Pühapäev, 29. juuni 2008

Medisoft ja sõbrad: Perepäev 24. juunil

Jaanipäeval leidis aset meie suvine tähtsündmus, mis kannab nimetust "Medisoft ja sõbrad: Perepäev". Asja sisu on, et Medisofti töötajad võtavad oma pered kaasa ning samuti tulevad meie sõbrad, kes ulatavad meile oma abikäsi alati kui vaja, oma peredega ning teeme ühe meeleoluka kanuumatka.
Tänavune matk oli ühepäevane marsruudiga Tipult Riisani Halliste jõel. Kaardi järgi oli matka pikkus 20,8 km, mis läbiti umbkaudu kolme tunniga ja seda pidevas vihmas.

------ MARIA MEENUTUSED ------
Hommik algas sellega, et kole raske oli end maast lahti ajada. Kiire pilk aknast välja ütles, et polegi kõige hullem ilm ja see on järjekordne tõestus esmamulje petlikkusele. Eelmisel õhtul olin arvestanud noorema tirtsu kaasatuleku sooviga, seetõttu oli moonakotti saanud tohutuuuu hulk
shokolaadisnäkke (tegelikkuses ei söönud me neist matkal ühtegi). Siiski õnneks lõi tirts vanaema juures voodikeses meie stardi ajal nurru ja õhtul, kui koju jõudsime mingit pettumust küll tema poolt ei paistnud. Tõsi, kenasti küsis, et emme-issi, kuidas sõit läks.

Me pidime kell pool üheksa Aigari juures olema, et teda peale võtta. Tegelikkus kujunes aga nii, et startisime kodust vist miski kella 9 ajal. Oleme ikka parandamatud küll. Siiski sedakorda mitte meie "akadeemiline tund" vaid "akadeemiline pooltund". Eneseületamine kohe hommikul juba! Õnneks sedakorda sel hommikul olid vist kõik natuke "ajaliselt teises vööndis", et mitte öelda talveajas. Igatahes Aigar lepliku inimesena ei pahandanud meie hilinemise üle.

Aigari võtsime peale ja arutasime, et tunni-pooleteisega peaks kohale jõudma küll. Aga jah, siis tuli meelde, et teeremont on ja ümbersõit. Rannu lähedale jõudes rääkisin Aigarile kullesemudast Martti tiigis ja arutasime, et äkki peaks Martti juurest läbi minema. Aga siis tuli pähe, et Martti on ju alati töö juures see kõige varasem linnuke ja küllap on nad juba ammu kohal. Kuidas tegelikkus oli, seda teavad ilmselt Martti, Reelika ja Hendrik rääkida.

Jõudsime Viljandisse ning Aigar sai kõne, et kanuud hilinevad tunnikese. Saved by the bell!!! Artur siis arvas, et võiks kuskil Viljandis maha istuda ja kohvi juua. Kaubanduskeskusest mööda tuhisedes tuli Arturilt repliik: "Siia me küll ei lähe!" Siis leidis Artur "Minikohviku", kuhu arvas, et võinuks minna. Paraku oli mul silm teravam ja märkasin uksel sildikest ning
mõtlesin, et küllap on see kinni. Artur sai veel ühe eneseületamisega hakkama ja sõitis parklasse, telliskivi pea kohal, sisse. Aga polla ilmselt oli ka kas siis väsitavast jaaniööst või jaanitööst puhkamas, nii et häda sest ei sündinud. Huuuh, kuidas ei tahtnud autost välja tulla, sest oli
sadama hakanud. Ja mitte vähe! Aga koperdasime siis "Minikohvikuni", uks kinni ja uksel teade, et saab tellida peielaudu. No ok, jõllitasime sekundi ja siis läksime uusi kaffesid otsima. Kõik kinni, linn kui välja surnud. Üks taksojuht kuskil autos veel hingitses, Aigar küsis sellelt "kohta päikese all". Taksojuht juhatas küll, kuid ka see koht oli meile suletud. Siis mõtlesime, et peab vist ikkagi sinna suurde kaubanduskeskusse minema. Aga autoga. Tagasiteel autoni nägime veel üht kena majakest tee peal - "Leinatalitus". Imelik linn! Tänavatel ei hingelistki. Aigar ütles veel midagi niisugust: "Ja see tahab veel linna nime kanda!"

Autos oli mõnus. Sõitsime siis kuabanduskeskuseni. See tehtuks lahti alles kell 12. Tõsi, ega kaua oodata poleks enam olnudki (muig). Läksime siis üle parkla bussijaama poole. Seal olid mõned õnnetud "hingekesed", kohvik kinni. Mõtlesin siis, et no pagan, kui muud ei saa, siis ihulisi vajadusi kergendada ikka peaks saama. Aigar hea inimesena laenas mulle veel krooni. Tuiskan siis hurraaga nurga taha, et midagigi ehk siin linnas teha saab. Tüng! Naiste vetsu uksel silt "Avarii! Vabandame!"

Meeste pool, khm, oli puhtam kui töö juures olev.

Ära siit masendavast linnast!

Ahjaa, rebast nägin ma ka põllu peal kalpsamas.

Lugesin kenasti kaardi peal kõik kilomeetrid meetriteks, aga kohale me jõudsime. Ausalt, mitte ei tahtnud autost välja tulla. Mõtlesin veel perspektiivile kella 6-ni õhtul autos istuda ja lugeda. Aga nojah, kui tuldud, siis tuldud. Artur ronis veel vaatamata tuulisele ilmale (pehmelt
öeldud) vaatetorni. Ega minagi kehvem olla tahtnud. Torni minek oli lahe, tornist allatulek oli kole! Kitsuke raudtrepp, äärmine "õhulisus"! aga tornis olevatelt tahvlitelt sain teada, et Soomaal elutsevad mõlemat liiki toonekured, must ja valge, kaljukotkas, konnakotkas ja veel mõned linnud. Sellise ilmaga vettisid nad küll kõik kenasti oma pesades.

Ahjaa, kui me mööda kruusateed rallisime, kõndis üks must suur lind tee peal. Algul vaatasin, et vares, siis mõtlesin, et ei ole. Keegi pakkus hiljem, et teder. Otsa me talle ei sõitnud, aga seda lindu olid teisedki näinud, nii et kuskilt tuli kommentaar midagi a la "toibuv teder".

Kui kanuud jõudsid kohale, oli kell enam-vähem pool üks. Käisime ringi ja otsisime jõge. Esialgu hakkas silma vaid ca kolmveerandmeetrine kraav. Judistasin õlgu - kas siia me lähmegi? Ja kakskümmend kilomeetrit??? :D

Ei, jõgi oli täitsa olemas. Ja suht korraliku laiusega ja kiire vooluga.

Muide, Aigarile. Järgmine kord kirjuta, et riietus vastavalt ilmastikule või siis ka mitte. Märjaks saate niikuinii! Igatahes vihmakeepide kasutegur oli suht null.

Ah, avaldasin veel Arturile autos kahtlust, et kas jaksan nii pika maa maha sõita. Eelmisest aastast oli meeles järgmisel päeval vasakust käest südamepiirkonda kiirgav valu. Täna sõrmed klaviatuuril siiski lippavad. Igatahes me saime Hendriku enda paati. Suur aitäh talle. Meil oli väga armas ja heatahtlik paatkond. Vahel mõtlesin ka Marttile ja Reelikale, aga nagu
näha, Martti pani meile veel kõigile lõpuks ära. Artur ütles veel stardis talle, et oh, sina sõuad selle maa üksi ka ära (mulle tuli meelde kohe pilt, kuidas Martti eelmisel aastal meile üksinda kanuus vastu sõudis, vastuvoolu ka veel). Ja kuigi ma arvan, et Reelika pole üldse mitte papist plika, siis tõesti, Martti oleks ka üksi meile kõigile "ära teinud".

Sõidust jäi meelde eelkõige see, et vesi, mis tuli taevast alla, oli ikka mitu kraadi külmem veest, mis oli jões. Aeg-ajalt soojendasin üle paadiserva kätt vette pistes sõrmi. :D

Keskel istudes on raskem sõuda. Paadiserv on kaugemal ja kui mul käsi ära väsis, siis leidsin endale teise tegevuse - klõpsisin pilte. Ilmastikukindel fotoaparaat pidas vastu, ilmastikukindel fotograaf niisamuti.

Vesiroose oli meeletult palju, kuivanud puid kalda ääres, puujuured kaldas, mis väändusid otsekui tumedad maod. Parajalt sürr! Kollased iirised kalda ääres, pääsukesed vee kohal lendamas nii et vaata, et otsa ei pikeerita. Suured kivid vees, üks parv ja kollased kanistrid selle all. Suhteliselt vähe risu vee peal, aga mõned kohad siiski, kus tuli leiutada, kustpoolt
slaalomit teha. Valik, kas pea alla või pea maha (vee kohale ulatuvad oksad), oli ka täitsa olemas.

12, 6 km stardist pidi olema lõkkeplats. Vahepeal jõudis inf meieni, et 11,4 km on sõidetud. Ok, enam pole söögikohani kaua aega, anname aga täie rauaga edasi. Lõpptulemus - lõkkeplatsi ei kuskil (eeldasime, et see on kuskil metsatukas), mets narrib ja libiseb kogu aeg üha edasi, lõpuks jõuab meieni järgmine info, et sõidetud on üle 14 km.

Leidsime siis erinevatel kallastel suht kohakuti kaks puud. Randusime siis ühe juures, kuid Martti ja Reelika olid teise juures. Miskipärast tundus too teine ägedam ja varjupakkuvam. Jälle esmamulje petlikkus. Äge oli ta küll, neli tüve maast välja kasvamas moodustasid otsekui väikese toakese. Aga jube külm oli. Sõime natuke ja tahtsime kõik kohe "sooja vette" tagasi.

Artur teab rääkida, kuidas ta Kaidolt küsis, et kas too ikka potile kaane peale pani. Igatahes resto oli kõigi mugavustega.

Tuul, meeletu tuul, oli jõe peal. Vihma kallas päris korralikult. Aga lõpus läks jõgi veel laiemaks ning lõpuosa tuli kätte üllatavalt kiirelt.

Artur vaatas videot ja küsis üllatunult, et kas tõesti nii kiirelt me edasi liikusimegi. Vaadates kulunud aega (enne nelja olime vist silla juures ja maas), usun, et kaamera ei valeta.

Hendriku näol on teil üks potentsiaalne uus X-dreamide liige juures. Ma ei jõua teda ära kiita. Vahepeal olin väsinud, siis vaatasin ees uhavat Hendrikut ja kole piinlik hakkas. Ei saanud pikalt looderdada endale lubada.

Lõpus ei tahtnud keegi eriti üleval tee peal passida, nii kogunesime alla vee äärde. Martti andis mulle räti ümber, autojuhid viidi autode järgi. Vahepeal randus ka viimane paatkond, mis tõi meile head jutukat seltskonda.

Mina olin igavene jobu. Lõdisesin ja olin nagu unes ja unustasin endale vesti selga, mille oleks pidanud ära andma. Aga see saab ära antud.

Kaur oli ka väike vahva mehike. Ta on vist juba harjunud sellega, et ema ja isaga igale poole imelikesse kohtadesse satub ja nii ta siis uudistas oma suurte pruunide silmadega kord Aigari süles, kord Kaido süles ümbrust ja seltskonda. Vahepeal näitas natuke iseloomu, ei meeldinud talle meie restos pakutav toit.

Martti avastas taskust SI-pulga ja küsis Kaidolt, et kas peab kuskil komposteerima ka. Mida Kaido vastas, ei mäletagi. Arturi SI-pulk jäi igatahes autosse, nii et meie vist aega kirja ei saanud. :D

Ja oligi aeg koju sõita. Ai, ma mäletan, milline tegu oli endalt auto juures läbimärgi teksapükse jalast saada. Isegi peale kojusõitu ema vaatas mulle näkku, kui lapsi ära tooma läksime, ja ütles, et mul on suu sinine. Oli ka. Autos lülitusin korra säästurezhiimile, kohutav uni tuli peale. Kodus lasime matkast järele jäänud piparmünditee soojaks, sõime järelejäänud muffineid ja snäkke (mida jätkub kardetavasti veel järgmise aastani) ja kobisime magama. Mmmmmm, kui hea oli sooja teki all kaisus olla. Ja hea tunne, et taas sai midagi tehtud, mida hea meenutada on.
------- MEENUTUSTE LÕPP -------

Kommentaare ei ole: