Lidzsvars Viesite etapp

Vahepealsetest tegemistest

Kuna Marttit kimbutavad vigastused ja Aigaril oli motivatsioonikriis, siis 2012. aastal me nime Medisoft Adventure Team pole kasutanud. Oleme võistlnud nimede seiklusporr, seiklusporr eliit, Medisoft&seiklusporr, Medisoft/seiklusporr all.
Nime Medisoft/seiklusporr all võistlesime 25. augustil Lätis www.lidzsvars.lv Viesite osavõistlusel koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Kaili Hallik.
Kuidas sattus Kaili, minu õde, seiklussporti? Algas kõik sellest, et aastal 2008 oli Kaili nõus meie võistkonna assistendiks olema Lätis LAR-il. Jutuke sellest võistlusest siin.
Kaili muljed olid sellest positiivsed ja nii osalesime peale kolmeaastast hoovõttu eelmisel aastal kahel Xdreami etapil ja see aasta EXTAR 48h võistlusel (enne seda treeningu eesmärgil XT Talverogainil joostes ja XT ÖÖ rogainil ratastega).
Aga Läti oli Kailile väga meeldinud ja nii saigi võetud plaani osaleda 13.-14. oktoober Lätis BAR-il (www.raid.lv). Enne seda plaanis treeningud Lidzsvars Viesite etapil 25. august ja X-race (www.xrace.lv) Ligatne etapil 22. september. Sellega saab Kaili ülevaate ka kolmest erinevast Läti seiklusekorraldajast.

Kuidas leidsin Lidzsvars?

Kui sirvisin selle aasta www.raid.lv LAR osalejate nimekirja (kus ma osalesin koos Aivari ja Eleriga 44h tunni võistlusel ja kus 4. koha saime), siis sealt avanes 24h võitja Lidzsvars nimel klikkides link www.lidzsvars.lv
Avastasin selle lingi tagant lehe huvitavale seiklusekorraldajale. Kuna neil on seikluste kaardid üles riputatud ja sain neid uurida, siis minu jaoks oli selge, et tegu on laheda ja kvaliteetse, tõelise Läti stiilis seikluste korraldajaga.
Kasutasin Google Translate juhendite jm tõlkimiseks ja võtsin korraldajatega ühendust ja mulle vastati, et oleme väga neile võistlema oodatud ja nad on nõus meile legendi inglise keelde tõlkima.
25. august oli küll ära planeeritud, aga õnnestus plaanid ümber teha ja õnnestus ka 2 võistkonda kokku saada, et teha kahepäevane tuur:
* 25. augustil Lidzsvars Viesite etapp, võistkonnad
 - Medisoft/seiklusporr: Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Kaili Hallik
 - Ilmäraeksimatud/seiklusporr: Aivar Jõgiaas, Sander Mirme ja Ilmar Ansko
* 26. augustil XT Bike Jõulumäel

Enne võistlust

Sinna sõitsime reede, 24. augusti, õhtul. Tartu-Aluksne, seal söögipeatus kohalikus pubis ja edasi Aluksne-Viesite, kuhu jõudsime napilt enne keskööd. Ööbisime seal õpilaste ühiselamus, mida korraldaja meile soovitanud oli - saime kenasti seal ööbitud.
Hommikul ärgates selgus, et rajameister Juris Dzenītis ööbis meie kõrvaltoas. Ta andis meile kohe ka ingliskeelsed legendid kätte, et saaksime aegsasti nendega tutvuda ja vajadusel küsimusi esitada.
Legend:

Tegime putru gaasipriimusel (ühiselamu elektripliidiga ilmselt oleksimegi jäänud putru tegema), sõime-jõime ja sõitsime võistluskeskusesse, mis asus ca 500 meetri kaugusel kohalikus koolis.
Seal saime materjalid ja panime rattad-kotid ja ennast võistluseks valmis.
Peale lätikeelset kaptenite koosolekut tegi Juris ka meile koosoleku. Kõige olulisema infona sain sealt teada, et sellel etapil on võimalus jätta üks suvaline punkt ükskõik mis etapil võtmata, see avab võimaluse teha strateegilisi otsuseid. Lisaks info, et sellel etapil on võimalik üsna palju lahku minna, kuna palju on 1 ja 2 inimese punkte.

Rajal

Peale stardipauku tuli ühel võistkonna liikmel joosta 100 m kaugusele künka otsa kaardi järele. Mina jooksin, jõudsin kaardiga viimaste seas tagasi.
Kaardid asuvad siin.

Etapp 1, ratas

Alustuseks oli kohe kompleksülesanne: leida teadmata arv kontrollpunkte ja lisaks infot, mida kasutada järgmistel etappidel. Ülesanne oli jagatud kolmeks, st iga liige sai eraldi oma ülesannet lahendama hakata: kaart1, kaart2 ja kaart3. Otsustasimegi, et ei liigu mitte koos, vaid igaüks üritab iseseisvalt ühe ülesande lahendada. Põhiülesandeks oli leida raja kõrvalt fotodel kujutatud objektid ja sealt vajalikud numbrid üles kirjutada.
Töö kaardiga:

Kailile sai tänavanimede järgi orienteerumine, minule kauguste järgi orienteerumine ja Aigarile kaardile kantud punktide leidmine. Kõige kiiremini sai hakkama Kaili, kes koos Sanderiga esimestena kogunemispunkti jõudsid. Mina liikusin koos Aivariga, mul oli odomeeter, Aivaril polnud. Aivar liikus üldiselt kiiremini, aga kuna tal odomeetrit polnud, siis ta ootas mind kogu aeg ikka järele. Fotodel kujutatud objektid leidsime kõik üles ja vajalikud numbrid arvutuste tegemiseks panime kirja. Peagi jõudsime kogunemispunkti, kus Sander ja Kaili meid juba ootasid. Peagi jõudis ka Aigar, keda olime korra ka rajal kohanud. Siis tegime arvutused, saamaks infot, milline on 3. etapi esimene punkt ja millistes punktides peavad sellel etapil 3 liiget käima. Siis selgus, et minu numbrid annavad sellise summa, millise numbriga punkti kaardil pole... Vaatasime minu numbrid üle ja ainus võimalik vale info koht oli "rõdude arv pildil olevas majas".
Otsustasime sinna maja juurde kõik koos sõita. Mina ei suutnud öelda, milline on otsetee selle maja juurde, aga ütlesin, et kui mind infotahvli juurde viia, siis sealt oskan minna. Kaili ütles, et ta teab infotahvli asukohta ja nii kihutasime Kaili sabas infotahvli juurde. Aga loomulikult on Viesites rohkem kui 1 infotahvel ja nii oligi see üks teine infotahvel. Tundsin ennast suht abituna, et mina kui arvatav põhikaardilugeja ei suuda oma ülesandega hakkama saada. Aigar siis tuli appi ja näitas oma kaarti ja uuris ja ütles, kuskohas suured majad asuvad. Sõitsimegi siis Aigari vedamisel sinnakanti ja siis mul tuli ka üks tuttav pöördekoht ette ja peagi olimegi selle maja juures.
Siis selgus, et selle nurga alt, kust mina maja vaatasin, oli üks veerg rõdusid maja liigenduse taga peidus, tegelikult oli 14*5=70 rõdu (mitte 13*5=65, nagu mina olin kirja pannud).
Sellega saime ülesande klappima, leidsime korrektse 3. etapi esimese punkti (26).
Aivar lahendas selle mitteklappimise teisel moel...kasutas lätlaste abikätt ja nii liikusid Aivar-Sander-Ilmar meilt eest ära.

 Etapp 2, ratas

Järgnes rattavalik. Hakkasime kasutama seda kaarti. Esimeste punktide legend: "umbes 2 km 1. etapi lõpukohast põhjas, punkti asukohad fotol". Mõõtsin kaardilt ja punktikoha määramisega raskusi ei tekkinud. Teel sinna aga tegin ettepaneku igaks juhuks peatuda, et 4. ja 11. punkti asukoht kaardil leida, sest kuna tegu valikorienteerumisega, siis oleks hea kõikide punktide asukohta teada. Kaili ja Aigar leidsid peagi 11. punkti vajalikud objektid ning mina tegin mõõtmisi ja arvutusi, mille tulemusel oli punkt suht kiirelt kaardile kantud, asus siiski loogiliselt 10 ja SF1 vahel. 4. punkti umbmäärase asukoha leidsime kohanimede alusel kaardil, suutsime kindlaks teha, et tuleb liikuda loodesse, et 4. punkti näitav viit leida. Tegelikult oli siin üks konks, mis meil punktide 4 ja 9 leidmisel nii 15-20 minutise ajakao valmistas. Nimelt oli etapp 2 jaoks (ja ka hilisemate etappide jaoks, aga siis me juba avastasime need 2 kaarti) tegelikult 2 kaarti, meie aga kasutasime ainult 1 kaarti. Meie kasutasime seda kaarti, aga tegelikult oli osa olulist infot ka sellel kaardil. Kõige parema tulemuse oleks saanud neid kahte erinevat kaarti kombineerides.
Punktid 2 ja 3 asusid vana kuivati punkrites, Aigar käis kõrgel punkris, mina Kailiga madalas punkris.
Edasi punkti 4 suunaviida suunas...peagi olime kohal ja suunaviida tekst oli "Serpinu pilskalns". Sõitsime viida järgi...muud viidal olevad kohad tulid ja läksid, aga seda vajalikku silti me ei näinud ja nii sõitsimegi punktist mööda kuni teeristini. Pärast teist kaarti vaadates oli näha, et seal on see "Serpinu pilskalns" peale kantud ja oleksime selle kohe leidnud. Nüüd sõitsime teeristist tagasi ja leidsime punkti linnamäe sildi, mis asus teest pisut eemal, küljest üles.
Edasi punktide 5, 6 ja 7 poole, peagi olime kohal, tegu oli vana Nõukogude sõjaväeosaga, 3 punkti oli peidetud sealsesse poollagunenud peahoonesse. Aivar-Sander-Ilmar olid just punktid kätte saanud, kui sinna jõudsime. Sander kommenteeris, et kui kuidagi läbi mahub, siis peab läbi minema, et punkte leida. Aivar oli abivalmis meil punkte leida aitama, aga piirdusime siiski üldiste õpetustega, kuskandis punktid on. Mina läksin ühele poole maa alla otsima ja leidsin kohe punkti. Kaili ja Aigar kammisid teist korrust, kus pidi üks punktidest olema, aga ei leidnud. Vahepeal läksid nad teisele poole maa alla ja leidsid teise punkti üles, mina kammisin teist korrust, ronisin mööda katuseroove isegi pööningule, aga ei midagi. Lõpuks leidsin ilma põrandata toa posti küljest, punktini oli vaja mööda laetalasid turnida.
Edasi 8 ja 9 poole. Otsustasime, et Aigar võtab punkti nr 8 ja meie Kailiga punkti nr 9. Siin tuli suurim viga. Kahjuks puudus mul ülevaade teisest kaardist ja nii sõitsime selle kaardi järgi. See tähendab, et tassisime lääne poolt mäkke minnes rattaid kohati rinnuni heinas, otsides seda teed, mida seal kahjuks polnud. Lisaks sellele ei töötanud punktipiirkonnas tagumikutunne ja nii sõitsime paar korda edasi-tagasi, kuni Kaili lõpuks punkti leidis. Aigaril oli punktiga 8 kah pisut otsimist olnud, aga leidis selle siiski suht kiiresti...teeotsas ida pool mäge, kus kokku pidime saama, olevat olnud suur rahvaste kogunemine, väga paljud võistkonnad olevat seal oodanud mäepunktist tulijaid, meie olime viimased tulijad.
Siis punkti 10 poole, tee peal oli üks läti tüdruk, kes otsis oma võistkonnakaaslasi, nad ilmselt kammisid veel mäge punkti 9 ümbruses, siis punkt 10 suure puu otsast, päris tore oli selle võimsa tamme otsas ronida ja möödaminnes kiirelt punkt 11 kraavide ristist - olime punkti asukoha õigesti leidnud ja peagi olime vahetusalas SF1.

Etapp 3, jooks ja kajakk

Vahetusalas lugesin rattakomplekte ja sain kokku 10, kokku 12 võistkonda oli pikal rajal, seega me eelviimasel kohal.
Meid oodates oli Aigar kaardile märkinud, mitu märget mingis punktis olema peab ja mingi esialgse plaani.
Kõigepealt pidi võtma punkti 26, kolm märget tuli teha punktides 26, 35 ja 41, kaks märget punktides 28, 32 ja 33 ning üks märge punktides 31, 34 ja 38.
Sõudsime kolmekesi kajakiga punkti 26, Aigar oli ees, mina taga ja Kaili kükitas meie vahel kajaki põhjas.
Sinna minnes nägime Aivarit üle kanali ujumas punkti 34 poole ja hilisemad võitjad Dace-Janis tulid meile juba vastu, ilmselt kajakki lõpetama.
Võtsime 26 ära ja mina läksin joostes 31 - ujusin üle kanali - võtsin 34 - jooksin enne 41 olevale poolsaarele, kus Kaili ja Aigar mind juba ootasid, nad olid võtnud vahepeal punkti 32.
Siis võtsime koos 41 ja aerutasime koos 28 juurde, enne seda aerutasid meile vastu Sander ja Ilmar, Aivar oli joostes 38-33 läinud ning Sander-Ilmar aerutasid mööda vett 33 poole.
28 juures võtsime vastu otsuse, et veame kajaki 28-38-33, üle poole tee 38 suunas saime aerutades läbida, rammisime läbi kõrkjate, siis kajak maa peale ja Aigar lohistas seda, mina võtsin vahepeal 38 ära ja siis paarisaja meetri pärast oli jälle vesi, sõita ei saanud, aga kajakki oli lihtne mööda seda vett lükata. Pisut enne 33 saime ka aerutama hakata. Olime kõvasti tõusnud ja siis tõmbasime kõvasti ja tõmbasime punktist mööda...35 läänes asuvasse soppi, mnjah, minutike läks, jooksime edasi-tagasi ja siis kajakiga lahe põhjakaldasse ja siis tirisime kajaki ca 2 meetrisest järsakust üles ja olimegi etapi lõpus.

Etapp 4, ratas

Vahetusalas nägime teisi eestlasi. Aivar näitas meile kaardi pealt, kus asub Moderpakalnes. Nad olid tükk aega nuputanud ja otsinud, kuni lõpuks küsisid korraldajalt, kes neid aitas. Meile jäi seega ülesande teine pool ainult lahendada, leida kaardilt raiesmik poolel teel SF1 ja Moderpalkalnes vahel. Sellega saime kiirelt hakkama, kandsime selle ka nüüd juba leitud teisele kaardile. Korraldajad olid vist ehmunud teise Eesti võistkonna küsimustest, igal juhul tahtsid nad, et näitaksime, kus punkt meie arvates on. Näitasin seda teiselt kaardilt. Selle peale kratsis korraldaja kukalt ja palus meil seda esimesel kaardil näidata. Näitasime ja ta oli selle asukohaga rahul. Andsime tuld ja peagi olime punkti piirkonnas, kus olid 100 meetri ulatuses rattad maas. Meil õnnestus õiges kohas peatuda ja punktile otse lagipähe sattuda, saime veel paarist võistkonnast mööda.
Edasi jalgadele tuld ja peagi olime SF2-s, kuhu vahetult enne meid oli jõudnud teine Eesti võistkond, olime tõusnud 5. kohale.

Etapp 5, jooks

Tegu oli huvitavate reeglitega rabaorienteerumisega, tegu valikorieteerumisega. Kaart nägi välja selline ja reeglid olid:
* igas punktis peab märkima täpselt 2 võistlejat, ei rohkem ega vähem
* igas järjestikku võetud punktis peab komposteerima erinev paar
* igas järgmises punktis peab komposteerima 2 eelmises punkti paarist erinev paar
Alguses ei osanud strateegiat välja mõelda, kes ja mis järjekorras võiks punkte komposteerida, nii alustasime punktist 20, kus komposteerisin mina Kailiga, siis 18 juures Aigar Kailiga ja 19 mina Aigariga. Edasi 17 jälle mina Kailiga.
Teel 18 poole püüdsin mina suunda hoida ja Aigar planeeris järgmist ratast ning ülejärgmist jooksu.
Teel 16 poole oli siis lõpuks aega strateegia peale mõelda. Kaili oli rabas kohati poole sääreni ja kui valesti astusid siis põlvini vees-samblas-mudas sumpamisest täiesti väsinud. Esialgu tundus, et olime teinud strateegilise vea, kui mina ja Kaili punkti 20 koposteerisime, sest see tähenab, et Kaili peab ka kaugeimat punkti 15 külastama. Siis aga tuli päästev idee, kasutame ära võimaluse üks punkt vahele jätta. Seega Kaili ja Aigar võtsid 16 ja Kaili läks 13 juurde hinge tõmbama, samal ajal jooksime meie Aigariga 14 võtma ja mina siis tagasi Kaili juurde 13 võtma. Aigar sammus otse SF2 suunas. Nii saime korraks Aivarist-Sanderist-Ilmarist ette, aga enne vahetusala jõudsid nad meile uuesti järele.

Etapp 6, ratas

Rabas oli Aigar selle etapi punktid leidnud ja mõlemale kaardile (kaart1 ja kaart2) kõik peale kandnud. Andsime tuld ja 42 tuli kenasti, siis 43 poole. Aga...kahjuks ei vaadanud keegi meist legendi, et 43-s puudub komposter, sealt saab lihtsalt lisainfot 45-46 asukoha kohta, aga selle oli Aigar juba leidnud. Seega tegime selle sissepõike ja ronimise jahitorni ja ma uurisin veel selle katuse ja välisseinad ja kõik üle, aga punkti polnud. Kusjuures me ei leidnud ka kaarti 45-46 asukohaga...arvasime, et sealt jahimehe tornist oleks vist pidanud 45-46 katuseid nägema. Pisut tõmbas moraali alla, olime suht ideaalselt mõnda aega rada läbinud ja nüüd selline prohmakas...
44 juures ronisin kõigepealt jahimehe torni, aga punkt oli hoopiski kõrvalasuva maakividest ehitatud koja juures.
45-46 asusid 44 ja Viesite vahel, suure tee ääres kilomeetrike enne Viesitet.
Kui sinna jõudsime, siis nägime seal korraldajat, kes meid videole püüdis ja andis infot, et oleme hetkel kolmadal kohal. Järelikult teine Eesti võistkond meist mööda ei läinud, kui me seal 43 juures nalja tegemas käisime. Pärast selgus, et neil oli 42 leidmisega probleeme olnud ja samuti nagu meie, tegid ka nemad mittevajaliku 43 tuuri. Kumbki Eesti võistkond ei suutnud korralikult 43 legendi lugeda.
45 ja 46 asusid poollagunenud laudakompleksi erinevate hoonete katustel. Leidsime kiirelt tee katusele mööda puud ja katusel saime ka punktid kiirelt kätte.
Edasi tuli järgmine pähkel, leida punkt Viesite armastusesaarel asuva pingi alt. Viesite armastusesaare mõiste oli figureerinud mitmel korral proloogis. Võtsime proloogi kaardi välja, aga ei suutnud meenutada ja paika panna, kus see armastusesaar on. Siis sõitsime Viesitesse ja küsisime esimeselt vastutulijalt, aga see osutus turistiks, kes ei osanud meid aidata. Siis sõitsime juba tuttava infotahvli juurde ja sealt leidsime kaardi, kus oli ka armastusesaar peal, asub Viesitest läänes. Selle järgi üritasime mööda armastuserada punkti minna, aga vist eksisime teelt (või polnud see armastuserada, mida mööda me sõitsime). Siis mälu järgi ja õiget suunda hoides sõitsime ümber linna ning läks õnneks, peagi olimegi armastusesaare juures. Peale mõningast pinkide vaatlemist leidsime ka punkti üles.
Nüüd edasi SF3 poole. See etapp oli minu jaoks ebakindel, ma ei teadnud täpselt, kus see armastusesaar kaardil on, aga sobivat suunda hoides ja üritades teid seostada saime siiski lõpuks kaarti ennast, kuigi korra pidin peatuma, et seedida, kus me täpselt oleme.

Etapp 7, jooks + ratas, kasutada võis 1 ratast

SF3-s oli kõigepealt lisaülesanne, visata 3 purki lauajupi pealt maha mõne meetri kauguselt. Kasutada oli 5 viset pisikese palliga. Mina viskasin, esimene mööda, närvilisus tekkis hinge. Teist sihtisin hoolega ja sain pihta, kusjuures laud, mille peal need purgid olid, rappus ja ka teine purk kukkus maha. Edasi sihtisin jälle hoolega ja kolmanda viskega sai ka kolmas purk otsetabamuse.
Aigar oli rabas kaardile kandnud, mitu liiget millist punkti võtma peab. Plaan oli veel tegemata, kuigi olin üritanud rabas midagi välja mõelda. Tegime vist ca 10 minutit plaani, lõpuks kohtunik ütles, et peaksime juba rajale minema, kella 18:15 ajal läksimegi (18:30 oli kontrollaeg selle etapi alustamiseks).
Etapi tegi pingeliseks see, et punktid pidi võtma 1 tunni jooksul.
Lõpuks eksprompt plaan oli järgmine:
* mina rattaga 58, 48, 56, 55 ja 51 ning sõidan tagasi 52-57 poole, vaatan, kus Aigar mulle vastu tuleb ja annan ratta Aigarile, et ta saaks 56 ja 51 rattaga ära käia.
* Aigar ja Kaili jalgsi 58, 49, 53, 50, siis Kaili puhkama SF3-e ja Aigar 54, 57, 52, kuni mina rattaga vastu tulen
Sellel etapil ajas vee lisaks sogaseks see, et kaart oli aastast 1985, st 27 aastat vana ja teatud osa maastikust oli kõvasti muutunud.
58 leidsime enam-vähem koos, mina olin rattaga pisut enne kohale jõudnud. 48 oli vägeva mäe otsas. Sealt tagasi alla ja 56 poole. Aga 56 juures oli maastik muutunud seal oli tee kõrval raiesmik ja punkti 56 minevat teed polnud. Seisatasin ja mõtlesin pool minutikest ning reljeefi järgi käisin punktis ära. Edasi sips 55 ja siis 51 poole. Ka 51 ümbrus oli muutunud, kogu ala enne ja pärast 51 oli paras dzungel, 51 kõrvalt minev tee oli vaevu märgatav kinnikasvanud teekene. Esialgu sõitsin teest mööda paarkümmend meetrit, siis keerasin tagasi ja käisin seda teekest pidi punktis ära.
Siis tagasi, kui jõudsin selle kohani, kust 52 alla peaks tee minema, polnud sellest muidugi mingit jälgegi. Mõtlesin, mida teha, kas tassida ratast läbi dzungli, et täita seda teed pidi tuleku lubadus. Otsustasin siiski ringi sõita 52 juurde. SF3 hõikasin Kailile, et kas Aigar läks ammu. Kaili ütles, et ei, natuke aega tagasi läks. Siis sõitsin 52 ja 57 vahele ning arvates, et Aigar tuleb 57 poolt, jooksin sinnapoole vastu ja poolel teel 57-sse kohtusingi Aigariga.
Informeerisin Aigarit, et nii 56 kui ka 51 juures on maastik muutunud ja kirjeldasin, millises kohas tuleb punkti minna. 51 juures mainisin, et enne suurt porilompi tuleb metsa minna. Õnneks taipasin igaks juhuks küsida, kas Aigar 54 võttis. Aigar ütles, et ei võtnud. Ütlesin, et võtan selle ise.
Edasi tegingi joostes tiiru 57, 54, 52, 49, kusjuures 49 juures sai veel minutike viga kah tehtud. Tagasi SF3 jõudes selgus, et Aigar pole veel tagasi.
Aga paari minuti pärast oli ka Aigar kohal. Aigaril olid emotsioonid kõrgel sellest rattatiirust. Ta oli 56-st kõigepealt mööda sõitnud. Aga 51 leidis kenasti, just tänu sellele, et seda suurt porilompi olin maininud, enne mida tuleb metsa minna. Keegi läti tüdruk oli teda üritanud seal eksitada, aga Aigar ütles, et see porilomp andis talle kindlust ja sai punkti väga hästi kätte. Tagasitulles üritas Aigar uuesti 56 leida ja seekord sai ka selle kätte. Aigar ütles, et vahepeal oli tal dilemma, kas otsida 56 üles või sõita tagasi, et tunniajasesse limiiti jõuda. Aga aega jõudsime kenasti, 7 ja pool minutit jäi veel reservigi.
Teisel Eesti võistkonnal vedas sellel etapil viltu, Aivaril, kes üksinda rattaga sõitis, jäi punkt 58 leidmata ja ta hilines SF3-e 4 sekundit...

Etapp 8, ratas

Alla tunni oli kontrollaja lõpuni jäänud, seega oli juba väga kiire. Punkt nr 60 kaardina saab kasutada kolme erinevat kaarti: esimene, teine ja kolmas. Meie kasutasime mälu järgi 55 juurde sõitmist ja sealt edasi esimest kaarti. Punkti piirkonnas oli küsimus, kust punktile peale minna. Peatusime kohas, kust ma arvasin, et oleks õige risti teega kirde suunas peale minna, kuigi üks võistkond oli kaugemal peatunud. Punktile peale minnes olin väga ebakindel, selle asemel, et suunda kasutada, lasin mingil kinnikasvanud teel ennast itta vedada ja siis ütlesid mul närvid üles, ütlesin, et lähme teele tagasi ja siis selle kaugemal olnud võistkonna juurde, et sealt punkt leida. Nii tegimegi, vahepeal jõudis üks lätlaste võistkond meile veel järele. Seal oli kaardil oleva lagendiku algus ja läksime sealt itta ning peagi olime punktis. Kui oleksin endas kindel olnud ja esialgsest peatumiskohast suunaga korrektselt tulnud, oleksime ilmselt kohe punkti kätte saanud...
Edasi rallisime tuuliku juurde, kust leidsime foto, mis oli tehtud kohast, kus asub punkt. Mina ei suutnud sellest aru saada, aga Kaili lõpuks leidis suures plaanis oleva puu ja võtsime suuna sinna. Koos ühe lätlaste võistkonnaga leidsime punkti kuusehekist...kusjuures o-tähis oli mini - selline, nagu autode tahavaatepeeglite külge riputatakse.
Aega oli jäänud alla veerand tunni. Rallisime edasi viimase punkti poole, peagi olime KP 62 kirjelduses oleva puuskulptuuri juures. Punkt sellest 20 meetrit põhjas. Kammisime seal koos 3 Läti võistkonnaga, aga mida pole, on punkt. Lõpuks üks lätlane leidis selle, oli ainult SI jaam ja see oli pandud käsivarre jämeduse puu tüve külge maapinna lähedale heina sisse...
Vaatsin kella, aega oli jäänud pisut üle 5 minuti ja ütlesin, et ilmselt ei jõua aega, aga vajutame, kuidas jaksame. Võtsin Kaili jälle köide ja vajutasime...kiirus mäest üles oli kah 30 km/h. Samal ajal üritasin kaarti lugeda, et kuidas finiš üles leida...teeots, kust kõige otsemini peaks saama, oli kruus, seega sõitsime sellest mööda, siis esimesest asfaltteest paremale...siis ma ei saanud enam aru, kus oleme...aga järgmisel ristmikul vaatasin paremale ja nägin finišit...aga kiirus oli suur ja sõitsime teeotsast mööda ja keerasime ümber ja siis finišisse. Pilt sellest, kuidas ma kohe finišijaama ründama hakkan:

Komposteerisime finišis ja siis mahalugemisse ja siis selgus, et olime hilinenud 8 sekundit...
Küsisime, et mis siis juhtub, kui hilinesime. Vastuseks öeldi, et trahv 45 minutit...

Peale võistlust

Okas hinges oli, et nii napp hilinemine, aga püüdsime optimistlikud olla. Käisime pesemas ja siis söömas. Läti seiklusele kohaselt pakuti tugev kahekäiguline eine: supp ja praad koos ohtra mahlaga.
Peale sööki läksime tulemusi uurima ja siis korraldajad ütlesid, et asendasid meie finišiaja 20:00:08 ajaga 19:59:59, sest see 8-sekundiline ajaületus on väga väike ja me jäime 0-trahvi peale ning see tähendab, et saime 2. koha. Aivarile-Sanderile-Ilmarile andestati ka see 4-sekundiline ajaületus 7. etapil, nii et nad olid kokkuvõttes 4. kohal ja meesteklassi võitjad.
See tegi meele kohe rõõmsamaks, lausa kergelt eufooriline meeleolu valitses...
Järgnes rõõmus autasustamine. Segavõistkondade esikolmik:

Ja meesteklassi võitjad:

Tulemused asuvad siin.
Korraldajate poolt tehtud video võistlusest asub siin. Kõiksugu pildi- ja videomaterjali erinevatest Lidzsvars seiklustest võib leida siit.
Kokkuvõtteks: oli tore seiklus, rajal ei hakanud kordagi igav, kogu aeg vaja mõelda-planeerida, mõistatada, kuhu punkt võib olla peidetud ja olen väga rahul, et selle reisi ette võtsime.