Esmaspäev, 9. november 2009

Mis on pildil?




Täiendatud:
viide vastusele

Esmaspäev, 24. august 2009

Maraton 8 tunniga

22.08.2009 toimus Paluküla maraton. Tegu polnud tavalise maratoniga, vaid orienteerumismaratoniga. Tegu polnud ka lihtsa orienteerumismaratoniga vaid orienteerumiseks tuli kasutada 38!!! aastat vana mustvalget kaarti.

Starti läksin eesmärgiga rada läbida. Arvestades seda, et olen mitmeid kordi tulutult üritanud Lauri argipäevaku raja punktide asukohti umbkaudugi põhikaardil paika saada(Vapramäe kaart on 32 aastat vana), siis tundus tegu olema suhteliselt keeruka ülesandega. Sellele 1977 aasta Vapramäe kaartile peaks jääma ka mu vanaema maja, aga lisaks punktide asukohtadele pole ma ka vanaema maja asukohta sealt üles suutnud leida :-( Ühesõnaga kartsin, et kaart on suhteliselt ebatäpne ja tegelik olukord looduses palju muutunud.

Paluküla maratoni stardis kuulsin kelleltki kuldset vihjet, et tumedad alad on lagedad. Sellest oli ka rajal mitmeid kordi abi. 38 aastat vana kaart oli tegelikkult tunduvalt parem, kui olin kartnud. Reljeef oli väga täpne, kraavid ilusti leitavad ja paljud rajad/teed alles. Hoopis teine teema oli metsa läbitavusega. Läbitavus nimelt oli tunduvalt kehvem, kui olin lootnud. Sood olid väga märjad ja metsad väga võsased. Pidevalt tuli sadade meetrite kaupa toomingavõsas ragistada või poole sääreni vees solberdada ja joosta lihtsalt polnud võimalik. Päris mitu korda keerasin lageda pealt metsa, et vältida rinnuni heinas jooksmist, aga toominga "müür" sundis mind ruttu taas heinamaa kasuks otsustama. Igaljuhul Ottase päevaku etapid läbi tumerohelise said peale seda jooksu omale tunduvalt valgema varjundi :-)

Kaartid:




Mis raja läbimisse puutub, siis kuna kaart oli vana üritasin punktidele peale minna võimalikult kindlaid orientiire pidi ja punktipiirkonda jõudes võtsin asja väga rahulikult. Punkti piirkonnas seisatasin tihti, panin ennast kaartil paika ja vaatasin, kas kuskil punkti ei paista. Kuna kohati oli kaartilt raske välja lugeda, et millisel objektil punkt täpselt asub, siis sai alati enne punkti minemist ka legendist kontrollitud, et millist objekti otsida. Kui mõned väiksemad kobistamised välja arvata, siis kuni 34 punktini(kp 63) läks suhteliselt hästi. Ei tea, kas olin mõtetega juba finishis või oli probleem milleski muus, aga igaljuhul märkasin alles kolmas kord tee pealt punktile peale tulles, et punkti küngas pole mitte soo peal vaid metsa servas ja sain ka punkti lõpuks kätte. Ka 35 punktiga(kp 64) läks aega kaotsi, sest punktist ida poole jääv teede hargnemine polnud põhimõtteliselt enam teede hargnemine vaid lihtsalt tee käänak(35 punkti minevat teed polnud enam olemas). Esimesel korral kui sealt punktile läheneda üritasin loobusin liiga vara ja keerasin ära. Teisel korral mõtlesin, et lähen suunaga pikemalt ja sain ka punktile otse pähe.

Kui ma 10 minutit enne kontrollaega(8h) finishisse jõudsin ja andmed maha loeti selgus, et olen ainuke, kes kõik punktid kätte on saanud. Igaljuhul said korraldajad kergendatult hingata, sest neil oli juba vahepeal kartus tekkinud, et võitja karikas jääb välja andmata.

Kui esimesed ja viimased etapid välja arvata, siis rajal praktiliselt kedagi ei näinud. 5.-dast punktist välja joostes nägin sinna saabuvat Heitit, kes 2 punktiga viga oli teinud. 6-dast kuni 10-da punktini jooksime suhteliselt koos Makuga ja see oli ka kõik. 10-das punktis olen olnud 10 minutit peale Viljarit ja 11. 56 sekundit enne teda, aga metsas me ei kohtunudki.

Minu teekond:




GPS-i järgi ei saanudki päris maratoni distantsi täis. Kokku tuli 40.5 km.

Tulemused Etapiajad

Oli huvitav laupäev ja eesmärk sai ka täidetud. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas sellises võsas Kivikas selle raja 1971 aastal vähem kui 4 tunniga läbi tegi. Igaljuhul tõsine respect kõigile toonastele raja läbijatele.

Reede, 21. august 2009

Alar Siku VII matkaseiklus, Rõuge Ööbikuorg 15. august 2009

Lõpuprotokoll siis järgmine:
...
3. seiklusporr (Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Martti Mikk) 4:09:18 (4:06:18 + 0:03:00)
...
13. Medisoft&seikusporr (Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel, Kaido Hallik) 5:27:46 (4:39:46 + 0:48:00)
...

Tegemist oli nii-öelda sprindietapiga. Esimesed tulid metsast välja ajaga 3:54:01 ja viimased 5:45:55. Üldiselt oli väga tore ja huvitav rada. Rattas vaheldusid hästi sõidetavad teed liivalõikudega, kanuu oli järvedel ja sisaldas 2x2 kohustuslikku ülevedamist ning jooks oli pidev mägede forseerimine.

Oma arust tegime ainult ühe ränga vea (ca 10 minutit) ja liikusime suht norm tempos, kuid finišis oli meie kaotus võitjale ikkagi ca 40 minutit. Suht suur kaotus. Kuhu me selle aja küll kulutasime?

Ratas

Tegime vastupäeva ringi. Inikaatortiimiks on Myracaru V, kes saavutas 2. koha ja liikus meiega samasugust ringi pidi.
(Teekond Meie Indikaator Kommentaar)
S-36 11:32 11:15
36-37 02:04 01:14 Lisaülesanne 3 pudelit kividega pikali visata.
37-38 35:45 34:44 Kaardil olevat teed ei olnud ja oli vaja lihtsalt ratastega võsas jalutada. Teistpidi ringitajad läbisid seda etappi ca 10 minutit kiiremini. Seda me veaks ei loe.
38-39 01:44 02:37 Lisaülesanne Leida vanas sõjaväebaasis 200 m raadiuses oleva hoone fassaadilt daatum.
39-31 22:09 15:12 Siin tegime tegelikult halva teevaliku, kuid rajal me sellest aru ei saanud.
31-32 12:01 11:59
32-33 27:15 14:34 See on siis meie suure vea koht. Selle asemel, et teha 1,5 km ring mööda teed, tegime 1 km rännaku soostunud metsas.
33-34 15:04 14:14 Kaks koperdamist teevalikul.
34-35 09:47 06:48 Lisaülesanne välkorienteerumine 3 punkti suhteliset uduse kaardiga leida. Siin toimus ka esimene trepiastmete lugemine. Selline ülesanne käis mulle ikka ülejõu - ma ei suutnud defineerida astme mõistet ning samuti jäi lahtiseks kust algab ja kus lõpeb trepp. Hea, et tegemist on võistkondliku võistlusega.
35-40 16:09 14:23 Ma olin ratta kõrgest tempost suht väsinud ja lihtsalt ei jõudnud enam kiiremini liikuda.

Kaotus etapil 26:26 indikaatorile.

Kanuu

40-41 03:29 02:57 Jooks rattaalast kanuu algusesse.
41-42 07:40 06:42 Teine trepiastmete lugemine.
42-43 08:42 08:13 Esimene ülevedamine.
43-44 04:26 04:50 Teine ülevedamine (kõrge mägi).
44-45 10:44 09:24 Kanuu lõpp.
45-46 04:12 02:52 Jooks.

Kaotus etapil 04:55.

Jooks

46-47 05:22 04:19
47-48 02:34 02:43
48-49 05:56 05:07
49-50 06:54 06:07
50-51 01:23 01:15
51-52 03:51 02:47
52-53 03:30 03:18
53-54 04:07 04:03
54-55 01:41 01:43
55-59 01:57 01:05 Ujumine järvel olevasse punkti.

Kaotus etapil 04:48.

Kanuu

59-45 14:58 11:58 Ujumine tagasi kaldale ning jooks.
45-43 15:18 13:17 Kolmas ülevedamine. Me saime mingi teise kanuu ja pidime ülevedamise taktikat muutma.
43-41 11:07 10:25 Neljas ülevedamine.
41-56 05:37 04:06 Kolmas trepiastmete lugemine. Lisaülesanne lahutada ühe trepi astmed teisest. Segavava faktori teke.
56-F 02:50 01:35 Jätkus segava faktori olemasolu.

Kaotus etapil 08:29

Teisipäev, 4. august 2009

LAR 2009

31. juuli - 2. august toimus Lätis sealne selle aasta pikim seiklusspordivõistlus Latvia Adventure Raid 2009 (LAR 2009). Toimumiskohaks Läti kagunurgas asuv Daugavpilsi piirkond, start Sventes ja finiš Daugavpilsis. Võistlus toimus segavõistkondadele ja võistkonna suuruseks: 3 raja läbijat + 1 assistent.

Medisoft Adventure Team osales koosseisus Eleri Hirv, Martti Mikk, Kaido Hallik ning assistendiks Katri Hirv.

Osalesime ekspertide klassis, kus võistluse pikkuseks 36 tundi. Kavas olid veel ka sportklass 24 tundi ja "fun" klass 6 tundi. Eestist osales 3 võistkonda ja kõik ekspertklassis: Mountain Loghome/ISC, Twister Adventure Team ja Medisoft Adventure Team.

Ekspertide klassis osales kokku 13 võistkonda ja tulemused olid järgmised:
1. EBIKE/SK MEŽAPARKS - 71
2. ELITA - 70
3. MOUNTAIN LOGHOME/ISC - 69
4. MEDISOFT ADVENTURE TEAM - 64
.....
7. TWISTER ADVENTURE TEAM - 42
.....
Vaata ka raid.lv, tulemused, tulemused alade kaupa, tulemused detailselt ja Priit Paenurme fotod.

Enne võistlust

Startisime reedel Marttiga Tartust kella 9 paiku. Sõitsime Lasvale, kus võtsime peale Eleri ja Katri ning edasi Daugavpilsi poole. Kell 14:25 jõudsime Sventesse, kus meil oli tellitud majutus külalistemajas nimega Rudzupukes. Seal sõime kiirelt ja siis magama. Äratus kell 18:30, sest 19 pidi võistluskeskus avatama ning roadbook kätte saama ja meie plaan oli maksimaalselt roadbook analüüsi teha enne võistlust. Minul und eriti ei tulnud - kohati vist tükati magasin, aga rohkem selline pooluni, samas vähemasti sai pikali olla ja puhata.

Peale äratust istusime auto peale ja sõitsime võistluskeskusesse, mis asus alla kilomeetri majutuskohast. Sinna jõudsime korraldajatega samal ajal. Start ise oli keskööl, st meil oli 5 tundi aega. Tegime süüa, lamineerisime roadbookid, sättisime varustuse korda, pakkisime, ajasime teiste eestlastega juttu.

Samas meie varase sinnamineku eesmärk - analüüsida maksimaalselt roadbooki, jäi kahjuks realiseerimata. Legendid said läbi vaadatud ja tõlgitud ja esimese kolmandiku kitsaskohad said kah selgeks tehtud, aga lõpu 2/3 kitsaskohad oleks olnud kah oluline endale selgeks teha. Etappe oli 19 ja nende omavahelise suhte (kõik etapid olid rogainid ja eelmise-järgmise etapi finiši-stardiajad olid ülekattega) selgitamine läks segaseks ja mõtlesime, et küll raja peal vaatame. Samas eelnevatest kogemustest oli meile ju teada, et raja peal pole see lihtne ja suure tõenäosusega raja peal see analüüs lihtsalt ei lähe. Paar tundi enne starti hakkas Eleril ka uni tulema. Oluline oleks olnud Elerile rahulik magamiskoht organiseerida, aga kahjuks jäi see tegemata.

Enne võistlust oleks seega paremini saanud teha:
  • roadbook korralikult analüüsida, nagu algselt plaanis oli
  • Elerile enne starti rahulik magamiskoht organiseerida


Etapp 1 - eriülesanne + ratas 40-50 km

Lätlased olid tasemel ja oskasid kohe alguses asja põnevaks ajada. Nimelt lasti meid militaarmuuseumi, kus olid tankid, soomukid, haubitsad jms ning anti ülesandeks otsida üles kaardifragmendid, kus on peal esimese etapi punktid. Assistent pidi ootama muuseumi ukse taga ning võistlejad pidid mälu järgi punktid assistendi käes olevale 1:100000 kaardile kandma. Et asi liiga lihtne ei oleks, olid kaardifragmendid peidetud tankide põhja alla ja muudesse raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse (esimese paari minutiga ei leidnud ma ühtegi kaardifragmenti), kuhu pidi juurde roomama ja lisaks olid kaardifragmendid hoopis teiste kaartide omad, mitte selle 1:100000 kaardi omad, millega assistent ukse taga ootas. Aga meil õnnestus siiski üsna normaalse ajaga kaardifragmendid leida ning need põhikaardile kanda ja raja läbimisel selgus, et kõik punktid said ka õigesse kohta.


Kaart etappideks 1, 3, 6, 11, 12, 13 ja 18.

Raja läbimine õnnestus meil hästi - leidsime kõik 10 punkti üles, kohati oli küll ebakindlust (punktid olid asetatud Läti stiilis võistlusele kohaselt huvitavalt ja kohati tuli olla loominguline), aga läks õnneks. Lisaks meile suutis kõik punktid leida veel ainult Elita.

Punktikohtadeks olid näiteks:
  • ronida üle Daugava jõe ehitatava poolelioleva raudteesilla metallkonstuktsiooni peale (umbes nagu Tartus Kaarsilla peale ronimine) - mul oli seal ikka päris kõhe tunne - esiteks oli see raudtee kohal mitme meetri kõrgusel ja lisaks haigutas raudtee all kuristikuna Daugava jõgi
  • ronida 6 meetri kõrgusele pooleldi üle tee langenud puu peale
  • leida punkt palgihunniku tagant, mis asub tee ja kaardil mittekajastuva rajakese ristumises jne
Sellel etapil koges ebaõnne Mountain Loghome/ISC - leidmata jäi 4 punkti ning sellega oligi kadunud võimalus võidelda võidu eest. Etappide 2.-19. jooksul olid nad kindlalt parimad, kuid kaks võistkonda ei eksinud seal piisavalt palju, et see 4 punkti tasa teha.

1. etapi teekond

Etapp 2 - rulluisk 11 km

Assistendid pidid meie rattasõidu ajal lahendama Sudoku, et sealt saada koordinaadid, mille abil mõõta kaardilt välja koht, kuhu rulluiskudega minna. Katri ütles, et see oli tema esimene Sudoku lahendamine. Aga Katri sai kenasti hakkama. Siinkohal tänu teiste Eesti tiimide assistentidele, kes moodustasid kogu võistluse käigus koos sõbraliku seltskonna ja üksteist aitasid.

See etapp õnnestus meil võita - Martti vedas Elerit hirmsa kiirusega ja mul oli tegu, et neil tuules püsida, igal juhul Martti ette tuult tegema minna polnud küll mingit soovi. Ja punkt oli kenasti seal, kuhu Katri oli selle märkinud.

Etapp 3 - eriülesanne + ratas 13 km

Eriülesandeks oli mahajäetud tootmiskompleksis mitme meetri kõrgusel mööda metallkonstruktsioone ronida. Minul võttis see üsna palju aega, aga tehtud selle saime. Edasi ratastega etapi lõppu - torni juurde.

Etapp 4 - trekking 10 km

Samal ajal, kui meie ratastega tulime, oli assistentidel ülesandeks kaardipusle kokku panna ning see kleeplindiga üheks tükiks teha, et me saaksime sellega metsa minna ning punktid üles leida. Aga et asi põnevam oleks, pidi üks võistkonnaliige võtma kokkuliimitud kaardi, ronima sellega torni otsa, laskuma köiega kaardi juurde ning köie otsas rippudes näidiskaardilt punktid kokkuliimitud kaardile kandma. Katri sai kaardi kokkupanekuga ning Martti laskumise ja punktide pealekandmisega kenasti hakkama.

Tegu oli 1985. aasta orienteerumiskaardiga. Tegime raja läbimise plaani ja hakkasime minema. Algus läks kenasti, aga siis jätsin ühe punkti vahele. Õnneks märkasin seda kohe ja läksime diagonaalis tagasi, et ka see punkt ära võtta. Kokkuvõttes osutus see vist isegi heaks lahenduseks, sest Elitast, kellega koos olime, saime pisut ette. Nimelt oli selle valikuga kogu etapp sisuliselt mööda teed jooksmine.

Viimase punktiga tuli siiski viga sisse. 250-300 meetrit enne punkti olime paigas, aga siis kasutasin teiste luha ja mingi hetk asi nagu ei klappinud ja hakkasin kõiges kahtlema-kõhklema ja luha kadus kah ära. Tõenäoliselt surfasime seal kohati üle pea rohu sees veerand tunni jagu, enne kui piisavalt kaugele läksime, et punkt kätte saada.

Etapp 5 - paadisõit 12 km

See oli aerofoto abil minisüstaga järve pealt punktide läbimine. See läks kenasti. Ainult Eleril oli igav (anti ainult 2 aeru ja kaarti polnud vaja lugeda, kuna 2 tiimi läksid ees otse punktist punkti) ja kurtis une tuleku üle. Aga magama kah ei julgenud jääda, kuna see minisüst oleks võinud magamisest tingitud tasakaalu mittehoidmise tõttu ümber minna.

Etapp 6 - ratas 20 km

Etapi sees tuli käia ühe suure tammepuu juures ja sinna 6 meetri kõrgusele üles ronida ning siis edasi esimese kolmandiku kogunemiskohta. Seal koguti kõik tiimid kokku ning anti ühisstart järgmisele etapile (kell 11:40).

Etapp 7 - eriülesanne rattaga + ratas 15-20 km

Siiani olime assistenti peale igat etappi näinud, nüüd peale kahte järgmist - 7. ja 8. etappi ei näinud.

See etapp osutus meile üheks komistuskiviks, mille kehva tulemuse tõttu ei suutnud me lõpuni esikohakonkurentsis püsida. Enne seda olid maksimumpunktid meil ja Elital, Elita oli umbes 5 minutit parema ajaga liider, meie 2. kohal.

Eriülesande sisuks oli:
  • leida koht, kuhu tuleb ratastega minna, et saaks minna järgmisele etapile (neile, kes lahendust ei suuda leida, oli lahendus näha Daugavpilsis Vidzeme ja Cesu tänava ristil asuvas bensiinijaamas kell 14:30-14:50 - see aga tähendas väga suurt ajakadu ja väga paljude punktide vahelejätmist järgmistel etappidel)
  • koht, kuhu minna, oli kolmesõnaline
  • et leida tähed, millest need kolm sõna koosnevad, oli antud kolm sektorit Daugavpilsi linnakaardil ja aadressid neis sektorites; iga aadressi kohta oli antud foto, millelt oli punasega kaetud tekst, mille abil sai teada ühe tähe mõnest kolmest sõnast
  • võistkonna liikmed võisid hargneda ja igaüks oma kaardiga oma sektorist tähti otsima minna
  • et asi liiga lihtne ei oleks, siis oli asi antud anagrammina, st tähed olid sõnades suvalises järjekorras ja tuli ise sõnad kokku panna
  • ja et asi eestlastele liiga lihtne poleks, olid sõnad läti keeles, peakorraldaja soovitas meil peale tähtede leidmist linnas suvalistelt inimestelt abi paluda sõnade kokkupanemisel ja tõlkimisel (samas Daugavpils on nagu Narva Eestis - enamus elanikest on vene rahvusest)
Erinevad tiimid kasutasid erinevat taktikat:
  • osad lätlased olevat fotolt puuduvate tekstide äraarvamise abil piisavalt palju tähti kokku saanud ja lahenduse kätte saanud ilma linnas käimata
  • Twister üritas minna aimamise teed - eeldasid, et lahendus on lennuväli ja läksid sinna
  • meie ja ilmselt enamus teisi tiime läks linna tähti otsima
Meie sõitsime linna ja jagasime sektorid ära - Elerile kõige lähem ala, Marttile keskmine ja kõige suurem ala ning mulle kõige kaugem ja väiksem ala.

Minul läks tähtede leidmine enam-vähem. Ühe objektiga oli probleeme - õigel objektil polnud aadressi (väike kiosk majade vahel, maja number 9b) ja tiirutasin seal mitu korda, lõpuks pildi sobivuse alusel sain sõna ikka kätte.

Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.
Martti sektor 2 materjalid:
Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.
Eleri sektor 3 materjalid:
Siis saime Eleri sektoris kokku ja asusime anagrammi lahendama.

Kaart etappideks 7 ja 9. Sellelt tuli leida 7. etapi lõpupunkt "Mazais Trikartu ezers".

Viimase sõna arvasime kõik olevat "ezers" - järv. Tegelikult oli see piisav info - kui oleksime kõik järved kaartide pealt läbi vaadanud, oleksime lahenduse leidnud, aga mina olin kinni peakorraldaja poolt antud vihjes: 2 esimest sõna on koht, kuhu minna ja viimane sõna on täpsustus - kui täpsustust ei tea, tuleb läbi otsida umbes 500 meetrine ala. Kuidas saab aga järv täpsustus olla? Järelikult ehk on seal ikka mõni muu sõna? Tegelikult oli see sõna ikka järv ja kui peakorraldaja poleks spetsiaalselt eestlaste jaoks vihjet andnud, siis oleks me selle anagrammi ilmselt kohe lahendanud... Kaks võimalust - kas ma ei saanud kaptenite koosolekul korraldaja poolt antud infost täpselt aru või antigi meile kogemata pisut vale infot.

Aga vahet pole, meie, kui seiklussportlased, oleks pidanud selle üllatusega hakkama saama ja niidiotsa "ezers" ära kasutama-kontrollima. Selle asemel aga üritasin esimest sõna kokku saada ja uurisin kaardilt, aga ei leidnud sobivat sõna.

Siis otsustasime võtta kasutusele peakorraldaja soovituse - paluda abi suvalistelt linnakodanikelt. Esimesena läksime keskealise naisterahva juurde, kes kalja müüs. Tundus, et rahvuselt oli venelane. Ta oli väga sõbralik ja jutukas ja korra püüdis, aga vabandas, et ikka ei oska - ütles, et vabrikus, kus ta töötas, viidi soovijaid orienteeruma, aga tema ei käinud ja seetõttu tal raske meid aidata.

Edasi nägime Twisteri bussi ja küsisime, kas Twisteril on koht käes. Priit ütles, et tema võistkond otsustas riskida ja minna lennuväljale, kuna see tundus kõige loogilisem koht (ka mulle, kui kaptenite koosolekul selle 500 meetri vihje olime saanud). Üks vene poiss oli kah seal parkimisplatsil ja ta tuli meiega ise rääkima. Mingi 10-15 minutit seletasime ja püüdsime siis koos lahendust leida, aga ei tulnud välja. Lõpuks ta niipalju ütles, et esimene sõna kõige loogilisem oleks "mazas" - "väike", aga et siis pole i tähte kuhugi panna.

Siis Priit soovitas meil bensiinijaama müüjaga rääkima minna - et ta oli jutukas ja vastutulelik olnud. Seal aga oli suur järjekord ja ei tahtnud sinna teise tööd segama minna. Seejärel Martti otsustas, et aitab, helistame Minnile ja küsime, kas neil lahendus käes. Minnilt saigi vihje, et järv kaardi ülaosas. Siis vaatasime etapi kaardi ülaosas järvi - kohe plaksti oli käes järve nimi ehk teine sõna "Trikartu". Kolmas sõna siis nii nagu alguses arvasime "ezers". Kuna seal oli 2 järve, suurem ja väiksem, siis vene poisi "mazas" = "väike" vihjest oligi tõenäoline lahendus käes - väiksem neist kahest järvest. Selle i puudumise probleemi kohta üritasin uurida sinna saabunud sportklassi võistkonnalt, aga nad ei tahtnud meile eriti infot anda. Aga kuna infot oli siiski piisavalt ja aeg jooksis karmilt, siis võtsimegi ette tee väiksema Trikartu järve poole ning saime punkti õnnelikult kätte.

Nüüd kodus rahulikult kaarti vaadates leidsin meile antud põhikaardi teiselt poolelt - Daugavpilsi linnakaardilt - ka selle järv üles ja seal oli ka sõna "mazais" mainitud: "Mazais Trikartu ez.". Seega, kui oleksime selle järve vihje kõikidelt kaartidelt üle kontrollinud, oleks täielik lahendus käes olnud.

Selle etapi kokkuvõtteks võiks siis öelda: segastes olukordades kasuta iga vihje ära ja kontrolli seda süstemaatiliselt.

Etapp 8 - trekking + orienteerumine 12 km

Kuna meil oli eelmisel etapil väga palju aega kaotsi läinud, siis nüüd olime tõsises ajahädas - see 12 km tuli läbida alla 2 tunni. Võtsin Eleri köide ja üritasime võimalikult kiiret tempot arendada.
Kaart koosnes kahest osast - 1:25000 kaart (4 punkti) ja 1:10000 kaart (6 punkti). Algus oli 1:25000 peal, ristkülikuga oli selle peal märgitud koht, mille sees on spetsiaalne orienteerumiskaart. Tuli ise aru saada, millal ja mis koha peal ühest kaardist teise jõudsid ja pärast tagasi samamoodi.



Esimese punktiga ca 40 sekundit viga, teine lagipähe, kolmas punkt oli peale üleminekut orienteerumiskaardile, selle käigus muutsime esialgset plaani ja otsustasime võtta ühe lihtsama punkti esimesena, kuna muidu oli oht viga teha. Õnnestuski selle punkti juurde jõuda, aga oh häda, see oli puu otsa ronimine ja seal oli meeletu järjekord (sportklass oli kah samal etapil) - me ootasime 6-7 minutit, enne kui meil avanes võimalus puu otsa ronida. Järgmised 2 lagipähe, siis 20 sekundit viga, siis lagipähe, siis jälle 20 sekundit viga ja siis tagasi 1:25000 kaardile. Siis jõudsime järve äärde, punkt saare peal, Eleri oli täiesti väsinud, aga andis endast parima, käisime ujusime saarel ja tõime punkti ära. Siis viimane punkt vaja võtta. Et jõuda aega, oli vaja linnulennulisi kilomeetreid 9-10 minutiga läbida. Jõudsime punkti piirkonda, aga siis hakkasime liiga vara punkti otsime - minu viga. Lõpuks peale mõningast tiirutamist jõudsime õige künkani. Oli selge, et aega me ei jõua, aga oli vaja see punkt kontrollaja sees komposteerida, siis saaksime ainult -1 trahvi. Ütlesin Marttile, et mine vasakule, ma vaatan paremale. Kuna punkt pidi künka paremas otsas asume ja see küngas läks minu suunas paremale edasi, siis oleks olnud õige kohe kõik endaga kaasa kutsuda, aga selle asemel mõtlesin, et jooksen kiirelt punktini ja siis kutsun, et kindel olla punkti leidmises, aga see küngas muudkui läks ja läks ja kui punktini jõudsin, siis olin teistest üsna kaugel. Karjusin, et tulge ruttu, natuke üle 2 minuti on aega, et kõigil komposteerida. Eleri kuuliski seda, aga Martti oli teisele poole nii kaugele jõudnud, et vist ei kuulnud. Röökisin siis veel nii kõvasti kui jaksasin, aga Marttit ei kusagil. Lõpuks Martti vist midagi kuulis ja tuli, aga kahjuks komposteerisime 30 sekundit peale kontrollaega ja saime sellelt etapilt -2.

Etapp 9 - ratas 10 km

Ajahäda jätkus - tuli püüda võimalikult kiiresti vändata. Parematel teelõikudel püüdsime Elerit vedada, aga Eleri kurtis, et see võib ohtlik olla, kuna ta on väsinud ja raskem on ratast kontrollida.

Jõudsime siiski punkti võetud ja kontrollaega. Etapi lõpp oli kindluses. Et otse sisse saada, tuli rattad üle 2 meetri kõrguse värava tirida. Eleri läks sisse rattaid vastu võtma, mina istusin värava peale vahelüliks ja Martti andis alt rattad üles. Nii saime kenasti rattad üle tiritud.

Etapp 10 - orienteerumine 3 km

Samal ajal, kui meie etappe 7-9 läbisime, tulid assistendid kindlusesse, et meile kaart ette valmistada.

Kindluse sees olid mahajäetud vene sõjaväeosa hooned. Assistentidele anti fotod hoonete piltidega, kust nad leidsid kaardifragmendid, mille pealt said meie kaardile punktid kanda. Meie kaardiks oli aerofoto.

Assistendid tegid tublit tööd ja kõik fotodel olevad hooned ja kaardifragmendid nende seest leiti üles ning meie tulekuks oli kaart ette valmistatud.

Ajahäda meil endiselt kestis ja tormasime kiirelt rajale. Punktide leidmiseks tuli näiteks:
  • ronida läbi väikese pilu pimedasse ruumi
  • roomata värava alt läbi ca 30 cm vahest (maapind haises seal kergelt nafta järele ja tuli vaadata, et klaasikildudega ennast ei vigastaks)
  • ronida üle värava jne
Aga saime kontrollaja sees kõik punktid läbitud.

Etapp 11 - ratas 10-15 km

Ajahäda endiselt jätkus. Seetõttu otsustasime ühe punkti vahele jätta. Nii tegimegi ja jõudsime lõppu 4 minutit enne kontrollaega. Selle etapi lõpp oli finišipaigas ja nüüd oli järgmisele etapile juba rohkem aega, seega saime natuke hinge tagasi tõmmata. Samas väga palju puhata ei tahtnud, sest siis oleks ajahäda jälle tagasi tulnud. Kuna Elerile oli see kõrge tempo viimasel neljal etapil kehvasti mõjunud, siis otsustasime, et võtame edaspidiseks eesmärgiks lihtsalt kogu aeg liikuda - rahulikumalt, aga liikuda ja teha vahetusalades võimalikult väikesi pause.

Etapp 12 - ratas 10 km

Esimene punkt oli 4 meetri kõrgusel puu otsas ja seal oli jällegi saba, ootasime umbes 15-20 minutit järjekorras.

Teine punkt oli orvand 30 meetrit rajast. Kaart oli 1:100000 ja tuli umbes punktirõnga kohalt kammida. Peale mõningast tiirutamist ja lõpuks Martti kõhutunde usaldamist saime punkti kätte.

Etapi lõpp oli Daugava ääres, sinna viis tõeliselt pikk ja järsk ekstreemlik laskumine - see oli tore. Pärast selgus, et mitmete assistentide autod said sellest mäest tagasi üles alles päris mitmendal katsel - tee oli väga järsk ja kohati libe ning kui vales kohas seisma jäid, siis libises auto tagasi alla. Katri oli tubli ja suutis alla ning üles ilma probleemideta sõita.

Etapp 13 - ujumine + trekking + ujumine 0,2 + 12 + 0,2

See oli siis see oodatud ja kardetud üle Daugava ujumisega etapp. Pakkisime vettkartvad asjad veekindlalt, panime selga päästevestid ja lestad ning asusime teele. Daugava laius seal oli umbes 200 meetrit ja keskel oli tugev vool. Oli näha, kuidas mitmeid võistlejaid viis vool kaugele-kaugele allavoolu kaasa. Ilmselt tänu sellele, et meil olid lestad ja Martti juhendas Elerit suuna hoidmisel, saime peaaegu stardikoha vastaskaldale üle ujutud. Tore elamus.
Foto: Priit Paenurm

Edasi jooksuriided selga ja jalanõud jalga, peitsime lestad ja päästevestid tee kurvis olnud orvandisse ja asusime jalgsietappi läbima.

Jalgsietapil olid pooled punktid heas Läti stiilis - mõõtkava 1:100000 ja looduses on osa asju muutunud. Meie ring läks sedapidi, et kolm raskemat punkti jäid lõppu, st pimedasse. Seiklust oli seetõttu rohkem, aga tulemus kannatas - kaotasime liiga palju väärtuslikku aega.
Üllatused, mis meid ootasid, olid:
  • lage oli tegelikult mets ja ainult puude latvade kaudu sai aimata, mis on lagedana ja mis metsana kaardile kantud - selle suutsime veatult lahendada
  • tiigi punkti minnes tuli kõigepealt karjäärijärv vastu ja tõmbas enda juurde punkti otsima - ei teagi, kumb neist kaardil oli, kas see karjäärijärv või tiik, mille kaldal punkt oli; et asi põnevam oleks, oli legendis märgitud "otsi", st selle karjäärijärve ääres sai ikka mõnda aega punkti otsitud
  • kaardil on tee, looduses on samuti tee - suund ja käänakud sobivad - otsime punkti, pole; jõuame mingile teisele teele, mida kaardil pole, peale mõningast tiirutamist oletame, et ehk on see teine tee hoopis see kaardil olev ja siis saame punkti kätte
Kahe viimase punktiga viga kokku ehk nii 40-50 minutit.

Siis tagasi Daugava äärde. Päästevestid ja lestad leidsime kenasti üles. Pakkisime uuesti vajalikud asjad veekindlalt, päästevestid selga ja lestad jalga ja ujuma. Jõudsime teise kalda juurde, mina ja Martti saime jalad põhja, aga Eleri hüüab appi - ütles, et jäi heintesse kinni. Andsin Marttile oma koti ja ujusin Elerile appi. Tegelikult oli ta sisuliselt kaldal, aga ei julgenud seal heintes kinni olles jalgu põhja panna. Julgustasin Elerit ja tirisin teda pisut rohkem kalda poole. Peale seda kõndisin ees läbi heinte, et kindlustada, et tee kaldale kenasti kõnnitav on.

Ja olimegi tagasi. Katri tegi meile sooja sööki ja Urmo oli poest nänni juurde toonud. Assistendid rääkisid, kuidas üks läti naine olevat keset jõge mingi 10-15 minutit appi hüüdnud, aga keegi polevat läinud ja siis olevat karjumise järele jätnud ja vool olevat teda 0,5-1 km stardikohast allavoolu viinud, aga et lõpuks oli ikka kaldale saanud.

Etapp 14 - ratas 23 km

Edasi järgnes legendiorienteerumine. Tööjaotus oli selline, et mina hüüdsin, kui palju sõita ja kuhu pöörata ning Martti vaatas spidomeetrilt teepikkust ja Eleri tegi ees tempot ja tegi korralikku tempot - selle etapi me võitsime.

Eleri pärast kommenteeris, et see oli põnev, kogu aeg pidi jälgima ja pöörama ja uni ei tulnud peale, seetõttu sai kiirelt sõita.

Legendiorienteerumise lõpus oli ülesanne: minna võistluskeskusesse, 100 meetri raadiuses on vihje praeguse asukoha kohta. Tegu oli raudteede ühinemisega. Martti leidis selle koha ka ilma vihjeta üles, aga igaks juhuks otsisime ka vihje - raudtee kilomeetriposti üles, mis oli ka kaardi peal üllataval kombel olemas - "524 KM CP".

Etapp 15 - rulluisutamine 10 km

Samal ajal, kui meie ratast sõitsime käisid assistendid mingis vanas mahajäetud kõhedust tekitavas tehasehoones rulluisu kaarti otsimas. Katri sai probleemideta kaardi kätte, kuigi tunnistas, et koht oli tõesti õudne olnud.

Assistendi külastatud tehase toodang
Seekord oli rulluisutamine alguses linna vahel - tuli näiteks korduvalt trammiteed ületada. Teise punktiga sai ka mõni minut viga tehtud. Lõpupunkti sõites oli alguses pisike ja käänuline rattatee. Lõpus aga läksime tänava peale ja siis tegi Martti taas korralikku tempot - tore oli kiiresti sõita.

Etapp 16 - ratas 8-10 km

Kaart etappideks 16 ja 17.
Sellel etapil hakkas Elerit uni järjest rohkem vaevama. Aga saime etapi siiski suht normaalselt läbitud.

Etapp 17 - paadisõit 4 km

Kui etapi algusesse jõudsime, siis selgus, et Katri pole kohale jõudnud. Kuna aga päästevestid olid tema käes, siis ei saanud me startida. Helistasin Katrile - kolmanda helistamise peale võttis vastu ja ütles, et kohe jõuavad koos Twisteriga. Selgus, et Katri sõitis Tom-Tomi abil, aga see juhendas Katri kuhugu metsavahelisele liivateele, kus auto kinni jäi. Õnneks oli Twisteri assistent Priit nõus aitama ja nii said nad kahekesi auto liiva seest kätte.

Paadina oli taas kasutada minisüst. Seekord oli see kuidagi vesisem. Siis kui aerutada ja hoog üles võtta, siis kaob vesi paadist ära, aga kui seisma jääda, siis hakkab põhja vajuma - igal juhul ei lasknud väga laiselda. Siin sai ka pisut viga tehtud. Eleri oli väsinud ja ei jaksanud kaarti lugeda. Siis mina üritasin, aga mingi punkti teekonnaga tekkis küsitavus ja mõtlesime minu esialgse teekonna idee ümber ja siis Eleri ikka püüdis lugeda, aga kohe alguses ei saanud kaarti sisse ja tuligi kaareke sisse.

Teise punkti minnes oli kaldaäär kalamehi täis ja üks kalamees oli väga vihane, et kõik seal paadiga sõidavad - seletas ärritunult, et kas me ei näe, et inimesed püüavad siin kala... Lõpuks saime selle etapi siiski läbitud.

Etapp 18 - ratas 40 km

Olime Elerit juba paar etappi tagasi ette valmistanud, et üks pikk rattaetapp on veel tulekul, aga ikkagi oli Elerile see raske. Uni vaevas ja nii suur kilomeetrite arv ei aidanud kah moraali üleval hoidmisele kaasa. Tagantjärele tarkusena oleks võib-olla pidanud selle etapi alguses 15 minutit magada laskma Eleril, et oleks selle etapi kiiremini läbida saanud.

Paaris kohas sõitsime korraks 100 meetrit mööda valet rajakest. Martti sai õnneks ruttu veast aru, aga Eleri jaoks oli eriti raske tagasi pöörata. Teise 100 meetrise valestisõidu järel tagasipööramisel istus Eleri maha. Martti leidis peagi õige teeotsa taas. Martti ütles, et hakkame minema. Eleri ütles: "Mida?". Siis aga muigas ja hakkas liikuma.

Ühe punkti otsustasime vahele jätta. Viimane punkt enne vahetusalasse jõudmist oli eriülesanne - tornis köitega platoole ronimine kogu võistkonnaga. Enne seda aga kohustusliku varustuse kontroll. Kõik oli olemas peale välgumihkli. Teadsin, et üle Daugava ujumise ajaks olin selle musta kilekotti pannud, aga nüüd seda polnud üheski 4-st mustast kilekotist, mis mul kotis olid. Ma olin selle viienda kilekoti peale ujumist ilmselt maha jätnud. Leidsime selle pärast auto pagasnikust. See aga tähendas -1 punkt meile. Nagu ikka ronimiste juures, oli ka siin järjekord. Korraldaja arvas, et järjekorra pikkus umbes 20-25 minutit. Otsustasime siis, et ei hakka ootama. Korraldaja ütles, et -1 jääb meile ikka, isegi kui me punktist loobume. Ütlesime, et las olla. Aga kui minema hakkasime, siis selgus, et järjekord oli oodatust kiiremini läinud ja läksime ronisime ikka ära. Mul läks allatulekuga pisut kauem, sest panin ühe köie risti ja siis tükk aega ei saanud aru, mis köie ma lahti pean ühendama ja millise kinni jätma ja miks need köied üldse sõlmes on...

Tagasisõiduks jäi ebameeldivalt vähe aega. Võtsime Eleri siis vaheldumisi köide ja tegime kiiret sõitu ning ca 5 minutit enne kontrollaega jõudsime võistluskeskusesse.

Etapp 19 - orienteerumine 14 km

Sellele etapile jäi meil 1 tund. Otsustasime, et võtame 2 lähimat punkti ja jätame 4 võtmata.Foto: Priit Paenurm

Kaart koosnes kahest osast - meie 1:100000 baaskaardiga pidime jõudma orienteerumiskaardile ja seal punktid läbima.

Tegime korralikku kiirkõndi ning veerand tundi enne kontrollaja lõppu olime tagasi. Eleri korraldas veel rõõmsa ja kiire lõpuspurdi.

Kokkuvõtteks

Meie eesmärk üritada võistlus ära võita jäi küll täitmata, aga võistlus oli huvitav ja mitmekesine ning mul on hea meel, et sain sellel osaleda.

Tahaksin eraldi tänada Katrit, kes oli nõus meile assistendiks tulema ja suutis pärast ka probleemideta autoga tagasi koju sõita. Kusjuures tagasisõidul pöörasime korra veel otsa ringi ja käisime teisel pool Daugavpilsi, sest Twisteril oli kütus lõppenud ja viisime neile 5 liitrise kanistritäie. Kui ütlesime, et see nüüd meiepoolne vastuteene, et Priit Katri liiva pealt lahti päästis, siis Priit ütles, et jah, ükski heategu ei jää karistamata :)

Kolmapäev, 29. juuli 2009

Xdream 2009 III etapp, Elva 26.juuni: seiklusporri teekond

Mihkel on mu elu jälle lihtsaks teinud ja rajal toimunu juba kirja pannud. Lisan siis omalt poolt meie teekonna ja mõned kommentaarid.

Enne Xdreami väga trenni teha ei saanud, sest ~3 nädalat enne starti läksin olude sunnil(loe unustasin oma kõrge säärega O-kossid koju) orienteeruma tavaliste tossudega ja loomulikult oskasin taas oma hüppeliigese mingis augus välja väänata. Esimese hooga ei tundunudki asi väga hull, aga järgmisel hommikul oli raskusi trepist üles ja alla saamisega. Liipasin siis nädal aega ringi oma hüppeliigese ortoosiga ja andsin jalale trennist rahu. Seejärel proovisin vaikselt ratast sõita. Vaikselt vändata polnud hullu, aga mäkke minnes kõvemini pedaalile vajuades oli jalg endiselt suht valus. Andsin siis veel paar päeva jalale puhkust ja proovisin seejärel vaikselt sörkida. Algul oli jalg ikka rämedalt valus ja mõtlesin korduvalt otsa ringi pöörata, aga umbes veerand tunni möödudes läks jalga paremaks ja sai isegi joosta. Kokku sain siis etapi eelse 3 nädala jooksul 2 korda jooksma ja 3 korda ratta selga.

Stardis kaarti vaadates valisin endale kohe C variandi. Stardipaugu kõlades oli tükk tegemist, et paremast äärest startides otsesõitjate vahelt vasakule tagasipööret teha. Järgmine katsumus oli B-raja rattaalasse minejate ja tulejate vahel slaalomi sõitmine. Alustasin kiirelt ja esimese punkti võtsin esimesena. Tundus et ka SI jaam veel "magas", sest kahtlaselt kaua pidin SI-d jaamas hoidma enne kui piiks käis. Teises punktis oli rahvast kõvasti. Mina aga ei märganud kohe oma tiimikaaslasi. Lõpuks siiski nägin Mihklit, kes mind millegipärast teiselt poolt ootas. Teiseks punktiks olin vist ennast juba liiga tumepunasesse sõitnud, sest millegipärast arvasin, et siit tuleb edasi minna joostes. Õnneks Mihkel märkas seda ja ütles, et ole hea mees võta ratas ikka ka.


Jooksma minnes vaidlesime päris pikalt, et mis järjekorras pukte võtta aga lõpuks saime siiski liikuma. Torni alla jõudes teatasin Kristjanile, et mina seekord küll ronida ei kavatse, vaid tahan natuke puhata.


Kristjan tuli tornist alla ja teatas, et ta täpselt ei tea, kus punkt on, aga hakkame sõitma, sest suund on teada. Kuna mingi hetk sõitsime mööda talust, mida Kristjan oli punkti kohaks pakkunud, siis hakkasin kaarti uurima ja tuli meelde, et sellel kaartil on laudad ju mustaga ja kohe oli selge ka punkti koht.

Tõravere poole jooksma asudes andis algul jalg tunda. Õnneks tegi Kristjan ees sellist tempot, et mul oli oma 3 nädalase puhkuse pealt suht raske sabas püsida ja pidin jalavalu unustama ja keskenduma sellele, et teistest maha ei jääks. Planeetide järjekorrast polnud mul õrna aimugi, aga Kristjan ja Mihkel kukkusid kohe lehele mingeid numbreid kirjutama. Esimese hooga said need küll vales järjekorras, aga see sai ka parandatud ja sealt saime 2 trahvi. Lasin neil rahus enda teenitud trahvid ka ära joosta.
Pilt: Fotoluks

Rattas miskit erilist ei toimunud, kui välja arvata see intsident, et oskasin jälle ühe koha peal pidurid ilma ette hoiatamata plokki vajutada. Kristjan tabas mind õnneks otse kummi ja jäime ka mõlemad püsti.

Kanuus proovis Kristjan ühe sillaga rammu, millest väljus kaotajana ja läks ka natuke lömmi.
Pilt: Fotoluks

Vapramäelt tagasijooks oli minu jaoks ikka väääga raske. Lisaks sellele, et jalg asfaltil kergelt tunda andis, ja joosta ei jõudnud oli mööda asfalti ikka suht nüri joosta. Seda asfalti jooksu oleks paari lisapunktiga ilust vältida saanud.


Ujumine lõpus oli selle eest väga mõnus.

Lõpetasime siis 9.dal kohal. Tulemused

Laupäev, 4. juuli 2009

XT-Seiklus KOLGAKÜLA 04.07.2009

Seekordne Xt-seiklus toimus Kolgakülas. Stardis uurisime mõne hetke kaarti ja kuna Valgejõest ida pool tundus tihedamalt punkte olema siis sai ka sinna suund võetud. Peale 20. punkti võtmist sai kohe üle jõe ujutud. See oli ka ainuke koht, kus mina ujusin. Mujalt tulin üle jõe jalad põhjas. Kuni 40.-da punktini oli paras võsas ragistamine, aga kui jõe äärest tulema saime läks metsa alune paremaks ja sai jooksma hakatud.



Väga lahedas kohas oli 58 punkt. Kuna see jäi meile nagunii tagasisõidu tee äärde, siis käisime seda veel pärast võistlust vaatamas ja Aivar tegi pilti ka. 42 punktiga tegime väikse kaare, kuna saime pihta täpselt ühele kaardilt puuduvale sihile ja eeldasime, et oleme õigel sihil. Kuna 42 punkti legend oli punktipüük ja paistma hakkas ka lint, siis piisas mulle juhendist sõnast väljastpoolt ja tuli vaid maast õige "õng" võtta ja punkt ära komposteerida.

Jooksu lõpus tuli sooritada lisaülesanne. Tuli täis puhuda 3 õhupalli ja need nooltega puru visata. Otsustasin egoistlikult et mina viskan. Seni kuni Kaido oma õhupalli kinni sidus oli minul juba üks pall puru visatud. Ilma probleemideta purunesid ka 2 ja 3-s pall.

Jooksu tuli meil kokku 17,8 kilomeetrit ja koos lisaülesandega kulus selleks 2:27

Rattas otsustasime ringi teha vastupidiselt jooksu ringile. Sõit algas muidugi huvitavalt. Kui peale esimest laskumist selja taha vaatasin oli seal tühjus. Natukese aja pärast hakkas paistma Kaido kes mainis vaikselt, et oli kraavi sõitnud.



Vahetult enne 40 punkti õnnestus mul vänt ühe kännu taha kinni sõita ja väga uhke lend üle leistangi sooritada. Kuna mina jäin natuke toibuma, siis läks punkti võtma Kaido. Ütlesin talle et läheks vasakult poolt jõekääru, et oleme seal käinud. Kaido läks loomulikult ilma kaardita ja natukese aja pärast tuli ja ütles, et vasakul polnud punkti. Jooksin siis ka kaartiga pervest alla ja saatsin ta sinna tagasi, kust oli just tulnud.

Järgmine kukkumine leidis aset teel 53-33 punkti. Unustasin seal Kaidole öelda, et varsti tuleb paremale pöörata. Ja kui ma teeotsa märgates ~30km/h kiiruse pealt pidurit vajutasin oli Kaido mul hirmsa raginaga tagant seljas. Mina jäin püsti, aga Kaido kukkus küll päris korralikult. Seni kuni Kaido natuke oigas ja toibus kangutasin mina tema ratta esiratta taas liikuma.

55 punkti võtma minnes õnnestus mul ennast päris korralikult okastraati kinni joosta ja veel nii osavalt, et jalatsite paelad ei tulnud, ega tulnud traadi küljest lahti.

Finishisse jõudsime seekord isegi 16 sekundit enne aega ja pääsesime ilma trahvideta ning saime 3. koha Maku & Trossmani ning Salomoni järel.

Rattas läbisime seekord 34,8km

Tulemused

Neljapäev, 2. juuli 2009

Xdream 2009 II etapp, Väätsa 27.-28.juuni: seiklusporri teekond

Rajal toimunust pikemalt kirjutas juba Mihkel

Koos trahviga saime lõpuks 34. koha: Tulemused

Panen siia meie teekonna ja mõned tracki analüüsil silma jäänud märkused.

Ratas ja raba:


Ratta teise punkti minnes kaalusin päris tõsiselt varianti sõita ratastega Kukepuu talu juures nii kaugele kui saab ja siis joostes punktis käia. Paraku ei saanud seda Kristjani Mihkliga piisavalt operatiivselt arutada. Kuna ka eest keegi sinna ei keeranud, siis sai massidega kaasa mindud.
Jaagu talu juurest teeristist sõitsime Kukepuu talu teeotsani 10minutit. Sama aeg kulus Jaagu talu juurest teeristist metsani ja tagasi sõidu peale. Pakun, et sellise valiku korral oleks me 2-st 3-dasse saanud ~8-10minutit kiiremini, sest metsa servast ja Kukepuu talu juurest olnuks punkti enam-vähem sama maa. Oskab keegi öelda, mis seisus oli Kukepuu talu ja 2 punkti vaheline siht?

Raba vead ajaliselt:
9. punkt ~3,5 minutit
10. punkt ~7 minutit
14.punkt ~13 minutit

Rull, kanuu ja jalgsi:


SI kaotamine läks kokku ~23 minutit, millest 5 minutit kulus kadumise avastamisele ja rullide tagasi jalga panekule ja 18 minutit SI järel käimisele.
22. punkti otsimine ~6-7 minutit
48. punkti otsimine ~7 minutit

Rabas oli minul oma 90kg kohati ikka suht raske. Kui ma 13-dast 14-dasse minnes lühikese aja jookusul 5-6 korda järjest kas põlvini või vööni sisse vajusin ja siis jälle neljakäpukil välja roomasin küsis keegi selja taga tulnud Maratonspordist, et kas see üks mees otsib teil nimelt neid auke :-)

Rada ise oli väga lahe ja eriti meeldisid mulle mõnusad ja värskendavad jõe ületused.

Teisipäev, 30. juuni 2009

Xdream 2009 II etapp, Väätsa 27.-28.juuni: Medisoft&seikusporr

Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Rain Ojavee, Aigar Sirel
Viibisime rajal 18:47:11 ning olime sellega viimane tiim, kes läbis raja ilma ühegi trahvita, ehk 39. puhta töö tegijad.
Üldarvestuse koht 59. 85 lõpetaja hulgas ja 38. koht meeskondade arvestuses.

Tulemused
SI-vaheajad
Etappide vaheajad


Paanika

Laupäeval, stardipäeva pärastlõunal, sai tegeletud vajalike vigurite ülevaatamisega ja kokkupakkimisega, kui kell 15:25:03 tuli Rainilt kõne, et ta ei saanud rulluiske, kuna nii suurt numbrit ei tehtavat. Sai siis tohutul hulgal kõnesid tehtud ja erinevate võimaluste üle pead murtud, mis lõpuks kulmineerus sellega, et 18:36:58 sai tehtud Kristjan Karabelnikule kõne, et ta oma rullsuusad kaasa võtaks. (Ta pidi küll seetõttu tagasipõike tegema, kuid loodetavasti ei jäänud ta seetõttu starti väga hiljaks.)

Peale korjates Rain kõhkles, et tal ikka esimene kord sellistega sõita ning tema ikka tahaks kaitsmeid ka. Mis seal siis ikka, suund Hawaii Expressi - teenus kiire ja korralik - ning hetke pärast väljusime sealt meie tipptiimile sobiliku varustusega.

Ratas (19,15 km) 22:00:00 - 00:05:20 (2:05:20)

Stardialas oli väga kitsas. Tundsin ennast ahistatuna. Kui alguses tundus, et võib masse usaldada, siis esimeses rattapunktis oli pisike ja närviline võistleja, kes oli ühe SI-jaama maa seest välja tõmmanud, komposteeris oma SI-pulgaga ja lihtsalt viskas selle jaama meie ette pikali maha. Ei no mõnus mees küll! Kust küll sellised välja ronivad? Ei taha uskuda, et B-rajalt selline inimene pärit on, sest sellise käitumisega hüsteerikud võivad olla vast mõned B-raja keskmikud, kes iial ei tule A-raja pikale etapile. Aga, no mees, elementaarne viisakus võiks ikka olemas olla! Edasi sai sõidetud nina kaardis ja ei hakanud meie ees liikuvate masside pookstave kaasa tegema.

Jalgsi (13,66 km) 00:05:20 - 04:30:40 (4:25:20)

Oli füüsiliselt väga kurnav rabaetapp. Kui üldiselt on Otepää maastik minu orienteerumisalane õudusunenägu, siis see läbimatu toominga- ja saarevõsa, mis raba idaservas kasvas, oli midagi enneolematut ja kirjeldamatut. Seal lihtsalt ei saanud liikuda. Suunagaliikumisel oli meil pidevalt mingi kala sees, sest kaldusime pidevalt paremale. Peaaegu iga teise punktiga tegime viga. Meil oli paar indikaatortiimi (nimeliselt vist naiskond "Manny, Sid & Diego" ja meeskond "Yeti"), kellest me ikka ja jälle mööda spurtisime ning etapi lõpus läksid nad meist ikka varem rattasse. Raba läbimisi võiks vast kõige värvikamalt kirjeldada Rain, kes meist kõige raskem on ja pidevalt põlvini sisse vajunud oli.

Ratas (11,30 km) 04:30:40 - 05:54:19 (1:23:39)

Sõime-jõime ning lihtsalt puhkasime natukene aega rabajärve ääres jalgu. Edasi tegime häid teevalikuid, kiiremat tempot ning püüdsime eesliiklejaid. Meeldiva üllatuse valmistas enne Väätsat Valli talu rahvas, kes oli pingi teeäärde pannud, ning umbes 6-7-liikmeline seltskond istus seal ja elas võistlejatele kaasa. Hommikul kell viis - tegi kohe südame soojaks.

Rulluisk (7,60 km) 05:54:19 - 06:57:11 (1:02:52)


Kaitsmed peale ja rullid alla ning saime tasapisi liikuma hakata. Kuulsime veel, et ca 17 tiimi juba lõpetanud rulli ja ca 17 on üldse veel minemata. Seega meie positsioon väga hea. Rullis liikusime väga aegalaselt Aivar ees, Rain, kes esimest korda rullsuuskadel, keskel ja mina Raini järel hoiatasin teda, kui ta tahtis tagantmöödujatel keppidega silmi peast välja torgata. Kuna rada oli tundmatu ja minu tavapärane pidur võistles teises võistkonnas, siis ma väga ei utsitanudki meid kiiremini liikuma. Ohtlikud laskumised võtsid Aivar ja Rain väga ilusti välja, mina tegin mäe tipust keskpaigani rajapervel uiskudega kõndi.

Jalgsi (1,83 km) 06:57:11 - 07:22:35 (0:25:24)

Rajad olid ees ja lisaks tegi Aivar väga head suundorienteerumist. Punkti 22 legend oli ikka parim "keskmine kraavide rist" ja kaardi pealt vaatab sulle vastu valge leht. Mille suhtes keskmine? Aga see tegi meele rõõmsaks. Ühe kaavi ületamisel lubati meile, et teisel pool antakse kuningatütar ja pool kuningriiki.

Rulluisk (7,60 km) 07:22:35 - 08:11:00 (0:48:25)

Tagasi liikusime juba edulisemalt Rain oli Aivaril kummiga järel ning tempo seetõttu kõrgem. Saime isegi kahest tiimist mööda.

Ratas (2,25 km) 08:11:00 - 09:00:01 (0:49:01)

Rullide jalast võtmine, pakkimine, söömine ja joogivarude täiendamine võttis üle mõistuse kaua aega. Seeteõttu ka selline kehva aeg lühikese distantsi läbimisel.

Jalgsi (1,41 km) 09:00:01 - 09:16:50 (0:16:49)

Lisaülesandeks puude ülelugemine. Pakkusime kas 74 või 76, ei mäleta enam, ja saime 2 trahviringi. Üks meiega samaaegselt seal olnud tiim sai 64 trahviringi - ei tea, mida nad seal lugesid või pakkusid. Järgnev ortofoto põhjal punktide võtmine oli köki-möki ning siin me isegi jooksime.

Ratas (6,35 km) 09:16:50 - 09:52:41 (0:35:51)

Kell 11:00 pidi kukkuma kanuusse laskmise kontrollaeg, kuid olime kindlad, et jõuame ennem seda pärale. Palal oli teele pandud hoiatussilt "Ettevaatust toimub rattavõistlus!". Isekeskis mõtlesime, et kes, kurat, nii vara hommikul rattavõitlusi korraldab, kuid sellegipoolest olime ettevaatlikud, sest mine sa tea, millal ja kust suunast hullunud ratturite grupp mööda vihiseb.

Kanuu (8,45 km) 09:52:41 - 11:57:26 (2:04:45)


Kanuu vettelaskmisel kuulsime, kuidas võistluskeskuses öeldi: "A-raja esikolmikut oodatakse 15 minuti pärast autasutamisele!" Ei viitsind nii kaua oodata ja hakkasime allavooolu minema. Esimene punkt oli paisjärvel, kust tuli sooritada lisaülesandena tornist vettehüpe. Aivar oli pisut tõre kohtunikega, kuid läks ja tegi perfektse hüppe - isegi kohtunikud kiitsid, aga ta ei kuulnud seda, sest oli siis vee all. Paisjärve saarele punkti võtma minnes ehmatas esialgu ära, et mis toimub. Saar oli Si-jaamadega üle pikitud - ergasid nii kui pilvikud metsa all. Siis tuli meelde, et B-rada on ju siit üle käinud. Edasine kanuu meenutas ühte rallimängu, kus tuli punktide saamiseks jalakäijaid alla ajada.

Jalgsi (10,08 km) 11:57:26 - 16:08:07 (4:10:41)

Kanuu lõpus oli me optimistlikud. Jõudsime kaks tundi enne kontrollaega, seega on lõpuni viis tundi aega ja arvestadas, et rajad on sisse aetud, peaks probleemideta finišisse jõudma. Tegelikkus kujunes oma soodu. 50 meetrit kanuualast edasi toimus Rainil plaasterdamine ja kõikvõimalike hõõrdumist soodustavate objektide eemaldamine hõõrdumispiirkondadest. Me ei teinud sellel etapil mitte ühtegi jooksusammu ning Raini liikumine meenutas Plekkmeest "Võlur Oz"-ist. Mida raja lõpupoole, seda mehisemaks tal samm muutus ja lõpuks meenutas ta karu, kes tahab kaasvõistlejaid lõunasöögiks nahka panna, sest need nagu metskitsede karjad silkasid meist mööda. Huvitav, et üha uuesti ja uuesti need samad näod meist möödusid.

Veealad (0,35 km) 16:08:07 - 16:33:47 (0:25:40)

Vähem kui tund lõpuni. Polnud meil seal aega kummirõngastega pool päeva hulpida. Läksime teispoole järve ja tegime oma rõngaujumised ära. Siis kiire instruktaaž kaldal, mida süstaga tegema peab. Aivar - kes sel aastal süstaga 100 km sõitnud - läks süsta, põll ka peale, kuna tahtis ikka pöörde ära teha. Järve peal kuulasime veel teise instruktori näpunäiteid ning siis ma ootasin seal süsta kõrval vees, kuni Aivar ennas uuesti õiget pidi keerab või siis kätega märku annab, et keeramisel abi vaja. Kumbagi ei juhtunud. Lihtsalt üks hetk pistis Aivar pea veest välja ja ütles, et ei tulnd välja. Mis seal ikka - ülesanne ju sooritatud, tagasi süsta ja kaldale.

Jalgsi (1,37 km) 16:33:47 - 16:47:11 (0:13:24)


Kontrollaja kukkumiseni oli ca 25 minutit ning arvestades meie senist liikumiskiirust, tundus õigeks ajaks finišisse jõudmine kriitiliseks minevat. Niisiis rääkisime Rainile augu pähe, võtsime vedamiskõie välja ning panime ta Aivarile sleppi. Ja jooksimegi terve tee - au ja kuulsus Rainile sellise teo eest.

Finišis


Ootas meid soe söök, soe saun ja soe vesi, käputäis teisi võistlejaid ning rõõmsameelsed korraldajad, kes viimaseid finišeerijaid ovatsioonidega vastu võtsid.

Tagasisõit Tartusse

Tulin saunast välja. Aivar oli auto kenasti sauna juurde parkinud ning istus rooli taga ootevalmis. Sättisime Rainiga veel varustusekotte peale ja rattaid paika ning istusime autosse. Sai Aivariga veel paar sõna juttu aetud, kui järsku kostis vaikne nohin Aivari suust. Mis seal siis ikka. Rääkisime Rainiga veel rajamuljeid ning lasime Avivaril natuke aega nohiseda, nii 10 minutit, siis ajasime ta üles, sest tahtime ikka Tartu ka jõuda. Aivar ajas armatuurlaual tuled sirama, eakohase muusika vaikselt mängima ning alustas sõitu. Rain hakkas suht kohe muusikataktis pead nõksutama ning eks ma isegi, vahetasin Aivariga paar formaalset väljendit, ning lasin päikesesirmid ette. Mingi kilomeeter enne Paidet keeras Aivar teepervele ja ütles, et tema ei suuda kiirust hoida. Mina pistsin kohe pröökama, et mis kohta sa meid toonud oled - baari ei ole, poodi ei ole, tsivilisatsiooni ei ole. Aivar ütles ainult ok ja minuti pärast olime Paide kõige popima kaubanduskeskuse parklas. Läksime šoppama. Ostsime kokku viimast moekaupa ja bränditooteid. Täiesti fenomenaalne, millist rahuldust ja meeleerksust võib pakkuda ostmine. Igatahes jätkus meil elevust kuni Puurmanni uue sillani. Seal testisime silla maha- ja pealesõite, arvutasime silla kandevõimet ning hindasime arhidektuurilist väärtust nii 21. sajandi urbanistliku edukultuse kui ka üldise eesti oma innovatiivse ja kiirelt areneva ehituskunsti seisukohast. Kärevere Teemaja esises parklas pälvis meie tähelepanu imelik kahemeetrine varras, millele me ei suutnud otstarvet välja mõelda - piksevarda jaoks asus ta liiga madalal. Väikesed rullnoklikud teemärgistusete kulutamised Vorbusel ja Tartu me jõudsimegi.

Kokkuvõte

Rada oli väga hästi liigendatud. Etapid olid paraja pikkusega ning ei tekkinud etapi liikumisviisi suhtes tüdimust. Viimasel jalgisetapil andis vaheldust just seesama mitmekordne jõeületus.

Tiimi seisukohast tuli teadmine, et me kestame ning suudame raskustele vaatamata vajalikel hetkedel pingutada.

Teisipäev, 16. juuni 2009

KEEN 36h matkasport 5.- 7. juuni 2009 Kihelkonnal

Võistkonna moodustasid Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel.
Olime rajal 35:08:20.
Kogusime põhiraja eest maksimaalsed 345 punkti ja lõpus olnud rogainilt 31 punkti.
376 punkti oli piisav, et saavutada 1. koht nii meeste kui ka üldarvestuses.

Tulemused.
Läbitud punktid.

Rajast

Idee poolest oli rajaplaneering suhteliselt normaalne. Oli leitud huvitavaid kohti - rulluisk lennuvaljal - ideaalne, kanuu Suur- ja Mullutu lahel - nii kui mustikas seal samuses, päikseline Vilsandi külma mereveega, Viidumäe ronimised - ning püütud neid tervikuks punuda. Punumisega satuti vist pisut liiga hoogu, sest lõpptulemuses olid lihtsalt kõik etapid natuke liiga pikad või pigem iga etapi pikkus oleks võinud maastiku läbitavuse omapäraga paremini korrelatsioonis olla.

Positiivne oli see, et nii esimese kui ka tagumise otsa tiimid said maksimaalselt kasutada 36-tunnist kontrollaega. Ise oleks tahtnud lõpurogainil pisut rohkem aega veeta, kuid eks tulnuks siis põhirada kiiremini läbida.

Kaardid teekonnaga Martti GPS-i vahendusel

Rulluisutamine: ideaalne etapp ideaalselt siledal asfaldil ideaalselt siledal maastikul. Seni parim kogetud rullietapp seiklusspordis, sest oma kesise rullioskusega ei suuda ma veel rõõmu tunda laskumistest, järskudest kurvidest, lapitekist ega kruusalõikudest.

Rulluisutamise lõpp - 1. jooksu algus: Päeva nael oli, kui Kaguraveliinil punkti (KP 120) võttes Kaido hõikas: "Järgmine punkt on teispool kraavi. Ujume üle." (KP 121 Lõunabastionil).

1. jooksu lõpp - kanuu: Seekord said seklussportlased siis, sõna otseses mõttes, ravimudas supelda.

1. ratta algus: Kruusa- ja metsateede kohati olematu sõidetavus pani rattakäsitsemisoskused tõsiselt proovile.

1. ratta lõpp: Siin on ka 2. rattaetapi lõpp, aga kuna Martti GPS suri ära, siis selle kohta track puudub. (KP 59-33-44-43-32-100.)

2. jooks: Linnuvaatlustornis salvestasime punktid mällu ja olime valmis tegema ikka tõelist mäluorienteerumist. Kuid enne Vilsandile minekut anti meile ikkagi kaart, millest ka saare võpsikuis liikudes kasu oli.

2. ratta algus: Tegemist oli etapiga, kus ma vaatasin kadedusega Martti ratturipükse ning Kaido ratta pehmet sadulat. Lõpuks tiksus rattas mingi 185 km ette.

Rogain: Meie valik 24-25-65-45-56-59-38-49. Kaarte näeb Andres Pae albumist.

Kokkuvõte

Täielik rahulolu - olla lihtsalt parim.

Kaido kommentaarid

Minu jaoks oli 36h võistlus hooaja kõige tähtsam võistlus. Ja see, et seda oluliseks pidasime, tõigi kokkuvõttes võidu:
  • läksime juba reede päeval 15-se praamiga üle ja sõime-magasime korralikult enne võistlust (tänud Aigarile öömaja ja toitlustamise eest)
  • rajal, kui konkurendid eest ära olid, ei võtnud me tempot alla, vaid üritasime kogu võistluse käigus oma parima anda
  • rogaini lõpus, kui me olime kindlad, et VAUDE Adventure on meist 6 punkti rohkem võtnud, meenutasime Läti võistlust, et kõikidega võib kõike juhtuda, ning igal võimalusel jooksime tagasiteel võistluskeskusesse. Ja nii oligi - juhtus kaasvõistlejatel, et üks 6-ne punkt jäi leidmata, ning nii tõi meie viimase hetkeni oma parima andmine, isegi siis, kui tundus, et midagi pole enam mängus, edu
Emotsionaalselt poolelt vaadatuna meeldis:
  • äge rulluisutamine täiel kiirusel
  • punkt 23, kus meiega koos olnud võistkonnad läksid paremale orbiidile, aga meie saime punkti otse kätte
  • kanuus punktide 27 ja 30 võtmisel ravimudas suplemine ning kuni 3-meetriste kõrkjate vahelt tee murdmine, kogu oma keharaskusega kõrkjate peale viskumine, ainult nii sai neist läbi (kuigi võitev oleks olnud ringi jooksmine, vältides mudasuplust, aga see muda ja kõrkjavõitlus andis vähemalt mulle lahedaid emotsioone)
  • et ratta esimeses pooles suutsime enamuse ajast kenasti tuules sõita ja kiirust kõrgel hoida ning ka teises pooles saime enam-vähem tuules sõidetud
  • mitmeid punkte tuli leida legendi alusel - kaardil objekti polnud ja kohapeal tuli olla loominguline, et aimata, kus legendis kirjeldatud objekt asub
  • et sain tutvuda Vilsandiga - ma polnud seal varem käinud
  • ujumine - see oli värskendav ja tore oli tunda võistkonnakaaslaste hoolitsust peale ujumist
  • rattaetapp 62-74 - see pakkus erinevaid valikuid ja otse minnes oli väga lahe pikalt mööda kena metsateed sõita
  • finišispurt, kui nägime, et VAUDE Adventure selja tagant tuleb