kolmapäev, 29. aprill 2009

Xdream 2009 I etapp, Ardu 26.aprill: Medisoft&seikusporr

Tänavu aasta osaleme siis ühendvõitkonnaga. Aivar Jõgiaas esindab seiklusporri ja Rain Ojavee ning Aigar Sirel openeerivad Medisoftina. Rain, kes on hetkel meie Tartu kontori pesamuna, osales eelmisel aastal B-raja öisel pikal etapil Medisoft B võistkonnas. Seega kogemustega mees! Arvestades veel seda, et nii Medisofti kui ka seiklusporri tiimid on eriliselt altid igasuguseid spordivigastusi hankima, millest mõned liikmed ei ole veel siiani toibunud, on värsket verd alati juurde vaja.

Täpsemalt rajast

Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.

Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!

Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!

Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.

Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.

Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.

Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.

Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.

Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.

Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.

Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.

esmaspäev, 27. aprill 2009

Xdream 2009 I etapp, Ardus

Seekordsel Xdreamil olin mina seiklusporri nimelises tiimis koos Kristjani ja Mihkliga. Kuna nädalatagusel Võhandu maratonil oskasin kanuust välja roinides taaskord oma hüppeliigest korralikult väänata, siis korra tekkis juba tunne, et selle Xdreamiga on ühelpool. Priit teipis mul nädala sees jala kinesioteibiga ära ja kuna neljapäeval päevakul oli enam vähem ok joosta, siis sai langetatud otsus, et ikkagi minek. Reede hommikul aga oli kurk väga valus, nina tatine ja kerge palavik. Laupäev oli veel hullem. Krõbistasin siis need 2 päeva aspirini, imemistablette, sõin sidrunit ja tarbisin ohtralt kuuma teed koos meega ja kui tatine nina välja arvata, siis oli pühapäeva hommikul enesetunne täitsa ok.

Stardis olin kaarti uurimisega nii hoos, et kell tuli meelde käima panna alles poolel teel esimesse punkti. Kuna esimese jooksus jäeti mulle kõige lühem ring, siis mina tiksusin oma raja suht rahulikult läbi.


Jõudsime tagasi koos Mihkliga ja kui Kristjan ka paari minuti pärast tuli oli meil Mihkliga juba valik tehtud ja asusime kohe järgmisele jooksuetapile.


Kuna peale jooksu vaatasime vaid seda kus on järgmine, mitta aga ülejärgmine punkt, siis õnnestus meil punktide 11-12 vahelist dzunglit ratastaga läbida. Mingi hetk kui Mihkel rattaga kraavi ületama asus oli ta igaljuhul rinnuni mudas. Mina viskasin ratta teisele kaldale ja läksin natuke kõrvalt kuiva jalaga üle kraavi. Kristjan seevastu tahtis ka natuke mudasuplust teha ja ronis ka vööni mudasse.


Esimese lisaülesande metallid õnnestus endalegi üllatuseks suhteliselt ruttu üksteiset eraldada.

16 punkti poole sõitsime mingi aja Heiti tiimi järel ja kuna Mihklil oli sel hetkel pulss 168, siis ei hakanud neist mööda ka minema. Kui meist aga ISC mööda lendas, siis tõusin ka korra sadulast, et kiirendada ja neile järgi võtta, aga kuna teised kaasa ei tulnud, siis jäi nendega väike vahe sisse. Karjääris takistusribal kurits igaljuhul Kristjan, et mina olla tal kogu aeg jalus olnud. Takistusribale järgnenud jooksu esimeses punkis saime taas kokku ISC-ga. Punktides kohtusime nendega kuni 21 punktini, siis keerati minul aga hapniku kraanid suhteliselt kinni ja sealt kuni jooksu lõpuni oli vääga raske.


Ratta legendi esimest punkti üritasime algul kaardile paika saada, aga kuna esimesed pööramised olid karjääris väga lühikeste maade tagant, siis tagin ettepaneku need ringid ära sõita. Kruusale välja jõudes saime ennast ilusti kaarti, aga sellest hoolimata otsustasime taha veel ühe lisaringi. Peale seda lisaringi üritasime veelkorra paika panna 1 legendi punkti, aga kuna tundus, et rada läheb kaardist välja, siis tegime veel ära ka selle "raiesmiku" tiiru. Raisemikule pööramisest kuni punkti jõudmiseni läks meil 17 minutit, ehk siis selle ringiga saime julgelt 12-13 minutit boonust.

Rattaralli esimeses ehk siis 24 punktis kulutasime 2-3 minutit 25 punkti asukoha leidmisele. Alles siis kui jõudsime kaardil järje ajamisega väga kahtlaselt lähedale 15 punktile taipasime vaadata punkti numbrit, mis oli 43 ehk siis pidime taaskord minema punkti 15. Peale rattaralli teist punkti purunes aga Kristjani rattal kumm ja nii õnnetult, et ka mantli serva traat oli ~15 cm mantli küljest lahti. Vahetasime kummi, aga kuna kartsime, et kumm võib väga täis pumbates taas muna üles viasata, siis sai see suhteliselt pehmeks jäetud.

Järgnevast rattaosast valisime punktid 52 ja 55. Viimasel rattaotsal hakkasid lisaks pehmele kummile mõju avaldama ka Kristjani selleaastased 0 rattakilomeetrit ja tempo oli vähemalt minu jaoks suht lahja. 55 punkti juures pääsesime meie Mihkliga suhteliselt nobedalt üle oja, aga Kristjan jäi samal ajal punkti jõudnud B-rajakate taha paariks minutiks toppama.

Kanuupunktid valisime selliselt, et Kristjan ikka palju joosta saaks ja oleks vähem vastutuult ja lainet sõitmist. Tuul oli nii korralik, et kui kanuu 59 punktist 61 minnes selga võtsime, siis kippus see meid koos kanuuga kogu aeg kraavi lükkama.


Finishieelses vibulaskmises andsin kiirtuld ja tulemus oli 3-st 3. Finishis öeldi meie kohaks 9. ja minu SI väitis et olime rajal 7:10:44.

Kuna rajal tegi seda hüppe lisaülesannet meil Kristjan, siis peale sauna ja sööki tahtsin ka seda proovida. Lisaülesande kohtunikud arvasid, et kuna ma nii pikk olen, siis võiks ma ka kaugemalt hüpata ja nihutasid selle hüppe posti päris mitukümmend sentimeetrit tahapoole. Tulemus oli see, et hoolimata sellest, et tõukasin ära nii kõvasti kui jõudsin pulgani ma üldse ei ulatunudki :-)

EDIT: Tulemused
EDIT2: Mihkli nägemus rajast

EDIT3: Toitumisest niipalju, et hommikul(4:30) ärgates sõin ära korraliku kausitäie putru. Umbes 1,5h enne starti pugisin kaasa võetud makaronides kõhu korralikult täis. Tulemus oli see, et rajal nagu nälga/energia puudust polnud ning tarbisin 2 väikest Marsi shokolaadi, 2 Enduro geli ja seda ka pigem sellepärast, et seda energia puudust ei tekiks. Siis kui seal kolmandas jooksus surin üritasin sisse võtta ka ühe, 10 päeva tagasi Silja Spordist ostetud Turbosnacki, aga selles kuramuse pudelis oli vedeliku asemel miski kivistunud suhkrutüki moodi asjandus ja seda väga närida ei viitsinud.

EDIT4: Leivo ja Kaja kirjutavad Ekstreem.ee võistlusest(Kaja sissekandes ka mitmed lingid teistele blogidel).

reede, 24. aprill 2009

IV Võhandu maraton 18.04.2009

Seekord oli distansi pikkuseks 100 km. Ringike Tamulal ja seejärel piki Võhandut Võõpsuni välja. Startis 241 erinevat alust, kuid katkestajaid oli palju.

Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.

Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.

Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.

Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!

StardiprotokollFinišiprotokoll