või mööda puid turnides
* punkte oli pandud ka ujuvatesse kohtadesse, pidi olema maksimaalselt tähelepanelik, et neid leida
* oli punkt, mille jaoks rajameister oli pannud igaks juhuks 2 tähist (erinevatesse kohtadesse), aga kumbki polnud õiges kohas, ühelt poolt tulijatele jäi üks punkt tee peale, teiselt poolt tulijad surfasid kaua aega ja lõpuks koba peale leidsid teise punkti :)
* tuli näidata head rattavalitsemist jää peal ja autojäljes sõites (autojäljest väljasõit tähendas ratta ristikiskumist ja üldjuhul ratta pealt mahatulekut)
* tuli hakkama saada 5-10 kraadise külmaga
* kohati tuli ratast seljas tassida
* kaardid olid vanad ja pidi olema loominguline, et aru saada, mis on maastikul vahepeal muutunud
Tulemused
Rada oli planeeritud vaheldusrikas: ratas + jooks 1:20000 põhikaardil rogaini kujul kontrollajaga 2:10 + ratas + suundorienteerumine spetsiaalsel o-kaardil 1:10000 kaardil + ratas. Ratta kaardiks oli 1:50000 baaskaart.
Kuna Katri seekord haiguse tõttu treeningule ei jõudnud, siis läksin rajale koos Eleriga.
Esimene ratas
Esimene punkt tuli kenasti.
Teise punkti, mille legendiks oli raja ja oja rist, läksime kolmanda punkti kaudu, sest otsustasime pigem joosta edasi-tagasi kui et ratast läbi metsa tassida.
See osutus punktiks, mille jaoks rajameitser oli pannud igaks juhuks 2 tähist. Milline oli seis kaardil vs maastikul: kaarti vaadates oli kõik ilus - kena teeke läheb ojani välja, aga looduses oli tee enne oja vahepeal kinni kasvanud ja siis läks uuesti edasi. Rattaraja autor Artur kommenteeriski asja nii, et vaatasin: tee lõpeb ära ja märjem koht kah on (künka peal oli suurem poriloik) ja panin punkti maha, kõrvalt leidsin mingi hargneva tee ja panin selle lõppu kah punkti.
Need, kes otsustasid rattaga punktini sõita ja siis läbi metsa tassida, leidsid hargneva tee lõppu pandud punkti. Need, kes tulid järgmise punkti poolt joostes, leidsid peale pikki otsinguid künka peale suure porilombi kõrvale pandud punkti.
Meie Eleriga leidsime selle nii: olime peaaegu loobunud punkti otsimisest, siis tegin ettepaneku, et jookseme sellele teele välja, kust rattaga punkti tulijad oleksid pidanud tulema ja siis seda teed mööda tuleme, vaatame, kas saame punkti kätte. Ja kui olime 100 meetrit jooksnud siis Eleri teravad silmad nägid vasakul künka peal tähist.
Eriti kaua läks selle punktiga Marttil. Kui Eleriga juba ülejärgmise punkti poole teel olime, siis helistas Martti ja hargnes järgmine dialoog:
Martti: "ütle vähemalt seda, kas te leidsite teise punkti"
Kaido: "jah"
Martti: "ära rohkem midagi ütle"
Ja Martti seiklussportlasele kohane visadus kandis vilja, ka tema leidis selle punkti, sarnaselt meie leidmisega - mööda kraavi liikudes heitis pilgu künka peale ja nägi seal tähist lehvimas.
Kolmanda punkti teederisti juures oli mul hämming, et justkui on õige koht, aga tähist pole, aga Eleri teravad silmad leidsid kiiresti tähise, mis oli paarkümmend meetrit metsa sisse pandud.
Neljandasse punkti minnes tegin o-tehnilise vea, valet teeotsa pidi edasi-tagasi sõites kaotasime ehk 5-10 minutit. Kolme tee ristist tuli minna 2. teed pidi, aga kuna esimene tee oli lume all ja ma ei märganud seda, siis läksin kahjuks 3. teed pidi.
Punkti 4A minnes tuli ratta tassimist ja sellega üle kraavi hüppamist harjutada.
Rogaini algusesse minekul küsisime korra ka talumehelt teed, kui olime tema taluni jõudnud. Ta ütles, et ega kuni suure teeni rattaga küll sõita ei saa. Aga me tõestasime vastupidist :)
Rogain
Tavaoludes poleks 2:10-ga selle raja läbimine probleem olnud, aga lumi tegi kõikide punktide võtmise raskeks. Samas Maku-Leivo kontrollaja sees ja Martti 5 minutise hilinemisega läbisid kõik punktid.
Rogaini liikusime aeg-ajalt lahku minnes ja siis jälle kokku saades koos Kristjani ja Aivariga. Rajal sai:
* kohati pooles reies lumes sumbata
* teede peal joosta
* lumekooriku peal joosta
* soode ragiseva jää peal joosta aeg-ajalt mõnes kohas ka läbi vajudes
Meil jäi võtmata 3 punkti ja jõudsime tagasi 11 minutit enne kontrollaega.
Mul õnnestus taas viga teha, punktiga 61, seekord 3-4 minutit ehk. Ja taas põhjus sama - esimesed teed olid lume all ja läksin tagumise tee peale, kus jälg sees oli. Eleri õnneks korrigeeris õige pea.
Teine ratas
See rattaosa oli kiirem. Jalgsi liikumist praktiliselt polnud. Aga sellest tulenevalt hakkas vaikselt külm. Lõpuks olid sõrmed ja varbad üsna külmunud. Icebug 25h tarbeks vaja rattale jalasoojendajad ja korralikud soojad kindad muretseda.
Suundorienteerumine
Rajal oli 5 punkti + 1 peidetud punkt. Jalad olid rattasõidust külmunud, aga esimesse punkti jõudes olid enam-vähem üles juba soojenenud.
Esimesse punkti minekul tegin 2 korral viga:
* kuna kaardil oli rohkem punkte, kui maastikul, siis hakkasin vahepeal vale numbriga punkti minema
* punkti piirkonnas läksin vale nina peale
kokku viga ehk 3-4 minutit, hea et Eleri korrigeeris.
Etapid 2-3 ja 3-4 olid kohati kõhuni läbi vajudes lumes sumpamine. 3. punkt oli üldse rosin seiklussportlasele: pimedas metsas ülitihedas võsas kõhuni lumes :) Kuidas küll rajameister suutis punkti maha panna...igal juhul tänud minu poolt.
Viimasesse punkti minnes oli eriülesanne: punase joone peal on peidetud punkt. Kuna enamus etapist oli tumerohelises metsas, siis kõige loogilisema kohana tundus tee ja punase joone lõikumine vahetult enne punkti. Põhimõtteliselt läks piirkond täppi, punkt oli pandud 20 meetrit teest punkti poole, aga leida seda meil ei õnnestunud. Sellel viimasel etapil kadus mul vahepeal järg käest, keskendumine oli kahjuks kadunud ja nii tuli seal 50-100 meetrit edasi-tagasi käia ja siis tõmblesin peidetud punkti otsides ja siis loobusime sellest ja siis kaldusin punktile peale minnes vasakule, aga arvasin, et kaldusin paremale ja kasutasin halba strateegiat: "otsin paaniliselt punkti, tõmblen edasi-tagasi, vaja punkt kiirelt leida, muidu ei jõua kontrollaega". Lõppes lugu sellega, et punkt jäigi leidmata, tuli punkti piirkonnast lahkuda, et kontrollaega jõuda.
Eleri ei saanud siin kah eriti aidata, kuna tal polnud lampi kaasas. Eleri sai kasutada ainult minu tagavara kaardilugemislampi.
Kolmas ratas
Kolmas ratas osutus meie jaoks tagasi finišisse sõitmiseks. Jõudsime 8 minutit enne kontrollaja lõppu tagasi.
Ainsana võtsid kolmandas rattaosas punkte Maku ja Leivo, kes läbisid 3 punkti 5-st.
Finišis
... ootas meid soe saun ja tugev kõhutäis ja Martti paistes jalg. Martti oli oma jala teise jooksu alguses kahekorra keeranud ja see oli paks nagu puupakk. Pidi traumapunkti minema, üks võimalik stsenaarium on: "kips". Igal juhul Icebug 25h jääb Marttil vahele :(
Kokkuvõtteks tänan vendasid huvitava raja ja hea korralduse eest ning loodan, et Martti jalg peagi paraneb...
esmaspäev, 15. detsember 2008
13. detsembri JOKA Jukola laagri laupäeva õhtune treening
Aeg: 13. detsember kell 17:10 ühisstardist
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.
Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.
Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.
Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.
Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.
Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.
Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.
Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.
Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...
Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.
Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!
Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.
Tulemused ja vaheajad pildina:
Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...
Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.
Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.
Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.
Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.
Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.
Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.
Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.
Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.
Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...
Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.
Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!
Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.
Tulemused ja vaheajad pildina:
Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...
Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.
teisipäev, 2. detsember 2008
30. novembri Pühajärve treening
Aeg: 30. november kell 10 hommikul ühisstardist
Koht: Pühajärve lõunakaldal Saare motell
Rajameistrid: Andreas Kraas ja Kadri Limberg
Osalejad: Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Martti Mikk, Randy Korb, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Eduard Taivere, Artur Taivere, Eleri Hirv, Kaido Hallik, Priit Poopuu, Arti Albert kaaslasega, Maret Vaher liitus hiljem
Rada: rogaini põhimõttel, liikumisviis vabalt valitav, loogiline oli kasutada ratast punkti piirkonda jõudmiseks ja siis joostes punktis käia, 3 lisaülesannet.
Kontrollaeg: kell 16:00
Tulemused
Enne starti toimus võistkondade komplekteerimine. Martti saadeti koos Randyga rajale. Kui Martti sellest kuulis, siis ütles ta, et Randy tapab mu ära. Randy vastas, et ei tapa, et pole nuga kaasas.
Mina läksin rajale koos Eleriga.
Alustuseks oli ühisstardist esimene lisaülesanne: teatesuusatamine vanade mäesuuskadega. Kõige keerulisemaks osutus suuskade jalgasaamine, ilma keppideta sõitmine probleeme ei valmistanud.
Seejärel saime kaardi. Kuna teises lisaülesandes pidi punkt kell 12:30 olema, siis tuli otsustada, kummal pool Pühajärve enne lisaülesannet käia. Ühe poole jaoks jäi siis 2,5 ja teise poole jaoks 3,5 tundi. Mulle tundus lääne pool väiksem ring, aga tegelikult eksisin, ida pool oli tänu parematele teeoludele ja sirgemat teed pidi läbitavatele punktivahedele kiirem.
Nädala alguse lund oli veel päris palju alles. Teeolud olid suurematel teedel head, väiksematel teedel tuli kohati osavat sõiduoskust näidata ja metsarajad olid rattaga läbitamatud.
Lääne poolt jäi meil 3 punkti võtmata, II lisaülesandesse jõudsime sekundipealt õigel ajal, viimane punkt enne lisaülesannet liigutasime ennast ka pisut kiiremini selle nimel.
II lisaülesandeks oli teatejooks, naisliikmetele ca 15-20 meetrit ja meestele ca 30-40 meetrit. Enne jooksu pidi ütlema, palju kulub kahe peale aega raja läbimisele. Vastavalt täpsusele oli võimalik teenida 4 boonuspunkti. Meie olime keskmiselt täpsed (eksimus 15 sekundit) ja saime 2 boonuspunkti.
Peale lisaülesannet läksime ida poole, sealt saime kõik punktid võetud ja jõudsime umbes 15:20 ajal juba tagasi Saare Motelli. Kuna III lisaülesanne oli avatud kuni 15:45-ni, siis arvasin ma, et selle saab kiiresti tehtud, üle veerand tunni seal ei lähe. Aga tegelikkuses oli lisaülesande pikkuseks umbes 1-1,5-2 tundi, olenevalt orienteerumisoskusest ja jooksukiirusest. Lisaülesande sisuks oli joonorienteerumise rajalt 5 punkti üles leidmine. See oli treeningu kõige huvitavam osa, aga kahjuks saime sellest ainult algusosa - 2 punkti läbitud (kokku oli 5 punkti) ja tagasi jõudsime 4 minutit peale 16-t, seega saime vastavalt juhendile ka 4 trahvipunkti.
III lisaülesande kaart:
Edasi ootas motellis soe saun ja supp ning toredad sõbrad ja Minni Nepaali muljed.
Jäin treeninguga rahule - hea 6-tunnine treening aeroobses faasis heas seltskonnas.
Koht: Pühajärve lõunakaldal Saare motell
Rajameistrid: Andreas Kraas ja Kadri Limberg
Osalejad: Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Martti Mikk, Randy Korb, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Eduard Taivere, Artur Taivere, Eleri Hirv, Kaido Hallik, Priit Poopuu, Arti Albert kaaslasega, Maret Vaher liitus hiljem
Rada: rogaini põhimõttel, liikumisviis vabalt valitav, loogiline oli kasutada ratast punkti piirkonda jõudmiseks ja siis joostes punktis käia, 3 lisaülesannet.
Kontrollaeg: kell 16:00
Tulemused
Enne starti toimus võistkondade komplekteerimine. Martti saadeti koos Randyga rajale. Kui Martti sellest kuulis, siis ütles ta, et Randy tapab mu ära. Randy vastas, et ei tapa, et pole nuga kaasas.
Mina läksin rajale koos Eleriga.
Alustuseks oli ühisstardist esimene lisaülesanne: teatesuusatamine vanade mäesuuskadega. Kõige keerulisemaks osutus suuskade jalgasaamine, ilma keppideta sõitmine probleeme ei valmistanud.
Seejärel saime kaardi. Kuna teises lisaülesandes pidi punkt kell 12:30 olema, siis tuli otsustada, kummal pool Pühajärve enne lisaülesannet käia. Ühe poole jaoks jäi siis 2,5 ja teise poole jaoks 3,5 tundi. Mulle tundus lääne pool väiksem ring, aga tegelikult eksisin, ida pool oli tänu parematele teeoludele ja sirgemat teed pidi läbitavatele punktivahedele kiirem.
Nädala alguse lund oli veel päris palju alles. Teeolud olid suurematel teedel head, väiksematel teedel tuli kohati osavat sõiduoskust näidata ja metsarajad olid rattaga läbitamatud.
Lääne poolt jäi meil 3 punkti võtmata, II lisaülesandesse jõudsime sekundipealt õigel ajal, viimane punkt enne lisaülesannet liigutasime ennast ka pisut kiiremini selle nimel.
II lisaülesandeks oli teatejooks, naisliikmetele ca 15-20 meetrit ja meestele ca 30-40 meetrit. Enne jooksu pidi ütlema, palju kulub kahe peale aega raja läbimisele. Vastavalt täpsusele oli võimalik teenida 4 boonuspunkti. Meie olime keskmiselt täpsed (eksimus 15 sekundit) ja saime 2 boonuspunkti.
Peale lisaülesannet läksime ida poole, sealt saime kõik punktid võetud ja jõudsime umbes 15:20 ajal juba tagasi Saare Motelli. Kuna III lisaülesanne oli avatud kuni 15:45-ni, siis arvasin ma, et selle saab kiiresti tehtud, üle veerand tunni seal ei lähe. Aga tegelikkuses oli lisaülesande pikkuseks umbes 1-1,5-2 tundi, olenevalt orienteerumisoskusest ja jooksukiirusest. Lisaülesande sisuks oli joonorienteerumise rajalt 5 punkti üles leidmine. See oli treeningu kõige huvitavam osa, aga kahjuks saime sellest ainult algusosa - 2 punkti läbitud (kokku oli 5 punkti) ja tagasi jõudsime 4 minutit peale 16-t, seega saime vastavalt juhendile ka 4 trahvipunkti.
III lisaülesande kaart:
Edasi ootas motellis soe saun ja supp ning toredad sõbrad ja Minni Nepaali muljed.
Jäin treeninguga rahule - hea 6-tunnine treening aeroobses faasis heas seltskonnas.
Tellimine:
Postitused (Atom)
