teisipäev, 26. august 2008

LATVIA ADVENTURE RAID 2008 22.-24.08.2008

Tulemused

22.-24. august toimus LAR2008 (Latvian Adventure Race 2008).
Võistluse paremusjärjestus (maksimumpunktid on 68):
1. Elita - 63
2. Rigas 3-sturu fabrika - 62
3. Medisoft Adventure Team - 61
Võistluste kodulehekülg: www.raid.lv
Täielikud tulemused

Eellugu

Kõik sai alguse sellest, et 4. augustil saatis Normunds Lissovskis otsereklaami 22.-24. augustil toimuva selle aasta Baltimaade pikima seiklusspordiürituse "Latvian Adventure Raid 2008" kohta. Võistluse pikkuseks 38 tundi. Jagatud etappideks, iga etapp rogaini põhimõttel. Kohustuslik on omada assistenti, kes varustust vahetusalade vahel veab.
Saatsin siis tuttavatele selle info edasi ja andsin teada, et mind on see info kihevile ajanud. Aigar soovitas selle peale ennast puhtaks pesta...
Aga peale läbirääkimisi õnnestus võistkond ja varustus kokku saada:
* võistlevad liikmed: Aigar, Martti ja Kaido
* assistendist liige: Kaido õde Kaili
* auto: Martti auto

Sinnaminek

Start asus ca 100 km teisel pool Riiat, Jaunpilsis, mis jäi Liepaja tee äärde.
Sinna hakkasime ennast sättima reede 22. augusti hommikul kella 10 paiku. Nagu ikka, kadus aeg käest nii ära, et pool tundi kuni tund startimine hilines. Kuna olime aega varunud, siis olime endiselt graafikus, et kella 19-ks - materjalide jagamise alguseks kohale jõuda, aga siis tuli Riia... Esialgu oli plaan minna Riia ringteed pidi, aga...seal oli millegipärast ummik, seisime seal 15 minutit, sõiduautod pöörasid järjest ringi ja ilmselt suundusid Riia kesklinna poole... Kui me olime peaaegu ainsaks sõiduautoks jäänud rekkade kõrvale ja ummikul polnud ees otsa näha, siis pöörasime ka ise ringi ja suundusime Riia kesklinna poole reedel tööpäeva lõpus :)
Alguses läks kiiresti, liikusime normaalsel kiirusel, aga siis tegime Riia kesklinna liiklust mitte tundes vea, keerasime liiga vara Brivibas iela pealt Valdeku iela peale. See tähendas ca 1,5 tunnist ajakaotust, sest võistisd need, kes sõitsid Brivibast pidi lõpuni välja ja siis "trügisid" foori abil Valdeku peal vahele. Mõnikord foori rohelise tule ajal ei saanud ükski Valdeku tänaval olnud auto ristmikust üle.
See tegi kergelt närviliseks, aga kella 19 paiku saime ummikust liikuma ja kella 20-ks jõudsime lõpuks kohale.

Enne starti

Kuna olime ainult 2 tundi enne starti kohale jõudnud, siis ei jõudnud kõiki soovitud ettevalmistusi teha, kannatas just roadbooki detailne analüüs, mis minu hinnangul võiski kaasa tuua mõne punkti kaotamise.

Roadbook leht 1


Roadbook leht 2


Roadbook leht 3

Kell 21 oli assistentide eriülesanne - vibulaskmine. Selle tulemuste põhjal tehti Gunderseni meetodil start. Kaili esines tublilt, saime stardiajaks 22:08, st 8 minutit peale esimesi, viimased startisid kell 22:24.

Esimene etapp - proloog joostes + ratas

Etapp 1 proloog

Proloogil läbisime punkte järjekorras: 33-31-32.
Proloogil kohe esimese etapiga juhtus 1,5-2 minutit viga. Lugesin alguses kaarti nina kaardis kinni, iga objekt pidi saama loetud, siis vahetult enne punkti otsustasin lõigata. Põhimõtteliselt saimegi punkti juurde, aga kuna otse minekuga polnud 100% paigas, siis läksime punktist ca 5 meetri pealt mööda, nii et me seda ei näinud ja ma jäin seisma, et punkti leida ca 15-20 meetrit peale punkti. Nii kolistasimegi seal paar minutit, kuni tulime tagasi ja saime punkti kätte. Ülejäänud osa proloogist läks veatult.

Tagasi jõudes saime rattakaardi, kuhu Kaili oli punktid peale märkinud. Võtsime kaardi ja panime minema.

Etapid 1,4,5 Ratas/Ujumine

Punkte läbisime järjekorras: 34-35-36-101.
Esimene punkt oli matkarajal meie tõlke põhjal "mänd tuulemurrus". Matkaraja algusse jõudes oli seal infostendil kaart, millelt pidime leidma objekti nr 19 ja sinna punkti minema. Hakkasimegi minema. Kui olime oma arvates õigesse kohta jõudnud, siis seal tee kõrval kohe punkti polnud ja kuna sinnaminekul olid teed kohati kahtlaselt hargnenud, siis otsustasime minna tagasi kaarti vaatama. Kuna seal pidi matkakaardi järgi ringtee olema, siis korraks mul tekkis mõte, et läheks veel edasi, peaks ringi minnes kah tagasi jõudma, aga kartuses, et edasi minnes võib ära eksida, keerasime siiski tuldud teed tagasi. Kaarti vaadates uut infot ei saanud ja tulime uuesti samad teed pidi kohta, kus juba olime olnud. Seejärel läksime paremale poole teed metsa kammima, vaatasime kõik seal olnud hiigelsuured männid üle, aga punkti polnud. Siis liikusime mööda teed veel edasi ja paarikümne meetri pärast oligi punkt otse matkaraja ääres. Oleks me ainult tagasi kaarti vaatama ringiga otsustanud minna...oleks me juba järgmises punktis peaaegu...aga oleks jääb oleksiks...
Teine punkt oli raudtee ääres, sinna jõudmiseks tuli rattad üle põllu tassida, punkti saime veatult kätte.
Kolmas punkt oli karjääris. Punkti piirkonda jõudsime veatult. kammisime siis karjääri lõunaosa, aga mida polnud, oli punkt. Siis Martti järsku sosistas: idas punase ringi ääres on kah mingid karjäärid, lähme sinna. Nii tegimegi ja kohe saime ka punkti kätte. Lätlased olid meile järgnenud. Martti käskis küll lambi kustutada, aga sellest polnu tolku, punkti asukoht oli juba avalikustatud.
Esimese etapi viimasesse punkti minnes tekitas meile probleeme see, et tee, mis ühendas kahte teed, mida kaudu punkti sai minna, oli jäänud punase ringi alla ja nii vedasimegi seal ca 500 meetrit ratast läbi rõvediku.

Teine etapp - sõudepaadiga sõit + orienteerumine

Kuna instrueerimisel oli öeldud, et on ainult 12 paati ja kes hiljem jõuab, peab kõigepealt jalgsiosa tegema ning kui pärast paati pole, siis ootama nii, et aeg jookseb, siis oli seal tormijooks paatidele. Kui sinna jõudsime, olid enamus paate alles, aga kohe tuli suur grupp lätlasi. Ja siis tuli imekiiresti päästevest selga panna ja paati joosta, saime veel eelviimasena paadi... Saime Kaililt veel kaardi, kuhu ta oli punktid peale kandnud...

Etapid 2,3 aerupaat/trekking

Punkte läbisime järjekorras: 40-39-37-38.
Tegu oli sõudepaadiga, kus aerud olid ühele inimesele, kahe võistkonnaliikme ülesandeks jäis siis sõudja "õpetamine". Meil asus sõudma Martti. Sõudepaat on palju kehvemini juhitav, kui kanuu või kajakk ja nii käis paat kohati sinka-vonka. Kaks esimest punkti saime ilusti kätte, meile järgnes suur grupp lätlasi. Kolmandasse minnes kaldusime 20-30 meetrit ära ja sellest piisas, et ca 10-15 minutine viga teha, paar läti paati läks meist mööda. Siis korraks ka mina sõudsin, aga Martti ütles, et ta ei suuda niisama vahtida ja kui liiga vara punkti otsides korra randusime, siis oli Martti nõus ainult sõudjana edasi liikuma. Neljanda punktiga ehk nii 5-10 minutit viga. Seejärel tagasi lõppu. Aigaril, kes polnud kordagi sõuda saanud, olid kerged vappekülma hood. Kinnitasime kiirelt keha ja siis jooksma.

Etapp 2 Orienteerumine

Punkte läbisime järjekorras: 46-45-44-43-42-41.
Tegu oli täpse orienteerumiskaardiga. Punktid olid küll valdavalt tumerohelistes, aga esimesed 5 punkti saime veatult kätte, möödusime ükshaaval lätlastest. Viimane punkt enne vahetusala aga õnnestus mul kahjuks viga siiski ära teha. Minu hooletu kaardilugemise tõttu kaotasime ca 10-15 minutit. See tundus olevat kõige lihtsam punkt ja kõik eelnevad rasked punktid said veatult läbitud, ju see tegi liiga julgeks...

Kolmas etapp - trekking + rulluisutamine

Trekkingu kaart.
Punkte läbisime järjekorras: 47-48-49-50.
Kolmas etapp algas trekkinguga, kasutada oli 1:25000 rogaini kaart. See etapp õnnestus läbida vigadeta, kohati tuli kaarti loominguliselt suhtuda. Pool maast oli dzungel, kust läbi saamiseks tuli hoogu võtta ja siis läbi vaarika jms võsa ennast suruda. Martti avaldas veel kahetsust, et macheeta koju jäi. Vahepeal pakkus veel, et lükkab mind, et võsast läbi saaks.

Rulluisu kaart.
Rulluisutamises tuli läbida punkt 51.
Trekkingu lõpus panime jalga rulluisud ja asusime rulluisuetapile. Alguses liikusid Martti ja Aigar rongis, mina taga. Siis kergel allamäge lõigul järsku Martti hõikas: lamav politseinik. Aigar ei kuulnud seda. Siis hõikasin mina Aigarile, et lamav politseinik. Selle peale hakkas Aigar pisut rabelema ja lamava politseiniku juurde jõudes sikutas Martti pisut tasakaalust välja ja Martti kukkus kõmaki reie peale tee kõrvale. Mina ja Aigar jäime püsti, aga Aigar otsustas ennast kõhuli visata, et vaadata, mis Marttiga juhtus.
Õnneks jäid mõlemad terveks. Siis tegime kolmese rongi ja andsime head tempot. Poolel maal tagasipöördepunktini oli allamäge lõigul 90 kraadine kurv paremale ja kohe peale seda sild, kus oli: 3 meetrit kruusa + asfalt + uuesti 3 meetrit kruusa. Karjusin, et kruus, lase lahti. Martti lasigi minust lahti ja sain ilma kukkumata üle. Ning õnneks said ka Martti ja Aigar kaheses rongis ilma kukkumata sellest kohast üle. Edasi uuesti kolmesesse rongi ja möödusime Ebike naistest, kes kõik üksikult sõitsid, päris hea kiirusega. Tagasiteel suutsime ohukohad ilma kukkumisteta läbida.

Sinna jõudes ootas meid Kaili võileibade ja sooja söögiga. Kaili ütles, et Normunds arvas, et trekkingul me kõiki punkte ei läbinud, et meie aeg oli tema arvates "very fast". Aga ometigi olime kõik punktid seal läbinud...

Neljas etapp - ratas + ujumine

Ratta kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 52-53-54-56-57-55-104.
Järgnes pikk rattaetapp. See läks kahjuks o-tehniliselt ebakindlalt:
esimesega 5 minutit viga
teisega 10 minutit viga
kolmas veatult
neljas - vale teevaliku tõttu 10-15 minutit kaotust
viies veatult
kuues veatult

Seejärel jõudsime vahetusalasse, kus Kaili oli meile madratsid täis puhunud ja päästevestid ning lestad valmis pannud. Riietusime osaliselt lahti ja käisime kiiresti ujudes teisel pool kanalit punkti järel ära. Seejärel saime Kaililt kuuma teed ja kinnitasime keha.
Enne seda käis Martti kaarti joonistamas. Kergest vappekülmast annab tunnistust punktiringide kunstipärane kuju.

Viies etapp - ratas

Kaart.
Läbisime punktid: 63-62-60-105.
Läbimata jäid 61, 58 ja 59.
Kuni siiani olime kõik punktid läbinud. Aga vaadates nüüd aega, siis arvas Martti, et ilmselt ei jõua kõiki punkte võtta, 2 kõrvalasuvat tuleks ilmselt välja jätta. Mina püüdsin küll veel illusiooni luua, et ehk siiski, otsustame jooksvalt.
Etapi alguses tuli koos ratastega mööda veealust nina minna kanali keskele ja sealt stardipunkt võtta. Seejärel ei tohtinud tagasi minna, vaid pidi edasi minema ja kusagilt kanali keskelt väljapääsu kaldale leidma. Leidsimegi koha, kust poolde reide vees sulistades kaldale sai.
Samal ajal hakkas ka vihma sadama. See hakkas teed järjest pehmendama, lisaks võttis kiirust alla tugev vastutuul, mis sellel etapil esines. Esimesse punkti jõudes oli ka mulle selge, et need 2 kõrvalasuvat punkti jääb võtmata. Kui pool teisest etapist oli läbitud ja oli teerist, kus pidi otsustama, kas jätta lisaks veel üks punkt ära, otsustasimegi seda teha, sest aeg tiksus halastamatu kiirusega ja tempo oli raskete ilmastikuolude tõttu madal.
Teine punkt oli krossiraja tagumises otsas punkti läbimine. Kuna krossirada oli üks suur mudamülgas, siis ratastega minekust loobusime, käisime seal jalgsi ära.
Võtsime veel viimase punkti ja siis finishisse, andsime head tempot, sest isegi ainult 3 punkti võtmisega ähvardas kontrollaega mitte jõudmine.
Aga jõudsime 10-15 minutit enne kontrollaega.

Kuues etapp - rulluisutamine + ujumine

Vahetusalasse jõudes selgus, et seoses vihmaga jääb rulluisutamine ära. Tuleb ujuda ja peale seda rattaga järgmisse vahetusalasse.
Mina ja Aigar võtsime kõik särgid ära ja päästevesti selga panemisel kostus karjatusi - külm päästevest sooja keha peale...prr... Samasuguseid karjatusi kostis kohati ka lätlaste suust.
Edasi lestad jalga ja madratsitele (mis Kaili jälle täis oli puhunud). Järve saartel oli kolm punkti, mis tuli ujudes läbida. Ujudes möödusime kahest Läti võistkonnast. Kaili ütles, et me ujusime kõikidest teistest tunduvalt kiiremini, kummimadrats+lestad andsid suure eelise.

Peale ujumist olid minul ja Aigaril tugevad vappekülmad. Kaili ütles, et meil mõlemil olid huuled sinised ja mul olevat lõug kah siniseks minema hakanud.
Kaili andis kuuma teed ja kohvi ning saime kuivad riided selga, peale seda hakkas ka vappekülm lõppema ning roosa nahavärv tuli tagasi.

Siis ratastele ja järgmisse vahetusalasse.

Seitsmes etapp - trekking

Etapp 7 trekking

Punktid läbisime järjekorras: 73-70-72-71-67-68-69.
Leidmata jäi "Extra CP".
Esialgu pidi sellele etapile päästevesti kaasa võtma, et etapi keskel ujumisetapp läbida, aga ujumine oli tühistatud ja päästevesti võisime maha jätta.
Selle trekkingu kaart oli 1:50000 ja selle tõlgendamine nõudis kohati väga suurt loomingulist lähenemist. Esimese punktiga sai ca 5 minutit viga, edasi 2.-5. punkt veatult. Vahepeal esineb situatsioone kujul: kaardil olevaid teid pole looduses, looduses on kruusateid, mis puuduvad kaardilt.
Viiendasse punkti vareme juurde jõudes leiame instruktsioonid "Extra CP" leidmiseks. Olime seal koos ühe Läti võistkonnaga. Lugesime kiirelt instruktsiooni ja hakkasime punkti ostima. Liikusime koos lätlastega. Tegelikult oli see viga. Oleks pidanud selle juhendi sõna-sõnalt läbi lugema ja iga sõna tähenduse läbi mõtlema ja rahulikult tegevuskava välja mõtlema.
Ülesande sisu oli järgmine: "minna tankodrooomi lähima kontrollkeskuse katusele (mingi majake paistis punktist, see oligi kontrollkesks) ja otsida sealt lääne-loode suuna vahelt punkti. Mina ei saanud seal kohapeal kordagi selle ülesande sisust lõpuni aru. Alguses arvasin, et tuleb punktist vaadata lääne-loode suunas ja leida kontrollimiskeskus ja minna selle katusele punkti komposteerima.
Mingi hetk ilmus sinna veel paar läti võistkonda. Martti hakkas koos nendega kuhugi liikuma. Mina küsisin, et kuhu ta läheb, Marttil konkreetset kontseptsiooni polnud ja siis tegin ettepaneku minna tagasi punkti ja juhend uuesti läbi lugeda. See minu nõuanne võis maksta meile olulise punkti ja esikoha eest võitlemise jätkamise. Sest selgus, et seal pundis olnud Elita sai ainsana selle "Extra CP" kätte.
Läksime tagasi siis juhendit lugema. Samal ajal läks pimedaks. Martti ja Aigar said vist ülesandest ikka aru, sest läksime punkti õige koha peale otsima. Mina isegi olin õigel katusel ja skaneerisin õiget suunda, aga kuna oli juba pime, siis punkti ei leidnud.
Umbes 30-40 minutise otsimise järel otsustasime loobuda ja asuda teele järgmise punkti poole.
Järgmisse punkti minnes tuli läbida paras dzungel. Mina hakkasin siis kooma vajuma ja Martti vahepeal murdis ees teed. Pimedas soo äärses ja elektriliini aluses padrikus sumpamine läks teosammul. Pidevalt kukkumised kopraaukudesse, komistamised risu ja kivide otsa. Aga lõpuks jõudis ka see etapp lõpule ja saime punkti kätte.
Edasi finishi lähedal asuv punkt. Mina olin zombie seisundi lähedal (26 tundi võistlust ilma magamata seljataga). Aga ikka liikusime ja mingi hetk jõudsime ka punktipiirkonda, milleks oli sild.
Tükk aega surfasime seal, punkti ei leidnud. Mingi hetk tuli Martti minu juurde ja ütles vaiksel häälel, et ta teab, kus punkt on. Koos meiega oli seal ka üks Läti võistkond. Mina ütlesin Marttile, et vahet pole, kutsume Aigari siia ja las lätlased komposteerivad koos meiega, et niikuinii need pole meie konkurendid. Asja tegi delikaatsemaks veel see, et üks lätlaste võistkonna liiga tuli meiega rääkima-arutama, kus võiks punkt olla. Siis vaatasime legende, lätikeelses oli "silla S ots", ingliskeelses aga hoopis "10 NE of bridges N end". See andis mulle hüüatada, et 10 meetrit kirdesse, tegimegi nii ja saime mõlemad võistkonnad punkti kätte. Kui üks lätlastest "Dace" hõikama hakkas, siis tekkis mul korra mõte , et see võib Elita olla, pärast tulemusi vaadates selgus, et nii oligi. Võib-olla aitasime sellega Elita esikohale...

Vahetusalasse jõudes otsustasime 30 minutit magada. Nii tegimegi, riietusime lahti ja ronisime autosse magamiskottidesse, Kaili jäi õue süüa tegema ja valvesse, et meid 30 minuti pärast äratada.

Kaheksas etapp - ratas

Etapid 8,9 ratas

Punktid läbisime järjekorras: 75-76-77-79-108.
Läbimata jäid: 74 ja 78.
Poole tunni pärast ei tahtnud eriti üldse ärgata. Tundus kuidagi nii mõtetu ratta selga istuda ja järgmised 11-12 tundi ratast sõita, seda enam, et kõigil olid tagumikud niiskuse kaasabil ära hõõrdunud ja sadul polnud üldse tagumiku sõber.
Kaili andis meile süüa ja kohvi, kõik saime veel mingi komplekti kuivi riideid selga ning vihmasadu oli lakanud. Meel läks selle peale kohe pisut rõõmsamaks.
Mina arvasin, et peaksime minema kõikide punktide võtmise peale. Martti arvas, et jätaks 2 punkti ära ja jätaks viimasele 9. etapile, kus oli lausa 9 punkti, meile rohkem valikuvõimalusi.
Kuna kruusteel valusa tagumikuga raputades sõita eriti ei tahtnud ja 2 punkti ära jättes sai sisuliselt ainult asfalti sõita, siis nii tegimegi.
Esimesel etapil oli punkt varemetes. Jõudsime õigesse kohta, aga kaardijärgset teed, mis üle põllu pidi minema, ei leidnud. Magamast tulles "valge inimesena" oli moraalselt raske kohe põllu peale jalutama minna, nii üritasime kangekaelselt ikka teed leida. Leidsimegi, aga see oli juba tagumine tee. Seega tagasi kohta, kus olime olnud ja jalutasime üle põllu punkti. Mina üritasin punkti leida vare seest 2-3 meetriste takjate vahelt - need olid nagu puud. Aga lõpuks leidsime selle vare nurga juurest. Viga 5-10 minutit.
Selle etapi teine punkt oli üks lahedamaid punktikohti. Nimelt oli katusealune, mille all oli põhurullidest tehtud 6 ruli kõrgused virnad. Tuli sealt püstloodis üles ronida ja katuse all punkt võtta - väga lahe oli.
Kolmandaks punktiks oli karjääri edelanurk. Jõudsimegi karjääri edelanurka. Mina jäin sinna punkti otsima. Martti sõitis edasi ja leidis kaugemalt veel ühe edelanurga. Kahjuks olin ma liiga laisk, ma ei roninud oma leitud edelanurgas alla kontrollima, kas punkt on, vaid järgnesin Martti kutsele, et ta leidis edelanurga. Loomulikult oli punkt esimeses edelanurgas. Viga ca 10 minutit.
Edasi teel eelviimasesse punkti sõitsime mingi 15 km/h. Martti ütles mulle, ma lähen taha, ma kohati magan ja vingerdan liiga, hüüa mulle, kui auto tuleb, üritan siis vähem vingerdada. Aga siis ärkas üles Aigar, kes oli ühe energiageeli ja müslibatooni vahepeal ära söönud. Võttis tempo üles ja edasi lasime Aigari tuules 27-28 km/h.
Enne punkti oli veel juhtum, kus üks auto sõitis vastassuunavööndisse ja otse meie peale. Hüppasime ratastelt maha ja kiirelt maanteekraavi poole. Enne meid jäi auto siiski seisma. Juht ja kõrvalistuja vaatasid klaasistunud pilguga enda ette. Võtsime siis rattad ja tegime sealt minekut, aeg-ajalt vaatasin veel seljataha, et ega meid jälitama ei hakata - õnneks mitte.
Punkti lähistele jõudes ütlesin, et mitte miski ei klapi enam. Kui olime aga minutikese piirkonda vaadanud ja Martti mulle ümbritsevaid objekte kirjeldanud, siis ütlesin: olen 100% paigas :)
Punkti saime ilusti kätte ja sealt edasi viimasesse vahetusalasse.

Üheksas etapp - eriülesanne + ratas

Eriülesandeks oli Nõukogude armee raketibaasi punkrist 4 peidetud punkti leidmine.
See oli väga lahe eriülesanne. Kuigi mina pean tunnistama, et mina ei suutnud lõpuni aru saada, kui mitu omavahel tunnelitega ühendatud punkrit seal on, kuidas need paiknevad ja kus ma käinud olen ning kus mitte. Martti ja Aigar suutsid paremini pildi ette saada. Leidsime 3 punkti. Üks punkt oli kohas, kus nii Aigar kui ka Martti olid põhimõtteliselt käinud, aga selleks, et punkti näha, pidi mingist august ühte ruumi sisse ronima ja sealt redelit pidi alla veepinnale ronima. See veepinnale ronimine oli neil tegemata jäänud.

Kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 84-86-85-88-87.
Edasi ratastele ja finishi poole. Esialgse plaani järgi pidime ühe punkti vahele jätma.
Esimene punkt oli torni otsas. Minu jaoks oli see selgelt kõrgem, kui ma põhimõtteliselt kannatan ja üles tuli ronida mööda torni väliskülge, alla oli kena vaba kukkumise võimalus lahti.
Ronimiseks kasutasin taktikat: pea kuklas, alla kordagi ei vaata, samamoodi üleval platvormil, pea kuklas, torni seinast kinni hoides punkti lähistele, sirutasin käe välja ja Martti-Aigar aitasid komposteerida. Samamoodi tagasi alla.
Uuesti ratastele ja järgmise punkti poole. Seekord oli etapi suunas taganttuul ja asfalt enamuses, kiirus keskmiselt 30 km/h. Poole etapi peal oli selge, et punkti vahelejätmine oleks viga. Kuna lõigata enam ei saanud, siis käisime punktis ära ja läksime tagasi ning võtsime ka vahelejäänud punkti ära.
Edasi veel sillapunkt mudaralliga - ka muda sees kiirus alla 20 km/h eriti ei langenud.
Ja viimane punkt enne finishit on laut. Martti nägi ära, et punkt on lauda katusel. Mingit redelit katusele ei läinud. Martti ronis mööda seina üles. Meie Aigariga mööda toru.
Finishi poole sõites näeme, et Elital üks mees jookseb ja naisterahvas sõidab 2 rattaga. Karjume neile veel "Go! Go! Don't give up!" ja möödume 30-35 km/h kiirusega. Ja peagi olemegi finishis, kus meid rõõmsalt tervitades vastu võetakse. Jõudsime kohale 45 minutit enne kontrollaega.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et lätlased ikka oskavad seiklust korraldada. Kolmas kord Lätis seiklemas ja kolmas kord elamusi täie raha eest.
Suur tänu õde Kailile, ilma kelleta see reis teoks poleks saanud. Sa olid super abiline. Ka Kaili hirm, et ta ära eksib, ei saanud teoks. Ühe korra, kui ühe lätlase järel sõitma hakkas, siis sõitsid valesti, aga kui Kaili kaarti lugema hakkas, siis jõudsid kenasti vahetusalasse kohale.
Läbitud kilomeetreid ilmselt üle 300, sest Martti spidomeetri järgi sõitsime rattaga umbes 270 km.

esmaspäev, 18. august 2008

Kõrvemaa rogain 8h 17.08.2008 (OK Orion)

Eelkõige oli sooviks harjutada rajaplaneerimist ning püüda kokkulepitut realiseerida, vajadusel tehes rajal strateegilisi otsuseid. (Kahjuks seda vajadust ei tulnud.)

Eelinfona jagatud kaardimaterjali põhjal oli teada, et antud piirkonnas on mõningaid soid, kuid kell 10:00 kätte antud kaart oli ikka täiega beebisinine, mis tekitas küsitavusi nii maastiku läbitavuse kui ka läbitavuse kiiruse osas. Seega püüdsime planeerimisel maksimaalselt ära kasutada seda vähest kuiva maad, mida meile kaardi peal lubati. Kuna ka mõõtkava oli harjumuspärasest väiksem (1:17500), siis sai otsutatud, et võtame ära kõik punktid. Linnulennult sai teekonna pikkuseks 40,116 km, mis on Eesti maastikel pigem vähe kui palju 8-tunnise kontrollaja kohta. Kuid kunagi ei või teada - sood on vägagi salakavalad.

Vahetult enne starti käis ka Urmo Liblik võistkonnast "Evli + SK XDream" meiega jutustamas ning rajaplaneeringu kohta ütles, et neil on täpselt samamoodi (va 2 viimast punkti), lausudes veel prohvetlikud sõnad, et 2 tunniga ollakse kaardi ülemises servas ning 5 tunniga tullakse metsast välja.

Kell 11:00 kõlas stardikäsklus ning asusime teele. 47...(esimene soo ületus)...20... Selgus, et võistkonnal "MadisMeelis" on samuti sama rajavalik, mis "Evli + SK XDream"-il, ning siis me kulgesimegi alguse otsa 7-liikmelises 3-võistkonnalises rongis. 48...(väike viga)...58...(esimene oja/kraavi ületus kõhuni vees)...35...21...23...27...38...56...46...

Nüüd toimus esimene rongi lagundamise katse. Võistkond "MadisMeelis" spurtis ning ülejäänud jäid pimestavasse tolmupilve. Kuid õnnetuseks puudus järgmises punktis (43) nii SI-jaam, tavaline komposter kui ka pisikesed paberlipikud, mistõttu nad viitsid seal liiga palju asjatult aega ning mahajäänud rong jõudis neile järele ning jälle hakkasime koos liikuma. 54...36...37...55...44... Läbisime teelolevat joogipunkti ning toimus teine spurt. See kord jäi joogipunkti maha võistkond "Evli + SK XDream". Jõudsime võtta vaid punktid 40 ja 29, kui meie kaks põgenenud võistkonda võistkonna "Evli + SK XDream" poolt kinni püüti. Oh, mis seal siis ikka! Jälle koos. 45...50...26...30...51...41...

Leidis aset järjekordne, lõpuks edukas, spurtide laine. Peale punkti 41, mis asus mäejalamil, võtmist, lülitas Urmo Liblik turbo sisse ning nii nad ära kadusidki. Kuna Meelis Atonen ei olnud mäest üles tulemises ka kiirus ise, siis üritasime neid maha raputada ning vahetult peale soo ületust, järgmisest mäest üles liikudes, see meil ka õnnestus. Võtsime punkti 52, peale mida ootas meid planeeritud jõe ületamine. Kuna ilm oli palav ning kihk ujuda suur, siis sai natukene vara jõe poole keeratud, mis tähendas seda, et enne jõeni jõudmist tuli sumbata põlvist saati vees, takistava tegurina paju- ja lepavõsa ning kobraste poolt langetatud puud. Pärast jõe ületust täpselt samasugune takistusriba, ainult et kaks korda pikemalt. Marttile näis selline keskkond äärmiselt meeldivat, sest tervel edaspidisel rajal, kus vesi vähegi üle pahkluu ulatus, oli garanteeritud, et ta selles nagu vesipühvel püherdab ning kurgumörinaga oma rahulolu väljendab.

Punktid 49, 53, 34, 24 ja 57 sujusid tõrgeteta. Seejärel tuli meie suur viga - punkt 25. Kaldusime liialt vasakule ning sattusime teeristi, mille kohta ei osanud algul seisukohta võtta. Minu õhutusel ületasime tee ning läksime sealt punkti otsima. Selle koha peal, kus oleks võinud punkt olla, oli küll sisse trabmitud tohutu rada, aga läks ka sama targalt tuldud tee suunas tagasi. Hargnesime ning tegime omasid järeldusi. Võttis aega, mis ta võttis (26:26), kuid suutsime määrata nii oma asukoha kui ka punkti paiknemise. Normaalne oleks olnud võtta 57->25 umbes 10 minutiga.

Edasi kulges meie tee viperusteta. 39...31... Teel punkti 28 kostis äkki selja tagant hüüe: "Tee vabaks!", mille peale mina instinktiivselt rajalt kõrvale astusin, sest mingi aeg tagasi tõesti ukerdas ka rattureid rajal. Kuid pilk selja taha andis teada, et tulijad on hoopis võistkond "Jutulind ja lombakas". Ka nemad liikusid 140 punkti graafikus, kuid neil oli siis üks punkt rohkem võtta kui meil. Arutasime veel punkti 59 liikumise võimalusi ning lahku meie teed läksid. 32...59...42...33...22...finiš.


Tulemused:
1. HAVANNA sport (Risto Kiilberg, Heiti Hallikmaa)
140 05:29:14 MM
2. Evli + SK XDream (Alar Ehandi, Taavi Kainel, Urmo Liblik)
140 05:48:21 MM
3. Jutulind ja lombakas (Artur Taivere, Eduard Taivere)
140 06:06:50 MM
4. Medisoft (Martti Mikk, Aigar Sirel)
140 06:10:18 MM
...

Rajal sai tarvitatud:
Aigar 2l spordijooki, 3 Enduro geeli, 2 topsi vett joogipunktist;
Martti 3l spordijooki, 2 Turbo snäkki, mõned Enduro geelid, 2 topsi vett joogipunktist.

Kokkuvõttes oli üritus täitsa norm.

Uniküla neljapäevaku seiklusrada 14.08.2008

Rattaosa rajameistriks oli Kristjan Karabelnik. Eelnevalt olime saanud testsõitjalt hinnangu, et rada on suhteliselt lühike ning Martti võiks selle läbida umbes 01:00 - 01:15.

Kõigepealt siis jälle neljapäevaku jooksuraja läbimine. Kaido võttis valikus kõik punktid, Martti jooksis H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid, Aigar jooksis H21E.

Rattas oli vaja võtta 4 punkti kaardi järgi ning lisaks leida kaks punkti legendi järgi õiges järjekorras. Kaardi alusel punktide võtmine ei valmistanud kellelegi probleeme. Oli piisavalt erinevaid teevalikuid ning neid ka realiseeriti ohtralt.

Pähkliks osutus hoopis legendiorienteerumine. Ei tea, kas tingituna eelmisest XDream'ist, kuid enamus ei saanud oma odomeetrinäite ja maastikul olevaid rajakesi klappima ning toimus üleüldine, võiks lausa öelda, et totaalne, Vooremäe kammimine. Legendid räägivad, et kõige kiiremine ja puhtamalt sai punktid kätte Maret Vaher (13:39), kusjuures tema rattal ei olnud odomeetritki. Kaido kulutas aega 36:22, Martti 58:14 ja Aigar 54:10.

Aigar kasutas legendiorienteerumises kõrvalise abina Katri't võistkonnast "Ruuben ja Nele", keda sai vahepeal oskuslikult valedele jälgedele juhtida, ning finišispurdil (60->finiš) ühines meiega Kauri võistkonnast "Webmedia Tartu".

Täpsemalt rajad ja tulemus.