Esmaspäev, 12. mai 2008

Mona-X 2008

Kiire ülevaade.

Mona-X 2008 toimus 10.-11. mail Lätis Madona lähistel võistluskeskusega väikeses asulas nimega Jaunkalsnava.
Võistkonna suurus 4 inimest, kellest vähemalt üks pidi olema naisterahvas.
Võistlejatel tuli leida kaardi abil kontrollpunkte rattaga sõites ja joostes. Läbida legendi abil kümneid kilomeetreid mööda metsaradu ja leida tee peale jäävad kontrollpunktid, kusjuures pidevalt tuli mäkke ronida ja peale seda suurtel kiirustel allamäge kihutada.
Tuli kanuusõitu ja jalgsi liikumist kombineerides läbida oma poolt valitud punktid, kogudes etteantud punktisumma. Kusjuures võistkond võis jaguneda kaheks grupiks.
Tuli eriülesannetes jaguneda kaheks või neljaks ja leida metsas üles etteantud arv kontrollpunkte.
Tuli leida üles peidetud punkte, ujuda punktideni, ronida puude otsa ja teha mitme mehe torn, et silla all punktini ulatuks.
Osales 43 võistkonda. Eestlaste kohad: 1., 3., 5. ja 9.
Tulemused:
1. ISC Adventure Team (Rain Lond, Randy Korb, Maret Vaher, Sixten Sild) 15:14:56
2. E-Bike 17:12:46
3. Peraküla Krupp 17:38:16
...
5. Myrakaruds un divi tontis 17:52:31
...
9. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Kadri Limberg, Kristjan Karabelnik) 20:17:05
...
Kõik tulemused


Kaido muljed.

Idee võistlusel Mona-x osaleda sündis juba talvel. Peale pikki läbirääkimisi ja ühe võistkonnaliikme vahetumist sõitsime võistlema koosseisus Kaido, Aigar, Kadri ja Kristjan.
Kuna toimus eraldistart ja meie stardiaeg alles 12:36, siis otsustasime kohale sõita laupäeva hommikul. Minu õde Kaili oli lahkesti nõus laupäeval meid sinna ja pühapäeval tagasi transportima, et me ei peaks väsinuna ja magamatuna autot juhtima. Aitäh õeraas!

Enne starti läks nagu tavaliselt kiireks. Kui olime starti minemas ja kotid selga panime, karjatas Kadri: "Appi, k...t, see laseb läbi, mu selg on täiesti märg". Siis selguski, et eelmistel kordadel läbi lasknud joogipõis, mille Aigar nüüd ilusti kilekotti pani ja kinni teipis, oli ikkagi täiega läbi lasknud ja kott läbimärg. Mis seal ikka, õnneks oli kaasas varukott, pildusime kiiresti asjad ümber teise kotti ja jooksime starti. Hetk enne starti:


Startisime suurte sõjahüüete saatel. Rattas pidin mina kaarti lugema.

Ratta kaart:


Püüdsingi seda hoolikalt teha, aga kohe alguses sai üks minutine ringike tehtud. Edasi tuli sihti oodata, mööda mida punkti jõuda. Tuligi üks siht, aga see oli liiga vara - seda polnud kaardil. Siis tuli teine siht. Mulle tundus küll, et kaardi järgi on see liiga vara, kohe kurvi peal ja see oli sama suurusega siht kui eelmine, mida polnud kaardil, aga kuna sinna sihi peale läksid meeletud rattajäljed, siis polnud psühholoogiliselt eriti võimalik sellest sihist mööda sõita - nii saigi seal ca 7 minutit tühja mütatud (nagu ilmselt enamus võistkondi, muidu poleks seal sellist jämedat rattarada ees olnud) ja tagasi tuldud ja siis järgmisest teest punkti sõidetud.

Edasi tuli kanuuetapp aerofotoga:


Tuli koguda 150 punkti ja käia ära tiikide taga olevas kohustuslikus punktis, kus pidi kanuu ja kogu võistkond koos olema. Otsustasime, et Kadri ja Aigar sõidavad kanuuga ning mina ja Kristjan jookseme. Tegime plaani, kes mis punktid võtavad ja asusime teele. Probleemideta saime punktid võetud. Aigar ja Kadri jõudsid 1-2 minutit enne meid kogunemispunkti. Tagasi alguse-lõpu punkti minekuks otsustasime, et Kadri ja Aigar lähevad otse teed mööda jalgsi ning meie Kristjaniga anname kanuuga täiega itsi. Nii alustasimegi Kristjaniga täiel jõul kanuusõitu, kui järsku kuuleme Kadrit karjumas. Selgus, et neil oli tee peale vesi jäänud, kust nad üle ei saanud. Sõitsime siis kanuuga nende juurde ja sõidutasime üle tiigi. Peale seda otsustasime, et ikkagi Kadri ja Aigar lähevad kanuuga ning meie Kristjaniga jalutame jalgsi ja teeme esimese jalgsietapi plaani valmis.
Kanuuga tagasi tulles nägi Kadri üllatuslikult ISC Adventure Team-i. Kuidas see on võimalik? Olime neist 16 minutit hiljem startinud, vahepeal 8 minutit viga teinud ja kogu kanuuetapi läbinud. Mis toimub? Peale võistlust saime teada, et Randy oli kohe alguses kukkunud ja ka Mareti ning Sixteni endaga kaasa tõmmanud. Randy esiratas oli totaalselt kaheksa olnud ning Sixten näitas pikka lõikehaava peos. Aga nad said Randy esiratta enam-vähem sirgeks ja vaatamata haavadele tegid ikkagi kõigile rohkem kui 2 tunniga ära. Siinkohal minupoolne austusavaldus!

Järgnes jooksuetapp 9-10 km sama aerofotoga, millega kanuugi. Kristjan luges täpselt kaarti. Punkti piirkonda jõudsime alati veatult, paari punkti piirkonnas oli minutisi punkti otsimisi. Kohati alguses ja kohati lõpus teedel kasutasime ka kummi Kadri vedamiseks.

Edasi uuesti rattale. Alguses kasutasime ka veosüsteemi Kadri vedamiseks (suur tänu Marttile, kes veosüsteemi turvatoru kinnituskonstruktsiooni projekteeris ja realiseeris), aga see väsitas mind ja Kristjanit piisavalt ära, et peale esimeste punktide läbimist me eriti enam vedama ei kippunud :)

10. punkti lähistel oli suur võistlejate kogunemine. Kuni 10 võistkonda oli seal tee ääres maja lähistel kogunenud, osad oli maja lähistel, osad põllu peal metsa poole teel ja kostus tõenäoliselt vihase majaomaniku karjumist. Meie lätikeelsest jutust aru ei saanud ja üritasime lätlaste järgi ja võimalikult majast eemal metsa alla saada, aga üks hetk Kadri hüüdis, et omanik jookseb vihaselt meie poole. Olime koos ühe läti tiimiga ja siis jooksime täiega ratastega metsa all, et eest ära saada. Õnneks saime varsti mingi tee peale, mida kaardil polnud ja seal sõitsime kergendatult hingates metsasügavusse. Punkt ise oli vare metsa kesksel. Maja juurde jõudes olin arvanud, et oleme keskmise majapidamise juures, aga kuna tundus, et tee lõppes ja kuna kogu lätlaste kamp sealtkaudu metsa alla suundus, siis tegin järelduse, et oleme viimaste majapidamiste juurde jõudnud. Seetõttu tahtsin punkti juba selle tee kõrvalt leida, kuhu me ratastega sattusime, tegelikult tuli aga veel jupp maad mööda metsa rattaid punkti vedada. Õnneks oli metsa all piisavalt suur rahvamass, kellega koos saime ka punkti leitud. Kristjan ronis probleemideta puu otsa punkti komposteerima.

11. punkti lähistel tegi headmeelt kaevu olemasolu ühe maja õues, kus me lätlaste eeskujul oma joogitopsid täitsime.

12. punkti minnes juhtus siis suurim orienteerumisviga. Etapi algusosa läks probleemideta. Kuid siis pöörasin ma tõenäoliselt üks teeots liiga vara metsa alla. Sellest poleks väga probleemi olnud, sest see tee ühines mõne aja pärast teega, mis oleks õigest sissekeeramise kohast tulnud, aga enne seda jäi üks teerist. Kristjan hõikas mulle, et keera paremale (selle ristuva tee peal olid suuremahulised rattajäljed). Kaardi järgi poleks tohtinud paremale keerata, aga kuna lootsin, et ehk on valli taga järv, mis punktiobjektiks pidi olema, siis keerasimegi paremale. Järve polnud. Nüüd oleksin pidanud stopp hüüdma (kaart oli minu käes ja mina olin kaardilugeja), aga kahjuks ei teinud ma seda. Rääkisin teistele, et kaart ei klapi, aga Kristjan ütles, et näe rõõmsad inimesed tulevad meile vastu, kes on just punktist tulnud ja nii alustasimegi seda lõputut rada eikuhugi. Vahepeal kurtsin veel, et kaardi järgi me ammu enam ei liigu, aga mind rahustati, et läheb allamäge ja palju rattajälgi on, ju see järv kah kohe-kohe tuleb. Aga ei tulnud. Mingi võistkond jõudis meile järele ja sõitis mäest üles. Kuna midagi targemat enam pähe ei tulnud, siis järgnesime neile ja ronisime Vällamäe tüüpi mäe otsa, kus leidsime punkti, millel oli mingi imelik number DK44. Tegin järelduse, et see peab olema legendiorienteerumise punkt ning meil tuleb tagasi minna kohta, kust paremal pöörasime. See oli kõigile raske hetk. Moraal oli nullis. Tundsin ennast väga halvasti, see kõik oli ju minu süü, kaart oli minu käes ja oleksin pidanud võistkonna selle järgi punkti viima. Tagasi ärapööramiskohta liikudes püüdsin aimata meie asukohta ja õnneks suutsingi seda teha ning poolel teel paremale pööramise kohta tegime lõike ja meil jäi 1-2 km tagasitiirust tegemata siiski. 12. punkt ise oli järve peal kunagise purde otsas, kuhu tuli kõhuni vees sumbata - päris karastav oli. Viga selle punktiga vast umbes 25 minutit. Pluss moraali langusest tingitud ajakaotus edasisel distantsil.

Edasi järgnes legendi järgi rattaorienteerumine põhiliselt metsateedel. Selle läbisime vigadeta. Saime täpselt õigesti kõik pöörded tehtud. Kristjan ütles, kui palju minna ja mida peale distantsi täitumist teha ning mina oma odomeetri alusel viisin saadud käsud ellu. Tuli palju mäkke tõusta ja siis täie hooga mäest alla kihutada - mulle see väga meeldis. Legend suunas meid ka korduvalt samadele teedele, kust siis tuli erinevatest kohtadest ära pöörata - see oli väga hea, ei saanud ainult jälgede järgi sõita, pidi kogu aeg ise täpselt legendi lugema ja vahemaid mõõtma.

Legendiorienteerumise sees oli ka 3 lisaülesannet.

Esimeses lisaülesandes tuli 16-st metsas olevast kontrollpunktist 12 üles leida, kasutada oli 2 kaarti koos kontrollkaartidega:


Mina ja Kristjan käisime siis kohalikke mägesid forsseerimas, mida kaardile polnud kantud - tegu oli ilma reljeefita kaardiga, kusjuures ka teised objektid olid valikuliselt kaardile jäetud. Mina tegin esimese punktiga umbes 1 minuti viga, järgmised sain täpselt kätte. Jõudsime Kristjaniga praktiliselt samal ajal tagasi.

Teises lisaülesandes tuli leida 200 meetri raadiusest 3 peidetud punkti. Kohtunike laual oli skeem, kus oli umbes näidatud punktide paiknemine maastikul. Ühe punkti piirkond asus teisel pool piklikku järve, kuhu siis mina punkti komposteerima ujusin. Teised jäid kahte ülejäänud punkti otsima. Kui tagasi jõudsin, siis polnud teisi punkte veel leitud, aga Kristjan oli ühe võistkonna tegutsemisest järeldanud, et nad said punkti kätte, kammisime siis koos Kristjaniga sealkandis ja paari minuti jooksul saimegi punkti kätte. Kolmanda punkti otsingul võtsime mitu korda kohtunike juurest suuna ja üritasime samme lugeda, aga ei jõudnud punkti. Lõpuks Kristjan leidis punkti, ise kommenteeris, et oli "ära eksinud" ja siis lihtsalt komistas punktile otsa.

Kolmandas lisaülesandes tuli 14-st metsas olevast punktist 10 üles leida. Kasutada oli 4 kaarti koos kontrollkaartidega:


Seekord oli reljeef olemas, aga osaliselt oli muud infot ära jäetud. Käisime kolmes grupis: mina ja Kristjan üksi ning Kadri koos Aigariga. Jõudsime kõik praktiliselt samal ajal tagasi. Kuna oli juba täiesti pime ja Kadri esimene halogeeniaku sai tühjaks, siis otsustasime akud nii ära jagada, et kolm saaksid kogu öö halogeeni kasutada. Aga kui läksin rattakotist suuri akusid võtma siis selgus karm tõsiasi, et rattakoti lukk oli katki läinud ja kuna "tark rattakoti disainer" oli koti luku disaininud nii, et selle katkiminekul kukuvad asjad sõidu peal kotist kenasti välja, siis olime mõlemad 5-tunnised akud ja osa rattaparandusatributikat kaotanud kuhugi Lätimaa teedele. Seega oli meil nelja peale kasutada kaks väikest halogeeniakut ning mõned seasilmad olematu tulega. Aga nüüd ma vähemalt tean, mille alusel rattakotti valida.

Legendiorienteerumise lõpu ja kaardi järgi rattaorienteerumise teise osa liikusime ühe halogeeni valgel rahulikult koos, et kõik pimedas rattaga sõites ellu jääksid. Kuni minul olev halogeen töötas, lugesin mina kaarti. Kui minul olev aku tühjaks sai, pani Kristjan oma halogeeni põlema ja andsin kaardi talle üle.

Ratas lõppes võistluskeskuses. Seal sõime ja täiendasime veevarusid ning asusime teele viimasele jooksuetapile, milleks oli ring linnulennult 25 kilomeetriga. Kaart oli mõõtkavas 1:50000. Esialgu tundus mulle, et tegu on mingi veneaegse kaardiga ja seetõttu kombineerisime seda maksimaalselt ratta 1:100000 kaardiga. Kristjan luges kaarti ja hakkasimegi minema.



Esimene punkt oli tiigi keskel. Kristjan sai praktiliselt mööda punast joont minnes selle punkti juurde lagipähe. Mina käisin siis sumpasin tiigi keskele saarele punkti komposteerima. Sinna sain mindud poolde reide ulatuvast veest. Tagasi aga hakkasin liiga otse tulema ja sain kõhuni vette, peale seda läksin tagasi ja tulin sinnamindud teed tagasi, vesi poolde reide.

Teise punkti minnes tahtsime üle jõe minna sama silla kaudu, kust ratastega olime üle tulnud. Aga jõe ääres ei kuulanud ma piisavalt kaardilugeja Kristjanit ja turnisime ühes kohas mööd risu ja puid üle. Pärast selgus, et umbes 40 meetrit ennne silda - nagu Kristjan oli meile lubanud, et kohe-kohe peab sild olema. Punkti piirkonnas nägime ühte teist võistkonda. Meid nähes pöörasid nad otsa ringi ja läksid orbiidile, Kristjan aga sai peagi punkti kätte. Rohkem ei näinud me jooksuetapil mitte ühtegi võistkonda.

Ka ülejäänud punktid sai Kristjan veatult kätte. Väga hea töö! Viimases punktis silla all tegime Aigariga veel pätipukki, et Kristjan ulatuks punkti komposteerima. Viimase etapi ja finishietapi jooksime enamus maad. Kadri kommenteeris, et ta vist läheb ja jookseb see aasta veel maratoni - jaksas peale 19 tunnist rassimist kenasti joosta küll.

Siis tuli finiš. Mõnus oli lõpetada ISC ja Peraküla Krupi tervituste saatel. Hea meel oli, et vaatamata rajal juhtunud mõningatele viperustele suutsime võistluse kenasti lõpetada. Eriti tahaks kiita Kadrit, kes oli väga tubli ja pidas probleemideta pika võistluse vastu. Startisime laupäeval 12:36 ja finišeerisime pühapäeval kell 8:53, seega olime rajal 20 tundi ja 17 minutit. Rattaga sõitsime 120 kilomeetrit ning jooksime-kõndisime suurusjärk 40-50 kilomeetrit.
Tulemuste selgumisel oli kergendav see, et ettepoole oleks meil raske jõuda olnud, isegi selle suure vea mittetegemise korral. Ja et järgmine meile suht vähe kaotas, siis oli hea meel, et lõpus viimased etapid ikkagi jooksime.

Kokkuvõtteks võib öelda, et see oli minu üks eredamaid seiklusspordielamusi. Rajameister oli rajaga vaeva näinud ja võistlejana oli seda nauditav läbida.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Te võisite meid näha küll kanuuetapil. Ainuke vahe on see, et kuna meie alustasime seda ülesannet jooksuga, siis selleks ajaks oli meil tehtud ajaliselt pikem jooksuring ja tõenäoliselt ka kanuuetapp või osa sellest, mis võttis ainult 40 minutit.

Vaatamata sellele, et 3/4 meie võistkonnast oli korraliku kukkumise teinud ja Randy ratas napilt ringi käis olime siiski selleks hetkeks teist päris pikalt ette jõudnud. Teil oli ilmselt jooksuetapp tegemata?

Väga tublid, et lõpuni vastu pidasite!

Sellistel suvistel võistlustel soovitaksin teil unustada suured ja ebamugavad halogeenlambid ja kasutada LED-lampe.

Kaido ütles ...

Jah, meil oli jooksuetapp tegemata, seega olite meist jah pikalt ees. Millegipärast arvasin, et kõik tegid raja järjekorras kanuu-jooks, aga see oli vale arvamine...