Esmaspäev, 29. detsember 2008

28. detsembri treening

Aeg: 28. detsember 2008 kell 10-18
Koht: Otepää lähedal Veski baas
Rajameistrid: Eduard ja Artur Taivere
Osalejad: Aigar Sirel, Martti Mikk, Kaido Hallik, Eleri Hirv, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Andres Pae, Margus Marrandi, Leivo Sepp

Seekord võõrustasid meid vennad Taivered, kes olid koos ilmataadi abiga kokku pannud Läti stiilis raja. Olid olemas kõik tingimused seiklussportlase proovilepanekuks:
* kohati kukkus raja läbimisel ka keskkohani lume sisse
* olid veetakistused, mida sai ületada jää peal baleriini tantsides või mööda puid turnides
* punkte oli pandud ka ujuvatesse kohtadesse, pidi olema maksimaalselt tähelepanelik, et neid leida
* oli punkt, mille jaoks rajameister oli pannud igaks juhuks 2 tähist (erinevatesse kohtadesse), aga kumbki polnud õiges kohas, ühelt poolt tulijatele jäi üks punkt tee peale, teiselt poolt tulijad surfasid kaua aega ja lõpuks koba peale leidsid teise punkti :)
* tuli näidata head rattavalitsemist jää peal ja autojäljes sõites (autojäljest väljasõit tähendas ratta ristikiskumist ja üldjuhul ratta pealt mahatulekut)
* tuli hakkama saada 5-10 kraadise külmaga
* kohati tuli ratast seljas tassida
* kaardid olid vanad ja pidi olema loominguline, et aru saada, mis on maastikul vahepeal muutunud

Tulemused

Rada oli planeeritud vaheldusrikas: ratas + jooks 1:20000 põhikaardil rogaini kujul kontrollajaga 2:10 + ratas + suundorienteerumine spetsiaalsel o-kaardil 1:10000 kaardil + ratas. Ratta kaardiks oli 1:50000 baaskaart.

Kuna Katri seekord haiguse tõttu treeningule ei jõudnud, siis läksin rajale koos Eleriga.

Esimene ratas


Esimene punkt tuli kenasti.

Teise punkti, mille legendiks oli raja ja oja rist, läksime kolmanda punkti kaudu, sest otsustasime pigem joosta edasi-tagasi kui et ratast läbi metsa tassida.

See osutus punktiks, mille jaoks rajameitser oli pannud igaks juhuks 2 tähist. Milline oli seis kaardil vs maastikul: kaarti vaadates oli kõik ilus - kena teeke läheb ojani välja, aga looduses oli tee enne oja vahepeal kinni kasvanud ja siis läks uuesti edasi. Rattaraja autor Artur kommenteeriski asja nii, et vaatasin: tee lõpeb ära ja märjem koht kah on (künka peal oli suurem poriloik) ja panin punkti maha, kõrvalt leidsin mingi hargneva tee ja panin selle lõppu kah punkti.

Need, kes otsustasid rattaga punktini sõita ja siis läbi metsa tassida, leidsid hargneva tee lõppu pandud punkti. Need, kes tulid järgmise punkti poolt joostes, leidsid peale pikki otsinguid künka peale suure porilombi kõrvale pandud punkti.

Meie Eleriga leidsime selle nii: olime peaaegu loobunud punkti otsimisest, siis tegin ettepaneku, et jookseme sellele teele välja, kust rattaga punkti tulijad oleksid pidanud tulema ja siis seda teed mööda tuleme, vaatame, kas saame punkti kätte. Ja kui olime 100 meetrit jooksnud siis Eleri teravad silmad nägid vasakul künka peal tähist.

Eriti kaua läks selle punktiga Marttil. Kui Eleriga juba ülejärgmise punkti poole teel olime, siis helistas Martti ja hargnes järgmine dialoog:
Martti: "ütle vähemalt seda, kas te leidsite teise punkti"
Kaido: "jah"
Martti: "ära rohkem midagi ütle"
Ja Martti seiklussportlasele kohane visadus kandis vilja, ka tema leidis selle punkti, sarnaselt meie leidmisega - mööda kraavi liikudes heitis pilgu künka peale ja nägi seal tähist lehvimas.

Kolmanda punkti teederisti juures oli mul hämming, et justkui on õige koht, aga tähist pole, aga Eleri teravad silmad leidsid kiiresti tähise, mis oli paarkümmend meetrit metsa sisse pandud.

Neljandasse punkti minnes tegin o-tehnilise vea, valet teeotsa pidi edasi-tagasi sõites kaotasime ehk 5-10 minutit. Kolme tee ristist tuli minna 2. teed pidi, aga kuna esimene tee oli lume all ja ma ei märganud seda, siis läksin kahjuks 3. teed pidi.

Punkti 4A minnes tuli ratta tassimist ja sellega üle kraavi hüppamist harjutada.

Rogaini algusesse minekul küsisime korra ka talumehelt teed, kui olime tema taluni jõudnud. Ta ütles, et ega kuni suure teeni rattaga küll sõita ei saa. Aga me tõestasime vastupidist :)

Rogain

Tavaoludes poleks 2:10-ga selle raja läbimine probleem olnud, aga lumi tegi kõikide punktide võtmise raskeks. Samas Maku-Leivo kontrollaja sees ja Martti 5 minutise hilinemisega läbisid kõik punktid.

Rogaini liikusime aeg-ajalt lahku minnes ja siis jälle kokku saades koos Kristjani ja Aivariga. Rajal sai:
* kohati pooles reies lumes sumbata
* teede peal joosta
* lumekooriku peal joosta
* soode ragiseva jää peal joosta aeg-ajalt mõnes kohas ka läbi vajudes
Meil jäi võtmata 3 punkti ja jõudsime tagasi 11 minutit enne kontrollaega.
Mul õnnestus taas viga teha, punktiga 61, seekord 3-4 minutit ehk. Ja taas põhjus sama - esimesed teed olid lume all ja läksin tagumise tee peale, kus jälg sees oli. Eleri õnneks korrigeeris õige pea.

Teine ratas

See rattaosa oli kiirem. Jalgsi liikumist praktiliselt polnud. Aga sellest tulenevalt hakkas vaikselt külm. Lõpuks olid sõrmed ja varbad üsna külmunud. Icebug 25h tarbeks vaja rattale jalasoojendajad ja korralikud soojad kindad muretseda.

Suundorienteerumine


Rajal oli 5 punkti + 1 peidetud punkt. Jalad olid rattasõidust külmunud, aga esimesse punkti jõudes olid enam-vähem üles juba soojenenud.

Esimesse punkti minekul tegin 2 korral viga:
* kuna kaardil oli rohkem punkte, kui maastikul, siis hakkasin vahepeal vale numbriga punkti minema
* punkti piirkonnas läksin vale nina peale
kokku viga ehk 3-4 minutit, hea et Eleri korrigeeris.

Etapid 2-3 ja 3-4 olid kohati kõhuni läbi vajudes lumes sumpamine. 3. punkt oli üldse rosin seiklussportlasele: pimedas metsas ülitihedas võsas kõhuni lumes :) Kuidas küll rajameister suutis punkti maha panna...igal juhul tänud minu poolt.

Viimasesse punkti minnes oli eriülesanne: punase joone peal on peidetud punkt. Kuna enamus etapist oli tumerohelises metsas, siis kõige loogilisema kohana tundus tee ja punase joone lõikumine vahetult enne punkti. Põhimõtteliselt läks piirkond täppi, punkt oli pandud 20 meetrit teest punkti poole, aga leida seda meil ei õnnestunud. Sellel viimasel etapil kadus mul vahepeal järg käest, keskendumine oli kahjuks kadunud ja nii tuli seal 50-100 meetrit edasi-tagasi käia ja siis tõmblesin peidetud punkti otsides ja siis loobusime sellest ja siis kaldusin punktile peale minnes vasakule, aga arvasin, et kaldusin paremale ja kasutasin halba strateegiat: "otsin paaniliselt punkti, tõmblen edasi-tagasi, vaja punkt kiirelt leida, muidu ei jõua kontrollaega". Lõppes lugu sellega, et punkt jäigi leidmata, tuli punkti piirkonnast lahkuda, et kontrollaega jõuda.
Eleri ei saanud siin kah eriti aidata, kuna tal polnud lampi kaasas. Eleri sai kasutada ainult minu tagavara kaardilugemislampi.

Kolmas ratas

Kolmas ratas osutus meie jaoks tagasi finišisse sõitmiseks. Jõudsime 8 minutit enne kontrollaja lõppu tagasi.
Ainsana võtsid kolmandas rattaosas punkte Maku ja Leivo, kes läbisid 3 punkti 5-st.

Finišis

... ootas meid soe saun ja tugev kõhutäis ja Martti paistes jalg. Martti oli oma jala teise jooksu alguses kahekorra keeranud ja see oli paks nagu puupakk. Pidi traumapunkti minema, üks võimalik stsenaarium on: "kips". Igal juhul Icebug 25h jääb Marttil vahele :(

Kokkuvõtteks tänan vendasid huvitava raja ja hea korralduse eest ning loodan, et Martti jalg peagi paraneb...

Esmaspäev, 15. detsember 2008

13. detsembri JOKA Jukola laagri laupäeva õhtune treening

Aeg: 13. detsember kell 17:10 ühisstardist
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.

Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.

Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.

Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.



Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.

Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.

Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.

Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.



Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...

Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.



Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.

Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!

Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.

Tulemused ja vaheajad pildina:



Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...

Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.

Teisipäev, 2. detsember 2008

30. novembri Pühajärve treening

Aeg: 30. november kell 10 hommikul ühisstardist
Koht: Pühajärve lõunakaldal Saare motell
Rajameistrid: Andreas Kraas ja Kadri Limberg
Osalejad: Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Martti Mikk, Randy Korb, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Eduard Taivere, Artur Taivere, Eleri Hirv, Kaido Hallik, Priit Poopuu, Arti Albert kaaslasega, Maret Vaher liitus hiljem
Rada: rogaini põhimõttel, liikumisviis vabalt valitav, loogiline oli kasutada ratast punkti piirkonda jõudmiseks ja siis joostes punktis käia, 3 lisaülesannet.
Kontrollaeg: kell 16:00

Tulemused

Enne starti toimus võistkondade komplekteerimine. Martti saadeti koos Randyga rajale. Kui Martti sellest kuulis, siis ütles ta, et Randy tapab mu ära. Randy vastas, et ei tapa, et pole nuga kaasas.

Mina läksin rajale koos Eleriga.

Alustuseks oli ühisstardist esimene lisaülesanne: teatesuusatamine vanade mäesuuskadega. Kõige keerulisemaks osutus suuskade jalgasaamine, ilma keppideta sõitmine probleeme ei valmistanud.

Seejärel saime kaardi. Kuna teises lisaülesandes pidi punkt kell 12:30 olema, siis tuli otsustada, kummal pool Pühajärve enne lisaülesannet käia. Ühe poole jaoks jäi siis 2,5 ja teise poole jaoks 3,5 tundi. Mulle tundus lääne pool väiksem ring, aga tegelikult eksisin, ida pool oli tänu parematele teeoludele ja sirgemat teed pidi läbitavatele punktivahedele kiirem.

Nädala alguse lund oli veel päris palju alles. Teeolud olid suurematel teedel head, väiksematel teedel tuli kohati osavat sõiduoskust näidata ja metsarajad olid rattaga läbitamatud.

Lääne poolt jäi meil 3 punkti võtmata, II lisaülesandesse jõudsime sekundipealt õigel ajal, viimane punkt enne lisaülesannet liigutasime ennast ka pisut kiiremini selle nimel.

II lisaülesandeks oli teatejooks, naisliikmetele ca 15-20 meetrit ja meestele ca 30-40 meetrit. Enne jooksu pidi ütlema, palju kulub kahe peale aega raja läbimisele. Vastavalt täpsusele oli võimalik teenida 4 boonuspunkti. Meie olime keskmiselt täpsed (eksimus 15 sekundit) ja saime 2 boonuspunkti.

Peale lisaülesannet läksime ida poole, sealt saime kõik punktid võetud ja jõudsime umbes 15:20 ajal juba tagasi Saare Motelli. Kuna III lisaülesanne oli avatud kuni 15:45-ni, siis arvasin ma, et selle saab kiiresti tehtud, üle veerand tunni seal ei lähe. Aga tegelikkuses oli lisaülesande pikkuseks umbes 1-1,5-2 tundi, olenevalt orienteerumisoskusest ja jooksukiirusest. Lisaülesande sisuks oli joonorienteerumise rajalt 5 punkti üles leidmine. See oli treeningu kõige huvitavam osa, aga kahjuks saime sellest ainult algusosa - 2 punkti läbitud (kokku oli 5 punkti) ja tagasi jõudsime 4 minutit peale 16-t, seega saime vastavalt juhendile ka 4 trahvipunkti.

III lisaülesande kaart:



Edasi ootas motellis soe saun ja supp ning toredad sõbrad ja Minni Nepaali muljed.

Jäin treeninguga rahule - hea 6-tunnine treening aeroobses faasis heas seltskonnas.

Esmaspäev, 17. november 2008

16. novembri Taikse treening

Aeg: 16. november kell 10 hommikul
Koht: Taikse
Rajameister: Kristjan Trossmann
Osalejad: Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel, Kadri Limberg, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Priit Poopuu, Argo Loo, Indrek Juhanson
Rada linnulennult: 16 km ratast + 6,5 km jooksu + 23 km ratast

Treening algas kohe lisaülesandega. Selleks oli penaltite löömine 11 meetri kauguselt saalihoki väravasse. Väravas seisis Arne. Mina olin esimene startija. Esialgu öeldi, et on vaja 2 väravat saada, aga minu esimesi lööke nähes tehti reegel kiiresti ümber, et piisab, kui 1 kord väravasse saab. Ei tea, kas lõin ma nii kehvasti või oli Arne väravas väga tubli. Igal juhul läks mul suhteliselt hästi, umbes 2-3 minutise löökideseeria järel oli pall väravas. Hiljem räägiti, et Kadri olevat väga kiiresti värava löönud ja Priit ei saanudki palli väravasse.

Teisena lõi Aivar penalteid ja ta otsustas koos minuga rajale minna. Kui Aivaril pall väravas, olid mul kaardid parajasti ära sätitud. Esimesed 3 punkti olid lihtsamad. Teise punkti sai ilmselt siiski vale valik tehtud, sõites mööda raudtee äärt, tee oli seal rohtu kasvanud.
Neljandasse minekul tuli seiklussportlastele kohaselt ka ratast tassida, lisaks oli metsa vahel tee asendunud ojaga.
Viiendat-kuuendat punkti oleks pidanud kompleksselt vaatama (need olid erinevatel kaartidel), siis tekkis mitmeid erinevaid variante. Õnneks ilmselt saime 5 ja 6 etapi eraldi vaatamisega siiski kah üsna optimaalse teevaliku (etapi kuuendasse läbisime mööda elektriliini ratast tassides, jalad kohati põlvini vees). Aga siit siiski tarkusetera, mida seikluses unustada ei tohi: vaata rada kompleksselt, ei piisa, kui jälgid ainult käsilolevat etappi.
Edasi mööda asfalti jooksu algusse, Aivar tegi ees sellist tempot, et mul oli suuri raskusi järel püsimisega (sama oli ka eelnevatel etappidel paremate teeoludega, kehvemate teeoludega sõitsime võrdselt).

Jooks oli Saunametsa kaardiga, kust suur osa infot oli kustutatud. Ühtegi teed-sihti näiteks polnud kaardil. Samas olid sihid kohati siiski aimatavad, kuna sirged valged jutid ei saanud muu olla, kui sihid ja nii õnnestuski meil 2/3 rajast sisuliselt teejooksu teha. Läbi metsa mindud etappidest osasid oli pärast hea kaardilt vaadata...mõnel juhul läks tee sisuliselt punktist punkti, aga meie rassisime läbi metsa :) Igal juhul oli põnev ja pidi oskuslikult kaardil olevaid infonoppeid ära kasutama.
Maastik oli üsna märg ja peale jooksu olid jalad läbimärjad, lisaks tuli vahepeal vihma-rahe segu taevast - parim ilm seiklussportlase vaimu karastamiseks :)
Punktides kirjutas aegu Aivar ja mainimist vajab Aivari isiku kahestumine: kui jooksma minnes olime "Kaido ja Aivar", siis jooksu lõpetades olime juba "Kaido ja Martti" :)

Edasi järgnes uuesti ratas, oli Eesti baaskaart, millel juhiseks 3 sõna: "tipud alates 67m".
Esialgu sain 7 tippu. Aga ühes kohas oli üks küngas 70 m joonega ümbritsetud. Küsisin Kristjanilt, kas see kah tuleb võtta. Kristjan vastas lakooniliselt: RTFM.
Kristjanilt oli see tippude idee väga lahe. Esiteks oli põnevust, et kas ikka leidsin kõik tipud ja teiseks sai maksimaalselt mäesõitu harjutada ning kõrgetelt kohtadelt Türi ümbrusele pilke heita.
Elu tegid raskemaks kohatine tugev vastutuul ja hoovihma hood ning porised mäest laskumised, kus mul korra ka kukkuda õnnestus.
Esialgu arvasin, et seda 70 m joonega ümbritsetud küngast ei võta, aga kuna see jäi tee äärde ja lisaks jõudsin otsusele, et kui on üle 70 m joon, siis on seal kusagil ju ka tipp, siis läksime ka seda tippu otsima. Tipp oli täitsa olemas, aga punkti polnud. Helistasin Kristjanile. Kristjan siis ütles, et see pole tipp, see on platoo. Ja nii jätkasime oma teekonda. Rataste juurde tagasi jõudes nägime, et Martti ja Kristjan tulevad. Kuigi oli kokku lepitud, et tegu on rahuliku treeninguga, tahtsin ma, et nad kah seda "platood" uurima läheksin ja nii ütlesin Aivarile, et paneme kiirsti ajama, las Martti-Kristjan kah lähevad seda mäge uurima, nii tegimegi, mul polnud isegi aega kindaid kätte panna, sõitsin kuni lähima metsatukani paljaste kätega :)

Treeningu pikkuseks kujunes Kaidol, Aivaril, Marttil ja Kristjanil pisut üle 5 tunni.
Planeeritud 6 tunnist jäi puudu lumi, oleks lund olnud, oleks ka 6 tundi täis tiksunud :)
Igal juhul suur tänu Kristjanile järjekordse huvitava raja eest.


Ajad

Kaardid:












Esmaspäev, 3. november 2008

Tegus laupäev

Laupäeval, 25. oktoobril, puhkasime üksteisest ning tegelesime isekeskis parimas selstskonnas oma meelistegevustega.

Kaido jooksis koos Aivar Jõgiaasaga VII KoKu Suurel Võidujooksul, saavutades ajaga 2:26:49 meeste arvestuses 6. koha . Täpsemad muljed leiab jaivar.blogspot.com .


Martti seikles Eduard Taiverega Libahundi Jälje II osavõistlusel, saavutades meeste arvestuses 4. koha kogudes 125 punkti ajaga 5:48:55.

Aigar magas. Kuna ei olnud piisavalt osalejaid, siis paremusjärjestust välja ei kuulutatud.

Kolmapäev, 15. oktoober 2008

IX TAOK rogain 8h: seiklusporr

IX TAOK rogain 8h toimus seekord Laanemetsas laupäeval, 11.10.2008. Võistkonna "seiklusporr" moodustasid Kadri ja Aigar. Läbisime 28,263 linnulennulist kilomeetrit ajaga 07:48:07 kogudes 76 punkti. Saavutatud koht üldarvestuses 100. ning DH klassis 33.

Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.

Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.

Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.

Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.

Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.

Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.

Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.

41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.

Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.

Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.

Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.

Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.

Pühapäev, 12. oktoober 2008

IX TAOK rogain, ehk kuhu kadusid 7 ja pool minutit?

Eks need minutid suuresti ikka minu taha jäid. Esimesed 2,5h oli enesetunne päris normalne. 3.-dast tunnist hakkas raskeks minema. 3,5 tunni peal vaatasin ainult, et Kaidost väga kaugele ei jääks ja kaardist polnud kohati õrna aimugi. 4.-dast tunnist alates olin suurema osa teelõike ja hästijoostavaid sihte Kaido sabas kummi otsas.

Raja läbimise kohta kirjutab Kaido ehk pikemalt, aga 3-4 minutit läks kaduma 49. punktiga. Meie tulime sinna punktist 57 ja natuke enne punkti oli looduses mitu mäeküngast, mida kaardil polnud. Lisaks ajasid meid natuke segadusse ka Marje ja Mati, kes meile seal vastu tulid ja samuti 49. punkti otsisid. See oli ka minu jaoks raskeim koht rajal. Vahetult peale 49. punkti kui me Pilvist ja Elost mööda jooksime ja mina korralikult hingeldasin arenes minu ja Elo vahel umbes järgmine dialoog:
Elo: "No kas juba väsinud?"
Martti: "hullult, jube raske on"
Elo: "aga miks sa jooksed siis...."

Etapil 28->25 jäime ühe künka peal seisma ja arutasime Kaidoga umbes 1,5-2 minutit, et kus kurat me nüüd oleme. Kaido arvas lõppuks, et tuleks veel veidi edasi minna. Kui 2 sammu edasi olime astunud nägin meist ~10m vasakul asunud punkti :-)

8-10 minuti läks kaduma etapile 36-55. Panime ajama lõunapoolse mäe lõunakülge pidi ja paika saime ennast alles mobiilimastiga lageda läänenurgas mahajäetud talu juures. Kindlasti oli veel mõningaid kohti, kus oleks kiirem olnud otse minna ja ka kohti, kus oleks olnud kiirem väike ring teed pidi, aga need olid kõige selgemad vead.

Esialgses plaanis oli meil sees ka punkt 40 ja loomulikult polnud planeeritud ka 8 tunni ületamine.

Finishis jäime Eduard Pukkoneni kaamera ette sellistena:

Tulemused ja meie rajavalik ja teekond

Kolmapäev, 8. oktoober 2008

Xdream 2008 IV etapp, Leppoja 5. oktoober

Martti kommentaarid:

Jõudsin ka lõpusks mõne sõna selle aasta viimase xdreami etapi kohta kirja panna.

Kuna kohale soovitati tulla varakult ja mina vastutasin taas kaaslaste ning rataste transpordi eest, siis minule tähendas see äratust kell 3.45. Kui rattad ja varustus oli kokku korjatud ja Leppoja poole liikuma hakkasime jäi Aigar tavakohaselt kohe magama. Kaido püsis natuke kauem ärkvel, aga õige pea uinus temagi. Aivar, kes oli seekord Seiklusporris oli vastupidi väga ergas ja mängis mulle terve tee DJ-d ja aitas kaasa võileibade hävitamisel. Kembas Nelele ratast andes ei suunud Nele muidugi mainimata jätta seda, et tema ärkas alles peale 7-t ja söök oli talle ka selleks ajaks valmis tehtud.

Stardis kaarti vaadates ei saanud ma algul aru, et mis jama on. Kõige väiksem number kaardil on 14. Pöördel oli asi tiba parem sealt suutsin leida isegi punkti nr 3. Lõpuks avastasin kaardinurgast esimesed 3 punkti. Esimese punkti leidmisega kaardilt läks omajagu aega, aga Aigar selle lõpuks ikkagi leidis. Joonistasime stardis kõik 3 punkti kaardile ja hakkasime liikuma. Selleks ajaks kui me lõpuks minema saime oli stardialas juba suht hõre. Huvitav oleks teada, kas keegi valis esimesse punkti minekuks ka lõunapoolse raja ja kui sõidetav mittesõidetav see oli.

Teise punkti sõitsime alt ringi, aga lõpu lõikasime mööda väikest rada Männiku taluni, mis oli kiirem kui suurt teed pidi sõita, sest jõidsime järele ESTO Amatöörid-ele ja veel mitmele tiimile, kes esimeses punktis meist ees olid. Muuseas vaatan, et lisaks sellele, et Tõnis "Excelikunn" Erm ESTO Amatööride esimese etapi tulemuse tühistas on Ta koondarvestuses nende esimese etapi 0 punkti lugenud paremaks kui teise etapi 120 punkti :-)


Peale esimest rattaetappi tuli väike jooks. Kaido kruvis kohe hullu tempo üles ja minul hakkasid juba laugaste juures hapniku kättesaamisega väiksed probleemid tekkima. 5-dasse punkti minnes jooksime mööda ka Minnist, kes kiitis meid, et oleme tugevad. Kaido otsustas seepeale meie tugevust veelgi ilmekamalt demoda valides 5-dasse punkti minekul lõpus variandi "mäest alla, üle soo, tagasi mäkke üles", mis minule ja Aigarile just väga meelt mööda ei olnud.

Kuna rattaid bussist välja võttes olin ma suutnud Kaido ratta odomeetri tema ratta küljest eraldada, siis jooksule järgnenud rattaralli lahendasime nii, et Kaido ajas näpuga legendis järge ja mina vaatasin enda odommetrit ning üritasin jälgida ka seda, kus parajasti kaardil oleme. Korra õnnestus rattarallil valest teeotsast ära keerata, aga saime sellest kohe aru. Enne 9-t punkti testisin korra ka Kaido ja Aigari reaktsiooni ja ratta pidureid. Nimelt selle teeotsa peal, kust "pidi" minema paremale üle kraavi vajutasin teisi hoiatamata pidureid. Kaido sõitis mulle natuke otsa ja kukkus maha, aga Aigari tegi väga efektse tsiklite stiilis pidurdamise(sõitis mõnda aega esiratta peal). Kui Kaido ennast püsti ajas arvas ta, et siit me üle kraavi siiski ronima ei hakka ja läheme võtame ära selle punkti, mis ees paistab.

Rattarallile järgnenud lisaülesandes saime 5 minutit trahvi. Vaatasin kaarti ja kuna esimese hooga lahti ei laksanud, et mida kuradit see "Ratas või jalgsi" seal ülejärgmise etapi juures teeb, siis andsin Kaidole ja Aigarile käsu kaarti uurida ja läksin ise vett välja laskma. Tagasi tulles hõiskas Kaido kohe, et siin paneme ühe ratta kanuuse ja üks läheb 2 rattaga 14. punkti.

Pakkusin, et võin ise ratastega minna. Kuna vastuväiteid polnud, siis nii saigi tehtud. Kaido küll hiljem ütles, et ta ei tahtnud eriti tüürida ja kaarti lugeda, aga peale võistlust oli tiba hilja. Mina käisin veel 14. -sse punkti sõites kontrollimas 15. punkti mineva tee sõidetavust. Lisaks tegin ka "viga". Kuna kanuude transportijad olid 1 teeots varem jõe poole keeranud, siis keerasin mina ka loomulikult sinna kus kanuusid ootavad kanuukärud olid. Kuna jõge sealt ei leidnud, siis uurisin natuke kaarti ja suundusin õige koha poole. Nägin kuidas 15. punkti poole jooksid ISC ja Salomon. Õige pea tulid vastu ka Areal, Kiirrong ja VAUDE. Minu jaoks oli üllatus see, et kõik nad jooksid ja keegi polnud valinud ratta varianti. Kui 14. punkti jõudsin ütles Urmo, et läbi on läinud 7 tiimi. Uurisin siis kaarti ja ootasin Kaidot ja Aigarit. Kui kanuust olid välja tulnud EVLI ja ESTO Amatöörid, kellega koos olime liaülesandes olnud ja aeg muudkui tiksus ning Kaidot ja Aigarit ikka polnud oli selge, et midagi on viltu. Mingi hetk tuli Minn ja rääkis, et Aigar oli üksi kanuus pikniku pidanud ja Kaidot polnud näha olnud. Lõpuks tulid ka Kaido ja Aigar, kes rääkisid, et olid esimesest kanuupunktist mööda sõitnud ja avastasid selle alles teises punktis. Vedasime kanuu ettenähtud kohta ja asusime järgmise punkti poole teele.

Saime vaevalt hoo sisse kui pauguga läks lõhki minu ratta tagakumm. Peale õhukummi vahetust, kui kummi täis sai pumpama hakatud selgus, et ka väliskummis on ~2 cm pikkune auk, kust õhukumm välja punnitas. Tõmbasime selle punni korralikult MacGyver-i teibiga kinni. Kummi jätsin suht pehmeks ja jätsin lahti ka tagumised pidurid. Paraku käis teibitud koht ikkagi vastu piduriklotsi ja natuke rohkem, kui kilomeeter enne 15 punkti kulutas piduriklots teibi läbi ja kumm läks teistkordselt pauguga lõhki. Siis enam kummi vahetama ei hakanud ja punktini jäänud maa jooksin ratas käe kõrval.

Kui olime nööriga ära hüpanud ja olin Kaidole kiirelt ära rääkinud, kuidas tuleb järvede punktid võtta ja minema tahtsin hakata vaatas Kaido ikka veel hämmeldunud pilguga kaarti ja teatas, et ei sa mitte aru, mida me edasi peame tegema. Seepeale võtsin vedamise enda peale ja panin Pikkjärve poole jooksu. Enne Pikklauka juurde minekut käisime ka Särgjärve punkti numbrit kontrollimas. Peale järvede jooksu sai teine kummi vahetus ette võetud. Siis selgus et mantel on lõhki juba pea 10cm pikkuselt. Sai siis seda teibitud nii seest kui väljastpoolt ja õnneks pidas kumm kuni kanuu alguseni vastu.

Kanuuse minnes tahtsin kohe kanu selga võtta ja astuma hakata, aga Kaido arvas, et pole see vool nii tugev miskit ja võiks ikka kanuuga sõita. Kuna Kaido niiväga sõita tahtis, siis istusimegi kohe kanuuse. Esimese punkti juures ta enam väga ei tahtnud sõita ja võtsime ikkagi Kanuu õlale ja tassisime selle poolele teele jägmisesse punkti. Sealt edasi sõitsime kanuuga kolemekesi ja aeg-ajalt viskasime Aigariga Kaido kanuust välja, et ta punkti ära võtaks.

Viimases lisaülesandes mahtusime Kaidoga mõlemad ilusti aega. Vahetult enne punktini jõudmist tekkisid Kaidol küll väiksed probleemid jala ühte köie silmusesse sisse saamisega, aga lõpuks jäi tal ikkagi veel 30 sekki varu.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli päris huvitav etapp. Eriti tooks esile seda ratta/jooksu valikut ja tehnilist vastuvoolu kanuu osa.




Tulemused

Reede, 3. oktoober 2008

Tuigo neljapäevaku seiklusrada 25.09.2008

Selle aasta viimase ametliku seiklusliku rattavalikorienteerumise rajameistriks oli Kaido Hallik. Hinnanguline pikkus oli umbes 11 km - täpselt ei tea, sest mu pop juhtmevaba odomeeter kukkus läti savi raskuse all lihtsalt ratta küljest ära. Kokku oli vaja võtta 6 punkti. Neist 4 kaardile kantuna ning 2 ortofotodena, mida andis probleemideta projitseerida põhikaardile.


Põhikaart:

Legend:



Eelnes siis jällegi jooks Marttil H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid ning Aigaril H21E.

Rattasse minekul oli esimeseks ülesandeks leida start parkimisplatsilt. Seda muidugi põhjusel, et ma hakkasin rattaga liikuma peale jooksustardi sulgemist, mistõttu olid stardiks vajalikud vigurid tõstetud finishisse protokollija auto kapotile. Start leitud, soe sõna rajameistrilt ja teele ma läksingi. Vunk sisse, kuivanud mändi (77) otsima. Kolmese ja neljase teeristumisel oli keegi hull tõkkepuu ette pannud ning minu ratta pidurikettad kulusid silmnähtavalt. Kui südamelöögid jälle rütmi sain, siis männi leidmine ei tekitanud raskusi. Pisut vara nagu tuli, kuid ju ma ei olnud veel kaardi mõõtkavasse piisavalt sisse elanud.

Vahetult enne hoone (78) punkti olnud kolmene tee oli puhas pehme porine liiv või kuivanud porised roopad, mis pudenesid koheselt peenikeseks pehmeks tolmuks, kui neid puutusid. Ehk pane mistahes käike rattal, edasi ei saa, aga ümber ka ei kuku. Selline jõusaali spinningu tunne tekkis - uhad täiega, pulss laes, aga ümbrus muutub teiste objektide ruumis ümber paiknemiste, mitte sinu liikumise, tõttu. Igastahes tegin ma ajalugu ja suutsin oma spinningumasinaga siiski vajaliku 800-meetrise vahemaa läbida.

Punkti asukoht oli arvatavasti ajendatud viimasest läti seiklusest ning seetõttu ma teadsin, mis mind ees ootab. Kuid psühholoogilised võitlused võrdväärse vastasega on alati rasked. Läksin hoonesse, vaatasin põrandas olevaid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna. Tegin tiiru hoones. Tiiru ümber hoone. Tulin hoonesse tagasi, vaatasin uuesti neid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna sisse. Läksin välja ratta juurde, sättisin selle pisut paremasse asendisse ning läksin tagasi hoonesse. Vaatasin põrandas olevaid auke, ohkasin sügavalt ning võttes... ning võttes s... ning võttes seljakotist lambi, vaatasin, kus punkt on ja komposteerisin.

Järgmine punkt (79) asus järve äärde viiva raja lõpust 15 m raadiuses. Hakkas juba hämarduma, kuid nähtavus oli veel olemas ja seetõttu panin lambi kotti tagasi. Järve äärde viiv kolmene tee oli jällegi pehme pude kruus ilma kivideta. Kolmeselt kruusateelt edasi viiva jalgraja alguses tuli mulle kaugkõne maailma keskmest ning niisiis saigi liigutud operatiivinfot vahetades punkti suunas. Järve ääres avanes imeline vaatepilt, kus Juhan Aasaru justkui võluväel ilmus ühest rootihmikust ja kadus teise, saputas pajupõõsastikke ja tarnamättaid. Vaatsin lummatult, suu ammuli, toimuvat, kuni mul aku tühjaks sai. Kuigi antud strateegia ei olnud veel tulemusi andnud, olin ma nii innustatud taolisest tegevusest, et püüdsin seda samaväärselt jäljendada. Kusjuures edukalt - ei leidnud punkti. Vahepeal jõudis ka Martti kohale ning kiire kõrvalepõikega roostikku suutis ta lokaliseerida punkti asukohana üle pehme külmaveelise mudavälja paistva rohttaimesiku grupi. Siinkohal teeks ääremärkuse rajameistrile, et kui järgmine kord on soov selliselt punkti panna, siis võiks pidepunktina anda pisutki konkreetsema objekti, sest "raja lõpp" on vägagi mitmeti mõistetav subjektiivne suurus.

Punktist väljasõidul mööda sama kolmest teed (umbes 500 meetrine lõik) juhtus midagi enneolematut, mis kõigutas minu maailmapilti. Vahetult kolmeselt pehmelt teelt neljasele kõvema pinnasega teele saamiseks oli pisikene tõus, kuid mitte märkimisväärne. Seal kohas pani Martti jalad maha ning olles kaksiratsi üle ratta, kõndis niimoodi paar meetrit neljasele teele. Mul läks silme eest mustaks, heleda klirinaga purunesid minu illusioonid tuhandeteks väikesteks tükkideks - ma ei suutnud seda uskuda. Martti - suur tugev rattur, kes on rattaga hingeliselt üks, tegi... tegi midagi sellist. Kuigi me Marttiga mõlemad suundusime puude allleesse (82) punkti otsima, olin ma toimunust niivõrd vapustatud, et see halvas minu liikumisvõime ja Martti vuras mul eest ära. Igaljuhul tegin kiire analüüsi ja alandasin Martti reitingut 8,974 protsendipunkti võrra.

Järgmine punkt asus niisiis puudega palistatud viiese tee ühe puu otsas. Jõudsin sinna pimedas (niivõrd-kuivõrd). Kuna see oli otsimise punkt, siis võttes arvesse rajameistri vaateid elule, tegin punkti asukoha kohta eeldused. Punkt asub ca 2,5-3,5m maapinnast, puu on jäme, puul algavad oksad suht maapinna lähedalt või on teine puu selle puu kõrval nii, et sealt on lihtne üles ronida, punkt asub ca 0,5m tüvest eemal oleva oksa küljes, punktitähis on varustatud helkurribaga. Selles suhtes, et "punktitähis on varustatud helkurribaga" ma eksisin. Kas ma ka ülejäänud eelduste osas eksisin, seda ma ei tea, sest ma ei leidnud seda punkti.


Valliäärse pajupõõsa (80) fikseerisin küll ära, kuid kuna mäletasin, et punkt asub valli tipu lähedal, siis sõitsin natukene mööda. Mitte palju, 10-15 meetrit. Tagasi allee-teele jõudes mõtlesin, et kas veel otsida seda puuotsa punkti või see jätta. Otsutasin jätta ning liikuda viimasesse ortofoto punkti (81). Kuna vajalik metsatee, kust ma tahtsin sisse keerata, oli halvasti märgatav, siis sõitsin sellest esialgu mööda viiesele teele välja. Mis seal ikka - mis valesti, see uuesti. Keerasin otsa ringi ja läksin tagasi. Leidsin teekese, sõitsin selle lõppu ja komposteerisin.

Sealt edasi finishisse oli sirge tee ja rõõm, mis peegeldus rajameistri silmist, kui ma lõpetasin, tõstis minugi meeleolu pärast sellise emotsionaalselt raske raja läbimist.


Täpsemalt rajad ja tulemus.

Esmaspäev, 22. september 2008

11. Tartu Rattamaraton

oma teisele rattamaratonile startisin numbriga 761. Aeg tuli eelmse aastaga võrreldes 8.35 parem, aga koht pea 200 kohta kehvem. Ka maraton ise kujunes mulle tunduvalt raskemaks, kui eelmise aasta maraton. Esimesed kilomeetrid oli pulss laes ja sõitu ilmestas see, et laskumistel möödusin mina eessõitjatest, aga tõusidel jälle vastupidi. ~7km sõidu järel läksin ühte vasakkurvi väliskurvist ja liiga suure hooga. Ratas hakkas lahtise kruusa peal libisema ja panin seal korralikult külje maha. See ei jäänud mu ainsaks kukkumisesks, sest ühel laskumisel jäin natu pidurdamisega hiljaks ja eesõitjale otsasõidu vältimiseks võtsin temast paremale poole ja hõikasin talle ka veel et olen paremal, sest minu esiratas ja tema taguratas olid kõrvuti. Samal hetkel keeras eesõitja aga suhteliselt äkki paremale, võtsin veel nii raja äärde kui sain, aga õnnetuseks jäi minu ratta sarv rajaäärse lepa taha ja nii me kahekesi seal ühe korraliku käna panime.

Ande tp-s närisin natuke müslit ja otsustasin, et võtan tempo natu vaiksemaks, sest pulss oli esimesed tund aega suht laes olnud. Vahetult peale Ande tp-d sõitsin natuke aega Eskoga koos, aga mingi hetk kadus ta sabast ära.

Umbes 2,5 h sõidu järel hakkas väsimus peale tulema ja põrguvalu tegi mulle ka selg. Kui kruusateel veel suutsin miskitmoodi liikuda, siis metsavaheliset lõigud olid mulle tõeliseks piinaks. Mõned kilomeetrid enne Palut läks must mööda Kristjan. Küsisin, et kuhu tal nii kiire on. Kritjan pakkus, et võib natuke minuga koos sõita, aga kuna mu tempo oli too hetk suht mannetu, siis ütlesin, et ta grupiga kaasa läheks. Tõusin korra ka ise sadulast, et grupile järgi võtta, aga jalad hakkasid väga imelikke liigutusi tegema. Algul ei saand aru, et mis värk, aga siis taipasin, et tegu krampidega. Muuseas see oli mul esmakordne juhtum, kui jalad krampi kiskuma hakkasid. Seepeale istusin ruttu sadulasse tagasi ja väntasin rahulikult edasi. Kui Palu metsade vahelt välja kruusateele saime läks mul jälle kergemaks ja Hellenurmest finishini suutsin isegi natuke pingutada.

Finishikell näitas ajaks 3:55:13 ja see andis 972. koha.

Finishis oli selg nii kange, et esimesed 15 minutit suutsin seista vaid tikksirgelt ja ei olnud võimeline isegi oma varbaid vaatama, mingist kummardamisest rääkimata. Peale mõningast selja masseerimist ja venitamist sain kuidagi liikuma ja käisin lasin meditsiinitelgis oma haavad ära puhastada. Seal tuvastati, et 2 kukkumise tagajärjel olid mul lõhki põlv, küünarnuk ja pöial. Korralikult marraskil olid puus ja sinine ja marraskil oli ka õlg.

Vaatasin järgi, et olin ratast ka muidugi suht kasinalt maratonieelsetel kuudel sõitnud. Augustis 4x kokku ~145km( +270km LATVIA ADVENTURE RAID-il ) ja septembris 3x kokku ~56km.

Eks siis järgmisel aastal peab rattasõitu enne maratoni natu tõsisemalt võtma.

Teisipäev, 16. september 2008

8. rogaini maailmameistrivõistlused 24h Ähijärvel 13.-14.09.2008

Tulemused (http://8wrc2008.rogain.ee/failid/results.htm)
...
17. (Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel) 253 23:13:59 MO.
...

Ambitsioonid olid suured. Oli ka põhjust, sest olime neid aasta aega kasvatanud. Omakorda lisas õli tulle korraldajate poolne eelinfo, et "Tippvõistkondadel on võimalik püüda võtta kõiki punkte, kuid see on väga raske. Siiski võib uskuda, et võitja tulemus saab olema küllalt maksimumi lähedane." Ühesõnaga läksime rajaplaneerimisega alt - liigne optimism on kurjast.

Eelmisel aastal Lätis 24h EM-il planeerisime me umbes 90km raja, mis küll kahjuks ei realiseerunud, kuna lihtsalt lagunesime rajal ära. Sel aastal olime aga tugevad ning nii planeerisimegi esialgu sisse kõik punktid. Rada sai kaardi peal 137 linnulennukilomeetrit pikk. Liiga pikk, aga mitte võimatult. Arvestades, et hiljuti suutsime läbida umbes 40 linnulennukilomeetrit 6 tunniga ning varasematel TAOK rogainidel pole 40 km läbimine 8h midagi märkimisväärset, sai visatud kaardi keskel olev soo välja ning sirgestasime alumist paremat nurka nii, et ikkagi säiliks võimalus sealolevaid suuri punkte noppida. Panime paika ka maamärgi, et kui me jõuame umbes 7 tunniga punkti 70 (so u 37 km), siis on lootust rada planeeringupäraselt läbida.


Kell 12:00 me oma unistuste täitmisega pihta hakkasimegi. Algus läks suht kenasti, kuid punktide 92-74 vahelisel lõigul sattusime osalema teleportatsiooni pilootprojekti ning 10 minuti jooksul paikneda kaardil 800 meetri raadiuses 6 erinevas kohas ja lõppkokkuvõttes ikka leida end sealt, kuhu me tegelikult minna tahtsime. Maastik oli lihtsalt rõve ning mulle meenus, miks mulle Otepää kolmapäevakute ei meeldi käia. Tempo oli iseenesest suht normaalne ning punkti 70 jõudsime me kell 19:18:14 (7:18:14), mis iseenesest oli vägagi positiivne, kuid tegelikkuses jõudis meile kohale, et me ei suuda oma planeeritud rada täielikult ellu viia. Iseasi muidugi, kas me seda endale tunnistada tahtsime.

Tankisime end WP7 ning liikusime edasi nüüd siis juba lambivalgel. Enne punkti 90 tabas Kaidot rambipalavik, kui meie järeltulnud võistkond ütles: "Oo, meie ees lähevad vist profid! Nende järgi minnes jõuame kohe punkti.". Mnjah, lõpuks me selle punkti ikka üles leidsime, kahjuks küll ilma sabata.

71-66-82 oli vastik asfaldi etapp ja kohe üldse ei tahtnud enam joosta. Järgnevad soos müttamised tundusid lausa taeva õnnistusena. WP4 jõudsime natuke peale südaööd. Järjekordne tankimine ja sealolnud tiimiga 188 sai arutatud 31, 45, 80 võtmise strateegiaid ning leitud, et parim lahendus on 45-31-80. Sellel etapil muutus Kaido samm nii mehiseks, et suisa hale vaadata. Nii saigi talle üks valuvaigisti sisse suratud, mis peale tema liikumisviis jälle esteetiliseks muutus. Mina oma suures õeluses muidugi filosofeerisin valuvaigistite teemal, mille tulemusena Kaido ei julgenud enam edaspidisel rajal valuvaigisteid võtta ning on kaheldav, kas ta seda üldse enam kunagi võistlustel teeb.

Punktis 65 (03:17:43) tegime esimese raja lühendamise, jätsime välja punkti 86. Punktiks 67 (05:03:48) oli Marttil talla all mingi jama toimund, kas vill purunend või krimpsus nahk lõhenend, igastahes tõmbasime jooksmisele kriipsu peale. Järgmises punktis 83 (05:40:16) pani Martti endale soojapesutopi selga ning ülejärgmises 68 (06:14:26) ajasime me Kaidoga endale windstopperjakid selga. No, ikka siga külm oli. See oli ka aeg, kus Martti tahtis sauna, Aigar vanni ning Kaido igatses suitsuvorsti.

WP2 meil tankimise vajadust ei olnud, seega viskasime seal lihtsalt prügi minema. Edasiminek punkti 85 oli täielik piin, mingi kilomeeter mööda märga ja pehmet sood. 1:20 siia etapile magama panna - kas see oli seda väärt?

Lõpp läks juba ladusalt ning enne viimase punkti 23 võtmist läksid navgaatorid oma vahel tülli, kuna ei suutnud ära otsustada, kumb neist on ilusam.

Mingi tund jäi meil kokkuvõttes aega üle, kuid kas me oleks suutnud selle tunniga rajal ühe punkti veel võtta (nt 49 või 86), see jääbki igaveseks vastuseta.


Kuigi finishis olime ühelmeelel, et see on viimane 24h rogain, kus osaleda. Siis mina ootan nüüd juba põnevusega 15.-16.08. 2009 Lapimaal toimuvaid 24h rogaini Euroopa meistrivõistlusi.

Teisipäev, 26. august 2008

LATVIA ADVENTURE RAID 2008 22.-24.08.2008

Tulemused

22.-24. august toimus LAR2008 (Latvian Adventure Race 2008).
Võistluse paremusjärjestus (maksimumpunktid on 68):
1. Elita - 63
2. Rigas 3-sturu fabrika - 62
3. Medisoft Adventure Team - 61
Võistluste kodulehekülg: www.raid.lv
Täielikud tulemused

Eellugu

Kõik sai alguse sellest, et 4. augustil saatis Normunds Lissovskis otsereklaami 22.-24. augustil toimuva selle aasta Baltimaade pikima seiklusspordiürituse "Latvian Adventure Raid 2008" kohta. Võistluse pikkuseks 38 tundi. Jagatud etappideks, iga etapp rogaini põhimõttel. Kohustuslik on omada assistenti, kes varustust vahetusalade vahel veab.
Saatsin siis tuttavatele selle info edasi ja andsin teada, et mind on see info kihevile ajanud. Aigar soovitas selle peale ennast puhtaks pesta...
Aga peale läbirääkimisi õnnestus võistkond ja varustus kokku saada:
* võistlevad liikmed: Aigar, Martti ja Kaido
* assistendist liige: Kaido õde Kaili
* auto: Martti auto

Sinnaminek

Start asus ca 100 km teisel pool Riiat, Jaunpilsis, mis jäi Liepaja tee äärde.
Sinna hakkasime ennast sättima reede 22. augusti hommikul kella 10 paiku. Nagu ikka, kadus aeg käest nii ära, et pool tundi kuni tund startimine hilines. Kuna olime aega varunud, siis olime endiselt graafikus, et kella 19-ks - materjalide jagamise alguseks kohale jõuda, aga siis tuli Riia... Esialgu oli plaan minna Riia ringteed pidi, aga...seal oli millegipärast ummik, seisime seal 15 minutit, sõiduautod pöörasid järjest ringi ja ilmselt suundusid Riia kesklinna poole... Kui me olime peaaegu ainsaks sõiduautoks jäänud rekkade kõrvale ja ummikul polnud ees otsa näha, siis pöörasime ka ise ringi ja suundusime Riia kesklinna poole reedel tööpäeva lõpus :)
Alguses läks kiiresti, liikusime normaalsel kiirusel, aga siis tegime Riia kesklinna liiklust mitte tundes vea, keerasime liiga vara Brivibas iela pealt Valdeku iela peale. See tähendas ca 1,5 tunnist ajakaotust, sest võistisd need, kes sõitsid Brivibast pidi lõpuni välja ja siis "trügisid" foori abil Valdeku peal vahele. Mõnikord foori rohelise tule ajal ei saanud ükski Valdeku tänaval olnud auto ristmikust üle.
See tegi kergelt närviliseks, aga kella 19 paiku saime ummikust liikuma ja kella 20-ks jõudsime lõpuks kohale.

Enne starti

Kuna olime ainult 2 tundi enne starti kohale jõudnud, siis ei jõudnud kõiki soovitud ettevalmistusi teha, kannatas just roadbooki detailne analüüs, mis minu hinnangul võiski kaasa tuua mõne punkti kaotamise.

Roadbook leht 1


Roadbook leht 2


Roadbook leht 3

Kell 21 oli assistentide eriülesanne - vibulaskmine. Selle tulemuste põhjal tehti Gunderseni meetodil start. Kaili esines tublilt, saime stardiajaks 22:08, st 8 minutit peale esimesi, viimased startisid kell 22:24.

Esimene etapp - proloog joostes + ratas

Etapp 1 proloog

Proloogil läbisime punkte järjekorras: 33-31-32.
Proloogil kohe esimese etapiga juhtus 1,5-2 minutit viga. Lugesin alguses kaarti nina kaardis kinni, iga objekt pidi saama loetud, siis vahetult enne punkti otsustasin lõigata. Põhimõtteliselt saimegi punkti juurde, aga kuna otse minekuga polnud 100% paigas, siis läksime punktist ca 5 meetri pealt mööda, nii et me seda ei näinud ja ma jäin seisma, et punkti leida ca 15-20 meetrit peale punkti. Nii kolistasimegi seal paar minutit, kuni tulime tagasi ja saime punkti kätte. Ülejäänud osa proloogist läks veatult.

Tagasi jõudes saime rattakaardi, kuhu Kaili oli punktid peale märkinud. Võtsime kaardi ja panime minema.

Etapid 1,4,5 Ratas/Ujumine

Punkte läbisime järjekorras: 34-35-36-101.
Esimene punkt oli matkarajal meie tõlke põhjal "mänd tuulemurrus". Matkaraja algusse jõudes oli seal infostendil kaart, millelt pidime leidma objekti nr 19 ja sinna punkti minema. Hakkasimegi minema. Kui olime oma arvates õigesse kohta jõudnud, siis seal tee kõrval kohe punkti polnud ja kuna sinnaminekul olid teed kohati kahtlaselt hargnenud, siis otsustasime minna tagasi kaarti vaatama. Kuna seal pidi matkakaardi järgi ringtee olema, siis korraks mul tekkis mõte, et läheks veel edasi, peaks ringi minnes kah tagasi jõudma, aga kartuses, et edasi minnes võib ära eksida, keerasime siiski tuldud teed tagasi. Kaarti vaadates uut infot ei saanud ja tulime uuesti samad teed pidi kohta, kus juba olime olnud. Seejärel läksime paremale poole teed metsa kammima, vaatasime kõik seal olnud hiigelsuured männid üle, aga punkti polnud. Siis liikusime mööda teed veel edasi ja paarikümne meetri pärast oligi punkt otse matkaraja ääres. Oleks me ainult tagasi kaarti vaatama ringiga otsustanud minna...oleks me juba järgmises punktis peaaegu...aga oleks jääb oleksiks...
Teine punkt oli raudtee ääres, sinna jõudmiseks tuli rattad üle põllu tassida, punkti saime veatult kätte.
Kolmas punkt oli karjääris. Punkti piirkonda jõudsime veatult. kammisime siis karjääri lõunaosa, aga mida polnud, oli punkt. Siis Martti järsku sosistas: idas punase ringi ääres on kah mingid karjäärid, lähme sinna. Nii tegimegi ja kohe saime ka punkti kätte. Lätlased olid meile järgnenud. Martti käskis küll lambi kustutada, aga sellest polnu tolku, punkti asukoht oli juba avalikustatud.
Esimese etapi viimasesse punkti minnes tekitas meile probleeme see, et tee, mis ühendas kahte teed, mida kaudu punkti sai minna, oli jäänud punase ringi alla ja nii vedasimegi seal ca 500 meetrit ratast läbi rõvediku.

Teine etapp - sõudepaadiga sõit + orienteerumine

Kuna instrueerimisel oli öeldud, et on ainult 12 paati ja kes hiljem jõuab, peab kõigepealt jalgsiosa tegema ning kui pärast paati pole, siis ootama nii, et aeg jookseb, siis oli seal tormijooks paatidele. Kui sinna jõudsime, olid enamus paate alles, aga kohe tuli suur grupp lätlasi. Ja siis tuli imekiiresti päästevest selga panna ja paati joosta, saime veel eelviimasena paadi... Saime Kaililt veel kaardi, kuhu ta oli punktid peale kandnud...

Etapid 2,3 aerupaat/trekking

Punkte läbisime järjekorras: 40-39-37-38.
Tegu oli sõudepaadiga, kus aerud olid ühele inimesele, kahe võistkonnaliikme ülesandeks jäis siis sõudja "õpetamine". Meil asus sõudma Martti. Sõudepaat on palju kehvemini juhitav, kui kanuu või kajakk ja nii käis paat kohati sinka-vonka. Kaks esimest punkti saime ilusti kätte, meile järgnes suur grupp lätlasi. Kolmandasse minnes kaldusime 20-30 meetrit ära ja sellest piisas, et ca 10-15 minutine viga teha, paar läti paati läks meist mööda. Siis korraks ka mina sõudsin, aga Martti ütles, et ta ei suuda niisama vahtida ja kui liiga vara punkti otsides korra randusime, siis oli Martti nõus ainult sõudjana edasi liikuma. Neljanda punktiga ehk nii 5-10 minutit viga. Seejärel tagasi lõppu. Aigaril, kes polnud kordagi sõuda saanud, olid kerged vappekülma hood. Kinnitasime kiirelt keha ja siis jooksma.

Etapp 2 Orienteerumine

Punkte läbisime järjekorras: 46-45-44-43-42-41.
Tegu oli täpse orienteerumiskaardiga. Punktid olid küll valdavalt tumerohelistes, aga esimesed 5 punkti saime veatult kätte, möödusime ükshaaval lätlastest. Viimane punkt enne vahetusala aga õnnestus mul kahjuks viga siiski ära teha. Minu hooletu kaardilugemise tõttu kaotasime ca 10-15 minutit. See tundus olevat kõige lihtsam punkt ja kõik eelnevad rasked punktid said veatult läbitud, ju see tegi liiga julgeks...

Kolmas etapp - trekking + rulluisutamine

Trekkingu kaart.
Punkte läbisime järjekorras: 47-48-49-50.
Kolmas etapp algas trekkinguga, kasutada oli 1:25000 rogaini kaart. See etapp õnnestus läbida vigadeta, kohati tuli kaarti loominguliselt suhtuda. Pool maast oli dzungel, kust läbi saamiseks tuli hoogu võtta ja siis läbi vaarika jms võsa ennast suruda. Martti avaldas veel kahetsust, et macheeta koju jäi. Vahepeal pakkus veel, et lükkab mind, et võsast läbi saaks.

Rulluisu kaart.
Rulluisutamises tuli läbida punkt 51.
Trekkingu lõpus panime jalga rulluisud ja asusime rulluisuetapile. Alguses liikusid Martti ja Aigar rongis, mina taga. Siis kergel allamäge lõigul järsku Martti hõikas: lamav politseinik. Aigar ei kuulnud seda. Siis hõikasin mina Aigarile, et lamav politseinik. Selle peale hakkas Aigar pisut rabelema ja lamava politseiniku juurde jõudes sikutas Martti pisut tasakaalust välja ja Martti kukkus kõmaki reie peale tee kõrvale. Mina ja Aigar jäime püsti, aga Aigar otsustas ennast kõhuli visata, et vaadata, mis Marttiga juhtus.
Õnneks jäid mõlemad terveks. Siis tegime kolmese rongi ja andsime head tempot. Poolel maal tagasipöördepunktini oli allamäge lõigul 90 kraadine kurv paremale ja kohe peale seda sild, kus oli: 3 meetrit kruusa + asfalt + uuesti 3 meetrit kruusa. Karjusin, et kruus, lase lahti. Martti lasigi minust lahti ja sain ilma kukkumata üle. Ning õnneks said ka Martti ja Aigar kaheses rongis ilma kukkumata sellest kohast üle. Edasi uuesti kolmesesse rongi ja möödusime Ebike naistest, kes kõik üksikult sõitsid, päris hea kiirusega. Tagasiteel suutsime ohukohad ilma kukkumisteta läbida.

Sinna jõudes ootas meid Kaili võileibade ja sooja söögiga. Kaili ütles, et Normunds arvas, et trekkingul me kõiki punkte ei läbinud, et meie aeg oli tema arvates "very fast". Aga ometigi olime kõik punktid seal läbinud...

Neljas etapp - ratas + ujumine

Ratta kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 52-53-54-56-57-55-104.
Järgnes pikk rattaetapp. See läks kahjuks o-tehniliselt ebakindlalt:
esimesega 5 minutit viga
teisega 10 minutit viga
kolmas veatult
neljas - vale teevaliku tõttu 10-15 minutit kaotust
viies veatult
kuues veatult

Seejärel jõudsime vahetusalasse, kus Kaili oli meile madratsid täis puhunud ja päästevestid ning lestad valmis pannud. Riietusime osaliselt lahti ja käisime kiiresti ujudes teisel pool kanalit punkti järel ära. Seejärel saime Kaililt kuuma teed ja kinnitasime keha.
Enne seda käis Martti kaarti joonistamas. Kergest vappekülmast annab tunnistust punktiringide kunstipärane kuju.

Viies etapp - ratas

Kaart.
Läbisime punktid: 63-62-60-105.
Läbimata jäid 61, 58 ja 59.
Kuni siiani olime kõik punktid läbinud. Aga vaadates nüüd aega, siis arvas Martti, et ilmselt ei jõua kõiki punkte võtta, 2 kõrvalasuvat tuleks ilmselt välja jätta. Mina püüdsin küll veel illusiooni luua, et ehk siiski, otsustame jooksvalt.
Etapi alguses tuli koos ratastega mööda veealust nina minna kanali keskele ja sealt stardipunkt võtta. Seejärel ei tohtinud tagasi minna, vaid pidi edasi minema ja kusagilt kanali keskelt väljapääsu kaldale leidma. Leidsimegi koha, kust poolde reide vees sulistades kaldale sai.
Samal ajal hakkas ka vihma sadama. See hakkas teed järjest pehmendama, lisaks võttis kiirust alla tugev vastutuul, mis sellel etapil esines. Esimesse punkti jõudes oli ka mulle selge, et need 2 kõrvalasuvat punkti jääb võtmata. Kui pool teisest etapist oli läbitud ja oli teerist, kus pidi otsustama, kas jätta lisaks veel üks punkt ära, otsustasimegi seda teha, sest aeg tiksus halastamatu kiirusega ja tempo oli raskete ilmastikuolude tõttu madal.
Teine punkt oli krossiraja tagumises otsas punkti läbimine. Kuna krossirada oli üks suur mudamülgas, siis ratastega minekust loobusime, käisime seal jalgsi ära.
Võtsime veel viimase punkti ja siis finishisse, andsime head tempot, sest isegi ainult 3 punkti võtmisega ähvardas kontrollaega mitte jõudmine.
Aga jõudsime 10-15 minutit enne kontrollaega.

Kuues etapp - rulluisutamine + ujumine

Vahetusalasse jõudes selgus, et seoses vihmaga jääb rulluisutamine ära. Tuleb ujuda ja peale seda rattaga järgmisse vahetusalasse.
Mina ja Aigar võtsime kõik särgid ära ja päästevesti selga panemisel kostus karjatusi - külm päästevest sooja keha peale...prr... Samasuguseid karjatusi kostis kohati ka lätlaste suust.
Edasi lestad jalga ja madratsitele (mis Kaili jälle täis oli puhunud). Järve saartel oli kolm punkti, mis tuli ujudes läbida. Ujudes möödusime kahest Läti võistkonnast. Kaili ütles, et me ujusime kõikidest teistest tunduvalt kiiremini, kummimadrats+lestad andsid suure eelise.

Peale ujumist olid minul ja Aigaril tugevad vappekülmad. Kaili ütles, et meil mõlemil olid huuled sinised ja mul olevat lõug kah siniseks minema hakanud.
Kaili andis kuuma teed ja kohvi ning saime kuivad riided selga, peale seda hakkas ka vappekülm lõppema ning roosa nahavärv tuli tagasi.

Siis ratastele ja järgmisse vahetusalasse.

Seitsmes etapp - trekking

Etapp 7 trekking

Punktid läbisime järjekorras: 73-70-72-71-67-68-69.
Leidmata jäi "Extra CP".
Esialgu pidi sellele etapile päästevesti kaasa võtma, et etapi keskel ujumisetapp läbida, aga ujumine oli tühistatud ja päästevesti võisime maha jätta.
Selle trekkingu kaart oli 1:50000 ja selle tõlgendamine nõudis kohati väga suurt loomingulist lähenemist. Esimese punktiga sai ca 5 minutit viga, edasi 2.-5. punkt veatult. Vahepeal esineb situatsioone kujul: kaardil olevaid teid pole looduses, looduses on kruusateid, mis puuduvad kaardilt.
Viiendasse punkti vareme juurde jõudes leiame instruktsioonid "Extra CP" leidmiseks. Olime seal koos ühe Läti võistkonnaga. Lugesime kiirelt instruktsiooni ja hakkasime punkti ostima. Liikusime koos lätlastega. Tegelikult oli see viga. Oleks pidanud selle juhendi sõna-sõnalt läbi lugema ja iga sõna tähenduse läbi mõtlema ja rahulikult tegevuskava välja mõtlema.
Ülesande sisu oli järgmine: "minna tankodrooomi lähima kontrollkeskuse katusele (mingi majake paistis punktist, see oligi kontrollkesks) ja otsida sealt lääne-loode suuna vahelt punkti. Mina ei saanud seal kohapeal kordagi selle ülesande sisust lõpuni aru. Alguses arvasin, et tuleb punktist vaadata lääne-loode suunas ja leida kontrollimiskeskus ja minna selle katusele punkti komposteerima.
Mingi hetk ilmus sinna veel paar läti võistkonda. Martti hakkas koos nendega kuhugi liikuma. Mina küsisin, et kuhu ta läheb, Marttil konkreetset kontseptsiooni polnud ja siis tegin ettepaneku minna tagasi punkti ja juhend uuesti läbi lugeda. See minu nõuanne võis maksta meile olulise punkti ja esikoha eest võitlemise jätkamise. Sest selgus, et seal pundis olnud Elita sai ainsana selle "Extra CP" kätte.
Läksime tagasi siis juhendit lugema. Samal ajal läks pimedaks. Martti ja Aigar said vist ülesandest ikka aru, sest läksime punkti õige koha peale otsima. Mina isegi olin õigel katusel ja skaneerisin õiget suunda, aga kuna oli juba pime, siis punkti ei leidnud.
Umbes 30-40 minutise otsimise järel otsustasime loobuda ja asuda teele järgmise punkti poole.
Järgmisse punkti minnes tuli läbida paras dzungel. Mina hakkasin siis kooma vajuma ja Martti vahepeal murdis ees teed. Pimedas soo äärses ja elektriliini aluses padrikus sumpamine läks teosammul. Pidevalt kukkumised kopraaukudesse, komistamised risu ja kivide otsa. Aga lõpuks jõudis ka see etapp lõpule ja saime punkti kätte.
Edasi finishi lähedal asuv punkt. Mina olin zombie seisundi lähedal (26 tundi võistlust ilma magamata seljataga). Aga ikka liikusime ja mingi hetk jõudsime ka punktipiirkonda, milleks oli sild.
Tükk aega surfasime seal, punkti ei leidnud. Mingi hetk tuli Martti minu juurde ja ütles vaiksel häälel, et ta teab, kus punkt on. Koos meiega oli seal ka üks Läti võistkond. Mina ütlesin Marttile, et vahet pole, kutsume Aigari siia ja las lätlased komposteerivad koos meiega, et niikuinii need pole meie konkurendid. Asja tegi delikaatsemaks veel see, et üks lätlaste võistkonna liiga tuli meiega rääkima-arutama, kus võiks punkt olla. Siis vaatasime legende, lätikeelses oli "silla S ots", ingliskeelses aga hoopis "10 NE of bridges N end". See andis mulle hüüatada, et 10 meetrit kirdesse, tegimegi nii ja saime mõlemad võistkonnad punkti kätte. Kui üks lätlastest "Dace" hõikama hakkas, siis tekkis mul korra mõte , et see võib Elita olla, pärast tulemusi vaadates selgus, et nii oligi. Võib-olla aitasime sellega Elita esikohale...

Vahetusalasse jõudes otsustasime 30 minutit magada. Nii tegimegi, riietusime lahti ja ronisime autosse magamiskottidesse, Kaili jäi õue süüa tegema ja valvesse, et meid 30 minuti pärast äratada.

Kaheksas etapp - ratas

Etapid 8,9 ratas

Punktid läbisime järjekorras: 75-76-77-79-108.
Läbimata jäid: 74 ja 78.
Poole tunni pärast ei tahtnud eriti üldse ärgata. Tundus kuidagi nii mõtetu ratta selga istuda ja järgmised 11-12 tundi ratast sõita, seda enam, et kõigil olid tagumikud niiskuse kaasabil ära hõõrdunud ja sadul polnud üldse tagumiku sõber.
Kaili andis meile süüa ja kohvi, kõik saime veel mingi komplekti kuivi riideid selga ning vihmasadu oli lakanud. Meel läks selle peale kohe pisut rõõmsamaks.
Mina arvasin, et peaksime minema kõikide punktide võtmise peale. Martti arvas, et jätaks 2 punkti ära ja jätaks viimasele 9. etapile, kus oli lausa 9 punkti, meile rohkem valikuvõimalusi.
Kuna kruusteel valusa tagumikuga raputades sõita eriti ei tahtnud ja 2 punkti ära jättes sai sisuliselt ainult asfalti sõita, siis nii tegimegi.
Esimesel etapil oli punkt varemetes. Jõudsime õigesse kohta, aga kaardijärgset teed, mis üle põllu pidi minema, ei leidnud. Magamast tulles "valge inimesena" oli moraalselt raske kohe põllu peale jalutama minna, nii üritasime kangekaelselt ikka teed leida. Leidsimegi, aga see oli juba tagumine tee. Seega tagasi kohta, kus olime olnud ja jalutasime üle põllu punkti. Mina üritasin punkti leida vare seest 2-3 meetriste takjate vahelt - need olid nagu puud. Aga lõpuks leidsime selle vare nurga juurest. Viga 5-10 minutit.
Selle etapi teine punkt oli üks lahedamaid punktikohti. Nimelt oli katusealune, mille all oli põhurullidest tehtud 6 ruli kõrgused virnad. Tuli sealt püstloodis üles ronida ja katuse all punkt võtta - väga lahe oli.
Kolmandaks punktiks oli karjääri edelanurk. Jõudsimegi karjääri edelanurka. Mina jäin sinna punkti otsima. Martti sõitis edasi ja leidis kaugemalt veel ühe edelanurga. Kahjuks olin ma liiga laisk, ma ei roninud oma leitud edelanurgas alla kontrollima, kas punkt on, vaid järgnesin Martti kutsele, et ta leidis edelanurga. Loomulikult oli punkt esimeses edelanurgas. Viga ca 10 minutit.
Edasi teel eelviimasesse punkti sõitsime mingi 15 km/h. Martti ütles mulle, ma lähen taha, ma kohati magan ja vingerdan liiga, hüüa mulle, kui auto tuleb, üritan siis vähem vingerdada. Aga siis ärkas üles Aigar, kes oli ühe energiageeli ja müslibatooni vahepeal ära söönud. Võttis tempo üles ja edasi lasime Aigari tuules 27-28 km/h.
Enne punkti oli veel juhtum, kus üks auto sõitis vastassuunavööndisse ja otse meie peale. Hüppasime ratastelt maha ja kiirelt maanteekraavi poole. Enne meid jäi auto siiski seisma. Juht ja kõrvalistuja vaatasid klaasistunud pilguga enda ette. Võtsime siis rattad ja tegime sealt minekut, aeg-ajalt vaatasin veel seljataha, et ega meid jälitama ei hakata - õnneks mitte.
Punkti lähistele jõudes ütlesin, et mitte miski ei klapi enam. Kui olime aga minutikese piirkonda vaadanud ja Martti mulle ümbritsevaid objekte kirjeldanud, siis ütlesin: olen 100% paigas :)
Punkti saime ilusti kätte ja sealt edasi viimasesse vahetusalasse.

Üheksas etapp - eriülesanne + ratas

Eriülesandeks oli Nõukogude armee raketibaasi punkrist 4 peidetud punkti leidmine.
See oli väga lahe eriülesanne. Kuigi mina pean tunnistama, et mina ei suutnud lõpuni aru saada, kui mitu omavahel tunnelitega ühendatud punkrit seal on, kuidas need paiknevad ja kus ma käinud olen ning kus mitte. Martti ja Aigar suutsid paremini pildi ette saada. Leidsime 3 punkti. Üks punkt oli kohas, kus nii Aigar kui ka Martti olid põhimõtteliselt käinud, aga selleks, et punkti näha, pidi mingist august ühte ruumi sisse ronima ja sealt redelit pidi alla veepinnale ronima. See veepinnale ronimine oli neil tegemata jäänud.

Kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 84-86-85-88-87.
Edasi ratastele ja finishi poole. Esialgse plaani järgi pidime ühe punkti vahele jätma.
Esimene punkt oli torni otsas. Minu jaoks oli see selgelt kõrgem, kui ma põhimõtteliselt kannatan ja üles tuli ronida mööda torni väliskülge, alla oli kena vaba kukkumise võimalus lahti.
Ronimiseks kasutasin taktikat: pea kuklas, alla kordagi ei vaata, samamoodi üleval platvormil, pea kuklas, torni seinast kinni hoides punkti lähistele, sirutasin käe välja ja Martti-Aigar aitasid komposteerida. Samamoodi tagasi alla.
Uuesti ratastele ja järgmise punkti poole. Seekord oli etapi suunas taganttuul ja asfalt enamuses, kiirus keskmiselt 30 km/h. Poole etapi peal oli selge, et punkti vahelejätmine oleks viga. Kuna lõigata enam ei saanud, siis käisime punktis ära ja läksime tagasi ning võtsime ka vahelejäänud punkti ära.
Edasi veel sillapunkt mudaralliga - ka muda sees kiirus alla 20 km/h eriti ei langenud.
Ja viimane punkt enne finishit on laut. Martti nägi ära, et punkt on lauda katusel. Mingit redelit katusele ei läinud. Martti ronis mööda seina üles. Meie Aigariga mööda toru.
Finishi poole sõites näeme, et Elital üks mees jookseb ja naisterahvas sõidab 2 rattaga. Karjume neile veel "Go! Go! Don't give up!" ja möödume 30-35 km/h kiirusega. Ja peagi olemegi finishis, kus meid rõõmsalt tervitades vastu võetakse. Jõudsime kohale 45 minutit enne kontrollaega.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et lätlased ikka oskavad seiklust korraldada. Kolmas kord Lätis seiklemas ja kolmas kord elamusi täie raha eest.
Suur tänu õde Kailile, ilma kelleta see reis teoks poleks saanud. Sa olid super abiline. Ka Kaili hirm, et ta ära eksib, ei saanud teoks. Ühe korra, kui ühe lätlase järel sõitma hakkas, siis sõitsid valesti, aga kui Kaili kaarti lugema hakkas, siis jõudsid kenasti vahetusalasse kohale.
Läbitud kilomeetreid ilmselt üle 300, sest Martti spidomeetri järgi sõitsime rattaga umbes 270 km.

Esmaspäev, 18. august 2008

Kõrvemaa rogain 8h 17.08.2008 (OK Orion)

Eelkõige oli sooviks harjutada rajaplaneerimist ning püüda kokkulepitut realiseerida, vajadusel tehes rajal strateegilisi otsuseid. (Kahjuks seda vajadust ei tulnud.)

Eelinfona jagatud kaardimaterjali põhjal oli teada, et antud piirkonnas on mõningaid soid, kuid kell 10:00 kätte antud kaart oli ikka täiega beebisinine, mis tekitas küsitavusi nii maastiku läbitavuse kui ka läbitavuse kiiruse osas. Seega püüdsime planeerimisel maksimaalselt ära kasutada seda vähest kuiva maad, mida meile kaardi peal lubati. Kuna ka mõõtkava oli harjumuspärasest väiksem (1:17500), siis sai otsutatud, et võtame ära kõik punktid. Linnulennult sai teekonna pikkuseks 40,116 km, mis on Eesti maastikel pigem vähe kui palju 8-tunnise kontrollaja kohta. Kuid kunagi ei või teada - sood on vägagi salakavalad.

Vahetult enne starti käis ka Urmo Liblik võistkonnast "Evli + SK XDream" meiega jutustamas ning rajaplaneeringu kohta ütles, et neil on täpselt samamoodi (va 2 viimast punkti), lausudes veel prohvetlikud sõnad, et 2 tunniga ollakse kaardi ülemises servas ning 5 tunniga tullakse metsast välja.

Kell 11:00 kõlas stardikäsklus ning asusime teele. 47...(esimene soo ületus)...20... Selgus, et võistkonnal "MadisMeelis" on samuti sama rajavalik, mis "Evli + SK XDream"-il, ning siis me kulgesimegi alguse otsa 7-liikmelises 3-võistkonnalises rongis. 48...(väike viga)...58...(esimene oja/kraavi ületus kõhuni vees)...35...21...23...27...38...56...46...

Nüüd toimus esimene rongi lagundamise katse. Võistkond "MadisMeelis" spurtis ning ülejäänud jäid pimestavasse tolmupilve. Kuid õnnetuseks puudus järgmises punktis (43) nii SI-jaam, tavaline komposter kui ka pisikesed paberlipikud, mistõttu nad viitsid seal liiga palju asjatult aega ning mahajäänud rong jõudis neile järele ning jälle hakkasime koos liikuma. 54...36...37...55...44... Läbisime teelolevat joogipunkti ning toimus teine spurt. See kord jäi joogipunkti maha võistkond "Evli + SK XDream". Jõudsime võtta vaid punktid 40 ja 29, kui meie kaks põgenenud võistkonda võistkonna "Evli + SK XDream" poolt kinni püüti. Oh, mis seal siis ikka! Jälle koos. 45...50...26...30...51...41...

Leidis aset järjekordne, lõpuks edukas, spurtide laine. Peale punkti 41, mis asus mäejalamil, võtmist, lülitas Urmo Liblik turbo sisse ning nii nad ära kadusidki. Kuna Meelis Atonen ei olnud mäest üles tulemises ka kiirus ise, siis üritasime neid maha raputada ning vahetult peale soo ületust, järgmisest mäest üles liikudes, see meil ka õnnestus. Võtsime punkti 52, peale mida ootas meid planeeritud jõe ületamine. Kuna ilm oli palav ning kihk ujuda suur, siis sai natukene vara jõe poole keeratud, mis tähendas seda, et enne jõeni jõudmist tuli sumbata põlvist saati vees, takistava tegurina paju- ja lepavõsa ning kobraste poolt langetatud puud. Pärast jõe ületust täpselt samasugune takistusriba, ainult et kaks korda pikemalt. Marttile näis selline keskkond äärmiselt meeldivat, sest tervel edaspidisel rajal, kus vesi vähegi üle pahkluu ulatus, oli garanteeritud, et ta selles nagu vesipühvel püherdab ning kurgumörinaga oma rahulolu väljendab.

Punktid 49, 53, 34, 24 ja 57 sujusid tõrgeteta. Seejärel tuli meie suur viga - punkt 25. Kaldusime liialt vasakule ning sattusime teeristi, mille kohta ei osanud algul seisukohta võtta. Minu õhutusel ületasime tee ning läksime sealt punkti otsima. Selle koha peal, kus oleks võinud punkt olla, oli küll sisse trabmitud tohutu rada, aga läks ka sama targalt tuldud tee suunas tagasi. Hargnesime ning tegime omasid järeldusi. Võttis aega, mis ta võttis (26:26), kuid suutsime määrata nii oma asukoha kui ka punkti paiknemise. Normaalne oleks olnud võtta 57->25 umbes 10 minutiga.

Edasi kulges meie tee viperusteta. 39...31... Teel punkti 28 kostis äkki selja tagant hüüe: "Tee vabaks!", mille peale mina instinktiivselt rajalt kõrvale astusin, sest mingi aeg tagasi tõesti ukerdas ka rattureid rajal. Kuid pilk selja taha andis teada, et tulijad on hoopis võistkond "Jutulind ja lombakas". Ka nemad liikusid 140 punkti graafikus, kuid neil oli siis üks punkt rohkem võtta kui meil. Arutasime veel punkti 59 liikumise võimalusi ning lahku meie teed läksid. 32...59...42...33...22...finiš.


Tulemused:
1. HAVANNA sport (Risto Kiilberg, Heiti Hallikmaa)
140 05:29:14 MM
2. Evli + SK XDream (Alar Ehandi, Taavi Kainel, Urmo Liblik)
140 05:48:21 MM
3. Jutulind ja lombakas (Artur Taivere, Eduard Taivere)
140 06:06:50 MM
4. Medisoft (Martti Mikk, Aigar Sirel)
140 06:10:18 MM
...

Rajal sai tarvitatud:
Aigar 2l spordijooki, 3 Enduro geeli, 2 topsi vett joogipunktist;
Martti 3l spordijooki, 2 Turbo snäkki, mõned Enduro geelid, 2 topsi vett joogipunktist.

Kokkuvõttes oli üritus täitsa norm.

Uniküla neljapäevaku seiklusrada 14.08.2008

Rattaosa rajameistriks oli Kristjan Karabelnik. Eelnevalt olime saanud testsõitjalt hinnangu, et rada on suhteliselt lühike ning Martti võiks selle läbida umbes 01:00 - 01:15.

Kõigepealt siis jälle neljapäevaku jooksuraja läbimine. Kaido võttis valikus kõik punktid, Martti jooksis H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid, Aigar jooksis H21E.

Rattas oli vaja võtta 4 punkti kaardi järgi ning lisaks leida kaks punkti legendi järgi õiges järjekorras. Kaardi alusel punktide võtmine ei valmistanud kellelegi probleeme. Oli piisavalt erinevaid teevalikuid ning neid ka realiseeriti ohtralt.

Pähkliks osutus hoopis legendiorienteerumine. Ei tea, kas tingituna eelmisest XDream'ist, kuid enamus ei saanud oma odomeetrinäite ja maastikul olevaid rajakesi klappima ning toimus üleüldine, võiks lausa öelda, et totaalne, Vooremäe kammimine. Legendid räägivad, et kõige kiiremine ja puhtamalt sai punktid kätte Maret Vaher (13:39), kusjuures tema rattal ei olnud odomeetritki. Kaido kulutas aega 36:22, Martti 58:14 ja Aigar 54:10.

Aigar kasutas legendiorienteerumises kõrvalise abina Katri't võistkonnast "Ruuben ja Nele", keda sai vahepeal oskuslikult valedele jälgedele juhtida, ning finišispurdil (60->finiš) ühines meiega Kauri võistkonnast "Webmedia Tartu".

Täpsemalt rajad ja tulemus.

Kolmapäev, 2. juuli 2008

Xdream 2008 II etapp, Kärstna 28-29.juuni

Seekordne Xdream toimus Kärstnas.

Võistkond Medisoft lõpetas ajaga 12:41:43, mis andis 14 koha.

Kuna Aigaril on hetkel käsi kipsis, siis seekord oli tema asemel võistkonnas Kristjan Karabelnik.

Panen lühidalt kirja mõned huvitavamad seigad rajalt.

Start oli ratastega ja võistkond löödi kohe lahku. Kõik said legendi stiilis 500m parem 600m vasak jne. Mina krahmasin enda kätte kohe kõige pikema variandi ehk B ja pöörasin ratta ringi ja hakkasin stardile vastassuunas minema. Meie stardinumber oli seekord 87 ja kuna mina pidin liikuma hakkama vastassuunas, siis sattusin kohe esiritta. Enda ees nägin vaid ühte ratturit, kes minu suureks üllatuseks ~500m pärast vasakule pööras. Üllatuseks seepärast, et esimene vasakpööre pidi olema 1500m pärast. Kui nüüd õigesti mäletan, siis järgnes talle veel rattur numbriga 3 või 4. Kuna ei uskunud, et liidrid niimodi kohe eksivad, hakkasin mõtlema, et panin vales suunas ajama. Jäin korraks seisma, et oodata järgmisi rattureid. Kui 2 järgmist meest olid kinnitanud, et ka neil on B varaint liikusin edasi. ~1600m pärast läks tee vasakule. Pöörasin sealt ära, aga üllatuseks jõudsin ühe talu juurde. Rattureid tuli juurde ja keegi leidis, et üle põllu läheb rada edasi. Liikusime seda mööda ja ~420 meetri pärast tuligi vastu kruusatee, mida pidi sai paremale pöörata nagu vaja. Järgmiseks tuli vist sõita 2170m ja pöörata vasakule. Sain sõita aga napid 1400m kui ees oli T kujuline ristmik. Esimene mõte oli, et mis toimub? Kuna praktiliselt teieselt poolt risti läks tee ühe talu poole, siis otsustasin, et lähen kontrollin, ega see edasi ei lähe. Mulle tundus, et ei lähe, aga võistkonna Hansa 4WD esindaja leidis tee ja läbi heina kulgev muldtee oli veel tähistatud valgete lipukestega, mis andis julgust juurde, et oleme õigel teel. Kui sõidetud oli ~2050m jõudsime välja kruusale. Kuna eelnevad pöörangud polnud ka täpsed olnud ja 2050m oli 2170m ikka palju lähemal kui 1400m, siis sai keeratud vasakule ja korralikule orbiidile mindud. Korralikule seepärast, et järgnevad 2 juhist, millest üks oli minu mälu järgi ~2,5km ja teine ~2,7km klappisid ka +/- 100m (Nende kohtade peal, kus distants täis sai oli tee täitsa olemas). Kui lõpus ühe talu juures olime, kust teed enam edasi ei läinud oli selge, et miskit on mäda. Meid oli too hetk, vist 5-6. Kindlasti oli esindatud Hekotek Toomas Marrandi näol ja mäletan et olid ka numbrid 5 ja 40 ehk Hansa 4WD ja Väle Tigu ning keegi veel. Käisime kontrollisime veel ühe teeotsa ära, aga kuna ka see ei viinud kuskile, siis otsustasime otsa ringi pöörata ja minna tagasi T kujulise risti poole, kus asjad esimest korda ei klappinud. Kuna tagasi oli oma kõva 6km, siis oli päris pikalt aega selle üle mõelda, et mida Kaido ja Kristjan tunnevad, kui mind ootavad ja võistkonnad muudkui lähevad. Kui sinna ristile jõudsin, kus asjad esmakordselt ei klappinud, tuli ühelt poolt Eduard Pukkonen, kes ütles, et sealpool punkti polnud. Seega oli valida vaid ühe suuna vahel kuhu edasi minna. Kuna mäletasin täpselt, et selle ristini välja jõudes oli mul 2,1km asemel läbitud vaid 1,4 siis olin hoolimata Eduardi ütlusest suhteliselt ebakindel kas valitud suund ikka õige on. Õnneks tuli mingi hetk vastu minu esimene punkt, mis andis märku, et olen õigel teel. Lisasime tempot ja koos Hekoteki ja Väle Tigu liikmetega jõudsime järele Ekstreem.ee Kajale, kes uuris oma odomeetrit ja kurtis, et tal on distantside arvutamine natuke sassis. Ka minul oli too hetk suht segane olukord, kuna olin unustanud eelmises kohas läbitud distantsi vaadata ja seetõttu polnud 100% kindel, et millisel lõigul parajasti olen. Peatusime korra ühe teeotsa juures, aga kuna seal ei paistnud ratta jälgi olema ja Toomas arvas et natu vara veel pöörata, siis liikusime edasi. Järgmise pöördega sain ma ennast legendis uuesti paika ja kihutasin edasi. Järgmise risti pealt pöörasin vasakule. Peale pööret kuulsin, kuidas ristil seisnud Vennad&CO Artur hõikas mulle tagant järgi, et mis sa kurat sinna lähed teisele poole vaja minna. Õnneks olin too hetk ilusti legendis ja ei lasknud sellest segada. Peale enda teise punkti võtmist tekkis mul taas kerge segadus, et kas pöörata vasakule või minna otse. Jäin korra seisma ja suutsin suht ruttu ikka aru saada, et vaja minna otse. Olin just liikuma hakanud, kui minust lendas mööda keegi Vaude Team-ist. Kargasin ka sadulast püsti ja tegin mõned kiiremad liigutused ja olingi tal ilusti tuules. Oma suureks üllatuseks nägin enda ees ka Salomoni Heitit ja kõrvale sõitis Vennad&CO Eduard, kes uuris, et kuidas läheb. Rääksin talle, et mul pea 30 km juba sõidetud ja kulgesime tekkinud pundiga rattaralli lõpu poole. Rattaralli lõpus käis korralik laulupidu. Minu suureks üllatuseks oli aga kohal vaid Kaido, kes kurtis, et ta siin niikaua oodanud, et tal juba riided ka ära kuivanud. Kaido rääkis, et C-rajalt on väga vähe rahvast tulnud ja kõvematest tiimidest on edasi läinud ISC naised, Nike ACG ja Areal. Mingi hetk tuli Hekoteki Priit, kes rääkis, et oli kuskil küla vahel Kristjanit näinud, aga Kristjan olla suhteliselt segaduses olnud. Mõningase ootamise peale tuli ka Kristjan. Meil läks Kaidoga natuke aega, et talle selgeks teha, et siit läheme koos edasi. Nimelt olid Kristjanil mõlemad punktid küll käes, aga legendist oli ta natuke maas. Kristjan väitis, et legendi järgi peaks ta siit vasakule põllule pöörama, sõitma 200m, siis kuskile pöörama ja veel 1,5km sõitma. Ma ei kujuta küll hästi ette, kuidas ta sedasi legendi lugedes üldse kohale jõudis. Igaljuhul tegime talle Kaidoga selgeks, et ärgu ta seda põllu otsa praegu ette võtku. Mina sõitsin ette nähtud 17 km asemel 33 ja Kristjan 12km asemel samuti 33km. B-varaindi probleem oli selles, et esimene pööre oli tegelikkuses 1150m peal, mitte 1500m peal, nagu meile ette anti. C-variandis oli samuti miskit mäda olnud. See eraldi rattaralli idee meeldis mulle väga. Kahju ainult, et ette antud distantsid ei klappinud.

Kanuus hävisime seetõttu, et 5-das punktis küsis Kaido, et kas läheks joostes. Kuna mina olin kanuu kaarti näinud vaid episoodiliselt ja värskelt oli meeles ka eelmise etapi edukas jooksu variant, siis kiitsin kõvahäälselt otsuse heaks. Ütlesin veel Kaidole, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub. Tegelikkuses hävisime sellega ~45minutit. 8-das punktis Kaidot oodates meil igajuhul igav polnud. Mõni tuli astus kanuust välja kaelani vette ja ei teinud teist nägugi. Samas kostus ka kuskilt kõrkjate tagant: "oih mul said jalad märjaks". Kanuusid pargiti seal 8-da punkti juures mitmesse kihti. Üks vajus peatselt täiesti põhja. Sikutasime selle Kristjaniga ninapidi kaldale. Lõpuks tuli ka Kaido, kes polnud kõige paremas tujus aga samas suutis ta ikkagi naerda minu ütluse peale, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub.

Rabas luges kaarti Kristjan ja tegi seda väga edukalt. Vaid 10-da punktiga läks 3-4minutit aega. Ka 11 punkti, mis oli vales kohas saime ideaalselt kätte kuna lähenesime sellele ida poolt. 10-dasse punkti minnes õnnestus mul ka ühte laukasse korralik kõhukas panna. Nimelt üritasin sellest üle hüpata, aga äratõukel vajus tõukejalg põlveni sisse ja nii ma kõhuli laukasse kukkusin. Päris värskendav kogemus oli. Mõni hetk hiljem kukkus samamoodi ka Kristjan, kes kahjuks venitas kukkumise käigus ka reielihast. Sellest hetkest edasi, me praktiliselt kõndisime. Vahepeal Kristjan küll üritas sörkida, aga jalg tegi talle ikka piisavalt valu. Kanuu juurde tagasi jõudes selgus, et olime Kristajaniga kanuu nii hästi ära parkinud, et see oli siiani alles. Keegi oli seal vahepeal ainult shokolaadi söömas käinud ja paberid maha jätnud.


Kanuule järgnenud esimeses rattapunktis nägime ISC naisi, kellest me aga mööda ei läinud, kuna Kristajnil kippus uni peale. Kristajan võttis sisse kofeiini tableti ja pani "une peletamiseks", nagu ta ise ütles, meil eest sellise tempoga minema, et meil oli Kaidoga tal raske järel püsida. Teine rattapunkt ehk 16. punkt oli see, milles mina suutsin punkti märkimata jätta või siis SI liiga kähku välja tõmmasin(ei suuda meenutada, mis seal täpselt tegin). Selle eest ka meie 15minutit trahvi. Huvitav seik juhtus ka 16-dast punktist 17-sse minnes. Peale 16-dat punkti jäi Kristjan kaarti keerama. Meie Kaidoga pöörasime 17-da punkti poole ära ja jäime 50-100 meetrit sihtide ristist seisma ja Kristjanit ootama. Vaatasin üle õla tagasi ja nägin kui Kristjan ristist välja keeras. Kuna päike oli vastu ja paistis otse silma, siis pöörasin pea ära ja rääkisin midagi Kaidoga. Kui uuesti üle õla vaatasin, et kas Kristjan on juba kohal selgus, et Kristjan sõidab valele poole ehk siis taagasi 15-da punkti poole. Kargasin sadulasse ja kihutasin talle järgi. Samal ajal kui mina Kristjani tagaajamist alustasin tulid 16-da punkti poolt ISC naised ja Elo oli Kaidole muiates öelnud, et Kristjan vist ei tahtnud teiega rohkem edasi sõita. Hääle karjusin ma seal Kristjanile järgi kihutades ära, aga enne järgmist risti teda pidama ikka ei saanud, sest Kristjan oli enda ees näinud mingit võitkonda ja arvates, et need oleme meie üritas neile meeleheitlikult järgi jõuda. Vähemalt sain teha ühe korraliku 2-2,5km spurdi.

28-st punktist 29-sse ehk parve ümber keeramise poole tahtsin mina sõita ringi, aga Kristjan ja Kaido arvasid, et kuna me nagunii niipalju juba seigelnud oleme, siis võiks otse minna. Kuna oli näha, et otse on ka enne meid mindud, siis nii ka tegime. Natuke selle otse minekuga kaotasime, sest meist krossirajale maha jäänud ISC naised jõudsid meile taas jägi.

Parve ümber keeramine oli minu arvates kogu raja parim osa. Mõnus värskendav kogemus oli ja lisaks ei kohta just iga päev tütarlapsi, kes tulevad ja vabatahtlikult paluvad, et nende paat ümber keerataks ja neid märjaks kastetaks. Kaks korda me Annikil seda öelda ei lasknud ja Sportland Power Girlsi paadi ka kummuli kerasime.


Kokkuvõttes see rada mulle väga meeldis. Mõne etapi teekonna valikuga oli ikka omajagu peamurdmist. Kui vaid rattaralli legendid klappinud oleks, 11. kp õiges kohas paiknenuks ja ka teise jooksu ära tehtus oleks saanud, olnuks ikka väga kõva etapp. Ühesõnaga teostuse kallal võiks natuke norida, aga idee oli väga hea.


Tulemused