Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

ICEBUG 25h matkasport 2009

Medisoft Adventure Team osales seekord koosseisus: Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik.

Enne võistlust

Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.

Esimene jooks - proloog

Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.

Esimene ratas

Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)

Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.

Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.

Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.

Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...

Teine jooks

Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.

Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.

Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.

Teine ratas

Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...

Teise punkti saime ilusasti kätte.

Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.

Kolmas jooks

Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.

Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.

Teine punkt - probleemideta.

Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...

Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.

Edasi suusatamise algusse.

Suusatamine

Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.

Neljas jooks

Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.

Kolmas ratas

Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...

Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.

Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.

Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.

Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...

Kokkuvõtteks

Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.

Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...

Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.

Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.

Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ma pean ikka ära märkima millise kiirusega Kaido lükkas mu ratast seal lume sees kui me järve äärset punkti käisime võtmas.
Meil Kristjaniga oli tegu et niisamagi ilma rattata sabas püsida :-)