Esmaspäev, 22. september 2008

11. Tartu Rattamaraton

oma teisele rattamaratonile startisin numbriga 761. Aeg tuli eelmse aastaga võrreldes 8.35 parem, aga koht pea 200 kohta kehvem. Ka maraton ise kujunes mulle tunduvalt raskemaks, kui eelmise aasta maraton. Esimesed kilomeetrid oli pulss laes ja sõitu ilmestas see, et laskumistel möödusin mina eessõitjatest, aga tõusidel jälle vastupidi. ~7km sõidu järel läksin ühte vasakkurvi väliskurvist ja liiga suure hooga. Ratas hakkas lahtise kruusa peal libisema ja panin seal korralikult külje maha. See ei jäänud mu ainsaks kukkumisesks, sest ühel laskumisel jäin natu pidurdamisega hiljaks ja eesõitjale otsasõidu vältimiseks võtsin temast paremale poole ja hõikasin talle ka veel et olen paremal, sest minu esiratas ja tema taguratas olid kõrvuti. Samal hetkel keeras eesõitja aga suhteliselt äkki paremale, võtsin veel nii raja äärde kui sain, aga õnnetuseks jäi minu ratta sarv rajaäärse lepa taha ja nii me kahekesi seal ühe korraliku käna panime.

Ande tp-s närisin natuke müslit ja otsustasin, et võtan tempo natu vaiksemaks, sest pulss oli esimesed tund aega suht laes olnud. Vahetult peale Ande tp-d sõitsin natuke aega Eskoga koos, aga mingi hetk kadus ta sabast ära.

Umbes 2,5 h sõidu järel hakkas väsimus peale tulema ja põrguvalu tegi mulle ka selg. Kui kruusateel veel suutsin miskitmoodi liikuda, siis metsavaheliset lõigud olid mulle tõeliseks piinaks. Mõned kilomeetrid enne Palut läks must mööda Kristjan. Küsisin, et kuhu tal nii kiire on. Kritjan pakkus, et võib natuke minuga koos sõita, aga kuna mu tempo oli too hetk suht mannetu, siis ütlesin, et ta grupiga kaasa läheks. Tõusin korra ka ise sadulast, et grupile järgi võtta, aga jalad hakkasid väga imelikke liigutusi tegema. Algul ei saand aru, et mis värk, aga siis taipasin, et tegu krampidega. Muuseas see oli mul esmakordne juhtum, kui jalad krampi kiskuma hakkasid. Seepeale istusin ruttu sadulasse tagasi ja väntasin rahulikult edasi. Kui Palu metsade vahelt välja kruusateele saime läks mul jälle kergemaks ja Hellenurmest finishini suutsin isegi natuke pingutada.

Finishikell näitas ajaks 3:55:13 ja see andis 972. koha.

Finishis oli selg nii kange, et esimesed 15 minutit suutsin seista vaid tikksirgelt ja ei olnud võimeline isegi oma varbaid vaatama, mingist kummardamisest rääkimata. Peale mõningast selja masseerimist ja venitamist sain kuidagi liikuma ja käisin lasin meditsiinitelgis oma haavad ära puhastada. Seal tuvastati, et 2 kukkumise tagajärjel olid mul lõhki põlv, küünarnuk ja pöial. Korralikult marraskil olid puus ja sinine ja marraskil oli ka õlg.

Vaatasin järgi, et olin ratast ka muidugi suht kasinalt maratonieelsetel kuudel sõitnud. Augustis 4x kokku ~145km( +270km LATVIA ADVENTURE RAID-il ) ja septembris 3x kokku ~56km.

Eks siis järgmisel aastal peab rattasõitu enne maratoni natu tõsisemalt võtma.

Teisipäev, 16. september 2008

8. rogaini maailmameistrivõistlused 24h Ähijärvel 13.-14.09.2008

Tulemused (http://8wrc2008.rogain.ee/failid/results.htm)
...
17. (Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel) 253 23:13:59 MO.
...

Ambitsioonid olid suured. Oli ka põhjust, sest olime neid aasta aega kasvatanud. Omakorda lisas õli tulle korraldajate poolne eelinfo, et "Tippvõistkondadel on võimalik püüda võtta kõiki punkte, kuid see on väga raske. Siiski võib uskuda, et võitja tulemus saab olema küllalt maksimumi lähedane." Ühesõnaga läksime rajaplaneerimisega alt - liigne optimism on kurjast.

Eelmisel aastal Lätis 24h EM-il planeerisime me umbes 90km raja, mis küll kahjuks ei realiseerunud, kuna lihtsalt lagunesime rajal ära. Sel aastal olime aga tugevad ning nii planeerisimegi esialgu sisse kõik punktid. Rada sai kaardi peal 137 linnulennukilomeetrit pikk. Liiga pikk, aga mitte võimatult. Arvestades, et hiljuti suutsime läbida umbes 40 linnulennukilomeetrit 6 tunniga ning varasematel TAOK rogainidel pole 40 km läbimine 8h midagi märkimisväärset, sai visatud kaardi keskel olev soo välja ning sirgestasime alumist paremat nurka nii, et ikkagi säiliks võimalus sealolevaid suuri punkte noppida. Panime paika ka maamärgi, et kui me jõuame umbes 7 tunniga punkti 70 (so u 37 km), siis on lootust rada planeeringupäraselt läbida.


Kell 12:00 me oma unistuste täitmisega pihta hakkasimegi. Algus läks suht kenasti, kuid punktide 92-74 vahelisel lõigul sattusime osalema teleportatsiooni pilootprojekti ning 10 minuti jooksul paikneda kaardil 800 meetri raadiuses 6 erinevas kohas ja lõppkokkuvõttes ikka leida end sealt, kuhu me tegelikult minna tahtsime. Maastik oli lihtsalt rõve ning mulle meenus, miks mulle Otepää kolmapäevakute ei meeldi käia. Tempo oli iseenesest suht normaalne ning punkti 70 jõudsime me kell 19:18:14 (7:18:14), mis iseenesest oli vägagi positiivne, kuid tegelikkuses jõudis meile kohale, et me ei suuda oma planeeritud rada täielikult ellu viia. Iseasi muidugi, kas me seda endale tunnistada tahtsime.

Tankisime end WP7 ning liikusime edasi nüüd siis juba lambivalgel. Enne punkti 90 tabas Kaidot rambipalavik, kui meie järeltulnud võistkond ütles: "Oo, meie ees lähevad vist profid! Nende järgi minnes jõuame kohe punkti.". Mnjah, lõpuks me selle punkti ikka üles leidsime, kahjuks küll ilma sabata.

71-66-82 oli vastik asfaldi etapp ja kohe üldse ei tahtnud enam joosta. Järgnevad soos müttamised tundusid lausa taeva õnnistusena. WP4 jõudsime natuke peale südaööd. Järjekordne tankimine ja sealolnud tiimiga 188 sai arutatud 31, 45, 80 võtmise strateegiaid ning leitud, et parim lahendus on 45-31-80. Sellel etapil muutus Kaido samm nii mehiseks, et suisa hale vaadata. Nii saigi talle üks valuvaigisti sisse suratud, mis peale tema liikumisviis jälle esteetiliseks muutus. Mina oma suures õeluses muidugi filosofeerisin valuvaigistite teemal, mille tulemusena Kaido ei julgenud enam edaspidisel rajal valuvaigisteid võtta ning on kaheldav, kas ta seda üldse enam kunagi võistlustel teeb.

Punktis 65 (03:17:43) tegime esimese raja lühendamise, jätsime välja punkti 86. Punktiks 67 (05:03:48) oli Marttil talla all mingi jama toimund, kas vill purunend või krimpsus nahk lõhenend, igastahes tõmbasime jooksmisele kriipsu peale. Järgmises punktis 83 (05:40:16) pani Martti endale soojapesutopi selga ning ülejärgmises 68 (06:14:26) ajasime me Kaidoga endale windstopperjakid selga. No, ikka siga külm oli. See oli ka aeg, kus Martti tahtis sauna, Aigar vanni ning Kaido igatses suitsuvorsti.

WP2 meil tankimise vajadust ei olnud, seega viskasime seal lihtsalt prügi minema. Edasiminek punkti 85 oli täielik piin, mingi kilomeeter mööda märga ja pehmet sood. 1:20 siia etapile magama panna - kas see oli seda väärt?

Lõpp läks juba ladusalt ning enne viimase punkti 23 võtmist läksid navgaatorid oma vahel tülli, kuna ei suutnud ära otsustada, kumb neist on ilusam.

Mingi tund jäi meil kokkuvõttes aega üle, kuid kas me oleks suutnud selle tunniga rajal ühe punkti veel võtta (nt 49 või 86), see jääbki igaveseks vastuseta.


Kuigi finishis olime ühelmeelel, et see on viimane 24h rogain, kus osaleda. Siis mina ootan nüüd juba põnevusega 15.-16.08. 2009 Lapimaal toimuvaid 24h rogaini Euroopa meistrivõistlusi.