pühapäev, 3. oktoober 2010

Medi ja soft rogainil

Laupäeval 2. oktoobril toimus Põlvamaal selle aastane Rogain. Algselt olin kirjas Kaidoga, aga kuna nädala alguses helistas Kaido ja teatas, et istub rohkem kui 38 ºC palavikuga kodus teki all, siis tuli uut kaaslast otsima hakata. Sirvisin siis osalejate nimekirja läbi. Kuna ei leidnud sealt Makut, kes Suunto Gamesil oli rääkinud, et läheb ilmselt perega, siis saigi talle helistatud ja kaaslase mure lahenes.

Raja planeering läks suhteliselt libedalt. Eelinfo ütles, et võitjad võtavad suure tõenäosusega kõik punktid. Kuna meie seekord ennast võitjaks ei pidanud, siis arvestasime, et võime mõne punkti, mis kehva kohta jääb julgelt vahele jätta. Üldjoontes panime raja paika. Lahtiseks jätsime vaid lõpuosa ja selle pidime otsustama raja peal sõltuvalt ajast.

Alustasime rahulikult, aga sellest hoolimata hakkas Makul juba enne esimest punkti palav. Seni kuni mina punkti võtsin pakis Maku jope kotti. Kaart oli hea ja punktide läbimisega probleeme ei tekkinud. Suhteliselt ruttu hakkas mulle tunduma, et Makul pole just kõige kergem. Kui olime rajal olnud natuke alla kahe tunni hakkas mulle kergelt valu tegema sama reie sisekülje lihas, mille tõttu ei saanud eelmisel talvel päris pikalt trenni teha. Peale ibumaksi tableti andis valu natuke järgi. 46 punkti juurde minnes arvas vahepeal kehva enesetunnet kurtnud Maku, et ta läheb käib selles punktis ise ära. Kuna seal oli vaja meil teha väike edasi tagasi jooks, siis otsustasin mina natuke oma valutavat lihast venitada, aga meile vastu tulnud Kiirrongi Assar tegi kohe märkuse, et olen kaaslesest päris kaugel. Võtsin siis jalad kõhu alt välja ja jooksin Makule järgi. Tiksusime vaikselt edasi, aga umbes 2,5h peale starti teatas näost valge Maku, et tal on kahju, aga täna pole tema päev ja tal on ikka väga kehva.

Arutasime, siis natuke, et mida teha. Kuna Maku ütles, et ei saa nagunii enne finishit ära minna, siis polnud nagu erilist pointi otsa finishi poole ka keerata. Otsustasime rahulikult edasi jalutada ja juhul kui Maku enesetunne paranema peaks siis ka sörkima. Maku teatas, et ma võin vabalt kõigile öelda, et mina olin seekord medi ja tema oli soft :-) Jalutasime vaikselt edasi ja arutasime, et kus asusid Suunto Gamesi ja Taevaskoja Xteami punktid ja kes kuidas neid võttis. Kuna seni läbitud maastik oli olnud väga kiire, siis olime kindlad, et kõik punktid võetakse ära ja Rainil ja Silveril ei tohiks väga palju üle 7 tunni aega minna.

Ei tea, kas oli see paranenud enesetunne, mõjuma hakanud valuvaigisti mõju või midagi muud aga igaljuhul kui peale 59 punkti Viivi ja Edit meist mööda jooksid, siis hakkas ka Maku taas jooksma. Võtsime päris mitmed punktid koos ja kuna Viivi mäletas, et oli Xdreami ajal 35 punkti juures kanuuga mööda kive sõitnud siis käisime korra ka jõge vaatamas, aga see oli ikka piisavalt lai ja ei kutsinud eriti ületama ja läksime siiski ringi. Kuna aega oli meil piisavalt, siis korajsime ära ka keskuse ümbruse võtmata 2-sed ja kolmesed punktid.

Kuna GPS-i varupatereid kaasas polnud, siis seekord vaid esimese 5h teekond. Lõpp oli: 32-31-53-59-41-30-35-23-24-39-27


Huvitav on see, et kuigi julgelt poole rajast kõndisime, siis täna on jalad ikkagi kanged. Valutama hakanud reie sisekülje lihas või mis iganes see on teeb ka endiselt vastikult valu. Loodetavasti ei pea nüüd jälle mitut kuud ootama, et saaks ilma valuta joosta.

Igaljuhul tulemustesse läks seekord 43. koht 112 punktiga.

esmaspäev, 2. august 2010

Xdream Lüllemäel 31.07.2010-01.08.2010

Kuna Mihkel arvas, et ta ei pruugi peale reedest pulmakülastust laupäeval just kõige parema tervise juures olla, siis Lüllemäe Xdreamil osales seiklusporri tiim koosseisus Kristjan, Kaido ja Martti.

Võistlus ise hakkas ratta tulip-iga, mis oli lahendatud kaardifragmentidega. Tulipi pikkust (41,5km) vaadates võttis korraks küll mõtlema, aga loomulikult oli stardipaugu kõlades kohe vaja vajutama kukkuda. Kui peale esimest auringi parkla taas paistma hakkas tuli minul küll vähemalt kerge muie suule. Järgneval pikemal etapil üritasin sõidu pealt selliseid lõkse välja otsida, aga midagi silma ei jäänud ja otsustasime, et esimeses punktis teeme väikse peatuse ja uurime kaarti. Enne esimest punkti oli minul üks ärevam moment 10.-le fragmendile jõudes, kui tuli paremale pöörata. Esimese otsa rahvas oli sealt algselt miskipärast vasakule keeranud ja hakkas just risti peale tagasi jõudma. Laskusin mäest alla ligi 40 km/h kui vahetult enne mind otsustas keegi vasakult tulnutest väga rahulikult risti üle tee paremasse tee äärde sõita. Jõudsin parema raja vasaku vastu vahetada kui too sama risti üle tee sõitja uuesti tagasi vasakule keeras. Õnneks pääsesin temast vasaku teepeenra kaudu mööda ja asi piirdus vaid kerge õlgade kontaktiga. Peale esimest punkti uurisime ~3 minutit kaarti ja leidsime mitu kattuvust. Parim lõikamise koht tundus olevat hüpata 21-lt fragmendilt 33-le ja seda ka tegime. Peale teise punkti võtmist uurisime veel ~7 minutit kaarti ja saime enam vähem ennast paika ja seejärel sõitsime otse rattaralli lõppu.
Meie rattaralli teekond rogaini kaardil:


Valikus kaldusime paaril korral küll natuke ära, aga saime oma vigadest kiiresti aru. Kui meie valikut lõpetama hakkasime tuli vastu igasugu huvitavaid tiime, kes alles alustasid jooksu ja tundus, et rattaralli pole mitte kõigil nii hästi õnnestunud kui meil.

Esimeses kanuus oli hea tähtede järgi suunda hoida. Kui me 10. punkti (esimene kanuupunkt KP39) juures kaldale jõudsime ja Kristjani maha olime pannud avaldasin mina arvamust, et punkt vist jääb vasakule ja Kristjan peaks kallast pidi vasakule minema. Kristjan hakkas selle peale naerma ja ronis kanuusse tagasi. Nimelt olime me oma kanuuga randunud sisuliselt otse punkti. 13. punkti(KP42) juures hoidsime sihilikult vasakule, et vältida oja otsast möödasõitu. Kanuust välja tulle ütles Urmo, et Salomon on esimene ja oleme teisel kohal.

Kuna eraldi ratta punkt 15C tundus olema suhteliselt kehvasti sõidetavate rajakeste ja sihikeste vahel ja mina olin valmis rattaga metsas jooksma, siis sain mina punkti 15C. Kristjan võttis 15A ja Kaido 15B. Mina lähenesin punktile läänest ja rada mida pidi tulin oli küll tunduvalt parem, kui kaardi järgi võis arvata. Kokkusaamiskohta minekuks valisin edelasse suunduva sihi. Peale mõningast sihil liikumist märkasin sihilt vasakule metsa alla keeravat ATV rada, mida polnud kaardil. Kuna liivasel sihil liikuda oli kehva ja raja suund klappis ning kaarti järgi võis loota, et rada võib viia järve äärest tuleva teeni, siis otsustasin suunda jälgida ja ATV rada pidi sõita. Rada oli rattaga väga hästi sõidetav ja viiski otse 16. punkti järveni. Vahetusalasse jõudes hõikasin kohe Kristjanit ja Kaidot aga vastu ei hõiganud keegi. Jooksin vahetusala teise otsa, aga ka sealt ei hõiganud mulle keegi vastu. Sisustasin siis oma aega edasise raja uurimise ja lisaülesande juhendiga tutvumisega. ~10 minuti pärast jõudis kohale ka Kristjan. Tirisime rattad mäe otsa ja saatsin Kristjani ka lisaülesande juhendit lugema. Rattaid muudkui tuli ja tuli, aga ükski neist polnud Kaido. Ja oi-oi kui pikad need minutid mulle tundusid, mis tuli Kaidot oodata. Kaido, kes enne eraldi rattaetappi oli öelnud, et võtke kõik hästi rahulikult ja vaadake, et viga ei tee, laekus punkti ~25minutit peale mind ja ~15minutit peale Kristjanit. Kaido küsis vaid, et kaua me oodanud oleme ja teatas, et ta parem ei näita meile, kus ta ära käis.

Laevad lasime kiirelt põhja ja suundusime koridor-O etapile. Ei tea, kas pikast ootamisest või millestki muust tingituna tundus koridor-O ja sellele järgnenud ratas mulle füüsiliselt väga kerge. Koridoris tuli taas sisse paar väikest kaarekest, aga ei midagi hullu.

Rattaetapi teevalikul tagasi Aheru järve äärde valisime suuremaid või siis juba tuttavaid teid. 29 punktist (KP58) õnnestus ka esimese hooga mööda sõita. Täiesti õiges kohas tundus, et on tegu õige tee käänakuga, aga kuna legend oli tee käänak ja punkti kuskil ei paistnud, siis ei hakanud ka kinni pidama. Kui põhjapoolt punkti poole tagasi sõitsime, siis oli ka selge, miks esmalt punkt märkamata jäi. Nimelt asus punkt lõuna poolt lähenenute jaoks täpselt põõsa taga ja kui just üle õla tagasi ei vaadanud, siis seda ka ei märganud. 30-st punktist tagasi sõites tulid meile vastu Suusa Jüngrid ja hinnanguliselt oli vahe nendega sel hetkel 5-6 minutit.

Teise kanuu etapi esimeses punktis avastasime, et B-rada oli rajanud täiesti uue kraavi, mis viis otse punkti. Tänud neile selle eest. 32-st 33-sse liikudes arvutas Kristjan, et meie edu Suusa Jüngrite ees peaks olema kasvanud ja see peaks olema kindlasti üle 15 minuti. Kui Kristjan peale 33-s punktis (KP61) komposteerimist hooga tagasi kanuusse astus oleks ta kanuu äärepealt kummuli keeranud. Kanuu kummuli minemise vältimiseks hüppas ta sellest tagasi välja. Selle äkilise liigutuse peale tõmbas aga Kaido reielihas krampi. Meie käskisime tal kohe jala sirgu ajada, mille peale Kaido väga jubedalt karjuma kukkus. Siis taipas Kristjan küsida, et kas tegu on esimese või tagumise lihasega ja loomulikult oli krampi tõmmanud esimene lihas. Kuna krambis oli esimene lihas, siis käskisime Kaidol jala nii krõnksu panna kui võimalik ja mõne hetke pärast teatas ka Kaido, et asi läks paremaks. Igaks juhuks otsisin koti põhjast välja oma viimase vedela magneesiumi ja käskisime Kaidol ka selle sisse võtta. Kusjuures see magneesium oli mul kotis justnimelt kanuus krampi kakkuvate jalgade pärast. Siiamaani pole mul joostes ja rattaga sõites praktiliselt kunagi krampe olnud, aga kanuus istun alati taga ja iga jumala kord võitlen ma kanuus jalakrampidega. Kusjuures pole vahet kuidas ma jalgu hoian. Kui meie 34 punkti poole suundusime muutus udu iga hetkega aina tihedamaks ja seetõttu hoidsime jälle teadlikult vasakule(selleks, et teisele kaldale jõudes teaksime, et punkt on meist kindlalt paremal). Kuna Kristjan ujuda ei tahtnud, siis käisime ka 35 punktis kanuuga.

Viimasel rattaetapil valisime taas suuremaid teid ja kindlamad ringisõidud. Puulehed panime kõik pihta ja suundusime tõukeratta järjekorda. Lisaülesande kohtunik ütles meile, et me Tõnisel, kes ratta järjekorras valvas, laseks aja kinni panna kui me ootama peame.

Tõukerattalt tulles ütles Urmo, et vahe järgmistega on umbes tõukeratta jagu ja nägime ka saabuvat ISC-d.

Viimasel jalgsi etapil keerasime 45-sse(KP 70) punkti minnes korra liiga vara võssi sisse ja käisime ragistasime natuke soos. Punktist välja joostes nägime, et selle soos ragistamise tulemusena on Suusa Jüngrid meist vaid paari minuti kaugusel. Foto: Fotolux

Tornist lahkudes tuli vastu ka ISC ja veidi hiljem ronisid mäkke koos Kadarbiku ja Kiirrong. Kuna jälitajad polnud kaugel ja Kristjan tahtis ajaga alla 11 tunni finišisse jõuda, siis lisasime sammu ja oleksime peaaegu 48(KP73) vahele jätnud. Õnneks Kristjan ikka märkas seda. Finišisse jõudsimegi 4-datena ja ajaga napilt alla 11 tunni. Vähem kui 5 minutit peale meid saabus ISC ja Randy oli väga üllatunud näoga, kui kuulis, et Suusa Jüngreid veel pole, sest vahetult enne lõppu olla nad Suusa Jüngreid veel enda ees näinud ja neil oli soliidne edumaa olnud. Kui Randy näitas, kus nemad rattarallil ära käisid, enne kui ennast paika said, siis arvas Kaido, et tema viga oli selle kõrval ikka väga pisike. Viimase jalgsi osa tracki pole, kuna minu GPS-i patarei arvas, et me olime ikkagi liiga aeglased ja kooles natuke peale viimase etapi esimest punkti ära.

Tulemused

Leivo kirjutab Ekstreem Adventure Teami tegemistest.

esmaspäev, 14. juuni 2010

Xdream Tamsalus 13.06.2010

Meelde jääb kindlasti mõnus tehniline rada. Väga hästi kuluv kaart ja hulgaliselt juhtumisi.

Algus oli meie jaoks sarnane eelmisele etapile. Kui eelmisel etapil startisime peale rulli olnud rattaetapile 56-lt positsioonilt, siis seekord ootasime legendjooksu kokkusaamispunktis ~6 minutit Kristjanit, kellel oli mingid rajad ja raiesmiku serv väga ära kadunud.Tulemustes kajastus see nii, et olime selles kokkusaamise punktis 59 kohal.

Rulli osa läbisime joostes, kusjuures, jooksu kasuks otsustasime siis, kui minul oli juba üks koss jalast ära võetud. 1,5-2minutit kadus sellele vahetusalas jokutamisele. Lisaks oli jooks ka mõned minutid aeglasem.

Kanuus jätsime algul 19 punkti vahele, kusjuures aru saime sellest alles siis, kui olime poolel teel 20-st 21-sse(viga ~15minutit).


Reljeef läks hästi, paariminutiline kaar tuli vaid 57 punktiga.


Rattaralli punkti asukoha mõtlesime välja ja sõitsime otse punkti.


Puude arvamise lisaülesandes jooksime 5 trahviringi.

Joon-O esimesse punkti minnes rääkis Kristjan, et näed, see on see lohk, see on see tipp, oleme siin orvandis ja punkt paistiski. Numbrit vaadates, selgus, et kurat, see ju teine punkt juba. Tore, me teame, kus on teine punkt, aga kes ütleb, kus me nüüd joone peal asume. Õnneks saime ennast suht ruttu paika ja mõne aja pärast jõudsime ka esimesse punkti, aga 10minutiline lisakaar oli tõsiasi. Viimase punktiga tegime veel umbes 5minutilise vea.

Köiega laskumine meeldis Kristjanile nii väga, et ta laskus hooga punktist mööda.Fotod: Fotolux

Kuna sama mees ei võinud uuesti laskuma minna, siis sain ka mina köiega laskuda(täiendav ajakulu 6-7minutit).

Kui eelmise etapi lõpus murdus Mihkli rattal käiguvahetaja küljest ära, siis seekord purunes enne lõppu minu tagarattal üks kodar, mille peale tagaratas kõveraks läks ja ratas ise pidurdama kippus.

Lippudega oli selline lugu, et mina teadsin kindlalt, et mul oli lipp. Kristjan ütles, et temal polnud üldse mingit lippu ja Mihkel ütles, et nägi ka midagi, aga ju see oli minu lipp. Ja nii me siis sõitimegi kõik punktid läbi ja loomulikult oli õige lipp alles viimases punktis(7-8minutit).

Tulemustes leiab seiklusporri 13. realt.

teisipäev, 8. juuni 2010

XT-seiklus Kõrvemaal 05.06.2010

Kui nädala jagu enne starti Kaidoga XT-seiklusest juttu teen, kurdab Kaido, et ta pole eriti trenni teinud. Kuna aeg ja koht sobivad tema plaanidega, siis on ta nõus tulema ja ütleb, et püüab must mitte väga maha jääda...

Stardis kaarti vaadates on minul kohe selge, et esimene punkt on 24 ja asumegi Tähnase ja Makuga juttu ajades esimese punkti poole teele. Kuna kaarti järgi on punkt "lihtne" - esimese sihini ja sealt vasakule, siis mina keskendun punkti poole liikudes juba järgmistele etappidele. Kas tahtlikult või tahtmatult teeb rajameister just nimelt selle sama 24 punktiga paljudele tiimidele korraliku tillika. Nimelt on enne õiget sihti looduses veel üks kaartil kajastamata siht, kuhu kõik tiimid rõõmsalt vahepeal tempot dikteerima läinud Reigo ja Riho järel keeravad. Mõningase edasi tagasi jooksmise järel arvab Kaido, et savi need 2 punkti, läheme parem järgmisesse punkti. Kui me ~6 minuti pärast samale teele, kust valesti ära keeratud sai tagasi jõuame kohtame Karlit, kes kurdab, et on Tõnu ära kaotanud. 36 punkti poole liikudes saame aru, et olime 24-sse punkti minnes teelt liialt vara ära keeranud. Kui punkt käes, siis ütlen Kaidole, et nüüd läheme võtame selle 24 ikka ka ära. Selle peale võtab Kaido SI enda kätte ja asub tempot tegema. Kui ta aga 24 punkti juurde jõudes näeb, et enamus tiime sai selle punkti koos meiega kätte, muutub ta aga eriliseks Duracelli jäneseks. See tähendab siis seda, et Kaido samm läheb veel poole pikemaks ja mina saan põhimõtteliselt ülejäänud jooksu osa tema selga jõllitada.



26 punkti poole liikudes laidan maha Kaido plaani minna 40-sse. Valime 42-se punkti minekuks jõeületuse ja sihti pidi jooksu. Kuna jõe äärne pokumaa ja ka sihi algus on väga märjad ja pehmed, siis see tõmbab tempo natuke alla. Hiljem GPS-is aegu uurides selgub, et paremalt teed pidi oleks ~2 minutit kiiremini saanud. 33 punktist välja joostes on selgelt tunda, et Kaido pole veel mäkke sprintimisest taastunud ja tahab teele jõudes täiesti vales suunas jooksma hakata. Keeldun lahkelt sellest pakkumisest ja kui Kaido mõne hetke kompassi on jõllitanud nõustub ka tema minu valitud suunaga.

43 punkti juures näeme punktist lahkumas Heiti tiimi, kellel õnnestus esimese punkti tillikat vältida ja kes on siiani teinud meiega põhimõtteliselt sama valiku. 48 punkti juures kohtame taas Tähnast ja Makut, kes millegipärast tulevad sinna otse 33-st.

Peale värskendavat ujumist jõuame 34 punkti piirkonda. Punkti legend on üks aukudest. Hargneme Kaidoga ja just siis kui olen jõudnud kõlviku piirini ja tundub, et seal rohkem auke pole märkan ühest august paistvat SI jaama. Kuna parajasti käib punkti piirkonnas väga vilgas sagimine, siis arvan, et nüüd saavad kõik tiimid punkti kergelt kätte. Siiski teen katse ja astun Kaido juurde ning sosistan, et punkt on 20m minu selja taga. Kaido komposteerib punkti ja nagu hiljem selgub, siis nii osavalt, et Twister ja EVLI seda ei märka ja jäävad meist sinna maha punkti otsima. 23 punkti poole liikudes teatab Kaido, et tema vahepeal tehtud ratta osa plaan tuleb ümber teha, kuna üle veehoidla ikka ratastega ei saavat :-) Selle peale meenub mulle muidugi kohe see, kui Kaido 36h võistlusel tahtis Kuressaare linnusesse pääsemiseks üle vallikraavi ujuda :-)

21 punktist õnnestub meil aga mööda tulistada(+3min) ja punkti juurde tagasi jõudes on kohal ka Twister ja meie lahkudes saabub ka EVLI.

Vahetusalas ei suuda me välja mõelda, et kas minna seda maja otsima, mille ruumid tuleb kokku lugeda või mitte ja mökutame mõttetult kaua (~7min).

Lõpuks otsustame, et pakume mingit lambi numbrit. Esialgu pakun numbrit 14, aga otsustame siiski oma stardinumbri 27 kasuks. Hiljem selgub, et 14 eest oleks veel ühe punktigi saanud :-)

Ratta kaarti vaadates tundub mulle, et ümber Soodla veehoidla on väga palju punkte. Kokku me neid aga liitma ei hakka. Kuna kaugemad 4-ste ja 5-ste punktide kobarad tunduvad ahvatlevamad, siis valimegi selle variandi.

Esimese poole rajast näeme taas pidevalt Twisterit, kes meile tasapisi lähemale tuleb. 51-st punktist 31-sse, läheb Twister vasakult ja mina valin otse variandi. Paraku tuleb sellel lõigul Kaido rattal mitu korda kett maha ja jääme Twisterist maha. Laudteele jõudes jõuan just mõelda, et peaks Kaidole ütlema, et sõida vähe kiiremini, kui Kaido minu ees korralikult üle nipli lendab. Mina pääsen küll kukkumisest ja Kaidole otsa sõidust, aga saan korraliku rebuka. Kuna Kaido oigab päris korralikult ja mitte püsti tõusma ei kipu laseme mööda meie taga olnud tiimi Keset loojangut. Pikapeale ajab Kaido ennast ikka püsti ja liigume vaikselt edasi. Mõne aja pärast õnnestub mul esimene ratas kahe laua vahesse kinni sõita ja samuti üle lenksu lennata. Endal pole häda midagi, aga esimene ratas käib millegi pärast väga laisalt all ringi. Kuna ratas on kergelt kõver, siis lasen esimesed pidurid lahti ja asi muutub taas paremaks. Iga meetriga läheb minul sõit libedamalt ja laudtee lõpus on juba tunne et piisaks täiesti ühest 10 cm laiusest laust :-) Kui Kaido ka peale mõningast ootamist tuleb teatab ta, et kukkus veel vähemalt 4 korda. Nagu ta mulle hiljem seletas, siis lisaks sellele, et kitsa kummiga lauavahesse vajuda oli oluliselt kergem oli kaardihoidja täielikult varjanud ka tema esiratta. Nii et sisuliselt sõitis ta seal laudteel pimesi, teadmata, kus täpselt tema esiratas on :-)



Sisuliselt ainsad vead rattaetapil tegime mõlemad 42 punkti juures. Esiteks mäletasin ma jooksust selgelt, et punkt oli ilusti kaugelt näha ja ratast sihi otsa maha pannes ei vaevunud ma üldse kaarti vaatama. Kui olin jupp maad nii paremale, kui ka vasakule ära jooksnud ja punkti ei paistnud, siis alles tulin kaarti vaatama(+3min). Oleks kohe vaadanud, et punkt peab olema sihi otsas, poleks seal olnud vaja edasi tagasi joosta. Kuna ma aga algul kaarti ei vaadanud, siis ei tulnud algul mitte pähe mõtet, et punkt võib olla ära varastatud. Teine viga oli see, et me kumbki Kaidoga ei vaadanud sellest punktist ära sõites kella, vaid väntasime edasi järgmise planeeritud punkti poole(-7 punkti).

Hoolimata 7 trahvipunktist saime 3. koha. Tulemused

reede, 28. mai 2010

Mountain Loghome X-t seiklus 48 h

Aeg ja koht: 21-23 mai, Saarjärve

Eellugu
Neljapäeval kutsus Tõnu mind ekstreempargi võistkonnas 12 h seiklusele. Olin nõus. Järgmisel päeval uuris Kaido, mida arvan 48 h seiklusest. Pakkumine tuli pisut liiga hilja, nii et keeldusin. Esmaspärval teatas Kaido, et Marttil on seljaga probleeme ja võiks teha väikese vahetuse võistkondades. Mis seal ikka, ega suurt vahet ju pole kas 12 või 48 tundi metsas. Seega seisis reede hommikul kell 11.00 stardis võistkond Medisoft Adventure Team koosseisus Kaido, Aigar, Eleri. Järgmisel päeval asus võistlustulle Ekstreempark koosseisus Tõnu, Liina, Martti.

Neljapäeval lõppes minu jaoks kool. Selle asemel, et äärmiselt pingelise ja tiheda perioodi lõppu heas seltskonnas mõne klaasi veiniga tähistada, istusin kodus ja pakkisin asju. Mis mul küll ometi arus oli?

Võistlus ise
Kohale toimetas meid Martti. Kui Saarjärvele jõudsime oli stardini jäänud vähem kui 1 tund. Õnneks aitas Martti meil telki üles seada, madratseid täis puhuda, nii et ise saime vaid endaga tegeleda. Mina juhendiga tutvunud polnud, kuid teepeal tehti mulle selgeks, et kogu võistlus toimub valikorienteerumisena ning et mitte punkte kaotada tuleb kontrollaegadest kinni pidada.

Etapp 1 (o-jooks)
Kiire pilk kaardile ja oli selge, et jõuame läbida kõik KP-d. Kaardilugemine usaldati mulle. See paneb mind alati kiiremini liikuma. Raja läbisime päripäeva. Ilm oli kuum, tempo rahulik. 43 min ja 53 sek hiljem olime tagasi vahetusalas ja saime kirja sellel etapil teise aja.

Etapp 2 (ratas)
Vahetusalas läks meil aega nagu ikka ning kui lõpuks teele asusime olid paljud võistkonnad juba lahkunud. Kaidol õnnestus teha kohe esimesse punkti raudselt parim etapivalik nii et esimeses rattapunktis edestasime ka kõige kõveamid võiskondi. Peagi läksid tugevad siiski oma teed ja meie jäime rahulikult kulgema. Otsustasime, et jätame ühe punkti võtmata. Mõned minutid hiljem läks Kaido rattal kumm katki ning selle vahetamise peale kulus pool tundi. Umbes sama kaua oleks läinud ka punkti võtmiseks. Teeservas istudes ja võileba nosides oli mul tunne, et sinna me jäämegi, väga masendav on sundpuhkus kui võistlus on alles alanud. Siiski, siiski võistlus jätkus ning peagi olime taas sadulas. Parim osa kogu etapil oli raudselt siis, kui Pikakannu kaardilt läbi sõitsime. Nii kodune tunne tekkis.

Etapp 3 (lisaülesanne)
Kui vahetusalasse jõudsime tuli kõigepealt sooritada lisaülesanne. Pidime leidma ümbrusest ilma kaardita kolm punkti: torn, mägi ja puu. Kahe esimesega läks lihtsalt. Puu leidmine osutus aga äärmiselt keeruliseks. Kui olime karjäärile umbes kolm tiiru peale teinud saime tänu konkurentidele ka viimase punkti kätte. Punktis olev prisma ei olnud just liiga suur, et see välja paistaks.

Etapp 4 (o-jooks)
Navigeerimiseks anti meile põhikaart. Kohe oli selge, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Tegelikkuses läbisime veelgi vähem kui algselt plaanis oli. Raja keskel möödusime naiste tiimist, kohe peale seda tegime 10-15 min viga nii, et vahetusalasse jõudsime nendega enam-vähem samal ajal. Kuum ilm oli oma töö teinud, nii et joogivarud olid kõigil ammendumas. Sellel etapil tühjendasime viimast Coca-cola pudelit.

Etapp 5 (ratas)
Kohe algusest peale hoidsime silmad lahti, et leida koht kust vett saada. Esimene talu mille juurde keerasime paistis olevat tühi. Järgmise juures läks juba paremini. Enne meid olid seal mitmed võistkonnad joogivarusi täiendanud. Tänu lahkele pererahvale saime meiegi janu kustutatud ning jätkasime teekonda. See rattaetapp oli üpriski lühike, sest jätsime mõned punktid ära. Ootamatult tekitas segadust vahetusala leidmine.

Etapp 6 (o-jooks)
Vahetusalas üllatati meid pudeli Värskaga. Otsustasime, et sellel etapil võtame 3 punkti. Aga millised 3? Mina eelistasin minna sohu. Kaido soovis Võhandut ületada. Peale mõningasi vaidlusi valisime soo variandi, sest see oli lühem.

Etapp 7 (ratas)
Paar tundi hiljem olime tagasi vahetusalas ning ees ootas meid rattaetapp, mis pidi lõppema Saarjärvel. Enne oli vaja läbida 2 KP-d. Kui esimese punkti läbimine läks küllaltki ladusalt, siis teine punkt oli minu jaoks tõeline piin. Koos hämardumisega saabus väsimus, aina süvenev uni ja tüdimus. Kaido ja Aigari lambid üha kaugenesid. Teekond näis lõputu. Vaikselt aga visalt jõudsime lõpuks- 12 h 18 min ja 25 sek peale starti taas võistluskeskuses. Neljandik võistlusest oli läbi, kolm neljandikku alles ees. Jätsime rattad vahetusalasse. Kuni järgmise päeva õhtuni pidime ilma nendeta toime tulema.

Etapp 8 (o-jooks)
Seda etappi alustasime magamisega. 30 min jooksul jõudsin isegi peaaegu uinuda. Veel tegime pikema söögipeatuse enne teele asumist. Kui olin kuivad sokid jalga tõmmanud ja kuuma kartuliputru söönud tekkis hetkeks isegi päris mõnus tunne. Seda muidugi vaid hetkeks. Metsas algas taas lõputu võitlus unega ning sääskedega, kes olid truud kaaslased kogu pika võistluse kestel. Treking oli tuim vantsimine järgmise vahetusala suunas ning sellest etapist ma suurt midagi peale oma imeilusa unistuse lillelisest vatitekist ja pehmest voodist ei mäleta.

Etapp 9 (kanuu)
Kanuuetapp algas Leevilt. Väljas oli juba küllaltki valge ja lambid võis seljakotti pakkida. Valisime endale kanuu ja asusime teele. Mina oleksin soovinud lillat värvi kanuud, mis sobiks mu klubi dressiga kokku, kuid selle puudumisel pidime leppima rohelisega. Võhandul oli sõita päris lahe. Aegajalt sõitsime mõnest kivist üle ja elevust tekitasid minus tugevama vooluga kohad. Kärestikest me alla sõitma ei hakanud vaid vedasime kanuud maad mööd, et ennast mitte liialt märjaks pritsida. Kahe tunni pärast maabusime Reo silla juures.

Etapp 10 (o-bingo)
Enne bingotama asumist tuli sooritada kaks lisaülesannet. Esimest neist sooritasin mina ning see äratas mu lõplikult üles. Ülesanne iseeneset oli väga vinge. Tuli mööda köit üles sumaaritada ning seejärel kaheksaga laskuda jõel sõitvasse kanusse. Järgmiseks ülesandeks oli kase otsa ronimine. Seda sai teha kas slingidega või diagonaalköiel sumaariga. Soovitasin Kaidole esimest varianti, mis võtab küll kauem aega aga on minu arvates lihtsam. Kui ülesanne sai edukalt sooritatud asusime orienteerumisbingo kallale. Kaardile oli kantud 20 kontrollpunkti, millest reaalselt tähis vaid viies. Punkte asusime läbima päripäeva. Mõne aja pärast liitus meiega Salomon Team, kes pakkus seltskonda etapi lõpuni. Eelviimases punktis saime võidukalt hüüda bingo, nii et viimasesse punkti enam minema ei pidanud.

Etapp 11 (kanuu)
Kanuu alguseks oli väljas juba päris soojaks läinud. Vaikselt liikudes hakkasin vahepeal taas pisut uniseks muutuma, muidugi hoolitsesid sääsed selle eest, et ma magama ei jääks. Leevaku tammi juures otsustasime teha pisikese lõike ja Kaido ning Aigar võtsid kanuu õlgadele ning kandsid seda maanteed mööda põlluni. Edasi sai kanuud lohistada mööda põldu, ning lõpuks oli vaja see kuidagi järsakust alla saada. Minu esialgne ettepanek oli kanuuga katsetada vabalangemise kiirendust. Kaido ja Aigar arvasid, et mõistlikum oleks see siiski vaikselt sikk-sakke tehes alla toimetada. Vahepeal olin teinud arvutusi, et järgmisse vahetusalasse jääme raudselt hiljaks. Selle lõikega võitsime kõvasti, nii et probleeme ei tekkinud. Kusjuures jõudsime V5-te enne Salomon Teami, kes lahkus eelmisest vahetusalast meist varem.

Etapp 12 (o-jooks)
Vahetusalas pääsesime ligi oma varustuse kastile, kus saime söögi- ja joogivarusi täiendada. Parim oli see, et sain jalga panna kuivad sokid ja tossud, mis ei hõõrunud enam mu jalgu. Enne orienteeruma asumist tuli sooritada lisaülesanne, mis seisnes silla külge riputatud prisma puudutamises. Selleks lasime sillalt alla sõlmedega köie, nii et Kaido sai ronida tähiseni. Orienteerumiseks anti meile paarikümne aasta vanune kaart. Otsustasime kaks kaugemat punkti jätta võtmata. Järjekordselt oli võimalus minul oma kaardilugemisoskust demonstreerida. Probleeme tekkis vaid kivipunktiga, mis asus teest ootamatult kaugel. Väikese kaare tegin ka vahetusalasse tagasi minnes, sest ei arvestanud, et kollane ala kaardil on põld, ning sellest üle minna polnud viisakas.

Etapp 13 (kanuu)
Pilk kaardile ja kohe oli selge, et kaugematesse punktidesse pole mõtet minna. Kõigepealt võtsime kaks punkti vastuvoolu (neist tagumisse pool etappi jooksime), seejärel ühe punkti allavoolu.

Etapp 14 (rulluisk)
Etapi algus oli paljutõotav. Tee Räpinasse oli konarlik, ning tekkis vastupandamatu tahtmine uisud jalast võtta ning sokkis edasi joosta. Kuidagi kannatasin siiski selle lõigu ära. Kaido arvas et peaksime kõik punktid ära võtma. Mina kahtlesin selles pisut, sest tempo polnud meil kuigi kõrge. Rulluisu punktid olid tegelikult lihtsad ning mul on hea meel, et me siiski kõigis käisime. Tagasi vahetusalasse oli sõit taaskord äärmiselt piinarikas, tee raputas päris korralikult.

Etapp 15 (o-jooks)
Nüüd tuli jalgsi tagasi Saarjärvele jõuda. Sinna oli üle 20 kilomeetri ning aega oli meil selleks 4 tundi, mitte just liialt palju. Alguses arvasime optimistlikult, et jõuame tagasi ka kiirkõnniga. Raudtee sillale jõudes oli selge, et tuleb hakata jooksma. Mõte jooksmisest polnud eriti meeldiv, kuid midagi muud ei jäänud üle. Peagi pakkus Kaido et võtab mu köide, keeldusin pikema mõtlemiseta. Kui alguses oli jooksmine üsna vaevaline, siis mida edasi, seda paremaks enesetunne läks, ning etapi lõpus oli samm juba päris reibas. Minu pessimistliku suhtumise tõttu jätsime ühe punkti võtmata, et kindlasti õigeks ajaks tagasi jõuaksime.

Etapp 16 (ratas)
Üle pika aja istusime taas sadulasse. Mõnus oli vahelduseks pisut pedaalida, kuid kuna väljas oli läinud pimedaks hakkas mind taas uni painama. Jätsime ühe punkti võtmata ning olime üks esimestest, kes järgmisesse vahetusalasse jõudis.

Etapp 17 (o-jooks)
Kaido pakkus mulle kaarti lugemiseks. Mõtlesin u 10 sekundit ja keeldusin. Kohe algatuseks vedas Kaido meid sohu. Märksõnadeks sellel etapil olid roni ja rooma. Kaido ise veel kommenteeris pärast, et tema arvates oli see väga kihvt etapp. No mis seal ikka, esimese punkti läbimiseks kulus meil rohkem kui tund. Järgmine punkt oli juba tunduvalt lihtsam. Tuli liikuda mööda sihte ja kraavi serva. Sellel etapil oli uni tohutu. Käisin Kaidole ja Aigarile peale et nad minuga vestleksid, sest see viib mõtted unelt eemale. Aigar polnud asjast eriti huvitatud. Lõpuks õnnestus Kaidoga kuidagi jutusoonele saada. Kui me peale kahe punkti läbimist ratasteni jõudsime oli seal peale meie omade alles vaid üks komplekt.

Etapp 18 (ratas)
Võitlus unega jätkus. Tegelikult ei saanud vahepeal enam üldse aru kas ma magan või sõidan või mis ümberringi toimub. Kaido lohutas vaid, et järgmises lisaülesandes saan magada, seni tuleb vastu pidada.

Etapp 19 (lisaüesanne)
Ülesandeks oli ehitada linnumaja. Taandasin ennast ehitusprotsessist ja mõtlesin pisut magada. Mõtteks see vaid jäigi, sest väljas oli väga külm ning tohutult sääski. Mässisin ennast vihmakilesse, et end nende vereimejate eest pisut kaitsata. Lohutust pakkusid mõned mandariinid, mis on mu head sõbrad seiklusspordi võistlustel, selles vahetusalas hävitasin küll kellegi teise omi (väga maitsvad olid).

Etapp 20 (ratas)
Mina oleks meelsasti otsejoones võistluskeskusesse tagasi sõitnud. Nii lihtsalt aga asjad ei käi. Plaanis oli veel päris mitu punkti läbida. Peagi tegime põlluservas ühe väikese unepeatuse. Poisid leppisid kokku et magame pool tundi. Kui olin seal krõbiseva kile all sooja päikese käis 15-20 min pikutanud tundsin, et mulle aitab, aeg on edasi liikuda. Ajasin siis kõigepealt Aigari üles kes oli seepeale kuidagi pahur. Teatasin, et mina tahan veel maksimaalselt palju viimasel etapil punkte võtta, kus on minu kord kaarti lugeda. Niisiis liikusime vaikselt edasi. Varsti hakkas mul üsna paha. Süda oli paha ja pea käis ringi ja iga liigutus oli väga vaevaline ja lõpp oli veel väga kaugel. Vahepeal õnnestus meil veel "meeldiv" lisaring teha ning minul õnnestus üle lenksu lennata. Sellel rattaetapil olin 100% veendunud, et kui võisluskeskusesse jõuame siis mina edasisest võistlusest loobun, lihtsalt nii paha oli.

Etapp 21 (ujumine)
Võisluskeskuses tervitas meid rõõmsalt Martti ja teatas, et oleme segadest esimesel kohal. Mul on enda kokkuvõtmiseks vaja alati tugevat emotsiooni. Võistluskeskusesse jõudmine ja teadmine et oleme konkurentsis, ka seda pakkusid nii et kogu väsimus ja uni olid minema pühitud. Hüppasin kõigi oma riietega järve ja asusin ujumispunkte noppima.

Etapp 22 (o-jooks)
Ujumine mõjus igatahes väga kosutavalt. Alguses oli pisut külma kuid joostes hakkas mõnus. Sellel etapil polnud küll tunnet et oleks 48 h võistlust seljataga. Enesetunne läks üha paremaks ning samm aina kergemaks. Oma rolli mängis ilmselt ka guaraana(?), mille Martti mulle enne viimast etappi andis. Ja nii see võistlus läbi saigi. Kuidagi ootamatult saabus lõpp. Rajal olime 48 h 39 min ja 12 sek.

Üldarvestuses saavutasime viienda koha, segavõistkondade seas olime esimesed:) Tagantjärele võib öelda, et tore võistlus oli, ning rada oli huvitav.
Tegelikult oli meil võistlusel iga päev võimalik midagi tähistada. Reedel olin mina äärmiselt õnnelik kooli lõpetamise puhul, laupäev möödus Aigari sünnipäeva tähistades, pühapäeval saime olla rõõmsad võistluse eduka lõpetamise puhul:)

Tulemused

neljapäev, 13. mai 2010

Libahunt 2010 I etapp: Aegviidu 8.mai

Võistkond: Martti Mikk, Aigar Sirel
Kogutud 5:56:50 jooksul 144 punkti.
Saavutatud sellega 8. koht üldarvestuses, klassis HH 6.

Võistkond seiklusporr (Kadri Limberg, Andreas Kraas) sai 135 punkti 5:44:08 jooksul ning üldarvestuses platseerusid 17. kohal (klassis HD 6. koht).

Tulemused

Libahunt on oma olemuselt seiklusrogain, kus tuleb maastikul 6 tunniga läbida võimalikult palju ja hinnalisi kontrollpunkte ning sooritada lisaülesandeid. Seda sai ka tehtud.


Lisaülesanded:
  • stardis tuli määrata asulate paiknemine maakonna täpsusega. Ebaõnnestus.
  • KP 82 tornist laskumine ilma julgestuseta.
  • KP 81 kanuuga järve ületamine ja mälu järgi õige punkti leidmine vastaskaldalt.
  • KP 83 köisrajal jebimine.
  • KP 85 pulkadest 125 cm kõrguse torni ehitamine.
  • KP 84 traktori sisekummil pinksireketitega mõlades järve peal ulpimine. Loobutud, kuna järjekord oli pikk ja ülesande sooritamine oleks liiga palju väärtuslikku aega kulutanud.
  • KP 80 presenditükil etteantud vahemaa läbimine.

neljapäev, 29. aprill 2010

Xdream 2010 I etapp, Saku 25.aprill: Medisoft&seikusporr

Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Rain Ojavee, Aigar Sirel
Viibisime rajal 8:41:41 ning saime trahvi 1:00:00.
Seega üldarvestuses ajaga 9:41:41 67. koht 93 lõpetaja hulgas ja 53. koht meeskondade arvestuses.

Eliittiim seiklusporr (Martti Mikk, Mihkel Reimaa, Kristjan Karabelnik) sai ajaga 7:00:07 üldarvestuse 14. koha.

Kadri, kes seekord osales imetavate emade rajal, kuna ei saanud pisikesest üle paari tunni eemal olla, võistkonnas seiklusporr (Kadri Limberg, Elina Rant, Triin Limberg) saavutas ajaga 6:21.21 (sh trahv 1:30:00) 122. koha 170 lõpetanud tiimi hulgas.

Tulemused
SI-vaheajad
Etappide vaheajad

Eellugu

Võistluseks ettevalmistumisel lähtusime sel korral siis ühe tunnustatud seiklussportlase eelmisel hooajal foorumisse poetatud tarkuseterast, mis oli vastuseks küsimusele, kuidas Xdreamiks tippvormi saada, - "Söö saia, sai teeb saledaks. Joo õlut, õlu teeb õlad laiaks.". Nii me olimegi stardis ülisaledate ja äärmiselt laiaõlgsetena.

Minut enne starti. (Fotograaf: Sipsik, ikeathegiraffe.com)

Jalgsi 1,1 km

Start oli selline tavaline nagu mõne uue hüpermarketi avamisel toimuv stiihiline tormijooks, mis tegelikkuses pidi kujutama legendi järgi orienteerumist rulluisuetapi algusesse.

Rulluisk 22,62 km

Edasi läks juba põnevamaks. Rulluisud jalga ning iga liige sai läbimiseks oma isikliku legendi, mille abil tuli kolm õiget punkti leida ja lõpuks neljandas, ühises punktis, uuesti võistkonnaliikmetega kokku saada. Rain sai variandi A (11,35 km), Aigar variandi B (11,38 km) ning Aivarile jäi C (11,45 km). Legend iseenesest ei olnud raske, kuid kuna odomeetrit ei olnud ning legendis oli märgitud vaid olulised suunamuutused, siis alguses tekkis mul probleeme mõistmisega, et milline teede ristumine nüüd on legendis ja milline mitte. Õnneks sain esimesse punkti liikudes kohe kokku Iljariga, kellega koos arutades sai esimene punkt ka leitud ja edasise legendi osas järjepeale saadud. Kilomeetri pärast lehvitasin talle ja jäin oma spagaate harjutama. Järgmine suurem tõrge oli umbes 9. kilomeetril, kui pidi üle raudtee minema, kuid legendis ma sellise olulise objekti olemasolu ei tuvastanud. Kuna seal käis tihedam saalimine - läksid üksikud, aga tagasi tulid kolmikud - siis sai teevaliku õigsus kinnitust ning õigepea ma jõudsin ka 4. punkti.

Aivar ja Rain olid juba kohal ning Aivaril pusle koos. Pliiatsid välja ning asusime kontrollpunkte puslelt kaartidele kandma. Rain kurtis, et temale oli rull ikka väga raske ja kõik plingib ja piiksub ümberringi. Finišis selgus, et ta plinkis ja piikus juba kolmandas rulluisupunktis ning seetõttu tal seal märke tegemine ebaõnnestus (trahv 15 minutit).

Tagasiteel võtsime vedamisnööri välja, et tempot hoida, ning liikusime kolmeses rongis rulli lõpu poole. Rullid võtsime alt umbes 900m enne lõppu, sest asfalt läks nii kehvaks, et eelistasime viimase lõigu joosta.

Aega kulus 130:57 olime 87. ajaga üldarvestuse 87. positsioonil.

Ratas 4,3 km

Kõigepealt kiire rattalõik lisaülesandesse. Aeg 3:52, positisoon 48/84. Kolm kohta ülespoole - pole paha.

Lisaülesandeks oli kasetüvest kilose paku saagimine. Eksimisvõimalus 250 grammi. Rain, kui kõige parema silmanägemisega inimene, hindas kohtuniku laua kõrval olevate pakkude pikkusi ja saagis paraja 1,1+ kilose paku.

Aeg 1:14, positsioon 33/80.

Edasi uuesti rattaga. Rattapunktidesse minekul oli teevalikul mitmeid alternatiive, paremaid teid ja mitte nii häid teid. Rattaetappidel torkas silma, et rajameister oli arvestanud võrdselt erineval tasemel olevate ratturitega. Need, kes maastikul sõites või üldse rattaseljas pisut hädisema olemisega, said valida lihtsama parema kattega asfalt- või kruusatee ning oskuslikumad sõitjad, kes maastikuratta mugavusi maastikul ka hinnata oskavad, said valida mõnusaid pinnaseteid pidi liikumise.

Kuna meil kõigil ikka tasemel maastikurattad istumise all, siis valisime ka ekstreemsemad teed. 8. läksime mööda heinamaa serva ning 9. nautisime täiega väikest käänulist metsavahelist teed. 10. minev siht oli jooksjate massi poolt hõivatud ja seetõttu pidime valima sinna minekuks järgmise vaba tee.

Enne 8. punkti oli ühel tiimil käiguvahetaja ära murdnunud ning nad nuputasid, kuidas ketti lühemaks teha. Aivar ei jätnud sellist võimalust kasutamata ning pakkus neile kohe oma kaasasolnud ketilühendusvahendeid. Eks tal oli enda kasu ka sees, kott selle võrra ju kergem. Loodetavasti said nad keti lühendatud, sest meist nad sinna maha pusima jäid.

Etapiaeg 38:36, positsioon 67/73.

Jalgsi 3,2 km

Jalgsietapp koosnes kahest osast. Kõigepealt lisaülesandena umbes poolteisekilomeetrine ring mööda osaliselt kinnikasvanud kaevikut, kus tuli komposteerida üks rajal olev punkt. Iseenesest päris originaalne leid rajameistri poolt.

Vahepeal selgus, et Rain oli spordijoogi valikuga alt läinud ning kokkusegatud mürk ei tahtnud tal kuidagi alla minna. Kombineerisime Aivariga oma jookidest talle pisut meelepärasema segu valmis, millest piisas siis järgmisse joogipunkti jõudmiseks, kus sai ebakõlbuliku toote tarbimistvääriva vedeliku vastu vahetatud.

Etapiaeg 16:54, positsioon 84/72.

Teine pool oli siis tehniliselt lihtne pooleteisekilomeetrine kolmepunktiline orienteerumine. Orienteerumise esimesse punkti minnes jõudsime järele ühele naistiimile ning peale seda, kui üks neist oli kogemata Aivarile oksaga - no, ütleme - kõhtu äsanud, kostis nende poolt repliik - "Jooksete meie taga ja üldse ei ähi kuuldavalt!", mille peale edasine mõttevahetus pisut meesšovinismi kaldus. Kuna meil ähkimine sel hetkel kohe kuidagi välja ei tulnud, siis lahendasime probleemi neist möödumisega.

Etapiaeg 17:37, positsioon 62/70.

Ratas 6,1 km

Jälle ratta selga. KP 17 sai võetud läbi metsa minnes, 18. oli põhimõtteliselt rattaga ligipääsetav, kuid seda võtsid vist kõik tiimid jala. 19. viis lahe "olematu" rattajälg, millest ma esialgu mööda panin, kuid Aivar profesionaalina fikseeris selle ära. KP 19->20, fantastiline lõik! Kõige meeldejäävam ja emotsioone pakkuv osa. Pärast, 44->45, sai seda veel nauditud. KP 20-21 krossiraja pehmes pinnases ning viimasesse punkti liikudes kadus mul vahepeal kaardi lugemisel järg käest, kuid hea, et meil on ka proff võistkonnas.

Etapiaeg 58:12, positsioon 55/70.

Kanuu 10,3 km

Kanuu algas lisaülesandega, milleks oli trossi mööda rullikuga edasi-tagasi sõitmine. Lisaülesande sooritaja pidi võtma ka kõik ülejäänud kanuupunktid. Mina väga isiklikel põhjustel ei tahtnud seda väga teha, Rain ka ei näidanud erilist entusiasmi ning nii siis langeski liisk Aivarile.

Etapiaeg 8:06, positsioon 78/73.

Ega kanuus polnudki muud teha, kui hakata eesliiklejaid püüdma. Tuul oli kohati tugev ja ajas avatud aladel ohtlikult lainet üles, vesi oli ootuspäraselt külm. Punktid 24-25-26 läksid meil eduliselt, saime paarist kanuust mööda. 26-27 meeletu vastutuul ja vastulaine. Lõik 27-28 oli meil üks õnnestunumaid. Kanuuvedamisel ühelt järvelt teisele saime korraga mööda mingist viiest tiimist. 28. edasi liikudes tekkis kahtlus, et esiotsa tiimid on seda arvatavasti jooksjaga võtnud. Kahtlus sai kinnitust, kui loogilises ülevedamiskohas oli vaid õhkõrn jälg ees. Kui ma lõpuks 28. punkti asukohta nägin ning seal mõlaga põhja tabada püüdsin, siis ma ei tahtnud ette kujutadagi, millist emotsionaalset sisevõitlust pidid jalgsipunktivõtjad läbi elama.

Edasi 29-30-31 hoidsime oma edu, kuid 31-32 oli rõve külglaine ning siin möödus üks kanuu meist liueldes. 32 väljasõites jäid nad millegipärast saare varju toppama. Läksime neist uuesti mööda, lasime Aivari kaldal maha ja leppisime kokku, et Aivar tuleb selle sama poolsaare tippu, kust siis liigume koos edasi 34. punkti. Kõpsti oli konkurentide kanuu meie kõrval ning kaldaleminev mees ütles vaid: "Tehke täpselt nii nagu nemad teevad!". Meie kanuudel oli väikene vahe sees. Jõudsime Rainiga kokkulepitud kohta ning jälitajad ka kohe kohal. Küsisid, et mitu punkti veel on. Sai siis selgitatud, et kaks punkti veel ja siis lõpp, umbes ka asukohtadele viidatud. Samal ajal jõudis sinna ka kolmeseid kanuusid, kes meie parkimiskohta nähes ebalevalt seisma jäid. Soovitasime neil küll kanuuga punkti minna, kuna nad kolmekesi juba siia sõitnud on, kuid paistis, et nad arvasid, et me tahame neid taktikaliselt alt tõmmata ning nii nad siis istusid kolmekesi kanuus ja mõtlesid, milline variant parim oleks.

Aivar ja konkurent jõudsid pea üheaegselt tagasi. 34. punkti võtsime koos ning parema kanuutehnika tõttu said nad meist jälle pisut ette. Nähes, et me otse joones kalda suunas liigume, tärkas ka neis ülevedamise mõte. Saanud kinnitus, et meie plaanid ühtivad nende omadega, alustasid nad ülevedamist meist pisut varem. Uuesti vees olles, täpsustasid nad meilt 35. punkti asukoha veel üle ning finišeerisid pisikese eduga meie ees.

Etapiaeg 128:03, positsioon 42/64.

Jalgsi 3,3 km

Kaldal olles hakkasid nad kohe utsitama, et liigume aga edasi. Selgus, et tuul oli nende kaardi minema viinud ning nende ebaharilik tegutsemisviis oli tingitud asjaolust, et neil polnud aimugi, kus punktid peaks asuma. Kuna meil oli kaks kaarti, siis andsime ühe neile. Mina vabanesin lisaks oma kaardile ka oma väga isiklikest põhjustest, mistõttu veel üks tiim meist uuesti ette sai.

Etapp seisnes siis soo ületamises. 37. punkti saime üllatavalt hästi kätte - täpselt lagipähe. Siin punktis saime ka oma konkurendid uuesti kätte ning liikusime 38. suunas koos. Kaldusime pisut paremale ära, kuid varsti liikus üks tiim, sama tiim, kes meist vahetult varem jooksu läks, diagonaalis vasakult paremale üle meie liikumis trajektoori. Küsimusele: "Kas punkt käes?" vastuseks tulnud mühatusele, tegi Aivar kiire järelduse, et poistel punkt võetud. Natukene soovitud suunas liikumist ning leidsime selle punkti meiegi üles.

Etapiaeg 49:30, positsioon 37/67.

Jalgsietapi lõpus oli järjekordne lisaülesanne. Tuli väikesi liivakotte tassida nii 10-15 meetrit, neist ehitada pooleteisemeetrine torn ning seejärel kotid uuesti tagasi algusese tuua. Aivar haaras ühe koti sülle ja läks, Rain - jõusaaliguru - võttis kummagisse kätte ühe koti ning mina piirdusin ka ühe kotiga. Kotid maha pannud, tahtsid Aivar ja Rain kohe minna uusi juurde tooma. Mina hakkasin protestima, et ehitame ennem valmis ja vaatame palju puudu jääb. Kohtunik ka kohe lahkelt oma mõõtepulgaga meie juures ning mainis, et torn peab olema stabiilne. Ladusime kolm kotti üksteise otsa, silusin veel kolmanda koti pealmist osa, isekeskis silmaga hinnates, et meil jääb täpselt üks kott puudu, kui kohtunik ütles, et tegelikult läheb kott täispikkuses arvesse. Milline meeldiv üllatus! Tõstsime neljanda koti ka torni otsa ja ajasime tipu uhkelt püsti - sobis. Mission completed!

Etapiaeg 4:07, positsioon 19/67.

Vaba liikumisviis > 0,3 km läbida 5 KP-st üks

Järgnes valikorienteerumine, kus tuli välja valida üks meelepärane punkt ning seal ära käia. Valikus oli:
  • KP 56 - köieülesanne
  • KP 57 - kanuuga
  • KP 73 - rattaga
  • KP 74 - rattaga/jalgsi
  • KP 75 - rattaga
Valisime köieülesande. Järjekord ei olnud pikk, meie ees ootas ülesandele pääsu vaid kaks tiimi. Päris lahe oli nii oodata kui ka ülesannet sooritad. Saime normaalse trossi ka. Üks tross oli nii välja veninud, et seda mööda liikujad solberdasid jalgadega vees. Kuna meil unus ülesande lõpupunkt võtmata (trahv 45 minutit), siis etapiaega ja positsiooni etapi- ja üldarvestuses ma enam ei tea, aga me olime suht edulised.

Ratas 4,3 km

Mina planeerisin, kuidas kõige otsemat teed pidi finišisse sõita, kui Aivar märkis, et meil on viis punkti vaja ka veel võtta. Ups! 43-44-45-46 mõnus, nauditav sõitmine. Lõik 46-47 nüüd nii nauditav ei olnud, kuna valisime esialgu liiklemiseks kraavi parempoolse kalda, aru saanud, et vasak pool pisut parema läbitavusega on, kolisime sinna ümber. Mida punktile lähemale, seda hullemaks läks ning punktis otsustasime, et tõmbame risti läbi metsa üle raudtee normaalsele teele välja ja lähme sealt finišisse.

Sekund peale finišit. (Foto: www.fotoluks.ee)

Kokkuvõte

Väga hea võistlus oli! Rulluisusõitu peab veel harjutama. Rattasõidul saab kiirust tõsta, kui Aivari rattale ka kaardialus monteerida. Jooks oli seekord juba jooksu moodi - sellist kurssi hoida. Kanuu oli võrreldes eelmise aastaga ideaalne.

esmaspäev, 15. märts 2010

Talveseiklus I

Icebug25 jäeti see aasta osalejate vähesuse tõttu ära. Aga rajameister Elo oli juba tööd teinud ja nii otsustas ta korraldada natuke lühema asendusvõistluse: http://elokas.blogspot.com/2010/03/talveseiklus-i-toimub-13marts-2010.html
Aigar ja Aivar, kellega pidime Icebugile minema, olid nõus ka sellel osalema.

Eellugu

Võistluskeskus asus Põlvamaal Mesikamäe turismitalus. Jõudsime kohale esimestena. Edasi saabusid Sixten ja Hillar ning peagi ka Tiit, Leivo ja Erki.
Kolme võistkonnaga me sellel toredal üritusel osalesimegi.

Roadbook

Proloog, jooks vs suusk

Esimesel etapil tuli kas suusatades või joostes minna kaardil märgitud RMK infotahvlite juurde ja otsida üles roadbookis antud kohanimed ning need kaardile kanda ja läbida.
RMK infotahvli foto Elo pildialbumist asub siin.
Elo soovitas küll tungivalt, et kõik valiksid suusatamise, aga meie otsustasime siiski jooksu kasuks, kuna Aigar jälle soovis tungivalt jooksuvariandi kasutamist.
Panimegi siis ajama, teised suuskadel, meie joostes, aga natukese aja pärast avastasin, et pliiats oli maha jäänud. Aigar ja Aivar jooksid siis infotahvlite juurde, mina tagasi võistluskeskusesse pliiatsi järele. Mõned minutid kaotust ehk tuli sellega.
Kokku tuli leida 6 punkti. 4 neist saime otse kaardile kanda. Üks punkt asus meile antud kaardil kaardist väljas, märkisime umbes tee ära, kuidas sinna minna. Üks punkt oli kirjeldusega, kust seda leida: Röövlimäel teel kurv languse alguses.
Esimesed 4 punkti, mis olid otse kaardile kantud, leidsime kiiresti ja sisse sisuliselt ei vajunud.
Röövlimäe tee punkti otsisime korraks vale tee pealt, aga peagi korrigeerisime ja saime õige tee pealt punkti kätte.
Kaardist välja jäänud punkti jõudmiseks tuli natuke rohkem lumes sumbata. Etapi lõpus leidsime rajameistri jäljed ja saime punkti kenasti kätte. Tagasiteel tulime mööda sihti ja seal vajus päris korralikult läbi ja liikusime üsna aeglaselt.

Ratas

2. etapp - Ratas start
Läbi Suure ja Väikese Taevaskoja Mammastesse suusatama.
Korra kaalusime ka varianti Taevaskoja-Mammaste ümber sõita, läbi Põlva, aga kuna Himmaste tee oli heas seisukorras ja kenasti lahti, siis otsustasime otse minna ja see oli õige lahendus, kogu etapi sai mööda head teed sõita.
2.etapp - Ratas (R1, R2, TA1); 4. etapp - Ratas (TA1, R3)

Suusatamine Mammastes

Suusaradade skeem Mammaste suusakeskusest Elo pildialbumis asub siin.
Märkesuusatamine, tuli leida 5 punkti ja nende asukoht haaknõelaga kaardile torgata. Kui olime 2 punkti leidnud, siis kohtusime Eloga, kes ütles, et 1 punkt on jalutama läinud, Sixten ja Hillar olid tagasi jõudnud ja selle info edastanud.
Peagi leidsime 3. punkti. Üks punkt veel leida, aga sattusime kõigepealt selle kaare peale, kust punkt oli kaduma läinud, seega tuli meil siiski kogu rada läbi sõita, tõsi, lõpus ühe kaare saime siiski lõigata.
Pärast selgus, et kõik võistkonnad olid kõik punktid õigesti märkinud.

Ratas Mammastest Unikülla

4. etapp - Ratas(R4)+ jooksu algus karjääri lähedal
Tee peal käisime Valgesoo tornis punkti komposteerimas ja kena vaadet nautimas ning ühte kohta otsimas, kus kunagi oli hoonestus olnud.
Elos tekitas imestus meie ja Tiit-Leivo-Erki teevalik Valgesoost 4. rattapunkti. Elo arvas, et ainuõige oli otse minna, aga meie läksime Ahja kaudu ringi mööda suurt maanteed, kuna kartsime, et vahepealsed väikesed teed pole sõidetavad. Sixten ja Hillar läksid otse ja väidetavalt võitsid päris korralikult.
Enne 4. punkti nägime punktist lahkuvaid Tiitu-Leivot-Erkit ja edasi olid meil tee peal 3 väikest ca 10-aastast poissi ja tahtsid kiiruse ületamise eest 500 krooni trahvi teha :) Õnneks saime siiski ilma kukrut kergendamata läbi :)
Enne õiget punktikohta oli üks vare, aga kuna meile olid jäljed ette tehtud edasi, siis peale korra kaardile pilgu heitmist saime aru, et antud koht on liiga vara, tuleb edasi sõita ja saime punkti probleemideta kätte.
Sixten ja Hillar, kes olid esimesena siia jõudnud, olid punkti sellest esimesest varest otsinud (nemad tegelikult tulid teiselt poolt, seega oli ülejäänutele Ahja poolt lähenejatele õige punktikoha suunas jäljed ette tehtud) ja seda leidmata lahkunud.
Edasi tuli identifitseerida, kus asub rattakaardil Uniküla orienteerumiskaart - sellega saime kiirelt hakkama, teele, vahepeal söögipeatus ja olimegi Unikülas.

"Jooks" Unikülas

Jooksu asemel tuli meil siin lihtsalt mööda rajameistri ja teiste võistkondade poolt tehtud jälgi pidi liikuda. Ja mitte joostes, vaid sumbates. Talvisele võistlusele kohane etapp :)
Vahepeal läks ka pimedaks ja panime lambid pähe.

Rattaga Unikülast Vooremäele

Hops ja kohal. Kuna meil oli kohalike eelis, siis kaarte kokku ajama ja vaatama ei pidanudki.

4. etapi lõpp TA2; 5.etapp- Suusatamine (TA2); 6. etapp - Ratas (R8)

Suusatamine Vooremäel

See oli minu arvates antud võistluse rosin. Võib-olla sellepärast, et esialgu tundus korraks seis lootusetu, aga siis saime ideaalselt raja läbitud ja see tekitas positiivse emotsiooni.
Nimelt tuli leida Vooremäe 8,2 km terviseraja igalt kilomeetrilt punkt. Raja kõrgeimas punktis ja teisel pool mäge oli abiks raja kaart. Elo soovitas paberi ja pliiatsi kaasa võtta, arvas, et lõigates saab ca 5km hakkama. Sõitsime alt karjääri juurest raja peale. Hakkasime liikuma ülesmäge, kohe leidsime ühe punkti. Siis oli teede hargnemine. Me ei leidnud 8,2 km raja tähistust. Poisid küsisid, et kas rattakaart Vooremäega on kaasas, et saaks kõrgeimasse punkti sõita. Kahjuks oli see maha jäänud ja mingi muu kaart kaasa saanud. Aivar siis valis ülesmäge mineva tee ja peagi raporteeris punkti leidmisest. 8,2 km tähistust endiselt ei leidnud. Seis tundus kehv olevat, mis strateegiaga me edasi tegutseme? Otsustasime siis kraapida leitud punkti kõrvale lumme numbri 2, et teaksime, mis punkt see on, kui siia uuesti tagasi satume. Liikusime siis edasi ülesmäge ja mõnesaja meetri pärast olimegi kõrgeimas punktis kaardi juures :)
Joonistasime siis suusaradade skeemi maha ja edasi tegime kõikvõimalikud lõiked ära. Meie poolt juba leitud punktid olid olnud 4. ja 7. km, edasi läbisime juba kaardi abil kilomeetripostid järgmiselt: läksime 7. kaudu lõikega 6., sealt edasi lõikega 3., sealt tagasi väikese lõikega 2. Edasi kilomeetrike suusatamist 1., edasi üle kilomeetri 8. ja siis viimane lõige ja hops 5. käes. Sealt siis tagasi 4. kaudu karjääri juurde. Selgus, et olime ainsad, kes kaardi olid joonistanud ja saime etapil parima aja :)
Elo ütles, et vahe teistega ainult 5 minutit.
Infotahvli pilt Elo pildialbumis asub siin.

Ratas finišisse

Suuski ratta vastu vahetades ütles Elo, et rada on lühendatud ja punktid 5-7 jäävad vahele, tuleb võtta punkt 8 ning sealt finišisse (kell oli juba 8 läbi, st lubatud minimaalne raja pikkus juba saavutatud). See tekitas mitmeid erinevaid teevalikuid ja juhtuski nii, et kõik 3 tiimi tegid erineva rajavaliku.
Tiit-Leivo-Erki läksid vasakult võimalikult otse.
Sixten ja Hillar läksid Tartu-Põlva peale ning sealt väikesi teid pidi võimalikult otse punkti.
Meie läksime Tartu-Põlva peale, sõitsime mööda maanteed peaagu Voorekülla, kaardist välja, ja sealt punktile peale tagasi kaarti sisse.
Tartu-Põlva peal kohtasime Hillarit (Sixten oli väikeste teede peale üksi seiklema läinud). Aigar ütles, et Hillar oli meile tuulde võtnud ja nii sõitsime kuni Voorekülani neljakesi, mina seda ise ei märganudki :)
Kui maantee pealt punkti poole pöörasime ja ma nägin, et rattajälgi pole, st teised pole punktist veel välja tulnud, siis see tekitas minus sportliku võistlusindu. Hüüdsin teistele, et teised pole veel punktist tulnud, me võime isegi võita. Selle peale ütles Aivar, et ta läheb põiele ja jäi maha :)
Sõitsime Aigariga edasi ja peagi kohtusime Tiidu-Leivo-Erkkiga. Nad olid tublid, polnud eksinud ja hoidsid oma edu kenasti.
Punkti pöörava tee äärde jäi Aigar igaks juhuks ootama, et kui Aivar meile järele sõidab, et ta siis sellest teeotsast mööda ei sõidaks. Vahetult enne punkti jõudmist kohtasin Sixtenit, kes tuli punktist.
Punktis käidud ja tagasi Aigari juurde, Aivar polnud siiski edasi sõitnud, selle asemel noris teiste võistkondade käest süüa. Twister oli ise kuival, aga Sixten aitas Aivarit energiabatooniga :)
Edasi polnudki muud kui finišisse. Aivar vahepeal küll ütles, et ta tema enam edasi ei sõida ja jääb sinna maantee äärde, et korjaku me ta tagasitulles peale.
Püüdsin teda motiveerida sellega, et meid ootab ju soe saun. Ei tea kas see aitas või miski muu, aga igal juhul sõitis Aivar edasi ja peagi olime tagasi Mesikamäel, kus saime mõnusasse sooja sauna :)

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tahaksin tänada Elot toreda ja meeldejääva seikluse eest. Aitäh!
Ja tore oli ka see, et kõik võistkonnad liikusid suht ühtlaselt, keegi ei läinud väga ette ja keegi ei jäänud väga maha.

esmaspäev, 1. märts 2010

WAR 2010 - Läti, Gulbene

Eellugu

See aasta olen saanud vähe trenni teha ja esialgu polnud kindlat soovi WAR-le minna, aga mida lähemale WAR tuli, seda rahutumaks hing muutus. Kuna Aigar ja Eleri olid valmis tulema niisama rada läbima, kus põhieesmärgiks pole hea tulemus, siis saigi võistkond üles antud.

Info võistluse kohta

Võistluse nimi: WAR (Winter Adventure Raid) 2010
Aeg: 27. veebruar 2010 kell 12:00 - 28. veebruar 2010 kell 13:00 (kell 05:00-06:00 kohustuslik tunniajane paus)
Koht: Läti, Gulbene
Võistlusklassid: 24h EXPERT ja 8h TAUTAS
Alad: jalgsi-, ratta- ja suusaorienteerumine (kõik rogaini põhimõttel) ning eriülesanded
Võistluse koduleht: www.raid.lv

Tulemuste lühikokkuvõte

Selleaastane WAR (Winter Adventure Raid) kujunes eestlastele väga edukaks - EXPERT klassis saadi kolmikvõit. Varasematel aastatel on eestlased samuti võidule lähedal olnud, aga alati oli lätlastel õnnestunud võit siiski koju jätta. See aasta siis löödi lõpuks plats puhtaks. Ajalooline esikolmik on:
1. MOUNTAIN LOGHOME ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg) 56 (aeg 20:09:24)
2. MYRAKARUDS (Viivi-Anne Soots,Heiti Hallikma,Tiit Pekk) 55 (aeg 20:21:27)
3. TWISTER - EKSTREEM ADVENTURE TEAM (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas) 54 (aeg 20:25:15)
Meie saavutasime 6. koha, punkte 42 ja aeg 20:59.17
Täpsemad tulemused siit.


Järgnevalt minupoolseid muljeid

Enne võistlust

Võistluspaika läksime reede õhtul. Enne meid oli sinna jõudnud ISC Mountain Loghome ja peale meid jõudis peagi kohale ka Twister Ekstreem Adventure Team.
Kui küsisin Tiidult ja Leivolt, et kes siis Elo sisse ostis, kas Twister või Ekstreem, siis nad vastasid koos, et üksi ei jaksanud osta, pidid selleks ühinema ja tegelikult esindab Elo nende tiimis hoopis osa "Adventure Team".
Hommikul äratus, pakkimine, roadbook saamine ja analüüs, Mürakarud jõudsid kohale, kaptenite koosolek, veel pakkimist.
Twister Ekstreem laenas meilt lamineerimisvahendeid ja Leivo andis vastutasuks Kaja küpsetatud leiba. See maitses väga hea, aitäh!
Lamineerimisega on tegelikult selline lugu, et seda õpetas meile Elo kaks aastat tagasi WAR-il. Niiet tänu Elole meil see varustus kaasas oligi.
Kui Tiiduga oma võistluse eesmärkidest rääkisime, siis Tiit kritiseeris pisut meie otsust asja rahulikult võtta sõnadega: "te olete nagu Eesti sportlased olümpial, juba enne starti annate alla".
Eks me ikka tahtsime endast parima anda, aga me polnud lihtsalt valmis hambad risti pingutama hea tulemuse nimel. Tahtsime nii palju kui võimalik rada nautida.
Ja siis starti.


Etapp 1 - proloog 6 km, enda valik, kas jalgsi või suusatades

Kontrollaeg 1 tund. Oli võimalik saada 0-5 punkti. Punktide saamiseks tuli koguda väärtuspunkte. Igale kontrollpunktile olid vastavusse seatud väärtuspunktid. Kes kogus 150 või rohkem väärtuspunkti, sai 5 punkti, kes 140-149, see 4 punkti, ..., kes 0-109, sai 0 punkti.
Meie valisime jooksmise, teised Eesti võistkonnad aga suusatamise, tundus, et mõlemad liikumisviisid olid suht võrdsed. Meie läbisime 13-st punktist 8, kogusime 155 punkti ja jõudsime tagasi mõni minut enne kontrollaega ja saime seega maksimaalsed 5 punkti.
Meie valik oli: 110(6)-106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-102(46)=155.
Tagasi tulime punktist 102 joostes mööda suurt teed vahepeal kaardist välja minnes, etapi lõpus sai ka lisakaar tehtud, ei osanud otse spordihoone juurde lõigata, vaid jooksime suure tänavani (st teistkordselt kaardist välja) ja siis kaarega ümber spordihoone.
Ideaalne valik oleks ilmselt olnud: 106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-103(9)-102(46)=158
Aga kuna aeg oli sellel etapil põhistressi tekitaja, siis peale esimese aktsepteeritava marsruudi kokkupanekut asusime seda kiiresti realiseerima, et mitte ajahätta jääda. Ja kuna "vale punkt" sai kohe esimesena võetud, siis ei saanud enam ka korrigeerida.
Teised Eesti tiimid said enne meid selle etapi läbitud ja asusid juba ratta selga, kui me tagasi jõudsime.

Etapp 2 - rattaga legendiorienteerumine 14,2 km

Kui kaardi kätte saime, siis selgus, et esimeseks ülesandeks on leida legendi alguspunkt. Tükk aega silmitsesime kaarti ja püüdsime sellest aru saada ning loodusega klapitada, aga asi tundus imelik. Kuna tekstid olid kaardil imelikud, justkui oleksid peegelpildis, siis plahvataski - peegelkaart. Peale seda kasutasin oma mälu eelmise õhtu kohalesõidu marsruudi kohta ja hetke pärast oli mul selge, kuhu peame sõitma. Jõudsimegi õigesse kohta ja läbisime legendiorienteerumise vigadeta. Leidsime ka peidetud punkti üles.
Suuski tuli rattaga kaasas vedada. Kasutasime taktikat:
  • suusasaapad minu pakiraamil
  • suusad minul seljas koti küljes
  • suusakepid Aigaril seljas koti küljes
Saime selle variandiga kenasti hakkama.
Legendiorienteerumise keskel, üllatus-üllatus, möödus meist Twister Ekstreem. Selgus, et neil oli olnud teatud probleeme peegelkaardiga, st nad ei saanud mõnda aega aru, et tegu peegelkaardiga ja seetõttu ei saanud legendi algust kohe kätte.
Kui olime legendiorienteerumise lõppu jõudnud ja hakkasime järgmisele etapile minema, siis veelgi suurem üllatus-üllatus, vahetuspunkti alles jõudis ISC Mountain Loghome. Selgus, et ka neil oli olnud probleeme legendi alguse leidmisega. Randy oli üsna üllatunud, kui kuulis, et tegu oli peegelkaardiga. Seega said nad legendi alguse kätte ilma teadmiseta, et tegu on peegelkaardiga. Vot see on tase!

Etapp 3 - oma valik, kas jalgsi- või suusaorienteerumine 9,2 km

Valisime punktide järjekorraks 36-34-maa-alused-35.
Meie valisime taas jooksmise, ISC Mountain Loghome aga suusatamise ja esimese laskumise peal vuhisesid nad meist kenasti naeratades mööda. Metsa all paksus lumes saime nad aga uuesti kätte.
Punkt 36 asukoht oli huvitav - metsa sees paiknev üle-eelmise sajandi pool-lagunenud kirik. Tuli ronida selle torni. Edasi võtsime punkti 34 ja siis veneaegsesse raketibaasi maa-alustesse punkritesse kolme peidetud punkti otsima.
Kui Eleri nägi, et sissesaamiseks tuleb mingist pisikesest avausest maa alla roomata, siis ta esialgu arvas, et ei tahagi sinna tulla, aga pärast ütles, et need maa-alused punkrid olid tegelikult selle etapi parim osa.
Üle-eelmise aasta LAR-ist olid meil kurvad kogemused ühe maa-aluse peidetud punkti mitteleidmisega. Seetõttu otsustasime olla väga põhjalikud ja süstemaatilised, vaadates iga väiksegi avause ja ruumi üle ning käia süsteemselt kogu punkrite süsteem läbi.
Eleri püüdis pilti ees hoida, kus oleme käinud ja kus veel käia vaja ning meie Aigariga tuhlasime ruume läbi.
Esimese punkti leidsime teisest raketišahtist, selleni jõudmiseks tuli roomata läbi madala võlvialuse mööda rohekat jääd ja siis vaadata pisikese koopakese lakke - seal see punkt oligi.
Teine punkt oli suhteliselt lihtne, lihtsalt ühe käigukese lõpus.
Kui olime kogu süsteemi läbi käinud ja jõudsime läbi tunneli viimasesse raketišahti, siis seal oli meie ees ISC Mountain Loghome. Urmo oli üsna närviline ja küsis, et millised punktid meil leitud. Mõlemil meil oli 2 punkti leitud. 1 erinev punkt kummalgi võistkonnal. Urmo siis pakkus, et teeme vahetust, anname teineteisele välja leidmata punkti info. Randy küll ütles, et "jäta Urmo", aga Urmo oli suht närviline ja tahtis nende leidmata punkti asukohta kindlasti teada saada. Nõustusime infovahetusega. Urmo ütles, et viiksime neid selle punkti juurde, mis neil leidmata. Sellega me nõus polnud. Selgitasime Randyle, kuidas sinna võlvialusesse punkti jõuda. Randy sai sellest aru. Ja siis saime ka enda punkti asukoha teada, see oli nende seljataga raketišahti põhjas, st oleksime hetke pärast selle punkti ilmselt leidnud :)
Aga Eleri kommenteeris pärast, et omasid peab ikka aitama.
Antud juhul muidugi oli kolmel Eesti võistkonnal lätlaste ees mäekõrgune edu ja võitlus käis eestlaste endi vahel...
Aga raketišahti põhja punkti jõudmine polnud niisama lihtne, selleks tuli kasutada korraldajate poolt installeeritud köit laskumiseks või siis metallkonstruktsiooni. Saime sellega hakkama.
Peale punkripunkte oli vaja minna punkti 35. Kui siiani olid kõikjal teiste tiimide poolt tehtud jäljed ees olnud, siis punkti 35 ei läinud jälgi. Otsustasime minna tagasi punkti 34 poole, et ehk on mindud punktist 34 põhja jäävat sihti pidi. Aga ka seal polnud jälgi ees. Eleri kommenteeris, et ta üldiselt on suutnud aimata, kust võistkonnad liiguvad, aga seekord on teised tiimid suutnud valida teekonna, mida tema ei suuda välja mõelda.
Seega otsustasime ise selle sihi peale raja sisse lükata. Üks Läti tiim, kes nägi meid sinna poolde reide lumme minemas, kommenteeris midagi naerdes Läti keeles, aga see ei muutnud meie otsust. Et mis talvine võistlus see on, kui ise paksus lumes sumbata ei saa. Enne sihi lõppu jõudsime suusajäljeni. Mingi võistkond oli tulnud punktist 35 suuskadega punkti 34. Varsti muutes see ühe võistkonna suusajälg suuremaks loomarajaks ja saime punkti kenasti kätte.
Miks etapi alguses jälgi ees ei olnud, sellel oli ilmselt mitu põhjust:
  • mitmed Läti võistkonnad seda punkti ei võtnudki, vaid suundusid mööda tuldud teed tagasi vahetusalasse
  • kasutati jõge suusatamiseks, eelnevalt oli jõeületusel näha, et jõgi on hästi suusatatav (ilmselt ka joostav, aga joostes suurem võimalus läbi jää kukkuda)
  • Elita näiteks otsustas põhjas kaardist välja minna ja nii mööda teid punkti 35 jõuda, aga eksis kaardist väljas nii lootusetult, et ei jõudnud kontrollaega ja ei jõudnud ka 30 minutit peale kontrollaega tagasi ning kaotas seega kõik sellel etapil kogutud punktid. Sellega oli lätlaste ainus reaalne lootus eestlastega võidelda kustunud
Punktist 35 vahetusalasse minnes sattusime rajale, mis oli punkti tuleku rada, seega mingi hetk tuli meil endal taas rajalükkamine ette võtta. Lõpuks jõudsime õnnelikult vahetusalasse.

Etapp 4 - rattaga legendiorienteerumine 14,8 km

Edasi suusad ja suusakepid selga ning rattaga legendiorieneterumine. Saime etapi probleemideta läbitud. Lõpus läks pimedaks, aga läks täpselt nii, et kui ilma lambita lugeda ei näinud, siis sai ka etapp otsa. Sellesse alasse tuli suusad maha jätta. Etapp 6 tõi meid joostes siia tagasi, et siit siis suusatamise etappi alustada.

Etapp 5 - rattaorienteerumine 35 km

See oli etapp, kus meil viltu vedama hakkas. Põhjuseks ikka see va ahnus.
Otsustasime võtta punktid järjekorras: 38-43-45-44-41-40-42-39.
Nii hakkasimegi minema. Väiksematel teedel vajusid rattad pidevalt läbi sulaga pehmeks muutunud lume ja aeg-ajalt tuli rattaid käekõrval ajada.
Punkti piirkondades tuli pidevalt pisikesi eksimisi-otsimisi.
Kui olime jõudnud punkti 40, siis oli kontrollaja lõpuni jäänud 43 minutit. Ütlesin, et punkti 42 läheb kaardi järgi suure klassi tee, aga samas see tee läheb "mitte kuhugi", seega võib olla kehvas seisukorras. Kui tee oleks heas seisukorras, siis jõuaksime selle võetud, kui aga kehvas seisukorras, siis ei suuda seda võtta ja kontrollaega jõuda. Aga samas, kui me kontrollaega ei jõua, siis me punkte ei kaota, sest kontrollaega mittejõudmisel saame -1 (st kaotame selle läbitud punkti), selles suhtes riskivaba katsetus. Otsustasime katsetada. Aga loomulikult osutus tee kehvasti sõidetavaks, kus tuli tihti ratast käekõrval ajada, seega hilinesime kontrollaega 11 minutit. Sumpasime seal seega pool tunnikest tühja. Kaotasime selle punkti kontrollaja ületamise tõttu, kulutasime asjatult jõuvarusid ja kaotasime väärtuslikku aega.
Aga mis parata, kuna me polnud eesmärgiks võtnud head tulemust, siis tundus, et keegi väga löödud polnud.
See etapp lõppes spordisaalis. Oh kui hästi maitses hapukurk, hommikused külmaksläinud makaronid ketšupiga, mandariinid, Coca-cola ja muu toit.

Etapp 6 - jalgsiorienteerumine 9,4 km

Edasi jalgsiorienteerumine vahetusalasse, kuhu olime suusad jätnud. Alustuseks natuke mõttetööd - tuli kaks eri mõõtkavaga kaarti kokku ajada. Saime sellega hakkama. Enne rajale minekut sain paar sõna ka peakorraldaja Normundsiga rääkida. Tutvustasin oma plaane läbida punktid järjekorras 49-47-48-46-50-51. Normunds ütles, et äkki oleks mõistlik 48-st otse 51 minna, et 48 ju nii lõpu lähedal. Aga kinnitasin Normundsile oma kindlat soovi kõik punktid sellel etapil ära võtta.

49 saime kenasti kätte, kuigi kasutasime taas oma teed, mida teised tiimid polnud kasutanud, läksime lõunapoolsest raudteest punktile peale. Tundus, et enamus võistkondi oli põhjapoolsest raudteest peale tulnud.

Punkti 47 on kaardi järgi väga lihtne minna - astu aga mööda raudteed ja oledki kohe kohal. Aga kuna raudtee oli kasutusest väljas, siis oli looduses olukord selline, et teisel pool maanteed olid kõrged aiad ees ja ei saanud läbi. Proovisime raudtee kõrval olevat lähimat teed pidi - see läks hoovi. Siis läksime põhja ja püüdsime läbi tööstuskompleksi minna, aga seal olid taas aiad ees. Tagasi tee peale ja veel põhja poole, ikka tööstuskompleksid ja läbipääsu polnud.
Siis tulime tagasi ja otsustasime lõuna poolt minna, aga otsustasime, et ei lähe mööda teed päris ringi, vaid lõikame vahepealset teed pidi. Loomulikult lõppes see taas aiaga. Aga seekord otsustasime üle aia ronida ja sumpasime kohati kõhuni lumes olles lõpuks tee peale. Punkti leidsime probleemideta.

Punkti 48 läksime mööda teiste jälgi. Kuna järvel oli palju allikaid, siis kattis järve üle pahkluu paksune veekiht. Seega saime jalad korralikult märjaks. Eleril tuli Tartu Maratoni hõõrdumise plaaster selle vee käes maha ja edasi oli Eleril hõõrdumise tõttu üsna valus liikuda.

Punkti 46 lootsime kah teiste jälgi pidi minna. Otse jälgi ei läinud, seega otsustasime põhja poole minevaid jälgi kasutada. Need aga ei pööranudki punkti 46 poole. Seega otsustasime ise jälge lükkama hakata. See oli üsna vaevarikas, aga me liikusime ja ei andnud alla. Mingi hetk jõudsime raudteetammini, liikusime mööda seda punkti suunas. Siis teatud hetkel kohtusime müstiliste jalajälgedega. Need läksid risti üle raudtee. Ühed jäljed olid ka 20 meetrit mööda raudteed läinud, aga siis oli tagasi pöördutud ja ikka mööda luha mindud. Meie käisime kaks korda ühte ja teistpidi edasi-tagasi, lõpuks otsustasime segaduses olles oma esialgset plaani jätkata - minna mööda raudteed. See oli üsna vaevarikas, lumi oli põlveni või üle selle. Õnneks läks etapi lõpus vasakul maja juurest tee, seega etapi lõpu saime mööda teed liikuda.

Punkti 50 liikusime mööda teiste jälgi.

Punkti 51 jõudmsieks oli meil jäänud aega alla tunni. Läks kiireks. Oli oluline leida teiste jäljed, et kontrollaja sees punkt võtta ja vahetusalasse jõuda. Aga otse jälgi ei läinud. Need läksid mööda teed lõunasse. Arvasime seega, et on joostud mööda teed kaardist välja mitmekilomeetrine ring. Aga kui olime nii 700-800 meetrit jooksnud, siis läks lõpuks luha metsa. Otsustasime oma ringijooksu plaani muuta ja minna mööda jälgi.
Nii tegimegi, aga aeg jooksis ja minus tekkis närvilisus ja siis tegin vea - hakkasin ise mõtlema olukorras, kus olime ca 10 minutit teiste jälgi pidi liikunud nii, et mul puudus ülevaade, mis suunas olime liikunud ja kust olime liikumist täpselt alustanud. Mulle tundus, et liigutakse liiga paremale. Siis jõudsime lumise sihi või teekese moodi asjale, kust jäljed vasakule keerasid. See oli võtmekoht. Liikusime mõnikümmend meetrit mööda jälgi. Siis nägime selles suunas, kuhu jäljed lähevad, inimesi pealampidega. Aigar arvas, et ehk on suusatajad. Mina aga arvasin, et see on võistkond, kes on need valed jäljed siia lumme teinud ning uurib eksinuna kaarti ja ütlesin, et lähme sumpame läbi lume, kohe peaks kraav tulema ja saame punkti kätte. Nii me läksimegi ja sumpasime seal 20-25 minutit kõhuni lumes ja tihnikut murdes, lõpuks jõudsime mingi tee peale, kontrollaeg juba läbi. Arvasin teadvat mis tee see on ja hakkasime liikuma, minu arvates vahetusala suunas, aga kui eest hakkas paistma liiklusmärk ja taipasin teel olevaid rattajälgi märgata, siis sain lõpuks aru, et see on tee, mida mööda ratastega vahetusalasse läksime. Seega ots ringi ja vahetusala poole. Ütlesin, et tean täpselt, kus oleme. Mind vaadati küll pisut umbusklikult, aga liikusime siiski edasi ja peagi olime vahetusalas.
Siis selgus, et see pealmbiga inimene, keda me seal näinud olime, oli kohtunik. Me olime olnud ca 30 meetri kaugusel vahetusalast ja läksime tegema veel 30 minutist tiirukest. Kohtunik ütles, et ta oleks meile peaaegu järele tulnud tagasi kutsuma, kui me sinna metsa vales suunas läksime. Ütles veel, et vahetusalast viimasesse punkti ja tagasi on kokku umbes 15 minuti tee, seega me oleks võinud isegi kõik punktid jõuda, kui oleksime kohe vahetusalasse läinud ja siis selle edasi-tagasi otsa jooksnud mööda loomarada. Aga oleks on paha onu.

Vahetusalas oli Eleri kõige kiirem ja tublim. Aigar jõudis teisena valmis. Minul läks kahjuks kõige rohkem aega. Näpud olid külmunud ja ma ei suutnud oma kuivi kindaid kätte saada. Lõpuks palusin kohtunikku. Ta aitas mul sõbralikult kindad kätte sikutada. Aga selleks pidi ta täiest jõust neid kindaid sikutama. Huvitav fenomen. Pärast hommikul spordisaalis sain need ilma mingi probleemita kohe kätte...

Etapp 7 - suusaorienteerumine 8,1 km

Alustuseks pisut mõttetööd kahe kaardi kokkuajamiseks väsinud inimestele, saime sellega põhimõtteliselt hakkama, kuigi ega seda eriti vaja ei läinud kokkuvõttes.
Eelmisel etapil pidev lumme esimese jälje lükkamine oli mind üsna väsitanud. Sisuliselt tuikusin suuskadel. Ja ka käed olid ära külmunud. Ja kuna ma ei suutnud kepinööre üle kinnaste saada, siis kaotasin mitmel korral ka suusakepi ära. Pakkusin Elerile, et kas ta saaks kaarti lugeda. Eleri kurtis samuti käte külmumist. Aga Aigar teadis õnneks lahendust - tuleb minna mööda teiste jälgi. Nii tegimegi ja saime kaks esimest punkti kenasti kätte, siis jõudsime tee peale, kus teiste jälgi enam nii hästi aru polnud saada, aga siis ma olin pisut kosunud ja suutsin teatud elementaarset kaardilugemist juba teha - rohkem polnudki vaja, kuna jätsime 2 kaugemat punkti võtmata...
Lõpuks jõudsime spordisaali. Kodu, armas kodu :)
Eleri ütles, et talle suusatamine meeldis, oli mõnus vaheldus.
Kuigi viimased etapid polnud meil sportlikus mõttes hästi läinud, olin ma siiski positiivses meeleolus. Mõnus oli mõelda, et meile pole sportlik tulemus oluline. Mis siis, et punkte kaotasime, me saime elamusi, mida meenutada, millest rääkida.

Etapp 8 - jalgsiorienteerumine 7,2 km


Peale kella 5 pugesime siis põhku. Panin äratuse kella 5:45-ks, aga kokkuvõttes äratas mind Urmo ca 5 minutit enne 6-e. Ütles, et ärka üles, kahju vaadata, kuidas Eleri magavate poiste kõrval peab passima.
Ajasin ka Aigari üles. Aigar oli pahane, et ma ta nii hilja üles ajan.
Aigaril läks enda valmispanekuga päris kaua. Saime liikuma 6:20 paiku. Aigar kurtis veel, et tal jäid pooled asjad tegemata, hambapesu jms.
See oli huvitav etapp. 9 viirutatud ringi ja 9 fotot, iga ringi seest tuli üles leida üks fotol kujutatud koht ja seal punkt komposteerida + 1 tavaliselt kaardile märgitud kontrollpunkt. Kaptenite koosolekul Normunds ütles, et linnas on palju koeri, kes hammustavad, aga meie õnneks võtavad inimesed nad öösiti tuppa, seega 6 ja 8 vahel me koeri ehk ei kohta ja nii läkski.
Esimese punkti otsimisel kaotasime korraks Aigari, aga õnneks miski 5 minuti pärast ilmus ta siiski taas välja - ütles, et käis hooneid põhjalikumalt üle vaatamas. Otsustasime edasi koos liikuda.
Vahepeal ühe ringi seest oli punkti leidmisega raskusi, aga lõpuks kõige viimasest nurgast selle leidsime. Ülejäänud punktid leidsime suht kiiresti.
Etapi lõpus läks kiireks - kontrollaeg hakkas peale pressima. Lõpuks tegime otsuse, et jätame ühe punkti otsimata ning lõpetame tagumises nurgas ja jõuda vähem kui 30 minutit peale kontrollaega tagasi spordisaali. Eesmärgiks seega saada 9-1=8 punkti.
Kõige tagumises ringis oli punkt nr 58. Jõudsime objektile 5 minutit enne kontrollaega. Hakkasime Aigariga maja läbi kammima. Kui kontrollaja lõpuni oli jäänud alla minuti, leidsin trepi teisele korrusele. Punkt oligi seal. Karjusin siis, et jookske ruttu siia, kontrollaeg saab kohe läbi, vaja enne seda komposteerida. Tegimegi sprinterliku kiirusega jooksu, aga pärast selgus, et viimane komposteerimine oli 9 sekundit peale kontrollaega, saime seega 8-1=7 punkti.
Peale seda sprinti lonkisime siis spordisaali, et minna viimasele etapile.

Etapp 9 - rattaorienteerumine 60 km

Otsustasime sellel etapil vabalt võtta. Tegime endale marsruudi lähedalasuvate heade teede kõrval asuvate punktide võtmiseks. Plaanisime seega võtta 7 punkti 13-st: 71-80-76-78-74-75-79. Kui olime punktis 74, siis oli meil veel 2,5 tundi aega ja oleks olnud variant teha sõitu punkti 68 ja tagasi. Küsisin, et kas me tahame varem tagasi minna või tahaksime veel sõita. Eleri küsis, et mis oleks eesmärk. Mina ütlesin, et eesmärk oleks niisama sõitu pisut, et ega meil seda punkti vaja pole. Eleri ütles selle peale, et sinna punkti minekuks tuleks parem põhjendus leida... Seega otsustasime algsele plaanile truuks jääda.
Punkti 79 otsimisele läks pisut aega. Legendis oli kirjas, et "barn" ja läänepoolne hoone kompleksis. Kõige läänepoolne oli viljakuivati, aga Aigar ütles, et "barn" tähendab pigem viljahoidlat ja nii uurisime ka selle mahajäetud viljahoidla üle, enne kui viljakuivatisse komposteerima läksime. Aigar igal juhul lubas sõnaraamatust täpselt järele uurida, mis see "barn" on.
Nii jõudsimegi 1,5 tundi enne kontrollaega tagasi spordisaali.

Peale võistlust

Peale võistlust lasti meil teha veel boonusülesanne - teateronimine ronimisseinal. Eleri on ronimisega tegelenud ja ta ütles, et nii kõrgel seinal pole ta varem roninud.
Mina ja Aigar ronisime üldse esimest korda.
Järjestus oli: kõigepealt mina, siis Eleri ja ankrumeheks Aigar.
Mul õnnestus üllataval kombel suhteliselt probleemivabalt üles ronida ja signaallambi nuppu vajutada. Ka Eleri sai kenasti üles ja signaallambi põlema. Aigar alustas samuti hästi. Ta oli juba üles välja jõudnud. Eleri ütles, et hüppa ja puuduta lüliti ära. Mina kahjuks aga alt laitsin seda plaani ja soovitasin veel kõrgemale ronida. Aigar üritaski veel kõrgemale ronida, aga see lõppes kahjuks alla kukkumisega (julgestusköis õnneks aitas halvimat vältida) ja kuna sõrmed olid esimesest katsest juba väsinud, siis Aigar loobus edasisest üritamisest.
Igal juhul lahe kogemus see ronimine.

Kokkuvõtteks

Tänud tiimikaaslastele hea seltskonna eest.
Tänud teistele Eesti tiimidele, et meile radu lumme sisse tegite :)
Tänud minu õele ja vanematele, et võistluselt tagasi transpordi tegite (ei pidanud ise unisena roolis olema).
Ja päris lõpetuseks minu diplom: