Pühapäev, 29. juuni 2008

Medisoft ja sõbrad: Perepäev 24. juunil

Jaanipäeval leidis aset meie suvine tähtsündmus, mis kannab nimetust "Medisoft ja sõbrad: Perepäev". Asja sisu on, et Medisofti töötajad võtavad oma pered kaasa ning samuti tulevad meie sõbrad, kes ulatavad meile oma abikäsi alati kui vaja, oma peredega ning teeme ühe meeleoluka kanuumatka.
Tänavune matk oli ühepäevane marsruudiga Tipult Riisani Halliste jõel. Kaardi järgi oli matka pikkus 20,8 km, mis läbiti umbkaudu kolme tunniga ja seda pidevas vihmas.

------ MARIA MEENUTUSED ------
Hommik algas sellega, et kole raske oli end maast lahti ajada. Kiire pilk aknast välja ütles, et polegi kõige hullem ilm ja see on järjekordne tõestus esmamulje petlikkusele. Eelmisel õhtul olin arvestanud noorema tirtsu kaasatuleku sooviga, seetõttu oli moonakotti saanud tohutuuuu hulk
shokolaadisnäkke (tegelikkuses ei söönud me neist matkal ühtegi). Siiski õnneks lõi tirts vanaema juures voodikeses meie stardi ajal nurru ja õhtul, kui koju jõudsime mingit pettumust küll tema poolt ei paistnud. Tõsi, kenasti küsis, et emme-issi, kuidas sõit läks.

Me pidime kell pool üheksa Aigari juures olema, et teda peale võtta. Tegelikkus kujunes aga nii, et startisime kodust vist miski kella 9 ajal. Oleme ikka parandamatud küll. Siiski sedakorda mitte meie "akadeemiline tund" vaid "akadeemiline pooltund". Eneseületamine kohe hommikul juba! Õnneks sedakorda sel hommikul olid vist kõik natuke "ajaliselt teises vööndis", et mitte öelda talveajas. Igatahes Aigar lepliku inimesena ei pahandanud meie hilinemise üle.

Aigari võtsime peale ja arutasime, et tunni-pooleteisega peaks kohale jõudma küll. Aga jah, siis tuli meelde, et teeremont on ja ümbersõit. Rannu lähedale jõudes rääkisin Aigarile kullesemudast Martti tiigis ja arutasime, et äkki peaks Martti juurest läbi minema. Aga siis tuli pähe, et Martti on ju alati töö juures see kõige varasem linnuke ja küllap on nad juba ammu kohal. Kuidas tegelikkus oli, seda teavad ilmselt Martti, Reelika ja Hendrik rääkida.

Jõudsime Viljandisse ning Aigar sai kõne, et kanuud hilinevad tunnikese. Saved by the bell!!! Artur siis arvas, et võiks kuskil Viljandis maha istuda ja kohvi juua. Kaubanduskeskusest mööda tuhisedes tuli Arturilt repliik: "Siia me küll ei lähe!" Siis leidis Artur "Minikohviku", kuhu arvas, et võinuks minna. Paraku oli mul silm teravam ja märkasin uksel sildikest ning
mõtlesin, et küllap on see kinni. Artur sai veel ühe eneseületamisega hakkama ja sõitis parklasse, telliskivi pea kohal, sisse. Aga polla ilmselt oli ka kas siis väsitavast jaaniööst või jaanitööst puhkamas, nii et häda sest ei sündinud. Huuuh, kuidas ei tahtnud autost välja tulla, sest oli
sadama hakanud. Ja mitte vähe! Aga koperdasime siis "Minikohvikuni", uks kinni ja uksel teade, et saab tellida peielaudu. No ok, jõllitasime sekundi ja siis läksime uusi kaffesid otsima. Kõik kinni, linn kui välja surnud. Üks taksojuht kuskil autos veel hingitses, Aigar küsis sellelt "kohta päikese all". Taksojuht juhatas küll, kuid ka see koht oli meile suletud. Siis mõtlesime, et peab vist ikkagi sinna suurde kaubanduskeskusse minema. Aga autoga. Tagasiteel autoni nägime veel üht kena majakest tee peal - "Leinatalitus". Imelik linn! Tänavatel ei hingelistki. Aigar ütles veel midagi niisugust: "Ja see tahab veel linna nime kanda!"

Autos oli mõnus. Sõitsime siis kuabanduskeskuseni. See tehtuks lahti alles kell 12. Tõsi, ega kaua oodata poleks enam olnudki (muig). Läksime siis üle parkla bussijaama poole. Seal olid mõned õnnetud "hingekesed", kohvik kinni. Mõtlesin siis, et no pagan, kui muud ei saa, siis ihulisi vajadusi kergendada ikka peaks saama. Aigar hea inimesena laenas mulle veel krooni. Tuiskan siis hurraaga nurga taha, et midagigi ehk siin linnas teha saab. Tüng! Naiste vetsu uksel silt "Avarii! Vabandame!"

Meeste pool, khm, oli puhtam kui töö juures olev.

Ära siit masendavast linnast!

Ahjaa, rebast nägin ma ka põllu peal kalpsamas.

Lugesin kenasti kaardi peal kõik kilomeetrid meetriteks, aga kohale me jõudsime. Ausalt, mitte ei tahtnud autost välja tulla. Mõtlesin veel perspektiivile kella 6-ni õhtul autos istuda ja lugeda. Aga nojah, kui tuldud, siis tuldud. Artur ronis veel vaatamata tuulisele ilmale (pehmelt
öeldud) vaatetorni. Ega minagi kehvem olla tahtnud. Torni minek oli lahe, tornist allatulek oli kole! Kitsuke raudtrepp, äärmine "õhulisus"! aga tornis olevatelt tahvlitelt sain teada, et Soomaal elutsevad mõlemat liiki toonekured, must ja valge, kaljukotkas, konnakotkas ja veel mõned linnud. Sellise ilmaga vettisid nad küll kõik kenasti oma pesades.

Ahjaa, kui me mööda kruusateed rallisime, kõndis üks must suur lind tee peal. Algul vaatasin, et vares, siis mõtlesin, et ei ole. Keegi pakkus hiljem, et teder. Otsa me talle ei sõitnud, aga seda lindu olid teisedki näinud, nii et kuskilt tuli kommentaar midagi a la "toibuv teder".

Kui kanuud jõudsid kohale, oli kell enam-vähem pool üks. Käisime ringi ja otsisime jõge. Esialgu hakkas silma vaid ca kolmveerandmeetrine kraav. Judistasin õlgu - kas siia me lähmegi? Ja kakskümmend kilomeetrit??? :D

Ei, jõgi oli täitsa olemas. Ja suht korraliku laiusega ja kiire vooluga.

Muide, Aigarile. Järgmine kord kirjuta, et riietus vastavalt ilmastikule või siis ka mitte. Märjaks saate niikuinii! Igatahes vihmakeepide kasutegur oli suht null.

Ah, avaldasin veel Arturile autos kahtlust, et kas jaksan nii pika maa maha sõita. Eelmisest aastast oli meeles järgmisel päeval vasakust käest südamepiirkonda kiirgav valu. Täna sõrmed klaviatuuril siiski lippavad. Igatahes me saime Hendriku enda paati. Suur aitäh talle. Meil oli väga armas ja heatahtlik paatkond. Vahel mõtlesin ka Marttile ja Reelikale, aga nagu
näha, Martti pani meile veel kõigile lõpuks ära. Artur ütles veel stardis talle, et oh, sina sõuad selle maa üksi ka ära (mulle tuli meelde kohe pilt, kuidas Martti eelmisel aastal meile üksinda kanuus vastu sõudis, vastuvoolu ka veel). Ja kuigi ma arvan, et Reelika pole üldse mitte papist plika, siis tõesti, Martti oleks ka üksi meile kõigile "ära teinud".

Sõidust jäi meelde eelkõige see, et vesi, mis tuli taevast alla, oli ikka mitu kraadi külmem veest, mis oli jões. Aeg-ajalt soojendasin üle paadiserva kätt vette pistes sõrmi. :D

Keskel istudes on raskem sõuda. Paadiserv on kaugemal ja kui mul käsi ära väsis, siis leidsin endale teise tegevuse - klõpsisin pilte. Ilmastikukindel fotoaparaat pidas vastu, ilmastikukindel fotograaf niisamuti.

Vesiroose oli meeletult palju, kuivanud puid kalda ääres, puujuured kaldas, mis väändusid otsekui tumedad maod. Parajalt sürr! Kollased iirised kalda ääres, pääsukesed vee kohal lendamas nii et vaata, et otsa ei pikeerita. Suured kivid vees, üks parv ja kollased kanistrid selle all. Suhteliselt vähe risu vee peal, aga mõned kohad siiski, kus tuli leiutada, kustpoolt
slaalomit teha. Valik, kas pea alla või pea maha (vee kohale ulatuvad oksad), oli ka täitsa olemas.

12, 6 km stardist pidi olema lõkkeplats. Vahepeal jõudis inf meieni, et 11,4 km on sõidetud. Ok, enam pole söögikohani kaua aega, anname aga täie rauaga edasi. Lõpptulemus - lõkkeplatsi ei kuskil (eeldasime, et see on kuskil metsatukas), mets narrib ja libiseb kogu aeg üha edasi, lõpuks jõuab meieni järgmine info, et sõidetud on üle 14 km.

Leidsime siis erinevatel kallastel suht kohakuti kaks puud. Randusime siis ühe juures, kuid Martti ja Reelika olid teise juures. Miskipärast tundus too teine ägedam ja varjupakkuvam. Jälle esmamulje petlikkus. Äge oli ta küll, neli tüve maast välja kasvamas moodustasid otsekui väikese toakese. Aga jube külm oli. Sõime natuke ja tahtsime kõik kohe "sooja vette" tagasi.

Artur teab rääkida, kuidas ta Kaidolt küsis, et kas too ikka potile kaane peale pani. Igatahes resto oli kõigi mugavustega.

Tuul, meeletu tuul, oli jõe peal. Vihma kallas päris korralikult. Aga lõpus läks jõgi veel laiemaks ning lõpuosa tuli kätte üllatavalt kiirelt.

Artur vaatas videot ja küsis üllatunult, et kas tõesti nii kiirelt me edasi liikusimegi. Vaadates kulunud aega (enne nelja olime vist silla juures ja maas), usun, et kaamera ei valeta.

Hendriku näol on teil üks potentsiaalne uus X-dreamide liige juures. Ma ei jõua teda ära kiita. Vahepeal olin väsinud, siis vaatasin ees uhavat Hendrikut ja kole piinlik hakkas. Ei saanud pikalt looderdada endale lubada.

Lõpus ei tahtnud keegi eriti üleval tee peal passida, nii kogunesime alla vee äärde. Martti andis mulle räti ümber, autojuhid viidi autode järgi. Vahepeal randus ka viimane paatkond, mis tõi meile head jutukat seltskonda.

Mina olin igavene jobu. Lõdisesin ja olin nagu unes ja unustasin endale vesti selga, mille oleks pidanud ära andma. Aga see saab ära antud.

Kaur oli ka väike vahva mehike. Ta on vist juba harjunud sellega, et ema ja isaga igale poole imelikesse kohtadesse satub ja nii ta siis uudistas oma suurte pruunide silmadega kord Aigari süles, kord Kaido süles ümbrust ja seltskonda. Vahepeal näitas natuke iseloomu, ei meeldinud talle meie restos pakutav toit.

Martti avastas taskust SI-pulga ja küsis Kaidolt, et kas peab kuskil komposteerima ka. Mida Kaido vastas, ei mäletagi. Arturi SI-pulk jäi igatahes autosse, nii et meie vist aega kirja ei saanud. :D

Ja oligi aeg koju sõita. Ai, ma mäletan, milline tegu oli endalt auto juures läbimärgi teksapükse jalast saada. Isegi peale kojusõitu ema vaatas mulle näkku, kui lapsi ära tooma läksime, ja ütles, et mul on suu sinine. Oli ka. Autos lülitusin korra säästurezhiimile, kohutav uni tuli peale. Kodus lasime matkast järele jäänud piparmünditee soojaks, sõime järelejäänud muffineid ja snäkke (mida jätkub kardetavasti veel järgmise aastani) ja kobisime magama. Mmmmmm, kui hea oli sooja teki all kaisus olla. Ja hea tunne, et taas sai midagi tehtud, mida hea meenutada on.
------- MEENUTUSTE LÕPP -------

Pühapäev, 15. juuni 2008

Purtsi neljapäevaku seiklusrada 12.06.2008

Olin Purtsi neljapäevakul seiklusraja rattaosa rajameister.

Antud piirkonna kohta oli mul olemas põhikaart ja kuna selle piirkonna kohta oli ka mitu orienteerumiskaarti, siis võtsingi aluseks põhikaardi ja täiendasin punkti asukohti ja raja valiku seisukohast olulisi kohti orienteerumiskaardi infoga.

Esialgse rajaplaani panin paika laua taga. Laupäeval 7. juunil võtsin ratta ja läksin rattaga punkti kohti ja teid/sihte üle vaatama. Üldjoontes jäi rada paika, aga paari punkti asukohta sai natuke muudetud. Esimesed 2 etappi sai planeeritud nii, et oli olemas võimalus minna suhteliselt suure ringiga vasakult või siis paremalt ja oli võimalus ka otse minekuks mööda sihte. 3. punkt oli üks neist, mille algselt planeeritud asukohta muudetud sai. Tagantjärgi vaadates tundub, et oleks pidanud punkti paigutama natuke ehk põhjapoole, sest enamus osalejatest valis lõunapoolse variandi. Kuigi ka põhjapoolne teevalik kasutati ära. 4-s punkt asus Saeveski paisjärve lähedal torni otsas, mille kõrgust tuli paari aasta tagusel Pikassilla Xdreami etapil hinnata. 5-ndas punktis tuli osalejatel läbida väike lisaülesanne. Kaardile oli kantud 4 punkti ja punktide läbimisjärjekord. Kaardil polnud kirjas aga punktide numbreid(numbrid olid kirjas SI jaamade peal). Lisaülesandele järgnenud rattapunkt sai taas pandud nii, et lõunapoolne ring oli pikem, aga seal oli ka päris pikk asfalti lõik. Ära kasutati taas mõlemad teevalikud. Viimane punkt oli finishiga suhteliselt samal sirgel ja kuna punktide numbrid olid kaardil suhteliselt väiksed, siis jäi päris mitmel osalejal punkt esialgu märkamata.

Rajameistrina jäi kokkuvõttes rahule, sest ära kasutati praktiliselt kõik teevalikud, mida lootsin. Lisaks tehti veel mitmeid lõikeid ja ka paar sellist valikut, mida tegelikult ei uskunud, et tehakse. Näiteks 1.-st punktist 2.-se minnes arvasin, et pool etappi sõidetakse kindlasti teed pidi, mis kulges praktiliselt "punase joone" kõrval ja siis minnakse kas paremalt või vasakult ringi ja lootsin, et ehk proovitakse ka sihte pidi lõigata. Tegelikkusels läksid Väino Ellamik ja Janar Kadastu praktiliselt kohe asfaldile ja päris palju kasutati sihte.

Kaarti ja tehtud rajavalikuid näeb siit.

Esmaspäev, 2. juuni 2008

FERRINO 36h matkasport 2008

Võistlus toimus 30.05-01.06.2008 ja võistluskeskus asus Kirikumäel. Stardinumbrid jagati registreerimise järjekorras ja meie stardinumbriks oli kurjakuulutav 13. Etteruttavalt võib öelda, et midagi hullu meiega rajal õnneks ei juhtunud.

Enne starti mainisid korraldajad, et vahetusalasid on rajal päris palju. Ja tõepoolest rada oli huvitav ja mõnusalt vaheldusrikas(ratas -> jooks -> kanuu -> jooks -> lisaülesanne -> jooks -> kajak -> tõukeratas -> jooks -> ratas -> lisaülesanne -> ujumine -> jooks -> ratas -> kanuu -> jooks -> kajak -> jooks -> ratas). Mulle isiklikult meeldis raja juures väga see, et polnud ühte selgelt domineerivat ala. Jooksu ja ratta osatähtsus oli suhteliselt võrdne ja ka kanuud/kajaki oli päris palju.

Kiired kommentaarid.
Rada algas rattaga. Esimesed 2 punkti tegime suurest massist erinevad valikud. Kui esimese punktiga eriti ei kaotanud, siis teise punkti teevalikuga kaotasime ~6-7minutit, sest meie valitud otsetee osutus mõnes kohas suhteliselt sõidetamatuks ja suuri teid pidi ringi mineku variant oli tunduvalt kiirem. 3. punkti lähistel ei saanud me maja juurde välja jõudes kohe pihta, et kust tee keerab, aga peale mõningast kaardi uurimist leidsime õige teeotsa siiki kätte. 4-dasse punkti oli plaan minna alt ringiga ja tulla üles põllu nurka, kui punkt asuma pidi. Tegelikkuses tulime põllule välja üks teeots varem. Põhjus oli selles, et õige teeotsa juures pidi paremal olema oja, esimese juures aga mitte. Kuna leidsin oja ka esimese teeotsa juurest, siis tundus, et oleme juba õige teeotsa juures. Põllule jõudes selgus, et me pole sugugi laged nurgas ja seetõttu liikusime põllu serva pidi edasi. Kaardile märgitud punkti aukohta jõudes ei leidnud me sealt aga punkti. Surfasin seal lageda nurdas metsa alust pidi ringi ja kui ratta juurde tagasi jõudsin selgus, et Kaido ja Aigar olid koos suure massiga juba järgmisesse lageda nurka edasi läinud. Põrutasin siis neile järgi ja saime ka punkti, mis ei asunud sugugi kaardile kantud kohas, kätte. Ratta lõpuni liikusime koos Matkaspordi tiimiga.

Rattale järgnes jooks. Vahetusalas uuris Kaido seni jooksu kaardi esimest poolt, kuni mina teise osa punkte kaardile kandsin. Jooksu etapid läbisime selliselt, et etapi algul arutasime läbi kust kaudu kuskile minna ja siis Kaido luges kaarti. Jooksus ajas meid natuke segadusse laienenud karjäär ja kuna meie plaan oli mööduda karjäärist vasakult, siis kaldusime karjääri laienduse tõttu liiga vasakule. Viga tuli karjääri taga asunud tipuga ~10-12 minutit. 2 "orvandit", millest üks asus nina peal ja teine tee käänakul, leidsime ka siiski suhteliselt hästi üles. Jooksu lõpus nägime esimesi tiime kanuutamas.

Kui algul 3-kesi kanuusse istusime, siis oli kanuu kohe põhajs kinni ega liikunud kuskile poole. Selle peale kupatasime me Aigariga Kaido kohe kaldale ja punnisime edasi järve poole. Kui meie järve poole sõitsime tulid meile vastu Heiti ja Sixten, kes olid sama teinud Maretiga. Kui järvele tiiru peale olime teinud, siis mina otsustasin, et enne kui kraavis piisavalt vett pole me kanuusse ei roni. Panime kanuu kraavi ja lükkasime seda enda ees edasi. Algul lükkasin kanuud mina ja Aigar ning Kaido jalutasid kallast mööda. Mingi hetk võttis Kaido kanuust enda ja Aigari kotid ning ütles, et nemad hakkavad Aigariga nüüd sööma. Mina tirisin kanuud edasi ja varsti tuli vahetas Kaido mind välja. Piusa jõele jõudes sai vahelduva eduga isegi kanuuga sõita. Piusale jõudes selgus, et korraldajad olid kanuu etappi lühendanud ja sealt suunati meid jooksma. Jooks läks meil viperusteta ja peagi jõudsime kajakima.

Kuna sellises kajakis istusin ma esmakordselt, siis tekkis meil väike tõrge tüürimisega. Nimelt ei suutnud ma aru saada mida ja kuidas ma täpselt jalaga vajutama peaks, et tüür keeraks :-) Käisin peadpidi ka kajakis asja uurimas ja üritasin käega pedaale vajutada, aga tüüri keerama ei saanud. Amatöör ühesõnaga. Asja lahendasime nii, et Kaido istus kajaki keskel seljaga sõidusuunas ja tiris minu ja Aigari juhendamiste peale vajalikku nööri.

Kajakile järgnes tõukeratta etapp, mis mulle väga meeldis. Minu ainus mure oli see, et suhteliselt kohe peale Obinitsat sai otsa minu viimane jook. Aga Kaido vaatas legendi järgi, et peaksime tõukekatega jõudma suhteliselt rataste lähedale ja seal oli mul veel üks joogipudel. Täpselt nii ka oli.

Kuna ka teistel oli jook otsas või kohe kohe otsa saamas, siis käisime enne ratta esimest punkti Tabina järve teisel kaldal asunud talust vett küsimas. Pererahval oli esikus kohe tühi 5 liitrine kalja nõu olemas ja nad lasid selle lahkesti 2 korda täis ning meie valasime sealt oma joogipõied ja pudelid täis. 33-dast 34-dasse punkti minnes teadsin et meil jääb teele Asunduse pood. Kuna kell oli just 3 saanud, siis oli väike kahtlus, et pood võib kinni olla, aga õnneks oli kauplus avatud siiski 4-ni. Kaido käis seal poes tõi mingid kuklid, 2 pakki vorstikesi, paki keefiri ja mahla ning tegime seal kiire einestamise. Sel ajal kui meie poe ees sõime tuli üks kohalik tädike uurima, et mis me siin teeme ja kas kohalik maastik ja loodus meile meeldib. Uuris ka, et kas me juba lossimägedes käisime. Kaido vastas, et veel pole käinud, aga ehk veel läheme. Ja ega Kaido palju mööda ei pannud, sest selle ütluse peale vaatasin korra kaardile ja oli selge, et sinna me parajasti teel olemegi. Tädi rääkis meile veel, et legendi järgi olevat sinna kõvasti kulda maetud. Linnuse juures meid küll kulda otsima ei pandud, vaid punkti võtmiseks pidi üks meist köit pidi torni tippu ronima. Ronima läksin mina. Kaido ja Aigar mõõtsid seni torni ümbermõõtu ja lugesid trepi astmeid. Seejärel võtsime rattaga veel mõned punktid ja olime tagasi võistluskeskuses. Seal käis Kaido "kirbuga" ujumas ja seejärel ujus ka üle järve ja võttis järve keskelt ühe punkti. Kuna ujumisel pidi kaasas olema ka rõngas, siis mina soovitasin Kaidol rõngas kõhu alla panna ja nii ujuda. Kui me aga Aigariga teisele kaldale jõudsime, siis paistis, et Kaido ajab rõngast mööda järve taga. Nimelt püüdis ta seda ikka enda ees lükata, aga tuul viis rõnga pidevalt ära. Kui Kaido lõpuks kohale jõudis, siis kommenteeris, et see rõngas oli üks paras rist ja viletsus ja et ilma selleta oleks ta tükk maad kiiremini saanud. Tagasi suunati meid teiselt poolt ümber järve ja kästi ära mõõta laudtee pikkus. Kaido luges samme ja 15 meetrise eksimuse tõttu pidin 2 korda üleni magamikotti ja sealt välja ronima. Järve ääres saime ka teada, et lähimad jälitajad on meist maas üle poole tunni, sest kui meil järvele tiir peale tehtud oli, siis järgmised tiimid alles alustasid ujumist. Edasi liikusime taas rattaga.

Väike arutelu tekkis selle üle, et millist teed pidi sõita etapp 45-57. Kaido tahtis otse minna. Mulle meeldis jälle ringiga variant rohkem, sest tee, mis teise punkti minnes olutus kohati sõidetamatuks oli kaardile kantud palju suuremana, kui tee, mida pidi Kaido 57 punkti minna tahtis. Lõpuks otsustsime siiski, et läheme otse. Otse minnes tuli ratast päris tihti üle puude tassida ja kiirelt seal sõita ei saanud, aga nii hull antud tee siiski polnud kui ma algul kartsin. Siiski arvan, et ringiga oleksime 57 puntki ~10 minutit kiiremini sõitnud. Kuna 57. punkt asus järve kaldal, siis võis aimata, et järgneb mingi vee etapp. 57. punkti minnes jooksis meile vastu ISC segavõistkond ja saime teada, et ka jooksu tuleb veel.

Nagu aimanud olime tuligi vee etapp. Kanuuga tuli võtta 7 punkti. Kuna Kaido ütles, et juhendis oli kirjas, et võistkond peab punkte läbima koos ja viibima nägemisulatuses ja kanuu kohta erandit polnud tehtud, siis läbisime ka kõik kanuu punktid koos ja keegi joostes punkte võtma ei läinud. Kanuu 5-dast punktist 6-dasse liikudes kostus mingi hetk eest mõlade kolin ja kanuust käis läbi kahtlane värin. Kui Kaido Aigarilt päris, et mis juhtus hakkas Aigar naerma ja ütles ma vist jäin magama. Kusjuures kuni selle hetkeni kui Aigar Kaidole selg ees otsa kukkuma hakkas ei saanud mina küll aru, et Aigar tukub ees. Rütmi tunnetus oli tal igaljuhul ka une pealt väga hea ja mõla liikus pidevalt.

Kanuule järgnes jooks, mis õnnestus taas hästi. Kuna kaardilt võis välja lugeda, et Pulli järve ääres ootab meid veel mingi vee ülesanne, siis püüdsime tempot mitte alla lasta, et jõuaksime sinna valges. Metsas liikusime kõndides ja teedel ja suurematel sihtidel kerge sörgiga. Järve äärde jõudsimegi valges ja seal ootas meid mäluorienteerumine kajakidega. Aigar jäi kaldale ja meie läksime Kaidoga ruttu järvele. Paraku ei vaadnud me väga hoolikalt kaarti ja jõudsime 1. punkti asemel välja 3. dase punkti. Seal saime aga taas kaarti vaadata ja otsustasime, et 1. punkti läheme joostes. Kui lagedale jõudsime, kus punkt olema pidi, siis ei saanud me seda kohe kätte. Otsisime algul seda kaldast tundumalt kaugemalt. Lõpuks Kaido siiski leidis järve kaldalt punkti. Joostes tagasi kajaki juurde ja teisele kaldale 2. punkti. Seal polnud meil kaarti vaja vaadata, sest teadsime täpselt millise mäe peal 3. punkt asub ja võtsime suuna otse selle mäe peale. 4-da punktiga meil probleeme polnud. Kui 4-dast punktis tagasi liikuma hakkasime oli juba kergelt hämar ja kui me kajaki lõpetanud olime ütles Aigar, et järgmisi tiime pole veel tulnud. Samal ajal kui me Kaidoga kuivi riideid selga panime jõudis kajaki algusesse ka võistkond "Leto Svet". Selleks hetkeks oli väljas juba pime ja neid enam pimedas järvele ei lastud ja sellega oli põhimõtteliselt selge ka see, et lõpetame 5. kohaga. Tuli vaid lõpuni jõuda. Kuna meil Kaidoga oli kajakitamisest ja Aigaril kaldal ootamisest väga külm, siis tahsime väga sooja saada ja sörkisime "Leto Svet"-il eest ära. Punkti lähedal ei saanud me aga kohe kätte teed, mida pidi plaanisime punkti minna. Jõudsime välja õige mäe juurde ja kuna punkt pidi olema mäe vasaku otsa juures hakkasin mina sinna liikuma. Samal ajal hakkasid paistma taas "Leto Svet"-i lambid. Meid nähes küsisid nad, et kas oleme punkti juba leidnud. Vastasime, et veel mitte. Mõne hetke pärast said nad punkti kätte ja kutsusid ka meid sinna. Kusjuures selleks hetkeks kui nad ütlesid, et punkt on siin olin punktist vist 10-15m kaugusel ja suund oli täpselt punkti peale. Jooksu osa lõpuni jalutasime nendega koos.

Rattaga sai kiiremini minema "Leto Svet" ja teele välja keerates korra nende tagatulesid veel nägime, aga see oli ka kõik. Kuna Kaido halogeen oli selleks hetkeks kustunud, siis pidin mina kaarti lugema. Kuna ka minu lamp põles kõige nõrgema valgusega, siis pidin kaardi lugemiseks korduvalt seisma jääda, et kindel olla kus me parajasti oleme ja sujuvast liikumisest polnud juttugi. Lisaks kasutasin ma laskumistel ka päris palju pidureid. Naljalt ma seda tegema ei kipu, aga kuna kiire hoo pealt tekkinud tuule tõttu oli mul meeletult külm, siis selle vältimiseks otsustasin sõita aeglasemini. Natuke enne punkti jõudmist sättisin ühel laskumisel ühe käega lampi. Samal hetkel olid näo kõrgusel ees mingid oksad ja pead alla pannes õnnestus mul päris korralikult rattaga üle pea käia. 47. punktis vaatas Kaido kaarti ja ütles, et 60-dasse punkti pole keeruline sõita ja ta võib ise kaarti lugeda. Minul oli selle üle vaid hea meel. Une ja teadmise tõttu, et tagantpoolt meid enam keegi ei ohusta ei suutnud ma kaardi lugemisele nagunii 100% keskenduda. 60-da punkti juures saime taas kokku "Leto Svet"-iga ja liikusime praktiliselt koos kuni lõpuni.

Peale finishit sõime natuke ja läksime sauna. Oi küll oli hea peale 30 tundi rassimist soojas saunas istuda. Kui esimest korda saunast välja tulin arutasid Kaido ja Tanel Kannel midagi omavahel. Kaido igaljuhul Taneliga nõus ei olnud ja vaatas kahtlaselt tiigi poole ning ütles, et las nad siis vahivad kui tahavad ja läks sauna tagasi. Uurisin siis Tanelilt, et mille üle nad Kaidoga vaidlesid. Tanel hakkas naerma ja ütles, et Kaido oli näinud, et terve tiigi tagumine serv oli parte täis olnud, kes kõik teda vahtisid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe ja vaheldusrikkas rada oli ja meie jäime üritusega väga rahule.

Tulemused
Etappide ajad