Esmaspäev, 2. juuni 2008

FERRINO 36h matkasport 2008

Võistlus toimus 30.05-01.06.2008 ja võistluskeskus asus Kirikumäel. Stardinumbrid jagati registreerimise järjekorras ja meie stardinumbriks oli kurjakuulutav 13. Etteruttavalt võib öelda, et midagi hullu meiega rajal õnneks ei juhtunud.

Enne starti mainisid korraldajad, et vahetusalasid on rajal päris palju. Ja tõepoolest rada oli huvitav ja mõnusalt vaheldusrikas(ratas -> jooks -> kanuu -> jooks -> lisaülesanne -> jooks -> kajak -> tõukeratas -> jooks -> ratas -> lisaülesanne -> ujumine -> jooks -> ratas -> kanuu -> jooks -> kajak -> jooks -> ratas). Mulle isiklikult meeldis raja juures väga see, et polnud ühte selgelt domineerivat ala. Jooksu ja ratta osatähtsus oli suhteliselt võrdne ja ka kanuud/kajaki oli päris palju.

Kiired kommentaarid.
Rada algas rattaga. Esimesed 2 punkti tegime suurest massist erinevad valikud. Kui esimese punktiga eriti ei kaotanud, siis teise punkti teevalikuga kaotasime ~6-7minutit, sest meie valitud otsetee osutus mõnes kohas suhteliselt sõidetamatuks ja suuri teid pidi ringi mineku variant oli tunduvalt kiirem. 3. punkti lähistel ei saanud me maja juurde välja jõudes kohe pihta, et kust tee keerab, aga peale mõningast kaardi uurimist leidsime õige teeotsa siiki kätte. 4-dasse punkti oli plaan minna alt ringiga ja tulla üles põllu nurka, kui punkt asuma pidi. Tegelikkuses tulime põllule välja üks teeots varem. Põhjus oli selles, et õige teeotsa juures pidi paremal olema oja, esimese juures aga mitte. Kuna leidsin oja ka esimese teeotsa juurest, siis tundus, et oleme juba õige teeotsa juures. Põllule jõudes selgus, et me pole sugugi laged nurgas ja seetõttu liikusime põllu serva pidi edasi. Kaardile märgitud punkti aukohta jõudes ei leidnud me sealt aga punkti. Surfasin seal lageda nurdas metsa alust pidi ringi ja kui ratta juurde tagasi jõudsin selgus, et Kaido ja Aigar olid koos suure massiga juba järgmisesse lageda nurka edasi läinud. Põrutasin siis neile järgi ja saime ka punkti, mis ei asunud sugugi kaardile kantud kohas, kätte. Ratta lõpuni liikusime koos Matkaspordi tiimiga.

Rattale järgnes jooks. Vahetusalas uuris Kaido seni jooksu kaardi esimest poolt, kuni mina teise osa punkte kaardile kandsin. Jooksu etapid läbisime selliselt, et etapi algul arutasime läbi kust kaudu kuskile minna ja siis Kaido luges kaarti. Jooksus ajas meid natuke segadusse laienenud karjäär ja kuna meie plaan oli mööduda karjäärist vasakult, siis kaldusime karjääri laienduse tõttu liiga vasakule. Viga tuli karjääri taga asunud tipuga ~10-12 minutit. 2 "orvandit", millest üks asus nina peal ja teine tee käänakul, leidsime ka siiski suhteliselt hästi üles. Jooksu lõpus nägime esimesi tiime kanuutamas.

Kui algul 3-kesi kanuusse istusime, siis oli kanuu kohe põhajs kinni ega liikunud kuskile poole. Selle peale kupatasime me Aigariga Kaido kohe kaldale ja punnisime edasi järve poole. Kui meie järve poole sõitsime tulid meile vastu Heiti ja Sixten, kes olid sama teinud Maretiga. Kui järvele tiiru peale olime teinud, siis mina otsustasin, et enne kui kraavis piisavalt vett pole me kanuusse ei roni. Panime kanuu kraavi ja lükkasime seda enda ees edasi. Algul lükkasin kanuud mina ja Aigar ning Kaido jalutasid kallast mööda. Mingi hetk võttis Kaido kanuust enda ja Aigari kotid ning ütles, et nemad hakkavad Aigariga nüüd sööma. Mina tirisin kanuud edasi ja varsti tuli vahetas Kaido mind välja. Piusa jõele jõudes sai vahelduva eduga isegi kanuuga sõita. Piusale jõudes selgus, et korraldajad olid kanuu etappi lühendanud ja sealt suunati meid jooksma. Jooks läks meil viperusteta ja peagi jõudsime kajakima.

Kuna sellises kajakis istusin ma esmakordselt, siis tekkis meil väike tõrge tüürimisega. Nimelt ei suutnud ma aru saada mida ja kuidas ma täpselt jalaga vajutama peaks, et tüür keeraks :-) Käisin peadpidi ka kajakis asja uurimas ja üritasin käega pedaale vajutada, aga tüüri keerama ei saanud. Amatöör ühesõnaga. Asja lahendasime nii, et Kaido istus kajaki keskel seljaga sõidusuunas ja tiris minu ja Aigari juhendamiste peale vajalikku nööri.

Kajakile järgnes tõukeratta etapp, mis mulle väga meeldis. Minu ainus mure oli see, et suhteliselt kohe peale Obinitsat sai otsa minu viimane jook. Aga Kaido vaatas legendi järgi, et peaksime tõukekatega jõudma suhteliselt rataste lähedale ja seal oli mul veel üks joogipudel. Täpselt nii ka oli.

Kuna ka teistel oli jook otsas või kohe kohe otsa saamas, siis käisime enne ratta esimest punkti Tabina järve teisel kaldal asunud talust vett küsimas. Pererahval oli esikus kohe tühi 5 liitrine kalja nõu olemas ja nad lasid selle lahkesti 2 korda täis ning meie valasime sealt oma joogipõied ja pudelid täis. 33-dast 34-dasse punkti minnes teadsin et meil jääb teele Asunduse pood. Kuna kell oli just 3 saanud, siis oli väike kahtlus, et pood võib kinni olla, aga õnneks oli kauplus avatud siiski 4-ni. Kaido käis seal poes tõi mingid kuklid, 2 pakki vorstikesi, paki keefiri ja mahla ning tegime seal kiire einestamise. Sel ajal kui meie poe ees sõime tuli üks kohalik tädike uurima, et mis me siin teeme ja kas kohalik maastik ja loodus meile meeldib. Uuris ka, et kas me juba lossimägedes käisime. Kaido vastas, et veel pole käinud, aga ehk veel läheme. Ja ega Kaido palju mööda ei pannud, sest selle ütluse peale vaatasin korra kaardile ja oli selge, et sinna me parajasti teel olemegi. Tädi rääkis meile veel, et legendi järgi olevat sinna kõvasti kulda maetud. Linnuse juures meid küll kulda otsima ei pandud, vaid punkti võtmiseks pidi üks meist köit pidi torni tippu ronima. Ronima läksin mina. Kaido ja Aigar mõõtsid seni torni ümbermõõtu ja lugesid trepi astmeid. Seejärel võtsime rattaga veel mõned punktid ja olime tagasi võistluskeskuses. Seal käis Kaido "kirbuga" ujumas ja seejärel ujus ka üle järve ja võttis järve keskelt ühe punkti. Kuna ujumisel pidi kaasas olema ka rõngas, siis mina soovitasin Kaidol rõngas kõhu alla panna ja nii ujuda. Kui me aga Aigariga teisele kaldale jõudsime, siis paistis, et Kaido ajab rõngast mööda järve taga. Nimelt püüdis ta seda ikka enda ees lükata, aga tuul viis rõnga pidevalt ära. Kui Kaido lõpuks kohale jõudis, siis kommenteeris, et see rõngas oli üks paras rist ja viletsus ja et ilma selleta oleks ta tükk maad kiiremini saanud. Tagasi suunati meid teiselt poolt ümber järve ja kästi ära mõõta laudtee pikkus. Kaido luges samme ja 15 meetrise eksimuse tõttu pidin 2 korda üleni magamikotti ja sealt välja ronima. Järve ääres saime ka teada, et lähimad jälitajad on meist maas üle poole tunni, sest kui meil järvele tiir peale tehtud oli, siis järgmised tiimid alles alustasid ujumist. Edasi liikusime taas rattaga.

Väike arutelu tekkis selle üle, et millist teed pidi sõita etapp 45-57. Kaido tahtis otse minna. Mulle meeldis jälle ringiga variant rohkem, sest tee, mis teise punkti minnes olutus kohati sõidetamatuks oli kaardile kantud palju suuremana, kui tee, mida pidi Kaido 57 punkti minna tahtis. Lõpuks otsustsime siiski, et läheme otse. Otse minnes tuli ratast päris tihti üle puude tassida ja kiirelt seal sõita ei saanud, aga nii hull antud tee siiski polnud kui ma algul kartsin. Siiski arvan, et ringiga oleksime 57 puntki ~10 minutit kiiremini sõitnud. Kuna 57. punkt asus järve kaldal, siis võis aimata, et järgneb mingi vee etapp. 57. punkti minnes jooksis meile vastu ISC segavõistkond ja saime teada, et ka jooksu tuleb veel.

Nagu aimanud olime tuligi vee etapp. Kanuuga tuli võtta 7 punkti. Kuna Kaido ütles, et juhendis oli kirjas, et võistkond peab punkte läbima koos ja viibima nägemisulatuses ja kanuu kohta erandit polnud tehtud, siis läbisime ka kõik kanuu punktid koos ja keegi joostes punkte võtma ei läinud. Kanuu 5-dast punktist 6-dasse liikudes kostus mingi hetk eest mõlade kolin ja kanuust käis läbi kahtlane värin. Kui Kaido Aigarilt päris, et mis juhtus hakkas Aigar naerma ja ütles ma vist jäin magama. Kusjuures kuni selle hetkeni kui Aigar Kaidole selg ees otsa kukkuma hakkas ei saanud mina küll aru, et Aigar tukub ees. Rütmi tunnetus oli tal igaljuhul ka une pealt väga hea ja mõla liikus pidevalt.

Kanuule järgnes jooks, mis õnnestus taas hästi. Kuna kaardilt võis välja lugeda, et Pulli järve ääres ootab meid veel mingi vee ülesanne, siis püüdsime tempot mitte alla lasta, et jõuaksime sinna valges. Metsas liikusime kõndides ja teedel ja suurematel sihtidel kerge sörgiga. Järve äärde jõudsimegi valges ja seal ootas meid mäluorienteerumine kajakidega. Aigar jäi kaldale ja meie läksime Kaidoga ruttu järvele. Paraku ei vaadnud me väga hoolikalt kaarti ja jõudsime 1. punkti asemel välja 3. dase punkti. Seal saime aga taas kaarti vaadata ja otsustasime, et 1. punkti läheme joostes. Kui lagedale jõudsime, kus punkt olema pidi, siis ei saanud me seda kohe kätte. Otsisime algul seda kaldast tundumalt kaugemalt. Lõpuks Kaido siiski leidis järve kaldalt punkti. Joostes tagasi kajaki juurde ja teisele kaldale 2. punkti. Seal polnud meil kaarti vaja vaadata, sest teadsime täpselt millise mäe peal 3. punkt asub ja võtsime suuna otse selle mäe peale. 4-da punktiga meil probleeme polnud. Kui 4-dast punktis tagasi liikuma hakkasime oli juba kergelt hämar ja kui me kajaki lõpetanud olime ütles Aigar, et järgmisi tiime pole veel tulnud. Samal ajal kui me Kaidoga kuivi riideid selga panime jõudis kajaki algusesse ka võistkond "Leto Svet". Selleks hetkeks oli väljas juba pime ja neid enam pimedas järvele ei lastud ja sellega oli põhimõtteliselt selge ka see, et lõpetame 5. kohaga. Tuli vaid lõpuni jõuda. Kuna meil Kaidoga oli kajakitamisest ja Aigaril kaldal ootamisest väga külm, siis tahsime väga sooja saada ja sörkisime "Leto Svet"-il eest ära. Punkti lähedal ei saanud me aga kohe kätte teed, mida pidi plaanisime punkti minna. Jõudsime välja õige mäe juurde ja kuna punkt pidi olema mäe vasaku otsa juures hakkasin mina sinna liikuma. Samal ajal hakkasid paistma taas "Leto Svet"-i lambid. Meid nähes küsisid nad, et kas oleme punkti juba leidnud. Vastasime, et veel mitte. Mõne hetke pärast said nad punkti kätte ja kutsusid ka meid sinna. Kusjuures selleks hetkeks kui nad ütlesid, et punkt on siin olin punktist vist 10-15m kaugusel ja suund oli täpselt punkti peale. Jooksu osa lõpuni jalutasime nendega koos.

Rattaga sai kiiremini minema "Leto Svet" ja teele välja keerates korra nende tagatulesid veel nägime, aga see oli ka kõik. Kuna Kaido halogeen oli selleks hetkeks kustunud, siis pidin mina kaarti lugema. Kuna ka minu lamp põles kõige nõrgema valgusega, siis pidin kaardi lugemiseks korduvalt seisma jääda, et kindel olla kus me parajasti oleme ja sujuvast liikumisest polnud juttugi. Lisaks kasutasin ma laskumistel ka päris palju pidureid. Naljalt ma seda tegema ei kipu, aga kuna kiire hoo pealt tekkinud tuule tõttu oli mul meeletult külm, siis selle vältimiseks otsustasin sõita aeglasemini. Natuke enne punkti jõudmist sättisin ühel laskumisel ühe käega lampi. Samal hetkel olid näo kõrgusel ees mingid oksad ja pead alla pannes õnnestus mul päris korralikult rattaga üle pea käia. 47. punktis vaatas Kaido kaarti ja ütles, et 60-dasse punkti pole keeruline sõita ja ta võib ise kaarti lugeda. Minul oli selle üle vaid hea meel. Une ja teadmise tõttu, et tagantpoolt meid enam keegi ei ohusta ei suutnud ma kaardi lugemisele nagunii 100% keskenduda. 60-da punkti juures saime taas kokku "Leto Svet"-iga ja liikusime praktiliselt koos kuni lõpuni.

Peale finishit sõime natuke ja läksime sauna. Oi küll oli hea peale 30 tundi rassimist soojas saunas istuda. Kui esimest korda saunast välja tulin arutasid Kaido ja Tanel Kannel midagi omavahel. Kaido igaljuhul Taneliga nõus ei olnud ja vaatas kahtlaselt tiigi poole ning ütles, et las nad siis vahivad kui tahavad ja läks sauna tagasi. Uurisin siis Tanelilt, et mille üle nad Kaidoga vaidlesid. Tanel hakkas naerma ja ütles, et Kaido oli näinud, et terve tiigi tagumine serv oli parte täis olnud, kes kõik teda vahtisid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe ja vaheldusrikkas rada oli ja meie jäime üritusega väga rahule.

Tulemused
Etappide ajad

1 kommentaar:

aigars ütles ...

Esimesse jooksu läksime koos Matkaspordiga. Minule jäi mulje, et nemad rahulikult jalutasid, meie lasime sörki. Kuskil 5-6 punktis nägime ees üht võistkonda, spurtisime neist mööda, ja oh üllatust-üllatust, tegemist oli jälle Matkaspordiga.

Kanuu algues sai positiivse emotsiooni Matkaspordi Tiit Tähnase märkusest, kui olime just ületanud Tabina ojal esimese silla, et Tallinnas käivad inimesed hommikuti koeraga jalutamas, siis meie teeme seda kanuuga.

Kusjuures ei saa märkimata jätta ka seika lõpuosast, kohe peale Martti rattaga ülepea lendamist, kui uuesti liikuma hakates (tegemist oli väiksest künkast allasõitmisega), keeras Kaido lihtsalt oma ratta teega risti ja sõitis otsejoones teekõrvale kraavi (või valli, mis iganes seal oli), kuhu ta elegantselt külili kukkus. Ise pärast vabandades, et tal polnud piisavalt valgust ega näinud, kuhu sõita.