Starti läksin eesmärgiga rada läbida. Arvestades seda, et olen mitmeid kordi tulutult üritanud Lauri argipäevaku raja punktide asukohti umbkaudugi põhikaardil paika saada(Vapramäe kaart on 32 aastat vana), siis tundus tegu olema suhteliselt keeruka ülesandega. Sellele 1977 aasta Vapramäe kaartile peaks jääma ka mu vanaema maja, aga lisaks punktide asukohtadele pole ma ka vanaema maja asukohta sealt üles suutnud leida :-( Ühesõnaga kartsin, et kaart on suhteliselt ebatäpne ja tegelik olukord looduses palju muutunud.
Paluküla maratoni stardis kuulsin kelleltki kuldset vihjet, et tumedad alad on lagedad. Sellest oli ka rajal mitmeid kordi abi. 38 aastat vana kaart oli tegelikkult tunduvalt parem, kui olin kartnud. Reljeef oli väga täpne, kraavid ilusti leitavad ja paljud rajad/teed alles. Hoopis teine teema oli metsa läbitavusega. Läbitavus nimelt oli tunduvalt kehvem, kui olin lootnud. Sood olid väga märjad ja metsad väga võsased. Pidevalt tuli sadade meetrite kaupa toomingavõsas ragistada või poole sääreni vees solberdada ja joosta lihtsalt polnud võimalik. Päris mitu korda keerasin lageda pealt metsa, et vältida rinnuni heinas jooksmist, aga toominga "müür" sundis mind ruttu taas heinamaa kasuks otsustama. Igaljuhul Ottase päevaku etapid läbi tumerohelise said peale seda jooksu omale tunduvalt valgema varjundi :-)
Kaartid:
Mis raja läbimisse puutub, siis kuna kaart oli vana üritasin punktidele peale minna võimalikult kindlaid orientiire pidi ja punktipiirkonda jõudes võtsin asja väga rahulikult. Punkti piirkonnas seisatasin tihti, panin ennast kaartil paika ja vaatasin, kas kuskil punkti ei paista. Kuna kohati oli kaartilt raske välja lugeda, et millisel objektil punkt täpselt asub, siis sai alati enne punkti minemist ka legendist kontrollitud, et millist objekti otsida. Kui mõned väiksemad kobistamised välja arvata, siis kuni 34 punktini(kp 63) läks suhteliselt hästi. Ei tea, kas olin mõtetega juba finishis või oli probleem milleski muus, aga igaljuhul märkasin alles kolmas kord tee pealt punktile peale tulles, et punkti küngas pole mitte soo peal vaid metsa servas ja sain ka punkti lõpuks kätte. Ka 35 punktiga(kp 64) läks aega kaotsi, sest punktist ida poole jääv teede hargnemine polnud põhimõtteliselt enam teede hargnemine vaid lihtsalt tee käänak(35 punkti minevat teed polnud enam olemas). Esimesel korral kui sealt punktile läheneda üritasin loobusin liiga vara ja keerasin ära. Teisel korral mõtlesin, et lähen suunaga pikemalt ja sain ka punktile otse pähe.
Kui ma 10 minutit enne kontrollaega(8h) finishisse jõudsin ja andmed maha loeti selgus, et olen ainuke, kes kõik punktid kätte on saanud. Igaljuhul said korraldajad kergendatult hingata, sest neil oli juba vahepeal kartus tekkinud, et võitja karikas jääb välja andmata.
Kui esimesed ja viimased etapid välja arvata, siis rajal praktiliselt kedagi ei näinud. 5.-dast punktist välja joostes nägin sinna saabuvat Heitit, kes 2 punktiga viga oli teinud. 6-dast kuni 10-da punktini jooksime suhteliselt koos Makuga ja see oli ka kõik. 10-das punktis olen olnud 10 minutit peale Viljarit ja 11. 56 sekundit enne teda, aga metsas me ei kohtunudki.
Minu teekond:
GPS-i järgi ei saanudki päris maratoni distantsi täis. Kokku tuli 40.5 km.
Tulemused Etapiajad
Oli huvitav laupäev ja eesmärk sai ka täidetud. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas sellises võsas Kivikas selle raja 1971 aastal vähem kui 4 tunniga läbi tegi. Igaljuhul tõsine respect kõigile toonastele raja läbijatele.
