Laupäev, 30. mai 2009

Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009

Laupäeval toimus siis XT-Seikluse esimene etapp Pannjärvel. Mina olin ühes tiimis koos Kaidoga ja Aigar oli koos Aivariga. Kuna auto komplekteerimisega läks hommikul plaanitust kauem, siis jõudsime kohale umbes pool tundi enne starti.

Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.


Jooksu kaart meie rajaga(25km):


Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.

Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar Tasa

Kaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.

Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):


Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.

Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.

Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.

Teisipäev, 12. mai 2009

Mona-X 2009 - eestlaste triumf

Selle aasta Mona-X, mis toimus 9.-10. mai Riia lähedal Daugmales, kujunes eestlaste triumfiks. Kokku osales 40 võistkonda, neist 5 Eestist ja eestlased saavutasid viisikvõidu!
See ajalooline esiviisik oli järgmine:
1. ISC Adventure Team (Sixten Sild, Maret Vaher, Randy Korb, Urmo Alling) - 14:31:51
2. Peraküla Krupp (Andres Minn, Margus Marrandi, Urmo Liblik, Pilvi-Heli Vettik) - 16:57:15 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
3. Salomon Team Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Heiti Hallikma, Tiit Pekk) - 17:00:07 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
4. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Martti Mikk, Eleri Hirv) - 17:08:19
5. Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) - 17:46:40
Järgnevalt mõned minupoolsed muljed.

Enne võistlust

Kuna stardiaeg oli laupäeval kell 11, siis otsustasime minna laupäeva hommikul Eestist. Martti võõrustas meid lahkesti Rannus. Reede õhtul pakkisime. Laupäeval äratus kella 5:45-6:00 ajal. Kiire söömine ja 6:25 väljasõit ning 9:30 jõudsime võistluskeskusesse Daugmales.
Kohale jõudes hakkas vihma sadama, aga enne starti jäi sadu järele ning kogu võistluse ajal oli kena kuiv ja soe ilm.
Eestlastele tehti kell 10 eraldi instruktaaz vene keeles. Sixten oli enne seda jõudnud olulise info meile küll juba ära tõlkida :) Instruktaazil valitses igal juhul mõnus muhe atmosfäär.

Proloog

Võistlus algas proloogiga. Igale võistkonnale anti 3 minutit enne starti 2 identset aerofotot, kus oli peal 4 kontrollpunkti. Iga võistkond sai ühest kontrollpunktist (millisest, see polnud ette teada) esimese etapi tegevusjuhised. Võistkond võis hargneda. Rebisime mõlemad kaardid pooleks ja igaüks käis ühes punktis. Mina olin see õnnelik, kes punktist "nänni" sai. Selleks oli rattaga legendi järgi orienteerumise juhised.

Esimene etapp - ratas legendiga

See etapp õnnestus hästi. Mina ütlesin teepikkuseid, Martti vaatas odomeetrit ja pikematel lõikudel aitas köiega Elerit tuules hoida. Kusjuures asja muutis põnevaks see, et erinevatel võistkondadel olid erinevad legendid, teed olid täis eri suundades sõitvaid võistkondi. Alguses oli suht kõhe sõita 180 kraadi teises suunas, kui enne meid sõitnud võistkonnad...

Enne esimese etapi lõppu toimus eriülesanne - taas oli kaartideks 2 identset aerofotot, millel peal 7 kontrollpunkti ja jälle võis võistkond hargneda. Taas rebisime kaardid pooleks ja igaüks käis tõi oma punktid ära.
Siis taas ratta selga ja peagi olime legendiorienteerumise lõpus, kus anti rattakaart.
Meie teekonnaga rattakaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata rattakaart:

Rattas luges kaarti Martti ja ta sai sellega väga hästi hakkama, sisuliselt ilma vigadeta saime hakkama. Kaardilugemise kõrvalt suutis Martti pikematel parema teekattega lõikudel ka Elerit vedada.
Esimeses rattapunktis saadeti meid jalgsiorienteerumise rajale. Enne meid olid seal 3 võistkonna rattad (ISC, Salomon ja Elita), seega olime 4. kohal.

Esimene jooks

Meie teekonnaga kaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata kaart:

Jooksus lugesin mina kaarti ja õnnestus ilma suuremate vigadeta see etapp läbida. Kaardi kohta oli korraldaja andnud hoiatuse, et osa teid, mis on kaardil, pole looduses ja vastupidi. Aga erilisi probleeme kaardiga ei tekkinud. Raja keskel oli veel ka hajutus. Pidevalt kohtusime teiste Eesti võistkondadega (välja arvatud ISC, kes oli pisut ette rebinud). Suurt kiirust näitas üles Salomon, aga pidevalt lähenesid nad meile jälle selja tagant, et taaskord mööduda.
Mingi hetk võtsin ka Eleri köide Aigari soovitusel. Tundus, et ega ma eriti ei vea, aga positiivne oli, et köies olles oli võistkond koos, ilmselt teatud hetkedel, kui muidu oleks võinud vahe sisse tulla, aitas köis väikese impulsi anda ja püsisime kenasti koos.


Jalgsietapilt toredad elamused:
* punkt nr 2 koprasoo - oihh jalad said märjaks, st kohati üle põlve vesi
* puu otsa ronimine punkt nr 10
* kraavide ületamine punktid 10 ja 11 vahel: meie jõudsime sinna ISC järel 2. kohal olles, kraav oli lai ja püüdsime leida ületuskohta, seejärel laekus Twister ja õige pea ka Peraküla Krupp ning Salomon. Asja lahendas Salomon - Heiti ees ja teised järel ujuti üle ning nakkava eeskuju ajel ka teised. Minn veel muigas: "seiklussportlased...kardavad vett...". Eleri, kes oli vahepeal väsimust kurtnud, ütles, et see ujumine mõjus värskendavalt ja peale seda oli kohe parem tunne.
* punkti nr 15 juurde sumpamine üle koprasoo, kus kohati vesi rinnuni
Tagasi jõudes selgus, et Elita on veel metsas, see tähendab, et eestlastel viisikjuhtimine.

Ratta teine osa

Meelde jäi:
* ratta tassimine läbi metsa punkti nr 17
* rattaga sõitmine ja selle vedamine mööda kohustuslikku joont, milleks oli elektriliin, see oli füüsiliselt päris raske, kohati oli palju juurikaid ja kohati olime põlvini soos
* kohati liivased teed, kus raske sõita, mina oma peenikese kummiga pidin aeg-ajalt ratas käe kõrval jooksma

Teine jooks

Ratta vahepeal oli punktis 21/27 kõigepealt köielkõndimise ülesanne - üks naine ja üks mees pidid sooritama, meestest käis meile Martti kõndimas.
Seejärel jooks sprindikaardiga.
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Ka see jooks õnnestus ilma suuremate vigadeta läbida. Punkt 23 oli põnev - see asus maa all, ühest august see siiski paistis ja saime komposteeritud. Jooksu lõpus punkt 27 oli pähkel: punkt oli pandud nööriga kahe puu vahele mitme meetri kõrgusele. Mina astusin siis Martti õlgadele, ühe käega hoidsin Aigarist kinni, teisega tõmbasin tähise allapoole, võtsin sellest hammastega kinni ja hoidsin nii allpool ja seejärel sain komposteerida. Tore oli :)
Köielkõndimise juures enne jooksu olid taas 4 Eesti võistkonda koos (ISC oli sealt lahkunud siis, kui Salomon ja Peraküla sinna jõudsid). Kui meie peale jooksu lahkusime, siis polnud ükski Läti võistkond sinna veel jõudnud...

Ratta kolmas osa

Edasi taas rattale. Alustuseks saime asfalti, kiirus kogu aeg seal 30 ja 35 vahel - mõnus.
Eelviimasesse punkti minnes läks pimedaks ja võtsime lambid välja. Siis sõitis meist Peraküla mööda, kes oli vahepeal väikese vea teinud.
Vahepeal käis ka üks koer meil kiirust üles tõmbamas.
Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses. Seal sõime-jõime, panime jooki kotti juurde, panime soojemaid riideid selga. Edasi rattakaardi abil joostes kanuusse, punkti nr 31.

Kanuuetapp

Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Mina Aigariga tõmbasime ees, Eleri juhendas meid õigele kursile, Martti taga juhtis. Punktid saime veatult kätte, 2 korda vedasime kanuu üle, esimesel korral saime seda mööda rada teha, teine kord tirisime puude vahelt. Vahepeal keegi mootorpaadiga uuris, et mis me teeme, vastasime, et võistlused, tundus, et selle vastusega jäädi rahule... Kanuusõit oli mõnus.

Kolmas jooks

Kaart (GPS teekond puudub, kuna Marttil sai GPS patarei tühjaks):

Et kaarti jõuda, tuli kombineerida seda rattakaardiga, see õnnestus kenasti. Esimesse punkti paar kilomeetrit teejooksu ja siis võsa vahele. Punkti piirkonda jõudes kuulsime teiste eestlaste hõiklemist. Kas kammivad metsa? Kohale jõudes selgus aga, et punkt oli kõrgel jämeda puu otsas umbes 6-8 meetri kõrgusel, puul enne punkti ühtegi oksa polnud. Esimene mõte oli, et viskame köie üle oksa, kus punkt on ja siis ronib keegi köie abil üles. Siis aga tuli Marttil hiilgav idee: paneme SI toika külge ja komposteerime nii (SI jaam oli allapoole suunatud). Toigas osutus liiga lühikeseks, isegi kui ma Martti õlgadele astusin. Seejärel toimus väike täiendus: mägiaivari teibiga tokile teine tokk pikenduseks ja SI tolle otsa samuti mägiaivari teibiga kinni. Seejärel õnnestus mul mõningase pusimise järel komposteerida.

Edasi tulid veatult punktid 40-41-42. Järgnes joonorienteerumine mööda mäeahelikku. Selle lõigu teises osas oli rajameister väikese konksu pannud: joon ei läinud mitte mööda kõige kõrgemat tippu pidi, vaid läks mõnesajaks meetriks vasakule väiksema aheliku peale ja loomulikult oli üks kahest peidetud punktist selle kõrvalaheliku peal. Meil õnnestus veatult joon läbida ja mõlemad punktid leida.

Kaks punkti oligi veel jäänud, kuidagi liiga hästi oli läinud, vigu polnudki sisuliselt tulnud ja ega see nii ju jääda ei saanud...
Punkti 43 läksime punktist läände jäävat sihti pidi. Kaugelt nägime, kuidas üks võistkond tuli 43-st ja läks 44 poole. Jõudsime sihi kõrval läänes oleva kraavini ja hakkasime sealt punkti poole minema. Peagi kohtusime Salomoniga, kes ütles, et Peraküla oli neile siin punktis koti pähe tõmmanud. Ei osanud me siis aimata, et järgmised 50 minutit veedame siin metsaaluses punkti otsides...
Kaardil olev heledam laik, mille loodeosas "kusagil koht metsas" punkt oli märgitud, oli tegelikult täiskasvanud kuuskedega kaetud kuusik, kohati väga tihe, kohati lagedalaigud sees. Kaardile märgitud kohas punkti polnud, mina tulin 4 korda erinevatest kohtadest suuna ja sammuga peale ja ei selles ega ka selle ümber kümnete meetrite raadiuses punkti polnud. Ka Martti proovis ja ikka jõudis samasse piirkonda, kuhu minagi. Kaardil olev kõrgusjoon klappis meie poolt fikseeritud kohaga, isegi selle kuusemetsa serv oli fikseeritav võrreldes kõrvalasuva metsaga. Suht alguses korra võtsime ahelikku, et seda kuusikut kammida, aga millegipärast kahjuks loobusime sellest suht kiiresti...
Olid versioonid, et punkt on kusagile kuuse alla peidetud, et kuuse otsa peidetud...
Siis proovisime suvaliselt summides punkti leida, siis üritasin spiraali teha, aga kahjuks jälle liiga vara lõpetasin...
Lõpuks läksin selle kuusiku lõppu itta ja hakkasin sealt kuusiku põhjaotsast kuni kraavini ja tagasi põhja seda läbi käima. Selline mõtestatud tegevus andiski kohe ka tulemuse, juba kolmanda käimisega oli punkt käes... See punkt polnud minu hinnangul mitte kaardil oleva heledama laigu loode, vaid kaguosas. Küll on kahju, et Martti GPS patarei tühjaks sai, selle punkti otsingut oleks väga huvitav vaadata olnud.
Punkti otsimisega oli päris külm hakanud, aga järgmisse punkti jooksmisega saime sooja kähku tagasi. Edasi uuesti jooksu- ning rattakaardi klapitamine ja peagi olimegi finishis, kus meid tervitasid Salomon ja Peraküla.

Peale võistlust

Käisime pesemas, dushis oli mõnusalt soe vesi. Peale pesemist läksime teiste eestlastega muljetama. Heitti kiitis Marttit selle toki otsa SI kaardi panemise idee eest. Minn küsis, et mitu punkti viimaselt joonorienteerumiselt leidsime. Kui ütlesime, et 2, siis vot seda Minni nägu oleks tahtnud pildistada :) Peraküla ja Salomon nimelt olid seal koos olnud ja ühe punkti, selle madalama aheliku peal oleva, vahele jätnud. Aga peale väikest mõtlemist selgus, et me olime 43 piisavalt kaua otsinud, et vahe üle tunni läks, aga selle viimase joonorienteerumise iga punkti mitteläbimise eest oli ette nähtud 1 tund trahvi...
Oleks me seal 50 minuti asemel näiteks 35 minutit punkti otsinud, oleksime nende lohaka kaardilugemise ära karistanud ja teiseks tulnud, aga selle asemel olime ise lohakad ja ei suutnud meile ootamatut 43 nihkes olekut piisavalt efektiivselt lahendada ja oleks on üldse paha onu :)
Ja hommikul autasustamisel olid poodiumil ainult eestlased, sest parim Läti tiim Ebike oli ära koju sõitnud :)


Tulemused Etapiajad Esimene jooks Teine jooks Kanuu

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tahaksin tänada võistkonnakaaslasi ja teisi eestlasi hea seltskonna eest. Ja eriti tahaksin kiita Elerit, kes kenasti lõpuni vastu pidas. Teised Eesti tiimid igal juhul olid üllatunud Eleri sitkest esitusest :)