Kolmapäev, 15. oktoober 2008

IX TAOK rogain 8h: seiklusporr

IX TAOK rogain 8h toimus seekord Laanemetsas laupäeval, 11.10.2008. Võistkonna "seiklusporr" moodustasid Kadri ja Aigar. Läbisime 28,263 linnulennulist kilomeetrit ajaga 07:48:07 kogudes 76 punkti. Saavutatud koht üldarvestuses 100. ning DH klassis 33.

Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.

Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.

Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.

Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.

Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.

Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.

Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.

41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.

Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.

Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.

Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.

Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.

Pühapäev, 12. oktoober 2008

IX TAOK rogain, ehk kuhu kadusid 7 ja pool minutit?

Eks need minutid suuresti ikka minu taha jäid. Esimesed 2,5h oli enesetunne päris normalne. 3.-dast tunnist hakkas raskeks minema. 3,5 tunni peal vaatasin ainult, et Kaidost väga kaugele ei jääks ja kaardist polnud kohati õrna aimugi. 4.-dast tunnist alates olin suurema osa teelõike ja hästijoostavaid sihte Kaido sabas kummi otsas.

Raja läbimise kohta kirjutab Kaido ehk pikemalt, aga 3-4 minutit läks kaduma 49. punktiga. Meie tulime sinna punktist 57 ja natuke enne punkti oli looduses mitu mäeküngast, mida kaardil polnud. Lisaks ajasid meid natuke segadusse ka Marje ja Mati, kes meile seal vastu tulid ja samuti 49. punkti otsisid. See oli ka minu jaoks raskeim koht rajal. Vahetult peale 49. punkti kui me Pilvist ja Elost mööda jooksime ja mina korralikult hingeldasin arenes minu ja Elo vahel umbes järgmine dialoog:
Elo: "No kas juba väsinud?"
Martti: "hullult, jube raske on"
Elo: "aga miks sa jooksed siis...."

Etapil 28->25 jäime ühe künka peal seisma ja arutasime Kaidoga umbes 1,5-2 minutit, et kus kurat me nüüd oleme. Kaido arvas lõppuks, et tuleks veel veidi edasi minna. Kui 2 sammu edasi olime astunud nägin meist ~10m vasakul asunud punkti :-)

8-10 minuti läks kaduma etapile 36-55. Panime ajama lõunapoolse mäe lõunakülge pidi ja paika saime ennast alles mobiilimastiga lageda läänenurgas mahajäetud talu juures. Kindlasti oli veel mõningaid kohti, kus oleks kiirem olnud otse minna ja ka kohti, kus oleks olnud kiirem väike ring teed pidi, aga need olid kõige selgemad vead.

Esialgses plaanis oli meil sees ka punkt 40 ja loomulikult polnud planeeritud ka 8 tunni ületamine.

Finishis jäime Eduard Pukkoneni kaamera ette sellistena:

Tulemused ja meie rajavalik ja teekond

Kolmapäev, 8. oktoober 2008

Xdream 2008 IV etapp, Leppoja 5. oktoober

Martti kommentaarid:

Jõudsin ka lõpusks mõne sõna selle aasta viimase xdreami etapi kohta kirja panna.

Kuna kohale soovitati tulla varakult ja mina vastutasin taas kaaslaste ning rataste transpordi eest, siis minule tähendas see äratust kell 3.45. Kui rattad ja varustus oli kokku korjatud ja Leppoja poole liikuma hakkasime jäi Aigar tavakohaselt kohe magama. Kaido püsis natuke kauem ärkvel, aga õige pea uinus temagi. Aivar, kes oli seekord Seiklusporris oli vastupidi väga ergas ja mängis mulle terve tee DJ-d ja aitas kaasa võileibade hävitamisel. Kembas Nelele ratast andes ei suunud Nele muidugi mainimata jätta seda, et tema ärkas alles peale 7-t ja söök oli talle ka selleks ajaks valmis tehtud.

Stardis kaarti vaadates ei saanud ma algul aru, et mis jama on. Kõige väiksem number kaardil on 14. Pöördel oli asi tiba parem sealt suutsin leida isegi punkti nr 3. Lõpuks avastasin kaardinurgast esimesed 3 punkti. Esimese punkti leidmisega kaardilt läks omajagu aega, aga Aigar selle lõpuks ikkagi leidis. Joonistasime stardis kõik 3 punkti kaardile ja hakkasime liikuma. Selleks ajaks kui me lõpuks minema saime oli stardialas juba suht hõre. Huvitav oleks teada, kas keegi valis esimesse punkti minekuks ka lõunapoolse raja ja kui sõidetav mittesõidetav see oli.

Teise punkti sõitsime alt ringi, aga lõpu lõikasime mööda väikest rada Männiku taluni, mis oli kiirem kui suurt teed pidi sõita, sest jõidsime järele ESTO Amatöörid-ele ja veel mitmele tiimile, kes esimeses punktis meist ees olid. Muuseas vaatan, et lisaks sellele, et Tõnis "Excelikunn" Erm ESTO Amatööride esimese etapi tulemuse tühistas on Ta koondarvestuses nende esimese etapi 0 punkti lugenud paremaks kui teise etapi 120 punkti :-)


Peale esimest rattaetappi tuli väike jooks. Kaido kruvis kohe hullu tempo üles ja minul hakkasid juba laugaste juures hapniku kättesaamisega väiksed probleemid tekkima. 5-dasse punkti minnes jooksime mööda ka Minnist, kes kiitis meid, et oleme tugevad. Kaido otsustas seepeale meie tugevust veelgi ilmekamalt demoda valides 5-dasse punkti minekul lõpus variandi "mäest alla, üle soo, tagasi mäkke üles", mis minule ja Aigarile just väga meelt mööda ei olnud.

Kuna rattaid bussist välja võttes olin ma suutnud Kaido ratta odomeetri tema ratta küljest eraldada, siis jooksule järgnenud rattaralli lahendasime nii, et Kaido ajas näpuga legendis järge ja mina vaatasin enda odommetrit ning üritasin jälgida ka seda, kus parajasti kaardil oleme. Korra õnnestus rattarallil valest teeotsast ära keerata, aga saime sellest kohe aru. Enne 9-t punkti testisin korra ka Kaido ja Aigari reaktsiooni ja ratta pidureid. Nimelt selle teeotsa peal, kust "pidi" minema paremale üle kraavi vajutasin teisi hoiatamata pidureid. Kaido sõitis mulle natuke otsa ja kukkus maha, aga Aigari tegi väga efektse tsiklite stiilis pidurdamise(sõitis mõnda aega esiratta peal). Kui Kaido ennast püsti ajas arvas ta, et siit me üle kraavi siiski ronima ei hakka ja läheme võtame ära selle punkti, mis ees paistab.

Rattarallile järgnenud lisaülesandes saime 5 minutit trahvi. Vaatasin kaarti ja kuna esimese hooga lahti ei laksanud, et mida kuradit see "Ratas või jalgsi" seal ülejärgmise etapi juures teeb, siis andsin Kaidole ja Aigarile käsu kaarti uurida ja läksin ise vett välja laskma. Tagasi tulles hõiskas Kaido kohe, et siin paneme ühe ratta kanuuse ja üks läheb 2 rattaga 14. punkti.

Pakkusin, et võin ise ratastega minna. Kuna vastuväiteid polnud, siis nii saigi tehtud. Kaido küll hiljem ütles, et ta ei tahtnud eriti tüürida ja kaarti lugeda, aga peale võistlust oli tiba hilja. Mina käisin veel 14. -sse punkti sõites kontrollimas 15. punkti mineva tee sõidetavust. Lisaks tegin ka "viga". Kuna kanuude transportijad olid 1 teeots varem jõe poole keeranud, siis keerasin mina ka loomulikult sinna kus kanuusid ootavad kanuukärud olid. Kuna jõge sealt ei leidnud, siis uurisin natuke kaarti ja suundusin õige koha poole. Nägin kuidas 15. punkti poole jooksid ISC ja Salomon. Õige pea tulid vastu ka Areal, Kiirrong ja VAUDE. Minu jaoks oli üllatus see, et kõik nad jooksid ja keegi polnud valinud ratta varianti. Kui 14. punkti jõudsin ütles Urmo, et läbi on läinud 7 tiimi. Uurisin siis kaarti ja ootasin Kaidot ja Aigarit. Kui kanuust olid välja tulnud EVLI ja ESTO Amatöörid, kellega koos olime liaülesandes olnud ja aeg muudkui tiksus ning Kaidot ja Aigarit ikka polnud oli selge, et midagi on viltu. Mingi hetk tuli Minn ja rääkis, et Aigar oli üksi kanuus pikniku pidanud ja Kaidot polnud näha olnud. Lõpuks tulid ka Kaido ja Aigar, kes rääkisid, et olid esimesest kanuupunktist mööda sõitnud ja avastasid selle alles teises punktis. Vedasime kanuu ettenähtud kohta ja asusime järgmise punkti poole teele.

Saime vaevalt hoo sisse kui pauguga läks lõhki minu ratta tagakumm. Peale õhukummi vahetust, kui kummi täis sai pumpama hakatud selgus, et ka väliskummis on ~2 cm pikkune auk, kust õhukumm välja punnitas. Tõmbasime selle punni korralikult MacGyver-i teibiga kinni. Kummi jätsin suht pehmeks ja jätsin lahti ka tagumised pidurid. Paraku käis teibitud koht ikkagi vastu piduriklotsi ja natuke rohkem, kui kilomeeter enne 15 punkti kulutas piduriklots teibi läbi ja kumm läks teistkordselt pauguga lõhki. Siis enam kummi vahetama ei hakanud ja punktini jäänud maa jooksin ratas käe kõrval.

Kui olime nööriga ära hüpanud ja olin Kaidole kiirelt ära rääkinud, kuidas tuleb järvede punktid võtta ja minema tahtsin hakata vaatas Kaido ikka veel hämmeldunud pilguga kaarti ja teatas, et ei sa mitte aru, mida me edasi peame tegema. Seepeale võtsin vedamise enda peale ja panin Pikkjärve poole jooksu. Enne Pikklauka juurde minekut käisime ka Särgjärve punkti numbrit kontrollimas. Peale järvede jooksu sai teine kummi vahetus ette võetud. Siis selgus et mantel on lõhki juba pea 10cm pikkuselt. Sai siis seda teibitud nii seest kui väljastpoolt ja õnneks pidas kumm kuni kanuu alguseni vastu.

Kanuuse minnes tahtsin kohe kanu selga võtta ja astuma hakata, aga Kaido arvas, et pole see vool nii tugev miskit ja võiks ikka kanuuga sõita. Kuna Kaido niiväga sõita tahtis, siis istusimegi kohe kanuuse. Esimese punkti juures ta enam väga ei tahtnud sõita ja võtsime ikkagi Kanuu õlale ja tassisime selle poolele teele jägmisesse punkti. Sealt edasi sõitsime kanuuga kolemekesi ja aeg-ajalt viskasime Aigariga Kaido kanuust välja, et ta punkti ära võtaks.

Viimases lisaülesandes mahtusime Kaidoga mõlemad ilusti aega. Vahetult enne punktini jõudmist tekkisid Kaidol küll väiksed probleemid jala ühte köie silmusesse sisse saamisega, aga lõpuks jäi tal ikkagi veel 30 sekki varu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli päris huvitav etapp. Eriti tooks esile seda ratta/jooksu valikut ja tehnilist vastuvoolu kanuu osa.




Tulemused

Reede, 3. oktoober 2008

Tuigo neljapäevaku seiklusrada 25.09.2008

Selle aasta viimase ametliku seiklusliku rattavalikorienteerumise rajameistriks oli Kaido Hallik. Hinnanguline pikkus oli umbes 11 km - täpselt ei tea, sest mu pop juhtmevaba odomeeter kukkus läti savi raskuse all lihtsalt ratta küljest ära. Kokku oli vaja võtta 6 punkti. Neist 4 kaardile kantuna ning 2 ortofotodena, mida andis probleemideta projitseerida põhikaardile.


Põhikaart:

Legend:



Eelnes siis jällegi jooks Marttil H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid ning Aigaril H21E.

Rattasse minekul oli esimeseks ülesandeks leida start parkimisplatsilt. Seda muidugi põhjusel, et ma hakkasin rattaga liikuma peale jooksustardi sulgemist, mistõttu olid stardiks vajalikud vigurid tõstetud finishisse protokollija auto kapotile. Start leitud, soe sõna rajameistrilt ja teele ma läksingi. Vunk sisse, kuivanud mändi (77) otsima. Kolmese ja neljase teeristumisel oli keegi hull tõkkepuu ette pannud ning minu ratta pidurikettad kulusid silmnähtavalt. Kui südamelöögid jälle rütmi sain, siis männi leidmine ei tekitanud raskusi. Pisut vara nagu tuli, kuid ju ma ei olnud veel kaardi mõõtkavasse piisavalt sisse elanud.

Vahetult enne hoone (78) punkti olnud kolmene tee oli puhas pehme porine liiv või kuivanud porised roopad, mis pudenesid koheselt peenikeseks pehmeks tolmuks, kui neid puutusid. Ehk pane mistahes käike rattal, edasi ei saa, aga ümber ka ei kuku. Selline jõusaali spinningu tunne tekkis - uhad täiega, pulss laes, aga ümbrus muutub teiste objektide ruumis ümber paiknemiste, mitte sinu liikumise, tõttu. Igastahes tegin ma ajalugu ja suutsin oma spinningumasinaga siiski vajaliku 800-meetrise vahemaa läbida.

Punkti asukoht oli arvatavasti ajendatud viimasest läti seiklusest ning seetõttu ma teadsin, mis mind ees ootab. Kuid psühholoogilised võitlused võrdväärse vastasega on alati rasked. Läksin hoonesse, vaatasin põrandas olevaid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna. Tegin tiiru hoones. Tiiru ümber hoone. Tulin hoonesse tagasi, vaatasin uuesti neid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna sisse. Läksin välja ratta juurde, sättisin selle pisut paremasse asendisse ning läksin tagasi hoonesse. Vaatasin põrandas olevaid auke, ohkasin sügavalt ning võttes... ning võttes s... ning võttes seljakotist lambi, vaatasin, kus punkt on ja komposteerisin.

Järgmine punkt (79) asus järve äärde viiva raja lõpust 15 m raadiuses. Hakkas juba hämarduma, kuid nähtavus oli veel olemas ja seetõttu panin lambi kotti tagasi. Järve äärde viiv kolmene tee oli jällegi pehme pude kruus ilma kivideta. Kolmeselt kruusateelt edasi viiva jalgraja alguses tuli mulle kaugkõne maailma keskmest ning niisiis saigi liigutud operatiivinfot vahetades punkti suunas. Järve ääres avanes imeline vaatepilt, kus Juhan Aasaru justkui võluväel ilmus ühest rootihmikust ja kadus teise, saputas pajupõõsastikke ja tarnamättaid. Vaatsin lummatult, suu ammuli, toimuvat, kuni mul aku tühjaks sai. Kuigi antud strateegia ei olnud veel tulemusi andnud, olin ma nii innustatud taolisest tegevusest, et püüdsin seda samaväärselt jäljendada. Kusjuures edukalt - ei leidnud punkti. Vahepeal jõudis ka Martti kohale ning kiire kõrvalepõikega roostikku suutis ta lokaliseerida punkti asukohana üle pehme külmaveelise mudavälja paistva rohttaimesiku grupi. Siinkohal teeks ääremärkuse rajameistrile, et kui järgmine kord on soov selliselt punkti panna, siis võiks pidepunktina anda pisutki konkreetsema objekti, sest "raja lõpp" on vägagi mitmeti mõistetav subjektiivne suurus.

Punktist väljasõidul mööda sama kolmest teed (umbes 500 meetrine lõik) juhtus midagi enneolematut, mis kõigutas minu maailmapilti. Vahetult kolmeselt pehmelt teelt neljasele kõvema pinnasega teele saamiseks oli pisikene tõus, kuid mitte märkimisväärne. Seal kohas pani Martti jalad maha ning olles kaksiratsi üle ratta, kõndis niimoodi paar meetrit neljasele teele. Mul läks silme eest mustaks, heleda klirinaga purunesid minu illusioonid tuhandeteks väikesteks tükkideks - ma ei suutnud seda uskuda. Martti - suur tugev rattur, kes on rattaga hingeliselt üks, tegi... tegi midagi sellist. Kuigi me Marttiga mõlemad suundusime puude allleesse (82) punkti otsima, olin ma toimunust niivõrd vapustatud, et see halvas minu liikumisvõime ja Martti vuras mul eest ära. Igaljuhul tegin kiire analüüsi ja alandasin Martti reitingut 8,974 protsendipunkti võrra.

Järgmine punkt asus niisiis puudega palistatud viiese tee ühe puu otsas. Jõudsin sinna pimedas (niivõrd-kuivõrd). Kuna see oli otsimise punkt, siis võttes arvesse rajameistri vaateid elule, tegin punkti asukoha kohta eeldused. Punkt asub ca 2,5-3,5m maapinnast, puu on jäme, puul algavad oksad suht maapinna lähedalt või on teine puu selle puu kõrval nii, et sealt on lihtne üles ronida, punkt asub ca 0,5m tüvest eemal oleva oksa küljes, punktitähis on varustatud helkurribaga. Selles suhtes, et "punktitähis on varustatud helkurribaga" ma eksisin. Kas ma ka ülejäänud eelduste osas eksisin, seda ma ei tea, sest ma ei leidnud seda punkti.


Valliäärse pajupõõsa (80) fikseerisin küll ära, kuid kuna mäletasin, et punkt asub valli tipu lähedal, siis sõitsin natukene mööda. Mitte palju, 10-15 meetrit. Tagasi allee-teele jõudes mõtlesin, et kas veel otsida seda puuotsa punkti või see jätta. Otsutasin jätta ning liikuda viimasesse ortofoto punkti (81). Kuna vajalik metsatee, kust ma tahtsin sisse keerata, oli halvasti märgatav, siis sõitsin sellest esialgu mööda viiesele teele välja. Mis seal ikka - mis valesti, see uuesti. Keerasin otsa ringi ja läksin tagasi. Leidsin teekese, sõitsin selle lõppu ja komposteerisin.

Sealt edasi finishisse oli sirge tee ja rõõm, mis peegeldus rajameistri silmist, kui ma lõpetasin, tõstis minugi meeleolu pärast sellise emotsionaalselt raske raja läbimist.


Täpsemalt rajad ja tulemus.