Esmaspäev, 3. oktoober 2011

Mõnus rahulik rogain Karepal

Hoolimata sellest, et eelmisel nädalavahetusel XT-sügisseiklusel tundsin kerget väsimust nädal varem Lätis tehtud 8h xRace-st ja sellele järgmisel päeval otsa tehtud Tartu Rattamaratonist võtsin ikkagi XT-sügisseiklusele järgnenud pühapäeval lahti TAOK rogaini kodulehe plaaniga uurida, et kaua Karepa rogainile registreerida saab. Paraku vaatas registreerimise alt vastu teade, et registreerimine on lõppenud osalejate piirarvu täitumise tõttu. Nädala jooksul käisin aeg-ajalt rogaini foorumist sirvimas lootes, et ehk otsib keegi rogainile kaaslast. Paraku ei tundnud keegi kaaslasest puudust ja nii olingi juba leppinud mõttega, et seekordne rogain jääb mul vahele...

Reede hommikul aga helistas Ets ja teatas, et otsib Rogainile kaaslast, kuna Jürjo oli haigeks jäänud. Võtsin mõne hetke mõtlemisaega ja ütlesin, et kui ta kedagi teist ei leia, siis olen valmis tulema, aga sellisel juhul tahaks vaiksemalt joosta ja ta peab arvestama võimalusega, et mul hakkab jalg ~2 tunnise jooksu järel valutama. Nimelt teeb mulle juba pikemat aega muret reie siseküljel paiknev lihas või kõõlus, mis muutub väga valusaks ~2 tunnise jooksu järel. Igal kõrgemal jalatõstel või äkilisel liigutusel lööb sisse terav valu. Seiklustel, kus jooksu vahele saab ka ratta või kanuuga sõita pole hullu, aga ainult joostes muutub jalg nii valusaks, et sisuliselt pole juba väga pikka aega ühtegi üle 1,5h jooksuotsa teinud. Ets oli sellega nõus ja nii saigi laupäeva varahommikul suund Karepa poole võetud.

Kuna meil polnud plaanis väga kihutama minna, siis oli ka raja planeerimine mõnevõrra lihtsam, sest võis niiöelda loogiliselt rajalt kõrvale jäävaid punkte ära jätta. Otsustasime algul minna itta ja seejärel vaadata 54 ja 43 punkti vahele jäänud joogipunktis, et kuidas olukord on ja kummalt poolt lennuvälja tagasi keskuse poole suundume. Ida poolt jätsime välja punkti 37 ja esialgu ka lahtiseks selle, et kummas järjekorras võtta punktid 55 ja 56. Umbkaudu sai ära mõõdetud ka punktide 22-41-32-25-31-50-30-40-21-20-F linnulennuline vahemaa, et joogipunktis oleks lihtsam otsustada, kust finiši poole suunduda.

Kuidagi läks jälle nii, et starti jõudmisega läks kiireks. Ets läks SI-d nullima ja mina andsin ära auto võtmed ja suundusin stardi poole, kui äkki avastasin, et midagi oleks nagu puudu. See midagi oli kaart :-) Kuna stardini oli aega ~2 minutit, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks ainult Etsi kaardiga, aga õnneks see mõtteks jäigi. Sain võtmed tagasi ja kui oma kaardi autost kätte olin saanud saabus joostes Ets, kes teatas, et SI on veel nullimata ja arvas, et võiks ikka tema kaardi ka võtta :-) Starti jõudsime selliselt, et siis kui pauk käis nullis Ets parajasti SI-d.

Mis raja läbimist puudutab, siis teedel ja sihtidel jooksime mõnusa rahuliku tempoga ja metsas ja risusemates kohtades pigem kõndisime. Vigu selle tempo pealt teha ei osanud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid mõned teevalikud, mis polnud ilmselt kõige kiiremad(näiteks minek 38-48 üle silla ja siis alt jõe äärt pidi). Kui meie 48 punkti jõudsime, siis oli see veel vale koha peal. Õiges punkti kohas, kus oli tokk koos valge lindiga, seisis üks väga nõutu näoga tütarlaps, kes teatas, et vähemalt 3 tiimi otsib siin seda punkti ja tema on juba mitu korda all orus ka käinud. Ütlesime talle, et see on kindlasti õige koht ja et meie läheme edasi. Igaks juhuks jooksin veel korra vaatama, et ega äkki on punkti pandud teisele poole orgu, aga kuna päris nõlvani välja ei läinud, siis ei näinud ka seal punkti. Omaette elamus oli 39-58 lõpu minek otse. Ets arvas, et võiks küll sihi kaudu ringi joosta, aga see oli suht lühike lõik ja kuna olime sinnamaani jooksnud praktiliselt ainult teid ja radu pidi, siis tahtsin näha, et millise läbitavusega see mets on. Algus polnud hullu, aga mingi lõik keskel oli küll selline tuulemurd, mida just igapäev ei näe. Seal tuulemurrus õnnestus ~2,5 meetri kõrgusel maapinnaga paralleelselt kulgevaid männi tüvesid pidi jalutada. Mis raja lõpuosa puudutab, siis joogipunktis kaarti vaadates tundus, et peale 43-dat punkti peaks ajaliselt olema võimalik võtta 24-34-53-23-22 ja siis edasi nii nagu algne variant oli. Kuna see aga oleks tähendanud, et lõpus võib olla vaja kiiremat jooksusammu teha ja võib-olla ka mõni kahene punkt ära jätta, siis üksmeelselt loobusime sellest võimalusest ja suundusime läbi 33-da punkti finiši poole.



Arvestades üle jäänud aega ja rahuliku tempot oli 16. koht mulle isegi kerge üllatus. Tagantjärgi arvan siiski, et sama tempoga liikudes oleks meil peale 43 punki olnud täitsa reaalne võtta punktid 24-34-53-23-22 ehk siis +9 punkti, aga see oleks olnud selle tempo juures, millega liikusime ka maksimum.

Jalg pidas üle ootuste hästi vastu. Hakkas korra kergelt valu tegema peale 46-dat punkti raiesmikul turnides(~2:30 oli selleks ajaks meil läbitud), aga õnneks läks peale valuvaigisti sisse võtmist asi paremaks ja sai kenasti edasi liikuda.

Läbisime ~57 km ja kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin päevaga igati rahule ning vahelduseks oli väga mõnus ka vaiksema tempoga liikuda. Suured tänud Ets-ile kutse eest ja õnnitlused võitjatele.

Tulemused
Meie punktide läbimise ajad

Esmaspäev, 22. august 2011

Õnn ja ebaõnn Freesport XT-Suveseiklusel Ardus

Kuna Kaido oli Tšehhis seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlustel, siis seekord olin XT-seiklusel stardis Kristjaniga.

Kõik algab juba enne starti. Vähem kui 10 minutit enne starti stardiala juurde jõudes kella vaadates jõuan vaevalt mõelda, et seekord vist ei lähegi enne starti väga kiireks. Järgmisel hetkel kui Randy SI jaamadega vastu jalutab, mõtlen, et SI tuleb ka veel nullida ja kui seda otsima hakkan, siis meenub, et SI on autos. Kristjan saab sujuvalt madratsi pumpamise ülesande endale ja mina kihutan rattaga SI-le järele. Kuulmata jääb küll korraldajate stardieelne lisainfo, aga stardi hetkeks oleme ilusti stardis.

Kuna esimese hooga jääb tühjaks päris mitu lisaülesande vastust, siis võtan mina hoopis raja planeerimise enda peale ja Kristjan üritab korra veel eestlaste medalivõitude aastaid välja mõelda. Esimene pilk kaardile ütleb kohe, et esmalt tuleb ära käia teisel pool Tallinn-Tartu maanteed ja siis kella pealt vaadata, mis edasi saab. Kuna lisaülesande leht paistab Kristjanil endiselt suht tühi, siis teen ettepaneku, et võtame suvaliselt ühe punkti ja läheme jooksule. Kristjan teatab, et päris mitu tiimi on 3 jaama juurde läinud ja nii teeme ka meie ning asume jooksule. SI järel käies tehtud sunnitud soojendus on hästi mõjunud ja jooksu alguses on jalg kuidagi eriti kerge.

34 punktiga saame kohe 5 minutilise tünga. Vaatame, et punkti keskoht on järvest põhja pool ja jookseme kohe sinna. Just siis kui võssist välja kargame ja punkti võtma tahaks hakata näeme kuidas Maret järve lõunakaldal punkti komposteerib ja naeratades meile lehvitab. Kuna Kristjan teatab, et tema küll uuesti ümber järve joosta ei viitsi, siis ujume üle.


35 tuleb lihtsalt, aga 49-sse minnes jääme kohati võssi ja tuulemurdu kinni, aga ei midagi väga hullu. 36 punkti võtma minnes libiseb Kristjan puu peal ja lööb kukkudes sääre nii valusalt ära, et jookseb kergelt longates veel ka peale 58 punkti. 58 punktiga teeme mõne minutilise lisakaare, kui punkti natuke vara otsima hakkame, aga saame punkti siiski suhteliselt hästi kätte. Teel 44 punkti tulevad vastu esimesed võistkonnad, kes ringi teistpidi jooksevad.

Ülejäänud jooksupunktid tulevad kõik ilusti kätte ja läbime need järjekorras 59-42-57-43-30-28.

Kui Kristjan ujudes 40 punkti võtab planeerin mina rattarada ja seni kuni mina köite lisaülesannet sooritan paneb Kristjan omale rattakingi jalga. Jooksu tempo on olnud päris korralik ja vahetusalasse jäetud 0,5 Coca-Cola läheb nagu kerisele.

Ratta esimesed punktid 21 ja 46 probleeme ei valmista. Kui 24 punkti snorgeldamise lisaülesandesse jõuame, siis on seal juba nii kõvasti snorgeldatud, et nähtavus on max 30cm. Jahutame Kristjaniga umbes minuti jagu ennast seal tiigis ja siis loobume.


Pakun Heigole tähti A, M ja S, aga need talle kahjuks ei sobi ja lisaülesandest me jälle punkte ei saa. Hiljem kuuleme Jürjo käest, et tema oli seal suhteliselt esimesena olnud ja oli juba kaldalt poide asukohad ära näinud ja üks tähtedest oli A. See snorgeldamise lisaülesanne oli iseenesest väga lahe, aga võrdsemate tingimuste huvides võiks seda korraldada kuskil järves, kus jalad põhja ei ulata ja vesi nii kiirelt sogaseks ei lähe. Näiteks saaks ju vabalt poidega mingi ala ära piirata ja öelda, et selles alas on vee all peidus otsitavad punktid...

33 punktist põrutame esialgu mööda. Saan küll aru, et justkui õige küngas, aga ei märka teeotsa. Ei märka seda ka tagasi tulles enne kui Kristjan seda mulle näitab.

Kuna 39 punkti legend oli "Puu otsas", siis sai kohe peale pööret ODO-kas ära nullitud ja peale 600 meetri läbimist eriti hoolikalt neid puid uuritud, aga ikka õnnestus punktist mööda sõita. Tagasi sõites saime ka punkti kätte. Tundus, et veehoidla poolt tulles oli punkti tähis teiste puude varjus ja kui õige puu all just otse üles ei vaadanud, siis seda ka ei märganud.

Seni kuni Kristjan 45 punkti komposteeris puhastasin mina oma ratta kassetti ja käiguvahetajat sinna kogunenud okstest ja heitest, peale mida sai jälle täitsa sõita.

Etapi 55-48 olin mina juba peaaegu valmis minema mööda seda rõvedat Mudajärve äärset sihti pidi, kust sai mindud ka Ardu Xdreami ajal, kuid Kristjan pakkus välja lõunapoolse variandi, mida mina millegipärast üldse ei märganud. Arvan, et see oli suht OK valik, kuigi 55-38 poole mineval sihil tuli korra ühte kraavi ületada ja natuke ka ratast tassida.

48-54 punkti poole sõites ajas meid alla Team Nike. Võtsime neile korra küll tuulde, aga olime eelnevalt juba kokku leppinud, et kuna järgmine punkt tuleb üles otsida varemetest, siis ilmtingimata nendega koos kihutama ei hakka ja lasime jala suht ruttu sirgeks.

53 oli jällegi Xdreamist tuttav punkt ja ka 37 ja 47 ei valmistanud probleeme. 51 punkti tahtsin jooksuga võtma saata Kristjani, aga kui raba äärde välja jõudsin ja Kristjanit selja tagant veel ei paistnud, siis olin sunnitud aja kokkuhoidmiseks ikkagi ise punkti võtma minema. Kui punktist tagasi jõudsin teatas vahepeal kaarti uurinud Kristjan, et meil on aega küllalt ja nüüd läheme võtame ikkagi ära ka 52, mille olime plaaninud algselt ära jätta. Mina olin sellele väga vastu ja tahtsin ära võtta kõik keskuse poole jäävad punktid. Kristjan ei andnud aga alla ja vaidlesime seal seni kuni hakkasingi uskuma, et ehk jõuab võtta 52 ja ka kõik võistluskeskuse poole jäävad punktid. Nii me siis 52 poole kihutama asusimegi. Punkti saime kätte kenasti, kuna punktipiirkond oli tuttav, sest Xdreamil läks sealt läbi ratta tulipi lisapaun, mille toona rõõmsalt läbi sõitsime.


Enamuse viimasest otsast vedas Kristjan ja mina käisin punkte võtmas. 32 valisime ringi variandi, kuna kartsin, et me ei pruugi sinna jõuda, aga 50 kuidagi loobuda ei tahtnud. Peale 50 punkti pakkusime meie taga tulnud Keset Loojangut tiimile korraliku show. Nimelt magas Kristjan kaarti vaadates maha suure kurvi ja vajutas ehmatusega kurvist otse sõidu vältimiseks pidurit ja lasi taguratta plokki ja ratta minule täpselt risti ette. Minul oli murdosa sekundist valida, et kas täiega Kristajnile küljepealt sisse uhada või siis üritada läbi heinte teepeenra kaudu vasakult mööduda. Valisin teepeenra, aga õnnetuseks oli suurte heinte ja nõgeste sees mingi auk ja lendasin seal üle leistangi. Kahjuks käis kõik nii kiirelt, et käsi lenksust enam lahti lasta ei jõudnud ja maandusin sisuliselt pealagi otse ees maase ja tundsin kuidas kaelast käis läbi väha hirmuäratav ragin. Kuna meil oli juba väääga kiire finišisse jõudmisega, siis kargasin ruttu rattale ja suutsin miskit pidi vända vahele kinni jäänud keti ka kadudeta kätte saada. Rattal liigutasin ettevaatlikult kaela ja tundus, et väga hull asi siiski pole. Arvan, et selle kukkumisega seoses läks umbes minutijagu aega kaotsi.

Enne finišit nägime 28 punktist välja tulevat Elerit, kes pärast kommenteeris, et me olla sellise hooga mööda sõitnud, et tal lendas kaardihoidjal plaat pealt ära.

Finiši poole mäkke kihutades jõudsin korra ka kella vaadata ja oli selge, et saame kindlasti ühe, kui mitte 2 punkti trahvi. Väntasin nii kiirelt kui veel vähegi suutsin. Mingi ime läbi suutsin ka viimase laskumise kurvis püsti jääda kuigi kukkumine oli taaskord vääääga lähedal. Kui lõpuks rahva vahelt finiš ka üles leida õnnestus ja kella vaatasin oli selge, et tuleb sekundite mäng, et kas saame 1 või 2 trahvi. Finišis muljetades kuuleme kusagilt, et hoopis 5 minuti eest pidada 1 trahv maha minema ja see sobiks meile isegi paremini. Õhtul kodus juhendit lugedes selgus, et trahvi saab ikka iga minuti eest.

Esimese hooga olin finišis pettunud, et ikkagi sinna 52 punkti läksime, aga samas ka väga rahul, selle teadmisega, et lõpus ei jäänud rajale mitte midagi ja seekord pigistasin endast küll lõpus kõik välja, mis veel võtta andis.

Kuna Team Nike liikus Riivo vedamisel rattal väga võimsalt ja meie saime kindlasti ka ühe punkti trahvi, siis olin finišis suht kindel, et Nike on võitja. Kui aga tulemused lõpuks üles pandi selgus, et seekord oli lõpupingutusest kasu ja sekundite mäng lõppes 4 sekundiga meie kasuks ja võitjad oleme hoopis meie.

Tulemused

Mis kaela puutub, siis kael on hetkel ikka suht valus ja pea pööramiseks tuleb ka keha pöörata ning äkilised liigutused on kõik välistatud. Käisin õhtul peale võistlust igaks juhuks ka traumapunktist läbi ja seal teatati, et luud kondid on kõik terved ja omal kohal, aga 5-6 päev soovitati siiski kaelatuge kanda...

Esmaspäev, 8. august 2011

Kuidas tuli Orissaare Xdreami teine koht

Nagu selle aastasel esimeselegi etapil olen 30. juuli õhtul Orissaare Xdreami stardis koos Kristjani ja Timmoga.

Enne starti tunnen natuke muret oma selja pärast, mis just rullitades kiiresti valu tegema hakkab ja seepärast lasen Aivaril seljale panna Olfeni valuvaigistavad plaastrid ja need kinni teipida. Lisaks võtan ennetavalt sisse ka ühe valuvaigisti. Enne starti pilte tehes teatab Mihkel, et vaja oleks ikka eelmise aasta öise etapi 4. koht 3. vastu vahetada, et siis oleks juba korralik koondtulemus koos.

Stardist saame minema kadudeta ja ilusti liidergrupis.Selleks, et selga võimalikult vähe koormata üritan sõita teiste tuules ja võimalikult püstises asendis. Umbes poolel maal esimesse punkti kukub minust mõned meetrid eespool olnud rullsuusataja käed jalad laiali kõhuli asfaldile. Miskit moodi õnnestub kukkujast mööda manööverdada ja ka grupi saba uuesti kätte saada.

Tagasiteel oleva lisakaare juures olen mina veidi kõhkleval seisukohal, aga Kristjan ja Timmo on kindlad, et kuna legendis on vaid 2 punkti, siis teine punkt peab olema teises joone otsas ja nii liigumegi peale mõningast segadust edasi. Jõudes teise punkti juures pinnatud asfaldile lööb selga hoobilt terav valu, aga kuna rulli lõpuni pole enam palju surun hambad risti ja kannatan teiste tuules rulli lõpuni ära.

Kanuuse läheme liidrite hulgas ja kuna esimestena ei taha läbi roo jälge minna ajama, siis tassime kanuu sadamasse. Esimesed punktid saame kätte valutult, aga mina saan paraja ehmatuse osaliseks, kui teel 5-dast 6-dasse punkti üritan kaardi vaatamiseks põlema panna oma lampi, aga tuli vaid vilksatab korraks ja siis kustub. Sel ajal kui mina tüürimehena lambiga maadlen kipub kanuu aegajal kõvasti vingerdama ning Kristjan ja Timmo suust kostub korduvalt, et hoia kõvasti paremale või kõvasti vasakule. Olen juba leppinud mõttega, et tuleb läbi ajada tunduvalt kehvema varulambiga, kui äkitselt läheb lamp põlema. Kuna mul on täpselt meeles Saaremaa 36h võistluse vaevaline mudas ja kõrkjates liikumine tahan peale seitsmendat punkti mina kohe ringi sõitma minna, aga Timmo arvab, et peaks minema ikka otse. Timmo käib ka korra roos kontrollimas ja ütleb, et maa läheb kõvemaks, aga kõrkjad on rõvedad. Kuidagi õnnestub mul oma ringisõidu variant peale suruda ja saame ka punkti kenasti kätte, kuigi kaotame kõrvalpõikega 3-4 minutit ja päris mitu kohta.


Esimese rattavalikus plaanime algselt võtta punktid 53-55-56, aga kuna 53 juures ei leia kohe üles teeotsa, siis otsustame ümber suurte teede ja variandi 54-55-56 kasuks. Meiega liitub ka EBIKE, kes korraks satub segadusse kui enne punkti lagedal ei toimu kaardil kajastatud teede hargnemist ja päris enne punkti kui meie metsa keerame kaovad nad sootuks kusagile orbiidile ja rohkem me neid ei näegi. Vahetult enne punkti näeme Vaudet ja ka punkti saame kätte valutult. 55-dasse punkti otsustame peale väikest arutelu sõita suuri teid pidi ringi, mis on aga kokkuvõttes ~5 minutit aeglasem kui Vaude lõunapoolne väikeste teeradade variant.


56 punkti tahavad Timmo ja Kristjan läheneda kurikuulsa Rehematsi talu poolt ja loodavad ära kasutada vastutulejaid. Kuna mulle see väike rada kaardil mitte ei meeldi, siis suudan peale suruda oma tagasisõiduga variandi. Peale punkti võtmist tahan mina minna tagasi ja ida poolt ringi sõita, aga seekord kaaslaste pehmeks rääkimine ei õnnestu. Kui umbes 50-100 meetrit mindud ja näha on, et ühtegi jälge ees pole ning asi nutuseks kipub minema teen veel ühe ettepaneku ümber pööramiseks, aga ka see ei kanna vilja. Üldiselt on hea, kui tiimis kõik mehed kaarti jagavad, aga jamaks kipub asi minema siis, kui kõik mehed eri teed tahavad minna :-) Igaljuhul see võsa on eriti vaenulik Kristjani ratta vastu. Esmalt õnnestub tal käiguvahetaja nii oksi täis sõita, et arutan neid päris pikalt lahti. Natukese aja pärast selja taha vaadates on taas Kristjani tuli kuskil kaugustes. Ootan ta järgi ja kakun taas käiguvahetajast oksi välja. Lisaks on ka tagumised pidurid nii peal, et ratas praktiliselt ei liigugi. Kuna selle põhjust tuvastada ei õnnestu, siis laseme pidurid lahti. Kui metsast välja saame ja sõitma hakkame avastan taha vaadates, et Kristjani tuld pole taas paista. Ots ringi ja tagasi. Mõne aja pärast tuleb ka Kristjan ja teatab, et tal õnnestus vahepeal vastu mingit kivi omal tagumine ratas alt ära sõita. Erilist positiivsust need seigad just ei süsti, aga nagu hiljem finišis kuuleme, siis meil läks selle punktiga veel isegi hästi.

Kuna lapsepõlves sai venna ja sõpradega kõvasti õhupüssiga paugutanud(korra on arstid mul kannikast ka õhupüssi kuul välja urgitsenud) ja kevadel kaitseväe kordusõppustel käies lasin AK 4-ga 44 paugust 43 ilusti märki, siis sigade tulistamise lisaülesandes võtan Timmolt kohe püssi käest ja põrutan kohe alustuseks 2 pauku mööda. Kolmandaga viskab üks siga õnneks jalad taeva poole ja teise sea laseb esimese pauguga pikali Timmo, kes teatab, et ta olla sõjaväes snaiper olnud :-) Ratta selga istudes küsime kohtunikelt, et mitmes tiim me oleme. Vastuseks räägitakse midagi 11 minutilisest kaotusest Vaudele. Mõtlen endamisi veel, et ega me ju seda ei küsinud... Kuna värskelt on meeles, milline oli väikse raja läbitavus, siis järgmisesse punkti valgel sihil rattaga sõitmisest ei taha midagi kuulda. Mitme kulunud kaardi pealt uurides, selgub, et põhja poolt peaks raketibaasi suunas minema mingi rada. Õigest teeotsast sõidame alustuseks mööda ja kui 3-4 minuti pärast selle kätte saame on meil sabas ka SK ESTO. Lagedal korra seisatame ühe teede hargnemise juures ja valime õige suunaga ja paremini sõidetava raja. Mina olen meie täpses asukohas viimati kindel Männi talu juures. Peale mõningast sõitmist kompassi vaadates on meie suund itta. Mõtlen, et mida kuradit ühtegi hargnemist pole olnud, et kuidas me itta saame sõita. Õnneks keerab rada peagi lõunasse ja varsti oleme väljas mingil lagendikul, kus paremal paistab mingi kõrge mägi. Kuna kaardilt reljeefi ei leia ja ainuke lage on raketibaasi alal, siis arvame et oleme sinna jõudnud ja nüüd tuleb vaid lisaülesanne leida. Sõidame edasi ja lambi valgusvihku jääb mingi hoone ja selle katusel paistab punkt. Selge olemegi raketibaasi alal. Näeme Vaudet ja lisaülesandesse jõudes on kohal ka Mihkel ja Piret, kes teatava, et me oleme võrreldes eelmise punktiga Vaudele kõvasti lähemale tulnud. Korraldajatelt kuuleme et oleme teisel kohal. Mihkel vaatab veel oma telefoni ja teatab, et SK ESTO kaardistab kuskil 20 punkti lähedal. Kristjan käib kiirelt puu otsas ja asume punkte otsima. Esmalt käib Kristjan üht küngast kontrollimas, aga seal punkti pole. Seejärel otsustame võtta juba nähtud garaaži katuse punkti. Seejärel otsustame kõrgeima tipu leidmise lootuses ära kontrollida mäe, mida nägime ennist raketibaasi alale jõudes. Mägi osutub hoopis raketišahtiks ja sealt saame kätte teise punkti. Seejärel teen ettepaneku minna kohta, kus olid olnud tuled, kui garaaži katusel olime, aga kus nüüd enam ühtki tuld pole. Sealt leiame ka otsitud kõrgeima tipu. Ehk siis punktide leidmisega oli meil omajagu õnne. Sama hästi ei lähe aga raketibaasi alalt väljapääsu leidmisega. Kuna meil puudub ettekujutus oma asukohast, siis sõidame algul mööda mingit krossirada, kuna aga selle suund ei sobi, siis tuleme tagasi ja leiame mingi raja, mis läheb enam vähem õiges suunas ja varsti jõuamegi välja soovitud sihile. Mingi hetk enne 21 punkti ütlen Kristjanile, et ta kindlasti vahepeal midagi sööks ka. Selle peale saan vastuse, et ei tea mis ajast seda veel tegema peaks. Kougin kiirelt rattakotist välja ühe geeli, eemaldan korgi ja ulatan Kristjanile.

21 punkti jõudes meie hääli kuuldes on Mihkel siiralt õnnelik ja teatab, et meie GPS pidi endiselt seisma raketibaasis ja annab teada, et Vaude on just jooksule läinud. Jooksu alguses saab tühjaks aga minu enda GPS-i akupatarei, mis Eesti Karikal täpselt samade seadetega oli kestnud peaaegu 15h. Kuna Xdreami võitja ajaks lubati vaid 9 tundi, siis ei võtnud seekord varupatareid kaasagi ja seepärast pole ka lõpuosa teekonda. Peale mõningast jooksu teatab Kristjan, et tema kaart jäi maha. Vaatan 2 esimest punkti ära ja annan oma kaardi Kristjanile. Õige pea tõelisse saare kadakavõssa jõudes areneb Kristjani ja Timmo vahel umbes järgmine dialoog:
K: Mis te mehed teete läheme paremalt teed pidi ringi
T: Mis teed, siin pole ju ühtegi teed, siin tuleb suunaga minna
K: Suund on meil ka liiga vasakule läheme ikka tee peale.
T: Tule näita kus sa siin seda teed näed
Ootame Timmoga Kristjani järele ja kui Timmo Kristjanile aerofoto nina alla paneb jääb Kristjan seda juhmi näoga vaatama ja selgub, et tema oli arvanud, et me läheme 29-sse punkti. Saame kõik korralikult naerda ja õige pea on ka 22 punkt käes. 23. punktiga teeme päris korralikult viga. Käime vahepeal kuskil kivi otsas B-raja võistkondadega nõu pidamas ja uurimas, et kas neil punkt käes. Lõpuks otsustame, et jookseme suurele teele välja ja tuleme sealt tagasi, sest pimedas ja selle aerofoto järgi nagunii ennast paika muud moodi ei saa. Suure tee poole joostes märkame peagi aga teele välja tulevat loha ja saame ka 23 punkti kätte. 24 punkt tuleb valutult, kuna näeme, punktist teele tulevat Vaudet. Tempo tõuseb ja vahetusalasse jõudes on seal endiselt ka Vaude.

Vaude saab rattasse tiba enne meid, aga kuna nad teevad ümber karjääri auringi, siis saame nendega kohe kokku. Timmo tõstab selle peale kohe tempot, möödub Vaudest ja ka õigest teeotsast. Kuna minu odokas näitab, et tuldud on juba liiga palju ja seljatagant on ka kadunud Vaude tuled, siis saan ka Timmo pidama. Punkti juures saame taas Vaude kätte ja nende järel liigume ka järgmisesse vahetusalasse.

Minu üllatuseks ei hakkagi värsked Rogaini Euroopa Meistrid kohe hirmsa hooga vees jooksma. Alustuseks kõnnime ja kasutan seda söömiseks. Mingi hetk hakkab Vaude aga jooksma ja ega meilgi muud üle jää. Kuna kardan natuke tagasijooksu läbi vee, siis Kõinastu laiu tornipunktis otsin kotipõhjast välja magneesiumi ja võtan selle ennetavalt sisse. Peale mõningast jooksu vees annavad kergeid krambiilminguid minu reie tagumised lihased. Õnneks läheb Vaude peagi üle kõnnile ja selle üle on minul ainult hea meel. Timmo tahab küll kohe uuesti jooksma hakata, aga kuna minu lihastes on endiselt väga imelik tunne, siis laidan selle mõtte maha. Kuna laiust põhjapool tundub vesi natuke sügavam ja põhi pehmem, kui oli tulles lõunapool, siis kõnnimegi praktiliselt kogu tagasitee.

Laiult tagasi jõudes teatavad Mihkel ja Piret, et seljataga on 25 minutit tühja maad ja Mihkel soovitab ennast mitte päris kinni tõmmata. Selle peale toriseb Kristjan midagi stiilis, et selle jutuga on Mihkel küll hiljaks jäänud. Minul seevastu on tunne päris hea. Rattasse saame natuke enne Vaudet. Ratta teevalikud oleme juba laiult tagasi tulles paika pannud. Mõlema punkti juures näeme ka punkti saabuvat Vaudet. Kui eelnevalt olen oma jõuetuse ja aeglase liikumise kruusateede kaela ajanud, siis tammi peal tundub eriti imelik, kui korralikul asfaldil täiega pedaali sõkkudes ei taha ratta spidomeeter kuidagi 35 km/h peale minna. Natuke lohutab see, et kui Timmot vedama tahan saata saan vastuseks, et ei jõua.

Kanuu algusesse jõudes on kohe kohal ka Vaude. Mihkel ergutab, et Vaude on täna juba niipalju vigu teinud ja küll nad teevad veel. Joome ja mina ning Silver täidame ka joogikotte.


Vette saame napilt enne Vaudet. Esimene kivipunkt tuleb lihtsalt, kuna õige saar paistab juba kaugelt ja mingi hetk märkab ka Timmo, kuidas üks B-raja võistleja punkti komposteerima kummardub. Teise punkti asukoha paneb Timmo kaugelt enam-vähem paika kaldal paistvate puusalude järgi. Enne kalda äärde jõudmist märkan natuke paremal aga kerget pilliroo nurgakest ja selle tagant saame ka punkti ning kohe on kohal ka Vaude. 58 punkti poole sõites üritan kotist leida midagi söödavat ja kanuu kipub jälle siksakitama. Punkti enda saame kätte valutult ja meie järgi saab punkti kätte ka Vaude, kes on juba peaaegu lõuna poole suundumas. Tagasisõidu ajaks on tuul tunduvalt tõusnud ja puhub meile vastu. Vaude libiseb meist mööda ja kanuu lõpuks on neil umbes minutiline edu.


Jalgsietapi esimesse punkti suundume Vaude järel läbi vee kõrkjate äärt pidi. Peale punkti proovib Vaude lõppu põnevaks ajada ja tuleb ka tagasi läbi vee. Vaatan punkti juures B-raja tehtud loomarada ja küsin Timmolt, et äkki tasuks proovida tagasi läbi roo minna. Timmo uurib kaarti ja teatab, et maastik tundub paremaks minevat ja võiks proovida küll, sest kaotada pole meil ju midagi... Paraku ei suuda väsinud pead enam õiget otsust langetada ja järgneme Kristjanile, kes on Vaude eeskujul juba läbi vee tagasi jalutama asunud. Teele jõudes on minu reite esimesed lihased justkui kivitükid ja tundub, et jooksen praktiliselt sirgete jalgadega. Õnneks võtab Timmo mind õigepea kummi ja jooks läheb minule mõnevõrra kergemaks ja Timmole jälle raskemaks.

Kuulitõuke juhendit lugedes olen kindel, et siit me küll trahvi ei saa, sest keskkoolis kippus minu kuul stabiilselt üle 10 meetri lendama.


Mina tõukangi 10, Kristjan 8 ja Timmo 6 meetrit. Kuna kohalikke käepärast pole, siis asume teele telemasti poole, mis ainsana paistab. Telemasti poole joostes tuvastab Kristjan kaardilt koha, kus saavad kokku elektriliinid ja peale telemasti asume sinnapoole teele lootes leida sealt alajaama. Mingi hetk kuuleme aga ühelt kohalikult, et veetorn asub praktiliselt staadioni vastas ja seepärast otsustame ümber selle kasuks. Kui meie megaredelil ronimist alustame, siis lõpetab võitjana Vaude.


Kuna redeli puhul tundub oluline olema ronija pikkus, siis ronime Kristjaniga. Lõpetame teisena ja eriti mõnus on õigepea kõlaritest kuulda, et ka kõik punktid on korrektselt võetud.


Poodiumil seista on päris hea tunne, aga Timmo lause peale 42 punkti, et võiks ju proovida, sest kaotada pole meil ju midagi ei lähe ilmselt päris tükk aega meelest... Kui vaid seal 42 punktis meie arutelu teise otsusega oleks lõppenud, siis oleks võitja suure tõenäosusega otsustatud megaredelil. Aga oleksid ei maksa pärast võistlust enam midagi ja võib-olla ongi hea, et midagi ikka kripeldama ka jäi.


Kokkuvõtteks võib öelda, et meile tagas seekord edu suuremate vigade vältimine ja mitme koha peal oli ka omajagu õnne, mida seikluspordis alati tarvis on. Samuti andis kõvasti lisamotivatsiooni see, et saime rajal Vaude kätte ja liikusime esikoha konkurentsis.

Rattale järgi minnes avastan ka põhjuse, miks mulle tundus, et ratas seekord väga vaevaliselt liikus. Nagu ka Eesti Karikal oli mul tagarattal taas kodar purunenud, aga ma polnud seda rajal märganud. Ratas oli taas kaheksas ja kuna pidurid käisid peale, siis vabahoog oli nii hea, et ühel korral käega täiega tõmmates tegi ratas isegi 2 täis tiiru ära....

Tulemused

Neljapäev, 14. juuli 2011

Matkasport Eesti Karikavõistlused seiklusspordis 09-10.07.2011

Nädal enne võistlust erinevaid ilmaennustusi vaadates polnud vastu vaatav pilt just minu meele järgi. Lubati selget ilma ja ligi 30° C sooja ehk siis ilma, millega mina just eriti kiiresti ei liigu. Selleks, et kuumale paremini vastu pidada ajasin jalga oma kõige õhemad püksid, mida parema jahutuse huvides veidi tuunitud on :-)



Võistlus algaski jooksuetapiga kõrvetava päikese käes. Meiega sama valiku teinud tiimidest läks Kadarbiku kohe oma teed ja õigepisut kiiremini liikusid ka Ets, Jürjo ja Riivo ehk siis tiim "Hiljem otsustame". Umbes poole ringi peal tuli vastu teistpidi ringi jooksev Vaude ja kella vaadates oli selge, et esimesse vahetualasse jõuame skeemil näidatud tunni asemel ~1,5 tunniga. Viimasesse punkti valisime ringijooksu variandi, mis oli ehk 2-3minutit aeglasem kui otse minek.
Seni kuni Kristjan ja Kaido rattakingi vahetasid joonistasin mina teise etapi kaarti.

Teine etapp algas meiele hästi. Kuna jooksu etapil olime Värska surnuaia kõrvalt rada pidi tulnud, siis teadsime selle ka rattaga sirgeks lõigata ja sellega saime Vaudel eest ära. Punkti juures jõudsime järgi ka tiimile "Hiljem otsustame". Järgmise 2 punktiga tegime aga oma selle võistluse rumalaimad rajavaliku muutused. Esmalt otsustasime, et 7 punkti sõidame otse, aga siis umbes poolel etapil, kohast kaardi järgi pidi minema väike tee suurele teele, paistis teeotsas vaid eravalduse silt ja tundus, et tee viib vaid hoovi. Vaidlesime natuke ja otsustasime Värska poole tagasi sõita. Kui suurele teele jõudsime, siis saime sõita ~kilomeetri, kui käis raks ja purunes üks minu ratta tagaratta kodaratest ja jooks ise tõmbas korralikult kaheksasse ja hakkas vastu pidureid käima. Püüdsin sõidu pealt tagapidureid avada, aga see ei õnnestunud ja pidin ikkagi tagapidurite lahti laskmiseks seisma jääma. Kogu ülejäänud ratta osa(~140km) sõitsin oma kaheksas tagaratta ja esipiduritega. Õnneks ei läinud ratta olukord hullemaks ja vaid paaris kohas tundsin tagapidurist puudust. 8 punkti tahtsin minna algul otse väikseid teid pidi. Kaido nägi aga ringi varianti ja otsustasime selle kasuks. Kahjuks olin kaardi lugemisel hooletu ja keerasin natuke vara ära. Saime kohe aru kus oleme, aga tagasi suurele teele minemise asemel otsustasime, et oleme nüüd hästi kavalad ja läheme edasi väikseid teid pidi. Paraku jäi meie valitud tee järjest väiksemaks ja kadus lõpuks sootuks. Saime kätte punkti sihi ja hakkasime mööda seda üle soode rattaid tassides punkti poole liikuma. On ju kaval selle asemel, et korralikku teed pidi ringi sõita soos ratast seljas tassida :-)

Punkti jõudes otsustasime, et nüüd on restart ja enam ilma mõjuva põhjuseta esialgset valikut ümber tegema ei hakka. 9-sse punkti oli algselt plaanis minna paremalt. Peale mõningast sõitmist ja kaardi ja kompassi jõllitamist ütlesin Kristjanile, et me oleme vasakpoolse variandi peal. Kristjan ei tahtnud minuga algul nõustuda, aga siis mõne hetke pärast ütles, et oleme vist jah. Saime end kenasti kaardil paika ja jätkasime teekonda. Enne üheksandat punkti tulid meile vastu tiimid "Hiljem otsustame" ja Vaude. Vahetult peale meid laekus punkti ka "Spordipartner Team". Tundus, et ka teistel pole kõik päris veatult läinud ja see tõstis motti. Kristjan teadis, et 10. punkti juurde peab minema uus tee, mida pole kaardil, aga kuna ta ei teadnud täpselt, et kust see tee läheb, siis vaidlesime jällegi mitu minutit, et kas sõita suurde teesse ennast kinni väiksemat või suuremat teed pidi. Lõpuks jäi peale minu pooldatud suurem tee ja peagi olime ka uuel teel. Kaido vedas ees sellise tempoga, et minul polnud mingit isu ise ette minna. 10-st punktis algas meie selle võistluse uus "tore" traditsioon, ehk punkti piirkonnas kulutada 5-10 minutit. Nimelt ei saanud ju kuidagi kohe õige mäe otsa ronida, sest see oli ju teistest tunduvalt suurem ja tuli soojenduseks enne ikka kõrvalkünka otsas käia. 11 punkti minnes tahtsin mina minna esimesest teeotsast mäkke. Kristjan arvas, et läheme ikka teisest. Teist teed aga paraku enam polnud. Õnneks leidsime ühe kaardil kajastamata raja, mis õiges suunas läks. Tippu jõudes polnud seal aga punkti. Jalutasime seal tipus natuke ringi aga punkti ei leidnud. Otsustasin, et lähen natuke edasi ja kui olin sõitnud ~20meetrit märkasin puu otsas punkti. Meie lähenemissuunast tulles jäi see võsa varju. Igaljuhul rajameistrilt väga hea valik anda teiseks etapiks lihtsa alguse järel mitte kõige uuem ja hoolikat kaardilugemist nõudev kaart.

Kõverjärve jooksuetappi alguses jõudsid meile järgi Kadarbiku Kanged. Heitilt uurides selgus, et nad olid teinud 2 vale valikut, mis maksid ~20minutit. Vahetusalas tegid nad kiiremini ja said jooksma enne meid. Esimesse punkti otsustas Kristjan minna otse, mitte teed pidi ja enne punkti jõudmist kurtis, et ta ei saa üldse aru mis toimub ja kus me täpselt oleme. Mina olin aga kenasti paigas ja ütlesin, et kõik on hästi ja ta läheb täpselt õigesti. Kui me sisuliselt punkti auku sisse astusime, siis ütles Kristjan, et ta ei saa küll aru, kuidas on võimalik mitte mõmmigi aru saades punkti jõuda. Sellel etapil oskasin oma jala niimoodi ära lüüa, et tükk aega jooksin praktiliselt ainult kannale toetudes ja praeguseks on ühe varba küün korralikult sinine.
Vahetusalasse tagasi jõudes läks Kadarbiku just järgmisele etapile.

18 punkti juures, mille legend oli truup oskasime taas 10 minutit huugama panna. Esmalt tegin mina selle vea, et kuna ratta pealt sõites õige kraavi otsa juures paremal pool punkti ei näinud, siis sõitsime välja järgmise kraavi ristini. Kui seal punkti ei leidnud, siis tulime tagasi õige kraavi juurde. Mina vaatasin ühele poole ja Kaido teisele poole. Kuna kumbki meist punkti ei näinud, siis läksime taas tagasi sinna, kus juba alguses olime käinud. Mina suutsin kaugemalt raiesmikult veel isegi ühe truubi leida, aga punkti seal polnud. Kristjan arvas et teised tiimid pole ka siit punkti leidnud ja oleme vales kohas ja tegi ettepaneku edasi minna. Igaks juhuks otsustasin minnes ise kontrollida seda kraavipoolt, kuhu algselt oli Kaido vaadanud ja sealt see punkt mulle vastu vaatas. Kaido ei saanud ise ka pärast aru, et kuidas ta seda enne ei näinud.
Vahetusala poole sõites tuli vastu juba trekkingut alustav Vaude ja meie kohale jõudes lahkus sealt ka "Hiljem otsustame".

Peale lisaülesannet, söömist ja joogipõite täitmist asusime ka ise trekkingule. Algus oli hea rahulik, aga siis luges Kaido legendist välja, et selleks, et mitte lühendatud rajale sattuda tuleb esimene kanuuetapp lõpetada enne kella 23:00. Ehk siis meil oli legendi järgse 5,5 tunnise otsa jaoks aega napilt üle 4 tunni. Selle peale võttis Kaido kotist vedamiskummi ja käskis vastuvaidlemist arvestamata mul ennast kummi külge kinnitada. Sain vaevalt kummi kinnitatud, kui Kaido tempoga alla 5 minuti kilomeetrile sikutama kukkus. Seitsmendal tunnil oleks mina tahtnud natukene vaiksemalt liikuda, aga Kaido arvas, et muidu me miskit pidi aega ei mahu.

Enne esimest punkti Rämmani talu juures jooksis teele mingi väike koer, kes ei teinud minu meelest ühtki haugatust, aga otsustas ära proovida Kristjani maitse. Õnneks oli Kristjan piisavalt kiire ja koer sai kinni vaid sokist ja jalg jäi seekord terveks. 23 punkti juures jõudsime järele Kadarbikule ja järgmise punkti poole liikudes saime soos kätte ka Jürjo tiimi. Soos venis vedamiskumm ikka kohati väääga pikaks.

Kanuu algusesse jõudsime teisena ja korraldajad teatasid, et Vaude oli just kanuusse läinud ja et kanuuetapi teine pool jääb ära. Siit võis välja lugeda, et ilmselt ei kehti ka see kella 23.00 kontrollaeg. Kanuuetapi esimesed meetrid üle jõe olevate puudega ehmatasid küll ära, et kas tõesti tuleb kogu kanuuots selline, aga õnneks olid need ka ainsad puud, mis olid üle jõe. Kuna esimene punkt oli suht lähedal, siis panime Kristjani kohe näpuga kaardil järge ajama ja kurve lugema. Kui õigesse jõekäänakusse jõudsime, siis sõitis meile vastu Vaude, kes oli esmalt punktist mööda sõitnud. Kuna Kristjan teadis täpselt, et oleme õiges kohas, siis saime ka punkti suht kiiresti kätte. Täpselt siis, kui meie komposteerisime jõudis kohale ka Jürtsi tiim ja seetõttu said nemad selle punkti eriti kiirelt kätte. Kuna teine punkt asus legendi järgi silla all, siis ei pidanud sellel etapil kaarti väga vaatama. Jõgi ise oli küll kitsas ja käänuline ning suhteliselt veetaimi täis, aga vett oli piisavalt ja seetõttu oli seal täitsa mõnus sõita. Silla punkti juures jäid vaid loetud millimeetrid puudu, et Kristjan maha istudes oleks peaaegu kanuu külili keeranud, aga kuidagi jäime püsti. Kuna viimase punktini oli pikk maa, siis otsustasime, et Kristjan aegajal positsioneerib meid kaardil ja kui ka punktist mööda sõidame, siis saab vahetusalast tagasi tulla. Tõmbasime rahulikult ja sõime kordamööda. Kristjan kontrollis aegajalt kaardilt asukohta ja punkti saime ilusti kätte.

Vahetusalas otsisime välja lambid, sõime ja täitsime taas joogipõied. Võõpsu poole asusime teele teisena, ees vilkumas meist vahetusalas nobedamad olnud Jürtsi tiimi rattatuled. Võõpsu vahetusala ennast otsisime aga taas 10 minutit. Nimelt kaardile oli vahetusala märgitud täpselt silla peale. Silla juures aga kedagi polnud. Ka ei näinud me kusagil Jürtsi tiimi. Kuna legend oli rand, siis sõitsime Võhandu maratoni finišipaiga poole, aga ka seal polnud kedagi. Sõitsime siis uuesti teisele poole jõge aga ka seal ei leidnud kedagi. Jõudsime ka Randyle helistada, kes ka ei teadnud täpselt kuhu buss oli läinud. Ütles, et oli öelnud talle, et üle silla ja kohe paremale, aga seal me olime juba käinud. Läksime siis uuesti sinna ja sõitsime natuke kaugemale ja leidsime ka vahetusala. Rullist tagasi tulles nägime, et korraldajad olid hiljem mingi ohutuledega auto tee äärde ajanud ja see paistis teistele kenasti juba sillalt kätte. Rulli truubipunkti asukoha tegime kindlaks juba minnes. Silla alust punkti käisime esmalt valelt poolt otsimas. Tagasiteel enne üht teeületust nägin autot tulemas. Pidurdasin ja sain hoo maha, aga kukkusin teepeenrale. Autojuht, kes igaks juhuks peaaegu seisma oli jäänud kostitas mind seepeale korraliku signaaliga.

Rattaetapi punktid saime kenasti kätte ja peale vahetusalas uute punktide märkimist asusime teele niiöelda valge kaardiga jooksuetapi poole. Enne 52 punkti pani Kristjan kiiruselt 30+ korraga rattad blokki ja teatas, et kompass oli maas ja läheb korjab selle üles. Selle isejoonistatud kaardi esimese punktiga saime kätte Jürtsi tiimi, kes seal viga tegi. 2. ja 3. punkti saime kenasti kätte ja Kristjan andis Riivole tagasi tee pealt üles korjatud kompassi. 4. punktiga aga keerasime liialt vara ringi ja seni kuni me seal tiirutasime ja punkti otsisime oli kohal ka Vaude. Kristjan leidis punkti üles, aga seni kuni mind ka kuskilt kaugustest kätte saadi olid ka teised kohal ja punkti võtsime sisuliselt kõik 3 tiimi koos. Kahjuks oli mul vahetult enne jooksu tühjaks saanud GPS-i patarei ja unustasin selle vahetada. Päris huvitav oleks teada kui vähe meil esimese hooga enne punkti ringi keerates punkti kohani maad oli jäänud. Igaljuhul peale jooksu vahetasin GPS-i patarei, aga avastasin alles poole järgmise jooksu ajal, et GPS-i võiks ka ikka sisse lülitada.

Rattaga sai esimesena minema taas Jürtsi tiim, aga Pedaste talu juures keerasid nad valesti. Jäin seisma, kontrollisin igaks juhuks suunda ja jätkasime. Vaude tuli ka meile järgi. Mingi hetk enne 58 punkti meenus mulle, et Kristjanil oli lamp tühjaks saanud ja ilmselt seepärast ta kergelt maha ongi jäänud. Kristjani järgi ootamisega sai Vaude kergelt eest ära. Peale 58 punkti olin kaardilugemisel hooletu ja käisime korra üht põldu uudistamas. Treski poole sõites jalutas teeääres vastu igasugu karvaseid ja sulelisi ja Treskis käis kella 3 ajal veel kõva pidu. Hiljem sain teada, et tegu oli Seto jaanitulega. Ei tea kas süüdi oli Treskist tulnud grillimise lõhn või midagi muud aga igaljuhul sellest etapist alates hakkas meie tempo vaikselt langema ja kui varem olime me eesliikujatele aega kaotanud vahetusalades ja etappidel pigem tagasi võitnud, siis nüüd hakkasime vaikselt ära andma ka etappidel.

Jooksu punktid saime taas kenasti kätte. Teedel jooksime ja metsas pigem kõndisime.

See sobis ka mulle, sest jooksu algusest alates oli mul olnud selline vastik iivelduse tunne ja süüa midagi ei julgenud.

Rattaga sõitma asudes küsis Kristjan, et miks me teisele poole läheme kui Jürts läks. Vaatasin kaarti ja ütlesin enesekindlalt, et mul pole küll halli aimugi, kuhu ta sealt jõuda tahab. Siis mingi hetk vaatasin veel kaarti ja avastasin, et kohanimed on millegipärast valet pidi.

Ehk siis sõitsime 180 kraadi vales suunas. Ümberpöörd ja edasi. Punktid saime taas kenasti kätte, aga sellel ratta etapil vajus tempo eriti ära ja tundus, et iga hetk peaks meist Kadarbik mööda minema hakkama.

Ujumiseks olid meil kasutada paksud madratsid ja nendega sai ikka kiirelt edasi. Kui viimase jooksukaardi punktid olid peale märgitud ja kotist ülearuseid asju välja pildusime küsis Kristjan, et kas peale ujumist tuli punkt ka võtta. Kui ta seda küsinud poleks, siis minul oleks see punkt küll võtmata jäänud, sest peale madratsi ära panekut hakkasin kohe kaarti joonistama...


Jooksime rahulikult ka viimase otsa läbi ja oligi võistlus selleks korraks läbi. Meile siis 3. koht Vaude ja "Hiljem otsustame" järel. Eriti mõnus oli pärast võistlust Värska spaa soojas basseinis vedeleda ja külma jäätisekokteili juua. Oleks vaid mullivannid ka töötanud, siis poleks sealt spaast vist välja saanudki.

Tulemused

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Maratonsport XT-Kevadseiklus

Maratonsport XT-Kevadseiklus

Seiklusspordi hooajaks plaane tehes võtsin üheks eesmärgiks hästi esineda XT-seikluse sarjas, mida korraldab www.xtsport.ee. Hooaja põhivõistlusteks pean EXTAR 48h ja Eesti Karikavõistlust, aga antud sari on minu jaoks tähtsuselt järgmisel kohal.
Martti oli nõus kampa lööma ja nii panimegi võistkonna hooajaks kirja.
Ettevalmistus oli läinud nii ja naa, 2010. aasta lõpp läks üsna vähese trenniga, 2011. aasta tulekuga suutsin leida rohem aega treeninguteks ja veebruari lõpust märtsi lõpuni tuli igal nädalavahetusel pikk treening või võistlus:
  • WAR 21 tundi
  • Haanja Maraton 3,5 tundi
  • Talveseiklus 8 tundi
  • Haanja 100 suuska 6 tundi
  • pikk suustrenn 100 km 9 tundi
Peale seda 2 nädalavahetust vaiksemalt, nö puhkamine.

Ja nii jõudiski kätte esimene minu jaoks oluline võistlus sellel hooajal.
Enne starti küsiti, et mis eesmärkidega läheme. Vastasin, et tahaks võidu peale minna, aga vorm väga hea pole.
Ette rutates olgu öeldud, et saime 2. koha. See oli ka täielik maksimumtulemus, sest võitja Team Nike vastu polnud meil midagi teha...vahe oli väga suur.

Jooks

Alustuseks oli kohe lisaülesanne: jooksukaardile tuli kanda või kleepida 5 kontrollpunkti, mis olid 1x1 cm kleepekate peale.
Nagu tihti juhtub, ei suutnud me ka seekord kõige efektiivsemat varianti lisaülesandes ära taibata. Nimelt anti kätte korraga nii jooksu kui ka rattakaardid ja rattakaardil oli neist 5-st punktist 4 olemas, seega oleks 4 punkti sisuliselt paarikümne sekundiga peale kantud saanud. Selle asemel otsisime kaardilt kõik need 5 fragmenti üles ja kandsime nii punktid jooksukaardile.
1:0 rajameistrile. Punktide pealekandmine võis võtta ehk suurusjärk 5 minutit. Rattakaardilt punktide pealekandmisega oleks ehk ca 3 minutit kokku hoidnud. Sellele rattakaardilt jooksukaardile punktide kandmise ideele tulin alles poolel teel esimesse jooksupunkti.
Jooksukaart oli järgmine, seal on näha ka meie teekond:


Muljeid jooksurajalt.
  • Alguses oli tore tempoka sammuga joosta ja punktides 55 ning 36 esimene punktide elluärataja olla.
  • Peale punkti 20 võttis võitjavõistkond Team Nike ka punkti 45, see oli hea idee, huvitav miks me ise selle peale ei tulnud, võib-olla sellepärast, et mul oli esialgu idee minna mööda sooteed 36-39, aga Martti soovil võtsime siiski ka 20 ära ja 45 peale me kumbki üldse ei taibanudki mõelda.
  • Punktis 53 oli segadus, hakkasime juba punkti 25 poole minema, aga siis taipasin legendist uurida, kus on lisaülesanne ja kui märkasin, et see on punktis 34, siis oli minu jaoks selge, et peame ka 34 (mis tegelikult annab 3+3=6 punkti) ja 27 ära võtma. Martti polnud sellest 34 minekust üldsegi vaimustatud, aga suutsin ta siiski ümber veenda. Aga kahjuks ei suutnud me tee peale tagasi jõuda ja nii rassisime selle etapi esimese poole tee kõrval metsas, kohati suures lumes, kohati rägastikus. Ajaline kaotus sellel etapil ehk nii suurusjärk 5 minutit.
  • Lisaülesanne punktis 34 oli: ühel võistkonnaliikmel seoti silmad kinni ja teine liiga juhendas, kuidas punkti jõuda. Meil käis Martti punkte toomas ja mina juhendasin. Punktide läbimine käis kiirelt.
  • Peale punkti 49 oleksin mina juba 41 läinud ja 26 vahele jätnud (2 punkti tundus mulle nö "prügi" olevat, mille võtmiseks ei tasu kaarekest teha), aga Martti eestvedamisel käisime ikka ka 26 ära, see oli õige otsus.
  • 41 juures tuli viga. Kõik tundus lihtne olevat. Jooksin perve peale ja liikusin selle äärt pidi, aga punkti ei näinud, siis tagasi tee peale ja siis kõrgemalt joosin perve läbi, siis uuesti tee peale ja siis kaugemale jõeäärset perve pidi punkti otsima, aga ei leidnud. Lõpuks Martti hõikas mind punkti, ta ütles, et sama punkt oli ka 48h võistlusel olnud ja oli pahane, et kuidas ma seda küll kohe ei leidnud. Martti GPS järgi vaatas, et seal oli meil viga ca 5 minutit.
  • Kui olime punktis 33, siis otsustasime esialgu plaanis olnud 24 ja 48 võtmata jätta, sest kell käis armutult. Team Nike jõudis ka need võtta ja nii saidki nad meist jooksus 10 punkti rohkem.
  • Punkti 42 minekul kaldusin korra suunast, kusjuures halvas kohas, nimelt hakkasin seal piki jõeäärset sood minema, jalad vee sees, õnneks Martti korrigeeris ja nii saime varsti kuivale maale. Aga jalad olid peale seda üsna ära külmunud.
  • Punktide 23 ja 31 vahel oli väike järveke, peale sealt läbiminekut olid jalad järgmised 10 minutit täiesti tundetud.
  • Punkti 40 minekul tuli ületada jõgi, õnneks leidus üle jõe langenud puu, kus sai akrobaati mängides suht kuivalt üle.
  • Vahetusalas oli lisaülesanne: määrata kaugus eemal sihi peal paistva punktini, 20 meetri täpsusega. Mina üritasin kaardi järgi arvata, kus punkt on ja pakkusin peale mõõtmist kauguseks 300 meetrit, Martti ütles, et tema pakub vähem (pärast ütles, et arvas algselt 200 meetrit), panime 280 meetrit. Õige vastus 177 meetrit. Kui oleks kasutanud loogikat, et tavaliselt antakse eksimusvõimalus 10% piires, siis oleks peaaegu õige vastuseni jõudnud seda loogikat kasutades...

Ratas

Rattakaart oli järgmine, seal ka meie teekond peal:


Muljeid rattarajalt.
  • Mina arvasin, et peaks tegema umbes sellise ringi: 29-25-49-57-33-24-48-51-43-50-30-44-22-34-39-36-55-47, jättes vajadusel lõpus ajahädas punkte võtmata.
  • Martti arvas, et lõik lõunas 51-43 kandis on kindlasti väga porine ja sinna me ei lähe, olin sellega nõus ja see osutus õigeks otsuseks.
  • Punkti 48 oli kaval, kivi taga peidus, läksime sealt juba mööda, aga õnneks vaatasin korra tagasi ja nägin punkti ära, seega jäi orbiidil käimata.
  • Punktis 57 käisin mina joostes ära. Jooksin tugeva tempoga, vist liiga tugeva tempoga, sest peale seda olin suht kutu.
  • Punkti 49 lõikasime vahetult enne punkti üle lageda, kusjuures kogu lage oli normaalselt sõidetav, võitsime ehk 1-2 minutit.
  • 25-39 sõitsime põhjast mööda kruusateed - see oli väga sopane, Martti arvas, et võrreldes lõunast asfaldivariandiga kaotasime ehk 1-2 minutit.
  • 34 sõitsime lõpus üle põllu, sai normaalselt sõita.
  • Punkti 22 juures toimus meil tõsine dialoog, mis edasi. Mina tahtsin ka 44 minna, Martti ei tahtnud, tahtis otse 35 minna. Lõpuks Martti ütles, et ah, otsusta siis ise. Ütlesin siis, et meil pole ju punkte võtta enam eriti, peame sinna 44 minema. Ja siis Martti hakkas suht vihaselt selle 44 poole liikuma. Kui olime teeristis enne 44, kust väike metsateeke vasakule läheb, siis tahtsin sealt minna. Martti aga ütles mulle kurjalt: me ei lähe seda teed pidi, sõidame edasi ja lähed käid siit tee pealt joostes ära. Seda kuulis üks teine võistkond ja seal tekitas see elevust: kohe leiti ka sealt võistkonnast "ohver", kellel öeldi humoorikalt - nii, sina lähed käid joostes ära.
  • Aga kuna see tee osutus tõeliseks sopaauguks, siis võtsime 100 meetri pärast rattad selga ja läksime läbi kraavi põlvini vees ja läbi metsa ikkagi selle väiksema tee peale, seal sai palju paremini sõita ja peagi saime ka selle palju vaidlusi tekitanud 44 kätte.
  • Punktist 44 suurema tee peale minnes kadus kaardil kujutatud tee mingi hetk ära ja siis vahepeal tassisime ratast läbi metsa.
  • Punkti 46 saime ideaalse teevalikuga hakkama. Martti kõhutunne ütles, et see on kõige parem tee, kust me läksime ja nii oligi. Otsetee, millest me lõpulõigu sõitsime, oli tunduvalt kehvemas seisus.
  • Punkti 47 sõites tuli meile üksinda rattaga Karli vastu ja mõne aja pärast joostes Tõnu. Tõnu on nii heas vormis, et nii tugevalt vajutas rattas pedaali, et see murdus ära...
  • Mina olin üsna kutu, niiet Martti käis võttis ise 47 ja 55 ära. 55 oleks ehk pisut võitu saanud järgmise taktikaga (võib-olla joosta oleksin suutnud siiski): mina jooksen mööda kraavi, mis jääb punktist itta, Martti sõidab minu ja oma rattaga punktist põhja, mina üritan umbes sama ajaga punkti ja üles Martti juurde jõuda.
  • 55-st tagasi tulles lugesime järgijäänud minuteid ja üsna pea oli selge, et 36 pole mingit varianti aja sees võtta ning nii sõitsime otse finišisse.
  • Team Nike käis rattaga ka seal porimülgastikus 51-43 ära, sellega ilmselt hävisid, aga said siiski 2 punkti rattas meist rohkem, samas alustasid nad ratast ka 10 minutit meist varem
Kokkuvõttes olen rahul, et minu jaoks olulisel võistlusel suutsime saavutada kõrge 2. koha.
Tulemused www.xtsport.ee lehel.

Reede, 18. märts 2011

Talveseiklus II, Lähte 12.märts: Medisoft&seikusporr

Võistkond: Aigar Sirel, Aivar Jõgiaas, Kaido Hallik
Saavutatud koht: 1.

Olemuselt on tegemist umbes 8h kontrollajaga eesti talvise seiklusspordivõistlusega.
Ametlikud tulemused ja kokkuvõte.



1. Kelgutamine, 300m

Kell 12:00 anti start Lähte karjääri servalt. Terve võistkond pidi ühele kelgule ära mahtuma, mis meilt pisut kombineerimist nõudis, kuid karjääri põhja jõudsime ühtse triona. Teistkordsel laskumisel õgvendasime pisut reegleid ning nõlvast visati kelguga koos alla Aigar. Aivar ja Kaido libistasid end lihtsalt sahinal läbi pehme lume.



2. Suusatamine, ~14km

Suusatamine koosnes kahest osast. Esiteks oli vaja Lähte 5 km suusarajal leida 5 punkti ja need kanda kaardile (eksisime ühega - trahv 30 minutit) ning seejärel suunduda Vedule ja võtta sealt omakorda kolm punkti. Lähte suusarada oli väga heas seisukorras ning hästi suusatatav. Vedu kant aga õhukese pehme lumekorra all, mis pisut raskendas liikumist, aga ei olnud siiski ülemäära hull. Kõik oli kena, välja arvatud see, et mulle tehti võistkonnasisest šabotaaži.

Enne võistlust toimunud arutelus jäi kõlama kindel veendumus, et minnakse vanade suuskadega. Sinisilm nagu ma olen, võtsin muidugi ainult oma vanad suusad kaasa. Suusavarustuse paika sättimisel kuulen siis Kaido ja Aivari vahelist diskussiooni a la "Siin on ikka nii head rajad.", "Ma tahan ikka sõitu nautida ka.", "Ma lähen ikka korraliku suusaga.". No kena-kena, ja mina, kes ma, mandrimeeste mõistes, suusatada ei oska, pean nende Hi-Tech übersuusatajatega sammu suutma pidada. Mul oli ikka väga raske. Ja ainuke, mis ma rajast mäletan on see, et kogu aeg oli mäkke minek. Isegi laskumistel oli kerge tõus.

3. Ratas + jooks, ~43km



Ratas koosnes põhiliselt kohalike vaatamisväärsuste külastamisest. Kõigepealt Äksis motoklubi MC39 hokiväljak, siis Soitsjärve Linnamäe tipp, Raigastvere vaatetorn ning jõudsimegi sujuvalt esimesse lisaülesandesse Elistvere loomapargi keskuses. Kell oli selleks ajaks tiksunud ette 15:05. Algas minimaalselt 20-minutiline jalutuskäik pargis, mille käigus tuli loendada ilveseid ning nelja erinevasse seltsi kuuluva looma kohta mingi uus huvitav fakt kirja panna. Ilveseid leidsime kaheksast kuus ning kuna kolm on rohkem kui kaks, siis läks meil pisut aega, et kokku leppida, mis fakt kellegi jaoks uus on ja mis mitte.



Edasi viis sõit Vudila vaatetorni, mille asukoha me Elistveres olevalt viidalt teada saime, ning Maarja-Magdaleena kiriku. Sel ajal, kui ma punkti leidmiseks Kaidole selgitasin sakraalhoonete rajamise põhimõtteid, oli Aivar juba tiiru ümber kiriku jooksnud ning punkti ilma põhimõteteta leidnud.



Järgmises punktis ootas meid ees valik:
  • kas jätta rattad maha KP10-sse (nagu kolm meie ees olnud tiimi olid teinud) ning võtta punktid (KP11-KP12) jalgsi.
  • sõita ratastega ringi läbi KP13 teisele poole ja võtta sealt punktid KP11-KP12.
  • minna koos ratastega KP11-KP12 ning murda teisele poole heale teele välja.
Valisime viimase variandi. Kuna jäljed olid ees, siis alustasime ilma räätsadeta ja ratta lükkamisega. Umbes poolel maal tuli meile vastu Twisteri tiim KP12-st ning hirmutas meid vööst saati lumega. Panime räätsad jalga ning liikusime sujuvalt üle ratta kandmise tehnikale. Läksime Twisteri rada pidid KP12 suunas. Kohe meie taga tuli ratastega koos ka tiim Myrk/Axb ning nemad läksid edasi KP11 suunas.

Kui me elektriliini alla jõudsime, siis jätsime rattad maha ning tegime räätsadel KP11-KP12 ringi. KP12 jõudes pidas tiim Myrk/Axb seal pisikest piknikku. Kui me tagasi oma rataste juurde jõudsime, siis oli täpselt samas kohas oma rattad hüljanud tiim Keset loojangut ning KP11 suunas liikusid nad tõesti vööst saadki lumes. Meie aga hakkasime rattaid vedama suure tee suunas. Vahetult suurele maanteele välja jõudes sõitis meist mööda Myrk/Axb. Seega olid nad meist kiiremad olnud.

Vaatasime murelikult kella. Kell 18:00 kukub järgmise etapil aeg ning peale seda saab vaid poolele jooksule. Püüdsime küll liikuda, kuid ega ka aeg paigal seisnud. KP14 olime suht kindlad, et me ei jõua aega või jõuame nii nibin-nabin. Enne karjääri suurele teele keerates sõitis meist jälle mööda tiim Myrk/Axb. Võtsime end neile tuulde ning jõudsime koos minut enne kontrollaja kukkumist vahetusalasse.

4. Jooks, ~5km

Saime tervesse jooksu minna. Kuigi teadsime, et rattas ootab meid ees lühendamine, sest poole tunniga me 5 km ei läbi.



Jooks koosnes kahest osast. Kõige pealt tuli tuvastamata mõõtkavaga kaardilt leida 5 punkti ning seejärel leida karjäärist piiritletud alalt 4 punkti. Jooks läks isegi väga hästi. Kohati tundus, et poole tunniga on täiesti võimalik 5 km läbida, kuid probleeme valmistasid karjääri punktid. Hakkas juba hämarduma ka ning punkte oli tõesti raske märgata. Kolm punkti leidsime suht kiiresti üles, kuid ühe punktiga oli pisut probleeme. Lõpuks ta siiski karjääri servast leidsime.


5. Ratas + jooks, ~20km

Kaks ratta punkti jäi meil vahele ja suundusime otse Lähte lähedale Aili juurde lisaülesandesse. Lisaülesandeks tuli igal liikmel kolmest pakust torn ehitada, sinna otsa ronida, vähemalt neljarealine luuletus lugeda ning enda samal ajal pildistada lasta. Luuletuse valikul tekkis meil järjekordne diskussioon, et kas midagi kaasaegsemat või siis hoopis arhailist, aga jäime siiski klassika juurde ning valituks osutus "Põdra maja".

Järgnevalt tuli üle järve metsatukka minna ja sealt leida 16 tähte. Nendest tähtedest tuli moodustada niipalju sõnu kui võimalik, kusjuures iga sõna võttis võistluseajast maha ühe minuti. Kõik tähed me leidsime ning suundusime edasi Lähtesse sõnu moodustama. Sõnade moodustamise lõpetasime kell 20:44, sest saun ootas külastamist ja supp söömist.

Pärast, pidulikus osas, anti peakorraldaja poolt kõigile Eesti Pagari nännikotike ning meie saime lisaks esikohaväärilised kohupiimakoogid.

Tore võistus oli!

Esmaspäev, 28. veebruar 2011

WAR 2011

WAR 2011

Seekordne WAR (Winter Adventure Raid) toimus Lätis Vecumniekis (Riiast lõunas) 26.-27. veebruar 2011. Tegu siis 24 tunnise talvise seiklusvõistlusega, mille sees öösel kell 3-6 kohustuslik paus, seega võistlusaeg 21 tundi.
Lisaks 24 tunnisele Expert klassile oli ka 8 tunnine Tautas klass. Meie osalesime Expert klassis.
Expert klassis oli registreerunud 11 võistkonda: 5 Eestist ja 6 Lätist - paras Eesti-Läti maavõistlus.
Medisoft Adventure Team osales koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Eleri Hirv.
Võistluste koduleht: www.raid.lv.

Kuna ilmad olid enne võistlust väga külmad, sinna -20 ... -30 kraadi kanti öösiti, siis oli põhimureks enda külma eest kaitsmine. Lisaks oma riietele said ka Martti, Aivar ja Kristjan varustusest lagedaks tehtud. Aitäh varustuse laenamise eest!
Võistluse ajaks ilmataat siiski halastas, Norra ilmajaam lubas päeval -8 ja öösel -15 ning Vene ilmajaam päeval -7 ja öösel -13. Kohapeal peakorraldaja Normunds ütles isegi, et lubati -3 ainult.

Üldse oli selle võistluse jaoks varustuse kokkusaamine ja ettevalmistamine ja testimine senistest võistlustest aeganõudvaim:
  • kust ja milliseid räätsasid saab, kas osta või laenutada
  • suuskade rattale kinnitamiste testimine
  • räätsade testimine
  • räätsade ja suusasaabaste koti külge kinnitamiste testimine
  • termoste kokkusaamine ja nende kaasavõtmise ettevalmistamine, selleks ratta pakiraamile spetsiaalse rattakoti muretsemine
  • kõigile kaherealised naelkummid
  • rataste hooldus
  • suuskade määrimine (olen nüüd mõnda aega suusamäärimise puki omanik ja siis peab ju ise suuski määrima kah)
  • lisaspordiriiete laenamine, et külmale vastu peaks
  • jne

Võistluse start oli laupeval kell 12 ja lõpp pühapäeval kell 12. Meie sõitsime Lätti reede õhtul. Koos meiega tuli ka Elo võistkonnast Ace Logistics Salomon, kelle võistkonnaliikmel Rainil oli vigastus. Sellele vaatamata soovis Elo siiski WAR-il osaleda, kasvõi väljaspool arvestust. Aga kuna www.xtsport.ee naisliikme Mareti lennuk hilines, millega Maret konverentsilt tagasi tuli, siis jooksvalt kombineeriti kahest Eesti võistkonnast üks kokku, Elo asendas Maretit.

Hommikul kell 8 sai roadbook kätte. Seda analüüsides tundus, et esimene päev on kõik punktid võetavad ja teine päev on see keerukam, nagu WAR-il juba kombeks. Kõige keerukam tundus olevat teise päeva 15-minutiline score-O, 15 minuti jooksul oli võimalik saada 5 punkti, mida mõnel teisel etapil peab koguma tundide kaupa.



Kuigi olime ainsana reede õhtul spordihalli läinud (tänu sellele saime saali parima koha - koha elektripistiku all, kust sai elektrit, et veekeedu kannuga vett keeta) ja saime laupäeva hommikul esimesena roadbook kätte, suutsime ikkagi ajahätta jääda, viimasel minutil jõudsime starti.
Ilmselt see oli ka üks põhjus, miks jäi GPS sisse lülitamata: Martti oli nimelt oma GPS loggeri meile kaasa andnud, et teekond salvestada, aga võistluseelses saginas sai sisse lülitatud ainult kell, GPS jäi sisse lülitamata...seega saime ainult kõrgusnäidu, mitte aga teekonda...

1. etapp - fotoorienteerumine ratastega

See oli pika kirjeldusega kolmel A4 lehel olev ülesanne, igale liikmele koopia sellest 3 lehest. Kuna kaptenite koosolekul oli selle reegleid meile tutvustatud, siis see, mida teha, oli teada.
Meile anti:
  • igaühele koopia kaardist, kuhu olid märgitud kõik kontrollpunktid
  • igaühele koopia kontrollpunktis tehtud fotost, foto oli tehtud alati mingist tekstist, kust oli üks sõna punasega maha tõmmatud, st ära peidetud
  • igaühele paberileht, kus oli:
    • tabel igast kontrollpunktist leitava peidetud sõna jaoks, tabelis oli igas sõnas üks täht punasel taustal, seda sai kasutada lahenduspildi joonistamisel
    • joonistusala, kuhu sai lahenduspildi joonistada




Teha tuli:
  • esimeseks ülesandeks oli käia kontrollpunktid läbi, leida punase taha peidetud sõnad, võistkonna liikmed võisid soovi korral punktid omavahel ära jaotada ja hargneda, eelnevalt oli soovitav kohtumispaik kokku leppida, et pärast jälle kokku saaks
  • leitud sõnades punaseks märgitud tähe abil tuli joonistada lahenduspilt, alustada punasest täpist ja tõmmata joon lähima selle täheni (või numbrini), mis antud sõnas punasel taustal oli
  • edasi tuli seda lahenduspilti näidata kohalikele ja küsida neilt, kus pildid kujutatud asi asub, peakorraldaja arvas, et 95% elanikest teavad selle asukohta
  • kui kohalikelt objekti asukoht teada saadud, tuli ratastega sinna sõita, seal oma lahenduspilti näidata ja peale seda sai järgmise etapi kaardi
Minule sai kaguosa, Aigar ja Eleri võtsid kirde ja loodeosa. Kohtumispaik kiriku juures ja kui 2 esimest on kiriku juures, siis üks nendest läheb edela osa võtma.
Eleri jõudis kõige esimesena kiriku juurde, Aigar teisena. Minul läks kuidagi kaua aega, kui sinna jõudsin, siis jõudis kohe ka Eleri tagasi juba edelaosa sõnadega.
Joonistasime kena jänku valmis ja läksime siis ühte poodi uurima. Meie esimene mõte endal oli, et kusagil on mõni striptiisibaar, kuhu minema peab. Küsisime ühe vanema meesterahva käest, kes poes müüjana tegutses, ta esialgu ei tahtud ei vene ega ka inglise keeles rääkida, hakkas meiega läti keeles rääkima, aga kui mitu korda "zajats" ütlesime, siis ütles ta "ahhaa" ja tuli poest välja ja näitas meile kätte teeotsa, mida mööda paar kilomeetrit tuleb sõita ja siis on vasakut kätt mingi jänestega seotud koht. Tänasime teda ja asusime teele.
Paar kilomeetrit sõitu ja olimegi korraldajate auto juures. Seal on mingi pisike jäneseteemaline pargike. Palju jänesemajakesi. Aigar suhtles korraldajatega ja sai aru, et mingi lisaülesanne. Saatsid siis Eleri sinna jänese majakeste juurde jooksma. Eleri alustas jooksmist ja hõikas, et mida ma tegema pean. Korraldajad aga hõikasid muudkui "go-go-go". Üritasin küsida, et mida tegema peab. Üks ütles, et peab jooksma, hõikasime Elerile, et tuleb joosta ümber jäneste majade. Eleri hõikas vastu, et kust. Jooksin siis kah sinna majade vahele. Küsisin möödaminnes veel teise korraldaja käest, et kas tuleb ümber majade joosta, siis saime lõpuks vastuse: "find map" :) St tuli leida jäneste majake, kus veel kaart alles oli ja sealt kaart võtta, kohe leidsimegi seepeale kaardi.

2. etapp - ratas

Kaart, mille jänese majakesest leidsime, oli aastast 1929, st 82 aastat vana.

Eleri oli nõus kaarti lugema ja nii asusimegi teele, punktide järjekord: 31-32. Kuna anti 2 kaarti, siis sain ka ise aeg-ajalt kaardile pilgu peale visata. Mina ei suutnud kokku viia kaarti ja maastikku, ma ei tea, kas sõitsime mõnda kaardi peal olevat teed pidi või mõnda uut teed pidi, küll aga jälgisin, et suund vähemalt klapib. Eleri tegi ees väga tugevat tempot, mul oli raskusi tuules püsimisega, pidevalt kippusin maha jääma. Ja siis mingi hetk kui pikalt sõidetud ja tee kurviga paremale läks, keeras Eleri sealt vasakule ja teatas, et kohe peaks punkt olema. Ja oligi...minu jaoks müstika... Punktis oli info selle kohta, et on ka lisapunkt nr 80.
Edasi jälle Eleri juhtimisel punkti 80, minul taas raskusi tuules püsimisega. Seekord ma sain enam-vähem aru, mis toimub ja kus sõidame. Peagi olimegi punktis.
Edasi 32 suunas, tempo taas kõrge. Jäistel laskumistel sõitis Eleri natuke ettevaatlikumalt ja siis ma kasutasin seda taastumiseks, et kihutasin täistempos alla, et siis tasasel maal ja tõusudel paremini tempot kannataksin. See etapp oli minu jaoks eriti müstika, kohati sõitsime minu arust väga vales suunas, aga siis Eleri teatab, et peale kurvi peaks punkt tulema ja jälle oligi nii...väga hea töö Eleri poolt.
Edasi vahetusalasse, ka sinna viis Eleri meid veatult.

3. etapp - scoreO 1 tund, kas jalgsi või suuskadel

See oli siis võistluse üks võtme-etappidest. Selle reegleid saab lugeda roadbook esimeselt lehelt. Kaart ise oli järgmine:

Enne rattaetapi finiši võtmist, millega hakkas scoreO aeg jooksma ja saime scoreO kaardi kätte, panime kõik vajaliku etapiks valmis. Otsustasime jalgsi etapi läbida ja kasutada räätsasid.

Planeerimisel teadsin varasemast kogemusest, et 95% tõenäosusega saab parima variandi, kui liita lihtsalt kokku kõige suuremad punktid, nii et 151 punkti koos, vajadusel viimast-eelviimast arvessevõetud punkti asendades. Nii tegingi. Aigar ühendas punktid loogiliseks ringiks ja asusime teele. Elevust tekitas näiteks toodud punkt 107, milles näites oli 48 punkti, aga õiges kohas 4 punkti. Suutsime selle konksu alla neelamata jätta, aga www.xtsport.ee võistkond sai selle tõttu antud etapilt 0 ja oleks nii äärepealt võistluse võidu maha mänginud.

Üks viga, mis me tegime, oli see, et olime kindlad oma võimetes maksimumpunktid "koju tuua". Aga oleks (kui paha sõna) pidanud jätma ka varuvariandi, mida antud punktide valik meile võimaldas.
Meie valik oli: 110-111-112-106-101-105 (106 asemel oleks parem olnud 109)
Minimaalse teepikkuse lisandumisega oleks olnud sama head variandid:
- kui jooksvalt oleks tundunud, et jõuame aja sees tagasi: 105-101-110-111-112-109
- kui jooksvalt oleks tundunud, et ei jõua aja sees tagasi ja 112 jõudmisel 1 tunniga probleemid: 105-101-110-111-109-112 ja siis oleks jäänud pool tundi aega tagasi lonkida, et 5-1=4 punkti saada
Seda taktikat "võtame järjest vajalikud punktid ja lõpetame taga nurgas ja longime poole tunniga tagasi" olime varem kasutanud, aga seekord ei tulnud millegipärast see variant üldse mõttessegi...

Oma valiku 110-111-112-106-101-105 realiseerimine läks siis järgmiselt.

110 läksime alguse mööda teed, siis räätsad jalga ja põllu peale punkti suunas. Eleri luges kaarti. Korraks oli Eleril kontakt kaardiga kadunud, aga see taastus ja ca 30 sekundise minikaarekesega saime punkti kätte. 1:25000 kaart on üsna üldistatud ja selle lugemine nõuab harjumist.

111 läksime suunda, kuni jõudsime teeni. See oli seesama tee, millelt olime esimesse punkti (110) pööranud. Ees läks üks Läti võistkond ja see pööras seda teed pidi lõuna poole jooksu. Ilmselt ajas see Eleri segadusse. Järgnesime mõne aja lätlastele. Lugesin kaardilt lagedaid ja metsi ja ütlesin Elerile, et see on esimene tee ja need metsa ning lageda alad klapivad. Aga Eleri püüdis reljeefi lugeda ja nii pöörasimegi tagasi 110 poole ja tuhlasime pisut sealkandis oleva mäe otsas. Eleri kurtis, et ta ei jaksa räätsadega hästi joosta ja kuna koorik kandis normaalselt, siis edasi jätkas Eleri ilma räätsadeta ning mina ja Aigar räätsadega. Kui sealt mäe pealt punkti ei leidnud, siis ütlesin, et selle eelmise tee peal olin ma paigas, et ma tean, kus punkt on ja nii läksimegi seekord minu vedamisel punkti. Seda etappi läbisime 14:37, võrdluseks www.xtsport.ee aeg 4:29, seega meil viga nii 5-10 minutit. scoreO puhul nii suur viga sisuliselt surmahoop. Aga raja peal olime optimistlikud ja jätkasime rõõmsalt pingutamist.

112 läksime suunda ja 25 minutiga olime kohal. Ja kui siis Aigarilt kella küsisin ja selgus, et 10 minutit on veel jäänud, siis oli selge, et üle 0 punkti me siit kuidagi ei saa.
Samas nüüd rahulikult asja uurides on näha, et teoreetiline variant oleks olnud üritada selle 10 minutiga 109-106 võtta, siis oleks 2 KP jagu punkte kokku saanud (122) ja koos hilinemise -1 kokku saanud 2-1=1.
Võistluse ajal aga lõpetasime kontrollpunktide võtmise, kuigi 109 jäi meile veel kontrollaja sees lausa tee kõrvale. Oleksime selle võtmisega saanud 1 KP jagu väärtuspunkte, aga hilinemine oleks selle nullinud, seega polnud mõtet karjääripervele üles ronida.
Õnneks ei morjendanud see kedagi eriti (vähemalt mind mitte ja ka teised tundusid rahulikult sellesse suhtuvat) ja nii liikusime rahulikult tagasi vahetusalasse.

Sellel etapil said üldse punkte 2 võistkonda: Elita sai 4 ja Makonites 1. Kõik ülejäänud said 0.

4. etapp - suusatamine

Suusatamises anti 2 kaarti. Kaart aastast 1970-1980, vanus seega 30-40 aastat. Tegu suundorienteerumisega ja kõikide punktide võtmine kohustuslik.

Ühe kaardi panin mina oma kaardiplanšeti vahele, teise andsin Elerile kaelariputatava kilekoti sees. Aga see kilekott oli olnud rullis koti küljes ja sirgu seda enam ei saanud ja nii Eleri andis selle enda käest ära. See oli aga viga, sest suusatamise esimese etapiga tegin ma meie selle võistluse suurima vea, umbes 20-25 minutit.
Olin kohe algusest peale ebakindel. Sõitsime seda teed pidi, mis kaardil kah kujutatud ja mis asus punktist ida pool. Aga kaugust hinnata ei suutnud ja kaardi järgi tundus, et igal pool peaks lage olema, aga ümberringi muudkui metsad. Sõitsin muudkui edasi ja lootsin, et ehk saan kuidagi millegi abil kaarti sisse ennast, aga ei saanud. Lõpuks jäin seisma. Hiljem selgus, et see koht oli punktirõnga sees, kui oleks paremale mäe peal oleva puu otsa vaadanud, oleks punkti lehvimas näinud.
Ütlesin, et ei ole kaardis, näitasin ka Elerile ja Aigarile kaarti. Otsustasin edasi sõita mööda teed. Mõne aja pärast lõppesid ka viimased suusajäljed. Siis otsustasin, et punkt peaks sellest teest lääne poole jääma ja kuna 30-40 aasta vanune kaart, siis see kõrge võsa, mida igal pool esineb, on kaardi peal ilmselt lage. Kaugemal märkasin nagu vanemat metsatukka ja ka künkakesi ja nii sõitsime sinna neid vaatama. Aga punkti seal ei märganud ja Aigar ütles väga loogiliselt, et siin pole ühtegi suusajälge, kogu see kamp meie ees ei saanud ju kuhugi haihtuda ega lennates liikuda. Ütlesin siis, et ma üritan siis orienteerumise asemel, mis mul välja ei tule, hoopis jäljekütti mängida ja teiste jäljed üles leida. Sõitsime tagasi sinna kohta punktirõnga sees, kus olime juba korra peatunud. Seal märkasin idas küngast ja selle peal puud. Läksin seda vaatama, aga mõne aja pärast hüüdsid Eleri ja Aigar mind, et näevad punkti - kaks Läti tiimi ronis teest lääne pool puu otsa punkti võtma ja suhtlesid omavahel häälekalt.
Punkt asus suus 5-6 meetri kõrgusel puu otsas. Ja oksi, millest kinni hoida, polnud just ülearu. Eleri ronis ca 2-3 meetri kõrgusele ja siis hindas suusasaabastes edasironimise liiga ohtlikuks ning võttis suusasaapad jalast ja ronis sokkides punkti juurde (prrr...külm oli seda vaadata).

Edasi tundusid punkti veel keerulisemad olevat ja nii võtsin oma peaülesandeks mitte teiste suusajälgi silmist lasta. Aga edaspidi harjusin kaardiga ja olin üldiselt kaardis, samas ilma teiste jälgedeta oleksin ilmselt mitmeid vigu teinud.

34. läksime lõpus mööda oja. Kohati oli seal tõeliselt lahe uisku sõita, aga siis kui tulid kõrkjad, siis see pidurdas järsku suuski, nii et kuku või pikali.

35. minek oli üks suur ojaralli, oli tore.

36. alguses taas oja, edasi juba mööda maismaad, kohati kena sõidetav lagendik, siis totaalses võsas suuskadega ragistamine.

37. minnes hakkas hämarduma. Olin kaardis kinni ja see tuli väga kasuks. Sest siis kui ma arvasin, et nüüd võiks punkt olla, lõppes kaardil kujutatud tee ära ja juurde oli tekkinud ida-lääne suunaline maantee. Kuna teadsin, et punkt peab siin kusagil olema, siis hakkasin üle valli teisele poole teed lageda äärde punkti otsima ronima. Siis märkasin 10 meetrit vasakul teiste jälgi ja läksime nende jälgede järgi punkti - elupuu all 10 meetrit maanteest. Kui selle koha peal poleks kaardis kinni olnud ja neid jälgi märganud, siis oleks suur viga kerge tekkima olnud.

38. punkti minekuks tegin ettepaneku minna tuldud teed tagasi raudtee äärde ja mööda raudteed kindla peale punkti minna, sest mind hirmutas kaardile kantud fraas "KOREJA". Aga Eleri arvas, et lähme ikka mööda kaardil mittekajastatud maanteed, kui see ära pöörab, siis lähme läbi metsa. Mööda maanteed vahelduseks nii hea sõita ja põnevam kah, nii tegimegi. Leidsime ka teiste jäljed igal pool üles.
Etapi keskel panime lambid pähe.
Teiste jäljed viisid meid punktist edelas olevasse teede risti. Kolm Läti tiimi, keda olime aeg-ajalt rajal kohanud, olid seal peata olekus, olid sõitnud punkti poole ja siis tagasi keeranud ja siis ei teadnud mida edasi teha (seal oli tee lahti aetud ja esimeste jäljed polnud seetõttu nähtavad). Mina aga sain ennast kohe kaarti selle koha peal ja nii sõitsime uhkelt vedurina kolme Läti tiimi ees punkti.

39. punkti minnes kohtasime Twister Mürakarud, kes oli juba ratast lõpetamas. 39. viisid teiste jäljed veatult ja edasi vahetusalasse.

5. etapp - ratastega tagasi võistluskeskusesse

Vahetusalas kulus meil väga kaua aega:
  • bahillid ja suusasaapad jalast
  • kivikõvaks külmunud tossude või saabaste jalga kangutamine (Eleri ja Aigar arvasid, et järgmine kord peab kindlasti kingalusika kaasa võtma)
  • bahilid tagasi
  • sõime-jõime
  • suusad ja kepid rataste külge
  • räätsad kottide külge
  • suusasaapad pakiraami või koti külge
Aga kui sõitma saime, siis jätkasime oma Eleri poolt alustatud kiiret ja veatut rattaetappide läbimist. Kaart oli aastast 2010 (st tuliuus) järgmine:

Otsustasime läbida 40-41, sest kui punkt 42 on pandud õnneloosiks (vt rodabook 2. leht), siis on 50-50 loosi tõmbamise tõenäosus, ükskõik kumb enne võtta, kas 40 või 41.
42 asus tegelikult 500 meetrit IN-4 loodes. Seega polnud õnneloos, vahet polnud, kumba pidi ring teha.
Tempo oli mõnus ja punktid leidsime kenasti. 42. juures oli pisut nuputamist, kuidas 2,5 meetri kõrgusel oksa küljes olevat punkti koposteerida. Piisas põlve-pätipukist ja punkt sai kõigil võetud.
Ja olimegi tagasi võistluskeskuses. Samal ajal jõudis sinna ka www.xtsport.ee, kes oli juba järgmise etapi lõpetanud.

6. etapp - rogain jalgsi või suusatades

Kaart oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime minna jalgsi ja räätsadega ning teha ringi 49-48-45-44-43-46-47-51-50, vajadusel õgvendades. Raja keskel saigi selgeks, et 47 ja 51 jäävad seekord võtmata.
Punktid leidsime üldiselt kenasti. Ka teiste jäljed olid linnaelanikest puutumata maastikuosadel kenasti ees olemas.
Esimesse, 49., punkti minnes haakis üks kohalik koer ennast meile külge ja läbis kogu jalgsietapi ning ka pärast suusaetapi koos meiega. Ta oli kohati tüütu, eriti pööraseks muutus siis, kui me teed hakkasime jooma, siis ta ärritus ja kiskus Eleril kaardi käest ja pistis sellega jooksu, õnneks lasi varsti maha. Minul kakkus räätsakotti käest ja hüppas pidevalt rinna peale üles ja näitas hambaid. Rahunes alles siis kui talle täiest kõrist röögatasin.
Räätsad olid väga vajalikud punktist 43 kagusse teede risti minnes. Ilma nendeta vajus iga teise sammuga üle põlve lumme.

7. etapp - suusarogain

Üks põhjus, miks jalgsi 47 ja 51 vahele jätsime, oli see, et tahtsime suusaetapil vähemalt ühe punkti võtta, et see etapp kah ikka kirja saada. Kaart ise oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime, et võtame 2 punkti: 53 ja 56. Eleri ütles, et võtame kõigepealt kaugema (56), et siis on see võetud ja näeme paremini, mis seis ajaga on. Nii tegimegi. See oli mulle harukordne võimalus puutumatul maastikul esimest jälge ajada. Mobiilimasti ja tähtede järgi suunda hoides saingi täpselt punkti piirkonda. Punkti piirkonnas oli võsas ragistamist, mis eriti Elerile raskusi valmistas seal üle puude astumiste ja okste vahelt enda suuskade läbisurumisega. Eleri kurtis üldse, et suusatada raske. Nädalatagune Tartu maraton veel kontides.
Ja nii oligi, et aega kulus palju ja 53 võtmine oleks suure tõenäosusega tähendanud aja ületamist. Seetõttu otsustasimegi tagasi sõita, kuigi mul oli selle mõttega alguses raske harjuda, aga see oli õige otsus ja peagi sain sellest kenasti aru. Punkti juures kohtusime ka Twister Adventure Team-i, neil jäi üks punkt võtmata, meie ainult 1 võtsimegi.

Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses, kus võis alata kella 3-6 puhkus. Panime Aigariga veel suusad ja kepid rataste külge, et hommikul vähem tegemist oleks. Randy sellepeale küsis, et kas me läheme juba rattaetapile :)

8. etapp ratas

Põhku sain mina 3:30 ja 4 vahel ning äratus 5:30. Kokkulepe Aigariga oli, et kohe kui äratus, siis kohe ka ärkab, sest eelmistest kordadest on teada, et Aigaril on raske ärgata. Seekord läks äratus üsna hästi. Juba viis minutit peale 6 olime stardis. Kaart oli taas aastast 1929, st 82 aastat vana:

Ma ei suutnud kaarti sisse elada, stardikohta leida. Aga andsin Elerile info suuna kohta ja asusime teele. Palusin Aigaril mõne aja pärast ka odomeetri näit fikseerida. See oli väga vajalik. Sest me sõitsime punkti 61 poole ja sõitsime ja sõitsime ja siis sai 5 ja siis 6 km täis ja ees pandi ikka täie rauaga tuld. Paar Läti tiimi ja Twister Mürakarud olid meie ees. Hõikasin siis Elerile, et kilomeetrid on täis ja peame midagi ette võtma, muidu oleme varsti Riias väljas, seda kaardil kujutatud kurvi lähime 2-3 kilomeetri jooksul ei paistnud kusagilt, tee oli tikksirge...
Üks tee läks paremale ja mõne aja pärast teine tee, mõlemad pisikesed metsavahe teekesed. Ja siis suutsimegi võtta vastu psühholoogiliselt raske otsuse, mitte järgneda eesliikujatele, vaid jääda teise teeotsa juures seisma ja asuda otsustama, mida teha.
Punkt 1: on vaja paremale keerata, kilomeetrid on täis ja veel pisut pealegi.
Punkt 2: paremale läksid pisikesed metsavaheteed.
Punkt 3: kui minna, siis kumb on parem, kas esimene või teine teeots.
Ees lätlased ja Twister Mürakarud muudkui kaugenesid ja kaugenesid.
Siis kuulsime päästvaid hääli, nimelt tuli tagant www.xtsport.ee. Kuulsime kauguses Sixtenit ütlemas, et oleks pidanud esimesest teeotsast ära pöörama. Randy ütles, et sõidaks edasi. Kui meie juurde jõudsid, siis peatusid mõneks ajaks ja pöörasid sellest teeotsast ära ning meie järgnesime.
Kui paar kilomeetrit sõidetud, jõudsime teeristi. Seal jäime mõlemad võistkonnad seisma. Eleri avaldas arvamust, et see võibki see kaardi peal olev tee olla. Randy-Sixten-Elo sõitsid varsti edasi. Meie Eleriga pisut vaidlesime. Mina tahtsin paremal paistvat teed vaatama minna. Eleri küsis, et mis on selle mõte, me võiks püüda ära arvata, kus me asume ja siis vastavalt tegutseda.
Seisime ja mõtlesime seal päris pikalt. Ja varsti jõudsid sinna ka mitu lätlaste võistkonda ja Twister Mürakarud, kes olid lõpuks ümber keeranud ja tagasi tulnud. Heiti küsis, et millised on ideed. Mul eriti polnud. Selle tee suund muidu sobis, aga all paistis ka teine tee, seega minul jälle dilemma, et kumba teed eelistada. Anniki märkas vasakul surnuaeda, kaardil oli mingi kastike, selle järgi toimus siis arvamine, et oleme selle surnuaia juures, mis kaardil märgitud (tegelikkuses oli see uuem surnuaed, mida kaardil polnud). Seega siis antud teed pidi edasi Twister Mürakarude vedamisel. Paar kilomeetrit sõidetud ja oja ega tee käänakut ei tulnud ega tulnud. Vasakul oli mingi suurem lohk, korra arvasin, et võiks sinna vaatama minna, sest surnuaiast tuleku kilomeetrid ammu lõhki. Aga järgnesin siiski teistele. Siis lõpuks tuli oja ja tegelikult ka õige tee, aga minul oli segadus ja ei suutnud kaarti kokku panna. Heiti märkas siiski vasakul järvekest, jäime seisma ja ennäe imet, järvele jõudes paistiski järve tipus punkt. Punktist läksime mööda teed tagasi rataste juurde ja sõitsime tagasi punktist mööda järgmise vahetusala poole. Kaart 100% ei klappinud, aga suuna järgi oli aru saada, et ainus lahtilükatud tee viib meid lääne suunas, ilmselt kaardil kujutatud suure tee peale. Nii oligi. Edasi kaart juba klappis ja peale mõningast pedaalimist koos Twister Adventure Teamiga olimegi vahetusalas.
Selle etapi tänapäevast seisu nägime hiljem viimase rattaetapi kaardilt.

9. etapp - scoreO 15 minutit kas jalgsi või suuskadel

Nüüd siis see etapp, kus 15 minutiga võis saada imelised 5 punkti. Reeglid on roadbook 3. lehel. Sellega saigi üks võistkond hakkama - www.xtsport.ee ning tänu sellele sai ka kogu võistlusel esikoha - tegi tasa esimese scoreO kaotuse Elitale. Kõik ülejäänud võistkonnad said siit aga ilusa ümmarguse nulli.

15 minutit läks käima rattaetapi finiši märkimisega. Seega tuli ennast enne planeerimiseks-jooksuks valmis panna. Kuna tegu oli karjääriga, kus palju ronimist, siis suusad ja räätsad ilmselgelt kasutud. Seega siis jooksma.

Üsna pea peale kohalejõudmist alustasimegi. Võtsime ratta finiši ja saime kaardid.

Aga juba tekkis uskumatu tõrge - mina mäletasin, et tuleb võtta 79 punkti maksimumi jaoks ja planeerisin selle jaoks raja, aga Aigar mäletas 75, käis veel vaatas järele ja oligi 75 ja siis planeerisin raja ümber, 1,5-2 minutit ajakadu - tõesti uskumatu prohmakas...
Meie rajaplaneering sai: 124-126-122-127-129-130
Realiseerimisel juhtus nii, et peale 124 läks jälg 123-122 poole ja kuna ma kohe peale 124 võtmist ei suutnud organiseerida tagasi starti ronimist, siis lihtsalt läksime mööda jälge ja olime lõpuks 122, sealt 126 ja 127 ja vahetult enne 129 sai aeg otsa ja jalutasime finišisse.
Tagantjärgi vaadates leiab siit mitmeid ja mitmeid huvitavaid lahendusvariante, eriti veel siis, kui ei lähe tingimata 5 punkti püüdma, vaid on soov üleüldse mingeid punkte saada.
Üks lahendusvariant oleks ka: vaadata kõige suurema punktisummaga punkt kohe peale kaardi saamist ära ja selle poole teele, võttes tee peale jäävad punktid, üks liikmetest jooksu ajal arvutab ja püüab leida lahenduse, millised punktid veel võtta, et mingidki (võimalikult suured) punktid koju tuleksid.
Toon siinkohal ära ka www.xtsport.ee imelised 15 minutit, mis kogu 24 tunnise võistluse saatuse otsustasid (loomulikult, ülejäänud aeg tuli kah ikka tubli olla, aga see oli otsustav):
  • start - 7:32:33
  • 124 - 7:36:54
  • 123 - 7:39:45
  • 122 - 7:41:16
  • 127 - 7:42:47
  • 128 - 7:44:39
  • 130 - 7:46:09
  • finiš - 7:46:49
Ja 44 sekundit jäi veel ülegi :)

10. etapp - suusarogain

Peale scoreO siis suusatama. Eleril varbad külmetasid, aga ta pidi minu ja Aigari järel ootama, see saabaste vahetus ja bahillide sättimine ja söömine võttis meil sellel võistlusel millegipärast liiga kaua aega. Lõpuks saime siiski liikuma. Kaart oli järgmine:

Esialgne plaan oli võtta 5 punkti, kui aeg otsa lõpeb, siis varem tagasi tulla: 69-66-65-63-64. Tegelikult osutus karjäärist 69 suunal väljapääsemine suurt ronimist nõudvaks ja nii väljusime karjääri sissesõidu teed pidi ning jooksvalt sai 5-st punktis 3: 65-63-64 :)
Suusatamine toimus väga rahulikus tempos. Sai nautida kena Läti talvist metsaalust, tõesti oli kena ja mõnus oli off-road suusatamine.
Finišipunkt tuli leida karjääri servast tehtud foto abil ja see oli lihtne ülesanne:

11. etapp - rattarogain

See oli tore etapp. Kaart on järgmine:


Põnevust lisas info roadbook-ist, et 0,75 km off-road. Siin tehti mitmeid erinevaid otsuseid:
  1. 71 jalgsi ja 72 ümber sõites või hoopis ära jättes
  2. 71 rattaga otse käekõrval lükates (see roadbook 750 meetrit, kuni sõidetavale teele jõudis) ja 72 otse mööda pisikesi teid sõites
  3. sama, mis eelmine, aga 71 rattaga loode kaudu ringi sõites - sai kogu etapi rattaga sõita, aga loode kaudu ümbersõit suht kehvakesed teed ja kuna lumi kandis isegi ratast enam-vähem, siis otse ratast lükates vist kiirem
Meie valisime ratta käekõrval lükkamise ja otse sõitmise, st variandi 2. See oli tore. Esiteks said jalad ratta lükkamisega soojaks ja teiseks oli otse rahulikult sõita mõnus, eelnevalt oli kihutada küll saanud. Need otse teed olid keerulised - nõudsid head rattavalitsemise oskust, aeg-ajalt käis ikka jalg maas, aga sõita sai.

Viimases rattapunktis olime kõige esimestena ja viimasest punktist finišisse sõites tegi Eleri jälle sama tempot nagu võistluse alguses, et kohe pidi pingutama, et taga püsiks.

Võistluse lõpetasime rõõmsas tujus, kuigi sportlik tulemus hea polnud. Olime võistluse kaasa teinud, elamusi saanud, sportlikult pingutanud - just see, mida mina sellelt võistluselt ootasin.

Peale võistlust kerisin magama, et tagasisõiduks valmis olla. Randy arvas küll, et öösel sai ju juba magatud, aga minu jaoks oli see uni asendamatu. Peale seda tundsin ennast värskena ja suutsin probleemideta tagasi koju sõita. Uniseks muutumise korral oli Elo valmis roolis asendama, aga seekord polnud seda tarvis.

Kokkuvõtteks: organiseerimist oli palju, aga olen väga rahul, et sellel võistlusel osalesin.

Tulemused kah:
1 WWW.XTSPORT.EE 43 19:31:16
2 ELITA 42 20:33:44
3 TWISTER ADVENTURE TEAM 35 20:43:28
4 TWISTER MÜRAKARUD 34 19:56:33
5 DFZ.LV ADVENTURE TEAM 31 19:46:22
6 RS&CO 31 19:59:39
7 RUMAKSS 31 20:01:55
8 MEDISOFT ADVENTURE TEAM 28 19:58:33
9 MĀKONĪTIS 28
10 CHARLIE TEAM 25 19:34:34

Teiste Eesti võistkondade koosseisud:
  • www.xtsport.ee - Randy Korb, Sixten Sild, Elo Saue
  • Twister Adventure Team - Tiit Tähnas, Sven Liivand, Marge Erm
  • Twister Mürakarud - Heiti Hallikma, Erki Erm, Anniki Inno