Esmaspäev, 15. detsember 2008

13. detsembri JOKA Jukola laagri laupäeva õhtune treening

Aeg: 13. detsember kell 17:10 ühisstardist
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.

Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.

Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.

Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.



Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.

Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.

Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.

Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.



Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...

Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.



Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.

Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!

Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.

Tulemused ja vaheajad pildina:



Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...

Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.

1 kommentaar:

aigars ütles ...

Ega numbrid iseenesest ei kanna mingit infot seni, kuni neile pole asjaosaliste poolt tähendust antud. Seetõttu pakubki mulle tulemustest huvi neli võistkonda: Aivar&Aigar, Artur&Eduard, Kaido&Randy ning Maret.

Ühendab meid see, et me kõik valisime liikumisvahendiks suusad. Erinevus tuleb aga sisse järgmiselt:
- Maret (kui ma eksin, siis võib mind parandada, sest tuginen kuulujuttudele) viidi punkti 38 lähistele, kust ta alustas suusatamist, st ta alustas raja läbismist suuskadega sealt maalt, kust see praktiliselt pidi võimalik ja normaalne olema;
- Kaido&Randy startisid jooksutossudega ning võtsid kaasa suusad ja suusasaapad. Suusad panid alla alles 38 punkti liikumisel, st alustasid suusatamist sealt, kust suusatamine muutus võimalikuks, kuid ei olnud veel teoreetiliselt ettenähtud;
- Artur&Eduard startisid suusasaabastes ja suusad näpus. Jookustosse kaasa ei võetud. Suusatama üritati hakata juba esimesse 31 punkti liikumisel, st suusatati seal, kus ei olnud teoreetiliselt ettenähtud ja praktiliselt raskesti teostatav;
- Aivar&Aigar, sarnaselt võistkonnale Artur&Eduard, startisid suusasaabastes ja suusad näpus. Jookustosse kaasa ei võetud. Suusatama üritati hakata juba esimesse 31 punkti liikumisel, st suusatati seal, kus ei olnud teoreetiliselt ettenähtud ja praktiliselt raskesti teostatav.

Kui nüüd üldaegu võrrelda, siis on huvitav täheldada, et Kaido&Randy (aeg: 4:41:05), kel oli tegelikult tuntav eelis, lõpetasid praktiliselt sama ajaga, mis Artur&Eduard (aeg: 4:43:03). Täielik respekt Arturile ja Eduardile.

Mareti ajad on siis nn ideaalajad, mis näitavad, mida sellel rajal oli võimalik suuskadega saavutada.

Nüüd siis jätkaks kõige huvitavamal teemal ehk räägiks endast (võistkond Aivar&Aigar). Kõrva taha panemiseks kogunes tarkus, et iga asi on ikka ette nähtud selle jaoks, mille jaoks ta ikkagi tehtud on. Suusasaabas on ikkagi mõeldud suusatamiseks, mitte metsas jooksmiseks. Kuigi jah, tee peal sellise plastmassist kõpskingaga, millel absoluutselt mittemingisugust pidamist ei ole, kannatab veel kuidagi ära. Metsas seevastu üle lumiste puude, läbi soiste alade, mäest üles ja mäest alla, ei ole need jalanõud suuremad asjad. Mul on veel sellised kõrgema säärega saapad ka, mis hoidsid pahkluu suhteliselt fikseeritult, mis mulle üldse ei meeldinud, sest olen harjunud jooksus ikka jalalaba vastavalt olulkorrale keerama.

Suusatamine iseenesest oli küllaltki ekstreemne. Mina, pärinedes subtroolilisest kliimavööndist, olen muigugi igasuguse lume olemasolu üle õnnelik ja pidasin rada täiesti suusatatavaks, Aivar seevastu kirus nii, et vähe pole. Eks meie suusaoskuste vahe oli ikka näha ka, seal, kus vähegi suusatada andis, liugles Aivar mul eest ära, ning ma siis ukerdasin talle järgi nii, kuidas jõudsin. Ühekorra õnnestus mul kukkuda 38 punkti liikumisel, kus tee läks mäest alla ja päris laskumise lõpus oli paar meetrit puhast kruusa, mis hoo täiega kinni võttis ja tasakaalu viis. Edaspidi juba sai targem oldud ja kui silm laskumistel kuskil lume taustal mustemat kohta nägi, sai raskuskeset madalamale viidud ja vastavalt olukorrale raskust ette või taha poole suunata. Aivar, profina, muidugi endale ühtegi kukkumist ei lubanud.

Üks mõte, veel kirja, mille üle mõtlema peab. Jalgsi mäest üles 38 punkti võtma minnes, selleks ajaks olime suusasaabastega mingi 2,5 tundi jooksnud, pigistasid suusasaapa sääred kuidagi imelikult pahkluust üles minevat välimist kõõlust nii, et valu oli suht välja kannatamatu. Samas suuskadel liikudes ei olnud häda miskit. Kaks viimast punkti (42,43), kus tuli ka jalgsi mäkke minna ja pärast teele tagasi, oli samamoodi piin. Võimalikud lahendused:
- hakata suusasaabastes jooksmas käima, et jalad harjuks;
- muretseda madalama säärega suusasaapad;
- leppida olukorraga, et olengi mingi eriline rangjalg;
- tassida pikema jooksu jaoks jooksutosse kaasa;
- veel miskit muud.
Kui finishis suusasaapad jalast sai ja tossud jalga oli tunne kohe teisem - kuidagi kodusem:)

Kahju muidugi, et rattasse minek ära jäi. Kuid eks mõnikord tulebki oma egoistlikud soovid ohverdada üldsuse heaolu huvides.

Kokkuvõttlikult võib öelda, et rada oli tibens - rajameistrid vaeva näid ja suutnud oma mõtted hästi realiseerida. Kiitused korraldustoimkonnale!