Reede, 3. oktoober 2008

Tuigo neljapäevaku seiklusrada 25.09.2008

Selle aasta viimase ametliku seiklusliku rattavalikorienteerumise rajameistriks oli Kaido Hallik. Hinnanguline pikkus oli umbes 11 km - täpselt ei tea, sest mu pop juhtmevaba odomeeter kukkus läti savi raskuse all lihtsalt ratta küljest ära. Kokku oli vaja võtta 6 punkti. Neist 4 kaardile kantuna ning 2 ortofotodena, mida andis probleemideta projitseerida põhikaardile.


Põhikaart:

Legend:



Eelnes siis jällegi jooks Marttil H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid ning Aigaril H21E.

Rattasse minekul oli esimeseks ülesandeks leida start parkimisplatsilt. Seda muidugi põhjusel, et ma hakkasin rattaga liikuma peale jooksustardi sulgemist, mistõttu olid stardiks vajalikud vigurid tõstetud finishisse protokollija auto kapotile. Start leitud, soe sõna rajameistrilt ja teele ma läksingi. Vunk sisse, kuivanud mändi (77) otsima. Kolmese ja neljase teeristumisel oli keegi hull tõkkepuu ette pannud ning minu ratta pidurikettad kulusid silmnähtavalt. Kui südamelöögid jälle rütmi sain, siis männi leidmine ei tekitanud raskusi. Pisut vara nagu tuli, kuid ju ma ei olnud veel kaardi mõõtkavasse piisavalt sisse elanud.

Vahetult enne hoone (78) punkti olnud kolmene tee oli puhas pehme porine liiv või kuivanud porised roopad, mis pudenesid koheselt peenikeseks pehmeks tolmuks, kui neid puutusid. Ehk pane mistahes käike rattal, edasi ei saa, aga ümber ka ei kuku. Selline jõusaali spinningu tunne tekkis - uhad täiega, pulss laes, aga ümbrus muutub teiste objektide ruumis ümber paiknemiste, mitte sinu liikumise, tõttu. Igastahes tegin ma ajalugu ja suutsin oma spinningumasinaga siiski vajaliku 800-meetrise vahemaa läbida.

Punkti asukoht oli arvatavasti ajendatud viimasest läti seiklusest ning seetõttu ma teadsin, mis mind ees ootab. Kuid psühholoogilised võitlused võrdväärse vastasega on alati rasked. Läksin hoonesse, vaatasin põrandas olevaid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna. Tegin tiiru hoones. Tiiru ümber hoone. Tulin hoonesse tagasi, vaatasin uuesti neid auke ja ütlesin endale, et ma ei lähe sinna sisse. Läksin välja ratta juurde, sättisin selle pisut paremasse asendisse ning läksin tagasi hoonesse. Vaatasin põrandas olevaid auke, ohkasin sügavalt ning võttes... ning võttes s... ning võttes seljakotist lambi, vaatasin, kus punkt on ja komposteerisin.

Järgmine punkt (79) asus järve äärde viiva raja lõpust 15 m raadiuses. Hakkas juba hämarduma, kuid nähtavus oli veel olemas ja seetõttu panin lambi kotti tagasi. Järve äärde viiv kolmene tee oli jällegi pehme pude kruus ilma kivideta. Kolmeselt kruusateelt edasi viiva jalgraja alguses tuli mulle kaugkõne maailma keskmest ning niisiis saigi liigutud operatiivinfot vahetades punkti suunas. Järve ääres avanes imeline vaatepilt, kus Juhan Aasaru justkui võluväel ilmus ühest rootihmikust ja kadus teise, saputas pajupõõsastikke ja tarnamättaid. Vaatsin lummatult, suu ammuli, toimuvat, kuni mul aku tühjaks sai. Kuigi antud strateegia ei olnud veel tulemusi andnud, olin ma nii innustatud taolisest tegevusest, et püüdsin seda samaväärselt jäljendada. Kusjuures edukalt - ei leidnud punkti. Vahepeal jõudis ka Martti kohale ning kiire kõrvalepõikega roostikku suutis ta lokaliseerida punkti asukohana üle pehme külmaveelise mudavälja paistva rohttaimesiku grupi. Siinkohal teeks ääremärkuse rajameistrile, et kui järgmine kord on soov selliselt punkti panna, siis võiks pidepunktina anda pisutki konkreetsema objekti, sest "raja lõpp" on vägagi mitmeti mõistetav subjektiivne suurus.

Punktist väljasõidul mööda sama kolmest teed (umbes 500 meetrine lõik) juhtus midagi enneolematut, mis kõigutas minu maailmapilti. Vahetult kolmeselt pehmelt teelt neljasele kõvema pinnasega teele saamiseks oli pisikene tõus, kuid mitte märkimisväärne. Seal kohas pani Martti jalad maha ning olles kaksiratsi üle ratta, kõndis niimoodi paar meetrit neljasele teele. Mul läks silme eest mustaks, heleda klirinaga purunesid minu illusioonid tuhandeteks väikesteks tükkideks - ma ei suutnud seda uskuda. Martti - suur tugev rattur, kes on rattaga hingeliselt üks, tegi... tegi midagi sellist. Kuigi me Marttiga mõlemad suundusime puude allleesse (82) punkti otsima, olin ma toimunust niivõrd vapustatud, et see halvas minu liikumisvõime ja Martti vuras mul eest ära. Igaljuhul tegin kiire analüüsi ja alandasin Martti reitingut 8,974 protsendipunkti võrra.

Järgmine punkt asus niisiis puudega palistatud viiese tee ühe puu otsas. Jõudsin sinna pimedas (niivõrd-kuivõrd). Kuna see oli otsimise punkt, siis võttes arvesse rajameistri vaateid elule, tegin punkti asukoha kohta eeldused. Punkt asub ca 2,5-3,5m maapinnast, puu on jäme, puul algavad oksad suht maapinna lähedalt või on teine puu selle puu kõrval nii, et sealt on lihtne üles ronida, punkt asub ca 0,5m tüvest eemal oleva oksa küljes, punktitähis on varustatud helkurribaga. Selles suhtes, et "punktitähis on varustatud helkurribaga" ma eksisin. Kas ma ka ülejäänud eelduste osas eksisin, seda ma ei tea, sest ma ei leidnud seda punkti.


Valliäärse pajupõõsa (80) fikseerisin küll ära, kuid kuna mäletasin, et punkt asub valli tipu lähedal, siis sõitsin natukene mööda. Mitte palju, 10-15 meetrit. Tagasi allee-teele jõudes mõtlesin, et kas veel otsida seda puuotsa punkti või see jätta. Otsutasin jätta ning liikuda viimasesse ortofoto punkti (81). Kuna vajalik metsatee, kust ma tahtsin sisse keerata, oli halvasti märgatav, siis sõitsin sellest esialgu mööda viiesele teele välja. Mis seal ikka - mis valesti, see uuesti. Keerasin otsa ringi ja läksin tagasi. Leidsin teekese, sõitsin selle lõppu ja komposteerisin.

Sealt edasi finishisse oli sirge tee ja rõõm, mis peegeldus rajameistri silmist, kui ma lõpetasin, tõstis minugi meeleolu pärast sellise emotsionaalselt raske raja läbimist.


Täpsemalt rajad ja tulemus.

1 kommentaar:

Juhan ütles ...

Päris tabav kirjeldus selle kohta, kuidas ma võsas müttasin ja kuidagi ei suutnud uskuda, et punkti võtmiseks tuleb jalad jääkülmas vees märjaks teha :-)