Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.
Vabandus
Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!
Halb üllatus
Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.
Proloog
Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.
Esimene rattaetapp
Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.
Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.
Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.
Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.
Esimene jooksuetapp
Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.
Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.
Teine rattaetapp
Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.
Teine jooksuetapp
Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.
Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.
Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.
Esimene ja viimane suusaetapp
Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.
Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.
Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.
Kolmas jooksuetapp
Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.
Lõpp meie jaoks
Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.
Kriitika
Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.
Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.
neljapäev, 15. jaanuar 2009
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
ICEBUG 25h matkasport 2009
Medisoft Adventure Team osales seekord koosseisus: Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik.
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
esmaspäev, 29. detsember 2008
28. detsembri treening
Aeg: 28. detsember 2008 kell 10-18
Koht: Otepää lähedal Veski baas
Rajameistrid: Eduard ja Artur Taivere
Osalejad: Aigar Sirel, Martti Mikk, Kaido Hallik, Eleri Hirv, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Andres Pae, Margus Marrandi, Leivo Sepp
Seekord võõrustasid meid vennad Taivered, kes olid koos ilmataadi abiga kokku pannud Läti stiilis raja. Olid olemas kõik tingimused seiklussportlase proovilepanekuks:
* kohati kukkus raja läbimisel ka keskkohani lume sisse
* olid veetakistused, mida sai ületada jää peal baleriini tantsides või mööda puid turnides
* punkte oli pandud ka ujuvatesse kohtadesse, pidi olema maksimaalselt tähelepanelik, et neid leida
* oli punkt, mille jaoks rajameister oli pannud igaks juhuks 2 tähist (erinevatesse kohtadesse), aga kumbki polnud õiges kohas, ühelt poolt tulijatele jäi üks punkt tee peale, teiselt poolt tulijad surfasid kaua aega ja lõpuks koba peale leidsid teise punkti :)
* tuli näidata head rattavalitsemist jää peal ja autojäljes sõites (autojäljest väljasõit tähendas ratta ristikiskumist ja üldjuhul ratta pealt mahatulekut)
* tuli hakkama saada 5-10 kraadise külmaga
* kohati tuli ratast seljas tassida
* kaardid olid vanad ja pidi olema loominguline, et aru saada, mis on maastikul vahepeal muutunud
Tulemused
Rada oli planeeritud vaheldusrikas: ratas + jooks 1:20000 põhikaardil rogaini kujul kontrollajaga 2:10 + ratas + suundorienteerumine spetsiaalsel o-kaardil 1:10000 kaardil + ratas. Ratta kaardiks oli 1:50000 baaskaart.
Kuna Katri seekord haiguse tõttu treeningule ei jõudnud, siis läksin rajale koos Eleriga.
Esimene ratas
Esimene punkt tuli kenasti.
Teise punkti, mille legendiks oli raja ja oja rist, läksime kolmanda punkti kaudu, sest otsustasime pigem joosta edasi-tagasi kui et ratast läbi metsa tassida.
See osutus punktiks, mille jaoks rajameitser oli pannud igaks juhuks 2 tähist. Milline oli seis kaardil vs maastikul: kaarti vaadates oli kõik ilus - kena teeke läheb ojani välja, aga looduses oli tee enne oja vahepeal kinni kasvanud ja siis läks uuesti edasi. Rattaraja autor Artur kommenteeriski asja nii, et vaatasin: tee lõpeb ära ja märjem koht kah on (künka peal oli suurem poriloik) ja panin punkti maha, kõrvalt leidsin mingi hargneva tee ja panin selle lõppu kah punkti.
Need, kes otsustasid rattaga punktini sõita ja siis läbi metsa tassida, leidsid hargneva tee lõppu pandud punkti. Need, kes tulid järgmise punkti poolt joostes, leidsid peale pikki otsinguid künka peale suure porilombi kõrvale pandud punkti.
Meie Eleriga leidsime selle nii: olime peaaegu loobunud punkti otsimisest, siis tegin ettepaneku, et jookseme sellele teele välja, kust rattaga punkti tulijad oleksid pidanud tulema ja siis seda teed mööda tuleme, vaatame, kas saame punkti kätte. Ja kui olime 100 meetrit jooksnud siis Eleri teravad silmad nägid vasakul künka peal tähist.
Eriti kaua läks selle punktiga Marttil. Kui Eleriga juba ülejärgmise punkti poole teel olime, siis helistas Martti ja hargnes järgmine dialoog:
Martti: "ütle vähemalt seda, kas te leidsite teise punkti"
Kaido: "jah"
Martti: "ära rohkem midagi ütle"
Ja Martti seiklussportlasele kohane visadus kandis vilja, ka tema leidis selle punkti, sarnaselt meie leidmisega - mööda kraavi liikudes heitis pilgu künka peale ja nägi seal tähist lehvimas.
Kolmanda punkti teederisti juures oli mul hämming, et justkui on õige koht, aga tähist pole, aga Eleri teravad silmad leidsid kiiresti tähise, mis oli paarkümmend meetrit metsa sisse pandud.
Neljandasse punkti minnes tegin o-tehnilise vea, valet teeotsa pidi edasi-tagasi sõites kaotasime ehk 5-10 minutit. Kolme tee ristist tuli minna 2. teed pidi, aga kuna esimene tee oli lume all ja ma ei märganud seda, siis läksin kahjuks 3. teed pidi.
Punkti 4A minnes tuli ratta tassimist ja sellega üle kraavi hüppamist harjutada.
Rogaini algusesse minekul küsisime korra ka talumehelt teed, kui olime tema taluni jõudnud. Ta ütles, et ega kuni suure teeni rattaga küll sõita ei saa. Aga me tõestasime vastupidist :)
Rogain
Tavaoludes poleks 2:10-ga selle raja läbimine probleem olnud, aga lumi tegi kõikide punktide võtmise raskeks. Samas Maku-Leivo kontrollaja sees ja Martti 5 minutise hilinemisega läbisid kõik punktid.
Rogaini liikusime aeg-ajalt lahku minnes ja siis jälle kokku saades koos Kristjani ja Aivariga. Rajal sai:
* kohati pooles reies lumes sumbata
* teede peal joosta
* lumekooriku peal joosta
* soode ragiseva jää peal joosta aeg-ajalt mõnes kohas ka läbi vajudes
Meil jäi võtmata 3 punkti ja jõudsime tagasi 11 minutit enne kontrollaega.
Mul õnnestus taas viga teha, punktiga 61, seekord 3-4 minutit ehk. Ja taas põhjus sama - esimesed teed olid lume all ja läksin tagumise tee peale, kus jälg sees oli. Eleri õnneks korrigeeris õige pea.
Teine ratas
See rattaosa oli kiirem. Jalgsi liikumist praktiliselt polnud. Aga sellest tulenevalt hakkas vaikselt külm. Lõpuks olid sõrmed ja varbad üsna külmunud. Icebug 25h tarbeks vaja rattale jalasoojendajad ja korralikud soojad kindad muretseda.
Suundorienteerumine
Rajal oli 5 punkti + 1 peidetud punkt. Jalad olid rattasõidust külmunud, aga esimesse punkti jõudes olid enam-vähem üles juba soojenenud.
Esimesse punkti minekul tegin 2 korral viga:
* kuna kaardil oli rohkem punkte, kui maastikul, siis hakkasin vahepeal vale numbriga punkti minema
* punkti piirkonnas läksin vale nina peale
kokku viga ehk 3-4 minutit, hea et Eleri korrigeeris.
Etapid 2-3 ja 3-4 olid kohati kõhuni läbi vajudes lumes sumpamine. 3. punkt oli üldse rosin seiklussportlasele: pimedas metsas ülitihedas võsas kõhuni lumes :) Kuidas küll rajameister suutis punkti maha panna...igal juhul tänud minu poolt.
Viimasesse punkti minnes oli eriülesanne: punase joone peal on peidetud punkt. Kuna enamus etapist oli tumerohelises metsas, siis kõige loogilisema kohana tundus tee ja punase joone lõikumine vahetult enne punkti. Põhimõtteliselt läks piirkond täppi, punkt oli pandud 20 meetrit teest punkti poole, aga leida seda meil ei õnnestunud. Sellel viimasel etapil kadus mul vahepeal järg käest, keskendumine oli kahjuks kadunud ja nii tuli seal 50-100 meetrit edasi-tagasi käia ja siis tõmblesin peidetud punkti otsides ja siis loobusime sellest ja siis kaldusin punktile peale minnes vasakule, aga arvasin, et kaldusin paremale ja kasutasin halba strateegiat: "otsin paaniliselt punkti, tõmblen edasi-tagasi, vaja punkt kiirelt leida, muidu ei jõua kontrollaega". Lõppes lugu sellega, et punkt jäigi leidmata, tuli punkti piirkonnast lahkuda, et kontrollaega jõuda.
Eleri ei saanud siin kah eriti aidata, kuna tal polnud lampi kaasas. Eleri sai kasutada ainult minu tagavara kaardilugemislampi.
Kolmas ratas
Kolmas ratas osutus meie jaoks tagasi finišisse sõitmiseks. Jõudsime 8 minutit enne kontrollaja lõppu tagasi.
Ainsana võtsid kolmandas rattaosas punkte Maku ja Leivo, kes läbisid 3 punkti 5-st.
Finišis
... ootas meid soe saun ja tugev kõhutäis ja Martti paistes jalg. Martti oli oma jala teise jooksu alguses kahekorra keeranud ja see oli paks nagu puupakk. Pidi traumapunkti minema, üks võimalik stsenaarium on: "kips". Igal juhul Icebug 25h jääb Marttil vahele :(
Kokkuvõtteks tänan vendasid huvitava raja ja hea korralduse eest ning loodan, et Martti jalg peagi paraneb...
Koht: Otepää lähedal Veski baas
Rajameistrid: Eduard ja Artur Taivere
Osalejad: Aigar Sirel, Martti Mikk, Kaido Hallik, Eleri Hirv, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Andres Pae, Margus Marrandi, Leivo Sepp
Seekord võõrustasid meid vennad Taivered, kes olid koos ilmataadi abiga kokku pannud Läti stiilis raja. Olid olemas kõik tingimused seiklussportlase proovilepanekuks:
* kohati kukkus raja läbimisel ka keskkohani lume sisse
* olid veetakistused, mida sai ületada jää peal baleriini tantsides või mööda puid turnides
* punkte oli pandud ka ujuvatesse kohtadesse, pidi olema maksimaalselt tähelepanelik, et neid leida
* oli punkt, mille jaoks rajameister oli pannud igaks juhuks 2 tähist (erinevatesse kohtadesse), aga kumbki polnud õiges kohas, ühelt poolt tulijatele jäi üks punkt tee peale, teiselt poolt tulijad surfasid kaua aega ja lõpuks koba peale leidsid teise punkti :)
* tuli näidata head rattavalitsemist jää peal ja autojäljes sõites (autojäljest väljasõit tähendas ratta ristikiskumist ja üldjuhul ratta pealt mahatulekut)
* tuli hakkama saada 5-10 kraadise külmaga
* kohati tuli ratast seljas tassida
* kaardid olid vanad ja pidi olema loominguline, et aru saada, mis on maastikul vahepeal muutunud
Tulemused
Rada oli planeeritud vaheldusrikas: ratas + jooks 1:20000 põhikaardil rogaini kujul kontrollajaga 2:10 + ratas + suundorienteerumine spetsiaalsel o-kaardil 1:10000 kaardil + ratas. Ratta kaardiks oli 1:50000 baaskaart.
Kuna Katri seekord haiguse tõttu treeningule ei jõudnud, siis läksin rajale koos Eleriga.
Esimene ratas
Esimene punkt tuli kenasti.
Teise punkti, mille legendiks oli raja ja oja rist, läksime kolmanda punkti kaudu, sest otsustasime pigem joosta edasi-tagasi kui et ratast läbi metsa tassida.
See osutus punktiks, mille jaoks rajameitser oli pannud igaks juhuks 2 tähist. Milline oli seis kaardil vs maastikul: kaarti vaadates oli kõik ilus - kena teeke läheb ojani välja, aga looduses oli tee enne oja vahepeal kinni kasvanud ja siis läks uuesti edasi. Rattaraja autor Artur kommenteeriski asja nii, et vaatasin: tee lõpeb ära ja märjem koht kah on (künka peal oli suurem poriloik) ja panin punkti maha, kõrvalt leidsin mingi hargneva tee ja panin selle lõppu kah punkti.
Need, kes otsustasid rattaga punktini sõita ja siis läbi metsa tassida, leidsid hargneva tee lõppu pandud punkti. Need, kes tulid järgmise punkti poolt joostes, leidsid peale pikki otsinguid künka peale suure porilombi kõrvale pandud punkti.
Meie Eleriga leidsime selle nii: olime peaaegu loobunud punkti otsimisest, siis tegin ettepaneku, et jookseme sellele teele välja, kust rattaga punkti tulijad oleksid pidanud tulema ja siis seda teed mööda tuleme, vaatame, kas saame punkti kätte. Ja kui olime 100 meetrit jooksnud siis Eleri teravad silmad nägid vasakul künka peal tähist.
Eriti kaua läks selle punktiga Marttil. Kui Eleriga juba ülejärgmise punkti poole teel olime, siis helistas Martti ja hargnes järgmine dialoog:
Martti: "ütle vähemalt seda, kas te leidsite teise punkti"
Kaido: "jah"
Martti: "ära rohkem midagi ütle"
Ja Martti seiklussportlasele kohane visadus kandis vilja, ka tema leidis selle punkti, sarnaselt meie leidmisega - mööda kraavi liikudes heitis pilgu künka peale ja nägi seal tähist lehvimas.
Kolmanda punkti teederisti juures oli mul hämming, et justkui on õige koht, aga tähist pole, aga Eleri teravad silmad leidsid kiiresti tähise, mis oli paarkümmend meetrit metsa sisse pandud.
Neljandasse punkti minnes tegin o-tehnilise vea, valet teeotsa pidi edasi-tagasi sõites kaotasime ehk 5-10 minutit. Kolme tee ristist tuli minna 2. teed pidi, aga kuna esimene tee oli lume all ja ma ei märganud seda, siis läksin kahjuks 3. teed pidi.
Punkti 4A minnes tuli ratta tassimist ja sellega üle kraavi hüppamist harjutada.
Rogaini algusesse minekul küsisime korra ka talumehelt teed, kui olime tema taluni jõudnud. Ta ütles, et ega kuni suure teeni rattaga küll sõita ei saa. Aga me tõestasime vastupidist :)
Rogain
Tavaoludes poleks 2:10-ga selle raja läbimine probleem olnud, aga lumi tegi kõikide punktide võtmise raskeks. Samas Maku-Leivo kontrollaja sees ja Martti 5 minutise hilinemisega läbisid kõik punktid.
Rogaini liikusime aeg-ajalt lahku minnes ja siis jälle kokku saades koos Kristjani ja Aivariga. Rajal sai:
* kohati pooles reies lumes sumbata
* teede peal joosta
* lumekooriku peal joosta
* soode ragiseva jää peal joosta aeg-ajalt mõnes kohas ka läbi vajudes
Meil jäi võtmata 3 punkti ja jõudsime tagasi 11 minutit enne kontrollaega.
Mul õnnestus taas viga teha, punktiga 61, seekord 3-4 minutit ehk. Ja taas põhjus sama - esimesed teed olid lume all ja läksin tagumise tee peale, kus jälg sees oli. Eleri õnneks korrigeeris õige pea.
Teine ratas
See rattaosa oli kiirem. Jalgsi liikumist praktiliselt polnud. Aga sellest tulenevalt hakkas vaikselt külm. Lõpuks olid sõrmed ja varbad üsna külmunud. Icebug 25h tarbeks vaja rattale jalasoojendajad ja korralikud soojad kindad muretseda.
Suundorienteerumine
Rajal oli 5 punkti + 1 peidetud punkt. Jalad olid rattasõidust külmunud, aga esimesse punkti jõudes olid enam-vähem üles juba soojenenud.
Esimesse punkti minekul tegin 2 korral viga:
* kuna kaardil oli rohkem punkte, kui maastikul, siis hakkasin vahepeal vale numbriga punkti minema
* punkti piirkonnas läksin vale nina peale
kokku viga ehk 3-4 minutit, hea et Eleri korrigeeris.
Etapid 2-3 ja 3-4 olid kohati kõhuni läbi vajudes lumes sumpamine. 3. punkt oli üldse rosin seiklussportlasele: pimedas metsas ülitihedas võsas kõhuni lumes :) Kuidas küll rajameister suutis punkti maha panna...igal juhul tänud minu poolt.
Viimasesse punkti minnes oli eriülesanne: punase joone peal on peidetud punkt. Kuna enamus etapist oli tumerohelises metsas, siis kõige loogilisema kohana tundus tee ja punase joone lõikumine vahetult enne punkti. Põhimõtteliselt läks piirkond täppi, punkt oli pandud 20 meetrit teest punkti poole, aga leida seda meil ei õnnestunud. Sellel viimasel etapil kadus mul vahepeal järg käest, keskendumine oli kahjuks kadunud ja nii tuli seal 50-100 meetrit edasi-tagasi käia ja siis tõmblesin peidetud punkti otsides ja siis loobusime sellest ja siis kaldusin punktile peale minnes vasakule, aga arvasin, et kaldusin paremale ja kasutasin halba strateegiat: "otsin paaniliselt punkti, tõmblen edasi-tagasi, vaja punkt kiirelt leida, muidu ei jõua kontrollaega". Lõppes lugu sellega, et punkt jäigi leidmata, tuli punkti piirkonnast lahkuda, et kontrollaega jõuda.
Eleri ei saanud siin kah eriti aidata, kuna tal polnud lampi kaasas. Eleri sai kasutada ainult minu tagavara kaardilugemislampi.
Kolmas ratas
Kolmas ratas osutus meie jaoks tagasi finišisse sõitmiseks. Jõudsime 8 minutit enne kontrollaja lõppu tagasi.
Ainsana võtsid kolmandas rattaosas punkte Maku ja Leivo, kes läbisid 3 punkti 5-st.
Finišis
... ootas meid soe saun ja tugev kõhutäis ja Martti paistes jalg. Martti oli oma jala teise jooksu alguses kahekorra keeranud ja see oli paks nagu puupakk. Pidi traumapunkti minema, üks võimalik stsenaarium on: "kips". Igal juhul Icebug 25h jääb Marttil vahele :(
Kokkuvõtteks tänan vendasid huvitava raja ja hea korralduse eest ning loodan, et Martti jalg peagi paraneb...
esmaspäev, 15. detsember 2008
13. detsembri JOKA Jukola laagri laupäeva õhtune treening
Aeg: 13. detsember kell 17:10 ühisstardist
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.
Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.
Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.
Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.
Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.
Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.
Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.
Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.
Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...
Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.
Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!
Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.
Tulemused ja vaheajad pildina:
Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...
Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.
Koht: Valgamaa, Otepää vald, Arula küla, Ruusa
Rajameistrid ja abilised: Priit Poopuu, Andres Minn ja Elo Saue
Osalejad: Tiit Tähnas, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Kristjan Karabelnik, Randy Korb, Kaido Hallik, Eduard Taivere, Artur Taivere, Martti Mikk, Sven Liivand, Erki Pellja, Eleri Hirv, Pilvi-Heli Vettik, Kadi-Liis Minn, Sigrid Ruul, Maret Vaher, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel.
Seekord võõrustas meid lahke Ruusa pererahvas.
Start pidi olema kell 16:00, aga seoses tähtsate suusavõistlustega toimus see 17:10. Eelnevalt tuli vaadata maailmaklassi ässade suusatehnikat, et seda hiljem rajal järele teha.
Treening koosnes kahest osast: jooks või suusatamine + soovijatele rattarada.
Paaride moodustamisel oli seekord üheks eeltingimuseks sama liikumisviisi soov esimesel osal. Sellest tulenevalt sattusin mina paari Randyga, et suuskadega rajale minna. Suuskadega otsustasid minna veel vennad Taivered ja Aigar-Aivar.
Alustuseks tuli aerofoto abil esimene punkt üles leida. Esimesse punkti me Randyga jooksime suusad käes. Punkt tundus mulle raske olevat, aga Randy leidis kaardilt sihitriibu ja ees läksid teised kah õigesti ja nii olimegi varsti kohal.
Järgnes 3-ringiline hajutusega liblikas, mille väikseim ring oli eriauhinnaline kiiruskatse. Jätsime suusad liblika keskpunkti ja asusime oma liblikat läbima. Esimesse punkti minnes, kui olime umbes 500 meetri kaugusel punktist, tulid meile teise punkti suunast vastu Kristjanid. Meil oli suht suur imestus, kas tõesti on neil esimene liblikas tehtud ja teel tagasi keskpunkti. Aga selgus, et nad tahtsid hakata kohe-kohe esimest punkti võtma. Randy siis näitas, kus me asume ja koos läbisime esimese liblika.
Kiiruskatse meil ebaõnnestus. Teel teise punkti oli maastikul kaardistamata kraav ja seetõttu kulus meil 600 meetri läbimiseks 19 minutit. Rajameister jäi peale! Rekordi püstitasid kiiruskatsel Aivar ja Aigar, kes läbisid seda 600 meetrit 30 minutit.
Edasi läbisime ka kolmanda liblika tiiva. Madsa metsalt oli läbitavus eemaldatud ja kaardilt tundus kõik nii ilus, aga tegelikult oli see mägi seal ikka totaal-tumeroheline.
Siis suusad kätte ja joostes edasi. Kui Kääriku tee peale jõudsime, siis arvasin, et võiks ikka suusatada, kuigi joostes saaks ilmselgelt kiiremini edasi. Et milleks need suusad siis kaasa võetud said. Vahetasimegi jalanõusid ja asusime suuskadega rohkem ukerdama kui sõitma.
Edasi kuni jooksu lõpuni oli mul eesmärgiks võimalikult vähe Randy hoogu takistada, suusatamises on meie võimed väga erinevad. Esialgu arvas Randy, et mina võiksin kaarti lugeda. Esimesed 3 etappi olid punktid 2 kaardi peal ja siis Randy ees liikus ikkagi kaarti lugedes. Siis kui Randy kaardil rada otsa sai, oli järgmine punkt Harimägi ja kuna oli teada, et Kekkose rada viib Harimäele, siis suusatasime selle otsa kaart taskus. Harimäel andsin kaardi Randyle, sest kui mina oleks pidanud kaarti lugema, oleks Randy surnuks külmunud minu ootamisest.
Kekkose rada oli üsnagi normaalses seisus. Eriti lahe oli Harimäelt alla sõita. Hoog läks nii suureks, et Randy ees 90-kraadises kurvis kukkus, mina samamoodi ja oli kenasti näha ka koht, kuhu Maret oli kukkunud :) Aga Tartu Maratoni rada oli küll paras jala murdmise rada. Mul oli ses suhtes lihtsam, et jälgisin, mida Randy ees teeb ja kust nurgast läbi saab ja nii oli mul suhteliselt ohutum seal sõita. Eduard Taivere kommenteeris pärast, et seekord olid suusad takistavaks teguriks...
Kui jooks läbi, tuli minna rattasse(punktid tähistatd kaardil mustaga). Kuna kiirelt kohe peale jooksu ei õnnestunud seda teha, siis jahtusin maha ja esimesel etapil külmusid käed märgade kinnaste ja miinuskraadide koostoimes väga ära. Üritasin küll käteringe teha, aga see ei andnud erilist efekti. Punkti sai 50 meetrit joosta, selle ajaga hakkasid sõrmed üles sulama ja meeletu valureaktsioon oli kätel. Olime kolmekesi koos Martti ja Kristjan Karabelnikuga. Kristjan oli saanud Maretilt supersoojad kindad kasutada ja kuna tal olid käed korralikult soojaks saanud, siis andis järgmiseks etapiks need kindad mulle. Sellest oli suur abi. Järgmisse punkti jõudes olid käed nii soojad, et vahetasin Kristjaniga kindad tagasi ja enam kordagi kätel külm ei hakanud.
Rattaraja tegi minu jaoks ägedaks jää ja see, et mul oli esirattal naelkumm all. Ikka täiega sai jää peal kihutatud. Kiire ja täis ekstreemsust. Vahepeal tuli ka jääkonaruste peal ja vahel sõita. Väga hea tehnikatreening. Mina pidin paaril korral jala maha panema, Kristjan korra kukkus, aga õnneks tõsisemate tagajärgedeta.
Viimane lõik eelviimasesse 48. punkti oli suur songermaa - päevane sopp oli kinni külmunud. Seetõttu läksime avantüürile - lähme etapi 48-49 otse. Alguses 300-400 meetrit taluteed, seejärel 100 meetrit maratonirada, siis oli pöördekoht, õnneks oli seal buraanijälg ees ja meil Kristjaniga oli suht hea kooriku peal ratast lükata, Martti ainult kurtis, et ta on nii raske, et kukkub kogu aeg koorikust läbi.
Kui olime etapi keskele jõudnud, keeras buraanijälg tagasi maratoniraja poole ja meil tuli läbi lume sumpama hakata. Avaldasin arvamust, et järgmised tund aega sumpame lumes rattad seljas. Aga meil oli siiski õnne, 100-200 meetrit elektriliini alust + 300-400 meetrit lumist metsaväljaveoteed ja jõudsime lahtilükatud teeni. Oh seda vedu!
Ja nii väntasime peale viimase punkti võtmist positiivsete emotsioonidega finishisse, kus meid ootasid lõbusas meeleolus inimesed, soe saun, suplus jääaugus ja rikkalik söök.
Tulemused ja vaheajad pildina:
Mõned kuuldud muljekillud:
Kristjan Karabelnik jooksust: tempo oli nii kõrge, et kaardist ma midagi aru saada ei suutnud, püüdsin kuidagi Trossmannil järel püsida. See oli jube, milliseid kaari ja mittevajalikke mägede forseerimisi tegime... Vahepeal Trossmann pahandas, et miks ma suunda ei korrigeerinud, aga see polnud võimalik, ainus, mida nägin, oli lumi ja taevas...
Kui Eleri jooksust tagasi jõudis, küsisin, kas rattasse kah tahab minna. Selle peale puhkes Eleri naerma ja ütles, et ei, jooksu osa oli enam kui küllalt, tahaks pikali visata ja puhata...
Kokkuvõtteks tänan rajameistreid ja pererahvast. Rada oli luutsinapäeva vääriline, sain palju positiivseid emotsioone ja korraliku 7-tunnise treeningu.
teisipäev, 2. detsember 2008
30. novembri Pühajärve treening
Aeg: 30. november kell 10 hommikul ühisstardist
Koht: Pühajärve lõunakaldal Saare motell
Rajameistrid: Andreas Kraas ja Kadri Limberg
Osalejad: Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Martti Mikk, Randy Korb, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Eduard Taivere, Artur Taivere, Eleri Hirv, Kaido Hallik, Priit Poopuu, Arti Albert kaaslasega, Maret Vaher liitus hiljem
Rada: rogaini põhimõttel, liikumisviis vabalt valitav, loogiline oli kasutada ratast punkti piirkonda jõudmiseks ja siis joostes punktis käia, 3 lisaülesannet.
Kontrollaeg: kell 16:00
Tulemused
Enne starti toimus võistkondade komplekteerimine. Martti saadeti koos Randyga rajale. Kui Martti sellest kuulis, siis ütles ta, et Randy tapab mu ära. Randy vastas, et ei tapa, et pole nuga kaasas.
Mina läksin rajale koos Eleriga.
Alustuseks oli ühisstardist esimene lisaülesanne: teatesuusatamine vanade mäesuuskadega. Kõige keerulisemaks osutus suuskade jalgasaamine, ilma keppideta sõitmine probleeme ei valmistanud.
Seejärel saime kaardi. Kuna teises lisaülesandes pidi punkt kell 12:30 olema, siis tuli otsustada, kummal pool Pühajärve enne lisaülesannet käia. Ühe poole jaoks jäi siis 2,5 ja teise poole jaoks 3,5 tundi. Mulle tundus lääne pool väiksem ring, aga tegelikult eksisin, ida pool oli tänu parematele teeoludele ja sirgemat teed pidi läbitavatele punktivahedele kiirem.
Nädala alguse lund oli veel päris palju alles. Teeolud olid suurematel teedel head, väiksematel teedel tuli kohati osavat sõiduoskust näidata ja metsarajad olid rattaga läbitamatud.
Lääne poolt jäi meil 3 punkti võtmata, II lisaülesandesse jõudsime sekundipealt õigel ajal, viimane punkt enne lisaülesannet liigutasime ennast ka pisut kiiremini selle nimel.
II lisaülesandeks oli teatejooks, naisliikmetele ca 15-20 meetrit ja meestele ca 30-40 meetrit. Enne jooksu pidi ütlema, palju kulub kahe peale aega raja läbimisele. Vastavalt täpsusele oli võimalik teenida 4 boonuspunkti. Meie olime keskmiselt täpsed (eksimus 15 sekundit) ja saime 2 boonuspunkti.
Peale lisaülesannet läksime ida poole, sealt saime kõik punktid võetud ja jõudsime umbes 15:20 ajal juba tagasi Saare Motelli. Kuna III lisaülesanne oli avatud kuni 15:45-ni, siis arvasin ma, et selle saab kiiresti tehtud, üle veerand tunni seal ei lähe. Aga tegelikkuses oli lisaülesande pikkuseks umbes 1-1,5-2 tundi, olenevalt orienteerumisoskusest ja jooksukiirusest. Lisaülesande sisuks oli joonorienteerumise rajalt 5 punkti üles leidmine. See oli treeningu kõige huvitavam osa, aga kahjuks saime sellest ainult algusosa - 2 punkti läbitud (kokku oli 5 punkti) ja tagasi jõudsime 4 minutit peale 16-t, seega saime vastavalt juhendile ka 4 trahvipunkti.
III lisaülesande kaart:
Edasi ootas motellis soe saun ja supp ning toredad sõbrad ja Minni Nepaali muljed.
Jäin treeninguga rahule - hea 6-tunnine treening aeroobses faasis heas seltskonnas.
Koht: Pühajärve lõunakaldal Saare motell
Rajameistrid: Andreas Kraas ja Kadri Limberg
Osalejad: Andres Minn, Pilvi-Heli Vettik, Margus Marrandi, Kristjan Trossmann, Martti Mikk, Randy Korb, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Eduard Taivere, Artur Taivere, Eleri Hirv, Kaido Hallik, Priit Poopuu, Arti Albert kaaslasega, Maret Vaher liitus hiljem
Rada: rogaini põhimõttel, liikumisviis vabalt valitav, loogiline oli kasutada ratast punkti piirkonda jõudmiseks ja siis joostes punktis käia, 3 lisaülesannet.
Kontrollaeg: kell 16:00
Tulemused
Enne starti toimus võistkondade komplekteerimine. Martti saadeti koos Randyga rajale. Kui Martti sellest kuulis, siis ütles ta, et Randy tapab mu ära. Randy vastas, et ei tapa, et pole nuga kaasas.
Mina läksin rajale koos Eleriga.
Alustuseks oli ühisstardist esimene lisaülesanne: teatesuusatamine vanade mäesuuskadega. Kõige keerulisemaks osutus suuskade jalgasaamine, ilma keppideta sõitmine probleeme ei valmistanud.
Seejärel saime kaardi. Kuna teises lisaülesandes pidi punkt kell 12:30 olema, siis tuli otsustada, kummal pool Pühajärve enne lisaülesannet käia. Ühe poole jaoks jäi siis 2,5 ja teise poole jaoks 3,5 tundi. Mulle tundus lääne pool väiksem ring, aga tegelikult eksisin, ida pool oli tänu parematele teeoludele ja sirgemat teed pidi läbitavatele punktivahedele kiirem.
Nädala alguse lund oli veel päris palju alles. Teeolud olid suurematel teedel head, väiksematel teedel tuli kohati osavat sõiduoskust näidata ja metsarajad olid rattaga läbitamatud.
Lääne poolt jäi meil 3 punkti võtmata, II lisaülesandesse jõudsime sekundipealt õigel ajal, viimane punkt enne lisaülesannet liigutasime ennast ka pisut kiiremini selle nimel.
II lisaülesandeks oli teatejooks, naisliikmetele ca 15-20 meetrit ja meestele ca 30-40 meetrit. Enne jooksu pidi ütlema, palju kulub kahe peale aega raja läbimisele. Vastavalt täpsusele oli võimalik teenida 4 boonuspunkti. Meie olime keskmiselt täpsed (eksimus 15 sekundit) ja saime 2 boonuspunkti.
Peale lisaülesannet läksime ida poole, sealt saime kõik punktid võetud ja jõudsime umbes 15:20 ajal juba tagasi Saare Motelli. Kuna III lisaülesanne oli avatud kuni 15:45-ni, siis arvasin ma, et selle saab kiiresti tehtud, üle veerand tunni seal ei lähe. Aga tegelikkuses oli lisaülesande pikkuseks umbes 1-1,5-2 tundi, olenevalt orienteerumisoskusest ja jooksukiirusest. Lisaülesande sisuks oli joonorienteerumise rajalt 5 punkti üles leidmine. See oli treeningu kõige huvitavam osa, aga kahjuks saime sellest ainult algusosa - 2 punkti läbitud (kokku oli 5 punkti) ja tagasi jõudsime 4 minutit peale 16-t, seega saime vastavalt juhendile ka 4 trahvipunkti.
III lisaülesande kaart:
Edasi ootas motellis soe saun ja supp ning toredad sõbrad ja Minni Nepaali muljed.
Jäin treeninguga rahule - hea 6-tunnine treening aeroobses faasis heas seltskonnas.
esmaspäev, 17. november 2008
16. novembri Taikse treening
Aeg: 16. november kell 10 hommikul
Koht: Taikse
Rajameister: Kristjan Trossmann
Osalejad: Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel, Kadri Limberg, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Priit Poopuu, Argo Loo, Indrek Juhanson
Rada linnulennult: 16 km ratast + 6,5 km jooksu + 23 km ratast
Treening algas kohe lisaülesandega. Selleks oli penaltite löömine 11 meetri kauguselt saalihoki väravasse. Väravas seisis Arne. Mina olin esimene startija. Esialgu öeldi, et on vaja 2 väravat saada, aga minu esimesi lööke nähes tehti reegel kiiresti ümber, et piisab, kui 1 kord väravasse saab. Ei tea, kas lõin ma nii kehvasti või oli Arne väravas väga tubli. Igal juhul läks mul suhteliselt hästi, umbes 2-3 minutise löökideseeria järel oli pall väravas. Hiljem räägiti, et Kadri olevat väga kiiresti värava löönud ja Priit ei saanudki palli väravasse.
Teisena lõi Aivar penalteid ja ta otsustas koos minuga rajale minna. Kui Aivaril pall väravas, olid mul kaardid parajasti ära sätitud. Esimesed 3 punkti olid lihtsamad. Teise punkti sai ilmselt siiski vale valik tehtud, sõites mööda raudtee äärt, tee oli seal rohtu kasvanud.
Neljandasse minekul tuli seiklussportlastele kohaselt ka ratast tassida, lisaks oli metsa vahel tee asendunud ojaga.
Viiendat-kuuendat punkti oleks pidanud kompleksselt vaatama (need olid erinevatel kaartidel), siis tekkis mitmeid erinevaid variante. Õnneks ilmselt saime 5 ja 6 etapi eraldi vaatamisega siiski kah üsna optimaalse teevaliku (etapi kuuendasse läbisime mööda elektriliini ratast tassides, jalad kohati põlvini vees). Aga siit siiski tarkusetera, mida seikluses unustada ei tohi: vaata rada kompleksselt, ei piisa, kui jälgid ainult käsilolevat etappi.
Edasi mööda asfalti jooksu algusse, Aivar tegi ees sellist tempot, et mul oli suuri raskusi järel püsimisega (sama oli ka eelnevatel etappidel paremate teeoludega, kehvemate teeoludega sõitsime võrdselt).
Jooks oli Saunametsa kaardiga, kust suur osa infot oli kustutatud. Ühtegi teed-sihti näiteks polnud kaardil. Samas olid sihid kohati siiski aimatavad, kuna sirged valged jutid ei saanud muu olla, kui sihid ja nii õnnestuski meil 2/3 rajast sisuliselt teejooksu teha. Läbi metsa mindud etappidest osasid oli pärast hea kaardilt vaadata...mõnel juhul läks tee sisuliselt punktist punkti, aga meie rassisime läbi metsa :) Igal juhul oli põnev ja pidi oskuslikult kaardil olevaid infonoppeid ära kasutama.
Maastik oli üsna märg ja peale jooksu olid jalad läbimärjad, lisaks tuli vahepeal vihma-rahe segu taevast - parim ilm seiklussportlase vaimu karastamiseks :)
Punktides kirjutas aegu Aivar ja mainimist vajab Aivari isiku kahestumine: kui jooksma minnes olime "Kaido ja Aivar", siis jooksu lõpetades olime juba "Kaido ja Martti" :)
Edasi järgnes uuesti ratas, oli Eesti baaskaart, millel juhiseks 3 sõna: "tipud alates 67m".
Esialgu sain 7 tippu. Aga ühes kohas oli üks küngas 70 m joonega ümbritsetud. Küsisin Kristjanilt, kas see kah tuleb võtta. Kristjan vastas lakooniliselt: RTFM.
Kristjanilt oli see tippude idee väga lahe. Esiteks oli põnevust, et kas ikka leidsin kõik tipud ja teiseks sai maksimaalselt mäesõitu harjutada ning kõrgetelt kohtadelt Türi ümbrusele pilke heita.
Elu tegid raskemaks kohatine tugev vastutuul ja hoovihma hood ning porised mäest laskumised, kus mul korra ka kukkuda õnnestus.
Esialgu arvasin, et seda 70 m joonega ümbritsetud küngast ei võta, aga kuna see jäi tee äärde ja lisaks jõudsin otsusele, et kui on üle 70 m joon, siis on seal kusagil ju ka tipp, siis läksime ka seda tippu otsima. Tipp oli täitsa olemas, aga punkti polnud. Helistasin Kristjanile. Kristjan siis ütles, et see pole tipp, see on platoo. Ja nii jätkasime oma teekonda. Rataste juurde tagasi jõudes nägime, et Martti ja Kristjan tulevad. Kuigi oli kokku lepitud, et tegu on rahuliku treeninguga, tahtsin ma, et nad kah seda "platood" uurima läheksin ja nii ütlesin Aivarile, et paneme kiirsti ajama, las Martti-Kristjan kah lähevad seda mäge uurima, nii tegimegi, mul polnud isegi aega kindaid kätte panna, sõitsin kuni lähima metsatukani paljaste kätega :)
Treeningu pikkuseks kujunes Kaidol, Aivaril, Marttil ja Kristjanil pisut üle 5 tunni.
Planeeritud 6 tunnist jäi puudu lumi, oleks lund olnud, oleks ka 6 tundi täis tiksunud :)
Igal juhul suur tänu Kristjanile järjekordse huvitava raja eest.
Ajad
Kaardid:
Koht: Taikse
Rajameister: Kristjan Trossmann
Osalejad: Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel, Kadri Limberg, Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas, Priit Poopuu, Argo Loo, Indrek Juhanson
Rada linnulennult: 16 km ratast + 6,5 km jooksu + 23 km ratast
Treening algas kohe lisaülesandega. Selleks oli penaltite löömine 11 meetri kauguselt saalihoki väravasse. Väravas seisis Arne. Mina olin esimene startija. Esialgu öeldi, et on vaja 2 väravat saada, aga minu esimesi lööke nähes tehti reegel kiiresti ümber, et piisab, kui 1 kord väravasse saab. Ei tea, kas lõin ma nii kehvasti või oli Arne väravas väga tubli. Igal juhul läks mul suhteliselt hästi, umbes 2-3 minutise löökideseeria järel oli pall väravas. Hiljem räägiti, et Kadri olevat väga kiiresti värava löönud ja Priit ei saanudki palli väravasse.
Teisena lõi Aivar penalteid ja ta otsustas koos minuga rajale minna. Kui Aivaril pall väravas, olid mul kaardid parajasti ära sätitud. Esimesed 3 punkti olid lihtsamad. Teise punkti sai ilmselt siiski vale valik tehtud, sõites mööda raudtee äärt, tee oli seal rohtu kasvanud.
Neljandasse minekul tuli seiklussportlastele kohaselt ka ratast tassida, lisaks oli metsa vahel tee asendunud ojaga.
Viiendat-kuuendat punkti oleks pidanud kompleksselt vaatama (need olid erinevatel kaartidel), siis tekkis mitmeid erinevaid variante. Õnneks ilmselt saime 5 ja 6 etapi eraldi vaatamisega siiski kah üsna optimaalse teevaliku (etapi kuuendasse läbisime mööda elektriliini ratast tassides, jalad kohati põlvini vees). Aga siit siiski tarkusetera, mida seikluses unustada ei tohi: vaata rada kompleksselt, ei piisa, kui jälgid ainult käsilolevat etappi.
Edasi mööda asfalti jooksu algusse, Aivar tegi ees sellist tempot, et mul oli suuri raskusi järel püsimisega (sama oli ka eelnevatel etappidel paremate teeoludega, kehvemate teeoludega sõitsime võrdselt).
Jooks oli Saunametsa kaardiga, kust suur osa infot oli kustutatud. Ühtegi teed-sihti näiteks polnud kaardil. Samas olid sihid kohati siiski aimatavad, kuna sirged valged jutid ei saanud muu olla, kui sihid ja nii õnnestuski meil 2/3 rajast sisuliselt teejooksu teha. Läbi metsa mindud etappidest osasid oli pärast hea kaardilt vaadata...mõnel juhul läks tee sisuliselt punktist punkti, aga meie rassisime läbi metsa :) Igal juhul oli põnev ja pidi oskuslikult kaardil olevaid infonoppeid ära kasutama.
Maastik oli üsna märg ja peale jooksu olid jalad läbimärjad, lisaks tuli vahepeal vihma-rahe segu taevast - parim ilm seiklussportlase vaimu karastamiseks :)
Punktides kirjutas aegu Aivar ja mainimist vajab Aivari isiku kahestumine: kui jooksma minnes olime "Kaido ja Aivar", siis jooksu lõpetades olime juba "Kaido ja Martti" :)
Edasi järgnes uuesti ratas, oli Eesti baaskaart, millel juhiseks 3 sõna: "tipud alates 67m".
Esialgu sain 7 tippu. Aga ühes kohas oli üks küngas 70 m joonega ümbritsetud. Küsisin Kristjanilt, kas see kah tuleb võtta. Kristjan vastas lakooniliselt: RTFM.
Kristjanilt oli see tippude idee väga lahe. Esiteks oli põnevust, et kas ikka leidsin kõik tipud ja teiseks sai maksimaalselt mäesõitu harjutada ning kõrgetelt kohtadelt Türi ümbrusele pilke heita.
Elu tegid raskemaks kohatine tugev vastutuul ja hoovihma hood ning porised mäest laskumised, kus mul korra ka kukkuda õnnestus.
Esialgu arvasin, et seda 70 m joonega ümbritsetud küngast ei võta, aga kuna see jäi tee äärde ja lisaks jõudsin otsusele, et kui on üle 70 m joon, siis on seal kusagil ju ka tipp, siis läksime ka seda tippu otsima. Tipp oli täitsa olemas, aga punkti polnud. Helistasin Kristjanile. Kristjan siis ütles, et see pole tipp, see on platoo. Ja nii jätkasime oma teekonda. Rataste juurde tagasi jõudes nägime, et Martti ja Kristjan tulevad. Kuigi oli kokku lepitud, et tegu on rahuliku treeninguga, tahtsin ma, et nad kah seda "platood" uurima läheksin ja nii ütlesin Aivarile, et paneme kiirsti ajama, las Martti-Kristjan kah lähevad seda mäge uurima, nii tegimegi, mul polnud isegi aega kindaid kätte panna, sõitsin kuni lähima metsatukani paljaste kätega :)
Treeningu pikkuseks kujunes Kaidol, Aivaril, Marttil ja Kristjanil pisut üle 5 tunni.
Planeeritud 6 tunnist jäi puudu lumi, oleks lund olnud, oleks ka 6 tundi täis tiksunud :)
Igal juhul suur tänu Kristjanile järjekordse huvitava raja eest.
Ajad
Kaardid:
esmaspäev, 3. november 2008
Tegus laupäev
Laupäeval, 25. oktoobril, puhkasime üksteisest ning tegelesime isekeskis parimas selstskonnas oma meelistegevustega.
Kaido jooksis koos Aivar Jõgiaasaga VII KoKu Suurel Võidujooksul, saavutades ajaga 2:26:49 meeste arvestuses 6. koha . Täpsemad muljed leiab jaivar.blogspot.com .
Martti seikles Eduard Taiverega Libahundi Jälje II osavõistlusel, saavutades meeste arvestuses 4. koha kogudes 125 punkti ajaga 5:48:55.
Aigar magas. Kuna ei olnud piisavalt osalejaid, siis paremusjärjestust välja ei kuulutatud.
Kaido jooksis koos Aivar Jõgiaasaga VII KoKu Suurel Võidujooksul, saavutades ajaga 2:26:49 meeste arvestuses 6. koha . Täpsemad muljed leiab jaivar.blogspot.com .
Martti seikles Eduard Taiverega Libahundi Jälje II osavõistlusel, saavutades meeste arvestuses 4. koha kogudes 125 punkti ajaga 5:48:55.
Aigar magas. Kuna ei olnud piisavalt osalejaid, siis paremusjärjestust välja ei kuulutatud.
kolmapäev, 15. oktoober 2008
IX TAOK rogain 8h: seiklusporr
IX TAOK rogain 8h toimus seekord Laanemetsas laupäeval, 11.10.2008. Võistkonna "seiklusporr" moodustasid Kadri ja Aigar. Läbisime 28,263 linnulennulist kilomeetrit ajaga 07:48:07 kogudes 76 punkti. Saavutatud koht üldarvestuses 100. ning DH klassis 33.
Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.
Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.
Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.
Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.
Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.
Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.
Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.
41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.
Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.
Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.
Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.
Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.
Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.
Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.
Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.
Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.
Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.
Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.
Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.
41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.
Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.
Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.
Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.
Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.
pühapäev, 12. oktoober 2008
IX TAOK rogain, ehk kuhu kadusid 7 ja pool minutit?
Eks need minutid suuresti ikka minu taha jäid. Esimesed 2,5h oli enesetunne päris normalne. 3.-dast tunnist hakkas raskeks minema. 3,5 tunni peal vaatasin ainult, et Kaidost väga kaugele ei jääks ja kaardist polnud kohati õrna aimugi. 4.-dast tunnist alates olin suurema osa teelõike ja hästijoostavaid sihte Kaido sabas kummi otsas.
Raja läbimise kohta kirjutab Kaido ehk pikemalt, aga 3-4 minutit läks kaduma 49. punktiga. Meie tulime sinna punktist 57 ja natuke enne punkti oli looduses mitu mäeküngast, mida kaardil polnud. Lisaks ajasid meid natuke segadusse ka Marje ja Mati, kes meile seal vastu tulid ja samuti 49. punkti otsisid. See oli ka minu jaoks raskeim koht rajal. Vahetult peale 49. punkti kui me Pilvist ja Elost mööda jooksime ja mina korralikult hingeldasin arenes minu ja Elo vahel umbes järgmine dialoog:
Elo: "No kas juba väsinud?"
Martti: "hullult, jube raske on"
Elo: "aga miks sa jooksed siis...."
Etapil 28->25 jäime ühe künka peal seisma ja arutasime Kaidoga umbes 1,5-2 minutit, et kus kurat me nüüd oleme. Kaido arvas lõppuks, et tuleks veel veidi edasi minna. Kui 2 sammu edasi olime astunud nägin meist ~10m vasakul asunud punkti :-)
8-10 minuti läks kaduma etapile 36-55. Panime ajama lõunapoolse mäe lõunakülge pidi ja paika saime ennast alles mobiilimastiga lageda läänenurgas mahajäetud talu juures. Kindlasti oli veel mõningaid kohti, kus oleks kiirem olnud otse minna ja ka kohti, kus oleks olnud kiirem väike ring teed pidi, aga need olid kõige selgemad vead.
Esialgses plaanis oli meil sees ka punkt 40 ja loomulikult polnud planeeritud ka 8 tunni ületamine.
Finishis jäime Eduard Pukkoneni kaamera ette sellistena:
Tulemused ja meie rajavalik ja teekond
Raja läbimise kohta kirjutab Kaido ehk pikemalt, aga 3-4 minutit läks kaduma 49. punktiga. Meie tulime sinna punktist 57 ja natuke enne punkti oli looduses mitu mäeküngast, mida kaardil polnud. Lisaks ajasid meid natuke segadusse ka Marje ja Mati, kes meile seal vastu tulid ja samuti 49. punkti otsisid. See oli ka minu jaoks raskeim koht rajal. Vahetult peale 49. punkti kui me Pilvist ja Elost mööda jooksime ja mina korralikult hingeldasin arenes minu ja Elo vahel umbes järgmine dialoog:
Elo: "No kas juba väsinud?"
Martti: "hullult, jube raske on"
Elo: "aga miks sa jooksed siis...."
Etapil 28->25 jäime ühe künka peal seisma ja arutasime Kaidoga umbes 1,5-2 minutit, et kus kurat me nüüd oleme. Kaido arvas lõppuks, et tuleks veel veidi edasi minna. Kui 2 sammu edasi olime astunud nägin meist ~10m vasakul asunud punkti :-)
8-10 minuti läks kaduma etapile 36-55. Panime ajama lõunapoolse mäe lõunakülge pidi ja paika saime ennast alles mobiilimastiga lageda läänenurgas mahajäetud talu juures. Kindlasti oli veel mõningaid kohti, kus oleks kiirem olnud otse minna ja ka kohti, kus oleks olnud kiirem väike ring teed pidi, aga need olid kõige selgemad vead.
Esialgses plaanis oli meil sees ka punkt 40 ja loomulikult polnud planeeritud ka 8 tunni ületamine.
Finishis jäime Eduard Pukkoneni kaamera ette sellistena:
Tulemused ja meie rajavalik ja teekond
kolmapäev, 8. oktoober 2008
Xdream 2008 IV etapp, Leppoja 5. oktoober
Martti kommentaarid:Jõudsin ka lõpusks mõne sõna selle aasta viimase xdreami etapi kohta kirja panna.
Kuna kohale soovitati tulla varakult ja mina vastutasin taas kaaslaste ning rataste transpordi eest, siis minule tähendas see äratust kell 3.45. Kui rattad ja varustus oli kokku korjatud ja Leppoja poole liikuma hakkasime jäi Aigar tavakohaselt kohe magama. Kaido püsis natuke kauem ärkvel, aga õige pea uinus temagi. Aivar, kes oli seekord Seiklusporris oli vastupidi väga ergas ja mängis mulle terve tee DJ-d ja aitas kaasa võileibade hävitamisel. Kembas Nelele ratast andes ei suunud Nele muidugi mainimata jätta seda, et tema ärkas alles peale 7-t ja söök oli talle ka selleks ajaks valmis tehtud.
Stardis kaarti vaadates ei saanud ma algul aru, et mis jama on. Kõige väiksem number kaardil on 14. Pöördel oli asi tiba parem sealt suutsin leida isegi punkti nr 3. Lõpuks avastasin kaardinurgast esimesed 3 punkti. Esimese punkti leidmisega kaardilt läks omajagu aega, aga Aigar selle lõpuks ikkagi leidis. Joonistasime stardis kõik 3 punkti kaardile ja hakkasime liikuma. Selleks ajaks kui me lõpuks minema saime oli stardialas juba suht hõre. Huvitav oleks teada, kas keegi valis esimesse punkti minekuks ka lõunapoolse raja ja kui sõidetav mittesõidetav see oli.
Teise punkti sõitsime alt ringi, aga lõpu lõikasime mööda väikest rada Männiku taluni, mis oli kiirem kui suurt teed pidi sõita, sest jõidsime järele ESTO Amatöörid-ele ja veel mitmele tiimile, kes esimeses punktis meist ees olid. Muuseas vaatan, et lisaks sellele, et Tõnis "Excelikunn" Erm ESTO Amatööride esimese etapi tulemuse tühistas on Ta koondarvestuses nende esimese etapi 0 punkti lugenud paremaks kui teise etapi 120 punkti :-)
Peale esimest rattaetappi tuli väike jooks. Kaido kruvis kohe hullu tempo üles ja minul hakkasid juba laugaste juures hapniku kättesaamisega väiksed probleemid tekkima. 5-dasse punkti minnes jooksime mööda ka Minnist, kes kiitis meid, et oleme tugevad. Kaido otsustas seepeale meie tugevust veelgi ilmekamalt demoda valides 5-dasse punkti minekul lõpus variandi "mäest alla, üle soo, tagasi mäkke üles", mis minule ja Aigarile just väga meelt mööda ei olnud.
Kuna rattaid bussist välja võttes olin ma suutnud Kaido ratta odomeetri tema ratta küljest eraldada, siis jooksule järgnenud rattaralli lahendasime nii, et Kaido ajas näpuga legendis järge ja mina vaatasin enda odommetrit ning üritasin jälgida ka seda, kus parajasti kaardil oleme. Korra õnnestus rattarallil valest teeotsast ära keerata, aga saime sellest kohe aru. Enne 9-t punkti testisin korra ka Kaido ja Aigari reaktsiooni ja ratta pidureid. Nimelt selle teeotsa peal, kust "pidi" minema paremale üle kraavi vajutasin teisi hoiatamata pidureid. Kaido sõitis mulle natuke otsa ja kukkus maha, aga Aigari tegi väga efektse tsiklite stiilis pidurdamise(sõitis mõnda aega esiratta peal). Kui Kaido ennast püsti ajas arvas ta, et siit me üle kraavi siiski ronima ei hakka ja läheme võtame ära selle punkti, mis ees paistab.
Rattarallile järgnenud lisaülesandes saime 5 minutit trahvi. Vaatasin kaarti ja kuna esimese hooga lahti ei laksanud, et mida kuradit see "Ratas või jalgsi" seal ülejärgmise etapi juures teeb, siis andsin Kaidole ja Aigarile käsu kaarti uurida ja läksin ise vett välja laskma. Tagasi tulles hõiskas Kaido kohe, et siin paneme ühe ratta kanuuse ja üks läheb 2 rattaga 14. punkti.
Pakkusin, et võin ise ratastega minna. Kuna vastuväiteid polnud, siis nii saigi tehtud. Kaido küll hiljem ütles, et ta ei tahtnud eriti tüürida ja kaarti lugeda, aga peale võistlust oli tiba hilja. Mina käisin veel 14. -sse punkti sõites kontrollimas 15. punkti mineva tee sõidetavust. Lisaks tegin ka "viga". Kuna kanuude transportijad olid 1 teeots varem jõe poole keeranud, siis keerasin mina ka loomulikult sinna kus kanuusid ootavad kanuukärud olid. Kuna jõge sealt ei leidnud, siis uurisin natuke kaarti ja suundusin õige koha poole. Nägin kuidas 15. punkti poole jooksid ISC ja Salomon. Õige pea tulid vastu ka Areal, Kiirrong ja VAUDE. Minu jaoks oli üllatus see, et kõik nad jooksid ja keegi polnud valinud ratta varianti. Kui 14. punkti jõudsin ütles Urmo, et läbi on läinud 7 tiimi. Uurisin siis kaarti ja ootasin Kaidot ja Aigarit. Kui kanuust olid välja tulnud EVLI ja ESTO Amatöörid, kellega koos olime liaülesandes olnud ja aeg muudkui tiksus ning Kaidot ja Aigarit ikka polnud oli selge, et midagi on viltu. Mingi hetk tuli Minn ja rääkis, et Aigar oli üksi kanuus pikniku pidanud ja Kaidot polnud näha olnud. Lõpuks tulid ka Kaido ja Aigar, kes rääkisid, et olid esimesest kanuupunktist mööda sõitnud ja avastasid selle alles teises punktis. Vedasime kanuu ettenähtud kohta ja asusime järgmise punkti poole teele.
Saime vaevalt hoo sisse kui pauguga läks lõhki minu ratta tagakumm. Peale õhukummi vahetust, kui kummi täis sai pumpama hakatud selgus, et ka väliskummis on ~2 cm pikkune auk, kust õhukumm välja punnitas. Tõmbasime selle punni korralikult MacGyver-i teibiga kinni. Kummi jätsin suht pehmeks ja jätsin lahti ka tagumised pidurid. Paraku käis teibitud koht ikkagi vastu piduriklotsi ja natuke rohkem, kui kilomeeter enne 15 punkti kulutas piduriklots teibi läbi ja kumm läks teistkordselt pauguga lõhki. Siis enam kummi vahetama ei hakanud ja punktini jäänud maa jooksin ratas käe kõrval.
Kui olime nööriga ära hüpanud ja olin Kaidole kiirelt ära rääkinud, kuidas tuleb järvede punktid võtta ja minema tahtsin hakata vaatas Kaido ikka veel hämmeldunud pilguga kaarti ja teatas, et ei sa mitte aru, mida me edasi peame tegema. Seepeale võtsin vedamise enda peale ja panin Pikkjärve poole jooksu. Enne Pikklauka juurde minekut käisime ka Särgjärve punkti numbrit kontrollimas. Peale järvede jooksu sai teine kummi vahetus ette võetud. Siis selgus et mantel on lõhki juba pea 10cm pikkuselt. Sai siis seda teibitud nii seest kui väljastpoolt ja õnneks pidas kumm kuni kanuu alguseni vastu.
Kanuuse minnes tahtsin kohe kanu selga võtta ja astuma hakata, aga Kaido arvas, et pole see vool nii tugev miskit ja võiks ikka kanuuga sõita. Kuna Kaido niiväga sõita tahtis, siis istusimegi kohe kanuuse. Esimese punkti juures ta enam väga ei tahtnud sõita ja võtsime ikkagi Kanuu õlale ja tassisime selle poolele teele jägmisesse punkti. Sealt edasi sõitsime kanuuga kolemekesi ja aeg-ajalt viskasime Aigariga Kaido kanuust välja, et ta punkti ära võtaks.
Viimases lisaülesandes mahtusime Kaidoga mõlemad ilusti aega. Vahetult enne punktini jõudmist tekkisid Kaidol küll väiksed probleemid jala ühte köie silmusesse sisse saamisega, aga lõpuks jäi tal ikkagi veel 30 sekki varu.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et oli päris huvitav etapp. Eriti tooks esile seda ratta/jooksu valikut ja tehnilist vastuvoolu kanuu osa.
Tulemused
Tellimine:
Postitused (Atom)
