Esmaspäev, 28. veebruar 2011

WAR 2011

WAR 2011

Seekordne WAR (Winter Adventure Raid) toimus Lätis Vecumniekis (Riiast lõunas) 26.-27. veebruar 2011. Tegu siis 24 tunnise talvise seiklusvõistlusega, mille sees öösel kell 3-6 kohustuslik paus, seega võistlusaeg 21 tundi.
Lisaks 24 tunnisele Expert klassile oli ka 8 tunnine Tautas klass. Meie osalesime Expert klassis.
Expert klassis oli registreerunud 11 võistkonda: 5 Eestist ja 6 Lätist - paras Eesti-Läti maavõistlus.
Medisoft Adventure Team osales koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Eleri Hirv.
Võistluste koduleht: www.raid.lv.

Kuna ilmad olid enne võistlust väga külmad, sinna -20 ... -30 kraadi kanti öösiti, siis oli põhimureks enda külma eest kaitsmine. Lisaks oma riietele said ka Martti, Aivar ja Kristjan varustusest lagedaks tehtud. Aitäh varustuse laenamise eest!
Võistluse ajaks ilmataat siiski halastas, Norra ilmajaam lubas päeval -8 ja öösel -15 ning Vene ilmajaam päeval -7 ja öösel -13. Kohapeal peakorraldaja Normunds ütles isegi, et lubati -3 ainult.

Üldse oli selle võistluse jaoks varustuse kokkusaamine ja ettevalmistamine ja testimine senistest võistlustest aeganõudvaim:
  • kust ja milliseid räätsasid saab, kas osta või laenutada
  • suuskade rattale kinnitamiste testimine
  • räätsade testimine
  • räätsade ja suusasaabaste koti külge kinnitamiste testimine
  • termoste kokkusaamine ja nende kaasavõtmise ettevalmistamine, selleks ratta pakiraamile spetsiaalse rattakoti muretsemine
  • kõigile kaherealised naelkummid
  • rataste hooldus
  • suuskade määrimine (olen nüüd mõnda aega suusamäärimise puki omanik ja siis peab ju ise suuski määrima kah)
  • lisaspordiriiete laenamine, et külmale vastu peaks
  • jne

Võistluse start oli laupeval kell 12 ja lõpp pühapäeval kell 12. Meie sõitsime Lätti reede õhtul. Koos meiega tuli ka Elo võistkonnast Ace Logistics Salomon, kelle võistkonnaliikmel Rainil oli vigastus. Sellele vaatamata soovis Elo siiski WAR-il osaleda, kasvõi väljaspool arvestust. Aga kuna www.xtsport.ee naisliikme Mareti lennuk hilines, millega Maret konverentsilt tagasi tuli, siis jooksvalt kombineeriti kahest Eesti võistkonnast üks kokku, Elo asendas Maretit.

Hommikul kell 8 sai roadbook kätte. Seda analüüsides tundus, et esimene päev on kõik punktid võetavad ja teine päev on see keerukam, nagu WAR-il juba kombeks. Kõige keerukam tundus olevat teise päeva 15-minutiline score-O, 15 minuti jooksul oli võimalik saada 5 punkti, mida mõnel teisel etapil peab koguma tundide kaupa.



Kuigi olime ainsana reede õhtul spordihalli läinud (tänu sellele saime saali parima koha - koha elektripistiku all, kust sai elektrit, et veekeedu kannuga vett keeta) ja saime laupäeva hommikul esimesena roadbook kätte, suutsime ikkagi ajahätta jääda, viimasel minutil jõudsime starti.
Ilmselt see oli ka üks põhjus, miks jäi GPS sisse lülitamata: Martti oli nimelt oma GPS loggeri meile kaasa andnud, et teekond salvestada, aga võistluseelses saginas sai sisse lülitatud ainult kell, GPS jäi sisse lülitamata...seega saime ainult kõrgusnäidu, mitte aga teekonda...

1. etapp - fotoorienteerumine ratastega

See oli pika kirjeldusega kolmel A4 lehel olev ülesanne, igale liikmele koopia sellest 3 lehest. Kuna kaptenite koosolekul oli selle reegleid meile tutvustatud, siis see, mida teha, oli teada.
Meile anti:
  • igaühele koopia kaardist, kuhu olid märgitud kõik kontrollpunktid
  • igaühele koopia kontrollpunktis tehtud fotost, foto oli tehtud alati mingist tekstist, kust oli üks sõna punasega maha tõmmatud, st ära peidetud
  • igaühele paberileht, kus oli:
    • tabel igast kontrollpunktist leitava peidetud sõna jaoks, tabelis oli igas sõnas üks täht punasel taustal, seda sai kasutada lahenduspildi joonistamisel
    • joonistusala, kuhu sai lahenduspildi joonistada




Teha tuli:
  • esimeseks ülesandeks oli käia kontrollpunktid läbi, leida punase taha peidetud sõnad, võistkonna liikmed võisid soovi korral punktid omavahel ära jaotada ja hargneda, eelnevalt oli soovitav kohtumispaik kokku leppida, et pärast jälle kokku saaks
  • leitud sõnades punaseks märgitud tähe abil tuli joonistada lahenduspilt, alustada punasest täpist ja tõmmata joon lähima selle täheni (või numbrini), mis antud sõnas punasel taustal oli
  • edasi tuli seda lahenduspilti näidata kohalikele ja küsida neilt, kus pildid kujutatud asi asub, peakorraldaja arvas, et 95% elanikest teavad selle asukohta
  • kui kohalikelt objekti asukoht teada saadud, tuli ratastega sinna sõita, seal oma lahenduspilti näidata ja peale seda sai järgmise etapi kaardi
Minule sai kaguosa, Aigar ja Eleri võtsid kirde ja loodeosa. Kohtumispaik kiriku juures ja kui 2 esimest on kiriku juures, siis üks nendest läheb edela osa võtma.
Eleri jõudis kõige esimesena kiriku juurde, Aigar teisena. Minul läks kuidagi kaua aega, kui sinna jõudsin, siis jõudis kohe ka Eleri tagasi juba edelaosa sõnadega.
Joonistasime kena jänku valmis ja läksime siis ühte poodi uurima. Meie esimene mõte endal oli, et kusagil on mõni striptiisibaar, kuhu minema peab. Küsisime ühe vanema meesterahva käest, kes poes müüjana tegutses, ta esialgu ei tahtud ei vene ega ka inglise keeles rääkida, hakkas meiega läti keeles rääkima, aga kui mitu korda "zajats" ütlesime, siis ütles ta "ahhaa" ja tuli poest välja ja näitas meile kätte teeotsa, mida mööda paar kilomeetrit tuleb sõita ja siis on vasakut kätt mingi jänestega seotud koht. Tänasime teda ja asusime teele.
Paar kilomeetrit sõitu ja olimegi korraldajate auto juures. Seal on mingi pisike jäneseteemaline pargike. Palju jänesemajakesi. Aigar suhtles korraldajatega ja sai aru, et mingi lisaülesanne. Saatsid siis Eleri sinna jänese majakeste juurde jooksma. Eleri alustas jooksmist ja hõikas, et mida ma tegema pean. Korraldajad aga hõikasid muudkui "go-go-go". Üritasin küsida, et mida tegema peab. Üks ütles, et peab jooksma, hõikasime Elerile, et tuleb joosta ümber jäneste majade. Eleri hõikas vastu, et kust. Jooksin siis kah sinna majade vahele. Küsisin möödaminnes veel teise korraldaja käest, et kas tuleb ümber majade joosta, siis saime lõpuks vastuse: "find map" :) St tuli leida jäneste majake, kus veel kaart alles oli ja sealt kaart võtta, kohe leidsimegi seepeale kaardi.

2. etapp - ratas

Kaart, mille jänese majakesest leidsime, oli aastast 1929, st 82 aastat vana.

Eleri oli nõus kaarti lugema ja nii asusimegi teele, punktide järjekord: 31-32. Kuna anti 2 kaarti, siis sain ka ise aeg-ajalt kaardile pilgu peale visata. Mina ei suutnud kokku viia kaarti ja maastikku, ma ei tea, kas sõitsime mõnda kaardi peal olevat teed pidi või mõnda uut teed pidi, küll aga jälgisin, et suund vähemalt klapib. Eleri tegi ees väga tugevat tempot, mul oli raskusi tuules püsimisega, pidevalt kippusin maha jääma. Ja siis mingi hetk kui pikalt sõidetud ja tee kurviga paremale läks, keeras Eleri sealt vasakule ja teatas, et kohe peaks punkt olema. Ja oligi...minu jaoks müstika... Punktis oli info selle kohta, et on ka lisapunkt nr 80.
Edasi jälle Eleri juhtimisel punkti 80, minul taas raskusi tuules püsimisega. Seekord ma sain enam-vähem aru, mis toimub ja kus sõidame. Peagi olimegi punktis.
Edasi 32 suunas, tempo taas kõrge. Jäistel laskumistel sõitis Eleri natuke ettevaatlikumalt ja siis ma kasutasin seda taastumiseks, et kihutasin täistempos alla, et siis tasasel maal ja tõusudel paremini tempot kannataksin. See etapp oli minu jaoks eriti müstika, kohati sõitsime minu arust väga vales suunas, aga siis Eleri teatab, et peale kurvi peaks punkt tulema ja jälle oligi nii...väga hea töö Eleri poolt.
Edasi vahetusalasse, ka sinna viis Eleri meid veatult.

3. etapp - scoreO 1 tund, kas jalgsi või suuskadel

See oli siis võistluse üks võtme-etappidest. Selle reegleid saab lugeda roadbook esimeselt lehelt. Kaart ise oli järgmine:

Enne rattaetapi finiši võtmist, millega hakkas scoreO aeg jooksma ja saime scoreO kaardi kätte, panime kõik vajaliku etapiks valmis. Otsustasime jalgsi etapi läbida ja kasutada räätsasid.

Planeerimisel teadsin varasemast kogemusest, et 95% tõenäosusega saab parima variandi, kui liita lihtsalt kokku kõige suuremad punktid, nii et 151 punkti koos, vajadusel viimast-eelviimast arvessevõetud punkti asendades. Nii tegingi. Aigar ühendas punktid loogiliseks ringiks ja asusime teele. Elevust tekitas näiteks toodud punkt 107, milles näites oli 48 punkti, aga õiges kohas 4 punkti. Suutsime selle konksu alla neelamata jätta, aga www.xtsport.ee võistkond sai selle tõttu antud etapilt 0 ja oleks nii äärepealt võistluse võidu maha mänginud.

Üks viga, mis me tegime, oli see, et olime kindlad oma võimetes maksimumpunktid "koju tuua". Aga oleks (kui paha sõna) pidanud jätma ka varuvariandi, mida antud punktide valik meile võimaldas.
Meie valik oli: 110-111-112-106-101-105 (106 asemel oleks parem olnud 109)
Minimaalse teepikkuse lisandumisega oleks olnud sama head variandid:
- kui jooksvalt oleks tundunud, et jõuame aja sees tagasi: 105-101-110-111-112-109
- kui jooksvalt oleks tundunud, et ei jõua aja sees tagasi ja 112 jõudmisel 1 tunniga probleemid: 105-101-110-111-109-112 ja siis oleks jäänud pool tundi aega tagasi lonkida, et 5-1=4 punkti saada
Seda taktikat "võtame järjest vajalikud punktid ja lõpetame taga nurgas ja longime poole tunniga tagasi" olime varem kasutanud, aga seekord ei tulnud millegipärast see variant üldse mõttessegi...

Oma valiku 110-111-112-106-101-105 realiseerimine läks siis järgmiselt.

110 läksime alguse mööda teed, siis räätsad jalga ja põllu peale punkti suunas. Eleri luges kaarti. Korraks oli Eleril kontakt kaardiga kadunud, aga see taastus ja ca 30 sekundise minikaarekesega saime punkti kätte. 1:25000 kaart on üsna üldistatud ja selle lugemine nõuab harjumist.

111 läksime suunda, kuni jõudsime teeni. See oli seesama tee, millelt olime esimesse punkti (110) pööranud. Ees läks üks Läti võistkond ja see pööras seda teed pidi lõuna poole jooksu. Ilmselt ajas see Eleri segadusse. Järgnesime mõne aja lätlastele. Lugesin kaardilt lagedaid ja metsi ja ütlesin Elerile, et see on esimene tee ja need metsa ning lageda alad klapivad. Aga Eleri püüdis reljeefi lugeda ja nii pöörasimegi tagasi 110 poole ja tuhlasime pisut sealkandis oleva mäe otsas. Eleri kurtis, et ta ei jaksa räätsadega hästi joosta ja kuna koorik kandis normaalselt, siis edasi jätkas Eleri ilma räätsadeta ning mina ja Aigar räätsadega. Kui sealt mäe pealt punkti ei leidnud, siis ütlesin, et selle eelmise tee peal olin ma paigas, et ma tean, kus punkt on ja nii läksimegi seekord minu vedamisel punkti. Seda etappi läbisime 14:37, võrdluseks www.xtsport.ee aeg 4:29, seega meil viga nii 5-10 minutit. scoreO puhul nii suur viga sisuliselt surmahoop. Aga raja peal olime optimistlikud ja jätkasime rõõmsalt pingutamist.

112 läksime suunda ja 25 minutiga olime kohal. Ja kui siis Aigarilt kella küsisin ja selgus, et 10 minutit on veel jäänud, siis oli selge, et üle 0 punkti me siit kuidagi ei saa.
Samas nüüd rahulikult asja uurides on näha, et teoreetiline variant oleks olnud üritada selle 10 minutiga 109-106 võtta, siis oleks 2 KP jagu punkte kokku saanud (122) ja koos hilinemise -1 kokku saanud 2-1=1.
Võistluse ajal aga lõpetasime kontrollpunktide võtmise, kuigi 109 jäi meile veel kontrollaja sees lausa tee kõrvale. Oleksime selle võtmisega saanud 1 KP jagu väärtuspunkte, aga hilinemine oleks selle nullinud, seega polnud mõtet karjääripervele üles ronida.
Õnneks ei morjendanud see kedagi eriti (vähemalt mind mitte ja ka teised tundusid rahulikult sellesse suhtuvat) ja nii liikusime rahulikult tagasi vahetusalasse.

Sellel etapil said üldse punkte 2 võistkonda: Elita sai 4 ja Makonites 1. Kõik ülejäänud said 0.

4. etapp - suusatamine

Suusatamises anti 2 kaarti. Kaart aastast 1970-1980, vanus seega 30-40 aastat. Tegu suundorienteerumisega ja kõikide punktide võtmine kohustuslik.

Ühe kaardi panin mina oma kaardiplanšeti vahele, teise andsin Elerile kaelariputatava kilekoti sees. Aga see kilekott oli olnud rullis koti küljes ja sirgu seda enam ei saanud ja nii Eleri andis selle enda käest ära. See oli aga viga, sest suusatamise esimese etapiga tegin ma meie selle võistluse suurima vea, umbes 20-25 minutit.
Olin kohe algusest peale ebakindel. Sõitsime seda teed pidi, mis kaardil kah kujutatud ja mis asus punktist ida pool. Aga kaugust hinnata ei suutnud ja kaardi järgi tundus, et igal pool peaks lage olema, aga ümberringi muudkui metsad. Sõitsin muudkui edasi ja lootsin, et ehk saan kuidagi millegi abil kaarti sisse ennast, aga ei saanud. Lõpuks jäin seisma. Hiljem selgus, et see koht oli punktirõnga sees, kui oleks paremale mäe peal oleva puu otsa vaadanud, oleks punkti lehvimas näinud.
Ütlesin, et ei ole kaardis, näitasin ka Elerile ja Aigarile kaarti. Otsustasin edasi sõita mööda teed. Mõne aja pärast lõppesid ka viimased suusajäljed. Siis otsustasin, et punkt peaks sellest teest lääne poole jääma ja kuna 30-40 aasta vanune kaart, siis see kõrge võsa, mida igal pool esineb, on kaardi peal ilmselt lage. Kaugemal märkasin nagu vanemat metsatukka ja ka künkakesi ja nii sõitsime sinna neid vaatama. Aga punkti seal ei märganud ja Aigar ütles väga loogiliselt, et siin pole ühtegi suusajälge, kogu see kamp meie ees ei saanud ju kuhugi haihtuda ega lennates liikuda. Ütlesin siis, et ma üritan siis orienteerumise asemel, mis mul välja ei tule, hoopis jäljekütti mängida ja teiste jäljed üles leida. Sõitsime tagasi sinna kohta punktirõnga sees, kus olime juba korra peatunud. Seal märkasin idas küngast ja selle peal puud. Läksin seda vaatama, aga mõne aja pärast hüüdsid Eleri ja Aigar mind, et näevad punkti - kaks Läti tiimi ronis teest lääne pool puu otsa punkti võtma ja suhtlesid omavahel häälekalt.
Punkt asus suus 5-6 meetri kõrgusel puu otsas. Ja oksi, millest kinni hoida, polnud just ülearu. Eleri ronis ca 2-3 meetri kõrgusele ja siis hindas suusasaabastes edasironimise liiga ohtlikuks ning võttis suusasaapad jalast ja ronis sokkides punkti juurde (prrr...külm oli seda vaadata).

Edasi tundusid punkti veel keerulisemad olevat ja nii võtsin oma peaülesandeks mitte teiste suusajälgi silmist lasta. Aga edaspidi harjusin kaardiga ja olin üldiselt kaardis, samas ilma teiste jälgedeta oleksin ilmselt mitmeid vigu teinud.

34. läksime lõpus mööda oja. Kohati oli seal tõeliselt lahe uisku sõita, aga siis kui tulid kõrkjad, siis see pidurdas järsku suuski, nii et kuku või pikali.

35. minek oli üks suur ojaralli, oli tore.

36. alguses taas oja, edasi juba mööda maismaad, kohati kena sõidetav lagendik, siis totaalses võsas suuskadega ragistamine.

37. minnes hakkas hämarduma. Olin kaardis kinni ja see tuli väga kasuks. Sest siis kui ma arvasin, et nüüd võiks punkt olla, lõppes kaardil kujutatud tee ära ja juurde oli tekkinud ida-lääne suunaline maantee. Kuna teadsin, et punkt peab siin kusagil olema, siis hakkasin üle valli teisele poole teed lageda äärde punkti otsima ronima. Siis märkasin 10 meetrit vasakul teiste jälgi ja läksime nende jälgede järgi punkti - elupuu all 10 meetrit maanteest. Kui selle koha peal poleks kaardis kinni olnud ja neid jälgi märganud, siis oleks suur viga kerge tekkima olnud.

38. punkti minekuks tegin ettepaneku minna tuldud teed tagasi raudtee äärde ja mööda raudteed kindla peale punkti minna, sest mind hirmutas kaardile kantud fraas "KOREJA". Aga Eleri arvas, et lähme ikka mööda kaardil mittekajastatud maanteed, kui see ära pöörab, siis lähme läbi metsa. Mööda maanteed vahelduseks nii hea sõita ja põnevam kah, nii tegimegi. Leidsime ka teiste jäljed igal pool üles.
Etapi keskel panime lambid pähe.
Teiste jäljed viisid meid punktist edelas olevasse teede risti. Kolm Läti tiimi, keda olime aeg-ajalt rajal kohanud, olid seal peata olekus, olid sõitnud punkti poole ja siis tagasi keeranud ja siis ei teadnud mida edasi teha (seal oli tee lahti aetud ja esimeste jäljed polnud seetõttu nähtavad). Mina aga sain ennast kohe kaarti selle koha peal ja nii sõitsime uhkelt vedurina kolme Läti tiimi ees punkti.

39. punkti minnes kohtasime Twister Mürakarud, kes oli juba ratast lõpetamas. 39. viisid teiste jäljed veatult ja edasi vahetusalasse.

5. etapp - ratastega tagasi võistluskeskusesse

Vahetusalas kulus meil väga kaua aega:
  • bahillid ja suusasaapad jalast
  • kivikõvaks külmunud tossude või saabaste jalga kangutamine (Eleri ja Aigar arvasid, et järgmine kord peab kindlasti kingalusika kaasa võtma)
  • bahilid tagasi
  • sõime-jõime
  • suusad ja kepid rataste külge
  • räätsad kottide külge
  • suusasaapad pakiraami või koti külge
Aga kui sõitma saime, siis jätkasime oma Eleri poolt alustatud kiiret ja veatut rattaetappide läbimist. Kaart oli aastast 2010 (st tuliuus) järgmine:

Otsustasime läbida 40-41, sest kui punkt 42 on pandud õnneloosiks (vt rodabook 2. leht), siis on 50-50 loosi tõmbamise tõenäosus, ükskõik kumb enne võtta, kas 40 või 41.
42 asus tegelikult 500 meetrit IN-4 loodes. Seega polnud õnneloos, vahet polnud, kumba pidi ring teha.
Tempo oli mõnus ja punktid leidsime kenasti. 42. juures oli pisut nuputamist, kuidas 2,5 meetri kõrgusel oksa küljes olevat punkti koposteerida. Piisas põlve-pätipukist ja punkt sai kõigil võetud.
Ja olimegi tagasi võistluskeskuses. Samal ajal jõudis sinna ka www.xtsport.ee, kes oli juba järgmise etapi lõpetanud.

6. etapp - rogain jalgsi või suusatades

Kaart oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime minna jalgsi ja räätsadega ning teha ringi 49-48-45-44-43-46-47-51-50, vajadusel õgvendades. Raja keskel saigi selgeks, et 47 ja 51 jäävad seekord võtmata.
Punktid leidsime üldiselt kenasti. Ka teiste jäljed olid linnaelanikest puutumata maastikuosadel kenasti ees olemas.
Esimesse, 49., punkti minnes haakis üks kohalik koer ennast meile külge ja läbis kogu jalgsietapi ning ka pärast suusaetapi koos meiega. Ta oli kohati tüütu, eriti pööraseks muutus siis, kui me teed hakkasime jooma, siis ta ärritus ja kiskus Eleril kaardi käest ja pistis sellega jooksu, õnneks lasi varsti maha. Minul kakkus räätsakotti käest ja hüppas pidevalt rinna peale üles ja näitas hambaid. Rahunes alles siis kui talle täiest kõrist röögatasin.
Räätsad olid väga vajalikud punktist 43 kagusse teede risti minnes. Ilma nendeta vajus iga teise sammuga üle põlve lumme.

7. etapp - suusarogain

Üks põhjus, miks jalgsi 47 ja 51 vahele jätsime, oli see, et tahtsime suusaetapil vähemalt ühe punkti võtta, et see etapp kah ikka kirja saada. Kaart ise oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime, et võtame 2 punkti: 53 ja 56. Eleri ütles, et võtame kõigepealt kaugema (56), et siis on see võetud ja näeme paremini, mis seis ajaga on. Nii tegimegi. See oli mulle harukordne võimalus puutumatul maastikul esimest jälge ajada. Mobiilimasti ja tähtede järgi suunda hoides saingi täpselt punkti piirkonda. Punkti piirkonnas oli võsas ragistamist, mis eriti Elerile raskusi valmistas seal üle puude astumiste ja okste vahelt enda suuskade läbisurumisega. Eleri kurtis üldse, et suusatada raske. Nädalatagune Tartu maraton veel kontides.
Ja nii oligi, et aega kulus palju ja 53 võtmine oleks suure tõenäosusega tähendanud aja ületamist. Seetõttu otsustasimegi tagasi sõita, kuigi mul oli selle mõttega alguses raske harjuda, aga see oli õige otsus ja peagi sain sellest kenasti aru. Punkti juures kohtusime ka Twister Adventure Team-i, neil jäi üks punkt võtmata, meie ainult 1 võtsimegi.

Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses, kus võis alata kella 3-6 puhkus. Panime Aigariga veel suusad ja kepid rataste külge, et hommikul vähem tegemist oleks. Randy sellepeale küsis, et kas me läheme juba rattaetapile :)

8. etapp ratas

Põhku sain mina 3:30 ja 4 vahel ning äratus 5:30. Kokkulepe Aigariga oli, et kohe kui äratus, siis kohe ka ärkab, sest eelmistest kordadest on teada, et Aigaril on raske ärgata. Seekord läks äratus üsna hästi. Juba viis minutit peale 6 olime stardis. Kaart oli taas aastast 1929, st 82 aastat vana:

Ma ei suutnud kaarti sisse elada, stardikohta leida. Aga andsin Elerile info suuna kohta ja asusime teele. Palusin Aigaril mõne aja pärast ka odomeetri näit fikseerida. See oli väga vajalik. Sest me sõitsime punkti 61 poole ja sõitsime ja sõitsime ja siis sai 5 ja siis 6 km täis ja ees pandi ikka täie rauaga tuld. Paar Läti tiimi ja Twister Mürakarud olid meie ees. Hõikasin siis Elerile, et kilomeetrid on täis ja peame midagi ette võtma, muidu oleme varsti Riias väljas, seda kaardil kujutatud kurvi lähime 2-3 kilomeetri jooksul ei paistnud kusagilt, tee oli tikksirge...
Üks tee läks paremale ja mõne aja pärast teine tee, mõlemad pisikesed metsavahe teekesed. Ja siis suutsimegi võtta vastu psühholoogiliselt raske otsuse, mitte järgneda eesliikujatele, vaid jääda teise teeotsa juures seisma ja asuda otsustama, mida teha.
Punkt 1: on vaja paremale keerata, kilomeetrid on täis ja veel pisut pealegi.
Punkt 2: paremale läksid pisikesed metsavaheteed.
Punkt 3: kui minna, siis kumb on parem, kas esimene või teine teeots.
Ees lätlased ja Twister Mürakarud muudkui kaugenesid ja kaugenesid.
Siis kuulsime päästvaid hääli, nimelt tuli tagant www.xtsport.ee. Kuulsime kauguses Sixtenit ütlemas, et oleks pidanud esimesest teeotsast ära pöörama. Randy ütles, et sõidaks edasi. Kui meie juurde jõudsid, siis peatusid mõneks ajaks ja pöörasid sellest teeotsast ära ning meie järgnesime.
Kui paar kilomeetrit sõidetud, jõudsime teeristi. Seal jäime mõlemad võistkonnad seisma. Eleri avaldas arvamust, et see võibki see kaardi peal olev tee olla. Randy-Sixten-Elo sõitsid varsti edasi. Meie Eleriga pisut vaidlesime. Mina tahtsin paremal paistvat teed vaatama minna. Eleri küsis, et mis on selle mõte, me võiks püüda ära arvata, kus me asume ja siis vastavalt tegutseda.
Seisime ja mõtlesime seal päris pikalt. Ja varsti jõudsid sinna ka mitu lätlaste võistkonda ja Twister Mürakarud, kes olid lõpuks ümber keeranud ja tagasi tulnud. Heiti küsis, et millised on ideed. Mul eriti polnud. Selle tee suund muidu sobis, aga all paistis ka teine tee, seega minul jälle dilemma, et kumba teed eelistada. Anniki märkas vasakul surnuaeda, kaardil oli mingi kastike, selle järgi toimus siis arvamine, et oleme selle surnuaia juures, mis kaardil märgitud (tegelikkuses oli see uuem surnuaed, mida kaardil polnud). Seega siis antud teed pidi edasi Twister Mürakarude vedamisel. Paar kilomeetrit sõidetud ja oja ega tee käänakut ei tulnud ega tulnud. Vasakul oli mingi suurem lohk, korra arvasin, et võiks sinna vaatama minna, sest surnuaiast tuleku kilomeetrid ammu lõhki. Aga järgnesin siiski teistele. Siis lõpuks tuli oja ja tegelikult ka õige tee, aga minul oli segadus ja ei suutnud kaarti kokku panna. Heiti märkas siiski vasakul järvekest, jäime seisma ja ennäe imet, järvele jõudes paistiski järve tipus punkt. Punktist läksime mööda teed tagasi rataste juurde ja sõitsime tagasi punktist mööda järgmise vahetusala poole. Kaart 100% ei klappinud, aga suuna järgi oli aru saada, et ainus lahtilükatud tee viib meid lääne suunas, ilmselt kaardil kujutatud suure tee peale. Nii oligi. Edasi kaart juba klappis ja peale mõningast pedaalimist koos Twister Adventure Teamiga olimegi vahetusalas.
Selle etapi tänapäevast seisu nägime hiljem viimase rattaetapi kaardilt.

9. etapp - scoreO 15 minutit kas jalgsi või suuskadel

Nüüd siis see etapp, kus 15 minutiga võis saada imelised 5 punkti. Reeglid on roadbook 3. lehel. Sellega saigi üks võistkond hakkama - www.xtsport.ee ning tänu sellele sai ka kogu võistlusel esikoha - tegi tasa esimese scoreO kaotuse Elitale. Kõik ülejäänud võistkonnad said siit aga ilusa ümmarguse nulli.

15 minutit läks käima rattaetapi finiši märkimisega. Seega tuli ennast enne planeerimiseks-jooksuks valmis panna. Kuna tegu oli karjääriga, kus palju ronimist, siis suusad ja räätsad ilmselgelt kasutud. Seega siis jooksma.

Üsna pea peale kohalejõudmist alustasimegi. Võtsime ratta finiši ja saime kaardid.

Aga juba tekkis uskumatu tõrge - mina mäletasin, et tuleb võtta 79 punkti maksimumi jaoks ja planeerisin selle jaoks raja, aga Aigar mäletas 75, käis veel vaatas järele ja oligi 75 ja siis planeerisin raja ümber, 1,5-2 minutit ajakadu - tõesti uskumatu prohmakas...
Meie rajaplaneering sai: 124-126-122-127-129-130
Realiseerimisel juhtus nii, et peale 124 läks jälg 123-122 poole ja kuna ma kohe peale 124 võtmist ei suutnud organiseerida tagasi starti ronimist, siis lihtsalt läksime mööda jälge ja olime lõpuks 122, sealt 126 ja 127 ja vahetult enne 129 sai aeg otsa ja jalutasime finišisse.
Tagantjärgi vaadates leiab siit mitmeid ja mitmeid huvitavaid lahendusvariante, eriti veel siis, kui ei lähe tingimata 5 punkti püüdma, vaid on soov üleüldse mingeid punkte saada.
Üks lahendusvariant oleks ka: vaadata kõige suurema punktisummaga punkt kohe peale kaardi saamist ära ja selle poole teele, võttes tee peale jäävad punktid, üks liikmetest jooksu ajal arvutab ja püüab leida lahenduse, millised punktid veel võtta, et mingidki (võimalikult suured) punktid koju tuleksid.
Toon siinkohal ära ka www.xtsport.ee imelised 15 minutit, mis kogu 24 tunnise võistluse saatuse otsustasid (loomulikult, ülejäänud aeg tuli kah ikka tubli olla, aga see oli otsustav):
  • start - 7:32:33
  • 124 - 7:36:54
  • 123 - 7:39:45
  • 122 - 7:41:16
  • 127 - 7:42:47
  • 128 - 7:44:39
  • 130 - 7:46:09
  • finiš - 7:46:49
Ja 44 sekundit jäi veel ülegi :)

10. etapp - suusarogain

Peale scoreO siis suusatama. Eleril varbad külmetasid, aga ta pidi minu ja Aigari järel ootama, see saabaste vahetus ja bahillide sättimine ja söömine võttis meil sellel võistlusel millegipärast liiga kaua aega. Lõpuks saime siiski liikuma. Kaart oli järgmine:

Esialgne plaan oli võtta 5 punkti, kui aeg otsa lõpeb, siis varem tagasi tulla: 69-66-65-63-64. Tegelikult osutus karjäärist 69 suunal väljapääsemine suurt ronimist nõudvaks ja nii väljusime karjääri sissesõidu teed pidi ning jooksvalt sai 5-st punktis 3: 65-63-64 :)
Suusatamine toimus väga rahulikus tempos. Sai nautida kena Läti talvist metsaalust, tõesti oli kena ja mõnus oli off-road suusatamine.
Finišipunkt tuli leida karjääri servast tehtud foto abil ja see oli lihtne ülesanne:

11. etapp - rattarogain

See oli tore etapp. Kaart on järgmine:


Põnevust lisas info roadbook-ist, et 0,75 km off-road. Siin tehti mitmeid erinevaid otsuseid:
  1. 71 jalgsi ja 72 ümber sõites või hoopis ära jättes
  2. 71 rattaga otse käekõrval lükates (see roadbook 750 meetrit, kuni sõidetavale teele jõudis) ja 72 otse mööda pisikesi teid sõites
  3. sama, mis eelmine, aga 71 rattaga loode kaudu ringi sõites - sai kogu etapi rattaga sõita, aga loode kaudu ümbersõit suht kehvakesed teed ja kuna lumi kandis isegi ratast enam-vähem, siis otse ratast lükates vist kiirem
Meie valisime ratta käekõrval lükkamise ja otse sõitmise, st variandi 2. See oli tore. Esiteks said jalad ratta lükkamisega soojaks ja teiseks oli otse rahulikult sõita mõnus, eelnevalt oli kihutada küll saanud. Need otse teed olid keerulised - nõudsid head rattavalitsemise oskust, aeg-ajalt käis ikka jalg maas, aga sõita sai.

Viimases rattapunktis olime kõige esimestena ja viimasest punktist finišisse sõites tegi Eleri jälle sama tempot nagu võistluse alguses, et kohe pidi pingutama, et taga püsiks.

Võistluse lõpetasime rõõmsas tujus, kuigi sportlik tulemus hea polnud. Olime võistluse kaasa teinud, elamusi saanud, sportlikult pingutanud - just see, mida mina sellelt võistluselt ootasin.

Peale võistlust kerisin magama, et tagasisõiduks valmis olla. Randy arvas küll, et öösel sai ju juba magatud, aga minu jaoks oli see uni asendamatu. Peale seda tundsin ennast värskena ja suutsin probleemideta tagasi koju sõita. Uniseks muutumise korral oli Elo valmis roolis asendama, aga seekord polnud seda tarvis.

Kokkuvõtteks: organiseerimist oli palju, aga olen väga rahul, et sellel võistlusel osalesin.

Tulemused kah:
1 WWW.XTSPORT.EE 43 19:31:16
2 ELITA 42 20:33:44
3 TWISTER ADVENTURE TEAM 35 20:43:28
4 TWISTER MÜRAKARUD 34 19:56:33
5 DFZ.LV ADVENTURE TEAM 31 19:46:22
6 RS&CO 31 19:59:39
7 RUMAKSS 31 20:01:55
8 MEDISOFT ADVENTURE TEAM 28 19:58:33
9 MĀKONĪTIS 28
10 CHARLIE TEAM 25 19:34:34

Teiste Eesti võistkondade koosseisud:
  • www.xtsport.ee - Randy Korb, Sixten Sild, Elo Saue
  • Twister Adventure Team - Tiit Tähnas, Sven Liivand, Marge Erm
  • Twister Mürakarud - Heiti Hallikma, Erki Erm, Anniki Inno