Kolmapäev, 15. oktoober 2008

IX TAOK rogain 8h: seiklusporr

IX TAOK rogain 8h toimus seekord Laanemetsas laupäeval, 11.10.2008. Võistkonna "seiklusporr" moodustasid Kadri ja Aigar. Läbisime 28,263 linnulennulist kilomeetrit ajaga 07:48:07 kogudes 76 punkti. Saavutatud koht üldarvestuses 100. ning DH klassis 33.

Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.

Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.

Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.

Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.

Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.

Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.

Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.

41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.

Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.

Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.

Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.

Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, kuidas oli, pean ma alustama sellest, et mina olin autojuht. Ja minu komme alati hilineda andis ka seekord tunda. Nimelt jõudsin Aigari juurde mõningase hilinemisega a'5min. Aigar ütles, et pole hullu ja astus uksest välja. Ja loomulikult, kogenenud autoreisijana, võttis koha sisse auto tagaistmel! Kuna minu kogemus varasemast ajast näitas, et Aigarile nii sobibki, ei hakanud ma teda ka ette meelitama. Sõit pikk ees ja reisijaid tuleb rohkemgi.
Vastavalt graafikule helistasin Laialt tänavalt Kadrile, et olen kohe kohal. Peatusin mõni aeg hiljem Mäe tänaval ja jäime Aigariga ootama. Noh Kadril läks natuke aega, kuid siis ta juba tuligi. Asjad pagasisse ja Kadri maandus kõrvalistuja kohal. Siit läheb nüüd asi huvitavaks. Nimelt, kui jõudsime Raini juurde ja Rain masinasse istus, tervitas ta ka Aigarit. Selle tervituse peale jõudis Kadrile teadvusesse, et pool teed on keegi tal seljataga istunud ja röögatas korralikult. Eks masinal ole jah tagaklaasid toonitud ja Aigar istus valkselt aga sellist reaktsiooi ei oskand meist keegi oodata. Ja kui nüüd Aigar küsib, kas talle midagi joogi sisse poetati, siis metsas oli ta ju Kadriga kahekesi. Ja mis pulbrid Kadril peale ehmumist kaasas olid, meie ei tea....
No edasi rabasime juba Kaido peale ja Valgamaa poole leekima. Ringtee vjaduktil tekkis veel väike arusaamatus, et kuhu ma liigun, kuid kuna rool oli minu käes vaibusid protestid üsna ruttu.
Sõidu ajal Kaido muidugi uuris, et miks me kaarti ei vaata, kuid kuna ma käisin 19.-ndal septembril Karulas ja Laanemetsa oli karula taga, tekkis esimene kaardi vaatamise moment Laanemetsa bussipeatuses. Kaardist oli muidugi vähe kasu, sest stardipaika ei olnud sinna märgitud. Päästis kõne sõbrale, ja Martti ütles võlusõna ''Kirik'' ja et miks me politsei eest ei hoiatanud??? Kuna meie politseid ei kohanud, ei hoiatanud me ka Marttit. Edasi läks tavalist rada: riietumine, kaartid, teekonna planeerimine...
Mina olin paaris Rainiga. Ja arvestades, et Rain oli oma talvise hooaja avavõistlusel, sai ka eesmärk järgnevalt paika pantud: matk a'8h.
Kaardile joonistasime suuremate punktidega alumise kaare ja lõpetusega ülemise osa peal vastavalt allesjäänud jõule.
Ja nii ta lahti läkski. Stardis mõned sõnad veel Vahuti Inglitega ja pildistamine! Ülev meeleolu ja matkama.
Punktidest peaks mainima 48-57 läbimist. Nimelt ei vastanud kaarti ja maastiku reljeef peale esimese kraavikoha ületamist reaalsusele. Nimelt olid maastikule, erinevalt kaartist, tekkinud suured pinnavormid... Rain muidugi seletas mulle, et seda oli stardis ka öeldud, kuid ega mina seda ju kuulamas ei käinud. Hea küll... Järgnevaks pähkliks osutus teise kraavi ületamine. Lageda peal moodustas see kraav juba paraja soo. Ja tuligi jälgima hakata looduse märke. Liikusime sinna, kuhu olid liikunud loomad ja koolmekoht oligi käes. Kuivanud puurondist sai tehtud sillake, teisest rondist käetugi ja olimegi kraavist üle.
Huvitavaks kogemuseks osutus ka punkt nr.49. Nimelt altpoolt punktile lähenedes ei tahtnud maastik ja kaart jällegi klappida.
Hilisemalt selgus, et see ei olnud ainul meie, vaid paljude pähkel.
Aga peale teistkordset altpoolt lähenemist saime ta ikkagi kätte.
35-27 sai tehtud kindel rajavaliku viga: otsustasin otse minna! Selliseid mägede vallutamisi, mis järgnes, meie vorm veel ei kannatanud. Ja mäkkeliikudes tuli korduvalt neldarattavedu kasutada. no nii piltlikult öeldes. Aga loodus mis avanes mäest laskudes oli võrratu.
Selle päeva lõpupoolt enam selgelt ei mäleta, kuid meenub, et poolel tagasiteel pidin Kadri autorooli laskma. Kõikide ohutuse huvides.
Austusega: Aivar