LATVIA ADVENTURE RAID 2008 22.-24.08.2008

Tulemused

22.-24. august toimus LAR2008 (Latvian Adventure Race 2008).
Võistluse paremusjärjestus (maksimumpunktid on 68):
1. Elita - 63
2. Rigas 3-sturu fabrika - 62
3. Medisoft Adventure Team - 61
Võistluste kodulehekülg: www.raid.lv
Täielikud tulemused

Eellugu

Kõik sai alguse sellest, et 4. augustil saatis Normunds Lissovskis otsereklaami 22.-24. augustil toimuva selle aasta Baltimaade pikima seiklusspordiürituse "Latvian Adventure Raid 2008" kohta. Võistluse pikkuseks 38 tundi. Jagatud etappideks, iga etapp rogaini põhimõttel. Kohustuslik on omada assistenti, kes varustust vahetusalade vahel veab.
Saatsin siis tuttavatele selle info edasi ja andsin teada, et mind on see info kihevile ajanud. Aigar soovitas selle peale ennast puhtaks pesta...
Aga peale läbirääkimisi õnnestus võistkond ja varustus kokku saada:
* võistlevad liikmed: Aigar, Martti ja Kaido
* assistendist liige: Kaido õde Kaili
* auto: Martti auto

Sinnaminek

Start asus ca 100 km teisel pool Riiat, Jaunpilsis, mis jäi Liepaja tee äärde.
Sinna hakkasime ennast sättima reede 22. augusti hommikul kella 10 paiku. Nagu ikka, kadus aeg käest nii ära, et pool tundi kuni tund startimine hilines. Kuna olime aega varunud, siis olime endiselt graafikus, et kella 19-ks - materjalide jagamise alguseks kohale jõuda, aga siis tuli Riia... Esialgu oli plaan minna Riia ringteed pidi, aga...seal oli millegipärast ummik, seisime seal 15 minutit, sõiduautod pöörasid järjest ringi ja ilmselt suundusid Riia kesklinna poole... Kui me olime peaaegu ainsaks sõiduautoks jäänud rekkade kõrvale ja ummikul polnud ees otsa näha, siis pöörasime ka ise ringi ja suundusime Riia kesklinna poole reedel tööpäeva lõpus :)
Alguses läks kiiresti, liikusime normaalsel kiirusel, aga siis tegime Riia kesklinna liiklust mitte tundes vea, keerasime liiga vara Brivibas iela pealt Valdeku iela peale. See tähendas ca 1,5 tunnist ajakaotust, sest võistisd need, kes sõitsid Brivibast pidi lõpuni välja ja siis "trügisid" foori abil Valdeku peal vahele. Mõnikord foori rohelise tule ajal ei saanud ükski Valdeku tänaval olnud auto ristmikust üle.
See tegi kergelt närviliseks, aga kella 19 paiku saime ummikust liikuma ja kella 20-ks jõudsime lõpuks kohale.

Enne starti

Kuna olime ainult 2 tundi enne starti kohale jõudnud, siis ei jõudnud kõiki soovitud ettevalmistusi teha, kannatas just roadbooki detailne analüüs, mis minu hinnangul võiski kaasa tuua mõne punkti kaotamise.

Roadbook leht 1


Roadbook leht 2


Roadbook leht 3

Kell 21 oli assistentide eriülesanne - vibulaskmine. Selle tulemuste põhjal tehti Gunderseni meetodil start. Kaili esines tublilt, saime stardiajaks 22:08, st 8 minutit peale esimesi, viimased startisid kell 22:24.

Esimene etapp - proloog joostes + ratas

Etapp 1 proloog

Proloogil läbisime punkte järjekorras: 33-31-32.
Proloogil kohe esimese etapiga juhtus 1,5-2 minutit viga. Lugesin alguses kaarti nina kaardis kinni, iga objekt pidi saama loetud, siis vahetult enne punkti otsustasin lõigata. Põhimõtteliselt saimegi punkti juurde, aga kuna otse minekuga polnud 100% paigas, siis läksime punktist ca 5 meetri pealt mööda, nii et me seda ei näinud ja ma jäin seisma, et punkti leida ca 15-20 meetrit peale punkti. Nii kolistasimegi seal paar minutit, kuni tulime tagasi ja saime punkti kätte. Ülejäänud osa proloogist läks veatult.

Tagasi jõudes saime rattakaardi, kuhu Kaili oli punktid peale märkinud. Võtsime kaardi ja panime minema.

Etapid 1,4,5 Ratas/Ujumine

Punkte läbisime järjekorras: 34-35-36-101.
Esimene punkt oli matkarajal meie tõlke põhjal "mänd tuulemurrus". Matkaraja algusse jõudes oli seal infostendil kaart, millelt pidime leidma objekti nr 19 ja sinna punkti minema. Hakkasimegi minema. Kui olime oma arvates õigesse kohta jõudnud, siis seal tee kõrval kohe punkti polnud ja kuna sinnaminekul olid teed kohati kahtlaselt hargnenud, siis otsustasime minna tagasi kaarti vaatama. Kuna seal pidi matkakaardi järgi ringtee olema, siis korraks mul tekkis mõte, et läheks veel edasi, peaks ringi minnes kah tagasi jõudma, aga kartuses, et edasi minnes võib ära eksida, keerasime siiski tuldud teed tagasi. Kaarti vaadates uut infot ei saanud ja tulime uuesti samad teed pidi kohta, kus juba olime olnud. Seejärel läksime paremale poole teed metsa kammima, vaatasime kõik seal olnud hiigelsuured männid üle, aga punkti polnud. Siis liikusime mööda teed veel edasi ja paarikümne meetri pärast oligi punkt otse matkaraja ääres. Oleks me ainult tagasi kaarti vaatama ringiga otsustanud minna...oleks me juba järgmises punktis peaaegu...aga oleks jääb oleksiks...
Teine punkt oli raudtee ääres, sinna jõudmiseks tuli rattad üle põllu tassida, punkti saime veatult kätte.
Kolmas punkt oli karjääris. Punkti piirkonda jõudsime veatult. kammisime siis karjääri lõunaosa, aga mida polnud, oli punkt. Siis Martti järsku sosistas: idas punase ringi ääres on kah mingid karjäärid, lähme sinna. Nii tegimegi ja kohe saime ka punkti kätte. Lätlased olid meile järgnenud. Martti käskis küll lambi kustutada, aga sellest polnu tolku, punkti asukoht oli juba avalikustatud.
Esimese etapi viimasesse punkti minnes tekitas meile probleeme see, et tee, mis ühendas kahte teed, mida kaudu punkti sai minna, oli jäänud punase ringi alla ja nii vedasimegi seal ca 500 meetrit ratast läbi rõvediku.

Teine etapp - sõudepaadiga sõit + orienteerumine

Kuna instrueerimisel oli öeldud, et on ainult 12 paati ja kes hiljem jõuab, peab kõigepealt jalgsiosa tegema ning kui pärast paati pole, siis ootama nii, et aeg jookseb, siis oli seal tormijooks paatidele. Kui sinna jõudsime, olid enamus paate alles, aga kohe tuli suur grupp lätlasi. Ja siis tuli imekiiresti päästevest selga panna ja paati joosta, saime veel eelviimasena paadi... Saime Kaililt veel kaardi, kuhu ta oli punktid peale kandnud...

Etapid 2,3 aerupaat/trekking

Punkte läbisime järjekorras: 40-39-37-38.
Tegu oli sõudepaadiga, kus aerud olid ühele inimesele, kahe võistkonnaliikme ülesandeks jäis siis sõudja "õpetamine". Meil asus sõudma Martti. Sõudepaat on palju kehvemini juhitav, kui kanuu või kajakk ja nii käis paat kohati sinka-vonka. Kaks esimest punkti saime ilusti kätte, meile järgnes suur grupp lätlasi. Kolmandasse minnes kaldusime 20-30 meetrit ära ja sellest piisas, et ca 10-15 minutine viga teha, paar läti paati läks meist mööda. Siis korraks ka mina sõudsin, aga Martti ütles, et ta ei suuda niisama vahtida ja kui liiga vara punkti otsides korra randusime, siis oli Martti nõus ainult sõudjana edasi liikuma. Neljanda punktiga ehk nii 5-10 minutit viga. Seejärel tagasi lõppu. Aigaril, kes polnud kordagi sõuda saanud, olid kerged vappekülma hood. Kinnitasime kiirelt keha ja siis jooksma.

Etapp 2 Orienteerumine

Punkte läbisime järjekorras: 46-45-44-43-42-41.
Tegu oli täpse orienteerumiskaardiga. Punktid olid küll valdavalt tumerohelistes, aga esimesed 5 punkti saime veatult kätte, möödusime ükshaaval lätlastest. Viimane punkt enne vahetusala aga õnnestus mul kahjuks viga siiski ära teha. Minu hooletu kaardilugemise tõttu kaotasime ca 10-15 minutit. See tundus olevat kõige lihtsam punkt ja kõik eelnevad rasked punktid said veatult läbitud, ju see tegi liiga julgeks...

Kolmas etapp - trekking + rulluisutamine

Trekkingu kaart.
Punkte läbisime järjekorras: 47-48-49-50.
Kolmas etapp algas trekkinguga, kasutada oli 1:25000 rogaini kaart. See etapp õnnestus läbida vigadeta, kohati tuli kaarti loominguliselt suhtuda. Pool maast oli dzungel, kust läbi saamiseks tuli hoogu võtta ja siis läbi vaarika jms võsa ennast suruda. Martti avaldas veel kahetsust, et macheeta koju jäi. Vahepeal pakkus veel, et lükkab mind, et võsast läbi saaks.

Rulluisu kaart.
Rulluisutamises tuli läbida punkt 51.
Trekkingu lõpus panime jalga rulluisud ja asusime rulluisuetapile. Alguses liikusid Martti ja Aigar rongis, mina taga. Siis kergel allamäge lõigul järsku Martti hõikas: lamav politseinik. Aigar ei kuulnud seda. Siis hõikasin mina Aigarile, et lamav politseinik. Selle peale hakkas Aigar pisut rabelema ja lamava politseiniku juurde jõudes sikutas Martti pisut tasakaalust välja ja Martti kukkus kõmaki reie peale tee kõrvale. Mina ja Aigar jäime püsti, aga Aigar otsustas ennast kõhuli visata, et vaadata, mis Marttiga juhtus.
Õnneks jäid mõlemad terveks. Siis tegime kolmese rongi ja andsime head tempot. Poolel maal tagasipöördepunktini oli allamäge lõigul 90 kraadine kurv paremale ja kohe peale seda sild, kus oli: 3 meetrit kruusa + asfalt + uuesti 3 meetrit kruusa. Karjusin, et kruus, lase lahti. Martti lasigi minust lahti ja sain ilma kukkumata üle. Ning õnneks said ka Martti ja Aigar kaheses rongis ilma kukkumata sellest kohast üle. Edasi uuesti kolmesesse rongi ja möödusime Ebike naistest, kes kõik üksikult sõitsid, päris hea kiirusega. Tagasiteel suutsime ohukohad ilma kukkumisteta läbida.

Sinna jõudes ootas meid Kaili võileibade ja sooja söögiga. Kaili ütles, et Normunds arvas, et trekkingul me kõiki punkte ei läbinud, et meie aeg oli tema arvates "very fast". Aga ometigi olime kõik punktid seal läbinud...

Neljas etapp - ratas + ujumine

Ratta kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 52-53-54-56-57-55-104.
Järgnes pikk rattaetapp. See läks kahjuks o-tehniliselt ebakindlalt:
esimesega 5 minutit viga
teisega 10 minutit viga
kolmas veatult
neljas - vale teevaliku tõttu 10-15 minutit kaotust
viies veatult
kuues veatult

Seejärel jõudsime vahetusalasse, kus Kaili oli meile madratsid täis puhunud ja päästevestid ning lestad valmis pannud. Riietusime osaliselt lahti ja käisime kiiresti ujudes teisel pool kanalit punkti järel ära. Seejärel saime Kaililt kuuma teed ja kinnitasime keha.
Enne seda käis Martti kaarti joonistamas. Kergest vappekülmast annab tunnistust punktiringide kunstipärane kuju.

Viies etapp - ratas

Kaart.
Läbisime punktid: 63-62-60-105.
Läbimata jäid 61, 58 ja 59.
Kuni siiani olime kõik punktid läbinud. Aga vaadates nüüd aega, siis arvas Martti, et ilmselt ei jõua kõiki punkte võtta, 2 kõrvalasuvat tuleks ilmselt välja jätta. Mina püüdsin küll veel illusiooni luua, et ehk siiski, otsustame jooksvalt.
Etapi alguses tuli koos ratastega mööda veealust nina minna kanali keskele ja sealt stardipunkt võtta. Seejärel ei tohtinud tagasi minna, vaid pidi edasi minema ja kusagilt kanali keskelt väljapääsu kaldale leidma. Leidsimegi koha, kust poolde reide vees sulistades kaldale sai.
Samal ajal hakkas ka vihma sadama. See hakkas teed järjest pehmendama, lisaks võttis kiirust alla tugev vastutuul, mis sellel etapil esines. Esimesse punkti jõudes oli ka mulle selge, et need 2 kõrvalasuvat punkti jääb võtmata. Kui pool teisest etapist oli läbitud ja oli teerist, kus pidi otsustama, kas jätta lisaks veel üks punkt ära, otsustasimegi seda teha, sest aeg tiksus halastamatu kiirusega ja tempo oli raskete ilmastikuolude tõttu madal.
Teine punkt oli krossiraja tagumises otsas punkti läbimine. Kuna krossirada oli üks suur mudamülgas, siis ratastega minekust loobusime, käisime seal jalgsi ära.
Võtsime veel viimase punkti ja siis finishisse, andsime head tempot, sest isegi ainult 3 punkti võtmisega ähvardas kontrollaega mitte jõudmine.
Aga jõudsime 10-15 minutit enne kontrollaega.

Kuues etapp - rulluisutamine + ujumine

Vahetusalasse jõudes selgus, et seoses vihmaga jääb rulluisutamine ära. Tuleb ujuda ja peale seda rattaga järgmisse vahetusalasse.
Mina ja Aigar võtsime kõik särgid ära ja päästevesti selga panemisel kostus karjatusi - külm päästevest sooja keha peale...prr... Samasuguseid karjatusi kostis kohati ka lätlaste suust.
Edasi lestad jalga ja madratsitele (mis Kaili jälle täis oli puhunud). Järve saartel oli kolm punkti, mis tuli ujudes läbida. Ujudes möödusime kahest Läti võistkonnast. Kaili ütles, et me ujusime kõikidest teistest tunduvalt kiiremini, kummimadrats+lestad andsid suure eelise.

Peale ujumist olid minul ja Aigaril tugevad vappekülmad. Kaili ütles, et meil mõlemil olid huuled sinised ja mul olevat lõug kah siniseks minema hakanud.
Kaili andis kuuma teed ja kohvi ning saime kuivad riided selga, peale seda hakkas ka vappekülm lõppema ning roosa nahavärv tuli tagasi.

Siis ratastele ja järgmisse vahetusalasse.

Seitsmes etapp - trekking

Etapp 7 trekking

Punktid läbisime järjekorras: 73-70-72-71-67-68-69.
Leidmata jäi "Extra CP".
Esialgu pidi sellele etapile päästevesti kaasa võtma, et etapi keskel ujumisetapp läbida, aga ujumine oli tühistatud ja päästevesti võisime maha jätta.
Selle trekkingu kaart oli 1:50000 ja selle tõlgendamine nõudis kohati väga suurt loomingulist lähenemist. Esimese punktiga sai ca 5 minutit viga, edasi 2.-5. punkt veatult. Vahepeal esineb situatsioone kujul: kaardil olevaid teid pole looduses, looduses on kruusateid, mis puuduvad kaardilt.
Viiendasse punkti vareme juurde jõudes leiame instruktsioonid "Extra CP" leidmiseks. Olime seal koos ühe Läti võistkonnaga. Lugesime kiirelt instruktsiooni ja hakkasime punkti ostima. Liikusime koos lätlastega. Tegelikult oli see viga. Oleks pidanud selle juhendi sõna-sõnalt läbi lugema ja iga sõna tähenduse läbi mõtlema ja rahulikult tegevuskava välja mõtlema.
Ülesande sisu oli järgmine: "minna tankodrooomi lähima kontrollkeskuse katusele (mingi majake paistis punktist, see oligi kontrollkesks) ja otsida sealt lääne-loode suuna vahelt punkti. Mina ei saanud seal kohapeal kordagi selle ülesande sisust lõpuni aru. Alguses arvasin, et tuleb punktist vaadata lääne-loode suunas ja leida kontrollimiskeskus ja minna selle katusele punkti komposteerima.
Mingi hetk ilmus sinna veel paar läti võistkonda. Martti hakkas koos nendega kuhugi liikuma. Mina küsisin, et kuhu ta läheb, Marttil konkreetset kontseptsiooni polnud ja siis tegin ettepaneku minna tagasi punkti ja juhend uuesti läbi lugeda. See minu nõuanne võis maksta meile olulise punkti ja esikoha eest võitlemise jätkamise. Sest selgus, et seal pundis olnud Elita sai ainsana selle "Extra CP" kätte.
Läksime tagasi siis juhendit lugema. Samal ajal läks pimedaks. Martti ja Aigar said vist ülesandest ikka aru, sest läksime punkti õige koha peale otsima. Mina isegi olin õigel katusel ja skaneerisin õiget suunda, aga kuna oli juba pime, siis punkti ei leidnud.
Umbes 30-40 minutise otsimise järel otsustasime loobuda ja asuda teele järgmise punkti poole.
Järgmisse punkti minnes tuli läbida paras dzungel. Mina hakkasin siis kooma vajuma ja Martti vahepeal murdis ees teed. Pimedas soo äärses ja elektriliini aluses padrikus sumpamine läks teosammul. Pidevalt kukkumised kopraaukudesse, komistamised risu ja kivide otsa. Aga lõpuks jõudis ka see etapp lõpule ja saime punkti kätte.
Edasi finishi lähedal asuv punkt. Mina olin zombie seisundi lähedal (26 tundi võistlust ilma magamata seljataga). Aga ikka liikusime ja mingi hetk jõudsime ka punktipiirkonda, milleks oli sild.
Tükk aega surfasime seal, punkti ei leidnud. Mingi hetk tuli Martti minu juurde ja ütles vaiksel häälel, et ta teab, kus punkt on. Koos meiega oli seal ka üks Läti võistkond. Mina ütlesin Marttile, et vahet pole, kutsume Aigari siia ja las lätlased komposteerivad koos meiega, et niikuinii need pole meie konkurendid. Asja tegi delikaatsemaks veel see, et üks lätlaste võistkonna liiga tuli meiega rääkima-arutama, kus võiks punkt olla. Siis vaatasime legende, lätikeelses oli "silla S ots", ingliskeelses aga hoopis "10 NE of bridges N end". See andis mulle hüüatada, et 10 meetrit kirdesse, tegimegi nii ja saime mõlemad võistkonnad punkti kätte. Kui üks lätlastest "Dace" hõikama hakkas, siis tekkis mul korra mõte , et see võib Elita olla, pärast tulemusi vaadates selgus, et nii oligi. Võib-olla aitasime sellega Elita esikohale...

Vahetusalasse jõudes otsustasime 30 minutit magada. Nii tegimegi, riietusime lahti ja ronisime autosse magamiskottidesse, Kaili jäi õue süüa tegema ja valvesse, et meid 30 minuti pärast äratada.

Kaheksas etapp - ratas

Etapid 8,9 ratas

Punktid läbisime järjekorras: 75-76-77-79-108.
Läbimata jäid: 74 ja 78.
Poole tunni pärast ei tahtnud eriti üldse ärgata. Tundus kuidagi nii mõtetu ratta selga istuda ja järgmised 11-12 tundi ratast sõita, seda enam, et kõigil olid tagumikud niiskuse kaasabil ära hõõrdunud ja sadul polnud üldse tagumiku sõber.
Kaili andis meile süüa ja kohvi, kõik saime veel mingi komplekti kuivi riideid selga ning vihmasadu oli lakanud. Meel läks selle peale kohe pisut rõõmsamaks.
Mina arvasin, et peaksime minema kõikide punktide võtmise peale. Martti arvas, et jätaks 2 punkti ära ja jätaks viimasele 9. etapile, kus oli lausa 9 punkti, meile rohkem valikuvõimalusi.
Kuna kruusteel valusa tagumikuga raputades sõita eriti ei tahtnud ja 2 punkti ära jättes sai sisuliselt ainult asfalti sõita, siis nii tegimegi.
Esimesel etapil oli punkt varemetes. Jõudsime õigesse kohta, aga kaardijärgset teed, mis üle põllu pidi minema, ei leidnud. Magamast tulles "valge inimesena" oli moraalselt raske kohe põllu peale jalutama minna, nii üritasime kangekaelselt ikka teed leida. Leidsimegi, aga see oli juba tagumine tee. Seega tagasi kohta, kus olime olnud ja jalutasime üle põllu punkti. Mina üritasin punkti leida vare seest 2-3 meetriste takjate vahelt - need olid nagu puud. Aga lõpuks leidsime selle vare nurga juurest. Viga 5-10 minutit.
Selle etapi teine punkt oli üks lahedamaid punktikohti. Nimelt oli katusealune, mille all oli põhurullidest tehtud 6 ruli kõrgused virnad. Tuli sealt püstloodis üles ronida ja katuse all punkt võtta - väga lahe oli.
Kolmandaks punktiks oli karjääri edelanurk. Jõudsimegi karjääri edelanurka. Mina jäin sinna punkti otsima. Martti sõitis edasi ja leidis kaugemalt veel ühe edelanurga. Kahjuks olin ma liiga laisk, ma ei roninud oma leitud edelanurgas alla kontrollima, kas punkt on, vaid järgnesin Martti kutsele, et ta leidis edelanurga. Loomulikult oli punkt esimeses edelanurgas. Viga ca 10 minutit.
Edasi teel eelviimasesse punkti sõitsime mingi 15 km/h. Martti ütles mulle, ma lähen taha, ma kohati magan ja vingerdan liiga, hüüa mulle, kui auto tuleb, üritan siis vähem vingerdada. Aga siis ärkas üles Aigar, kes oli ühe energiageeli ja müslibatooni vahepeal ära söönud. Võttis tempo üles ja edasi lasime Aigari tuules 27-28 km/h.
Enne punkti oli veel juhtum, kus üks auto sõitis vastassuunavööndisse ja otse meie peale. Hüppasime ratastelt maha ja kiirelt maanteekraavi poole. Enne meid jäi auto siiski seisma. Juht ja kõrvalistuja vaatasid klaasistunud pilguga enda ette. Võtsime siis rattad ja tegime sealt minekut, aeg-ajalt vaatasin veel seljataha, et ega meid jälitama ei hakata - õnneks mitte.
Punkti lähistele jõudes ütlesin, et mitte miski ei klapi enam. Kui olime aga minutikese piirkonda vaadanud ja Martti mulle ümbritsevaid objekte kirjeldanud, siis ütlesin: olen 100% paigas :)
Punkti saime ilusti kätte ja sealt edasi viimasesse vahetusalasse.

Üheksas etapp - eriülesanne + ratas

Eriülesandeks oli Nõukogude armee raketibaasi punkrist 4 peidetud punkti leidmine.
See oli väga lahe eriülesanne. Kuigi mina pean tunnistama, et mina ei suutnud lõpuni aru saada, kui mitu omavahel tunnelitega ühendatud punkrit seal on, kuidas need paiknevad ja kus ma käinud olen ning kus mitte. Martti ja Aigar suutsid paremini pildi ette saada. Leidsime 3 punkti. Üks punkt oli kohas, kus nii Aigar kui ka Martti olid põhimõtteliselt käinud, aga selleks, et punkti näha, pidi mingist august ühte ruumi sisse ronima ja sealt redelit pidi alla veepinnale ronima. See veepinnale ronimine oli neil tegemata jäänud.

Kaart.
Punktid läbisime järjekorras: 84-86-85-88-87.
Edasi ratastele ja finishi poole. Esialgse plaani järgi pidime ühe punkti vahele jätma.
Esimene punkt oli torni otsas. Minu jaoks oli see selgelt kõrgem, kui ma põhimõtteliselt kannatan ja üles tuli ronida mööda torni väliskülge, alla oli kena vaba kukkumise võimalus lahti.
Ronimiseks kasutasin taktikat: pea kuklas, alla kordagi ei vaata, samamoodi üleval platvormil, pea kuklas, torni seinast kinni hoides punkti lähistele, sirutasin käe välja ja Martti-Aigar aitasid komposteerida. Samamoodi tagasi alla.
Uuesti ratastele ja järgmise punkti poole. Seekord oli etapi suunas taganttuul ja asfalt enamuses, kiirus keskmiselt 30 km/h. Poole etapi peal oli selge, et punkti vahelejätmine oleks viga. Kuna lõigata enam ei saanud, siis käisime punktis ära ja läksime tagasi ning võtsime ka vahelejäänud punkti ära.
Edasi veel sillapunkt mudaralliga - ka muda sees kiirus alla 20 km/h eriti ei langenud.
Ja viimane punkt enne finishit on laut. Martti nägi ära, et punkt on lauda katusel. Mingit redelit katusele ei läinud. Martti ronis mööda seina üles. Meie Aigariga mööda toru.
Finishi poole sõites näeme, et Elital üks mees jookseb ja naisterahvas sõidab 2 rattaga. Karjume neile veel "Go! Go! Don't give up!" ja möödume 30-35 km/h kiirusega. Ja peagi olemegi finishis, kus meid rõõmsalt tervitades vastu võetakse. Jõudsime kohale 45 minutit enne kontrollaega.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et lätlased ikka oskavad seiklust korraldada. Kolmas kord Lätis seiklemas ja kolmas kord elamusi täie raha eest.
Suur tänu õde Kailile, ilma kelleta see reis teoks poleks saanud. Sa olid super abiline. Ka Kaili hirm, et ta ära eksib, ei saanud teoks. Ühe korra, kui ühe lätlase järel sõitma hakkas, siis sõitsid valesti, aga kui Kaili kaarti lugema hakkas, siis jõudsid kenasti vahetusalasse kohale.
Läbitud kilomeetreid ilmselt üle 300, sest Martti spidomeetri järgi sõitsime rattaga umbes 270 km.

Kõrvemaa rogain 8h 17.08.2008 (OK Orion)

Eelkõige oli sooviks harjutada rajaplaneerimist ning püüda kokkulepitut realiseerida, vajadusel tehes rajal strateegilisi otsuseid. (Kahjuks seda vajadust ei tulnud.)

Eelinfona jagatud kaardimaterjali põhjal oli teada, et antud piirkonnas on mõningaid soid, kuid kell 10:00 kätte antud kaart oli ikka täiega beebisinine, mis tekitas küsitavusi nii maastiku läbitavuse kui ka läbitavuse kiiruse osas. Seega püüdsime planeerimisel maksimaalselt ära kasutada seda vähest kuiva maad, mida meile kaardi peal lubati. Kuna ka mõõtkava oli harjumuspärasest väiksem (1:17500), siis sai otsutatud, et võtame ära kõik punktid. Linnulennult sai teekonna pikkuseks 40,116 km, mis on Eesti maastikel pigem vähe kui palju 8-tunnise kontrollaja kohta. Kuid kunagi ei või teada - sood on vägagi salakavalad.

Vahetult enne starti käis ka Urmo Liblik võistkonnast "Evli + SK XDream" meiega jutustamas ning rajaplaneeringu kohta ütles, et neil on täpselt samamoodi (va 2 viimast punkti), lausudes veel prohvetlikud sõnad, et 2 tunniga ollakse kaardi ülemises servas ning 5 tunniga tullakse metsast välja.

Kell 11:00 kõlas stardikäsklus ning asusime teele. 47...(esimene soo ületus)...20... Selgus, et võistkonnal "MadisMeelis" on samuti sama rajavalik, mis "Evli + SK XDream"-il, ning siis me kulgesimegi alguse otsa 7-liikmelises 3-võistkonnalises rongis. 48...(väike viga)...58...(esimene oja/kraavi ületus kõhuni vees)...35...21...23...27...38...56...46...

Nüüd toimus esimene rongi lagundamise katse. Võistkond "MadisMeelis" spurtis ning ülejäänud jäid pimestavasse tolmupilve. Kuid õnnetuseks puudus järgmises punktis (43) nii SI-jaam, tavaline komposter kui ka pisikesed paberlipikud, mistõttu nad viitsid seal liiga palju asjatult aega ning mahajäänud rong jõudis neile järele ning jälle hakkasime koos liikuma. 54...36...37...55...44... Läbisime teelolevat joogipunkti ning toimus teine spurt. See kord jäi joogipunkti maha võistkond "Evli + SK XDream". Jõudsime võtta vaid punktid 40 ja 29, kui meie kaks põgenenud võistkonda võistkonna "Evli + SK XDream" poolt kinni püüti. Oh, mis seal siis ikka! Jälle koos. 45...50...26...30...51...41...

Leidis aset järjekordne, lõpuks edukas, spurtide laine. Peale punkti 41, mis asus mäejalamil, võtmist, lülitas Urmo Liblik turbo sisse ning nii nad ära kadusidki. Kuna Meelis Atonen ei olnud mäest üles tulemises ka kiirus ise, siis üritasime neid maha raputada ning vahetult peale soo ületust, järgmisest mäest üles liikudes, see meil ka õnnestus. Võtsime punkti 52, peale mida ootas meid planeeritud jõe ületamine. Kuna ilm oli palav ning kihk ujuda suur, siis sai natukene vara jõe poole keeratud, mis tähendas seda, et enne jõeni jõudmist tuli sumbata põlvist saati vees, takistava tegurina paju- ja lepavõsa ning kobraste poolt langetatud puud. Pärast jõe ületust täpselt samasugune takistusriba, ainult et kaks korda pikemalt. Marttile näis selline keskkond äärmiselt meeldivat, sest tervel edaspidisel rajal, kus vesi vähegi üle pahkluu ulatus, oli garanteeritud, et ta selles nagu vesipühvel püherdab ning kurgumörinaga oma rahulolu väljendab.

Punktid 49, 53, 34, 24 ja 57 sujusid tõrgeteta. Seejärel tuli meie suur viga - punkt 25. Kaldusime liialt vasakule ning sattusime teeristi, mille kohta ei osanud algul seisukohta võtta. Minu õhutusel ületasime tee ning läksime sealt punkti otsima. Selle koha peal, kus oleks võinud punkt olla, oli küll sisse trabmitud tohutu rada, aga läks ka sama targalt tuldud tee suunas tagasi. Hargnesime ning tegime omasid järeldusi. Võttis aega, mis ta võttis (26:26), kuid suutsime määrata nii oma asukoha kui ka punkti paiknemise. Normaalne oleks olnud võtta 57->25 umbes 10 minutiga.

Edasi kulges meie tee viperusteta. 39...31... Teel punkti 28 kostis äkki selja tagant hüüe: "Tee vabaks!", mille peale mina instinktiivselt rajalt kõrvale astusin, sest mingi aeg tagasi tõesti ukerdas ka rattureid rajal. Kuid pilk selja taha andis teada, et tulijad on hoopis võistkond "Jutulind ja lombakas". Ka nemad liikusid 140 punkti graafikus, kuid neil oli siis üks punkt rohkem võtta kui meil. Arutasime veel punkti 59 liikumise võimalusi ning lahku meie teed läksid. 32...59...42...33...22...finiš.


Tulemused:
1. HAVANNA sport (Risto Kiilberg, Heiti Hallikmaa)
140 05:29:14 MM
2. Evli + SK XDream (Alar Ehandi, Taavi Kainel, Urmo Liblik)
140 05:48:21 MM
3. Jutulind ja lombakas (Artur Taivere, Eduard Taivere)
140 06:06:50 MM
4. Medisoft (Martti Mikk, Aigar Sirel)
140 06:10:18 MM
...

Rajal sai tarvitatud:
Aigar 2l spordijooki, 3 Enduro geeli, 2 topsi vett joogipunktist;
Martti 3l spordijooki, 2 Turbo snäkki, mõned Enduro geelid, 2 topsi vett joogipunktist.

Kokkuvõttes oli üritus täitsa norm.

Uniküla neljapäevaku seiklusrada 14.08.2008

Rattaosa rajameistriks oli Kristjan Karabelnik. Eelnevalt olime saanud testsõitjalt hinnangu, et rada on suhteliselt lühike ning Martti võiks selle läbida umbes 01:00 - 01:15.

Kõigepealt siis jälle neljapäevaku jooksuraja läbimine. Kaido võttis valikus kõik punktid, Martti jooksis H21E pluss kõik vahepeal teele jäävad punktid, Aigar jooksis H21E.

Rattas oli vaja võtta 4 punkti kaardi järgi ning lisaks leida kaks punkti legendi järgi õiges järjekorras. Kaardi alusel punktide võtmine ei valmistanud kellelegi probleeme. Oli piisavalt erinevaid teevalikuid ning neid ka realiseeriti ohtralt.

Pähkliks osutus hoopis legendiorienteerumine. Ei tea, kas tingituna eelmisest XDream'ist, kuid enamus ei saanud oma odomeetrinäite ja maastikul olevaid rajakesi klappima ning toimus üleüldine, võiks lausa öelda, et totaalne, Vooremäe kammimine. Legendid räägivad, et kõige kiiremine ja puhtamalt sai punktid kätte Maret Vaher (13:39), kusjuures tema rattal ei olnud odomeetritki. Kaido kulutas aega 36:22, Martti 58:14 ja Aigar 54:10.

Aigar kasutas legendiorienteerumises kõrvalise abina Katri't võistkonnast "Ruuben ja Nele", keda sai vahepeal oskuslikult valedele jälgedele juhtida, ning finišispurdil (60->finiš) ühines meiega Kauri võistkonnast "Webmedia Tartu".

Täpsemalt rajad ja tulemus.

Xdream 2008 II etapp, Kärstna 28-29.juuni

Seekordne Xdream toimus Kärstnas.

Võistkond Medisoft lõpetas ajaga 12:41:43, mis andis 14 koha.

Kuna Aigaril on hetkel käsi kipsis, siis seekord oli tema asemel võistkonnas Kristjan Karabelnik.

Panen lühidalt kirja mõned huvitavamad seigad rajalt.

Start oli ratastega ja võistkond löödi kohe lahku. Kõik said legendi stiilis 500m parem 600m vasak jne. Mina krahmasin enda kätte kohe kõige pikema variandi ehk B ja pöörasin ratta ringi ja hakkasin stardile vastassuunas minema. Meie stardinumber oli seekord 87 ja kuna mina pidin liikuma hakkama vastassuunas, siis sattusin kohe esiritta. Enda ees nägin vaid ühte ratturit, kes minu suureks üllatuseks ~500m pärast vasakule pööras. Üllatuseks seepärast, et esimene vasakpööre pidi olema 1500m pärast. Kui nüüd õigesti mäletan, siis järgnes talle veel rattur numbriga 3 või 4. Kuna ei uskunud, et liidrid niimodi kohe eksivad, hakkasin mõtlema, et panin vales suunas ajama. Jäin korraks seisma, et oodata järgmisi rattureid. Kui 2 järgmist meest olid kinnitanud, et ka neil on B varaint liikusin edasi. ~1600m pärast läks tee vasakule. Pöörasin sealt ära, aga üllatuseks jõudsin ühe talu juurde. Rattureid tuli juurde ja keegi leidis, et üle põllu läheb rada edasi. Liikusime seda mööda ja ~420 meetri pärast tuligi vastu kruusatee, mida pidi sai paremale pöörata nagu vaja. Järgmiseks tuli vist sõita 2170m ja pöörata vasakule. Sain sõita aga napid 1400m kui ees oli T kujuline ristmik. Esimene mõte oli, et mis toimub? Kuna praktiliselt teieselt poolt risti läks tee ühe talu poole, siis otsustasin, et lähen kontrollin, ega see edasi ei lähe. Mulle tundus, et ei lähe, aga võistkonna Hansa 4WD esindaja leidis tee ja läbi heina kulgev muldtee oli veel tähistatud valgete lipukestega, mis andis julgust juurde, et oleme õigel teel. Kui sõidetud oli ~2050m jõudsime välja kruusale. Kuna eelnevad pöörangud polnud ka täpsed olnud ja 2050m oli 2170m ikka palju lähemal kui 1400m, siis sai keeratud vasakule ja korralikule orbiidile mindud. Korralikule seepärast, et järgnevad 2 juhist, millest üks oli minu mälu järgi ~2,5km ja teine ~2,7km klappisid ka +/- 100m (Nende kohtade peal, kus distants täis sai oli tee täitsa olemas). Kui lõpus ühe talu juures olime, kust teed enam edasi ei läinud oli selge, et miskit on mäda. Meid oli too hetk, vist 5-6. Kindlasti oli esindatud Hekotek Toomas Marrandi näol ja mäletan et olid ka numbrid 5 ja 40 ehk Hansa 4WD ja Väle Tigu ning keegi veel. Käisime kontrollisime veel ühe teeotsa ära, aga kuna ka see ei viinud kuskile, siis otsustasime otsa ringi pöörata ja minna tagasi T kujulise risti poole, kus asjad esimest korda ei klappinud. Kuna tagasi oli oma kõva 6km, siis oli päris pikalt aega selle üle mõelda, et mida Kaido ja Kristjan tunnevad, kui mind ootavad ja võistkonnad muudkui lähevad. Kui sinna ristile jõudsin, kus asjad esmakordselt ei klappinud, tuli ühelt poolt Eduard Pukkonen, kes ütles, et sealpool punkti polnud. Seega oli valida vaid ühe suuna vahel kuhu edasi minna. Kuna mäletasin täpselt, et selle ristini välja jõudes oli mul 2,1km asemel läbitud vaid 1,4 siis olin hoolimata Eduardi ütlusest suhteliselt ebakindel kas valitud suund ikka õige on. Õnneks tuli mingi hetk vastu minu esimene punkt, mis andis märku, et olen õigel teel. Lisasime tempot ja koos Hekoteki ja Väle Tigu liikmetega jõudsime järele Ekstreem.ee Kajale, kes uuris oma odomeetrit ja kurtis, et tal on distantside arvutamine natuke sassis. Ka minul oli too hetk suht segane olukord, kuna olin unustanud eelmises kohas läbitud distantsi vaadata ja seetõttu polnud 100% kindel, et millisel lõigul parajasti olen. Peatusime korra ühe teeotsa juures, aga kuna seal ei paistnud ratta jälgi olema ja Toomas arvas et natu vara veel pöörata, siis liikusime edasi. Järgmise pöördega sain ma ennast legendis uuesti paika ja kihutasin edasi. Järgmise risti pealt pöörasin vasakule. Peale pööret kuulsin, kuidas ristil seisnud Vennad&CO Artur hõikas mulle tagant järgi, et mis sa kurat sinna lähed teisele poole vaja minna. Õnneks olin too hetk ilusti legendis ja ei lasknud sellest segada. Peale enda teise punkti võtmist tekkis mul taas kerge segadus, et kas pöörata vasakule või minna otse. Jäin korra seisma ja suutsin suht ruttu ikka aru saada, et vaja minna otse. Olin just liikuma hakanud, kui minust lendas mööda keegi Vaude Team-ist. Kargasin ka sadulast püsti ja tegin mõned kiiremad liigutused ja olingi tal ilusti tuules. Oma suureks üllatuseks nägin enda ees ka Salomoni Heitit ja kõrvale sõitis Vennad&CO Eduard, kes uuris, et kuidas läheb. Rääksin talle, et mul pea 30 km juba sõidetud ja kulgesime tekkinud pundiga rattaralli lõpu poole. Rattaralli lõpus käis korralik laulupidu. Minu suureks üllatuseks oli aga kohal vaid Kaido, kes kurtis, et ta siin niikaua oodanud, et tal juba riided ka ära kuivanud. Kaido rääkis, et C-rajalt on väga vähe rahvast tulnud ja kõvematest tiimidest on edasi läinud ISC naised, Nike ACG ja Areal. Mingi hetk tuli Hekoteki Priit, kes rääkis, et oli kuskil küla vahel Kristjanit näinud, aga Kristjan olla suhteliselt segaduses olnud. Mõningase ootamise peale tuli ka Kristjan. Meil läks Kaidoga natuke aega, et talle selgeks teha, et siit läheme koos edasi. Nimelt olid Kristjanil mõlemad punktid küll käes, aga legendist oli ta natuke maas. Kristjan väitis, et legendi järgi peaks ta siit vasakule põllule pöörama, sõitma 200m, siis kuskile pöörama ja veel 1,5km sõitma. Ma ei kujuta küll hästi ette, kuidas ta sedasi legendi lugedes üldse kohale jõudis. Igaljuhul tegime talle Kaidoga selgeks, et ärgu ta seda põllu otsa praegu ette võtku. Mina sõitsin ette nähtud 17 km asemel 33 ja Kristjan 12km asemel samuti 33km. B-varaindi probleem oli selles, et esimene pööre oli tegelikkuses 1150m peal, mitte 1500m peal, nagu meile ette anti. C-variandis oli samuti miskit mäda olnud. See eraldi rattaralli idee meeldis mulle väga. Kahju ainult, et ette antud distantsid ei klappinud.

Kanuus hävisime seetõttu, et 5-das punktis küsis Kaido, et kas läheks joostes. Kuna mina olin kanuu kaarti näinud vaid episoodiliselt ja värskelt oli meeles ka eelmise etapi edukas jooksu variant, siis kiitsin kõvahäälselt otsuse heaks. Ütlesin veel Kaidole, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub. Tegelikkuses hävisime sellega ~45minutit. 8-das punktis Kaidot oodates meil igajuhul igav polnud. Mõni tuli astus kanuust välja kaelani vette ja ei teinud teist nägugi. Samas kostus ka kuskilt kõrkjate tagant: "oih mul said jalad märjaks". Kanuusid pargiti seal 8-da punkti juures mitmesse kihti. Üks vajus peatselt täiesti põhja. Sikutasime selle Kristjaniga ninapidi kaldale. Lõpuks tuli ka Kaido, kes polnud kõige paremas tujus aga samas suutis ta ikkagi naerda minu ütluse peale, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub.

Rabas luges kaarti Kristjan ja tegi seda väga edukalt. Vaid 10-da punktiga läks 3-4minutit aega. Ka 11 punkti, mis oli vales kohas saime ideaalselt kätte kuna lähenesime sellele ida poolt. 10-dasse punkti minnes õnnestus mul ka ühte laukasse korralik kõhukas panna. Nimelt üritasin sellest üle hüpata, aga äratõukel vajus tõukejalg põlveni sisse ja nii ma kõhuli laukasse kukkusin. Päris värskendav kogemus oli. Mõni hetk hiljem kukkus samamoodi ka Kristjan, kes kahjuks venitas kukkumise käigus ka reielihast. Sellest hetkest edasi, me praktiliselt kõndisime. Vahepeal Kristjan küll üritas sörkida, aga jalg tegi talle ikka piisavalt valu. Kanuu juurde tagasi jõudes selgus, et olime Kristajaniga kanuu nii hästi ära parkinud, et see oli siiani alles. Keegi oli seal vahepeal ainult shokolaadi söömas käinud ja paberid maha jätnud.


Kanuule järgnenud esimeses rattapunktis nägime ISC naisi, kellest me aga mööda ei läinud, kuna Kristajnil kippus uni peale. Kristajan võttis sisse kofeiini tableti ja pani "une peletamiseks", nagu ta ise ütles, meil eest sellise tempoga minema, et meil oli Kaidoga tal raske järel püsida. Teine rattapunkt ehk 16. punkt oli see, milles mina suutsin punkti märkimata jätta või siis SI liiga kähku välja tõmmasin(ei suuda meenutada, mis seal täpselt tegin). Selle eest ka meie 15minutit trahvi. Huvitav seik juhtus ka 16-dast punktist 17-sse minnes. Peale 16-dat punkti jäi Kristjan kaarti keerama. Meie Kaidoga pöörasime 17-da punkti poole ära ja jäime 50-100 meetrit sihtide ristist seisma ja Kristjanit ootama. Vaatasin üle õla tagasi ja nägin kui Kristjan ristist välja keeras. Kuna päike oli vastu ja paistis otse silma, siis pöörasin pea ära ja rääkisin midagi Kaidoga. Kui uuesti üle õla vaatasin, et kas Kristjan on juba kohal selgus, et Kristjan sõidab valele poole ehk siis taagasi 15-da punkti poole. Kargasin sadulasse ja kihutasin talle järgi. Samal ajal kui mina Kristjani tagaajamist alustasin tulid 16-da punkti poolt ISC naised ja Elo oli Kaidole muiates öelnud, et Kristjan vist ei tahtnud teiega rohkem edasi sõita. Hääle karjusin ma seal Kristjanile järgi kihutades ära, aga enne järgmist risti teda pidama ikka ei saanud, sest Kristjan oli enda ees näinud mingit võitkonda ja arvates, et need oleme meie üritas neile meeleheitlikult järgi jõuda. Vähemalt sain teha ühe korraliku 2-2,5km spurdi.

28-st punktist 29-sse ehk parve ümber keeramise poole tahtsin mina sõita ringi, aga Kristjan ja Kaido arvasid, et kuna me nagunii niipalju juba seigelnud oleme, siis võiks otse minna. Kuna oli näha, et otse on ka enne meid mindud, siis nii ka tegime. Natuke selle otse minekuga kaotasime, sest meist krossirajale maha jäänud ISC naised jõudsid meile taas jägi.

Parve ümber keeramine oli minu arvates kogu raja parim osa. Mõnus värskendav kogemus oli ja lisaks ei kohta just iga päev tütarlapsi, kes tulevad ja vabatahtlikult paluvad, et nende paat ümber keerataks ja neid märjaks kastetaks. Kaks korda me Annikil seda öelda ei lasknud ja Sportland Power Girlsi paadi ka kummuli kerasime.


Kokkuvõttes see rada mulle väga meeldis. Mõne etapi teekonna valikuga oli ikka omajagu peamurdmist. Kui vaid rattaralli legendid klappinud oleks, 11. kp õiges kohas paiknenuks ja ka teise jooksu ära tehtus oleks saanud, olnuks ikka väga kõva etapp. Ühesõnaga teostuse kallal võiks natuke norida, aga idee oli väga hea.


Tulemused

Medisoft ja sõbrad: Perepäev 24. juunil

Jaanipäeval leidis aset meie suvine tähtsündmus, mis kannab nimetust "Medisoft ja sõbrad: Perepäev". Asja sisu on, et Medisofti töötajad võtavad oma pered kaasa ning samuti tulevad meie sõbrad, kes ulatavad meile oma abikäsi alati kui vaja, oma peredega ning teeme ühe meeleoluka kanuumatka.
Tänavune matk oli ühepäevane marsruudiga Tipult Riisani Halliste jõel. Kaardi järgi oli matka pikkus 20,8 km, mis läbiti umbkaudu kolme tunniga ja seda pidevas vihmas.

------ MARIA MEENUTUSED ------
Hommik algas sellega, et kole raske oli end maast lahti ajada. Kiire pilk aknast välja ütles, et polegi kõige hullem ilm ja see on järjekordne tõestus esmamulje petlikkusele. Eelmisel õhtul olin arvestanud noorema tirtsu kaasatuleku sooviga, seetõttu oli moonakotti saanud tohutuuuu hulk
shokolaadisnäkke (tegelikkuses ei söönud me neist matkal ühtegi). Siiski õnneks lõi tirts vanaema juures voodikeses meie stardi ajal nurru ja õhtul, kui koju jõudsime mingit pettumust küll tema poolt ei paistnud. Tõsi, kenasti küsis, et emme-issi, kuidas sõit läks.

Me pidime kell pool üheksa Aigari juures olema, et teda peale võtta. Tegelikkus kujunes aga nii, et startisime kodust vist miski kella 9 ajal. Oleme ikka parandamatud küll. Siiski sedakorda mitte meie "akadeemiline tund" vaid "akadeemiline pooltund". Eneseületamine kohe hommikul juba! Õnneks sedakorda sel hommikul olid vist kõik natuke "ajaliselt teises vööndis", et mitte öelda talveajas. Igatahes Aigar lepliku inimesena ei pahandanud meie hilinemise üle.

Aigari võtsime peale ja arutasime, et tunni-pooleteisega peaks kohale jõudma küll. Aga jah, siis tuli meelde, et teeremont on ja ümbersõit. Rannu lähedale jõudes rääkisin Aigarile kullesemudast Martti tiigis ja arutasime, et äkki peaks Martti juurest läbi minema. Aga siis tuli pähe, et Martti on ju alati töö juures see kõige varasem linnuke ja küllap on nad juba ammu kohal. Kuidas tegelikkus oli, seda teavad ilmselt Martti, Reelika ja Hendrik rääkida.

Jõudsime Viljandisse ning Aigar sai kõne, et kanuud hilinevad tunnikese. Saved by the bell!!! Artur siis arvas, et võiks kuskil Viljandis maha istuda ja kohvi juua. Kaubanduskeskusest mööda tuhisedes tuli Arturilt repliik: "Siia me küll ei lähe!" Siis leidis Artur "Minikohviku", kuhu arvas, et võinuks minna. Paraku oli mul silm teravam ja märkasin uksel sildikest ning
mõtlesin, et küllap on see kinni. Artur sai veel ühe eneseületamisega hakkama ja sõitis parklasse, telliskivi pea kohal, sisse. Aga polla ilmselt oli ka kas siis väsitavast jaaniööst või jaanitööst puhkamas, nii et häda sest ei sündinud. Huuuh, kuidas ei tahtnud autost välja tulla, sest oli
sadama hakanud. Ja mitte vähe! Aga koperdasime siis "Minikohvikuni", uks kinni ja uksel teade, et saab tellida peielaudu. No ok, jõllitasime sekundi ja siis läksime uusi kaffesid otsima. Kõik kinni, linn kui välja surnud. Üks taksojuht kuskil autos veel hingitses, Aigar küsis sellelt "kohta päikese all". Taksojuht juhatas küll, kuid ka see koht oli meile suletud. Siis mõtlesime, et peab vist ikkagi sinna suurde kaubanduskeskusse minema. Aga autoga. Tagasiteel autoni nägime veel üht kena majakest tee peal - "Leinatalitus". Imelik linn! Tänavatel ei hingelistki. Aigar ütles veel midagi niisugust: "Ja see tahab veel linna nime kanda!"

Autos oli mõnus. Sõitsime siis kuabanduskeskuseni. See tehtuks lahti alles kell 12. Tõsi, ega kaua oodata poleks enam olnudki (muig). Läksime siis üle parkla bussijaama poole. Seal olid mõned õnnetud "hingekesed", kohvik kinni. Mõtlesin siis, et no pagan, kui muud ei saa, siis ihulisi vajadusi kergendada ikka peaks saama. Aigar hea inimesena laenas mulle veel krooni. Tuiskan siis hurraaga nurga taha, et midagigi ehk siin linnas teha saab. Tüng! Naiste vetsu uksel silt "Avarii! Vabandame!"

Meeste pool, khm, oli puhtam kui töö juures olev.

Ära siit masendavast linnast!

Ahjaa, rebast nägin ma ka põllu peal kalpsamas.

Lugesin kenasti kaardi peal kõik kilomeetrid meetriteks, aga kohale me jõudsime. Ausalt, mitte ei tahtnud autost välja tulla. Mõtlesin veel perspektiivile kella 6-ni õhtul autos istuda ja lugeda. Aga nojah, kui tuldud, siis tuldud. Artur ronis veel vaatamata tuulisele ilmale (pehmelt
öeldud) vaatetorni. Ega minagi kehvem olla tahtnud. Torni minek oli lahe, tornist allatulek oli kole! Kitsuke raudtrepp, äärmine "õhulisus"! aga tornis olevatelt tahvlitelt sain teada, et Soomaal elutsevad mõlemat liiki toonekured, must ja valge, kaljukotkas, konnakotkas ja veel mõned linnud. Sellise ilmaga vettisid nad küll kõik kenasti oma pesades.

Ahjaa, kui me mööda kruusateed rallisime, kõndis üks must suur lind tee peal. Algul vaatasin, et vares, siis mõtlesin, et ei ole. Keegi pakkus hiljem, et teder. Otsa me talle ei sõitnud, aga seda lindu olid teisedki näinud, nii et kuskilt tuli kommentaar midagi a la "toibuv teder".

Kui kanuud jõudsid kohale, oli kell enam-vähem pool üks. Käisime ringi ja otsisime jõge. Esialgu hakkas silma vaid ca kolmveerandmeetrine kraav. Judistasin õlgu - kas siia me lähmegi? Ja kakskümmend kilomeetrit??? :D

Ei, jõgi oli täitsa olemas. Ja suht korraliku laiusega ja kiire vooluga.

Muide, Aigarile. Järgmine kord kirjuta, et riietus vastavalt ilmastikule või siis ka mitte. Märjaks saate niikuinii! Igatahes vihmakeepide kasutegur oli suht null.

Ah, avaldasin veel Arturile autos kahtlust, et kas jaksan nii pika maa maha sõita. Eelmisest aastast oli meeles järgmisel päeval vasakust käest südamepiirkonda kiirgav valu. Täna sõrmed klaviatuuril siiski lippavad. Igatahes me saime Hendriku enda paati. Suur aitäh talle. Meil oli väga armas ja heatahtlik paatkond. Vahel mõtlesin ka Marttile ja Reelikale, aga nagu
näha, Martti pani meile veel kõigile lõpuks ära. Artur ütles veel stardis talle, et oh, sina sõuad selle maa üksi ka ära (mulle tuli meelde kohe pilt, kuidas Martti eelmisel aastal meile üksinda kanuus vastu sõudis, vastuvoolu ka veel). Ja kuigi ma arvan, et Reelika pole üldse mitte papist plika, siis tõesti, Martti oleks ka üksi meile kõigile "ära teinud".

Sõidust jäi meelde eelkõige see, et vesi, mis tuli taevast alla, oli ikka mitu kraadi külmem veest, mis oli jões. Aeg-ajalt soojendasin üle paadiserva kätt vette pistes sõrmi. :D

Keskel istudes on raskem sõuda. Paadiserv on kaugemal ja kui mul käsi ära väsis, siis leidsin endale teise tegevuse - klõpsisin pilte. Ilmastikukindel fotoaparaat pidas vastu, ilmastikukindel fotograaf niisamuti.

Vesiroose oli meeletult palju, kuivanud puid kalda ääres, puujuured kaldas, mis väändusid otsekui tumedad maod. Parajalt sürr! Kollased iirised kalda ääres, pääsukesed vee kohal lendamas nii et vaata, et otsa ei pikeerita. Suured kivid vees, üks parv ja kollased kanistrid selle all. Suhteliselt vähe risu vee peal, aga mõned kohad siiski, kus tuli leiutada, kustpoolt
slaalomit teha. Valik, kas pea alla või pea maha (vee kohale ulatuvad oksad), oli ka täitsa olemas.

12, 6 km stardist pidi olema lõkkeplats. Vahepeal jõudis inf meieni, et 11,4 km on sõidetud. Ok, enam pole söögikohani kaua aega, anname aga täie rauaga edasi. Lõpptulemus - lõkkeplatsi ei kuskil (eeldasime, et see on kuskil metsatukas), mets narrib ja libiseb kogu aeg üha edasi, lõpuks jõuab meieni järgmine info, et sõidetud on üle 14 km.

Leidsime siis erinevatel kallastel suht kohakuti kaks puud. Randusime siis ühe juures, kuid Martti ja Reelika olid teise juures. Miskipärast tundus too teine ägedam ja varjupakkuvam. Jälle esmamulje petlikkus. Äge oli ta küll, neli tüve maast välja kasvamas moodustasid otsekui väikese toakese. Aga jube külm oli. Sõime natuke ja tahtsime kõik kohe "sooja vette" tagasi.

Artur teab rääkida, kuidas ta Kaidolt küsis, et kas too ikka potile kaane peale pani. Igatahes resto oli kõigi mugavustega.

Tuul, meeletu tuul, oli jõe peal. Vihma kallas päris korralikult. Aga lõpus läks jõgi veel laiemaks ning lõpuosa tuli kätte üllatavalt kiirelt.

Artur vaatas videot ja küsis üllatunult, et kas tõesti nii kiirelt me edasi liikusimegi. Vaadates kulunud aega (enne nelja olime vist silla juures ja maas), usun, et kaamera ei valeta.

Hendriku näol on teil üks potentsiaalne uus X-dreamide liige juures. Ma ei jõua teda ära kiita. Vahepeal olin väsinud, siis vaatasin ees uhavat Hendrikut ja kole piinlik hakkas. Ei saanud pikalt looderdada endale lubada.

Lõpus ei tahtnud keegi eriti üleval tee peal passida, nii kogunesime alla vee äärde. Martti andis mulle räti ümber, autojuhid viidi autode järgi. Vahepeal randus ka viimane paatkond, mis tõi meile head jutukat seltskonda.

Mina olin igavene jobu. Lõdisesin ja olin nagu unes ja unustasin endale vesti selga, mille oleks pidanud ära andma. Aga see saab ära antud.

Kaur oli ka väike vahva mehike. Ta on vist juba harjunud sellega, et ema ja isaga igale poole imelikesse kohtadesse satub ja nii ta siis uudistas oma suurte pruunide silmadega kord Aigari süles, kord Kaido süles ümbrust ja seltskonda. Vahepeal näitas natuke iseloomu, ei meeldinud talle meie restos pakutav toit.

Martti avastas taskust SI-pulga ja küsis Kaidolt, et kas peab kuskil komposteerima ka. Mida Kaido vastas, ei mäletagi. Arturi SI-pulk jäi igatahes autosse, nii et meie vist aega kirja ei saanud. :D

Ja oligi aeg koju sõita. Ai, ma mäletan, milline tegu oli endalt auto juures läbimärgi teksapükse jalast saada. Isegi peale kojusõitu ema vaatas mulle näkku, kui lapsi ära tooma läksime, ja ütles, et mul on suu sinine. Oli ka. Autos lülitusin korra säästurezhiimile, kohutav uni tuli peale. Kodus lasime matkast järele jäänud piparmünditee soojaks, sõime järelejäänud muffineid ja snäkke (mida jätkub kardetavasti veel järgmise aastani) ja kobisime magama. Mmmmmm, kui hea oli sooja teki all kaisus olla. Ja hea tunne, et taas sai midagi tehtud, mida hea meenutada on.
------- MEENUTUSTE LÕPP -------

Purtsi neljapäevaku seiklusrada 12.06.2008

Olin Purtsi neljapäevakul seiklusraja rattaosa rajameister.

Antud piirkonna kohta oli mul olemas põhikaart ja kuna selle piirkonna kohta oli ka mitu orienteerumiskaarti, siis võtsingi aluseks põhikaardi ja täiendasin punkti asukohti ja raja valiku seisukohast olulisi kohti orienteerumiskaardi infoga.

Esialgse rajaplaani panin paika laua taga. Laupäeval 7. juunil võtsin ratta ja läksin rattaga punkti kohti ja teid/sihte üle vaatama. Üldjoontes jäi rada paika, aga paari punkti asukohta sai natuke muudetud. Esimesed 2 etappi sai planeeritud nii, et oli olemas võimalus minna suhteliselt suure ringiga vasakult või siis paremalt ja oli võimalus ka otse minekuks mööda sihte. 3. punkt oli üks neist, mille algselt planeeritud asukohta muudetud sai. Tagantjärgi vaadates tundub, et oleks pidanud punkti paigutama natuke ehk põhjapoole, sest enamus osalejatest valis lõunapoolse variandi. Kuigi ka põhjapoolne teevalik kasutati ära. 4-s punkt asus Saeveski paisjärve lähedal torni otsas, mille kõrgust tuli paari aasta tagusel Pikassilla Xdreami etapil hinnata. 5-ndas punktis tuli osalejatel läbida väike lisaülesanne. Kaardile oli kantud 4 punkti ja punktide läbimisjärjekord. Kaardil polnud kirjas aga punktide numbreid(numbrid olid kirjas SI jaamade peal). Lisaülesandele järgnenud rattapunkt sai taas pandud nii, et lõunapoolne ring oli pikem, aga seal oli ka päris pikk asfalti lõik. Ära kasutati taas mõlemad teevalikud. Viimane punkt oli finishiga suhteliselt samal sirgel ja kuna punktide numbrid olid kaardil suhteliselt väiksed, siis jäi päris mitmel osalejal punkt esialgu märkamata.

Rajameistrina jäi kokkuvõttes rahule, sest ära kasutati praktiliselt kõik teevalikud, mida lootsin. Lisaks tehti veel mitmeid lõikeid ja ka paar sellist valikut, mida tegelikult ei uskunud, et tehakse. Näiteks 1.-st punktist 2.-se minnes arvasin, et pool etappi sõidetakse kindlasti teed pidi, mis kulges praktiliselt "punase joone" kõrval ja siis minnakse kas paremalt või vasakult ringi ja lootsin, et ehk proovitakse ka sihte pidi lõigata. Tegelikkusels läksid Väino Ellamik ja Janar Kadastu praktiliselt kohe asfaldile ja päris palju kasutati sihte.

Kaarti ja tehtud rajavalikuid näeb siit.

FERRINO 36h matkasport 2008

Võistlus toimus 30.05-01.06.2008 ja võistluskeskus asus Kirikumäel. Stardinumbrid jagati registreerimise järjekorras ja meie stardinumbriks oli kurjakuulutav 13. Etteruttavalt võib öelda, et midagi hullu meiega rajal õnneks ei juhtunud.

Enne starti mainisid korraldajad, et vahetusalasid on rajal päris palju. Ja tõepoolest rada oli huvitav ja mõnusalt vaheldusrikas(ratas -> jooks -> kanuu -> jooks -> lisaülesanne -> jooks -> kajak -> tõukeratas -> jooks -> ratas -> lisaülesanne -> ujumine -> jooks -> ratas -> kanuu -> jooks -> kajak -> jooks -> ratas). Mulle isiklikult meeldis raja juures väga see, et polnud ühte selgelt domineerivat ala. Jooksu ja ratta osatähtsus oli suhteliselt võrdne ja ka kanuud/kajaki oli päris palju.

Kiired kommentaarid.
Rada algas rattaga. Esimesed 2 punkti tegime suurest massist erinevad valikud. Kui esimese punktiga eriti ei kaotanud, siis teise punkti teevalikuga kaotasime ~6-7minutit, sest meie valitud otsetee osutus mõnes kohas suhteliselt sõidetamatuks ja suuri teid pidi ringi mineku variant oli tunduvalt kiirem. 3. punkti lähistel ei saanud me maja juurde välja jõudes kohe pihta, et kust tee keerab, aga peale mõningast kaardi uurimist leidsime õige teeotsa siiki kätte. 4-dasse punkti oli plaan minna alt ringiga ja tulla üles põllu nurka, kui punkt asuma pidi. Tegelikkuses tulime põllule välja üks teeots varem. Põhjus oli selles, et õige teeotsa juures pidi paremal olema oja, esimese juures aga mitte. Kuna leidsin oja ka esimese teeotsa juurest, siis tundus, et oleme juba õige teeotsa juures. Põllule jõudes selgus, et me pole sugugi laged nurgas ja seetõttu liikusime põllu serva pidi edasi. Kaardile märgitud punkti aukohta jõudes ei leidnud me sealt aga punkti. Surfasin seal lageda nurdas metsa alust pidi ringi ja kui ratta juurde tagasi jõudsin selgus, et Kaido ja Aigar olid koos suure massiga juba järgmisesse lageda nurka edasi läinud. Põrutasin siis neile järgi ja saime ka punkti, mis ei asunud sugugi kaardile kantud kohas, kätte. Ratta lõpuni liikusime koos Matkaspordi tiimiga.

Rattale järgnes jooks. Vahetusalas uuris Kaido seni jooksu kaardi esimest poolt, kuni mina teise osa punkte kaardile kandsin. Jooksu etapid läbisime selliselt, et etapi algul arutasime läbi kust kaudu kuskile minna ja siis Kaido luges kaarti. Jooksus ajas meid natuke segadusse laienenud karjäär ja kuna meie plaan oli mööduda karjäärist vasakult, siis kaldusime karjääri laienduse tõttu liiga vasakule. Viga tuli karjääri taga asunud tipuga ~10-12 minutit. 2 "orvandit", millest üks asus nina peal ja teine tee käänakul, leidsime ka siiski suhteliselt hästi üles. Jooksu lõpus nägime esimesi tiime kanuutamas.

Kui algul 3-kesi kanuusse istusime, siis oli kanuu kohe põhajs kinni ega liikunud kuskile poole. Selle peale kupatasime me Aigariga Kaido kohe kaldale ja punnisime edasi järve poole. Kui meie järve poole sõitsime tulid meile vastu Heiti ja Sixten, kes olid sama teinud Maretiga. Kui järvele tiiru peale olime teinud, siis mina otsustasin, et enne kui kraavis piisavalt vett pole me kanuusse ei roni. Panime kanuu kraavi ja lükkasime seda enda ees edasi. Algul lükkasin kanuud mina ja Aigar ning Kaido jalutasid kallast mööda. Mingi hetk võttis Kaido kanuust enda ja Aigari kotid ning ütles, et nemad hakkavad Aigariga nüüd sööma. Mina tirisin kanuud edasi ja varsti tuli vahetas Kaido mind välja. Piusa jõele jõudes sai vahelduva eduga isegi kanuuga sõita. Piusale jõudes selgus, et korraldajad olid kanuu etappi lühendanud ja sealt suunati meid jooksma. Jooks läks meil viperusteta ja peagi jõudsime kajakima.

Kuna sellises kajakis istusin ma esmakordselt, siis tekkis meil väike tõrge tüürimisega. Nimelt ei suutnud ma aru saada mida ja kuidas ma täpselt jalaga vajutama peaks, et tüür keeraks :-) Käisin peadpidi ka kajakis asja uurimas ja üritasin käega pedaale vajutada, aga tüüri keerama ei saanud. Amatöör ühesõnaga. Asja lahendasime nii, et Kaido istus kajaki keskel seljaga sõidusuunas ja tiris minu ja Aigari juhendamiste peale vajalikku nööri.

Kajakile järgnes tõukeratta etapp, mis mulle väga meeldis. Minu ainus mure oli see, et suhteliselt kohe peale Obinitsat sai otsa minu viimane jook. Aga Kaido vaatas legendi järgi, et peaksime tõukekatega jõudma suhteliselt rataste lähedale ja seal oli mul veel üks joogipudel. Täpselt nii ka oli.

Kuna ka teistel oli jook otsas või kohe kohe otsa saamas, siis käisime enne ratta esimest punkti Tabina järve teisel kaldal asunud talust vett küsimas. Pererahval oli esikus kohe tühi 5 liitrine kalja nõu olemas ja nad lasid selle lahkesti 2 korda täis ning meie valasime sealt oma joogipõied ja pudelid täis. 33-dast 34-dasse punkti minnes teadsin et meil jääb teele Asunduse pood. Kuna kell oli just 3 saanud, siis oli väike kahtlus, et pood võib kinni olla, aga õnneks oli kauplus avatud siiski 4-ni. Kaido käis seal poes tõi mingid kuklid, 2 pakki vorstikesi, paki keefiri ja mahla ning tegime seal kiire einestamise. Sel ajal kui meie poe ees sõime tuli üks kohalik tädike uurima, et mis me siin teeme ja kas kohalik maastik ja loodus meile meeldib. Uuris ka, et kas me juba lossimägedes käisime. Kaido vastas, et veel pole käinud, aga ehk veel läheme. Ja ega Kaido palju mööda ei pannud, sest selle ütluse peale vaatasin korra kaardile ja oli selge, et sinna me parajasti teel olemegi. Tädi rääkis meile veel, et legendi järgi olevat sinna kõvasti kulda maetud. Linnuse juures meid küll kulda otsima ei pandud, vaid punkti võtmiseks pidi üks meist köit pidi torni tippu ronima. Ronima läksin mina. Kaido ja Aigar mõõtsid seni torni ümbermõõtu ja lugesid trepi astmeid. Seejärel võtsime rattaga veel mõned punktid ja olime tagasi võistluskeskuses. Seal käis Kaido "kirbuga" ujumas ja seejärel ujus ka üle järve ja võttis järve keskelt ühe punkti. Kuna ujumisel pidi kaasas olema ka rõngas, siis mina soovitasin Kaidol rõngas kõhu alla panna ja nii ujuda. Kui me aga Aigariga teisele kaldale jõudsime, siis paistis, et Kaido ajab rõngast mööda järve taga. Nimelt püüdis ta seda ikka enda ees lükata, aga tuul viis rõnga pidevalt ära. Kui Kaido lõpuks kohale jõudis, siis kommenteeris, et see rõngas oli üks paras rist ja viletsus ja et ilma selleta oleks ta tükk maad kiiremini saanud. Tagasi suunati meid teiselt poolt ümber järve ja kästi ära mõõta laudtee pikkus. Kaido luges samme ja 15 meetrise eksimuse tõttu pidin 2 korda üleni magamikotti ja sealt välja ronima. Järve ääres saime ka teada, et lähimad jälitajad on meist maas üle poole tunni, sest kui meil järvele tiir peale tehtud oli, siis järgmised tiimid alles alustasid ujumist. Edasi liikusime taas rattaga.

Väike arutelu tekkis selle üle, et millist teed pidi sõita etapp 45-57. Kaido tahtis otse minna. Mulle meeldis jälle ringiga variant rohkem, sest tee, mis teise punkti minnes olutus kohati sõidetamatuks oli kaardile kantud palju suuremana, kui tee, mida pidi Kaido 57 punkti minna tahtis. Lõpuks otsustsime siiski, et läheme otse. Otse minnes tuli ratast päris tihti üle puude tassida ja kiirelt seal sõita ei saanud, aga nii hull antud tee siiski polnud kui ma algul kartsin. Siiski arvan, et ringiga oleksime 57 puntki ~10 minutit kiiremini sõitnud. Kuna 57. punkt asus järve kaldal, siis võis aimata, et järgneb mingi vee etapp. 57. punkti minnes jooksis meile vastu ISC segavõistkond ja saime teada, et ka jooksu tuleb veel.

Nagu aimanud olime tuligi vee etapp. Kanuuga tuli võtta 7 punkti. Kuna Kaido ütles, et juhendis oli kirjas, et võistkond peab punkte läbima koos ja viibima nägemisulatuses ja kanuu kohta erandit polnud tehtud, siis läbisime ka kõik kanuu punktid koos ja keegi joostes punkte võtma ei läinud. Kanuu 5-dast punktist 6-dasse liikudes kostus mingi hetk eest mõlade kolin ja kanuust käis läbi kahtlane värin. Kui Kaido Aigarilt päris, et mis juhtus hakkas Aigar naerma ja ütles ma vist jäin magama. Kusjuures kuni selle hetkeni kui Aigar Kaidole selg ees otsa kukkuma hakkas ei saanud mina küll aru, et Aigar tukub ees. Rütmi tunnetus oli tal igaljuhul ka une pealt väga hea ja mõla liikus pidevalt.

Kanuule järgnes jooks, mis õnnestus taas hästi. Kuna kaardilt võis välja lugeda, et Pulli järve ääres ootab meid veel mingi vee ülesanne, siis püüdsime tempot mitte alla lasta, et jõuaksime sinna valges. Metsas liikusime kõndides ja teedel ja suurematel sihtidel kerge sörgiga. Järve äärde jõudsimegi valges ja seal ootas meid mäluorienteerumine kajakidega. Aigar jäi kaldale ja meie läksime Kaidoga ruttu järvele. Paraku ei vaadnud me väga hoolikalt kaarti ja jõudsime 1. punkti asemel välja 3. dase punkti. Seal saime aga taas kaarti vaadata ja otsustasime, et 1. punkti läheme joostes. Kui lagedale jõudsime, kus punkt olema pidi, siis ei saanud me seda kohe kätte. Otsisime algul seda kaldast tundumalt kaugemalt. Lõpuks Kaido siiski leidis järve kaldalt punkti. Joostes tagasi kajaki juurde ja teisele kaldale 2. punkti. Seal polnud meil kaarti vaja vaadata, sest teadsime täpselt millise mäe peal 3. punkt asub ja võtsime suuna otse selle mäe peale. 4-da punktiga meil probleeme polnud. Kui 4-dast punktis tagasi liikuma hakkasime oli juba kergelt hämar ja kui me kajaki lõpetanud olime ütles Aigar, et järgmisi tiime pole veel tulnud. Samal ajal kui me Kaidoga kuivi riideid selga panime jõudis kajaki algusesse ka võistkond "Leto Svet". Selleks hetkeks oli väljas juba pime ja neid enam pimedas järvele ei lastud ja sellega oli põhimõtteliselt selge ka see, et lõpetame 5. kohaga. Tuli vaid lõpuni jõuda. Kuna meil Kaidoga oli kajakitamisest ja Aigaril kaldal ootamisest väga külm, siis tahsime väga sooja saada ja sörkisime "Leto Svet"-il eest ära. Punkti lähedal ei saanud me aga kohe kätte teed, mida pidi plaanisime punkti minna. Jõudsime välja õige mäe juurde ja kuna punkt pidi olema mäe vasaku otsa juures hakkasin mina sinna liikuma. Samal ajal hakkasid paistma taas "Leto Svet"-i lambid. Meid nähes küsisid nad, et kas oleme punkti juba leidnud. Vastasime, et veel mitte. Mõne hetke pärast said nad punkti kätte ja kutsusid ka meid sinna. Kusjuures selleks hetkeks kui nad ütlesid, et punkt on siin olin punktist vist 10-15m kaugusel ja suund oli täpselt punkti peale. Jooksu osa lõpuni jalutasime nendega koos.

Rattaga sai kiiremini minema "Leto Svet" ja teele välja keerates korra nende tagatulesid veel nägime, aga see oli ka kõik. Kuna Kaido halogeen oli selleks hetkeks kustunud, siis pidin mina kaarti lugema. Kuna ka minu lamp põles kõige nõrgema valgusega, siis pidin kaardi lugemiseks korduvalt seisma jääda, et kindel olla kus me parajasti oleme ja sujuvast liikumisest polnud juttugi. Lisaks kasutasin ma laskumistel ka päris palju pidureid. Naljalt ma seda tegema ei kipu, aga kuna kiire hoo pealt tekkinud tuule tõttu oli mul meeletult külm, siis selle vältimiseks otsustasin sõita aeglasemini. Natuke enne punkti jõudmist sättisin ühel laskumisel ühe käega lampi. Samal hetkel olid näo kõrgusel ees mingid oksad ja pead alla pannes õnnestus mul päris korralikult rattaga üle pea käia. 47. punktis vaatas Kaido kaarti ja ütles, et 60-dasse punkti pole keeruline sõita ja ta võib ise kaarti lugeda. Minul oli selle üle vaid hea meel. Une ja teadmise tõttu, et tagantpoolt meid enam keegi ei ohusta ei suutnud ma kaardi lugemisele nagunii 100% keskenduda. 60-da punkti juures saime taas kokku "Leto Svet"-iga ja liikusime praktiliselt koos kuni lõpuni.

Peale finishit sõime natuke ja läksime sauna. Oi küll oli hea peale 30 tundi rassimist soojas saunas istuda. Kui esimest korda saunast välja tulin arutasid Kaido ja Tanel Kannel midagi omavahel. Kaido igaljuhul Taneliga nõus ei olnud ja vaatas kahtlaselt tiigi poole ning ütles, et las nad siis vahivad kui tahavad ja läks sauna tagasi. Uurisin siis Tanelilt, et mille üle nad Kaidoga vaidlesid. Tanel hakkas naerma ja ütles, et Kaido oli näinud, et terve tiigi tagumine serv oli parte täis olnud, kes kõik teda vahtisid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe ja vaheldusrikkas rada oli ja meie jäime üritusega väga rahule.

Tulemused
Etappide ajad

Treening Kirikuküla neljapäevakul

Olin Tartu neljapäevakul Kirikukülas 22. mail seiklusraja rattaosa rajameister.
Panen siia üles ülesande, mis osalejatel lahendada tuli.
Legend
Info stardis
Ülesanne punktis 54
Rattakaart kõigi punktidega:

Tegelikkuses oli kasutada ka kvaliteetne Palu orienteerumiskaart, osad punktid olid Palu kaardil ja osad põhikaardil, punkti 59 polnud kummalgi kaardil.

Mõningaid finišialas kuuldud muljeid:

* suurem osa raalisid legendi alusel punkti 59 asukoha välja ja läksid otse punkti, mõned proovisid siiski ilma odomeetrita ka legendi järgi minna, aga ilma odomeetrita osutus see liiga raskeks

* legendis oli jäänud kirjutamata, et rattas on tegu valikorienteerumisega ja Andres Pae tegi punkte järjekorras 54-55-56-57-... Kommenteeris finišis, et kui juba neljandat korda ühte ja sedasama Palu teed pidi sõitis ja väga üllatavad inimesed vastu tulid punktist, siis tundus midagi imelikku olevat küll. 58-sse punkti minekul öeldi, et tegu on valikuga ja see viis moraali nii alla, et 58 jäi võtmata, aga finišis suutis Andres ikkagi naeratada :)

* Tõnu Hendrikson otsis punkti 54 kokku umbes 45 minutit, käis sisuliselt kõik 200 meetri raadiuse objektid läbi, ainult raiesmikule oli veel tiir peale tegemata. Lõpuks suutis ilma salakirja lahendamata aimata, et salakirja esimene sõna on "raiesmiku", aga ootas igaks juhuks ära sinna jõudnud poiste lahenduse (kui RA oli juba välja tulnud, siis hüüatas, et esimene sõna on "RAIESMIKU")

* Üldiselt olid rajaga rahul need, kes suutsid salakirjas 54. punkti täpsustuse lahendada ja punkti kätte said ning mitte eriti rõõmsad need, kellel see punkt leidmata jäi

* Anniki Inno ja Tiiu Jüriado leidsid tõenäoliselt kõige kiiremini punkti 54, Anniki ütles, et salakirja lahendamiseks ja punktis käimiseks kulus alla 5 minuti - seega oli võimalik see punkt kiiresti leida küll

* Viimased lõpetajad jõudsid juveliiri täpsusega finišisse, kell oli siis 22:59, st üks minut kontrollaja lõpuni :)

* Etapi 55-58 läbisid kõik minuga sel teemal vestelnud mööda asfalti paremalt ringi. Oleks pidanud vist punkti rohkem Palu poole nihutama ja kaardile kandma jõeületuskoha (kõik ei tea, et seal läheb maratonirada üle jõe ja on normaalselt sõidetav ja probleemideta läbitav, kaardi järgi võis ka karta, et tee läheb liiga talu lähedalt ja võib-olla ei soovi taluomanikud, et seda taluäärset teed pidi sõidetakse)

* Puu otsas olnud punkti 56 said ka tütarlapsed ilma probleemideta kätte

* Kuuse alla peidetud punkti 58 otsisid paljud minuga vestelnud, kohe ei satutud õige kuuse alla vaatama

Tulemused

Mona-X 2008

Kiire ülevaade.

Mona-X 2008 toimus 10.-11. mail Lätis Madona lähistel võistluskeskusega väikeses asulas nimega Jaunkalsnava.
Võistkonna suurus 4 inimest, kellest vähemalt üks pidi olema naisterahvas.
Võistlejatel tuli leida kaardi abil kontrollpunkte rattaga sõites ja joostes. Läbida legendi abil kümneid kilomeetreid mööda metsaradu ja leida tee peale jäävad kontrollpunktid, kusjuures pidevalt tuli mäkke ronida ja peale seda suurtel kiirustel allamäge kihutada.
Tuli kanuusõitu ja jalgsi liikumist kombineerides läbida oma poolt valitud punktid, kogudes etteantud punktisumma. Kusjuures võistkond võis jaguneda kaheks grupiks.
Tuli eriülesannetes jaguneda kaheks või neljaks ja leida metsas üles etteantud arv kontrollpunkte.
Tuli leida üles peidetud punkte, ujuda punktideni, ronida puude otsa ja teha mitme mehe torn, et silla all punktini ulatuks.
Osales 43 võistkonda. Eestlaste kohad: 1., 3., 5. ja 9.
Tulemused:
1. ISC Adventure Team (Rain Lond, Randy Korb, Maret Vaher, Sixten Sild) 15:14:56
2. E-Bike 17:12:46
3. Peraküla Krupp 17:38:16
...
5. Myrakaruds un divi tontis 17:52:31
...
9. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Kadri Limberg, Kristjan Karabelnik) 20:17:05
...
Kõik tulemused


Kaido muljed.

Idee võistlusel Mona-x osaleda sündis juba talvel. Peale pikki läbirääkimisi ja ühe võistkonnaliikme vahetumist sõitsime võistlema koosseisus Kaido, Aigar, Kadri ja Kristjan.
Kuna toimus eraldistart ja meie stardiaeg alles 12:36, siis otsustasime kohale sõita laupäeva hommikul. Minu õde Kaili oli lahkesti nõus laupäeval meid sinna ja pühapäeval tagasi transportima, et me ei peaks väsinuna ja magamatuna autot juhtima. Aitäh õeraas!

Enne starti läks nagu tavaliselt kiireks. Kui olime starti minemas ja kotid selga panime, karjatas Kadri: "Appi, k...t, see laseb läbi, mu selg on täiesti märg". Siis selguski, et eelmistel kordadel läbi lasknud joogipõis, mille Aigar nüüd ilusti kilekotti pani ja kinni teipis, oli ikkagi täiega läbi lasknud ja kott läbimärg. Mis seal ikka, õnneks oli kaasas varukott, pildusime kiiresti asjad ümber teise kotti ja jooksime starti. Hetk enne starti:


Startisime suurte sõjahüüete saatel. Rattas pidin mina kaarti lugema.

Ratta kaart:


Püüdsingi seda hoolikalt teha, aga kohe alguses sai üks minutine ringike tehtud. Edasi tuli sihti oodata, mööda mida punkti jõuda. Tuligi üks siht, aga see oli liiga vara - seda polnud kaardil. Siis tuli teine siht. Mulle tundus küll, et kaardi järgi on see liiga vara, kohe kurvi peal ja see oli sama suurusega siht kui eelmine, mida polnud kaardil, aga kuna sinna sihi peale läksid meeletud rattajäljed, siis polnud psühholoogiliselt eriti võimalik sellest sihist mööda sõita - nii saigi seal ca 7 minutit tühja mütatud (nagu ilmselt enamus võistkondi, muidu poleks seal sellist jämedat rattarada ees olnud) ja tagasi tuldud ja siis järgmisest teest punkti sõidetud.

Edasi tuli kanuuetapp aerofotoga:


Tuli koguda 150 punkti ja käia ära tiikide taga olevas kohustuslikus punktis, kus pidi kanuu ja kogu võistkond koos olema. Otsustasime, et Kadri ja Aigar sõidavad kanuuga ning mina ja Kristjan jookseme. Tegime plaani, kes mis punktid võtavad ja asusime teele. Probleemideta saime punktid võetud. Aigar ja Kadri jõudsid 1-2 minutit enne meid kogunemispunkti. Tagasi alguse-lõpu punkti minekuks otsustasime, et Kadri ja Aigar lähevad otse teed mööda jalgsi ning meie Kristjaniga anname kanuuga täiega itsi. Nii alustasimegi Kristjaniga täiel jõul kanuusõitu, kui järsku kuuleme Kadrit karjumas. Selgus, et neil oli tee peale vesi jäänud, kust nad üle ei saanud. Sõitsime siis kanuuga nende juurde ja sõidutasime üle tiigi. Peale seda otsustasime, et ikkagi Kadri ja Aigar lähevad kanuuga ning meie Kristjaniga jalutame jalgsi ja teeme esimese jalgsietapi plaani valmis.
Kanuuga tagasi tulles nägi Kadri üllatuslikult ISC Adventure Team-i. Kuidas see on võimalik? Olime neist 16 minutit hiljem startinud, vahepeal 8 minutit viga teinud ja kogu kanuuetapi läbinud. Mis toimub? Peale võistlust saime teada, et Randy oli kohe alguses kukkunud ja ka Mareti ning Sixteni endaga kaasa tõmmanud. Randy esiratas oli totaalselt kaheksa olnud ning Sixten näitas pikka lõikehaava peos. Aga nad said Randy esiratta enam-vähem sirgeks ja vaatamata haavadele tegid ikkagi kõigile rohkem kui 2 tunniga ära. Siinkohal minupoolne austusavaldus!

Järgnes jooksuetapp 9-10 km sama aerofotoga, millega kanuugi. Kristjan luges täpselt kaarti. Punkti piirkonda jõudsime alati veatult, paari punkti piirkonnas oli minutisi punkti otsimisi. Kohati alguses ja kohati lõpus teedel kasutasime ka kummi Kadri vedamiseks.

Edasi uuesti rattale. Alguses kasutasime ka veosüsteemi Kadri vedamiseks (suur tänu Marttile, kes veosüsteemi turvatoru kinnituskonstruktsiooni projekteeris ja realiseeris), aga see väsitas mind ja Kristjanit piisavalt ära, et peale esimeste punktide läbimist me eriti enam vedama ei kippunud :)

10. punkti lähistel oli suur võistlejate kogunemine. Kuni 10 võistkonda oli seal tee ääres maja lähistel kogunenud, osad oli maja lähistel, osad põllu peal metsa poole teel ja kostus tõenäoliselt vihase majaomaniku karjumist. Meie lätikeelsest jutust aru ei saanud ja üritasime lätlaste järgi ja võimalikult majast eemal metsa alla saada, aga üks hetk Kadri hüüdis, et omanik jookseb vihaselt meie poole. Olime koos ühe läti tiimiga ja siis jooksime täiega ratastega metsa all, et eest ära saada. Õnneks saime varsti mingi tee peale, mida kaardil polnud ja seal sõitsime kergendatult hingates metsasügavusse. Punkt ise oli vare metsa kesksel. Maja juurde jõudes olin arvanud, et oleme keskmise majapidamise juures, aga kuna tundus, et tee lõppes ja kuna kogu lätlaste kamp sealtkaudu metsa alla suundus, siis tegin järelduse, et oleme viimaste majapidamiste juurde jõudnud. Seetõttu tahtsin punkti juba selle tee kõrvalt leida, kuhu me ratastega sattusime, tegelikult tuli aga veel jupp maad mööda metsa rattaid punkti vedada. Õnneks oli metsa all piisavalt suur rahvamass, kellega koos saime ka punkti leitud. Kristjan ronis probleemideta puu otsa punkti komposteerima.

11. punkti lähistel tegi headmeelt kaevu olemasolu ühe maja õues, kus me lätlaste eeskujul oma joogitopsid täitsime.

12. punkti minnes juhtus siis suurim orienteerumisviga. Etapi algusosa läks probleemideta. Kuid siis pöörasin ma tõenäoliselt üks teeots liiga vara metsa alla. Sellest poleks väga probleemi olnud, sest see tee ühines mõne aja pärast teega, mis oleks õigest sissekeeramise kohast tulnud, aga enne seda jäi üks teerist. Kristjan hõikas mulle, et keera paremale (selle ristuva tee peal olid suuremahulised rattajäljed). Kaardi järgi poleks tohtinud paremale keerata, aga kuna lootsin, et ehk on valli taga järv, mis punktiobjektiks pidi olema, siis keerasimegi paremale. Järve polnud. Nüüd oleksin pidanud stopp hüüdma (kaart oli minu käes ja mina olin kaardilugeja), aga kahjuks ei teinud ma seda. Rääkisin teistele, et kaart ei klapi, aga Kristjan ütles, et näe rõõmsad inimesed tulevad meile vastu, kes on just punktist tulnud ja nii alustasimegi seda lõputut rada eikuhugi. Vahepeal kurtsin veel, et kaardi järgi me ammu enam ei liigu, aga mind rahustati, et läheb allamäge ja palju rattajälgi on, ju see järv kah kohe-kohe tuleb. Aga ei tulnud. Mingi võistkond jõudis meile järele ja sõitis mäest üles. Kuna midagi targemat enam pähe ei tulnud, siis järgnesime neile ja ronisime Vällamäe tüüpi mäe otsa, kus leidsime punkti, millel oli mingi imelik number DK44. Tegin järelduse, et see peab olema legendiorienteerumise punkt ning meil tuleb tagasi minna kohta, kust paremal pöörasime. See oli kõigile raske hetk. Moraal oli nullis. Tundsin ennast väga halvasti, see kõik oli ju minu süü, kaart oli minu käes ja oleksin pidanud võistkonna selle järgi punkti viima. Tagasi ärapööramiskohta liikudes püüdsin aimata meie asukohta ja õnneks suutsingi seda teha ning poolel teel paremale pööramise kohta tegime lõike ja meil jäi 1-2 km tagasitiirust tegemata siiski. 12. punkt ise oli järve peal kunagise purde otsas, kuhu tuli kõhuni vees sumbata - päris karastav oli. Viga selle punktiga vast umbes 25 minutit. Pluss moraali langusest tingitud ajakaotus edasisel distantsil.

Edasi järgnes legendi järgi rattaorienteerumine põhiliselt metsateedel. Selle läbisime vigadeta. Saime täpselt õigesti kõik pöörded tehtud. Kristjan ütles, kui palju minna ja mida peale distantsi täitumist teha ning mina oma odomeetri alusel viisin saadud käsud ellu. Tuli palju mäkke tõusta ja siis täie hooga mäest alla kihutada - mulle see väga meeldis. Legend suunas meid ka korduvalt samadele teedele, kust siis tuli erinevatest kohtadest ära pöörata - see oli väga hea, ei saanud ainult jälgede järgi sõita, pidi kogu aeg ise täpselt legendi lugema ja vahemaid mõõtma.

Legendiorienteerumise sees oli ka 3 lisaülesannet.

Esimeses lisaülesandes tuli 16-st metsas olevast kontrollpunktist 12 üles leida, kasutada oli 2 kaarti koos kontrollkaartidega:


Mina ja Kristjan käisime siis kohalikke mägesid forsseerimas, mida kaardile polnud kantud - tegu oli ilma reljeefita kaardiga, kusjuures ka teised objektid olid valikuliselt kaardile jäetud. Mina tegin esimese punktiga umbes 1 minuti viga, järgmised sain täpselt kätte. Jõudsime Kristjaniga praktiliselt samal ajal tagasi.

Teises lisaülesandes tuli leida 200 meetri raadiusest 3 peidetud punkti. Kohtunike laual oli skeem, kus oli umbes näidatud punktide paiknemine maastikul. Ühe punkti piirkond asus teisel pool piklikku järve, kuhu siis mina punkti komposteerima ujusin. Teised jäid kahte ülejäänud punkti otsima. Kui tagasi jõudsin, siis polnud teisi punkte veel leitud, aga Kristjan oli ühe võistkonna tegutsemisest järeldanud, et nad said punkti kätte, kammisime siis koos Kristjaniga sealkandis ja paari minuti jooksul saimegi punkti kätte. Kolmanda punkti otsingul võtsime mitu korda kohtunike juurest suuna ja üritasime samme lugeda, aga ei jõudnud punkti. Lõpuks Kristjan leidis punkti, ise kommenteeris, et oli "ära eksinud" ja siis lihtsalt komistas punktile otsa.

Kolmandas lisaülesandes tuli 14-st metsas olevast punktist 10 üles leida. Kasutada oli 4 kaarti koos kontrollkaartidega:


Seekord oli reljeef olemas, aga osaliselt oli muud infot ära jäetud. Käisime kolmes grupis: mina ja Kristjan üksi ning Kadri koos Aigariga. Jõudsime kõik praktiliselt samal ajal tagasi. Kuna oli juba täiesti pime ja Kadri esimene halogeeniaku sai tühjaks, siis otsustasime akud nii ära jagada, et kolm saaksid kogu öö halogeeni kasutada. Aga kui läksin rattakotist suuri akusid võtma siis selgus karm tõsiasi, et rattakoti lukk oli katki läinud ja kuna "tark rattakoti disainer" oli koti luku disaininud nii, et selle katkiminekul kukuvad asjad sõidu peal kotist kenasti välja, siis olime mõlemad 5-tunnised akud ja osa rattaparandusatributikat kaotanud kuhugi Lätimaa teedele. Seega oli meil nelja peale kasutada kaks väikest halogeeniakut ning mõned seasilmad olematu tulega. Aga nüüd ma vähemalt tean, mille alusel rattakotti valida.

Legendiorienteerumise lõpu ja kaardi järgi rattaorienteerumise teise osa liikusime ühe halogeeni valgel rahulikult koos, et kõik pimedas rattaga sõites ellu jääksid. Kuni minul olev halogeen töötas, lugesin mina kaarti. Kui minul olev aku tühjaks sai, pani Kristjan oma halogeeni põlema ja andsin kaardi talle üle.

Ratas lõppes võistluskeskuses. Seal sõime ja täiendasime veevarusid ning asusime teele viimasele jooksuetapile, milleks oli ring linnulennult 25 kilomeetriga. Kaart oli mõõtkavas 1:50000. Esialgu tundus mulle, et tegu on mingi veneaegse kaardiga ja seetõttu kombineerisime seda maksimaalselt ratta 1:100000 kaardiga. Kristjan luges kaarti ja hakkasimegi minema.



Esimene punkt oli tiigi keskel. Kristjan sai praktiliselt mööda punast joont minnes selle punkti juurde lagipähe. Mina käisin siis sumpasin tiigi keskele saarele punkti komposteerima. Sinna sain mindud poolde reide ulatuvast veest. Tagasi aga hakkasin liiga otse tulema ja sain kõhuni vette, peale seda läksin tagasi ja tulin sinnamindud teed tagasi, vesi poolde reide.

Teise punkti minnes tahtsime üle jõe minna sama silla kaudu, kust ratastega olime üle tulnud. Aga jõe ääres ei kuulanud ma piisavalt kaardilugeja Kristjanit ja turnisime ühes kohas mööd risu ja puid üle. Pärast selgus, et umbes 40 meetrit ennne silda - nagu Kristjan oli meile lubanud, et kohe-kohe peab sild olema. Punkti piirkonnas nägime ühte teist võistkonda. Meid nähes pöörasid nad otsa ringi ja läksid orbiidile, Kristjan aga sai peagi punkti kätte. Rohkem ei näinud me jooksuetapil mitte ühtegi võistkonda.

Ka ülejäänud punktid sai Kristjan veatult kätte. Väga hea töö! Viimases punktis silla all tegime Aigariga veel pätipukki, et Kristjan ulatuks punkti komposteerima. Viimase etapi ja finishietapi jooksime enamus maad. Kadri kommenteeris, et ta vist läheb ja jookseb see aasta veel maratoni - jaksas peale 19 tunnist rassimist kenasti joosta küll.

Siis tuli finiš. Mõnus oli lõpetada ISC ja Peraküla Krupi tervituste saatel. Hea meel oli, et vaatamata rajal juhtunud mõningatele viperustele suutsime võistluse kenasti lõpetada. Eriti tahaks kiita Kadrit, kes oli väga tubli ja pidas probleemideta pika võistluse vastu. Startisime laupäeval 12:36 ja finišeerisime pühapäeval kell 8:53, seega olime rajal 20 tundi ja 17 minutit. Rattaga sõitsime 120 kilomeetrit ning jooksime-kõndisime suurusjärk 40-50 kilomeetrit.
Tulemuste selgumisel oli kergendav see, et ettepoole oleks meil raske jõuda olnud, isegi selle suure vea mittetegemise korral. Ja et järgmine meile suht vähe kaotas, siis oli hea meel, et lõpus viimased etapid ikkagi jooksime.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli minu üks eredamaid seiklusspordielamusi. Rajameister oli rajaga vaeva näinud ja võistlejana oli seda nauditav läbida.

Ilves-3 ehk kuidas ma metsa ära kadusin :-)

Sai siis nädalavahetusel osaletud 3-päevasel orienteerumisvõistlusel ILVES-3. Kirja pannes valisin muidugi täispaketi ehk klassi M21E, kus rajad olid vastavalt: 7,6km 23KP, 15,2km 19KP ja 10,2km 18KP.

Esimesel päeval suutsin 9 ja 10 punkti vahel 90° õigest kursist kõrvale keerata ja ühe korraliku poogna joonistada. 10- dast punktist välja joostes ei vaatanud korralikult kompassi ja jooksin punktist vales suunas välja. Etapi 16-17 läksin teadlikult ümber mäe. Kartsin natuke küll rohelist, kuid tegelikkuses oli praktiliselt kogu tee hästi joostav. Vaid viimane soo äärne lõik oli risune. Tulemused siin ja minu rada siin.

Teisel päeval tuli suurim ajakaotus 2. punkti minnes. Ei saa siiani aru, miks ma etapi keskel ristuvale teele jõudes otsustasin kõigepealt 180° vales suunas joosta ja siis veel läbi metsa punkti poole minema hakata. Plaan oli muidugi teed pidi punktile läheneda, aga ... 9-das punktis jõin ja hakkasin liikuma 10-da punkti suunas. Umbes 100m pärast meenus, et punkt jäi võtmata! Egas midagi ots ringi ja võtsin punkti ka ära. Ülejäänud raja mõtlesin muidugi, et kas 5-da punkti ikka võtsin ära või jäi see ka joomise tõttu võtmata. Raja lõpuosas tegin punkti piirkondades veel mõned väiksed vead, aga ei miskit hullu. Tulemused siin ja minu rada siin. Koju minnes tegin veel Valgas 16km rullisõidu. Päris mõnusate tõusude ja laskumistega rada oli. Ühel laskumisel näitas GPS kiiruseks 39,7km/h.

Kolmanda päeva hommikul andsid eelnevad päevad endast kerge väsimuse näol tunda. Sellest hoolimata võtsin starti minnes plaani joosta rada läbi ajaga alla 1:30. Esimesed punktid sain suhteliselt hästi kätte ja umbes poole tunnise jooksu järel läks ka enesetunne paremaks. 13. punktist välja joostes vaatasin kella ja järgi jäänud rada ja tundus reaalne joosta aeg alla 1:25. Paraku nii päris ei läinud, sest 14. punkti minnes kadusin ma totaalselt ära ja 14. punkti leidmiseks kulus mul aega 37:59 ehk kiirus peaaegu 53 min/km. Kõik sai alguse sellest, et tegin taas enda jaoks väga tüüpilise vea. Nimelt vaatan etapil omale välja mingid pidepunktid, mille järgi joosta. Seekord oli plaan joosta mööda sihti üle kahe soo, üle künka, lohust läbi ja suund punkti peale võtta künka pealt kuhu paremalt tuleb sisse rada. Peaaegu nii tegingi. Ainuke viga oli selles, et suuna võtsin punkti peale juba peale esimest sood :-) Sellised vead on mulle väga tüüpilised. Palju suurem viga oli aga selles, et kui avastasin, et asjad ei klapi, siis seekord mitte ei alustanud sellest, et kus ma viimati 100% paigas olin vaid üritasin kaarti oma arvatava asukohaga klapitada. Pidepunktiks võtsin muidugi koha, kust olin plaaninud sihilt ära keerata. Ja otseloomulikult keeldusin omale kangekaelselt teadvustamast tõsiasja, et olin varem sihilt ära keeranud. Nii ma seal siis surfasin. Paika panema ka ei raatsinud ennast minna, sest punkt pidi ju kuskil siin samas olema :-) Lõpuks võtsin vastu otsuse, et lähen panen ennast punktist lõunasse jääva tee peal ikkagi paika ja tulen sealt uuesti punktile peale. Nii tegingi. Pain ennast paika ja hakkasin punkti minema. Paraku mitte enam 14-dasse vaid juba 15-dasse :-) Mingi hetk ikka avastasin, et võiks 14-da ka ära võtta ja pöörasin otsa taas ringi. Surfasin veel natuke soo ääres ringi ja kui kella pealt vaatasin, et kontrollaeg saab täis vähem kui 15 minuti pärast, otsustasin, et lähen uuesti teele välja ja võtan sealt nüüd suuna õigele punktile. Teele suundudes avastasin enda eest ühtäkki ühe punkti, mille numbrit kontrollides selgus, et tegu selle sama punktiga, mida ma üle poole tunni taga olin ajanud :-)

Tulemused siin ja minu rada siin. 13-da ja 14-da punkti vahel tiirutasin tõenäoliselt rohkemgi ringi kui joonistada suutsin :-)

Plaan vs tegelikkus: