Neljapäev, 14. juuli 2011

Matkasport Eesti Karikavõistlused seiklusspordis 09-10.07.2011

Nädal enne võistlust erinevaid ilmaennustusi vaadates polnud vastu vaatav pilt just minu meele järgi. Lubati selget ilma ja ligi 30° C sooja ehk siis ilma, millega mina just eriti kiiresti ei liigu. Selleks, et kuumale paremini vastu pidada ajasin jalga oma kõige õhemad püksid, mida parema jahutuse huvides veidi tuunitud on :-)



Võistlus algaski jooksuetapiga kõrvetava päikese käes. Meiega sama valiku teinud tiimidest läks Kadarbiku kohe oma teed ja õigepisut kiiremini liikusid ka Ets, Jürjo ja Riivo ehk siis tiim "Hiljem otsustame". Umbes poole ringi peal tuli vastu teistpidi ringi jooksev Vaude ja kella vaadates oli selge, et esimesse vahetualasse jõuame skeemil näidatud tunni asemel ~1,5 tunniga. Viimasesse punkti valisime ringijooksu variandi, mis oli ehk 2-3minutit aeglasem kui otse minek.
Seni kuni Kristjan ja Kaido rattakingi vahetasid joonistasin mina teise etapi kaarti.

Teine etapp algas meiele hästi. Kuna jooksu etapil olime Värska surnuaia kõrvalt rada pidi tulnud, siis teadsime selle ka rattaga sirgeks lõigata ja sellega saime Vaudel eest ära. Punkti juures jõudsime järgi ka tiimile "Hiljem otsustame". Järgmise 2 punktiga tegime aga oma selle võistluse rumalaimad rajavaliku muutused. Esmalt otsustasime, et 7 punkti sõidame otse, aga siis umbes poolel etapil, kohast kaardi järgi pidi minema väike tee suurele teele, paistis teeotsas vaid eravalduse silt ja tundus, et tee viib vaid hoovi. Vaidlesime natuke ja otsustasime Värska poole tagasi sõita. Kui suurele teele jõudsime, siis saime sõita ~kilomeetri, kui käis raks ja purunes üks minu ratta tagaratta kodaratest ja jooks ise tõmbas korralikult kaheksasse ja hakkas vastu pidureid käima. Püüdsin sõidu pealt tagapidureid avada, aga see ei õnnestunud ja pidin ikkagi tagapidurite lahti laskmiseks seisma jääma. Kogu ülejäänud ratta osa(~140km) sõitsin oma kaheksas tagaratta ja esipiduritega. Õnneks ei läinud ratta olukord hullemaks ja vaid paaris kohas tundsin tagapidurist puudust. 8 punkti tahtsin minna algul otse väikseid teid pidi. Kaido nägi aga ringi varianti ja otsustasime selle kasuks. Kahjuks olin kaardi lugemisel hooletu ja keerasin natuke vara ära. Saime kohe aru kus oleme, aga tagasi suurele teele minemise asemel otsustasime, et oleme nüüd hästi kavalad ja läheme edasi väikseid teid pidi. Paraku jäi meie valitud tee järjest väiksemaks ja kadus lõpuks sootuks. Saime kätte punkti sihi ja hakkasime mööda seda üle soode rattaid tassides punkti poole liikuma. On ju kaval selle asemel, et korralikku teed pidi ringi sõita soos ratast seljas tassida :-)

Punkti jõudes otsustasime, et nüüd on restart ja enam ilma mõjuva põhjuseta esialgset valikut ümber tegema ei hakka. 9-sse punkti oli algselt plaanis minna paremalt. Peale mõningast sõitmist ja kaardi ja kompassi jõllitamist ütlesin Kristjanile, et me oleme vasakpoolse variandi peal. Kristjan ei tahtnud minuga algul nõustuda, aga siis mõne hetke pärast ütles, et oleme vist jah. Saime end kenasti kaardil paika ja jätkasime teekonda. Enne üheksandat punkti tulid meile vastu tiimid "Hiljem otsustame" ja Vaude. Vahetult peale meid laekus punkti ka "Spordipartner Team". Tundus, et ka teistel pole kõik päris veatult läinud ja see tõstis motti. Kristjan teadis, et 10. punkti juurde peab minema uus tee, mida pole kaardil, aga kuna ta ei teadnud täpselt, et kust see tee läheb, siis vaidlesime jällegi mitu minutit, et kas sõita suurde teesse ennast kinni väiksemat või suuremat teed pidi. Lõpuks jäi peale minu pooldatud suurem tee ja peagi olime ka uuel teel. Kaido vedas ees sellise tempoga, et minul polnud mingit isu ise ette minna. 10-st punktis algas meie selle võistluse uus "tore" traditsioon, ehk punkti piirkonnas kulutada 5-10 minutit. Nimelt ei saanud ju kuidagi kohe õige mäe otsa ronida, sest see oli ju teistest tunduvalt suurem ja tuli soojenduseks enne ikka kõrvalkünka otsas käia. 11 punkti minnes tahtsin mina minna esimesest teeotsast mäkke. Kristjan arvas, et läheme ikka teisest. Teist teed aga paraku enam polnud. Õnneks leidsime ühe kaardil kajastamata raja, mis õiges suunas läks. Tippu jõudes polnud seal aga punkti. Jalutasime seal tipus natuke ringi aga punkti ei leidnud. Otsustasin, et lähen natuke edasi ja kui olin sõitnud ~20meetrit märkasin puu otsas punkti. Meie lähenemissuunast tulles jäi see võsa varju. Igaljuhul rajameistrilt väga hea valik anda teiseks etapiks lihtsa alguse järel mitte kõige uuem ja hoolikat kaardilugemist nõudev kaart.

Kõverjärve jooksuetappi alguses jõudsid meile järgi Kadarbiku Kanged. Heitilt uurides selgus, et nad olid teinud 2 vale valikut, mis maksid ~20minutit. Vahetusalas tegid nad kiiremini ja said jooksma enne meid. Esimesse punkti otsustas Kristjan minna otse, mitte teed pidi ja enne punkti jõudmist kurtis, et ta ei saa üldse aru mis toimub ja kus me täpselt oleme. Mina olin aga kenasti paigas ja ütlesin, et kõik on hästi ja ta läheb täpselt õigesti. Kui me sisuliselt punkti auku sisse astusime, siis ütles Kristjan, et ta ei saa küll aru, kuidas on võimalik mitte mõmmigi aru saades punkti jõuda. Sellel etapil oskasin oma jala niimoodi ära lüüa, et tükk aega jooksin praktiliselt ainult kannale toetudes ja praeguseks on ühe varba küün korralikult sinine.
Vahetusalasse tagasi jõudes läks Kadarbiku just järgmisele etapile.

18 punkti juures, mille legend oli truup oskasime taas 10 minutit huugama panna. Esmalt tegin mina selle vea, et kuna ratta pealt sõites õige kraavi otsa juures paremal pool punkti ei näinud, siis sõitsime välja järgmise kraavi ristini. Kui seal punkti ei leidnud, siis tulime tagasi õige kraavi juurde. Mina vaatasin ühele poole ja Kaido teisele poole. Kuna kumbki meist punkti ei näinud, siis läksime taas tagasi sinna, kus juba alguses olime käinud. Mina suutsin kaugemalt raiesmikult veel isegi ühe truubi leida, aga punkti seal polnud. Kristjan arvas et teised tiimid pole ka siit punkti leidnud ja oleme vales kohas ja tegi ettepaneku edasi minna. Igaks juhuks otsustasin minnes ise kontrollida seda kraavipoolt, kuhu algselt oli Kaido vaadanud ja sealt see punkt mulle vastu vaatas. Kaido ei saanud ise ka pärast aru, et kuidas ta seda enne ei näinud.
Vahetusala poole sõites tuli vastu juba trekkingut alustav Vaude ja meie kohale jõudes lahkus sealt ka "Hiljem otsustame".

Peale lisaülesannet, söömist ja joogipõite täitmist asusime ka ise trekkingule. Algus oli hea rahulik, aga siis luges Kaido legendist välja, et selleks, et mitte lühendatud rajale sattuda tuleb esimene kanuuetapp lõpetada enne kella 23:00. Ehk siis meil oli legendi järgse 5,5 tunnise otsa jaoks aega napilt üle 4 tunni. Selle peale võttis Kaido kotist vedamiskummi ja käskis vastuvaidlemist arvestamata mul ennast kummi külge kinnitada. Sain vaevalt kummi kinnitatud, kui Kaido tempoga alla 5 minuti kilomeetrile sikutama kukkus. Seitsmendal tunnil oleks mina tahtnud natukene vaiksemalt liikuda, aga Kaido arvas, et muidu me miskit pidi aega ei mahu.

Enne esimest punkti Rämmani talu juures jooksis teele mingi väike koer, kes ei teinud minu meelest ühtki haugatust, aga otsustas ära proovida Kristjani maitse. Õnneks oli Kristjan piisavalt kiire ja koer sai kinni vaid sokist ja jalg jäi seekord terveks. 23 punkti juures jõudsime järele Kadarbikule ja järgmise punkti poole liikudes saime soos kätte ka Jürjo tiimi. Soos venis vedamiskumm ikka kohati väääga pikaks.

Kanuu algusesse jõudsime teisena ja korraldajad teatasid, et Vaude oli just kanuusse läinud ja et kanuuetapi teine pool jääb ära. Siit võis välja lugeda, et ilmselt ei kehti ka see kella 23.00 kontrollaeg. Kanuuetapi esimesed meetrid üle jõe olevate puudega ehmatasid küll ära, et kas tõesti tuleb kogu kanuuots selline, aga õnneks olid need ka ainsad puud, mis olid üle jõe. Kuna esimene punkt oli suht lähedal, siis panime Kristjani kohe näpuga kaardil järge ajama ja kurve lugema. Kui õigesse jõekäänakusse jõudsime, siis sõitis meile vastu Vaude, kes oli esmalt punktist mööda sõitnud. Kuna Kristjan teadis täpselt, et oleme õiges kohas, siis saime ka punkti suht kiiresti kätte. Täpselt siis, kui meie komposteerisime jõudis kohale ka Jürtsi tiim ja seetõttu said nemad selle punkti eriti kiirelt kätte. Kuna teine punkt asus legendi järgi silla all, siis ei pidanud sellel etapil kaarti väga vaatama. Jõgi ise oli küll kitsas ja käänuline ning suhteliselt veetaimi täis, aga vett oli piisavalt ja seetõttu oli seal täitsa mõnus sõita. Silla punkti juures jäid vaid loetud millimeetrid puudu, et Kristjan maha istudes oleks peaaegu kanuu külili keeranud, aga kuidagi jäime püsti. Kuna viimase punktini oli pikk maa, siis otsustasime, et Kristjan aegajal positsioneerib meid kaardil ja kui ka punktist mööda sõidame, siis saab vahetusalast tagasi tulla. Tõmbasime rahulikult ja sõime kordamööda. Kristjan kontrollis aegajalt kaardilt asukohta ja punkti saime ilusti kätte.

Vahetusalas otsisime välja lambid, sõime ja täitsime taas joogipõied. Võõpsu poole asusime teele teisena, ees vilkumas meist vahetusalas nobedamad olnud Jürtsi tiimi rattatuled. Võõpsu vahetusala ennast otsisime aga taas 10 minutit. Nimelt kaardile oli vahetusala märgitud täpselt silla peale. Silla juures aga kedagi polnud. Ka ei näinud me kusagil Jürtsi tiimi. Kuna legend oli rand, siis sõitsime Võhandu maratoni finišipaiga poole, aga ka seal polnud kedagi. Sõitsime siis uuesti teisele poole jõge aga ka seal ei leidnud kedagi. Jõudsime ka Randyle helistada, kes ka ei teadnud täpselt kuhu buss oli läinud. Ütles, et oli öelnud talle, et üle silla ja kohe paremale, aga seal me olime juba käinud. Läksime siis uuesti sinna ja sõitsime natuke kaugemale ja leidsime ka vahetusala. Rullist tagasi tulles nägime, et korraldajad olid hiljem mingi ohutuledega auto tee äärde ajanud ja see paistis teistele kenasti juba sillalt kätte. Rulli truubipunkti asukoha tegime kindlaks juba minnes. Silla alust punkti käisime esmalt valelt poolt otsimas. Tagasiteel enne üht teeületust nägin autot tulemas. Pidurdasin ja sain hoo maha, aga kukkusin teepeenrale. Autojuht, kes igaks juhuks peaaegu seisma oli jäänud kostitas mind seepeale korraliku signaaliga.

Rattaetapi punktid saime kenasti kätte ja peale vahetusalas uute punktide märkimist asusime teele niiöelda valge kaardiga jooksuetapi poole. Enne 52 punkti pani Kristjan kiiruselt 30+ korraga rattad blokki ja teatas, et kompass oli maas ja läheb korjab selle üles. Selle isejoonistatud kaardi esimese punktiga saime kätte Jürtsi tiimi, kes seal viga tegi. 2. ja 3. punkti saime kenasti kätte ja Kristjan andis Riivole tagasi tee pealt üles korjatud kompassi. 4. punktiga aga keerasime liialt vara ringi ja seni kuni me seal tiirutasime ja punkti otsisime oli kohal ka Vaude. Kristjan leidis punkti üles, aga seni kuni mind ka kuskilt kaugustest kätte saadi olid ka teised kohal ja punkti võtsime sisuliselt kõik 3 tiimi koos. Kahjuks oli mul vahetult enne jooksu tühjaks saanud GPS-i patarei ja unustasin selle vahetada. Päris huvitav oleks teada kui vähe meil esimese hooga enne punkti ringi keerates punkti kohani maad oli jäänud. Igaljuhul peale jooksu vahetasin GPS-i patarei, aga avastasin alles poole järgmise jooksu ajal, et GPS-i võiks ka ikka sisse lülitada.

Rattaga sai esimesena minema taas Jürtsi tiim, aga Pedaste talu juures keerasid nad valesti. Jäin seisma, kontrollisin igaks juhuks suunda ja jätkasime. Vaude tuli ka meile järgi. Mingi hetk enne 58 punkti meenus mulle, et Kristjanil oli lamp tühjaks saanud ja ilmselt seepärast ta kergelt maha ongi jäänud. Kristjani järgi ootamisega sai Vaude kergelt eest ära. Peale 58 punkti olin kaardilugemisel hooletu ja käisime korra üht põldu uudistamas. Treski poole sõites jalutas teeääres vastu igasugu karvaseid ja sulelisi ja Treskis käis kella 3 ajal veel kõva pidu. Hiljem sain teada, et tegu oli Seto jaanitulega. Ei tea kas süüdi oli Treskist tulnud grillimise lõhn või midagi muud aga igaljuhul sellest etapist alates hakkas meie tempo vaikselt langema ja kui varem olime me eesliikujatele aega kaotanud vahetusalades ja etappidel pigem tagasi võitnud, siis nüüd hakkasime vaikselt ära andma ka etappidel.

Jooksu punktid saime taas kenasti kätte. Teedel jooksime ja metsas pigem kõndisime.

See sobis ka mulle, sest jooksu algusest alates oli mul olnud selline vastik iivelduse tunne ja süüa midagi ei julgenud.

Rattaga sõitma asudes küsis Kristjan, et miks me teisele poole läheme kui Jürts läks. Vaatasin kaarti ja ütlesin enesekindlalt, et mul pole küll halli aimugi, kuhu ta sealt jõuda tahab. Siis mingi hetk vaatasin veel kaarti ja avastasin, et kohanimed on millegipärast valet pidi.

Ehk siis sõitsime 180 kraadi vales suunas. Ümberpöörd ja edasi. Punktid saime taas kenasti kätte, aga sellel ratta etapil vajus tempo eriti ära ja tundus, et iga hetk peaks meist Kadarbik mööda minema hakkama.

Ujumiseks olid meil kasutada paksud madratsid ja nendega sai ikka kiirelt edasi. Kui viimase jooksukaardi punktid olid peale märgitud ja kotist ülearuseid asju välja pildusime küsis Kristjan, et kas peale ujumist tuli punkt ka võtta. Kui ta seda küsinud poleks, siis minul oleks see punkt küll võtmata jäänud, sest peale madratsi ära panekut hakkasin kohe kaarti joonistama...


Jooksime rahulikult ka viimase otsa läbi ja oligi võistlus selleks korraks läbi. Meile siis 3. koht Vaude ja "Hiljem otsustame" järel. Eriti mõnus oli pärast võistlust Värska spaa soojas basseinis vedeleda ja külma jäätisekokteili juua. Oleks vaid mullivannid ka töötanud, siis poleks sealt spaast vist välja saanudki.

Tulemused