Reede, 28. mai 2010

Mountain Loghome X-t seiklus 48 h

Aeg ja koht: 21-23 mai, Saarjärve

Eellugu
Neljapäeval kutsus Tõnu mind ekstreempargi võistkonnas 12 h seiklusele. Olin nõus. Järgmisel päeval uuris Kaido, mida arvan 48 h seiklusest. Pakkumine tuli pisut liiga hilja, nii et keeldusin. Esmaspärval teatas Kaido, et Marttil on seljaga probleeme ja võiks teha väikese vahetuse võistkondades. Mis seal ikka, ega suurt vahet ju pole kas 12 või 48 tundi metsas. Seega seisis reede hommikul kell 11.00 stardis võistkond Medisoft Adventure Team koosseisus Kaido, Aigar, Eleri. Järgmisel päeval asus võistlustulle Ekstreempark koosseisus Tõnu, Liina, Martti.

Neljapäeval lõppes minu jaoks kool. Selle asemel, et äärmiselt pingelise ja tiheda perioodi lõppu heas seltskonnas mõne klaasi veiniga tähistada, istusin kodus ja pakkisin asju. Mis mul küll ometi arus oli?

Võistlus ise
Kohale toimetas meid Martti. Kui Saarjärvele jõudsime oli stardini jäänud vähem kui 1 tund. Õnneks aitas Martti meil telki üles seada, madratseid täis puhuda, nii et ise saime vaid endaga tegeleda. Mina juhendiga tutvunud polnud, kuid teepeal tehti mulle selgeks, et kogu võistlus toimub valikorienteerumisena ning et mitte punkte kaotada tuleb kontrollaegadest kinni pidada.

Etapp 1 (o-jooks)
Kiire pilk kaardile ja oli selge, et jõuame läbida kõik KP-d. Kaardilugemine usaldati mulle. See paneb mind alati kiiremini liikuma. Raja läbisime päripäeva. Ilm oli kuum, tempo rahulik. 43 min ja 53 sek hiljem olime tagasi vahetusalas ja saime kirja sellel etapil teise aja.

Etapp 2 (ratas)
Vahetusalas läks meil aega nagu ikka ning kui lõpuks teele asusime olid paljud võistkonnad juba lahkunud. Kaidol õnnestus teha kohe esimesse punkti raudselt parim etapivalik nii et esimeses rattapunktis edestasime ka kõige kõveamid võiskondi. Peagi läksid tugevad siiski oma teed ja meie jäime rahulikult kulgema. Otsustasime, et jätame ühe punkti võtmata. Mõned minutid hiljem läks Kaido rattal kumm katki ning selle vahetamise peale kulus pool tundi. Umbes sama kaua oleks läinud ka punkti võtmiseks. Teeservas istudes ja võileba nosides oli mul tunne, et sinna me jäämegi, väga masendav on sundpuhkus kui võistlus on alles alanud. Siiski, siiski võistlus jätkus ning peagi olime taas sadulas. Parim osa kogu etapil oli raudselt siis, kui Pikakannu kaardilt läbi sõitsime. Nii kodune tunne tekkis.

Etapp 3 (lisaülesanne)
Kui vahetusalasse jõudsime tuli kõigepealt sooritada lisaülesanne. Pidime leidma ümbrusest ilma kaardita kolm punkti: torn, mägi ja puu. Kahe esimesega läks lihtsalt. Puu leidmine osutus aga äärmiselt keeruliseks. Kui olime karjäärile umbes kolm tiiru peale teinud saime tänu konkurentidele ka viimase punkti kätte. Punktis olev prisma ei olnud just liiga suur, et see välja paistaks.

Etapp 4 (o-jooks)
Navigeerimiseks anti meile põhikaart. Kohe oli selge, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Tegelikkuses läbisime veelgi vähem kui algselt plaanis oli. Raja keskel möödusime naiste tiimist, kohe peale seda tegime 10-15 min viga nii, et vahetusalasse jõudsime nendega enam-vähem samal ajal. Kuum ilm oli oma töö teinud, nii et joogivarud olid kõigil ammendumas. Sellel etapil tühjendasime viimast Coca-cola pudelit.

Etapp 5 (ratas)
Kohe algusest peale hoidsime silmad lahti, et leida koht kust vett saada. Esimene talu mille juurde keerasime paistis olevat tühi. Järgmise juures läks juba paremini. Enne meid olid seal mitmed võistkonnad joogivarusi täiendanud. Tänu lahkele pererahvale saime meiegi janu kustutatud ning jätkasime teekonda. See rattaetapp oli üpriski lühike, sest jätsime mõned punktid ära. Ootamatult tekitas segadust vahetusala leidmine.

Etapp 6 (o-jooks)
Vahetusalas üllatati meid pudeli Värskaga. Otsustasime, et sellel etapil võtame 3 punkti. Aga millised 3? Mina eelistasin minna sohu. Kaido soovis Võhandut ületada. Peale mõningasi vaidlusi valisime soo variandi, sest see oli lühem.

Etapp 7 (ratas)
Paar tundi hiljem olime tagasi vahetusalas ning ees ootas meid rattaetapp, mis pidi lõppema Saarjärvel. Enne oli vaja läbida 2 KP-d. Kui esimese punkti läbimine läks küllaltki ladusalt, siis teine punkt oli minu jaoks tõeline piin. Koos hämardumisega saabus väsimus, aina süvenev uni ja tüdimus. Kaido ja Aigari lambid üha kaugenesid. Teekond näis lõputu. Vaikselt aga visalt jõudsime lõpuks- 12 h 18 min ja 25 sek peale starti taas võistluskeskuses. Neljandik võistlusest oli läbi, kolm neljandikku alles ees. Jätsime rattad vahetusalasse. Kuni järgmise päeva õhtuni pidime ilma nendeta toime tulema.

Etapp 8 (o-jooks)
Seda etappi alustasime magamisega. 30 min jooksul jõudsin isegi peaaegu uinuda. Veel tegime pikema söögipeatuse enne teele asumist. Kui olin kuivad sokid jalga tõmmanud ja kuuma kartuliputru söönud tekkis hetkeks isegi päris mõnus tunne. Seda muidugi vaid hetkeks. Metsas algas taas lõputu võitlus unega ning sääskedega, kes olid truud kaaslased kogu pika võistluse kestel. Treking oli tuim vantsimine järgmise vahetusala suunas ning sellest etapist ma suurt midagi peale oma imeilusa unistuse lillelisest vatitekist ja pehmest voodist ei mäleta.

Etapp 9 (kanuu)
Kanuuetapp algas Leevilt. Väljas oli juba küllaltki valge ja lambid võis seljakotti pakkida. Valisime endale kanuu ja asusime teele. Mina oleksin soovinud lillat värvi kanuud, mis sobiks mu klubi dressiga kokku, kuid selle puudumisel pidime leppima rohelisega. Võhandul oli sõita päris lahe. Aegajalt sõitsime mõnest kivist üle ja elevust tekitasid minus tugevama vooluga kohad. Kärestikest me alla sõitma ei hakanud vaid vedasime kanuud maad mööd, et ennast mitte liialt märjaks pritsida. Kahe tunni pärast maabusime Reo silla juures.

Etapp 10 (o-bingo)
Enne bingotama asumist tuli sooritada kaks lisaülesannet. Esimest neist sooritasin mina ning see äratas mu lõplikult üles. Ülesanne iseeneset oli väga vinge. Tuli mööda köit üles sumaaritada ning seejärel kaheksaga laskuda jõel sõitvasse kanusse. Järgmiseks ülesandeks oli kase otsa ronimine. Seda sai teha kas slingidega või diagonaalköiel sumaariga. Soovitasin Kaidole esimest varianti, mis võtab küll kauem aega aga on minu arvates lihtsam. Kui ülesanne sai edukalt sooritatud asusime orienteerumisbingo kallale. Kaardile oli kantud 20 kontrollpunkti, millest reaalselt tähis vaid viies. Punkte asusime läbima päripäeva. Mõne aja pärast liitus meiega Salomon Team, kes pakkus seltskonda etapi lõpuni. Eelviimases punktis saime võidukalt hüüda bingo, nii et viimasesse punkti enam minema ei pidanud.

Etapp 11 (kanuu)
Kanuu alguseks oli väljas juba päris soojaks läinud. Vaikselt liikudes hakkasin vahepeal taas pisut uniseks muutuma, muidugi hoolitsesid sääsed selle eest, et ma magama ei jääks. Leevaku tammi juures otsustasime teha pisikese lõike ja Kaido ning Aigar võtsid kanuu õlgadele ning kandsid seda maanteed mööda põlluni. Edasi sai kanuud lohistada mööda põldu, ning lõpuks oli vaja see kuidagi järsakust alla saada. Minu esialgne ettepanek oli kanuuga katsetada vabalangemise kiirendust. Kaido ja Aigar arvasid, et mõistlikum oleks see siiski vaikselt sikk-sakke tehes alla toimetada. Vahepeal olin teinud arvutusi, et järgmisse vahetusalasse jääme raudselt hiljaks. Selle lõikega võitsime kõvasti, nii et probleeme ei tekkinud. Kusjuures jõudsime V5-te enne Salomon Teami, kes lahkus eelmisest vahetusalast meist varem.

Etapp 12 (o-jooks)
Vahetusalas pääsesime ligi oma varustuse kastile, kus saime söögi- ja joogivarusi täiendada. Parim oli see, et sain jalga panna kuivad sokid ja tossud, mis ei hõõrunud enam mu jalgu. Enne orienteeruma asumist tuli sooritada lisaülesanne, mis seisnes silla külge riputatud prisma puudutamises. Selleks lasime sillalt alla sõlmedega köie, nii et Kaido sai ronida tähiseni. Orienteerumiseks anti meile paarikümne aasta vanune kaart. Otsustasime kaks kaugemat punkti jätta võtmata. Järjekordselt oli võimalus minul oma kaardilugemisoskust demonstreerida. Probleeme tekkis vaid kivipunktiga, mis asus teest ootamatult kaugel. Väikese kaare tegin ka vahetusalasse tagasi minnes, sest ei arvestanud, et kollane ala kaardil on põld, ning sellest üle minna polnud viisakas.

Etapp 13 (kanuu)
Pilk kaardile ja kohe oli selge, et kaugematesse punktidesse pole mõtet minna. Kõigepealt võtsime kaks punkti vastuvoolu (neist tagumisse pool etappi jooksime), seejärel ühe punkti allavoolu.

Etapp 14 (rulluisk)
Etapi algus oli paljutõotav. Tee Räpinasse oli konarlik, ning tekkis vastupandamatu tahtmine uisud jalast võtta ning sokkis edasi joosta. Kuidagi kannatasin siiski selle lõigu ära. Kaido arvas et peaksime kõik punktid ära võtma. Mina kahtlesin selles pisut, sest tempo polnud meil kuigi kõrge. Rulluisu punktid olid tegelikult lihtsad ning mul on hea meel, et me siiski kõigis käisime. Tagasi vahetusalasse oli sõit taaskord äärmiselt piinarikas, tee raputas päris korralikult.

Etapp 15 (o-jooks)
Nüüd tuli jalgsi tagasi Saarjärvele jõuda. Sinna oli üle 20 kilomeetri ning aega oli meil selleks 4 tundi, mitte just liialt palju. Alguses arvasime optimistlikult, et jõuame tagasi ka kiirkõnniga. Raudtee sillale jõudes oli selge, et tuleb hakata jooksma. Mõte jooksmisest polnud eriti meeldiv, kuid midagi muud ei jäänud üle. Peagi pakkus Kaido et võtab mu köide, keeldusin pikema mõtlemiseta. Kui alguses oli jooksmine üsna vaevaline, siis mida edasi, seda paremaks enesetunne läks, ning etapi lõpus oli samm juba päris reibas. Minu pessimistliku suhtumise tõttu jätsime ühe punkti võtmata, et kindlasti õigeks ajaks tagasi jõuaksime.

Etapp 16 (ratas)
Üle pika aja istusime taas sadulasse. Mõnus oli vahelduseks pisut pedaalida, kuid kuna väljas oli läinud pimedaks hakkas mind taas uni painama. Jätsime ühe punkti võtmata ning olime üks esimestest, kes järgmisesse vahetusalasse jõudis.

Etapp 17 (o-jooks)
Kaido pakkus mulle kaarti lugemiseks. Mõtlesin u 10 sekundit ja keeldusin. Kohe algatuseks vedas Kaido meid sohu. Märksõnadeks sellel etapil olid roni ja rooma. Kaido ise veel kommenteeris pärast, et tema arvates oli see väga kihvt etapp. No mis seal ikka, esimese punkti läbimiseks kulus meil rohkem kui tund. Järgmine punkt oli juba tunduvalt lihtsam. Tuli liikuda mööda sihte ja kraavi serva. Sellel etapil oli uni tohutu. Käisin Kaidole ja Aigarile peale et nad minuga vestleksid, sest see viib mõtted unelt eemale. Aigar polnud asjast eriti huvitatud. Lõpuks õnnestus Kaidoga kuidagi jutusoonele saada. Kui me peale kahe punkti läbimist ratasteni jõudsime oli seal peale meie omade alles vaid üks komplekt.

Etapp 18 (ratas)
Võitlus unega jätkus. Tegelikult ei saanud vahepeal enam üldse aru kas ma magan või sõidan või mis ümberringi toimub. Kaido lohutas vaid, et järgmises lisaülesandes saan magada, seni tuleb vastu pidada.

Etapp 19 (lisaüesanne)
Ülesandeks oli ehitada linnumaja. Taandasin ennast ehitusprotsessist ja mõtlesin pisut magada. Mõtteks see vaid jäigi, sest väljas oli väga külm ning tohutult sääski. Mässisin ennast vihmakilesse, et end nende vereimejate eest pisut kaitsata. Lohutust pakkusid mõned mandariinid, mis on mu head sõbrad seiklusspordi võistlustel, selles vahetusalas hävitasin küll kellegi teise omi (väga maitsvad olid).

Etapp 20 (ratas)
Mina oleks meelsasti otsejoones võistluskeskusesse tagasi sõitnud. Nii lihtsalt aga asjad ei käi. Plaanis oli veel päris mitu punkti läbida. Peagi tegime põlluservas ühe väikese unepeatuse. Poisid leppisid kokku et magame pool tundi. Kui olin seal krõbiseva kile all sooja päikese käis 15-20 min pikutanud tundsin, et mulle aitab, aeg on edasi liikuda. Ajasin siis kõigepealt Aigari üles kes oli seepeale kuidagi pahur. Teatasin, et mina tahan veel maksimaalselt palju viimasel etapil punkte võtta, kus on minu kord kaarti lugeda. Niisiis liikusime vaikselt edasi. Varsti hakkas mul üsna paha. Süda oli paha ja pea käis ringi ja iga liigutus oli väga vaevaline ja lõpp oli veel väga kaugel. Vahepeal õnnestus meil veel "meeldiv" lisaring teha ning minul õnnestus üle lenksu lennata. Sellel rattaetapil olin 100% veendunud, et kui võisluskeskusesse jõuame siis mina edasisest võistlusest loobun, lihtsalt nii paha oli.

Etapp 21 (ujumine)
Võisluskeskuses tervitas meid rõõmsalt Martti ja teatas, et oleme segadest esimesel kohal. Mul on enda kokkuvõtmiseks vaja alati tugevat emotsiooni. Võistluskeskusesse jõudmine ja teadmine et oleme konkurentsis, ka seda pakkusid nii et kogu väsimus ja uni olid minema pühitud. Hüppasin kõigi oma riietega järve ja asusin ujumispunkte noppima.

Etapp 22 (o-jooks)
Ujumine mõjus igatahes väga kosutavalt. Alguses oli pisut külma kuid joostes hakkas mõnus. Sellel etapil polnud küll tunnet et oleks 48 h võistlust seljataga. Enesetunne läks üha paremaks ning samm aina kergemaks. Oma rolli mängis ilmselt ka guaraana(?), mille Martti mulle enne viimast etappi andis. Ja nii see võistlus läbi saigi. Kuidagi ootamatult saabus lõpp. Rajal olime 48 h 39 min ja 12 sek.

Üldarvestuses saavutasime viienda koha, segavõistkondade seas olime esimesed:) Tagantjärele võib öelda, et tore võistlus oli, ning rada oli huvitav.
Tegelikult oli meil võistlusel iga päev võimalik midagi tähistada. Reedel olin mina äärmiselt õnnelik kooli lõpetamise puhul, laupäev möödus Aigari sünnipäeva tähistades, pühapäeval saime olla rõõmsad võistluse eduka lõpetamise puhul:)

Tulemused

Neljapäev, 13. mai 2010

Libahunt 2010 I etapp: Aegviidu 8.mai

Võistkond: Martti Mikk, Aigar Sirel
Kogutud 5:56:50 jooksul 144 punkti.
Saavutatud sellega 8. koht üldarvestuses, klassis HH 6.

Võistkond seiklusporr (Kadri Limberg, Andreas Kraas) sai 135 punkti 5:44:08 jooksul ning üldarvestuses platseerusid 17. kohal (klassis HD 6. koht).

Tulemused

Libahunt on oma olemuselt seiklusrogain, kus tuleb maastikul 6 tunniga läbida võimalikult palju ja hinnalisi kontrollpunkte ning sooritada lisaülesandeid. Seda sai ka tehtud.


Lisaülesanded:
  • stardis tuli määrata asulate paiknemine maakonna täpsusega. Ebaõnnestus.
  • KP 82 tornist laskumine ilma julgestuseta.
  • KP 81 kanuuga järve ületamine ja mälu järgi õige punkti leidmine vastaskaldalt.
  • KP 83 köisrajal jebimine.
  • KP 85 pulkadest 125 cm kõrguse torni ehitamine.
  • KP 84 traktori sisekummil pinksireketitega mõlades järve peal ulpimine. Loobutud, kuna järjekord oli pikk ja ülesande sooritamine oleks liiga palju väärtuslikku aega kulutanud.
  • KP 80 presenditükil etteantud vahemaa läbimine.