Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009

Laupäeval toimus siis XT-Seikluse esimene etapp Pannjärvel. Mina olin ühes tiimis koos Kaidoga ja Aigar oli koos Aivariga. Kuna auto komplekteerimisega läks hommikul plaanitust kauem, siis jõudsime kohale umbes pool tundi enne starti.

Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.


Jooksu kaart meie rajaga(25km):


Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.

Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar Tasa

Kaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.

Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):


Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.

Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.

Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.

Mona-X 2009 - eestlaste triumf

Selle aasta Mona-X, mis toimus 9.-10. mai Riia lähedal Daugmales, kujunes eestlaste triumfiks. Kokku osales 40 võistkonda, neist 5 Eestist ja eestlased saavutasid viisikvõidu!
See ajalooline esiviisik oli järgmine:
1. ISC Adventure Team (Sixten Sild, Maret Vaher, Randy Korb, Urmo Alling) - 14:31:51
2. Peraküla Krupp (Andres Minn, Margus Marrandi, Urmo Liblik, Pilvi-Heli Vettik) - 16:57:15 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
3. Salomon Team Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Heiti Hallikma, Tiit Pekk) - 17:00:07 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
4. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Martti Mikk, Eleri Hirv) - 17:08:19
5. Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) - 17:46:40
Järgnevalt mõned minupoolsed muljed.

Enne võistlust

Kuna stardiaeg oli laupäeval kell 11, siis otsustasime minna laupäeva hommikul Eestist. Martti võõrustas meid lahkesti Rannus. Reede õhtul pakkisime. Laupäeval äratus kella 5:45-6:00 ajal. Kiire söömine ja 6:25 väljasõit ning 9:30 jõudsime võistluskeskusesse Daugmales.
Kohale jõudes hakkas vihma sadama, aga enne starti jäi sadu järele ning kogu võistluse ajal oli kena kuiv ja soe ilm.
Eestlastele tehti kell 10 eraldi instruktaaz vene keeles. Sixten oli enne seda jõudnud olulise info meile küll juba ära tõlkida :) Instruktaazil valitses igal juhul mõnus muhe atmosfäär.

Proloog

Võistlus algas proloogiga. Igale võistkonnale anti 3 minutit enne starti 2 identset aerofotot, kus oli peal 4 kontrollpunkti. Iga võistkond sai ühest kontrollpunktist (millisest, see polnud ette teada) esimese etapi tegevusjuhised. Võistkond võis hargneda. Rebisime mõlemad kaardid pooleks ja igaüks käis ühes punktis. Mina olin see õnnelik, kes punktist "nänni" sai. Selleks oli rattaga legendi järgi orienteerumise juhised.

Esimene etapp - ratas legendiga

See etapp õnnestus hästi. Mina ütlesin teepikkuseid, Martti vaatas odomeetrit ja pikematel lõikudel aitas köiega Elerit tuules hoida. Kusjuures asja muutis põnevaks see, et erinevatel võistkondadel olid erinevad legendid, teed olid täis eri suundades sõitvaid võistkondi. Alguses oli suht kõhe sõita 180 kraadi teises suunas, kui enne meid sõitnud võistkonnad...

Enne esimese etapi lõppu toimus eriülesanne - taas oli kaartideks 2 identset aerofotot, millel peal 7 kontrollpunkti ja jälle võis võistkond hargneda. Taas rebisime kaardid pooleks ja igaüks käis tõi oma punktid ära.
Siis taas ratta selga ja peagi olime legendiorienteerumise lõpus, kus anti rattakaart.
Meie teekonnaga rattakaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata rattakaart:

Rattas luges kaarti Martti ja ta sai sellega väga hästi hakkama, sisuliselt ilma vigadeta saime hakkama. Kaardilugemise kõrvalt suutis Martti pikematel parema teekattega lõikudel ka Elerit vedada.
Esimeses rattapunktis saadeti meid jalgsiorienteerumise rajale. Enne meid olid seal 3 võistkonna rattad (ISC, Salomon ja Elita), seega olime 4. kohal.

Esimene jooks

Meie teekonnaga kaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata kaart:

Jooksus lugesin mina kaarti ja õnnestus ilma suuremate vigadeta see etapp läbida. Kaardi kohta oli korraldaja andnud hoiatuse, et osa teid, mis on kaardil, pole looduses ja vastupidi. Aga erilisi probleeme kaardiga ei tekkinud. Raja keskel oli veel ka hajutus. Pidevalt kohtusime teiste Eesti võistkondadega (välja arvatud ISC, kes oli pisut ette rebinud). Suurt kiirust näitas üles Salomon, aga pidevalt lähenesid nad meile jälle selja tagant, et taaskord mööduda.
Mingi hetk võtsin ka Eleri köide Aigari soovitusel. Tundus, et ega ma eriti ei vea, aga positiivne oli, et köies olles oli võistkond koos, ilmselt teatud hetkedel, kui muidu oleks võinud vahe sisse tulla, aitas köis väikese impulsi anda ja püsisime kenasti koos.


Jalgsietapilt toredad elamused:
* punkt nr 2 koprasoo - oihh jalad said märjaks, st kohati üle põlve vesi
* puu otsa ronimine punkt nr 10
* kraavide ületamine punktid 10 ja 11 vahel: meie jõudsime sinna ISC järel 2. kohal olles, kraav oli lai ja püüdsime leida ületuskohta, seejärel laekus Twister ja õige pea ka Peraküla Krupp ning Salomon. Asja lahendas Salomon - Heiti ees ja teised järel ujuti üle ning nakkava eeskuju ajel ka teised. Minn veel muigas: "seiklussportlased...kardavad vett...". Eleri, kes oli vahepeal väsimust kurtnud, ütles, et see ujumine mõjus värskendavalt ja peale seda oli kohe parem tunne.
* punkti nr 15 juurde sumpamine üle koprasoo, kus kohati vesi rinnuni
Tagasi jõudes selgus, et Elita on veel metsas, see tähendab, et eestlastel viisikjuhtimine.

Ratta teine osa

Meelde jäi:
* ratta tassimine läbi metsa punkti nr 17
* rattaga sõitmine ja selle vedamine mööda kohustuslikku joont, milleks oli elektriliin, see oli füüsiliselt päris raske, kohati oli palju juurikaid ja kohati olime põlvini soos
* kohati liivased teed, kus raske sõita, mina oma peenikese kummiga pidin aeg-ajalt ratas käe kõrval jooksma

Teine jooks

Ratta vahepeal oli punktis 21/27 kõigepealt köielkõndimise ülesanne - üks naine ja üks mees pidid sooritama, meestest käis meile Martti kõndimas.
Seejärel jooks sprindikaardiga.
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Ka see jooks õnnestus ilma suuremate vigadeta läbida. Punkt 23 oli põnev - see asus maa all, ühest august see siiski paistis ja saime komposteeritud. Jooksu lõpus punkt 27 oli pähkel: punkt oli pandud nööriga kahe puu vahele mitme meetri kõrgusele. Mina astusin siis Martti õlgadele, ühe käega hoidsin Aigarist kinni, teisega tõmbasin tähise allapoole, võtsin sellest hammastega kinni ja hoidsin nii allpool ja seejärel sain komposteerida. Tore oli :)
Köielkõndimise juures enne jooksu olid taas 4 Eesti võistkonda koos (ISC oli sealt lahkunud siis, kui Salomon ja Peraküla sinna jõudsid). Kui meie peale jooksu lahkusime, siis polnud ükski Läti võistkond sinna veel jõudnud...

Ratta kolmas osa

Edasi taas rattale. Alustuseks saime asfalti, kiirus kogu aeg seal 30 ja 35 vahel - mõnus.
Eelviimasesse punkti minnes läks pimedaks ja võtsime lambid välja. Siis sõitis meist Peraküla mööda, kes oli vahepeal väikese vea teinud.
Vahepeal käis ka üks koer meil kiirust üles tõmbamas.
Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses. Seal sõime-jõime, panime jooki kotti juurde, panime soojemaid riideid selga. Edasi rattakaardi abil joostes kanuusse, punkti nr 31.

Kanuuetapp

Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Mina Aigariga tõmbasime ees, Eleri juhendas meid õigele kursile, Martti taga juhtis. Punktid saime veatult kätte, 2 korda vedasime kanuu üle, esimesel korral saime seda mööda rada teha, teine kord tirisime puude vahelt. Vahepeal keegi mootorpaadiga uuris, et mis me teeme, vastasime, et võistlused, tundus, et selle vastusega jäädi rahule... Kanuusõit oli mõnus.

Kolmas jooks

Kaart (GPS teekond puudub, kuna Marttil sai GPS patarei tühjaks):

Et kaarti jõuda, tuli kombineerida seda rattakaardiga, see õnnestus kenasti. Esimesse punkti paar kilomeetrit teejooksu ja siis võsa vahele. Punkti piirkonda jõudes kuulsime teiste eestlaste hõiklemist. Kas kammivad metsa? Kohale jõudes selgus aga, et punkt oli kõrgel jämeda puu otsas umbes 6-8 meetri kõrgusel, puul enne punkti ühtegi oksa polnud. Esimene mõte oli, et viskame köie üle oksa, kus punkt on ja siis ronib keegi köie abil üles. Siis aga tuli Marttil hiilgav idee: paneme SI toika külge ja komposteerime nii (SI jaam oli allapoole suunatud). Toigas osutus liiga lühikeseks, isegi kui ma Martti õlgadele astusin. Seejärel toimus väike täiendus: mägiaivari teibiga tokile teine tokk pikenduseks ja SI tolle otsa samuti mägiaivari teibiga kinni. Seejärel õnnestus mul mõningase pusimise järel komposteerida.

Edasi tulid veatult punktid 40-41-42. Järgnes joonorienteerumine mööda mäeahelikku. Selle lõigu teises osas oli rajameister väikese konksu pannud: joon ei läinud mitte mööda kõige kõrgemat tippu pidi, vaid läks mõnesajaks meetriks vasakule väiksema aheliku peale ja loomulikult oli üks kahest peidetud punktist selle kõrvalaheliku peal. Meil õnnestus veatult joon läbida ja mõlemad punktid leida.

Kaks punkti oligi veel jäänud, kuidagi liiga hästi oli läinud, vigu polnudki sisuliselt tulnud ja ega see nii ju jääda ei saanud...
Punkti 43 läksime punktist läände jäävat sihti pidi. Kaugelt nägime, kuidas üks võistkond tuli 43-st ja läks 44 poole. Jõudsime sihi kõrval läänes oleva kraavini ja hakkasime sealt punkti poole minema. Peagi kohtusime Salomoniga, kes ütles, et Peraküla oli neile siin punktis koti pähe tõmmanud. Ei osanud me siis aimata, et järgmised 50 minutit veedame siin metsaaluses punkti otsides...
Kaardil olev heledam laik, mille loodeosas "kusagil koht metsas" punkt oli märgitud, oli tegelikult täiskasvanud kuuskedega kaetud kuusik, kohati väga tihe, kohati lagedalaigud sees. Kaardile märgitud kohas punkti polnud, mina tulin 4 korda erinevatest kohtadest suuna ja sammuga peale ja ei selles ega ka selle ümber kümnete meetrite raadiuses punkti polnud. Ka Martti proovis ja ikka jõudis samasse piirkonda, kuhu minagi. Kaardil olev kõrgusjoon klappis meie poolt fikseeritud kohaga, isegi selle kuusemetsa serv oli fikseeritav võrreldes kõrvalasuva metsaga. Suht alguses korra võtsime ahelikku, et seda kuusikut kammida, aga millegipärast kahjuks loobusime sellest suht kiiresti...
Olid versioonid, et punkt on kusagile kuuse alla peidetud, et kuuse otsa peidetud...
Siis proovisime suvaliselt summides punkti leida, siis üritasin spiraali teha, aga kahjuks jälle liiga vara lõpetasin...
Lõpuks läksin selle kuusiku lõppu itta ja hakkasin sealt kuusiku põhjaotsast kuni kraavini ja tagasi põhja seda läbi käima. Selline mõtestatud tegevus andiski kohe ka tulemuse, juba kolmanda käimisega oli punkt käes... See punkt polnud minu hinnangul mitte kaardil oleva heledama laigu loode, vaid kaguosas. Küll on kahju, et Martti GPS patarei tühjaks sai, selle punkti otsingut oleks väga huvitav vaadata olnud.
Punkti otsimisega oli päris külm hakanud, aga järgmisse punkti jooksmisega saime sooja kähku tagasi. Edasi uuesti jooksu- ning rattakaardi klapitamine ja peagi olimegi finishis, kus meid tervitasid Salomon ja Peraküla.

Peale võistlust

Käisime pesemas, dushis oli mõnusalt soe vesi. Peale pesemist läksime teiste eestlastega muljetama. Heitti kiitis Marttit selle toki otsa SI kaardi panemise idee eest. Minn küsis, et mitu punkti viimaselt joonorienteerumiselt leidsime. Kui ütlesime, et 2, siis vot seda Minni nägu oleks tahtnud pildistada :) Peraküla ja Salomon nimelt olid seal koos olnud ja ühe punkti, selle madalama aheliku peal oleva, vahele jätnud. Aga peale väikest mõtlemist selgus, et me olime 43 piisavalt kaua otsinud, et vahe üle tunni läks, aga selle viimase joonorienteerumise iga punkti mitteläbimise eest oli ette nähtud 1 tund trahvi...
Oleks me seal 50 minuti asemel näiteks 35 minutit punkti otsinud, oleksime nende lohaka kaardilugemise ära karistanud ja teiseks tulnud, aga selle asemel olime ise lohakad ja ei suutnud meile ootamatut 43 nihkes olekut piisavalt efektiivselt lahendada ja oleks on üldse paha onu :)
Ja hommikul autasustamisel olid poodiumil ainult eestlased, sest parim Läti tiim Ebike oli ära koju sõitnud :)


Tulemused Etapiajad Esimene jooks Teine jooks Kanuu

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tahaksin tänada võistkonnakaaslasi ja teisi eestlasi hea seltskonna eest. Ja eriti tahaksin kiita Elerit, kes kenasti lõpuni vastu pidas. Teised Eesti tiimid igal juhul olid üllatunud Eleri sitkest esitusest :)

Xdream 2009 I etapp, Ardu 26.aprill: Medisoft&seikusporr

Tänavu aasta osaleme siis ühendvõitkonnaga. Aivar Jõgiaas esindab seiklusporri ja Rain Ojavee ning Aigar Sirel openeerivad Medisoftina. Rain, kes on hetkel meie Tartu kontori pesamuna, osales eelmisel aastal B-raja öisel pikal etapil Medisoft B võistkonnas. Seega kogemustega mees! Arvestades veel seda, et nii Medisofti kui ka seiklusporri tiimid on eriliselt altid igasuguseid spordivigastusi hankima, millest mõned liikmed ei ole veel siiani toibunud, on värsket verd alati juurde vaja.

Täpsemalt rajast

Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.

Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!

Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!

Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.

Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.

Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.

Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.

Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.

Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.

Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.

Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.

Xdream 2009 I etapp, Ardus

Seekordsel Xdreamil olin mina seiklusporri nimelises tiimis koos Kristjani ja Mihkliga. Kuna nädalatagusel Võhandu maratonil oskasin kanuust välja roinides taaskord oma hüppeliigest korralikult väänata, siis korra tekkis juba tunne, et selle Xdreamiga on ühelpool. Priit teipis mul nädala sees jala kinesioteibiga ära ja kuna neljapäeval päevakul oli enam vähem ok joosta, siis sai langetatud otsus, et ikkagi minek. Reede hommikul aga oli kurk väga valus, nina tatine ja kerge palavik. Laupäev oli veel hullem. Krõbistasin siis need 2 päeva aspirini, imemistablette, sõin sidrunit ja tarbisin ohtralt kuuma teed koos meega ja kui tatine nina välja arvata, siis oli pühapäeva hommikul enesetunne täitsa ok.

Stardis olin kaarti uurimisega nii hoos, et kell tuli meelde käima panna alles poolel teel esimesse punkti. Kuna esimese jooksus jäeti mulle kõige lühem ring, siis mina tiksusin oma raja suht rahulikult läbi.


Jõudsime tagasi koos Mihkliga ja kui Kristjan ka paari minuti pärast tuli oli meil Mihkliga juba valik tehtud ja asusime kohe järgmisele jooksuetapile.


Kuna peale jooksu vaatasime vaid seda kus on järgmine, mitta aga ülejärgmine punkt, siis õnnestus meil punktide 11-12 vahelist dzunglit ratastaga läbida. Mingi hetk kui Mihkel rattaga kraavi ületama asus oli ta igaljuhul rinnuni mudas. Mina viskasin ratta teisele kaldale ja läksin natuke kõrvalt kuiva jalaga üle kraavi. Kristjan seevastu tahtis ka natuke mudasuplust teha ja ronis ka vööni mudasse.


Esimese lisaülesande metallid õnnestus endalegi üllatuseks suhteliselt ruttu üksteiset eraldada.

16 punkti poole sõitsime mingi aja Heiti tiimi järel ja kuna Mihklil oli sel hetkel pulss 168, siis ei hakanud neist mööda ka minema. Kui meist aga ISC mööda lendas, siis tõusin ka korra sadulast, et kiirendada ja neile järgi võtta, aga kuna teised kaasa ei tulnud, siis jäi nendega väike vahe sisse. Karjääris takistusribal kurits igaljuhul Kristjan, et mina olla tal kogu aeg jalus olnud. Takistusribale järgnenud jooksu esimeses punkis saime taas kokku ISC-ga. Punktides kohtusime nendega kuni 21 punktini, siis keerati minul aga hapniku kraanid suhteliselt kinni ja sealt kuni jooksu lõpuni oli vääga raske.


Ratta legendi esimest punkti üritasime algul kaardile paika saada, aga kuna esimesed pööramised olid karjääris väga lühikeste maade tagant, siis tagin ettepaneku need ringid ära sõita. Kruusale välja jõudes saime ennast ilusti kaarti, aga sellest hoolimata otsustasime taha veel ühe lisaringi. Peale seda lisaringi üritasime veelkorra paika panna 1 legendi punkti, aga kuna tundus, et rada läheb kaardist välja, siis tegime veel ära ka selle "raiesmiku" tiiru. Raisemikule pööramisest kuni punkti jõudmiseni läks meil 17 minutit, ehk siis selle ringiga saime julgelt 12-13 minutit boonust.

Rattaralli esimeses ehk siis 24 punktis kulutasime 2-3 minutit 25 punkti asukoha leidmisele. Alles siis kui jõudsime kaardil järje ajamisega väga kahtlaselt lähedale 15 punktile taipasime vaadata punkti numbrit, mis oli 43 ehk siis pidime taaskord minema punkti 15. Peale rattaralli teist punkti purunes aga Kristjani rattal kumm ja nii õnnetult, et ka mantli serva traat oli ~15 cm mantli küljest lahti. Vahetasime kummi, aga kuna kartsime, et kumm võib väga täis pumbates taas muna üles viasata, siis sai see suhteliselt pehmeks jäetud.

Järgnevast rattaosast valisime punktid 52 ja 55. Viimasel rattaotsal hakkasid lisaks pehmele kummile mõju avaldama ka Kristjani selleaastased 0 rattakilomeetrit ja tempo oli vähemalt minu jaoks suht lahja. 55 punkti juures pääsesime meie Mihkliga suhteliselt nobedalt üle oja, aga Kristjan jäi samal ajal punkti jõudnud B-rajakate taha paariks minutiks toppama.

Kanuupunktid valisime selliselt, et Kristjan ikka palju joosta saaks ja oleks vähem vastutuult ja lainet sõitmist. Tuul oli nii korralik, et kui kanuu 59 punktist 61 minnes selga võtsime, siis kippus see meid koos kanuuga kogu aeg kraavi lükkama.


Finishieelses vibulaskmises andsin kiirtuld ja tulemus oli 3-st 3. Finishis öeldi meie kohaks 9. ja minu SI väitis et olime rajal 7:10:44.

Kuna rajal tegi seda hüppe lisaülesannet meil Kristjan, siis peale sauna ja sööki tahtsin ka seda proovida. Lisaülesande kohtunikud arvasid, et kuna ma nii pikk olen, siis võiks ma ka kaugemalt hüpata ja nihutasid selle hüppe posti päris mitukümmend sentimeetrit tahapoole. Tulemus oli see, et hoolimata sellest, et tõukasin ära nii kõvasti kui jõudsin pulgani ma üldse ei ulatunudki :-)

EDIT: Tulemused
EDIT2: Mihkli nägemus rajast

EDIT3: Toitumisest niipalju, et hommikul(4:30) ärgates sõin ära korraliku kausitäie putru. Umbes 1,5h enne starti pugisin kaasa võetud makaronides kõhu korralikult täis. Tulemus oli see, et rajal nagu nälga/energia puudust polnud ning tarbisin 2 väikest Marsi shokolaadi, 2 Enduro geli ja seda ka pigem sellepärast, et seda energia puudust ei tekiks. Siis kui seal kolmandas jooksus surin üritasin sisse võtta ka ühe, 10 päeva tagasi Silja Spordist ostetud Turbosnacki, aga selles kuramuse pudelis oli vedeliku asemel miski kivistunud suhkrutüki moodi asjandus ja seda väga närida ei viitsinud.

EDIT4: Leivo ja Kaja kirjutavad Ekstreem.ee võistlusest(Kaja sissekandes ka mitmed lingid teistele blogidel).

IV Võhandu maraton 18.04.2009

Seekord oli distansi pikkuseks 100 km. Ringike Tamulal ja seejärel piki Võhandut Võõpsuni välja. Startis 241 erinevat alust, kuid katkestajaid oli palju.

Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.

Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.

Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.

Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!

StardiprotokollFinišiprotokoll

Pikad suusatreeningud

Eellugu

14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.

Hommikul

Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.

Otepää-Kuutse 2:20

Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.

Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.

Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).

Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.

Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.

Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.

Kuutse-Elva 2:00

Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...

Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.

Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.

Elva-Kuutse 2:00

Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.

Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.

Kuutse-Otepää 2:30

Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.

Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud

Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.

Kokkuvõtteks

Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.

Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.

Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...

WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis

Sinnasõit

Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.

Enne võistlust

Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta



Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.

Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse

Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid

Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada

Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.

Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.

Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.

Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.

Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga

Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.

Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)

Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...

Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.

Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.

Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.

Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.

Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...

Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime

Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.

o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.

Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine

See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.

Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi

See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.

Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.

Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.

Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.

Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.

Etapp 6 - Ratas ehk loobumine

Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.

Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.

Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.

Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.

Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.

Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida

Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.

Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta

Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.

Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele

Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...

Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.

Winter Xdream

Winter Xdream kohta on paar sõna kirja pannud Aivar: loe siit.

25. jaanuari treening Sulbis

25. jaanuaril toimus treening Võrumaal Sulbis.
Aivar kirjutas oma blogis korraldajapoolse nägemuse.

Minu poolt muljekillud:

* tore oli rajale pääsemise lisaülesanne - tammelt oksa saagimine kõrgustes

* peale rattarajale startimist lagunes mul käiguvahetaja, aga perepoeg Margo ulatas kiirelt abikäe ja peagi oli esimesele käiguvahetajale puuklotsi ja mägiaivari teibiga 3. käik fikseeritud

* rattas Kristjan, vana talisupleja, otsustas ühe etapi, kus oli valida ühelt või teiseltpoolt ümbersõidu vahel, otse üle Võhandu minna, kuulu järgi oli mingil määral seal jääd olnud, aga rattaga jõe keskele jõudes kukkus sisse, ise pääses enam-vähem kuivalt kaldale, aga ratas kukkus jõkke ja ratta väljatoomiseks pidi ka ise ikkagi vette ronima...aga läbis raja täies ulatuses ja kõige kiiremini. Kristjan oli üsna imestunud, kui kuulis, et see jõgi, kus ta suples, oli Võhandu, võimalik, et teades, et see on Võhandu, poleks ta otse läinud...

* Maret haigestus enne treeningut ja seetõttu jäi treeningul osalemata

* Mina olin seekord suhteliselt nõrk, meil Aigariga kaotus Kristjanile kujunes üllatavalt suureks, tervelt tund aega, oma arust tempo väga aeglane polnud, aga kohati oli mul raskusi Aigari tempoga kaasaminekuga. Peale trenni mind siis noriti, et "mis juhtus", ilmselt tsiteeriti eelmise aasta Mareti küsimust Aigarile :)

* jooksu 7. punkt oli kõige tehnilisem punkt ja seekord ükski osalejatest seda ei leidnud, kui meie Aigariga punkti piirkonda jõudsime, siis olid seal regulaarse kammimise jäljed, peale 15 minutist otsingut helistasime Kristjanile ja saades teada, et keegi polnud punkti leidnud, tulime kah tulema

* lõpus tuli lahendada teine lisaülesanne, rajal leitud tähtedest lahenduslause kokku panna, jooksu sõna "Võrumaal" tuli hoobilt, aga rattaosas olevat kahte X-i ei suutnud kuhugi paigutada, kui Aivar andis vihje rooma numbritest, siis 5 sekundi pärast oli lahendus käes: "XXV jaanuar Võrumaal"; pärast Hellele seda lugu rääkides, ütles ta, et Aivar pidi ju andma info, et "päev kuu koht". Jah, Aivar kirjutas küll need kolm sõna meile paberile, aga ju peale trenni oli mõte nii kinni, et ei taibanud neid kolme sõna lahenduse vihjena võtta...

Lõpetuseks tänan Aivarit, Hellet ja pererahvast toreda trenni, sooja sauna ja maitsva söögi eest.

Aivari pildid

Icebug 25h matkasport 2009: seiklusporr

Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.

Vabandus

Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!

Halb üllatus

Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.

Proloog

Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.

Esimene rattaetapp

Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.

Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.

Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.

Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.

Esimene jooksuetapp

Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.

Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.

Teine rattaetapp

Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.

Teine jooksuetapp

Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.

Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.

Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.

Esimene ja viimane suusaetapp

Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.

Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.

Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.

Kolmas jooksuetapp

Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.

Lõpp meie jaoks

Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.

Kriitika

Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.

Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.