WAR 2010 - Läti, Gulbene

Eellugu

See aasta olen saanud vähe trenni teha ja esialgu polnud kindlat soovi WAR-le minna, aga mida lähemale WAR tuli, seda rahutumaks hing muutus. Kuna Aigar ja Eleri olid valmis tulema niisama rada läbima, kus põhieesmärgiks pole hea tulemus, siis saigi võistkond üles antud.

Info võistluse kohta

Võistluse nimi: WAR (Winter Adventure Raid) 2010
Aeg: 27. veebruar 2010 kell 12:00 - 28. veebruar 2010 kell 13:00 (kell 05:00-06:00 kohustuslik tunniajane paus)
Koht: Läti, Gulbene
Võistlusklassid: 24h EXPERT ja 8h TAUTAS
Alad: jalgsi-, ratta- ja suusaorienteerumine (kõik rogaini põhimõttel) ning eriülesanded
Võistluse koduleht: www.raid.lv

Tulemuste lühikokkuvõte

Selleaastane WAR (Winter Adventure Raid) kujunes eestlastele väga edukaks - EXPERT klassis saadi kolmikvõit. Varasematel aastatel on eestlased samuti võidule lähedal olnud, aga alati oli lätlastel õnnestunud võit siiski koju jätta. See aasta siis löödi lõpuks plats puhtaks. Ajalooline esikolmik on:
1. MOUNTAIN LOGHOME ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg) 56 (aeg 20:09:24)
2. MYRAKARUDS (Viivi-Anne Soots,Heiti Hallikma,Tiit Pekk) 55 (aeg 20:21:27)
3. TWISTER - EKSTREEM ADVENTURE TEAM (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas) 54 (aeg 20:25:15)
Meie saavutasime 6. koha, punkte 42 ja aeg 20:59.17
Täpsemad tulemused siit.

Järgnevalt minupoolseid muljeid

Enne võistlust

Võistluspaika läksime reede õhtul. Enne meid oli sinna jõudnud ISC Mountain Loghome ja peale meid jõudis peagi kohale ka Twister Ekstreem Adventure Team.
Kui küsisin Tiidult ja Leivolt, et kes siis Elo sisse ostis, kas Twister või Ekstreem, siis nad vastasid koos, et üksi ei jaksanud osta, pidid selleks ühinema ja tegelikult esindab Elo nende tiimis hoopis osa "Adventure Team".
Hommikul äratus, pakkimine, roadbook saamine ja analüüs, Mürakarud jõudsid kohale, kaptenite koosolek, veel pakkimist.
Twister Ekstreem laenas meilt lamineerimisvahendeid ja Leivo andis vastutasuks Kaja küpsetatud leiba. See maitses väga hea, aitäh!
Lamineerimisega on tegelikult selline lugu, et seda õpetas meile Elo kaks aastat tagasi WAR-il. Niiet tänu Elole meil see varustus kaasas oligi.
Kui Tiiduga oma võistluse eesmärkidest rääkisime, siis Tiit kritiseeris pisut meie otsust asja rahulikult võtta sõnadega: "te olete nagu Eesti sportlased olümpial, juba enne starti annate alla".
Eks me ikka tahtsime endast parima anda, aga me polnud lihtsalt valmis hambad risti pingutama hea tulemuse nimel. Tahtsime nii palju kui võimalik rada nautida.
Ja siis starti.

Etapp 1 - proloog 6 km, enda valik, kas jalgsi või suusatades

Kontrollaeg 1 tund. Oli võimalik saada 0-5 punkti. Punktide saamiseks tuli koguda väärtuspunkte. Igale kontrollpunktile olid vastavusse seatud väärtuspunktid. Kes kogus 150 või rohkem väärtuspunkti, sai 5 punkti, kes 140-149, see 4 punkti, ..., kes 0-109, sai 0 punkti.
Meie valisime jooksmise, teised Eesti võistkonnad aga suusatamise, tundus, et mõlemad liikumisviisid olid suht võrdsed. Meie läbisime 13-st punktist 8, kogusime 155 punkti ja jõudsime tagasi mõni minut enne kontrollaega ja saime seega maksimaalsed 5 punkti.
Meie valik oli: 110(6)-106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-102(46)=155.
Tagasi tulime punktist 102 joostes mööda suurt teed vahepeal kaardist välja minnes, etapi lõpus sai ka lisakaar tehtud, ei osanud otse spordihoone juurde lõigata, vaid jooksime suure tänavani (st teistkordselt kaardist välja) ja siis kaarega ümber spordihoone.
Ideaalne valik oleks ilmselt olnud: 106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-103(9)-102(46)=158
Aga kuna aeg oli sellel etapil põhistressi tekitaja, siis peale esimese aktsepteeritava marsruudi kokkupanekut asusime seda kiiresti realiseerima, et mitte ajahätta jääda. Ja kuna "vale punkt" sai kohe esimesena võetud, siis ei saanud enam ka korrigeerida.
Teised Eesti tiimid said enne meid selle etapi läbitud ja asusid juba ratta selga, kui me tagasi jõudsime.

Etapp 2 - rattaga legendiorienteerumine 14,2 km

Kui kaardi kätte saime, siis selgus, et esimeseks ülesandeks on leida legendi alguspunkt. Tükk aega silmitsesime kaarti ja püüdsime sellest aru saada ning loodusega klapitada, aga asi tundus imelik. Kuna tekstid olid kaardil imelikud, justkui oleksid peegelpildis, siis plahvataski - peegelkaart. Peale seda kasutasin oma mälu eelmise õhtu kohalesõidu marsruudi kohta ja hetke pärast oli mul selge, kuhu peame sõitma. Jõudsimegi õigesse kohta ja läbisime legendiorienteerumise vigadeta. Leidsime ka peidetud punkti üles.
Suuski tuli rattaga kaasas vedada. Kasutasime taktikat:

• suusasaapad minu pakiraamil
• suusad minul seljas koti küljes
• suusakepid Aigaril seljas koti küljes

Saime selle variandiga kenasti hakkama.
Legendiorienteerumise keskel, üllatus-üllatus, möödus meist Twister Ekstreem. Selgus, et neil oli olnud teatud probleeme peegelkaardiga, st nad ei saanud mõnda aega aru, et tegu peegelkaardiga ja seetõttu ei saanud legendi algust kohe kätte.
Kui olime legendiorienteerumise lõppu jõudnud ja hakkasime järgmisele etapile minema, siis veelgi suurem üllatus-üllatus, vahetuspunkti alles jõudis ISC Mountain Loghome. Selgus, et ka neil oli olnud probleeme legendi alguse leidmisega. Randy oli üsna üllatunud, kui kuulis, et tegu oli peegelkaardiga. Seega said nad legendi alguse kätte ilma teadmiseta, et tegu on peegelkaardiga. Vot see on tase!

Etapp 3 - oma valik, kas jalgsi- või suusaorienteerumine 9,2 km

Valisime punktide järjekorraks 36-34-maa-alused-35.
Meie valisime taas jooksmise, ISC Mountain Loghome aga suusatamise ja esimese laskumise peal vuhisesid nad meist kenasti naeratades mööda. Metsa all paksus lumes saime nad aga uuesti kätte.
Punkt 36 asukoht oli huvitav - metsa sees paiknev üle-eelmise sajandi pool-lagunenud kirik. Tuli ronida selle torni. Edasi võtsime punkti 34 ja siis veneaegsesse raketibaasi maa-alustesse punkritesse kolme peidetud punkti otsima.
Kui Eleri nägi, et sissesaamiseks tuleb mingist pisikesest avausest maa alla roomata, siis ta esialgu arvas, et ei tahagi sinna tulla, aga pärast ütles, et need maa-alused punkrid olid tegelikult selle etapi parim osa.
Üle-eelmise aasta LAR-ist olid meil kurvad kogemused ühe maa-aluse peidetud punkti mitteleidmisega. Seetõttu otsustasime olla väga põhjalikud ja süstemaatilised, vaadates iga väiksegi avause ja ruumi üle ning käia süsteemselt kogu punkrite süsteem läbi.
Eleri püüdis pilti ees hoida, kus oleme käinud ja kus veel käia vaja ning meie Aigariga tuhlasime ruume läbi.
Esimese punkti leidsime teisest raketišahtist, selleni jõudmiseks tuli roomata läbi madala võlvialuse mööda rohekat jääd ja siis vaadata pisikese koopakese lakke - seal see punkt oligi.
Teine punkt oli suhteliselt lihtne, lihtsalt ühe käigukese lõpus.
Kui olime kogu süsteemi läbi käinud ja jõudsime läbi tunneli viimasesse raketišahti, siis seal oli meie ees ISC Mountain Loghome. Urmo oli üsna närviline ja küsis, et millised punktid meil leitud. Mõlemil meil oli 2 punkti leitud. 1 erinev punkt kummalgi võistkonnal. Urmo siis pakkus, et teeme vahetust, anname teineteisele välja leidmata punkti info. Randy küll ütles, et "jäta Urmo", aga Urmo oli suht närviline ja tahtis nende leidmata punkti asukohta kindlasti teada saada. Nõustusime infovahetusega. Urmo ütles, et viiksime neid selle punkti juurde, mis neil leidmata. Sellega me nõus polnud. Selgitasime Randyle, kuidas sinna võlvialusesse punkti jõuda. Randy sai sellest aru. Ja siis saime ka enda punkti asukoha teada, see oli nende seljataga raketišahti põhjas, st oleksime hetke pärast selle punkti ilmselt leidnud :)
Aga Eleri kommenteeris pärast, et omasid peab ikka aitama.
Antud juhul muidugi oli kolmel Eesti võistkonnal lätlaste ees mäekõrgune edu ja võitlus käis eestlaste endi vahel...
Aga raketišahti põhja punkti jõudmine polnud niisama lihtne, selleks tuli kasutada korraldajate poolt installeeritud köit laskumiseks või siis metallkonstruktsiooni. Saime sellega hakkama.
Peale punkripunkte oli vaja minna punkti 35. Kui siiani olid kõikjal teiste tiimide poolt tehtud jäljed ees olnud, siis punkti 35 ei läinud jälgi. Otsustasime minna tagasi punkti 34 poole, et ehk on mindud punktist 34 põhja jäävat sihti pidi. Aga ka seal polnud jälgi ees. Eleri kommenteeris, et ta üldiselt on suutnud aimata, kust võistkonnad liiguvad, aga seekord on teised tiimid suutnud valida teekonna, mida tema ei suuda välja mõelda.
Seega otsustasime ise selle sihi peale raja sisse lükata. Üks Läti tiim, kes nägi meid sinna poolde reide lumme minemas, kommenteeris midagi naerdes Läti keeles, aga see ei muutnud meie otsust. Et mis talvine võistlus see on, kui ise paksus lumes sumbata ei saa. Enne sihi lõppu jõudsime suusajäljeni. Mingi võistkond oli tulnud punktist 35 suuskadega punkti 34. Varsti muutes see ühe võistkonna suusajälg suuremaks loomarajaks ja saime punkti kenasti kätte.
Miks etapi alguses jälgi ees ei olnud, sellel oli ilmselt mitu põhjust:

• mitmed Läti võistkonnad seda punkti ei võtnudki, vaid suundusid mööda tuldud teed tagasi vahetusalasse
• kasutati jõge suusatamiseks, eelnevalt oli jõeületusel näha, et jõgi on hästi suusatatav (ilmselt ka joostav, aga joostes suurem võimalus läbi jää kukkuda)
• Elita näiteks otsustas põhjas kaardist välja minna ja nii mööda teid punkti 35 jõuda, aga eksis kaardist väljas nii lootusetult, et ei jõudnud kontrollaega ja ei jõudnud ka 30 minutit peale kontrollaega tagasi ning kaotas seega kõik sellel etapil kogutud punktid. Sellega oli lätlaste ainus reaalne lootus eestlastega võidelda kustunud

Punktist 35 vahetusalasse minnes sattusime rajale, mis oli punkti tuleku rada, seega mingi hetk tuli meil endal taas rajalükkamine ette võtta. Lõpuks jõudsime õnnelikult vahetusalasse.

Etapp 4 - rattaga legendiorienteerumine 14,8 km

Edasi suusad ja suusakepid selga ning rattaga legendiorieneterumine. Saime etapi probleemideta läbitud. Lõpus läks pimedaks, aga läks täpselt nii, et kui ilma lambita lugeda ei näinud, siis sai ka etapp otsa. Sellesse alasse tuli suusad maha jätta. Etapp 6 tõi meid joostes siia tagasi, et siit siis suusatamise etappi alustada.

Etapp 5 - rattaorienteerumine 35 km

See oli etapp, kus meil viltu vedama hakkas. Põhjuseks ikka see va ahnus.
Otsustasime võtta punktid järjekorras: 38-43-45-44-41-40-42-39.
Nii hakkasimegi minema. Väiksematel teedel vajusid rattad pidevalt läbi sulaga pehmeks muutunud lume ja aeg-ajalt tuli rattaid käekõrval ajada.
Punkti piirkondades tuli pidevalt pisikesi eksimisi-otsimisi.
Kui olime jõudnud punkti 40, siis oli kontrollaja lõpuni jäänud 43 minutit. Ütlesin, et punkti 42 läheb kaardi järgi suure klassi tee, aga samas see tee läheb "mitte kuhugi", seega võib olla kehvas seisukorras. Kui tee oleks heas seisukorras, siis jõuaksime selle võetud, kui aga kehvas seisukorras, siis ei suuda seda võtta ja kontrollaega jõuda. Aga samas, kui me kontrollaega ei jõua, siis me punkte ei kaota, sest kontrollaega mittejõudmisel saame -1 (st kaotame selle läbitud punkti), selles suhtes riskivaba katsetus. Otsustasime katsetada. Aga loomulikult osutus tee kehvasti sõidetavaks, kus tuli tihti ratast käekõrval ajada, seega hilinesime kontrollaega 11 minutit. Sumpasime seal seega pool tunnikest tühja. Kaotasime selle punkti kontrollaja ületamise tõttu, kulutasime asjatult jõuvarusid ja kaotasime väärtuslikku aega.
Aga mis parata, kuna me polnud eesmärgiks võtnud head tulemust, siis tundus, et keegi väga löödud polnud.
See etapp lõppes spordisaalis. Oh kui hästi maitses hapukurk, hommikused külmaksläinud makaronid ketšupiga, mandariinid, Coca-cola ja muu toit.

Etapp 6 - jalgsiorienteerumine 9,4 km

Edasi jalgsiorienteerumine vahetusalasse, kuhu olime suusad jätnud. Alustuseks natuke mõttetööd - tuli kaks eri mõõtkavaga kaarti kokku ajada. Saime sellega hakkama. Enne rajale minekut sain paar sõna ka peakorraldaja Normundsiga rääkida. Tutvustasin oma plaane läbida punktid järjekorras 49-47-48-46-50-51. Normunds ütles, et äkki oleks mõistlik 48-st otse 51 minna, et 48 ju nii lõpu lähedal. Aga kinnitasin Normundsile oma kindlat soovi kõik punktid sellel etapil ära võtta.

49 saime kenasti kätte, kuigi kasutasime taas oma teed, mida teised tiimid polnud kasutanud, läksime lõunapoolsest raudteest punktile peale. Tundus, et enamus võistkondi oli põhjapoolsest raudteest peale tulnud.

Punkti 47 on kaardi järgi väga lihtne minna - astu aga mööda raudteed ja oledki kohe kohal. Aga kuna raudtee oli kasutusest väljas, siis oli looduses olukord selline, et teisel pool maanteed olid kõrged aiad ees ja ei saanud läbi. Proovisime raudtee kõrval olevat lähimat teed pidi - see läks hoovi. Siis läksime põhja ja püüdsime läbi tööstuskompleksi minna, aga seal olid taas aiad ees. Tagasi tee peale ja veel põhja poole, ikka tööstuskompleksid ja läbipääsu polnud.
Siis tulime tagasi ja otsustasime lõuna poolt minna, aga otsustasime, et ei lähe mööda teed päris ringi, vaid lõikame vahepealset teed pidi. Loomulikult lõppes see taas aiaga. Aga seekord otsustasime üle aia ronida ja sumpasime kohati kõhuni lumes olles lõpuks tee peale. Punkti leidsime probleemideta.

Punkti 48 läksime mööda teiste jälgi. Kuna järvel oli palju allikaid, siis kattis järve üle pahkluu paksune veekiht. Seega saime jalad korralikult märjaks. Eleril tuli Tartu Maratoni hõõrdumise plaaster selle vee käes maha ja edasi oli Eleril hõõrdumise tõttu üsna valus liikuda.

Punkti 46 lootsime kah teiste jälgi pidi minna. Otse jälgi ei läinud, seega otsustasime põhja poole minevaid jälgi kasutada. Need aga ei pööranudki punkti 46 poole. Seega otsustasime ise jälge lükkama hakata. See oli üsna vaevarikas, aga me liikusime ja ei andnud alla. Mingi hetk jõudsime raudteetammini, liikusime mööda seda punkti suunas. Siis teatud hetkel kohtusime müstiliste jalajälgedega. Need läksid risti üle raudtee. Ühed jäljed olid ka 20 meetrit mööda raudteed läinud, aga siis oli tagasi pöördutud ja ikka mööda luha mindud. Meie käisime kaks korda ühte ja teistpidi edasi-tagasi, lõpuks otsustasime segaduses olles oma esialgset plaani jätkata - minna mööda raudteed. See oli üsna vaevarikas, lumi oli põlveni või üle selle. Õnneks läks etapi lõpus vasakul maja juurest tee, seega etapi lõpu saime mööda teed liikuda.

Punkti 50 liikusime mööda teiste jälgi.

Punkti 51 jõudmsieks oli meil jäänud aega alla tunni. Läks kiireks. Oli oluline leida teiste jäljed, et kontrollaja sees punkt võtta ja vahetusalasse jõuda. Aga otse jälgi ei läinud. Need läksid mööda teed lõunasse. Arvasime seega, et on joostud mööda teed kaardist välja mitmekilomeetrine ring. Aga kui olime nii 700-800 meetrit jooksnud, siis läks lõpuks luha metsa. Otsustasime oma ringijooksu plaani muuta ja minna mööda jälgi.
Nii tegimegi, aga aeg jooksis ja minus tekkis närvilisus ja siis tegin vea - hakkasin ise mõtlema olukorras, kus olime ca 10 minutit teiste jälgi pidi liikunud nii, et mul puudus ülevaade, mis suunas olime liikunud ja kust olime liikumist täpselt alustanud. Mulle tundus, et liigutakse liiga paremale. Siis jõudsime lumise sihi või teekese moodi asjale, kust jäljed vasakule keerasid. See oli võtmekoht. Liikusime mõnikümmend meetrit mööda jälgi. Siis nägime selles suunas, kuhu jäljed lähevad, inimesi pealampidega. Aigar arvas, et ehk on suusatajad. Mina aga arvasin, et see on võistkond, kes on need valed jäljed siia lumme teinud ning uurib eksinuna kaarti ja ütlesin, et lähme sumpame läbi lume, kohe peaks kraav tulema ja saame punkti kätte. Nii me läksimegi ja sumpasime seal 20-25 minutit kõhuni lumes ja tihnikut murdes, lõpuks jõudsime mingi tee peale, kontrollaeg juba läbi. Arvasin teadvat mis tee see on ja hakkasime liikuma, minu arvates vahetusala suunas, aga kui eest hakkas paistma liiklusmärk ja taipasin teel olevaid rattajälgi märgata, siis sain lõpuks aru, et see on tee, mida mööda ratastega vahetusalasse läksime. Seega ots ringi ja vahetusala poole. Ütlesin, et tean täpselt, kus oleme. Mind vaadati küll pisut umbusklikult, aga liikusime siiski edasi ja peagi olime vahetusalas.
Siis selgus, et see pealmbiga inimene, keda me seal näinud olime, oli kohtunik. Me olime olnud ca 30 meetri kaugusel vahetusalast ja läksime tegema veel 30 minutist tiirukest. Kohtunik ütles, et ta oleks meile peaaegu järele tulnud tagasi kutsuma, kui me sinna metsa vales suunas läksime. Ütles veel, et vahetusalast viimasesse punkti ja tagasi on kokku umbes 15 minuti tee, seega me oleks võinud isegi kõik punktid jõuda, kui oleksime kohe vahetusalasse läinud ja siis selle edasi-tagasi otsa jooksnud mööda loomarada. Aga oleks on paha onu.

Vahetusalas oli Eleri kõige kiirem ja tublim. Aigar jõudis teisena valmis. Minul läks kahjuks kõige rohkem aega. Näpud olid külmunud ja ma ei suutnud oma kuivi kindaid kätte saada. Lõpuks palusin kohtunikku. Ta aitas mul sõbralikult kindad kätte sikutada. Aga selleks pidi ta täiest jõust neid kindaid sikutama. Huvitav fenomen. Pärast hommikul spordisaalis sain need ilma mingi probleemita kohe kätte...

Etapp 7 - suusaorienteerumine 8,1 km

Alustuseks pisut mõttetööd kahe kaardi kokkuajamiseks väsinud inimestele, saime sellega põhimõtteliselt hakkama, kuigi ega seda eriti vaja ei läinud kokkuvõttes.
Eelmisel etapil pidev lumme esimese jälje lükkamine oli mind üsna väsitanud. Sisuliselt tuikusin suuskadel. Ja ka käed olid ära külmunud. Ja kuna ma ei suutnud kepinööre üle kinnaste saada, siis kaotasin mitmel korral ka suusakepi ära. Pakkusin Elerile, et kas ta saaks kaarti lugeda. Eleri kurtis samuti käte külmumist. Aga Aigar teadis õnneks lahendust - tuleb minna mööda teiste jälgi. Nii tegimegi ja saime kaks esimest punkti kenasti kätte, siis jõudsime tee peale, kus teiste jälgi enam nii hästi aru polnud saada, aga siis ma olin pisut kosunud ja suutsin teatud elementaarset kaardilugemist juba teha - rohkem polnudki vaja, kuna jätsime 2 kaugemat punkti võtmata...
Lõpuks jõudsime spordisaali. Kodu, armas kodu :)
Eleri ütles, et talle suusatamine meeldis, oli mõnus vaheldus.
Kuigi viimased etapid polnud meil sportlikus mõttes hästi läinud, olin ma siiski positiivses meeleolus. Mõnus oli mõelda, et meile pole sportlik tulemus oluline. Mis siis, et punkte kaotasime, me saime elamusi, mida meenutada, millest rääkida.

Etapp 8 - jalgsiorienteerumine 7,2 km

Peale kella 5 pugesime siis põhku. Panin äratuse kella 5:45-ks, aga kokkuvõttes äratas mind Urmo ca 5 minutit enne 6-e. Ütles, et ärka üles, kahju vaadata, kuidas Eleri magavate poiste kõrval peab passima.
Ajasin ka Aigari üles. Aigar oli pahane, et ma ta nii hilja üles ajan.
Aigaril läks enda valmispanekuga päris kaua. Saime liikuma 6:20 paiku. Aigar kurtis veel, et tal jäid pooled asjad tegemata, hambapesu jms.
See oli huvitav etapp. 9 viirutatud ringi ja 9 fotot, iga ringi seest tuli üles leida üks fotol kujutatud koht ja seal punkt komposteerida + 1 tavaliselt kaardile märgitud kontrollpunkt. Kaptenite koosolekul Normunds ütles, et linnas on palju koeri, kes hammustavad, aga meie õnneks võtavad inimesed nad öösiti tuppa, seega 6 ja 8 vahel me koeri ehk ei kohta ja nii läkski.
Esimese punkti otsimisel kaotasime korraks Aigari, aga õnneks miski 5 minuti pärast ilmus ta siiski taas välja - ütles, et käis hooneid põhjalikumalt üle vaatamas. Otsustasime edasi koos liikuda.
Vahepeal ühe ringi seest oli punkti leidmisega raskusi, aga lõpuks kõige viimasest nurgast selle leidsime. Ülejäänud punktid leidsime suht kiiresti.
Etapi lõpus läks kiireks - kontrollaeg hakkas peale pressima. Lõpuks tegime otsuse, et jätame ühe punkti otsimata ning lõpetame tagumises nurgas ja jõuda vähem kui 30 minutit peale kontrollaega tagasi spordisaali. Eesmärgiks seega saada 9-1=8 punkti.
Kõige tagumises ringis oli punkt nr 58. Jõudsime objektile 5 minutit enne kontrollaega. Hakkasime Aigariga maja läbi kammima. Kui kontrollaja lõpuni oli jäänud alla minuti, leidsin trepi teisele korrusele. Punkt oligi seal. Karjusin siis, et jookske ruttu siia, kontrollaeg saab kohe läbi, vaja enne seda komposteerida. Tegimegi sprinterliku kiirusega jooksu, aga pärast selgus, et viimane komposteerimine oli 9 sekundit peale kontrollaega, saime seega 8-1=7 punkti.
Peale seda sprinti lonkisime siis spordisaali, et minna viimasele etapile.

Etapp 9 - rattaorienteerumine 60 km

Otsustasime sellel etapil vabalt võtta. Tegime endale marsruudi lähedalasuvate heade teede kõrval asuvate punktide võtmiseks. Plaanisime seega võtta 7 punkti 13-st: 71-80-76-78-74-75-79. Kui olime punktis 74, siis oli meil veel 2,5 tundi aega ja oleks olnud variant teha sõitu punkti 68 ja tagasi. Küsisin, et kas me tahame varem tagasi minna või tahaksime veel sõita. Eleri küsis, et mis oleks eesmärk. Mina ütlesin, et eesmärk oleks niisama sõitu pisut, et ega meil seda punkti vaja pole. Eleri ütles selle peale, et sinna punkti minekuks tuleks parem põhjendus leida... Seega otsustasime algsele plaanile truuks jääda.
Punkti 79 otsimisele läks pisut aega. Legendis oli kirjas, et "barn" ja läänepoolne hoone kompleksis. Kõige läänepoolne oli viljakuivati, aga Aigar ütles, et "barn" tähendab pigem viljahoidlat ja nii uurisime ka selle mahajäetud viljahoidla üle, enne kui viljakuivatisse komposteerima läksime. Aigar igal juhul lubas sõnaraamatust täpselt järele uurida, mis see "barn" on.
Nii jõudsimegi 1,5 tundi enne kontrollaega tagasi spordisaali.

Peale võistlust

Peale võistlust lasti meil teha veel boonusülesanne - teateronimine ronimisseinal. Eleri on ronimisega tegelenud ja ta ütles, et nii kõrgel seinal pole ta varem roninud.
Mina ja Aigar ronisime üldse esimest korda.
Järjestus oli: kõigepealt mina, siis Eleri ja ankrumeheks Aigar.
Mul õnnestus üllataval kombel suhteliselt probleemivabalt üles ronida ja signaallambi nuppu vajutada. Ka Eleri sai kenasti üles ja signaallambi põlema. Aigar alustas samuti hästi. Ta oli juba üles välja jõudnud. Eleri ütles, et hüppa ja puuduta lüliti ära. Mina kahjuks aga alt laitsin seda plaani ja soovitasin veel kõrgemale ronida. Aigar üritaski veel kõrgemale ronida, aga see lõppes kahjuks alla kukkumisega (julgestusköis õnneks aitas halvimat vältida) ja kuna sõrmed olid esimesest katsest juba väsinud, siis Aigar loobus edasisest üritamisest.
Igal juhul lahe kogemus see ronimine.

Kokkuvõtteks

Tänud tiimikaaslastele hea seltskonna eest.
Tänud teistele Eesti tiimidele, et meile radu lumme sisse tegite :)
Tänud minu õele ja vanematele, et võistluselt tagasi transpordi tegite (ei pidanud ise unisena roolis olema).
Ja päris lõpetuseks minu diplom:

NIKE WINTER XDREAM 6, Jõulumäe 24.jaanuar: seikusporr

Võistkonnas: Martti Mikk, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel
Läbisime ajaga 5:12:09 linnulennult 23,86 km.
Sellega pälvisime 147 lõpetaja hulgas üldarvestuse 40. koha ja 30. koha meeskondade arvestuses.

seikusporri ajad ja teekond
Üldarvestus
Üldised SI-ajad

Kuna me kolmekesi suht vormitud olime, siis võtsime eesmärgiks rada rahulikult läbida.

Riietus sai ka vastavalt külmale ilmale ja liikumiskiirusele valitud. Ei hakka siin praegu detailidesse laskuma, sest ajajooksul on igaühel meist vastavalt kogemusele välja kujunenud oma riietusstiil, et ei hakkaks liiga palav ega liiga külm. Sõltuvalt kehapiirkonnast on keskmine kihtide paksus 2-3. Minu kõige suurem häda on olnud sobivate kinnaste leidmine. Olgugi, et vahepeal oli minu kindakollektsioon sama suur kui mõne tibi kingavalik, ei ole ma siiski veel suutnud leida piisavalt sooje ja häid kindaid. Seegi kord hakkasid sõrmed aeg-ajalt hullult külmetama.

Sööki ei läinud peaaegu üldse. Joogipunktis (KP 54) sai söödud üks Enduro geel ja oligi kõik. Liikudes 45-43 andis näljatunne endast korra märku, kuid kuna lõpuni oli jäänud väga vähe maad, siis ei viitsinud sööma hakata, vaid jõin selle asemel. Meie jootmissüsteeme tabas seekord osaline ebaõnn. Martti põis külmus ära ja jäi selliseks võistluse lõpuni. Aivaril, kel oli termoisolatsiooniga kaadervärk, sai torust vedeliku jooksma alles päikselisel rabal (KP 52). Aigari põis töötas müstilisel kombel terve raja jooksul. Tegelikult midagi müstilist ei olnud - tuleb lihtsalt märgata ning õppida kogemustega võistkonnakaaslaste tegemistest. Minu seekordseks mentoriks oli siis Rain, kelle süsteemi ma pisut modifitseerisin, aga põhimõte jäi samaks. Samas pean tõdema, et kaks korda pikemal rajal oleks ka minu joogipõis arvatavasti külmunud.

Stardijärjekorras oli seekord rakendatud talispordivõistlustele omast taktikat - kõigepealt lastakse vähemtähtsad ja tundmatud võistkonnad rajale ning siis alles tuleb nn "kuum grupp". Meie oma 166. stardinumbriga olime ikka päris "kuumad". Meist kuumemad oli vaid neli võistkonda seal hulgas uus tõusev täht seikusspordimaastikul "Twister Female Team".

Rada ise ei olnud raske. Raskeks tegi selle pehme lumi, milles sumpamine lihtsalt pikapeale väsitas. Võrrelda võiks seda võib-olla rabaga, kus ka puudub sörkimiseks vajalik tahkem pinnas. Kui me joogipunktini vahelduva eduga sörkisime ja sumpasime, siis peale joogi punkti me ainult jalutasime - kuni punktini 45, kust algas meie lõpuspurt. Peale joogipunkti tegime ka oma suurima vea teevalikul. Algul küll tahtsime minna mööda teed KP 58, aga kuna KP 55 tundus nii ahvatlevalt lähedal, siis sai võetud 55-58, mis tähendas metsa vahel pehmes lumes olemist, selle asemel, et mööda korralikku asfaltit joosta.

Viimaseks asjaks enne finišit oli meil lisaülesandena "curling", mis meil nõuete kohaselt välja ei tulnud ning meile trahviringi lisaks andis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa OK oli. Marttil jäi energiat kõvasti üle, Aivar võiks salaja natukene jooksutrenni teha ja Aigar peab oma eelmisel hooajal saadud põlvevigastuse terveks ravima.

Mis on pildil?

Täiendatud:
viide vastusele

Maraton 8 tunniga

22.08.2009 toimus Paluküla maraton. Tegu polnud tavalise maratoniga, vaid orienteerumismaratoniga. Tegu polnud ka lihtsa orienteerumismaratoniga vaid orienteerumiseks tuli kasutada 38!!! aastat vana mustvalget kaarti.

Starti läksin eesmärgiga rada läbida. Arvestades seda, et olen mitmeid kordi tulutult üritanud Lauri argipäevaku raja punktide asukohti umbkaudugi põhikaardil paika saada(Vapramäe kaart on 32 aastat vana), siis tundus tegu olema suhteliselt keeruka ülesandega. Sellele 1977 aasta Vapramäe kaartile peaks jääma ka mu vanaema maja, aga lisaks punktide asukohtadele pole ma ka vanaema maja asukohta sealt üles suutnud leida :-( Ühesõnaga kartsin, et kaart on suhteliselt ebatäpne ja tegelik olukord looduses palju muutunud.

Paluküla maratoni stardis kuulsin kelleltki kuldset vihjet, et tumedad alad on lagedad. Sellest oli ka rajal mitmeid kordi abi. 38 aastat vana kaart oli tegelikkult tunduvalt parem, kui olin kartnud. Reljeef oli väga täpne, kraavid ilusti leitavad ja paljud rajad/teed alles. Hoopis teine teema oli metsa läbitavusega. Läbitavus nimelt oli tunduvalt kehvem, kui olin lootnud. Sood olid väga märjad ja metsad väga võsased. Pidevalt tuli sadade meetrite kaupa toomingavõsas ragistada või poole sääreni vees solberdada ja joosta lihtsalt polnud võimalik. Päris mitu korda keerasin lageda pealt metsa, et vältida rinnuni heinas jooksmist, aga toominga "müür" sundis mind ruttu taas heinamaa kasuks otsustama. Igaljuhul Ottase päevaku etapid läbi tumerohelise said peale seda jooksu omale tunduvalt valgema varjundi :-)

Kaartid:




Mis raja läbimisse puutub, siis kuna kaart oli vana üritasin punktidele peale minna võimalikult kindlaid orientiire pidi ja punktipiirkonda jõudes võtsin asja väga rahulikult. Punkti piirkonnas seisatasin tihti, panin ennast kaartil paika ja vaatasin, kas kuskil punkti ei paista. Kuna kohati oli kaartilt raske välja lugeda, et millisel objektil punkt täpselt asub, siis sai alati enne punkti minemist ka legendist kontrollitud, et millist objekti otsida. Kui mõned väiksemad kobistamised välja arvata, siis kuni 34 punktini(kp 63) läks suhteliselt hästi. Ei tea, kas olin mõtetega juba finishis või oli probleem milleski muus, aga igaljuhul märkasin alles kolmas kord tee pealt punktile peale tulles, et punkti küngas pole mitte soo peal vaid metsa servas ja sain ka punkti lõpuks kätte. Ka 35 punktiga(kp 64) läks aega kaotsi, sest punktist ida poole jääv teede hargnemine polnud põhimõtteliselt enam teede hargnemine vaid lihtsalt tee käänak(35 punkti minevat teed polnud enam olemas). Esimesel korral kui sealt punktile läheneda üritasin loobusin liiga vara ja keerasin ära. Teisel korral mõtlesin, et lähen suunaga pikemalt ja sain ka punktile otse pähe.

Kui ma 10 minutit enne kontrollaega(8h) finishisse jõudsin ja andmed maha loeti selgus, et olen ainuke, kes kõik punktid kätte on saanud. Igaljuhul said korraldajad kergendatult hingata, sest neil oli juba vahepeal kartus tekkinud, et võitja karikas jääb välja andmata.

Kui esimesed ja viimased etapid välja arvata, siis rajal praktiliselt kedagi ei näinud. 5.-dast punktist välja joostes nägin sinna saabuvat Heitit, kes 2 punktiga viga oli teinud. 6-dast kuni 10-da punktini jooksime suhteliselt koos Makuga ja see oli ka kõik. 10-das punktis olen olnud 10 minutit peale Viljarit ja 11. 56 sekundit enne teda, aga metsas me ei kohtunudki.

Minu teekond:




GPS-i järgi ei saanudki päris maratoni distantsi täis. Kokku tuli 40.5 km.

Tulemused Etapiajad

Oli huvitav laupäev ja eesmärk sai ka täidetud. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas sellises võsas Kivikas selle raja 1971 aastal vähem kui 4 tunniga läbi tegi. Igaljuhul tõsine respect kõigile toonastele raja läbijatele.

Alar Siku VII matkaseiklus, Rõuge Ööbikuorg 15. august 2009

Lõpuprotokoll siis järgmine:
...
3. seiklusporr (Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Martti Mikk) 4:09:18 (4:06:18 + 0:03:00)
...
13. Medisoft&seikusporr (Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel, Kaido Hallik) 5:27:46 (4:39:46 + 0:48:00)
...

Tegemist oli nii-öelda sprindietapiga. Esimesed tulid metsast välja ajaga 3:54:01 ja viimased 5:45:55. Üldiselt oli väga tore ja huvitav rada. Rattas vaheldusid hästi sõidetavad teed liivalõikudega, kanuu oli järvedel ja sisaldas 2x2 kohustuslikku ülevedamist ning jooks oli pidev mägede forseerimine.

Oma arust tegime ainult ühe ränga vea (ca 10 minutit) ja liikusime suht norm tempos, kuid finišis oli meie kaotus võitjale ikkagi ca 40 minutit. Suht suur kaotus. Kuhu me selle aja küll kulutasime?

Ratas

Tegime vastupäeva ringi. Inikaatortiimiks on Myracaru V, kes saavutas 2. koha ja liikus meiega samasugust ringi pidi.
(Teekond Meie Indikaator Kommentaar)
S-36 11:32 11:15
36-37 02:04 01:14 Lisaülesanne 3 pudelit kividega pikali visata.
37-38 35:45 34:44 Kaardil olevat teed ei olnud ja oli vaja lihtsalt ratastega võsas jalutada. Teistpidi ringitajad läbisid seda etappi ca 10 minutit kiiremini. Seda me veaks ei loe.
38-39 01:44 02:37 Lisaülesanne Leida vanas sõjaväebaasis 200 m raadiuses oleva hoone fassaadilt daatum.
39-31 22:09 15:12 Siin tegime tegelikult halva teevaliku, kuid rajal me sellest aru ei saanud.
31-32 12:01 11:59
32-33 27:15 14:34 See on siis meie suure vea koht. Selle asemel, et teha 1,5 km ring mööda teed, tegime 1 km rännaku soostunud metsas.
33-34 15:04 14:14 Kaks koperdamist teevalikul.
34-35 09:47 06:48 Lisaülesanne välkorienteerumine 3 punkti suhteliset uduse kaardiga leida. Siin toimus ka esimene trepiastmete lugemine. Selline ülesanne käis mulle ikka ülejõu - ma ei suutnud defineerida astme mõistet ning samuti jäi lahtiseks kust algab ja kus lõpeb trepp. Hea, et tegemist on võistkondliku võistlusega.
35-40 16:09 14:23 Ma olin ratta kõrgest tempost suht väsinud ja lihtsalt ei jõudnud enam kiiremini liikuda.

Kaotus etapil 26:26 indikaatorile.

Kanuu

40-41 03:29 02:57 Jooks rattaalast kanuu algusesse.
41-42 07:40 06:42 Teine trepiastmete lugemine.
42-43 08:42 08:13 Esimene ülevedamine.
43-44 04:26 04:50 Teine ülevedamine (kõrge mägi).
44-45 10:44 09:24 Kanuu lõpp.
45-46 04:12 02:52 Jooks.

Kaotus etapil 04:55.

Jooks

46-47 05:22 04:19
47-48 02:34 02:43
48-49 05:56 05:07
49-50 06:54 06:07
50-51 01:23 01:15
51-52 03:51 02:47
52-53 03:30 03:18
53-54 04:07 04:03
54-55 01:41 01:43
55-59 01:57 01:05 Ujumine järvel olevasse punkti.

Kaotus etapil 04:48.

Kanuu

59-45 14:58 11:58 Ujumine tagasi kaldale ning jooks.
45-43 15:18 13:17 Kolmas ülevedamine. Me saime mingi teise kanuu ja pidime ülevedamise taktikat muutma.
43-41 11:07 10:25 Neljas ülevedamine.
41-56 05:37 04:06 Kolmas trepiastmete lugemine. Lisaülesanne lahutada ühe trepi astmed teisest. Segavava faktori teke.
56-F 02:50 01:35 Jätkus segava faktori olemasolu.

Kaotus etapil 08:29

LAR 2009

31. juuli - 2. august toimus Lätis sealne selle aasta pikim seiklusspordivõistlus Latvia Adventure Raid 2009 (LAR 2009). Toimumiskohaks Läti kagunurgas asuv Daugavpilsi piirkond, start Sventes ja finiš Daugavpilsis. Võistlus toimus segavõistkondadele ja võistkonna suuruseks: 3 raja läbijat + 1 assistent.

Medisoft Adventure Team osales koosseisus Eleri Hirv, Martti Mikk, Kaido Hallik ning assistendiks Katri Hirv.

Osalesime ekspertide klassis, kus võistluse pikkuseks 36 tundi. Kavas olid veel ka sportklass 24 tundi ja "fun" klass 6 tundi. Eestist osales 3 võistkonda ja kõik ekspertklassis: Mountain Loghome/ISC, Twister Adventure Team ja Medisoft Adventure Team.

Ekspertide klassis osales kokku 13 võistkonda ja tulemused olid järgmised:
1. EBIKE/SK MEŽAPARKS - 71
2. ELITA - 70
3. MOUNTAIN LOGHOME/ISC - 69
4. MEDISOFT ADVENTURE TEAM - 64
.....
7. TWISTER ADVENTURE TEAM - 42
.....
Vaata ka raid.lv, tulemused, tulemused alade kaupa, tulemused detailselt ja Priit Paenurme fotod.

Enne võistlust

Startisime reedel Marttiga Tartust kella 9 paiku. Sõitsime Lasvale, kus võtsime peale Eleri ja Katri ning edasi Daugavpilsi poole. Kell 14:25 jõudsime Sventesse, kus meil oli tellitud majutus külalistemajas nimega Rudzupukes. Seal sõime kiirelt ja siis magama. Äratus kell 18:30, sest 19 pidi võistluskeskus avatama ning roadbook kätte saama ja meie plaan oli maksimaalselt roadbook analüüsi teha enne võistlust. Minul und eriti ei tulnud - kohati vist tükati magasin, aga rohkem selline pooluni, samas vähemasti sai pikali olla ja puhata.

Peale äratust istusime auto peale ja sõitsime võistluskeskusesse, mis asus alla kilomeetri majutuskohast. Sinna jõudsime korraldajatega samal ajal. Start ise oli keskööl, st meil oli 5 tundi aega. Tegime süüa, lamineerisime roadbookid, sättisime varustuse korda, pakkisime, ajasime teiste eestlastega juttu.

Samas meie varase sinnamineku eesmärk - analüüsida maksimaalselt roadbooki, jäi kahjuks realiseerimata. Legendid said läbi vaadatud ja tõlgitud ja esimese kolmandiku kitsaskohad said kah selgeks tehtud, aga lõpu 2/3 kitsaskohad oleks olnud kah oluline endale selgeks teha. Etappe oli 19 ja nende omavahelise suhte (kõik etapid olid rogainid ja eelmise-järgmise etapi finiši-stardiajad olid ülekattega) selgitamine läks segaseks ja mõtlesime, et küll raja peal vaatame. Samas eelnevatest kogemustest oli meile ju teada, et raja peal pole see lihtne ja suure tõenäosusega raja peal see analüüs lihtsalt ei lähe. Paar tundi enne starti hakkas Eleril ka uni tulema. Oluline oleks olnud Elerile rahulik magamiskoht organiseerida, aga kahjuks jäi see tegemata.

Enne võistlust oleks seega paremini saanud teha:

• roadbook korralikult analüüsida, nagu algselt plaanis oli
• Elerile enne starti rahulik magamiskoht organiseerida
  

Etapp 1 - eriülesanne + ratas 40-50 km

Lätlased olid tasemel ja oskasid kohe alguses asja põnevaks ajada. Nimelt lasti meid militaarmuuseumi, kus olid tankid, soomukid, haubitsad jms ning anti ülesandeks otsida üles kaardifragmendid, kus on peal esimese etapi punktid. Assistent pidi ootama muuseumi ukse taga ning võistlejad pidid mälu järgi punktid assistendi käes olevale 1:100000 kaardile kandma. Et asi liiga lihtne ei oleks, olid kaardifragmendid peidetud tankide põhja alla ja muudesse raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse (esimese paari minutiga ei leidnud ma ühtegi kaardifragmenti), kuhu pidi juurde roomama ja lisaks olid kaardifragmendid hoopis teiste kaartide omad, mitte selle 1:100000 kaardi omad, millega assistent ukse taga ootas. Aga meil õnnestus siiski üsna normaalse ajaga kaardifragmendid leida ning need põhikaardile kanda ja raja läbimisel selgus, et kõik punktid said ka õigesse kohta.

Kaart etappideks 1, 3, 6, 11, 12, 13 ja 18.

Raja läbimine õnnestus meil hästi - leidsime kõik 10 punkti üles, kohati oli küll ebakindlust (punktid olid asetatud Läti stiilis võistlusele kohaselt huvitavalt ja kohati tuli olla loominguline), aga läks õnneks. Lisaks meile suutis kõik punktid leida veel ainult Elita.

Punktikohtadeks olid näiteks:

• ronida üle Daugava jõe ehitatava poolelioleva raudteesilla metallkonstuktsiooni peale (umbes nagu Tartus Kaarsilla peale ronimine) - mul oli seal ikka päris kõhe tunne - esiteks oli see raudtee kohal mitme meetri kõrgusel ja lisaks haigutas raudtee all kuristikuna Daugava jõgi
• ronida 6 meetri kõrgusele pooleldi üle tee langenud puu peale
• leida punkt palgihunniku tagant, mis asub tee ja kaardil mittekajastuva rajakese ristumises jne

Sellel etapil koges ebaõnne Mountain Loghome/ISC - leidmata jäi 4 punkti ning sellega oligi kadunud võimalus võidelda võidu eest. Etappide 2.-19. jooksul olid nad kindlalt parimad, kuid kaks võistkonda ei eksinud seal piisavalt palju, et see 4 punkti tasa teha.

1. etapi teekond

Etapp 2 - rulluisk 11 km

Assistendid pidid meie rattasõidu ajal lahendama Sudoku, et sealt saada koordinaadid, mille abil mõõta kaardilt välja koht, kuhu rulluiskudega minna. Katri ütles, et see oli tema esimene Sudoku lahendamine. Aga Katri sai kenasti hakkama. Siinkohal tänu teiste Eesti tiimide assistentidele, kes moodustasid kogu võistluse käigus koos sõbraliku seltskonna ja üksteist aitasid.

See etapp õnnestus meil võita - Martti vedas Elerit hirmsa kiirusega ja mul oli tegu, et neil tuules püsida, igal juhul Martti ette tuult tegema minna polnud küll mingit soovi. Ja punkt oli kenasti seal, kuhu Katri oli selle märkinud.

Etapp 3 - eriülesanne + ratas 13 km

Eriülesandeks oli mahajäetud tootmiskompleksis mitme meetri kõrgusel mööda metallkonstruktsioone ronida. Minul võttis see üsna palju aega, aga tehtud selle saime. Edasi ratastega etapi lõppu - torni juurde.

Etapp 4 - trekking 10 km

Samal ajal, kui meie ratastega tulime, oli assistentidel ülesandeks kaardipusle kokku panna ning see kleeplindiga üheks tükiks teha, et me saaksime sellega metsa minna ning punktid üles leida. Aga et asi põnevam oleks, pidi üks võistkonnaliige võtma kokkuliimitud kaardi, ronima sellega torni otsa, laskuma köiega kaardi juurde ning köie otsas rippudes näidiskaardilt punktid kokkuliimitud kaardile kandma. Katri sai kaardi kokkupanekuga ning Martti laskumise ja punktide pealekandmisega kenasti hakkama.

Tegu oli 1985. aasta orienteerumiskaardiga. Tegime raja läbimise plaani ja hakkasime minema. Algus läks kenasti, aga siis jätsin ühe punkti vahele. Õnneks märkasin seda kohe ja läksime diagonaalis tagasi, et ka see punkt ära võtta. Kokkuvõttes osutus see vist isegi heaks lahenduseks, sest Elitast, kellega koos olime, saime pisut ette. Nimelt oli selle valikuga kogu etapp sisuliselt mööda teed jooksmine.

Viimase punktiga tuli siiski viga sisse. 250-300 meetrit enne punkti olime paigas, aga siis kasutasin teiste luha ja mingi hetk asi nagu ei klappinud ja hakkasin kõiges kahtlema-kõhklema ja luha kadus kah ära. Tõenäoliselt surfasime seal kohati üle pea rohu sees veerand tunni jagu, enne kui piisavalt kaugele läksime, et punkt kätte saada.

Etapp 5 - paadisõit 12 km

See oli aerofoto abil minisüstaga järve pealt punktide läbimine. See läks kenasti. Ainult Eleril oli igav (anti ainult 2 aeru ja kaarti polnud vaja lugeda, kuna 2 tiimi läksid ees otse punktist punkti) ja kurtis une tuleku üle. Aga magama kah ei julgenud jääda, kuna see minisüst oleks võinud magamisest tingitud tasakaalu mittehoidmise tõttu ümber minna.

Etapp 6 - ratas 20 km

Etapi sees tuli käia ühe suure tammepuu juures ja sinna 6 meetri kõrgusele üles ronida ning siis edasi esimese kolmandiku kogunemiskohta. Seal koguti kõik tiimid kokku ning anti ühisstart järgmisele etapile (kell 11:40).

Etapp 7 - eriülesanne rattaga + ratas 15-20 km

Siiani olime assistenti peale igat etappi näinud, nüüd peale kahte järgmist - 7. ja 8. etappi ei näinud.

See etapp osutus meile üheks komistuskiviks, mille kehva tulemuse tõttu ei suutnud me lõpuni esikohakonkurentsis püsida. Enne seda olid maksimumpunktid meil ja Elital, Elita oli umbes 5 minutit parema ajaga liider, meie 2. kohal.

Eriülesande sisuks oli:

• leida koht, kuhu tuleb ratastega minna, et saaks minna järgmisele etapile (neile, kes lahendust ei suuda leida, oli lahendus näha Daugavpilsis Vidzeme ja Cesu tänava ristil asuvas bensiinijaamas kell 14:30-14:50 - see aga tähendas väga suurt ajakadu ja väga paljude punktide vahelejätmist järgmistel etappidel)
• koht, kuhu minna, oli kolmesõnaline
• et leida tähed, millest need kolm sõna koosnevad, oli antud kolm sektorit Daugavpilsi linnakaardil ja aadressid neis sektorites; iga aadressi kohta oli antud foto, millelt oli punasega kaetud tekst, mille abil sai teada ühe tähe mõnest kolmest sõnast
• võistkonna liikmed võisid hargneda ja igaüks oma kaardiga oma sektorist tähti otsima minna
• et asi liiga lihtne ei oleks, siis oli asi antud anagrammina, st tähed olid sõnades suvalises järjekorras ja tuli ise sõnad kokku panna
• ja et asi eestlastele liiga lihtne poleks, olid sõnad läti keeles, peakorraldaja soovitas meil peale tähtede leidmist linnas suvalistelt inimestelt abi paluda sõnade kokkupanemisel ja tõlkimisel (samas Daugavpils on nagu Narva Eestis - enamus elanikest on vene rahvusest)

Erinevad tiimid kasutasid erinevat taktikat:

• osad lätlased olevat fotolt puuduvate tekstide äraarvamise abil piisavalt palju tähti kokku saanud ja lahenduse kätte saanud ilma linnas käimata
• Twister üritas minna aimamise teed - eeldasid, et lahendus on lennuväli ja läksid sinna
• meie ja ilmselt enamus teisi tiime läks linna tähti otsima

Meie sõitsime linna ja jagasime sektorid ära - Elerile kõige lähem ala, Marttile keskmine ja kõige suurem ala ning mulle kõige kaugem ja väiksem ala.

Minul läks tähtede leidmine enam-vähem. Ühe objektiga oli probleeme - õigel objektil polnud aadressi (väike kiosk majade vahel, maja number 9b) ja tiirutasin seal mitu korda, lõpuks pildi sobivuse alusel sain sõna ikka kätte.

Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.

Martti sektor 2 materjalid:

Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.

Eleri sektor 3 materjalid:
Siis saime Eleri sektoris kokku ja asusime anagrammi lahendama.

Kaart etappideks 7 ja 9. Sellelt tuli leida 7. etapi lõpupunkt "Mazais Trikartu ezers".

Viimase sõna arvasime kõik olevat "ezers" - järv. Tegelikult oli see piisav info - kui oleksime kõik järved kaartide pealt läbi vaadanud, oleksime lahenduse leidnud, aga mina olin kinni peakorraldaja poolt antud vihjes: 2 esimest sõna on koht, kuhu minna ja viimane sõna on täpsustus - kui täpsustust ei tea, tuleb läbi otsida umbes 500 meetrine ala. Kuidas saab aga järv täpsustus olla? Järelikult ehk on seal ikka mõni muu sõna? Tegelikult oli see sõna ikka järv ja kui peakorraldaja poleks spetsiaalselt eestlaste jaoks vihjet andnud, siis oleks me selle anagrammi ilmselt kohe lahendanud... Kaks võimalust - kas ma ei saanud kaptenite koosolekul korraldaja poolt antud infost täpselt aru või antigi meile kogemata pisut vale infot.

Aga vahet pole, meie, kui seiklussportlased, oleks pidanud selle üllatusega hakkama saama ja niidiotsa "ezers" ära kasutama-kontrollima. Selle asemel aga üritasin esimest sõna kokku saada ja uurisin kaardilt, aga ei leidnud sobivat sõna.

Siis otsustasime võtta kasutusele peakorraldaja soovituse - paluda abi suvalistelt linnakodanikelt. Esimesena läksime keskealise naisterahva juurde, kes kalja müüs. Tundus, et rahvuselt oli venelane. Ta oli väga sõbralik ja jutukas ja korra püüdis, aga vabandas, et ikka ei oska - ütles, et vabrikus, kus ta töötas, viidi soovijaid orienteeruma, aga tema ei käinud ja seetõttu tal raske meid aidata.

Edasi nägime Twisteri bussi ja küsisime, kas Twisteril on koht käes. Priit ütles, et tema võistkond otsustas riskida ja minna lennuväljale, kuna see tundus kõige loogilisem koht (ka mulle, kui kaptenite koosolekul selle 500 meetri vihje olime saanud). Üks vene poiss oli kah seal parkimisplatsil ja ta tuli meiega ise rääkima. Mingi 10-15 minutit seletasime ja püüdsime siis koos lahendust leida, aga ei tulnud välja. Lõpuks ta niipalju ütles, et esimene sõna kõige loogilisem oleks "mazas" - "väike", aga et siis pole i tähte kuhugi panna.

Siis Priit soovitas meil bensiinijaama müüjaga rääkima minna - et ta oli jutukas ja vastutulelik olnud. Seal aga oli suur järjekord ja ei tahtnud sinna teise tööd segama minna. Seejärel Martti otsustas, et aitab, helistame Minnile ja küsime, kas neil lahendus käes. Minnilt saigi vihje, et järv kaardi ülaosas. Siis vaatasime etapi kaardi ülaosas järvi - kohe plaksti oli käes järve nimi ehk teine sõna "Trikartu". Kolmas sõna siis nii nagu alguses arvasime "ezers". Kuna seal oli 2 järve, suurem ja väiksem, siis vene poisi "mazas" = "väike" vihjest oligi tõenäoline lahendus käes - väiksem neist kahest järvest. Selle i puudumise probleemi kohta üritasin uurida sinna saabunud sportklassi võistkonnalt, aga nad ei tahtnud meile eriti infot anda. Aga kuna infot oli siiski piisavalt ja aeg jooksis karmilt, siis võtsimegi ette tee väiksema Trikartu järve poole ning saime punkti õnnelikult kätte.

Nüüd kodus rahulikult kaarti vaadates leidsin meile antud põhikaardi teiselt poolelt - Daugavpilsi linnakaardilt - ka selle järv üles ja seal oli ka sõna "mazais" mainitud: "Mazais Trikartu ez.". Seega, kui oleksime selle järve vihje kõikidelt kaartidelt üle kontrollinud, oleks täielik lahendus käes olnud.

Selle etapi kokkuvõtteks võiks siis öelda: segastes olukordades kasuta iga vihje ära ja kontrolli seda süstemaatiliselt.

Etapp 8 - trekking + orienteerumine 12 km

Kuna meil oli eelmisel etapil väga palju aega kaotsi läinud, siis nüüd olime tõsises ajahädas - see 12 km tuli läbida alla 2 tunni. Võtsin Eleri köide ja üritasime võimalikult kiiret tempot arendada.
Kaart koosnes kahest osast - 1:25000 kaart (4 punkti) ja 1:10000 kaart (6 punkti). Algus oli 1:25000 peal, ristkülikuga oli selle peal märgitud koht, mille sees on spetsiaalne orienteerumiskaart. Tuli ise aru saada, millal ja mis koha peal ühest kaardist teise jõudsid ja pärast tagasi samamoodi.



Esimese punktiga ca 40 sekundit viga, teine lagipähe, kolmas punkt oli peale üleminekut orienteerumiskaardile, selle käigus muutsime esialgset plaani ja otsustasime võtta ühe lihtsama punkti esimesena, kuna muidu oli oht viga teha. Õnnestuski selle punkti juurde jõuda, aga oh häda, see oli puu otsa ronimine ja seal oli meeletu järjekord (sportklass oli kah samal etapil) - me ootasime 6-7 minutit, enne kui meil avanes võimalus puu otsa ronida. Järgmised 2 lagipähe, siis 20 sekundit viga, siis lagipähe, siis jälle 20 sekundit viga ja siis tagasi 1:25000 kaardile. Siis jõudsime järve äärde, punkt saare peal, Eleri oli täiesti väsinud, aga andis endast parima, käisime ujusime saarel ja tõime punkti ära. Siis viimane punkt vaja võtta. Et jõuda aega, oli vaja linnulennulisi kilomeetreid 9-10 minutiga läbida. Jõudsime punkti piirkonda, aga siis hakkasime liiga vara punkti otsime - minu viga. Lõpuks peale mõningast tiirutamist jõudsime õige künkani. Oli selge, et aega me ei jõua, aga oli vaja see punkt kontrollaja sees komposteerida, siis saaksime ainult -1 trahvi. Ütlesin Marttile, et mine vasakule, ma vaatan paremale. Kuna punkt pidi künka paremas otsas asume ja see küngas läks minu suunas paremale edasi, siis oleks olnud õige kohe kõik endaga kaasa kutsuda, aga selle asemel mõtlesin, et jooksen kiirelt punktini ja siis kutsun, et kindel olla punkti leidmises, aga see küngas muudkui läks ja läks ja kui punktini jõudsin, siis olin teistest üsna kaugel. Karjusin, et tulge ruttu, natuke üle 2 minuti on aega, et kõigil komposteerida. Eleri kuuliski seda, aga Martti oli teisele poole nii kaugele jõudnud, et vist ei kuulnud. Röökisin siis veel nii kõvasti kui jaksasin, aga Marttit ei kusagil. Lõpuks Martti vist midagi kuulis ja tuli, aga kahjuks komposteerisime 30 sekundit peale kontrollaega ja saime sellelt etapilt -2.

Etapp 9 - ratas 10 km

Ajahäda jätkus - tuli püüda võimalikult kiiresti vändata. Parematel teelõikudel püüdsime Elerit vedada, aga Eleri kurtis, et see võib ohtlik olla, kuna ta on väsinud ja raskem on ratast kontrollida.

Jõudsime siiski punkti võetud ja kontrollaega. Etapi lõpp oli kindluses. Et otse sisse saada, tuli rattad üle 2 meetri kõrguse värava tirida. Eleri läks sisse rattaid vastu võtma, mina istusin värava peale vahelüliks ja Martti andis alt rattad üles. Nii saime kenasti rattad üle tiritud.

Etapp 10 - orienteerumine 3 km

Samal ajal, kui meie etappe 7-9 läbisime, tulid assistendid kindlusesse, et meile kaart ette valmistada.

Kindluse sees olid mahajäetud vene sõjaväeosa hooned. Assistentidele anti fotod hoonete piltidega, kust nad leidsid kaardifragmendid, mille pealt said meie kaardile punktid kanda. Meie kaardiks oli aerofoto.

Assistendid tegid tublit tööd ja kõik fotodel olevad hooned ja kaardifragmendid nende seest leiti üles ning meie tulekuks oli kaart ette valmistatud.

Ajahäda meil endiselt kestis ja tormasime kiirelt rajale. Punktide leidmiseks tuli näiteks:

• ronida läbi väikese pilu pimedasse ruumi
• roomata värava alt läbi ca 30 cm vahest (maapind haises seal kergelt nafta järele ja tuli vaadata, et klaasikildudega ennast ei vigastaks)
• ronida üle värava jne

Aga saime kontrollaja sees kõik punktid läbitud.

Etapp 11 - ratas 10-15 km

Ajahäda endiselt jätkus. Seetõttu otsustasime ühe punkti vahele jätta. Nii tegimegi ja jõudsime lõppu 4 minutit enne kontrollaega. Selle etapi lõpp oli finišipaigas ja nüüd oli järgmisele etapile juba rohkem aega, seega saime natuke hinge tagasi tõmmata. Samas väga palju puhata ei tahtnud, sest siis oleks ajahäda jälle tagasi tulnud. Kuna Elerile oli see kõrge tempo viimasel neljal etapil kehvasti mõjunud, siis otsustasime, et võtame edaspidiseks eesmärgiks lihtsalt kogu aeg liikuda - rahulikumalt, aga liikuda ja teha vahetusalades võimalikult väikesi pause.

Etapp 12 - ratas 10 km

Esimene punkt oli 4 meetri kõrgusel puu otsas ja seal oli jällegi saba, ootasime umbes 15-20 minutit järjekorras.

Teine punkt oli orvand 30 meetrit rajast. Kaart oli 1:100000 ja tuli umbes punktirõnga kohalt kammida. Peale mõningast tiirutamist ja lõpuks Martti kõhutunde usaldamist saime punkti kätte.

Etapi lõpp oli Daugava ääres, sinna viis tõeliselt pikk ja järsk ekstreemlik laskumine - see oli tore. Pärast selgus, et mitmete assistentide autod said sellest mäest tagasi üles alles päris mitmendal katsel - tee oli väga järsk ja kohati libe ning kui vales kohas seisma jäid, siis libises auto tagasi alla. Katri oli tubli ja suutis alla ning üles ilma probleemideta sõita.

Etapp 13 - ujumine + trekking + ujumine 0,2 + 12 + 0,2

See oli siis see oodatud ja kardetud üle Daugava ujumisega etapp. Pakkisime vettkartvad asjad veekindlalt, panime selga päästevestid ja lestad ning asusime teele. Daugava laius seal oli umbes 200 meetrit ja keskel oli tugev vool. Oli näha, kuidas mitmeid võistlejaid viis vool kaugele-kaugele allavoolu kaasa. Ilmselt tänu sellele, et meil olid lestad ja Martti juhendas Elerit suuna hoidmisel, saime peaaegu stardikoha vastaskaldale üle ujutud. Tore elamus.
Foto: Priit Paenurm

Edasi jooksuriided selga ja jalanõud jalga, peitsime lestad ja päästevestid tee kurvis olnud orvandisse ja asusime jalgsietappi läbima.

Jalgsietapil olid pooled punktid heas Läti stiilis - mõõtkava 1:100000 ja looduses on osa asju muutunud. Meie ring läks sedapidi, et kolm raskemat punkti jäid lõppu, st pimedasse. Seiklust oli seetõttu rohkem, aga tulemus kannatas - kaotasime liiga palju väärtuslikku aega.
Üllatused, mis meid ootasid, olid:

• lage oli tegelikult mets ja ainult puude latvade kaudu sai aimata, mis on lagedana ja mis metsana kaardile kantud - selle suutsime veatult lahendada
• tiigi punkti minnes tuli kõigepealt karjäärijärv vastu ja tõmbas enda juurde punkti otsima - ei teagi, kumb neist kaardil oli, kas see karjäärijärv või tiik, mille kaldal punkt oli; et asi põnevam oleks, oli legendis märgitud "otsi", st selle karjäärijärve ääres sai ikka mõnda aega punkti otsitud
• kaardil on tee, looduses on samuti tee - suund ja käänakud sobivad - otsime punkti, pole; jõuame mingile teisele teele, mida kaardil pole, peale mõningast tiirutamist oletame, et ehk on see teine tee hoopis see kaardil olev ja siis saame punkti kätte
  

Kahe viimase punktiga viga kokku ehk nii 40-50 minutit.

Siis tagasi Daugava äärde. Päästevestid ja lestad leidsime kenasti üles. Pakkisime uuesti vajalikud asjad veekindlalt, päästevestid selga ja lestad jalga ja ujuma. Jõudsime teise kalda juurde, mina ja Martti saime jalad põhja, aga Eleri hüüab appi - ütles, et jäi heintesse kinni. Andsin Marttile oma koti ja ujusin Elerile appi. Tegelikult oli ta sisuliselt kaldal, aga ei julgenud seal heintes kinni olles jalgu põhja panna. Julgustasin Elerit ja tirisin teda pisut rohkem kalda poole. Peale seda kõndisin ees läbi heinte, et kindlustada, et tee kaldale kenasti kõnnitav on.

Ja olimegi tagasi. Katri tegi meile sooja sööki ja Urmo oli poest nänni juurde toonud. Assistendid rääkisid, kuidas üks läti naine olevat keset jõge mingi 10-15 minutit appi hüüdnud, aga keegi polevat läinud ja siis olevat karjumise järele jätnud ja vool olevat teda 0,5-1 km stardikohast allavoolu viinud, aga et lõpuks oli ikka kaldale saanud.

Etapp 14 - ratas 23 km

Edasi järgnes legendiorienteerumine. Tööjaotus oli selline, et mina hüüdsin, kui palju sõita ja kuhu pöörata ning Martti vaatas spidomeetrilt teepikkust ja Eleri tegi ees tempot ja tegi korralikku tempot - selle etapi me võitsime.

Eleri pärast kommenteeris, et see oli põnev, kogu aeg pidi jälgima ja pöörama ja uni ei tulnud peale, seetõttu sai kiirelt sõita.

Legendiorienteerumise lõpus oli ülesanne: minna võistluskeskusesse, 100 meetri raadiuses on vihje praeguse asukoha kohta. Tegu oli raudteede ühinemisega. Martti leidis selle koha ka ilma vihjeta üles, aga igaks juhuks otsisime ka vihje - raudtee kilomeetriposti üles, mis oli ka kaardi peal üllataval kombel olemas - "524 KM CP".

Etapp 15 - rulluisutamine 10 km

Samal ajal, kui meie ratast sõitsime käisid assistendid mingis vanas mahajäetud kõhedust tekitavas tehasehoones rulluisu kaarti otsimas. Katri sai probleemideta kaardi kätte, kuigi tunnistas, et koht oli tõesti õudne olnud.

Assistendi külastatud tehase toodang

Seekord oli rulluisutamine alguses linna vahel - tuli näiteks korduvalt trammiteed ületada. Teise punktiga sai ka mõni minut viga tehtud. Lõpupunkti sõites oli alguses pisike ja käänuline rattatee. Lõpus aga läksime tänava peale ja siis tegi Martti taas korralikku tempot - tore oli kiiresti sõita.

Etapp 16 - ratas 8-10 km

Kaart etappideks 16 ja 17.

Sellel etapil hakkas Elerit uni järjest rohkem vaevama. Aga saime etapi siiski suht normaalselt läbitud.

Etapp 17 - paadisõit 4 km

Kui etapi algusesse jõudsime, siis selgus, et Katri pole kohale jõudnud. Kuna aga päästevestid olid tema käes, siis ei saanud me startida. Helistasin Katrile - kolmanda helistamise peale võttis vastu ja ütles, et kohe jõuavad koos Twisteriga. Selgus, et Katri sõitis Tom-Tomi abil, aga see juhendas Katri kuhugu metsavahelisele liivateele, kus auto kinni jäi. Õnneks oli Twisteri assistent Priit nõus aitama ja nii said nad kahekesi auto liiva seest kätte.

Paadina oli taas kasutada minisüst. Seekord oli see kuidagi vesisem. Siis kui aerutada ja hoog üles võtta, siis kaob vesi paadist ära, aga kui seisma jääda, siis hakkab põhja vajuma - igal juhul ei lasknud väga laiselda. Siin sai ka pisut viga tehtud. Eleri oli väsinud ja ei jaksanud kaarti lugeda. Siis mina üritasin, aga mingi punkti teekonnaga tekkis küsitavus ja mõtlesime minu esialgse teekonna idee ümber ja siis Eleri ikka püüdis lugeda, aga kohe alguses ei saanud kaarti sisse ja tuligi kaareke sisse.

Teise punkti minnes oli kaldaäär kalamehi täis ja üks kalamees oli väga vihane, et kõik seal paadiga sõidavad - seletas ärritunult, et kas me ei näe, et inimesed püüavad siin kala... Lõpuks saime selle etapi siiski läbitud.

Etapp 18 - ratas 40 km

Olime Elerit juba paar etappi tagasi ette valmistanud, et üks pikk rattaetapp on veel tulekul, aga ikkagi oli Elerile see raske. Uni vaevas ja nii suur kilomeetrite arv ei aidanud kah moraali üleval hoidmisele kaasa. Tagantjärele tarkusena oleks võib-olla pidanud selle etapi alguses 15 minutit magada laskma Eleril, et oleks selle etapi kiiremini läbida saanud.

Paaris kohas sõitsime korraks 100 meetrit mööda valet rajakest. Martti sai õnneks ruttu veast aru, aga Eleri jaoks oli eriti raske tagasi pöörata. Teise 100 meetrise valestisõidu järel tagasipööramisel istus Eleri maha. Martti leidis peagi õige teeotsa taas. Martti ütles, et hakkame minema. Eleri ütles: "Mida?". Siis aga muigas ja hakkas liikuma.

Ühe punkti otsustasime vahele jätta. Viimane punkt enne vahetusalasse jõudmist oli eriülesanne - tornis köitega platoole ronimine kogu võistkonnaga. Enne seda aga kohustusliku varustuse kontroll. Kõik oli olemas peale välgumihkli. Teadsin, et üle Daugava ujumise ajaks olin selle musta kilekotti pannud, aga nüüd seda polnud üheski 4-st mustast kilekotist, mis mul kotis olid. Ma olin selle viienda kilekoti peale ujumist ilmselt maha jätnud. Leidsime selle pärast auto pagasnikust. See aga tähendas -1 punkt meile. Nagu ikka ronimiste juures, oli ka siin järjekord. Korraldaja arvas, et järjekorra pikkus umbes 20-25 minutit. Otsustasime siis, et ei hakka ootama. Korraldaja ütles, et -1 jääb meile ikka, isegi kui me punktist loobume. Ütlesime, et las olla. Aga kui minema hakkasime, siis selgus, et järjekord oli oodatust kiiremini läinud ja läksime ronisime ikka ära. Mul läks allatulekuga pisut kauem, sest panin ühe köie risti ja siis tükk aega ei saanud aru, mis köie ma lahti pean ühendama ja millise kinni jätma ja miks need köied üldse sõlmes on...

Tagasisõiduks jäi ebameeldivalt vähe aega. Võtsime Eleri siis vaheldumisi köide ja tegime kiiret sõitu ning ca 5 minutit enne kontrollaega jõudsime võistluskeskusesse.

Etapp 19 - orienteerumine 14 km

Sellele etapile jäi meil 1 tund. Otsustasime, et võtame 2 lähimat punkti ja jätame 4 võtmata.Foto: Priit Paenurm

Kaart koosnes kahest osast - meie 1:100000 baaskaardiga pidime jõudma orienteerumiskaardile ja seal punktid läbima.

Tegime korralikku kiirkõndi ning veerand tundi enne kontrollaja lõppu olime tagasi. Eleri korraldas veel rõõmsa ja kiire lõpuspurdi.

Kokkuvõtteks

Meie eesmärk üritada võistlus ära võita jäi küll täitmata, aga võistlus oli huvitav ja mitmekesine ning mul on hea meel, et sain sellel osaleda.

Tahaksin eraldi tänada Katrit, kes oli nõus meile assistendiks tulema ja suutis pärast ka probleemideta autoga tagasi koju sõita. Kusjuures tagasisõidul pöörasime korra veel otsa ringi ja käisime teisel pool Daugavpilsi, sest Twisteril oli kütus lõppenud ja viisime neile 5 liitrise kanistritäie. Kui ütlesime, et see nüüd meiepoolne vastuteene, et Priit Katri liiva pealt lahti päästis, siis Priit ütles, et jah, ükski heategu ei jää karistamata :)