Kolmapäev, 29. aprill 2009

Xdream 2009 I etapp, Ardu 26.aprill: Medisoft&seikusporr

Tänavu aasta osaleme siis ühendvõitkonnaga. Aivar Jõgiaas esindab seiklusporri ja Rain Ojavee ning Aigar Sirel openeerivad Medisoftina. Rain, kes on hetkel meie Tartu kontori pesamuna, osales eelmisel aastal B-raja öisel pikal etapil Medisoft B võistkonnas. Seega kogemustega mees! Arvestades veel seda, et nii Medisofti kui ka seiklusporri tiimid on eriliselt altid igasuguseid spordivigastusi hankima, millest mõned liikmed ei ole veel siiani toibunud, on värsket verd alati juurde vaja.

Täpsemalt rajast

Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.

Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!

Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!

Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.

Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.

Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.

Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.

Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.

Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.

Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.

Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.

Kommentaare ei ole: