Esmaspäev, 23. märts 2009

Pikad suusatreeningud

Eellugu

14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.

Hommikul

Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.

Otepää-Kuutse 2:20

Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.

Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.

Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).

Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.

Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.

Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.

Kuutse-Elva 2:00

Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...

Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.

Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.

Elva-Kuutse 2:00

Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.

Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.

Kuutse-Otepää 2:30

Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.

Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud

Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.

Kokkuvõtteks

Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.

Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.

Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...

Kommentaare ei ole: