SAR 2014

Kaido ja Martti käisid SAR 2014, selle kohta saab ülevaadet lugeda siit.

BAR 2012

Vahepealsest

Ettevalmistused BAR-iks jätkusid 6.-7. oktoobril Lätis.
6. oktoobril toimus Lidzsvars viimane etapp Raiskumsis.
Meie läksime kahe võistkonnaga:
* Medisoft Adventure Team: Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Martti Mikk
* seiklusporr: Aivar Jõgiaas, Mihkel Reimaa ja Indrek Mahla
Seiklus oli taas väga huvitav, totaalselt stiilis "think baby, think", kus juhtus nii mõndagi. Medisoft Adventure Team tegi ca 1,5 tunni jagu vigu, aga sellele vaatamata olime kokkuvõttes 5. kohal ja meestest 2. kohal, üldvõitjale kaotust pisut üle poole tunni.
Ka seiklusporr tegi suures koguses vigu, umbes sama suurusjärk, nagu meie, aga sellele vaatamata nad kokkuvõttes 7. ja meestest 3. koht.

Meeste klassi autasustamine

 Kaarte näeb siit, tulemusi siit, videot võistlusest siit ja muud pildimaterjali siit.

Edasi 7. oktoobril osalesime X-race velol, mis toimus Zakumuizas.
Seal olid võistkonnad järgmistes koosseisudes:
* seiklusporr eliit: Martti Mikk, Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas
* seiklusporr: Mihkel Reimaa, Aigar Sirel ja Indrek Mahla
seiklusporr eliit läks minu tungival nõudmisel kõiki punkte võtma, kuna mulle tundus, et A3 kaardil mõõtkavaga 1:27500 pole võimalik teha rada, kus 4 tunniga kõiki punkte ära ei võeta. Esimese tunni järel aga tundus mulle, et kõiki punkte on raske ära võtta (sama tundis ka Martti), aga kuna ma suud lahti ei teinud ja lootsin edasisele kiiremale edenemisele, siis tegime endiselt kõik ebaefektiivsed kaared eemalejäävate punktide võtimiseks ära. Lisaks kulus meil liiga palju aega eriülesande punktile, mis lõpuks ikkagi lahendmata jäi ja nii juhtuski, et kuigi tempo oli poodiumi oma, jäime lõpuks hoopis 12. kohale. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui oleks esimese tunni tunnet usaldanud ja edaspidi kauged ebaefektiivsed punktid välja jätnud, oleks poodiumikoht veel reaalne olnud. Võitjad leedukad alustasid meist erinevalt maastiku lõunaosast, kus punktid olid kompaktsemalt ja pärast nähes, et aega ei jätku, jätsid põhjaosas kaugete punktidega suured kaared tegemata.
seiklusporr liikus raja esimesel poolel väga targalt, lausa ideaalselt, jättis kõik ebamõistlikud kaared tegemata, korjas efektiivselt punkte. Raja teine pool läks neil kah hästi, aga mitte enam ideaalselt. seiklusporr kogus küll 3. koha punktid, aga kuna finišisse hilineti üle 8 minuti, siis see langetas nad 13. kohale.
Kaarte näeb siit, tulemusi siit ja GPS jälgimist siit.

BAR

Selle sügise põhivõistluseks oli minu jaoks BAR, kus tahtsin näidata, et minu tagasihoidlikust rahvasportlasest õde Kaili suudab Läti pikal võistlusel hea toetusega hea koha saada.
Tavaliselt on BAR olnud 4-liikmeliste võistkondade võistlus ja nii olin ka võistkonna moodustamise kokkulepped sõlminud: Kaido, Aigar, Aivar ja Kaili. Aga kui juhend avalikustati, selgus, et seekord on muudetud võistkondade suurus 3-liikmeliseks.
Kuna Tõnu ja Maret olid nõus kampa lööma, siis läksime BAR-ile 2 võistkonnaga:
* Medisoft/seiklusporr: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Kaili Hallik
* seiklusporr: Aivar Jõgiaas, Tõnu Hendrikson ja Maret Vaher
BAR toimus see aasta 13.-14. oktoobril Riias ja selle ümbruses, võistluse pikkus 24 tundi.
Riiga sõitsime reede õhtul, kus tänu Sixteni abile saime öömaja Auseklise majas.
Laupäeva hommikul äratus kell 7:40, puder, võileivad ja edasi võistluskeskusesse, mis asus ühes Riia idaosa koolis.
Seal pakkimine, rataste sättimine, rajaraamatuga tegelemine, kaptenite koosolek.
Rajaraamatu kolm lehekülge:
Kaptenite koosolekul ütles Normunds, et esimene pool rajast on Riiast väljas ja öösel peale võistlukeskusest läbikäimist on rada Riia linnas. Ja et igal võistkonnal on erinev võistluse lõpu kontrollaeg. See selgitatakse 3. etapi alguses kardisõiduga. Kardisõidu kiireim saab olla rajal pühapäeval kella 12:00-ni, iga järgmine 2 minutit vähem, seega kardisõidu aeglaseim saab olla rajal 11:02-ni. Normunds ütles ka, et ma oleksime liikumisel täpsed, et kui valesse kohta satume, siis võib tulemuseks olla: dogs and guns and police :)
Võistluse omapäraks on see, et kasutatakse 2 SI kaarti, üks on kinnitatud ratta külge ja teine naise külge. Legendis on kirjas, millised punktid peab naine, millised ratas ja millised mõlemad läbima.
Seekord oli huvitav ka see, et võistkond võis vahepeal lahku minna ja kasutada mobiiltelefone tegevuste koordineerimiseks.
Kailile ja Aigarile ütlesin, et minu eesmärgiks on 24h järjest liikuda ja palusin, et öösel võistluskeskusest läbi käies tegutseksime seal kiiresti. Aigar ja Kaili olid sellega nõus.

Etapp 1, jooks 5 km

Stardipaugu kõlades kell 12 tuli ühel liikmel joosta kaarte ära tooma ca 100 m kaugusele. Mina jooksin.
1. etapi kaardid:

Esimeseks ülesandeks oli kompleksülesanne:
* naine pidi komposteerima 31
* kaardile kantud punktidest saadud info põhjal tuli leida:
 - 32 asukoht ja naine pidi seal komposteerima
 - 7. etapi lõpupunkti 107 asukoha kirjeldus
Jaotasime punktid kaheks, Aigar asus lähedalasuvat punktiparve läbima. Mina jooksin koos Kailiga 31 juurde ja Kaili komposteeris seal. Peale seda läks Kaili tagasi võistluskeskusesse meid ootama ja mina asusin kaugemat punktiparve läbima. Fotodel olevad tekstid leidsin üles, mõnel pool leidsin kohe, mõnel pool oli tükk uurimist. Peale viimase teksti leidmist helistasin Aigarile, Aigar ütles, et ta just lõpetas viimase punktiga ja seega läksime mõlemad tagasi võistluskeskusesse.
Võistluskeskuses ristsõnasse vastuseid pannes selgus, et osad sõnad jäävad tühjaks. Siis selgus, et ristsõnas on rohkem sõnu, kui kaardil punkte oli olnud. Seega oli sellel ülesandel olnud veel lisakonks, mida me ära ei taibanud, nimelt oli mõnes punktis olnud mitme foto vastussõna. Aigar ühest punktist nö kogemata leidis kahe foto vastuse. Aga kuna tähti oli piisavalt, siis 107 kirjelduse saime loogiliselt tuletatud: "centre highest hill".
32 jaoks kahe joone ristumist konstrueerides selgus, et leidmata on ka foto nr 11, mis on ühe joone otspunktiks. Siis üritasime loogiliselt ära aimata, milline võiks olla punkt 11 ja jooksime konstrueeritud sirgete lõikumiskohta ning kohale jõudes selguski, et olime pihta saanud, leidsime 32 kenasti.

Etapp 2, ratas 25 km

Etapi lõpus saime järgmise etapi kaardid ja siis ratastele. Vinnasin seljakoti selga, see oli üsna raske ja surus ebameeldivalt õlgadele. Liiga palju asju oli kotti saanud.
2. etapi kaardid:

Kõigepealt tuli joone pealt leida fotol olev objekt. Joonega kaardifragmendi asukoha põhikaardil leidsime üsna kiirelt. Seejärel joone algusse ja sealt joont läbima. Kaili ja Aigar tahtsid mult pidevalt eest ära sõita joone peal. Ütlesin neile, et ma ei suuda nii kiiresti kaarti lugeda ja fotol olevat objekti otsida, kui nemad sõita tahavad. Selle peale võtsime tempot maha. Joone lõpuosas leidsime ka fotol oleva objekti.
Edasi joonorienteerumise alguse L1 poole. Püüdsin võimalikult otse trajektoori valida, lootes, et Pikurga oja ääres saab majade juures üle jõe. Aga see lõppes sellega, et enne Juglas iela peale jõudmist leidsime ennast lõksust aia seest...aiavärav oli kinni ja me ei saanud 20 meetri kaugusel olevale tänavale minna. Egas midagi, ots ringi ja tagasi ning sõitsime põhja kaudu ringi L1.
Kohe joone algusosas leidsime esimese peidetud punkti 131. Joonel ühelt kaardifragmendilt teisele minnes kaduval rajal leidsime teise peidetud punkti 132. Selle leidmine oli poolkogemata, neid kaduvaid radu oli seal raske leida-eristada. Mingid vaevumärgatavad rajakesed seal läksid ja suuna järgi enam-vähem sobivat kasutades sattusime punktile peale, minu arust oli see üsna koht metsas. Näiteks hilisemad võitjad ja ka seiklusporr ei leidnud seda punkti.
Siis käisime joone pealt ära mahajäetud sõjaväeosa hoones 34 läbimas, aitasime Kaili lae peale punkti juurde ja upitasime ka ratta üles, et Kaili ka ratta SI saaks märgitud.
Siis järgmine fragmendivahetus. Nägin kohe, et seal midagi ei klapi. Arvasin, et peegelkaart. Aga siis korra tundus, et vist ei ole ikka ja sõitsime edasi, nagu tavakaardiga. Lõpuks peals ca 5-minutist pusimist sõitsime tagasi fragmendi algusosas olevasse risti ja veendusime, et tegu on peegelkaardiga. Peale seda läbisime 35 ja sõitsime probleemideta L2-e.
Edasi tuli leida 36. Punkti asukoha fragmendi sobitamine põhikaardiga käis kiirelt ja peagi olime punktis. Edasi mööda sihti ja võidusõiduraja äärt pidi etapi lõppu punkti 102.

Etapp 3, jooks 10 km

Kõigepealt saime uued kaardid ja info, et üks inimene peab sõitma kardiga. Mina ütlesin, et mina sõidan kardiga. Kaili ütles, et ta tahab ise sõita. Siis otsustasime, et ok, Kaili sõidab. Aga siis vaatasin legendi ja ütlesin, et kui Kaili sõidab, siis peame siin tühjalt passima, sest jooksus peab ainult naine punktides käima. Aigar ja Kaili läksid siis metsa punkte otsima ja mina jäin kardisõidu järjekorda.
Etapp 3 kaardid (põhjasuund on 45 kraadi keeratud, st pidi kogu aeg valvel olema, et sellega arvestaks):

Kardisõidus sai teha kõigepealt 1 soojendusringi ja siis 2 võistlusringiaja peale (arvesse läks 2 ringi summa).
Kardirada oli järgmine: ühe joone peale oli pandud 8 torbikut, tuli sõita slaalomit nende vahel, seejärel tagakurv tagasipöördega  ja raja teises ääres olid järgmised 8 torbikut, mille vahel tuli taas slaalomit sõita, siis läbi stardi tagasipööre teisele ringile.
Jälgisin, kuidas teised sõidavad. Osad ettevaatlikult, osad kiiremini. Vahepeal näitas korraldaja klassi, kui käis mahaaetud torbikuid püsti panemas. Nägin, et kiireks sõitmiseks peab ennast torbikust möödumisel torbiku poole kallutama, et lihaste jõu ja oma keharaskusega aidata kardil õigel kursil püsida.
Siis jõudiski kord minu kätte. Pulss oli kõrgel. Soojendusringil proovisin kallutamise tehnikat ja see tunduski toimivat. Ja siis start võistlusringidele. Vajutasin gaasi põhja ja sisuliselt kõiki lihaseid kasutades üritasin karti juhtida slaalomis...aga 6. torbiku juures oli kiirus nii suureks läinud, et tundsin, et ei suuda enam masinat valitseda ja nii võtsin jala igaks-juhuks korraks gaasipedaalilt ära. Siis tagasipööre ja põhjagaasiga ning jõuga karti kallutades tagasi slaalomit...jälle 6. torbiku kandis hoog nii suur, et korra jalg gaasi pealt ära. Siis tagasipöördele teisele ringile ja siis see juhtus...ma ei tea kuidas see juhtus...aga juhtus...kart tegi teisele ringile mineku pöördes pirueti ja jäi seisma. Mõtlesin siis sekundikese, et mis nüüd, siis vajutasin gaasi ja rataste kaapides teisele ringile. Teisel ringil suht sama seis, ikka selle 6. torbiku kandis hoog nii suur, et korra jalg gaasi pealt ära.
Tulemuseks siis aeg 58 sekundit, mis oli 26. aeg, parim aeg oli 44 sekundit. Ilma piruetita oleksin ehk pisut alla 50 sekundi sõitnud...aga see on oleks.
Siis edasi helistasin Aigarile ja uurisin, kaugel nad on. Nad olid esimese punkti, 201 juures. Seal oli ainult info ühe teise punkti asukoha kohta (203 asukoht). Nii tegelikult oli ka juhendis kirjas, aga mina arvasin, et punktis on ka punkt ja lisaks saab mingi teise punkti asukoha teada. Oleks pidanud täpsemalt juhendit lugema. Siis oleks tark tegutsemine ilmselt selline olnud, et Kaili jääb karti sõitma, kuni meie Aigariga üritame võimalikult paljude punktide asukohad välja peilida ja siis kui Kaili lõpetab, siis helistab mulle ja mina jooksen Kaili juurde ja asume välja peilitud punkte läbima.
Aigar ja Kaili läksid edasi 204 poole, mina jooksin 203-202-205. Punktis 205 sain teada 204 asukoha. Helistasin Aigarile, nad olid parajasti 204 kohale jõudnud ja käisid siis 30 meetri kaugusel põõsas punktis ära. Edasi Aigar ja Kaili 205 poole ning mina 206-207. 207 juures sain teada 205 asukoha. Helistasin Aigarile, nad olid parajasti 205 kanti jõudnud ja hakkasid sisse 205 juurde pöörama. Ütlesin, et minge edasi, punkt on sihi ja tee vahel lohus, kaardil olevast punktist 150 meetrit lõunas.
Siis kohtusime enne 206 olevat sihi ja tee ristis, kõikide punktide asukohad olid välja peilitud ja meie Kailiga läbisime köies joostes kõik punktid ning Aigar läks tagasi vahetusalasse puhkama ja edasist planeerima.

Etapp 4, ratas 22 km

Kohe tagsi jõudes ütlesin, et mina lähen üksi 37, kuna see ainult rattapunkt, Kaili ja Aigar lähevad 38 ja kohtume edasi 39-s, sest ütlesin, et ma jõuan kindlasti 37 enne läbitud, kui nemad 38 jõuavad.
37, 38 ja 39 olid vanade kaartide peal, kui Kaili etapi lõpu komposteeris, anti ka üks kaart juurde, kus olid peal punktid 40-45:
Uus kaart:

Kihutasingi siis 37 juurde. Kohale jõudes aga ootas üllatus. Punkt oli mitme meetri kõrgusel peenikese puu otsas, millel polnud mitte ühtegi oksa. Mida teha. Otsisin siis slingid välja püüdsin meelde tuletada, kuidas Eleri oli meile slingidega puu otsa ronimise tehnikat õpetanud. Seni kuni ma seal slinge käes hoidsin ja püüdsin välja mõelda, kuidas ma rattaga sinna puu otsa saan, jõudis üks Läti tiim kohale. Nende tiimi peamees vaatas mind ja slinge ning ütles, et me võime seda palju lihtsamalt teha. Pani ühe nende tiimi ratta vastu puud, ronis sinna peale ja märkis nii nende kui ka minu ratta SI ära.
Kaks teist võistlusel osalevat Eesti tiimi Metsapeatus ja seiklusporr olid punkti 37 samal ajal jõudnud. Metsapeatus ainult ratturi isikus ja seiklusporr täies koosseisus. seiklusporr keeldus Metsapeatust aitamast ja siis Metsapeatuse poiss näitas kõrgemat ronimise pilotaazi: kinnitas ratta koti külge ja kätega puu tagant hoides ning jalgadega puu esiosa mööda astudes ronis nagu orav punkti juurde ning sai komposteeritud.
Mina siis kihutasin täiel kiirusel 38 poole ja liiga kiiresti, 2 korda sõitsin ühest ja samast Läti tiimist mööda ja siis ikka kaarekese peale ja koos lätlastega jõudsin 38 juurde. Ka see oli puu otsas, aga seal olid õnneks oksad. Tõstsin siis ratta sadulatpidi oksa külge ja ise järgi ja siis järmigne oks ja siis kolmas ja saingi komposteeritud. Lätlased olid jälle valmis abistama, aga seekord sain ise hakkama.
Siis täiskiirusel 39 poole ja jälle kohe alguses väike kaareke ja siis lõpus suurem kaareke...uskumatu, kui kergesti kiiruse suurenedes vead sisse tulevad. 39 juures aitasime Kaili jämeda puu otsa, kus alaosas oksad puudusid. Siis hoidsime ratast pea kohal nii kõrgel kui saime ja Kaili pea alaspidi sai ratta SI kummi kätte ja nii said nii ratas kui naine selle punkti komposteeritud.
See liigne kihutamine 37-39 andis kohe ka tunda, edasi punkte alates 40.-st läbides tundsin ennast uimasena...polnud seda ärksust, mida on vaja Lätis punktide leidmiseks. Oleks pidanud vähemalt korralikult sööma kohe. Läks ka hämaraks. 40 saime siiski suht hästi kätte, kuigi läksime tagant ringi, punkti saabusime loodest tulevat sihti pidi.
Siis oli juba pime ja panime lambid põlema. 41 tuli esimene tõsisem viga - sattusime sarnasesse paralleelsituatsiooni. Ma polnud piisavalt tähelepanelik-ergas, et sellest aru saada ja siis mõneks ajaks lagunes asi käest. Lõpuks, kui kasutasin meetodit, et kasuta kohta, kus sa viimati täpselt paigas oled, siis saime punkti kätte...see oligi kaval punkt, augu põhjas, olime korra sellelt väga lähedalt juba mööda kah läinud, aga kui ei teadnud, et punkt siin just peab olema, siis ei märganudki seda sügava augu põhjast.
Edasi 42-43-44-45 rahulikult võimalikult täpselt kaarti lugedes, 42 ja 45 juures ka minutikese jagu otsimist oli.
Siis edasi 46...punkt raudtee silla peal kõrge konstruktsiooni otsas. Kailile traksid selga ja Kaili roniski üles, kus tuli mööda köit kõndides punkti juurde jõuda. Kogu aeg tuli ennast julgestusköite külge kinnitatuna hoida. Kui Kaili punkti juures oli, siis kinnitas ta karabiini horisontaalse julgestusköie külge ning pani sealt meie köie läbi ja lasi alla. Meie Aigariga kinnitasime ratta köie külge ning vinnasime üles ja Kaili komposteeris nii oma kui ka ratta SI. Alla jõudes ütles Kaili, et käed-jalad värisevad. Aga tubli, et ära tegi. Elasime Kailile häälekalt kaasa ja ka lätlastest korraldajad plaksutasid meile, kui rõõmust hõiskasime peale Kaili allajõudmist.
Siis porimülkast 47, kerge veaga punkti piirkonnas 48 ja edasi 49, kuhu jõudmiseks sõitsime põhja pool raudteed pisut edasi-tagasi ja siis murdsime läbi võsa raudtee peale.
Punkt asus mingi poollagunenud tööstusliku torni sees raudtee kõrval. Torni seina küljes läks vertikaalne raudtrepp üles, aga meie esialgu turnisime teise korruse vahelaele, seal punkti polnud. Lõpuks ütlesime Kailile, et ta mööda raudtreppi üles roniks punkti otsima, kuna selles punktis pidi ainult naine komposteerima. Ja nii me siis Aigariga all ootasimegi, kuni Kaili tornis ronimas käis, peagi Kaili leidiski punkti mingist ubrikust, kus pidi punktini jõudmiseks pisut veel lisaks ronima kah.
Punkt käes, siis mööda raudteed järgmisse vahetusalasse punkti 104.

Etapp 5, ratas ja jooks 5 km

Vahetusalas anti meile uus kaart, seekord 1 eksemplar.
Uus kaart nägi välja selline:

Otsustasime, et Aigar käib mälu järgi K1 puslet lahendamas, Kaili sõidab minu rattaga ja mina jooksen Kailiga kaasa, et punktid 208-209-210-211 võtta.
Otsustasime jooksvalt, et läheme Aigariga kuni K1 lähisteni välja ja seal läheme lahku. Tee, mida pidi võinuks K1 juurde jõuda, lõppes vee ääres, liikusime siis mööd veekogu äärset teed pidi edasi. Otsustasime siis uuesti Kailiga eest ära liikuda, Aigar pidi siis pimedas Läti metsas mälu järgi hakkama saama. Peagi tuli vastu seiklusporr, kes lõpetas seda etappi. Aivar käskis mul ja Kailil seisma jääda ja ütles, et tegelikult on 2 järve ja karjäär üks suur järv ja kõik on üle ujutatud.
Selle info saanuna jätkasime siis teed. Tegelikult oli Aivaril poolenisti õigus...2 järve olid küll üheks suureks järveks saanud ja karjäär oli vee all, aga karjääri ja järve vahel oli siiski kuiv maa. Mina siis eeldasin, et kuna kõik on üks suur üleujutatud ala, siis on punkt 208 poolsaarel ja tuleb poolsaart otsida. Lõpuks siis kujunes 208 leidmine järgmiselt: jõudsime juba poolele teele 208-209, keerasime tagasi, läksime teed pidi 208 lõunasse, sisse ei tahtnud murdma hakata, tulime tagasi ümber järve mineva tee peale, läksime õigest 208 teeotsast sisse, aga läksime liiga kaugele, tagasi tulles siis saime lõpuks punkti kätte.
209 saime kiirelt probleemideta kätte.
Siis edasi 210. Liikusime läbi metsa, otsides paremaid kohti, kust läbi pääseb, jõudsime järve kaldale. Legendiks järve kallas, üleval. Võsas oli raske liikuda ja ütlesin Kailile, et oodaku mind, lähen otsin punkti üles. Siis liikusin pikalt mööda järve kalda äärset võsa, läksin juba päris kaugele. Kaili hõikas, et lamp kustus ära, siis hakkasin kartma, et Kaili pahandab minuga, kui liiga kaua seal kallast tuhnin ja tundus, et juba liiga kaugele olen läinud ja nii pöörasin otsa ringi ja läksin Kaili juurde. Andsin talle oma varulambi ja ütlesin, et jätame punkti vahele. Hakkasime tagasi liikuma, aga siis ma tundsin, et ma ei saa ikka seda punkti vahele jätta ja ütlesin Kailile, et otsime ikka üles selle. Õnneks Kaili seda ei kuulnud või ei saanud aru, sesetõttu oli ta üsna rahulik, kui juba kulutatud ca 10 minutile otsingule me seal veel ca 20 minutit piirkonda kammisime, üle räigete vallide ja räige võsa risti-rästi ragistasime, ta arvas, et läheme järgmisse punkti. Lõpuks, kui midagi enam üle ei jäänud, siis tegin väga lihtsat asja...läksin sealt kohast, kus ma alguses Kaili juurde tagasi olin pöördunud, mööda järve kallast edasi ja ca 50 meetri pärast olin punktis. Uskumatu, kui loll pooletunnine viga...aga pimedas näib kõik palju keerulisem, kui see tegelikult on.
Edasi sips 211, lugedes väga tähelepanelikult kaarti ja läbi küla ida poolt järve vahetusalasse punkti 105.
Vahetusalasse jõudes kartsin, et Aigar hakkab meiega pahandama, et kus me nii kaua ära olime. Hõikasime Aigarit, aga keegi ei vasta. Korraks oli mul kergendus, et Aigar kah otsib veel K1 ja keegi ei pahanda minuga, aga siis tekkis hirm, et mis siis Aigariga juhtunud on. Kuna K1 pidi legendi järgi saare peal olema, siis üks tekkinud versioon oli, et äkki on Aigar saarele ujudes ära uppunud, võib-olla seal oli sügav vesi.
Kargasin kähku ratta selga ja panin täie vingaaliga K1 suunas. Jõudsin kohta, kuhu me alguses kõik koos olime jõudnud, kus arvasime, et peab olema kahe järve vaheline tee K1 juurde. Nüüd silmitsesin seal tähelepanelikult vett ja sain aru, et ca 10 meetrine lõik kahe järve vahel on vee all, tegelikult see ongi kahe järve vaheline tee, aga lihtsalt 10 meetrit sellest on vee all.
Hõikasin Aigarit täiest kõrist ja oh imet, Aigar vastas umbes sellest kohast, kus K1 on. Kohe suur kergendus oli, kui Aigar vastu hõikas.
Hõikasin Aigarile, et kahe järve vaheline tee on osaliselt vee all. Aigar vastu, et ei ole, ma tulin kahe järve vahelt ja kõik klappis, sain kuiva jalaga siia. Võtsin siis ratta selga ja läksin mööda veealust teed teisele poole, sügavust oli kõige rohkem nii poole reieni. Aigar ütles, et ta pole K1 leidnud. Seletasin Aigarile ära, kus asume ja et läbi vee ning paremale keerates jõuab vahetusalasse Kaili juurde, et lähen ise K1 puslet lahendama. Nii tegimegi. Peale väikest seiklust, solistades paaris kohas poole reieni vees ja lambiga järvele valgust lastes saart otsides jõudsingi lõpuks saare juurde. Sealt sain järgmise pusle endaga kaasa võtta:

Siis tagasi Kaili ja Aigari juurde ning kiirelt teele võistluskeskuse poole.

Etapp 6, ratas 10 km

Kuna kõigil oli külm ja lootus võistluskeskuses sooja saada, siis tegime kiiret tempot, võtsin Kaili ka köide. 50 juures sattusime korra valele poole oja ja pidime punkti jõudmiseks tagasikaarekese tegema. Kaardiks oli 2. etapi kaart.
Edasi 51 poole, kus üritasime otse mööda väikesi teid minna, selle käigus sattusime kaardistamata teed pidi sõitma ja tassisime lõigukese ratast läbi metsa, aga peagi olimegi 51 juures. Seal oli järjekordne ronimisülesanne, kus oli paar võistkonda enne meid järjekorras. Naisel tuli ronida võimsa, maast mitme meetri kõrgusel asuva, soojatrassi otsa ja ennast sinna kinnitama, mehed pidid ratta üles vinnama, kui naine oli ratta vinnamise köie jaoks karabiini paigaldanud ja nööri alla lasknud, seejärel pidi naine ennast ja ratast diagonaalse laskumisköie otsa kinnitama ja alla sõitma, mehed pidid samal ajal abinööri abil hoogu pidurdama, et naine ja ratas täie hooga vastu maad ei põrutaks.
Õnneks olid seal korraldajad, kes seda kõike Kailil teha aitasid. Üles ronimisel oli vaja teha prussik. Ma olin seda pildi pealt näinud, aga varem teinud polnud, korraldaja aitas teha, aga minu arust see polnud klassikaline prussik, mida ma pildi pealt näinud olin...aga igal juhul ta katsus, kas see piisavalt pidurdab, pidurdas küll ja Kaili sai ronitud.
Edasi sips võistluskeskusesse punkti 106.

Etapp 7, ratas 15 km

Võistluskeskuses tegime sooja süüa, vahetasime riided ja lambiakud ning märkamatult kulunud 40 minuti järel asusime uuesti teele.
Olime saanud uue kaardi joonorienteerumisega, kus osa rajast oli tühistatud (kuna sellel rajaosal olevat esimestel olnud probleemid raudtee valvuritega):

Lisaks saime must-valge skeemi, mille abil saime jõuda poole joone peale, kust algas lühendatud joonorienteerumine:

Kohe joone alguses leidsime peidetud punkti, edasi 54, kus lihtne ronimine puu otsas oleva punktini ja seejärel putka ja aia vahel olev 55 ning sealt edasi L4, kuhu minekul ma ei märganud kaardil olevat suurt punast teksti "Underground passage" ja selle kasutamise asemel tõstsime rattad üle aia selle ülekäigu väljatuleku trepi juurde.
L4 osutus ühe maja seina küljes olevaks kaardiks, kus oli märgitud rohkem kui 10 kiriku asukohad, kirikud olid nummerdatud. Tuli liikuda selle numbriga kiriku juurde, mis oli K1 pusle vastuseks. Võistluskeskuses olime Aigariga seda vaadanud ja leidnud, et minimaalne joonte arv on 5, millega 9 ringi ühendada saab. See tundus küll kuidagi liiga lihtne lahendus, aga vähema joonte arvuga ühendamine tundus võimatu esmasel vaatlemisel. Üks Läti võistkond oli kah seal, nad polnud K1 puslet leidnud üle-eelmisel etapil ja ütlesime siis neile, et seal oli 9 punkti ühendamise ülesanne ja joonte arv, ehk kiriku nr on 5.
Võtsimegi siis suuna kiriku nr 5 poole, see asus lähedal, sõitsime seal seda tänavat pidi, kiriku juures midagi näha polnud, sõitsime edasi, kuni jõudsime juba järgmise kirikuni, ka seal polnud midagi näha, uurisime läbi aia, aga punkti vms huvitavat ei näinud.
Siis sõitsime tagasi kaardi juurde. Sealt vaatasime, et kirik nr 5 on esimene kirik, kus me olime ja sõitsime uuesti esimese kiriku juurde. Sõitsin ümber aia, midagi ei märganud, aga siis Kaili hõikas, et leidis lahtise värava. Läksin väravast sisse, sealt tormas üks vasikasuurune koer minu suunas...aga päris lähedale ta siiski tulla ei julgenud, hoidis mõnemeetrist distantsi. Asusin siis koera haukumise-lõrisemise saatel kirikut uurima...ühes kohas oli punane nool ühe ukse suunas, püüdsin seda lahti saada, ülemine osa liikus, aga alt oli kinni. Siis tegin tiiru ümber kiriku, aga punkti ega muud huvitavat ei leidnud. Siis tulid meelde Normundsi sõnad kaptenite koosolekult, et kui vales kohas olete, siis võib olla "dogs and guns and police" ja läksin kirikuaiast välja.
Tänava peal ütlesin Aigarile, et vaatame K1 puslet uuesti, võib-olla ei saanud juhendist aru. Aigar ütles, et mis seal vaadata, juhend oli selge ja vastus on 5. Võtsime siiski pusle välja. Kuna "tavaliselt" jooni tõmmates polnud mingit lootust alla 5 joonega kõiki punkte ühendada, siis üritasin leida variante, kuidas "imelikult" väljaspool kasti jooni tõmmata ja siis oh imet, leidsingi variandi, kuidas 4 joonega punktid ühendada. Näitasin lahendust Aigarile, Aigar oli lahenduse suhtes skeptiline, et kas nii tohib ja et kui väljaspool kasti jooni tõmmata, siis saab võib-olla ka 3-ga. Aga 3 joonega tundus selle ülesande lahendamine küll ilmavõimatu ja nii sõitsime kaardi juurde tagasi, et leida kirik nr 4.
Kirik nr 4 asus pisut kaugemal, püüdsime teekonna sinna mällu jätta ja asusime teele. Kohe alguses eksisime valitud marsruudilt...aga mõni minut keerutamist ja saime tagasi valitud marsruudile...sõitsime siis kohta, kus oleks pidanud punkt olema...kammisime seal seda puudesalu ja kõrvalasuvat parki nii 10 minutit, vahepeal sõitsime ka lähedal asuvatele tänavatele ja üritasime mingit märki punktist näha, aga ei midagi. Siis lõpuks sõitsime uuesti tagasi kaardi juurde.
Nüüd valisime alternatiivmarsruudi, sõitsime seda pidi ja oh imet, kohale jõudes oli seal korraldajate auto, punktitähis katusel. Korraldaja tuli autost välja ja ütles, et ta nägi meid 3-4 korda seal läheduses...aga me ei olnud eelmisel korral seal läheduses olles seda autot ära märganud...olime kogu aeg nii 100 meetri jagu liiga üles pidama jäänud.
Korraldajalt saime uue kaardi:

Tuli liikuda järgmisse vahetusalasse punkti nr 107, mille legendi olime leidnud esimesel jooksul: "centre highest hill". Korraldaja küsis, kas teame, kus see asub. Vastasime, et ei tea. Siis ta näitas meile kaardil ära, kus see asub, see oli "Bastejkalns".
Siis panime ennast kaardil umbes paika ja hakkasime sõitma. Teel ei saanud vahepeal täpselt aru, kus oleme...Aigar ütles, et see on südalinn ja sõidame umbes südalinna, ta on Riia südalinnas käinud.
Ja siis ütles Kaili rattal esipidur üles, tagapidur pole tal juba pikemat aega töötanud. Tagantjärele mõeldes, oleks pidanud mina kui organisaator nõudma-organiseerima, et Kaili tuleks võistlusele korras piduritega rattaga. Samas Kaili ise oleks võinud kah selle üle muret tunda, et korras rattaga võistlusele tuleks.
Aga Kaili ütles, et pidurdab kannaga ja nii jätkasime liikumist...ettevaatlikus tempos, et Kaili saaks kannaga pidurdatud.
Kui olime mõnda aega oma arvates südalinna poole sõitnud, siis peatusime ja panime ennast kaardil ikka paika, sest Riia on piisavalt suur, et oma arvates südalinna poole sõites on oht sinna mitte jõuda siiski olemas.
Peale seda pisut sõitu ja olimegi südalinnas, kus tassisime rattad Bastejkalns otsa punkti 107, kus olid ka korraldajad.

Etapp 8, jooks 3 km

Korraldajatelt saime etapi kaardi:

Tuli lahendada ristsõna, mille tulemuseks oli koht, kus asub järgmine punkt.
Kaili ja Aigar asusid läänepoolseid ning mina edelanurga punkte läbima. Tuli jälgida ka tänavanimesid, sest 6 punkti asusid teatud kindlatel aadressidel Riia südalinnas.
Sellel etapil tuli mul ca 10 korda möödujatele seletada, mida ma teen ja kes ma olen jne. Öösel kella 5 ja 6 vahel elu kees Riia südalinnas täiega. Leidsin kõik fotod üles ja ka 3 aadressi õnnestus leida.
Tagasi jõudes Kaili ja Aigar juba ootasid mind. Panime leitud tähed kokku ja saime "AN_REJSALA MOLS N PNB". Hakkasime mõtlema, et mida see kõik tähendab. Korraldaja ütles, et Mols on kai. Jutt käis inglise keeles ja Aigar sai aru, et tegu kaiga. Inglise keeles "pier". Siis korraldaja otsustas meid aidata, ütles, et me ilusti koju jõuaksime, siis näitab meile 56 ja 57 kaardil ära ja nii tegigi.
seiklusporr jättis oma hea tulemuse selle "ANDREJSALA MOLS N END" otsimisse. Korraldaja ütles neile, et "mols" tähendab "pier", aga see kõlas inglise keeles, nagu "beer", ehk õlu. Korraldaja osutas neile umbes suuna, kus punkt asub. seiklusporr siis läks antud suunas ja üritas mingeid õluga seotud objekte leida, aga peale pikka otsimist midagi ei leitud ja tuldi tagasi korraldaja juurde. Korraldaja ikka ei andnud piisavat infot, aga kuidagi seiklusporr selle punkti lõpuks ikka leidis. Tegelikult oli etapp 7 antud kaardil "Andrejsala" nimi olemas ja kaardi uurimine oleks andnud infot punkti asukoha kohta.

Etapp 9, ratas 20 km

Korraldajalt olime saanud ka uue kaardi, kus oli 57 (selle asukoha näitasid nad meile igaks juhuks ka suurel kaardil ära) ja joonorienteerumine peal:

Asusime siis teele. Liikusime rahulikult, et Kaili kannaga pidurdatud saaks, valisin kõrvaltänavaid võimalusel. Üle raudtee minevad teed pidasid paika ja peagi olimegi punktis 56 kai otsas.
Edasi tuldud teed pidi tagasi ida poole raudteed. Seal otsustas Aigari rattakumm katki minna. Oli pooltühi, pumpamine ei aidanud, seega kummivahetus.
57 üritasin minna suure kaardi abil võimalikult otse, aga igal pool olid seal tarad ees. Liikusime raudtee kõrval punktist idas. Esimesel võimalusel keerasime läände, seal saime rohelisse alasse, kuna olime kõvasti põhja poole kaldunud, siis valisime ristmikel lõunasuunalisi teid. Lõpuks olime mingis kohas, kus paistis kümmekond sadamakraanat. Siis Aigar ütles, et uuel kaardil on situatsioon detailsemalt peal ja võtsingi siis selle välja. Siis vaatasin, et see tee, kuhu me jõudsime on staadionikujuline ja siis sain paika, sõitsime mõnisada meetrit põhja ja olimegi punktis.
Edasi joonorienteerumine, kus peidetud punkte polnud, läbisime 58 ja 59 ning peale väikest otsimist leidsime ka vahetusala punkti 109, mis asus aia sees olevas angaaris.

Etapp 10, kanuu 5 km

Kuna kell 10:00 oli 11. etapi kontrollaeg, siis olime ajahädas ja otsustasime kanuu vahele jätta.
Sellest oli küll kahju, aga midagi polnud parata, liiga palju olime hulkunud ja aega raisanud.
Kanuu kaart ise oli selline:

Etapp 11, ratas 20 km

Etapp 11 kaart oli järgmine:

Püüdsime seda eelnevate kaartidega kokku ajada, aga sobivat kaarti ei leidnud. Aigar siis ütles, et sõidame suuna järgi. Nii tegimegi. Kuna oli teadmata, kaugel võistluskeskus asub ja meil oli alla tunni aega, siis otsustasime, et ühtegi punkti tee pealt võtma ei hakka.
Kui olime natuke sõitnud ja hakkasime suurematele tänavatele jõudma, siis minu mure Kaili turvalisuse pärast järjest kasvas. Ühel ristmikul siis ütlesin, et proovime piduri parandada. Kaili ütles, et selleks on kiirkinnitusi vaja. Ütlesin, et neid on mul kaasas küll. Nii otsisingi kiirkinnitused ja mägiaivari teibi välja ning Aigar parandas piduri ära.
Peale seda võtsin Kaili kohe köide ja andsime head tempot, sest alla poole tunni oli kella 10 kontrollaja lõpuni jäänud.
Olime juba kaardist tükk aega väljas olnud, suund kogu aeg õnneks klappis. Siis Kaili äkki hõikas, et seal on see bensiinijaam, millest võistluse kõige esimesse punkti joostes mööda läksime. Vaidlesin esialgu vastu, aga siis sain ka mina ennast paika ja peagi olimegi võistluskeskuses.

Etapp 12, ratas 40 km

Võistluskeskuses saime viimase etapi kaardi:

Uurisime ja puurisime seda ca 10 minutit ja me ei suutnud mitte ühtegi punkti kokku ajada. Siis otsustasime eelnevaid kaarte appi võtta. Eelmise etapi kaardi abil saime punkti 225 leitud.
Kuna aeg surus peale, tänu minu kardi piruetile oli meie viimase etapi kontrollaeg 11:10, siis otsustasime, et võtame selle 225 ära ja tagasi keskusesse.
Nii tegimegi. 225 juures püüdsin veel lõigata varem metsa, aga see lõppes näppu lõikamisega ja pidime tagumisel ristmikul ikka ära käima ja detailselt kaarti lugedes jõudsime lõpuks punkti.
Siis tagasi võistluskeskuse poole, alla poole tunni oli kontrollaja lõpuni jäänud. Võtsin Kaili köide ja vajutasime, kuidas jaksasime, vahepeal istusime fooride taga.
Lõpuks jõudsime siiski 4:51 enne kontrollaega finišisse.
Mõned Läti tiimid võtsid sellele etapil kõik punktid ära. See tundub lausa uskumatuna, mina olen tunnikese jooksul suutnud ainult poolte punktide asukohad leida. Maret arvas, et lätlased on neil maastikel kümneid kordi Magnetsi päevakutel osalenud ja võisid kaardipildi ja mälu järgi punkte paika panna.

Kokkuvõtteks

Eestlaste tulemused olid järgmised:
11. Metsapeatus, 13. seiklusporr, 22. Medisoft/seiklusporr
Täielikud tulemused leiab siit.
Oli tore seiklus. Natuke kahju, et kanuu ja 11. etapil paar ronimisülesannet tegemata jäi, aga kõik on oma süü, et liiga palju hulgutud sai. Hea meel on selle üle, et kõik kohustuslikud etapid saime täies ulatuses tehtud ja ühtegi miinuspunkti ei saanud ja jõudsime kõigisse kontrollaegadesse.

X-race Ligatne etapp

Enne võistlust

Ettevalmistused BAR-iks jätkusid X-race selleaastase viimase, 5. etapiga, mis toimus Ligatnes 22. septembril.
Medisoft/seiklusporr osales koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Kaili Hallik.
Osales ka teine Eesti võistkond "seiklusporr eliit" koosseisus: Kristjan Karabelnik, Aivar Jõgiaas ja Jürjo Lokk.
Äratus oli minul hommikul kell 4:00 ja poole üheksa paiku olime võistluskeskuses Ligatne taga Skalupes, kus asub Ligatne rehabilitatsioonikeskus. Võistluskeskusesse sõites saime aimu ees ootavatest eestlase jaoks suurtest küngastest.
Seadsime ennast stardiks valmis, kaptenite koosolekul oli olulisimaks infoks see, et kuna tegu looduspargiga, siis väljaspool radu ratastega sõita ei tohi.

Start

Start kell 10, minut enne võis kaarte vaadata.

Töö kaardiga

Kaardid asuvad X-race lehel: esimene pool ja teine pool.
Eestlaste jaoks olid ette valmistatud ingliskeelsed legendid:

Jooks 1,5 km, valik

Aerofotol oli 6 KP. Igas punktis oli vaja ühte SI märget. Tegime plaani paar korda ümber ja lõpuks läksime rajale plaaniga: Kaido võtab 36-35-34 ja Aigar koos Kailiga 31-32-33.

Aigar ja Kaili oma ringil

Tagantjärele tarkusena oleks õige plaan ilmselt olnud, et Aigar läheb üksi ja Kaili püüab rada ette planeerida, aru saada, mis ees ootab, mida mingil etapil tegema peab.
Rajal sujus mul hästi, kuigi paar korda oli kerget ebakindlust tunda.
Tagasi võistluskeskusesse jõudsime samal ajal.

Ratas, 4 km, valik

Järgnes rattaetapp, kus tuli läbida punkte nii, et nende summa oleks vähemalt 7. Kusjuures 4 ja 3 punktises punktis pidi tegema 3 ja 2 punktises 2 ning 1 punktises 1 märke.
Esialgu oli plaan võtta 4 ja 3. Aga kuna nende vahel tee puudus ja ratastega väljaspool teid sõitmise keelu tõttu tundus see seetõttu halb variant, siis tegime 4-1-2 plaani - kõik punktid lääne pool asfalti. Tegelikult valiti ka 4-3 varianti, käidi joostes 4 juures ära.
Teel 4 suunas, kuhu läksime mööda asfalti ringi, sõitsime korra ka seiklusporr eliidist mööda, aga peagi möödusid nad meist taas ise.
4 juurest tagasi alla tulles korra peatusin ja ütlesin Kailile, et läheme Aigariga ees 1 ja 2 võtma, et Kaili sõidaks Ligatnesse esimese suure ristmikuni.
Sõitsime siis Aigariga alla. All peatusin ja ütlesin Aigarile, et käin 1-ses ära, et ta ootaks mind 2 juures.
Kiirem tegutsemine oleks olnud siis, kui oleksin suutnud 4 juures mäe otsas enne laskuma hakkamist plaani kõikidele osapooltele esitada, siis oleks laskumisel 2 peatumist, ehk 1-2 minutit ajakadu vähem olnud.
1-se sain kenasti kätte, Aivar tuli sealt parajasti.
2-se teeotsas ootas mind Aigar. Küsisin, kas Kaili sõitis mööda. Aigar ütles, et ta ei näinud. Käisime siis 2-ses ära ja tagasi asfaldile ja sõitsime edasi kohtumisristmiku poole, kuigi väike kõhklus oli hinges.

Teel Kaili juurde

Aga see kõhklus oli asjatu, Kaili ootas kenasti meid kokkulepitud ristmikul. Edasi kihutasime mäest alla ja peagi olime esimeses vahetusalas.

Jooks, 3,5 km, valik

Vahetusalas oli kõigepealt Fazeri eriülesanne. Pikal laual oli kausikestes 7 erinevat Fazeri šokolaadi. Infotahvlil oli kirjas, millised margid seal esindatud on. Võistkond pidi võtma ühest kausist igaüks ühe tüki šokolaadi ja kausi numbriga sedeli. Edasi tuli liikuda järgmise laua juurde ja anda seal sedel ning öelda, millise šokolaadiga oli tegu. Õige vastuse korral lubati komposteerida.
Meie tükk aega seal lugesime ja mõtlesime, siis Aigar ütles, et see punaste tükkidega peab olema maasikašokolaad ja siis võtsimegi sealt kausist ja vastuselaua juures selgus, et saimegi pihta.
Edasi oli kaardil 2 kohustuslikku punkti ja lisaks pidi ühes tähega tähistatud punktis olema SI jaam, kus kõik 3 liiget peavad komposteerima.
Alustasime R-st, kui kõige lähemast. Leidsime fotol oleva objekti, SI jaama polnud. Edasi tegin plaani, et mina käin P-s ära, kui seal SI jaama pole, siis Kaili ja Aigar ei pea sinna sisse minema ja liiguvad otse V suunas. Kui olin juba suurelt teelt P poole keeranud, kuulsin, kuidas Kaili mind hõigub. Läksin siis tagasi ja selgus, et Kaili ja Aigar olid põhjalikumalt kaarti uurinud ja tegelikult on igas tähega punktis vaja ka mingit lisainfot saada. Otsustasime, et pärast käin R juures ise ära, praegu sinna tagasi minema ei hakka. Jooksin uuesti ette P juurde, seal koopasuus oli SI jaam ja hõikasin Kaili-Aigari sinna. Komposteerisime ja lugesime lambivalgel koopad üle, neid oli 9.
Kuna SI jaam meil leitud, siis saime hargneda. Mina läksin V juurde, Kaili ja Aigar liikusid 46 juurde. V juurest staadionilt leidsin 6 redelipaari.
46 juurde jõudes nägin Aigarit ja Kailit silla peal mulle tagasi vastu tulevat...punkt asus silla alguses, nii komposteerisime 46 koos.

Punktis 46

Edasi D, sünnitushaigla, mina asusin otsima ehitamise aastaarvu maja seintelt. Aga peagi hõikasid Kaili ja Aigar, et aasta on 1897 - see info oli hoopis maja kõrval asuval infotahvlil kirjas.
Siis ronisime läbi võsa mäest üles S juurde ja fikseerisime 7 pinki. Edasi 45, kus komposteerisime teises kohustuslikus punktis silla all.
Seal hargnesime, mina läksin K ja R ning Kaili ja Aigar L juurde. K juurde minekul kartsin kaardil olevat halli ala kui kinnist keeluala, aga tegelikult viis sealtkaudu kena tee K juurde. Selle asemel turnisin siis mööda järsku nõlva Ligatne jõest lõunas K-ni. Seal kohtusin üllatuslikult seiklusporr eliidiga, kes peale 8 trepiastme tuvastamist liikus veel 45 poole.
Edasi R juurde, kus juba olnud olin. Üritasin majadelt ehitamise aastaarve leida, aga neid polnud seal. Lisaks ei teadnud ma, mida tähendab inglise keeles dwelling (Google Translate annab: eluruum).
Siis leidsin ühe infotahvli, lugesin selle läbi, seal polnud vastust. Siis vaatasin veel ringi ja leidsin veel teisegi infotahvli. Sealt sain ingliskeelse info, et aastatel 1894-1895 ehitati 2 maja, kummaski 12 "dwellings". Kokku seega 24.
Tagasi vahetusalasse, kus Kaili ja Aigar mind juba ootasid. Punktis L oli pildil oleva hoone ja hetkel allesoleva hoone korstende erinevus 4. Peagi kohtusime ka Aivariga, kes oli teistest eraldi vahetusalasse liikunud. Meilt sai Aivar sünnitusmaja aastaarvu, mida nad ei leidnud ja parandas 12 dwellings 24-ks.

Ratas, 8,8 km, kohustuslik järjekord

Kõigepealt slaalominõlva vallutamine, liikusime läbi halli ala, mida olin keelualana kartnud, 45 juurest läbi ja käisime jalutades tipus ära. Tegin küll ettepaneku rattaga üles minna, et pärast saab alla lasta, aga see ettepanek ei läinud läbi.
Käisime tipus siis jalgsi ära, seiklusporr eliit oli meile järele jõudnud ja teel 52 poole meist mööda sõites manitses Kristjan meid, et me liiga kaua neil oodata ei laseks finišis.
Etapid 51-52-SF3 olid pikad hea teega etapid ja võtsin Kaili köide ja andsime head tempot.
SF3 jõudsime pisut peale seiklusporr eliiti. Nemad hakkasid plaani pidama, aga kuna meil oli eelmisel jooksul plaan tehtud, siis läksime kohe rajale.

Jooks, 3,7 km, kohustuslik järjekord

Sellel etapil oli vaja punktid läbida sellises järjekorras, et saaks kokku võistluse peasponsori nime. Peasponsoriks oli TRIATEL. Esimeseks T-ks valisime kõige läänepoolsema punkti. Liikusime sinna mööda teed. Vahetult enne metsakeeramist jooksis meist seiklusporr eliit mööda ja Kristjan ütles, et Tartus näeme :)
Etapp mulle meeldis, päris huvitav oli ainult olemasoleva info abil punkte leida, punktiga I tuli ka nii paariminutine viga.
E poole mööda teed liikudes tuli seiklusporr eliit meile ratastega vastu, ergutasime neid.
Sellel etapil kahel teelõigul tegin ka eelviimase etapi rajaplaneeringu ära, Aigar oli mulle enne seda pisut eelinfot ette valmistanud.
Aigar vaatas paadietapi üle ja ütles, et seal midagi erilist pole, tuleb lihtsalt punktid läbida.
Palusin Aigaril viimane etapp planeerida, aga Aigar ütles, et eriti ta aidata ei oska, et tuleb valida, mis punktid ära jätta. Tegelikult tagantjärele tarkusena võib öelda, et Aigar oleks võinud siiski omapoolse planeeringu läbi mõelda ja kirja panna, siis oleks meil ca 5-10 minutit vähem aega ehk viimasel etapil läinud.

Ratas, 13,5 km, kohustuslik järjekord

Edasi sõitsime lisaülesandesse, milleks oli ronimisväljakul raja läbimine. Põhimõtteliselt tuli 5 rada käte jõul rippudes liikudes läbida. Küsisime, kas teised aidata võivad. Selle peale vastati, et selle kohta pole midagi öeldud. Siis tegimegi nii, et Kaili istus mulle kukile ja hoidis kätega turnimisatribuutikast kinni ja läbisime nii raja, samamoodi Aigariga. Aigar tahtis mind samamoodi läbi raja viia, aga tahtsin siiski välise abita raja läbida ja tegelikult see polnudki nii raske. Stiilinäide Aivarilt sellelt rajalt.

Aivar turnimise lisaülesandes

Edasi punkt 54. Kuna kaardi järgi otse teed ei läinud, siis oli esialgu plaanis tagasi ümber sõita. Aga see laskumine punkti oli väga pikk olnud ja tagasitee tundus halva mõttena, nii läksime otse, mööda matkatee märgistust. Oli kena jõeäärne matkatee, mis viis otse punkti. Tee peal kohtasime eestlastest matkaseltskonda, kes meile "jäätis" hüüdsid. Me ei osanud-taibanud midagi vastata. Hiljem kuulsime, et seikusporr eliidile olid nad "saldejums" hõiganud, selle peale Aivar oli vastanud, et "ei sõima meid jäätiseks" vms. Peale seda siis oli seltskond vist taktikat vahetanud ja möödujatele jäätis hõikama hakanud.
Peagi olime vahetusalas, kust algas paadisõit.

Paadisõit, 2,5 km, kohustuslik järjekord

Sellel etapil pidi iga liige komposteerima vähemalt 2 punktis. Kõige tagumine punkt oli 3 inimese ja ülejäänud 1 inimese punktid.
See etapp läks kohati kuidagi ligadi-logadi.
Vahetusalas läks Kaili tualetti, aga ma kohmitsesin selle aja nii ära, et ei suutnud kordagi kaartigi vaadata. Siis kiirelt vee peale. Mina juhtisin taga ja ütlesin, et kas Aigar ja Kaili saaks ise kaarti lugeda. Siis vist oli korraks selline olukord, kus sõitsime jõe peal nii, et mitte keegi meist ei lugenud kaarti... Küsisin endale ühe kaardi, aga kuna esimene etapp punkti 60 oli lühike, siis olime juba punktist mööda sõitnud. Seal kohtasime ka seiklusporr eliiti, kes paadietappi lõpetas. Hüppasin paadist välja ja jooksin teele ja sealt tagasi punkti.
Järgmises punktis 61 komposteeris Kaili, seda sai teha otse paadist.
Tagumises saarepunktis 62 jooksime lätlaste sabas punktist pisut mööda, siis pilk kaardile ja tulime pisut tagasi ja leidsime punkti.
Siis tuli vastuvoolu tagasi minna, otsustasime selle asemel paati tassida. Vaatasin kaardilt, et põhjas läheb mingi hele triip, äkki on tee vms. Vedasime paadi sinna, aga see oli oja, tõmbasime paadi sealt järsakust üles, seal metsa all läks väike rajake, mida mööda tassisime paadi suurele teele. Seal jätkasid Aigar ja Kaili paadi tassimist punkti 60 juurde, mina jooksin ja võtsin punkti 63. See oli nö "koht metsas", kaldast ca 10 meetrit eemal, aga kuna seal olid võimsad luhad sisse aetud, siis ca 30 sekundise otsimise järel leidsin ka punkti. Siis jooksin 60 suunas, kui kuulsin juba Kaili hõikumist. Kaili ja Aigar võtsid mind peale, siis oli vaja teisele poole jõge saada. Kaili jäi juhtima, aga diagonaali vastuvoolu oli keeruline juhtida ja nii vahetasime kohad. Taga pidin keskenduma ainult suuna hoidmisele, edasiliikuva jõu andsid Aigar ja Kaili.
Siis paat maale ja tassisime selle mööda kallast vahetusalasse, Aigar vahepeal komposteeris ka punkti 64.
Kuidas võiks selle etapi ideaalne läbimine välja näha? Üks võimalik variant: enne 60 hüppab üks liige maha, paat liigub edasi, punkti võtja tuleb hüppab hoo pealt tagasi paati, edasi 61 ja 62 koos ja tagasi sama teed pidi paati tassida, nagu me tegime ja üks käib joostes 63-s ära, aga paat tuleks tassida vahetusala vastaskaldale, sealt siis saaks diagonaali allavoolu sips üle jõe kiirelt, üks jookseb tagasi 64 võtma, kuni teised 2 paadi vahetusalasse tassivad.

Ratas, 6 km, valik

Järgnes rattaetapp, kus 8-st punktist 5 vaja läbida. Neist 2 kohustuslikku, 70 ja 76, olime leidnud tähtedega jooksuetapi tehete abil.
Planeeringu olin juba eelmisel jooksuetapil ära teinud: 76-72-70-73-77(ringi mööda asfalti).
76 juurde sõitsime mööda jõeäärset rajakest. 100-200 meetrit enne punkti oli luha ja jätsime rattad sinna, viga ca 3 minutit. Punkt asus maa-aluses koobastikus, ledsime selle käikude süsteemi lõpust.
Edasi 72 suunas. Kuna kaart aastast 1985, st 27 aastat vana, siis kaardil olevat punkti 72 viivat silda ja rada me ei leidnud, sõitsime liiga kaugele, tulime tagasi ja läksime umbes sobivas kohas üle jõe. Tassisime rattad läbi metsa ja mingi hetk saime ennast ka paika ja tassisime rattad punkti. Punkti 70 läksime lõuna kaudu ringi, see oli üks lõputu tõus, väike lõik tasasel ja siis järsk tipu vallutamine.
Kailile ei meeldi tõusud, aga kuna ahvatlev tundus minna otse: 74-77, siis küsisin, kas üks tipp oleks veel ok vallutada ja saime kokkuleppele, et läheme otse ja võtame selle tipu ära. Saime tipu vallutamisega hakkama ja siis ainult allamäge, sips 77 ja olimegi võistluskeskuses. Kui vahetusalasse jõudsime, siis üllatus-üllatus vahetult enne meid sisenes sinna seiklusporr eliit. Midagi pidi neil juhtunud olema.

Jooks, 6 km, valik

Vahetusalas tegutsesime kiiremini ja jõudsime enne neid lisaülesandesse. Ülesandeks oli ühe liikme mööda diagonaalköit puu otsas olevasse punkti tõmbamine. Esialgu hakkasin mina ronimisvööd peale panema, aga korraldaja siis mainis, et 2 peavad 1 üles tõmbama ja siis otsustasime Kaili köie peale saata ja korraldaja ütles, et see on õige otsus. Sikutasimegi Kaili üles, allasõit meeldis Kailile eriti, ütles ainult, et oleks võinud kiiremini alla lasta, et tuul kõrvus vuhiseb.
Jooksus tuli võtta vastavalt tähtedega jooksus saadud infole punktid 80, 81, 84, 85 ja 2 punkti punktidest 86-87-88-89 ning 2 punkti punktidest 90-91-92
Läksimegi siis rajale, seiklusporr eliit tegi veel köieülesannet, see vist kah ajas pisut kiirustama ja nii läksime ilma planeeringuta...et 90 on kohe siinsamas, käime kõigepealt seal ära. Tegelikult oleks see pidanud viimaseks jääma enne punkti 100. Tegime tiiru 90-87-84-86-81-85-92-80-100.
seiklusporr eliit planeeris rada ja tegi valiku: 87-84-81-85-80-92-88-91-100, hetkel tundubki see mulle ehk parima valikuna.

Finiš

Finišeerisime ajaga 7:05:51, millega saime 37 võistkonna seas 27. koha, seiklusporr eliit oli ajaga 6:50:13 kohal 25. Tore jalutuskäik huvitaval rajal kenal maastikul ilusa sügisilmaga oli seljataga.

Meie finišis

seiklusporr eliit finišis

Pesemas saime teada, mis oli seiklusporr eliidiga juhtunud. Nimelt kaotasid Kristjan ja Jürjo Aivari ära. Aivar oli eelviimasel etapil rattaga kukkunud ja kui tagasi püsti sai, olid Kristjan ja Jürjo eest kadunud ning järgmisel ristmikul keeras Aivar teisele poole, kui Kristjan-Jürjo olid läinud. Selle tulemuseks oli ca 45 minutine teineteise otsimine Ligatne metsas, kus üritati mõistatada, mida üks või teine mõtleb ja ette võtab. Ja lõpuks leiti teineteist üles.

Lätlastel oli õhtul seal veel hooaja lõpetamise pidu alates kella 21-st, aga meie sinna ei jäänud.
Tulemused asuvad siin. Korraldajate video võistlusest asub siin.

Lidzsvars Viesite etapp

Vahepealsetest tegemistest

Kuna Marttit kimbutavad vigastused ja Aigaril oli motivatsioonikriis, siis 2012. aastal me nime Medisoft Adventure Team pole kasutanud. Oleme võistlnud nimede seiklusporr, seiklusporr eliit, Medisoft&seiklusporr, Medisoft/seiklusporr all.
Nime Medisoft/seiklusporr all võistlesime 25. augustil Lätis www.lidzsvars.lv Viesite osavõistlusel koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Kaili Hallik.
Kuidas sattus Kaili, minu õde, seiklussporti? Algas kõik sellest, et aastal 2008 oli Kaili nõus meie võistkonna assistendiks olema Lätis LAR-il. Jutuke sellest võistlusest siin.
Kaili muljed olid sellest positiivsed ja nii osalesime peale kolmeaastast hoovõttu eelmisel aastal kahel Xdreami etapil ja see aasta EXTAR 48h võistlusel (enne seda treeningu eesmärgil XT Talverogainil joostes ja XT ÖÖ rogainil ratastega).
Aga Läti oli Kailile väga meeldinud ja nii saigi võetud plaani osaleda 13.-14. oktoober Lätis BAR-il (www.raid.lv). Enne seda plaanis treeningud Lidzsvars Viesite etapil 25. august ja X-race (www.xrace.lv) Ligatne etapil 22. september. Sellega saab Kaili ülevaate ka kolmest erinevast Läti seiklusekorraldajast.

Kuidas leidsin Lidzsvars?

Kui sirvisin selle aasta www.raid.lv LAR osalejate nimekirja (kus ma osalesin koos Aivari ja Eleriga 44h tunni võistlusel ja kus 4. koha saime), siis sealt avanes 24h võitja Lidzsvars nimel klikkides link www.lidzsvars.lv
Avastasin selle lingi tagant lehe huvitavale seiklusekorraldajale. Kuna neil on seikluste kaardid üles riputatud ja sain neid uurida, siis minu jaoks oli selge, et tegu on laheda ja kvaliteetse, tõelise Läti stiilis seikluste korraldajaga.
Kasutasin Google Translate juhendite jm tõlkimiseks ja võtsin korraldajatega ühendust ja mulle vastati, et oleme väga neile võistlema oodatud ja nad on nõus meile legendi inglise keelde tõlkima.
25. august oli küll ära planeeritud, aga õnnestus plaanid ümber teha ja õnnestus ka 2 võistkonda kokku saada, et teha kahepäevane tuur:
* 25. augustil Lidzsvars Viesite etapp, võistkonnad
 - Medisoft/seiklusporr: Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Kaili Hallik
 - Ilmäraeksimatud/seiklusporr: Aivar Jõgiaas, Sander Mirme ja Ilmar Ansko
* 26. augustil XT Bike Jõulumäel

Enne võistlust

Sinna sõitsime reede, 24. augusti, õhtul. Tartu-Aluksne, seal söögipeatus kohalikus pubis ja edasi Aluksne-Viesite, kuhu jõudsime napilt enne keskööd. Ööbisime seal õpilaste ühiselamus, mida korraldaja meile soovitanud oli - saime kenasti seal ööbitud.
Hommikul ärgates selgus, et rajameister Juris Dzenītis ööbis meie kõrvaltoas. Ta andis meile kohe ka ingliskeelsed legendid kätte, et saaksime aegsasti nendega tutvuda ja vajadusel küsimusi esitada.
Legend:

Tegime putru gaasipriimusel (ühiselamu elektripliidiga ilmselt oleksimegi jäänud putru tegema), sõime-jõime ja sõitsime võistluskeskusesse, mis asus ca 500 meetri kaugusel kohalikus koolis.
Seal saime materjalid ja panime rattad-kotid ja ennast võistluseks valmis.
Peale lätikeelset kaptenite koosolekut tegi Juris ka meile koosoleku. Kõige olulisema infona sain sealt teada, et sellel etapil on võimalus jätta üks suvaline punkt ükskõik mis etapil võtmata, see avab võimaluse teha strateegilisi otsuseid. Lisaks info, et sellel etapil on võimalik üsna palju lahku minna, kuna palju on 1 ja 2 inimese punkte.

Rajal

Peale stardipauku tuli ühel võistkonna liikmel joosta 100 m kaugusele künka otsa kaardi järele. Mina jooksin, jõudsin kaardiga viimaste seas tagasi.
Kaardid asuvad siin.

Etapp 1, ratas

Alustuseks oli kohe kompleksülesanne: leida teadmata arv kontrollpunkte ja lisaks infot, mida kasutada järgmistel etappidel. Ülesanne oli jagatud kolmeks, st iga liige sai eraldi oma ülesannet lahendama hakata: kaart1, kaart2 ja kaart3. Otsustasimegi, et ei liigu mitte koos, vaid igaüks üritab iseseisvalt ühe ülesande lahendada. Põhiülesandeks oli leida raja kõrvalt fotodel kujutatud objektid ja sealt vajalikud numbrid üles kirjutada.
Töö kaardiga:

Kailile sai tänavanimede järgi orienteerumine, minule kauguste järgi orienteerumine ja Aigarile kaardile kantud punktide leidmine. Kõige kiiremini sai hakkama Kaili, kes koos Sanderiga esimestena kogunemispunkti jõudsid. Mina liikusin koos Aivariga, mul oli odomeeter, Aivaril polnud. Aivar liikus üldiselt kiiremini, aga kuna tal odomeetrit polnud, siis ta ootas mind kogu aeg ikka järele. Fotodel kujutatud objektid leidsime kõik üles ja vajalikud numbrid arvutuste tegemiseks panime kirja. Peagi jõudsime kogunemispunkti, kus Sander ja Kaili meid juba ootasid. Peagi jõudis ka Aigar, keda olime korra ka rajal kohanud. Siis tegime arvutused, saamaks infot, milline on 3. etapi esimene punkt ja millistes punktides peavad sellel etapil 3 liiget käima. Siis selgus, et minu numbrid annavad sellise summa, millise numbriga punkti kaardil pole... Vaatasime minu numbrid üle ja ainus võimalik vale info koht oli "rõdude arv pildil olevas majas".
Otsustasime sinna maja juurde kõik koos sõita. Mina ei suutnud öelda, milline on otsetee selle maja juurde, aga ütlesin, et kui mind infotahvli juurde viia, siis sealt oskan minna. Kaili ütles, et ta teab infotahvli asukohta ja nii kihutasime Kaili sabas infotahvli juurde. Aga loomulikult on Viesites rohkem kui 1 infotahvel ja nii oligi see üks teine infotahvel. Tundsin ennast suht abituna, et mina kui arvatav põhikaardilugeja ei suuda oma ülesandega hakkama saada. Aigar siis tuli appi ja näitas oma kaarti ja uuris ja ütles, kuskohas suured majad asuvad. Sõitsimegi siis Aigari vedamisel sinnakanti ja siis mul tuli ka üks tuttav pöördekoht ette ja peagi olimegi selle maja juures.
Siis selgus, et selle nurga alt, kust mina maja vaatasin, oli üks veerg rõdusid maja liigenduse taga peidus, tegelikult oli 14*5=70 rõdu (mitte 13*5=65, nagu mina olin kirja pannud).
Sellega saime ülesande klappima, leidsime korrektse 3. etapi esimese punkti (26).
Aivar lahendas selle mitteklappimise teisel moel...kasutas lätlaste abikätt ja nii liikusid Aivar-Sander-Ilmar meilt eest ära.

 Etapp 2, ratas

Järgnes rattavalik. Hakkasime kasutama seda kaarti. Esimeste punktide legend: "umbes 2 km 1. etapi lõpukohast põhjas, punkti asukohad fotol". Mõõtsin kaardilt ja punktikoha määramisega raskusi ei tekkinud. Teel sinna aga tegin ettepaneku igaks juhuks peatuda, et 4. ja 11. punkti asukoht kaardil leida, sest kuna tegu valikorienteerumisega, siis oleks hea kõikide punktide asukohta teada. Kaili ja Aigar leidsid peagi 11. punkti vajalikud objektid ning mina tegin mõõtmisi ja arvutusi, mille tulemusel oli punkt suht kiirelt kaardile kantud, asus siiski loogiliselt 10 ja SF1 vahel. 4. punkti umbmäärase asukoha leidsime kohanimede alusel kaardil, suutsime kindlaks teha, et tuleb liikuda loodesse, et 4. punkti näitav viit leida. Tegelikult oli siin üks konks, mis meil punktide 4 ja 9 leidmisel nii 15-20 minutise ajakao valmistas. Nimelt oli etapp 2 jaoks (ja ka hilisemate etappide jaoks, aga siis me juba avastasime need 2 kaarti) tegelikult 2 kaarti, meie aga kasutasime ainult 1 kaarti. Meie kasutasime seda kaarti, aga tegelikult oli osa olulist infot ka sellel kaardil. Kõige parema tulemuse oleks saanud neid kahte erinevat kaarti kombineerides.
Punktid 2 ja 3 asusid vana kuivati punkrites, Aigar käis kõrgel punkris, mina Kailiga madalas punkris.
Edasi punkti 4 suunaviida suunas...peagi olime kohal ja suunaviida tekst oli "Serpinu pilskalns". Sõitsime viida järgi...muud viidal olevad kohad tulid ja läksid, aga seda vajalikku silti me ei näinud ja nii sõitsimegi punktist mööda kuni teeristini. Pärast teist kaarti vaadates oli näha, et seal on see "Serpinu pilskalns" peale kantud ja oleksime selle kohe leidnud. Nüüd sõitsime teeristist tagasi ja leidsime punkti linnamäe sildi, mis asus teest pisut eemal, küljest üles.
Edasi punktide 5, 6 ja 7 poole, peagi olime kohal, tegu oli vana Nõukogude sõjaväeosaga, 3 punkti oli peidetud sealsesse poollagunenud peahoonesse. Aivar-Sander-Ilmar olid just punktid kätte saanud, kui sinna jõudsime. Sander kommenteeris, et kui kuidagi läbi mahub, siis peab läbi minema, et punkte leida. Aivar oli abivalmis meil punkte leida aitama, aga piirdusime siiski üldiste õpetustega, kuskandis punktid on. Mina läksin ühele poole maa alla otsima ja leidsin kohe punkti. Kaili ja Aigar kammisid teist korrust, kus pidi üks punktidest olema, aga ei leidnud. Vahepeal läksid nad teisele poole maa alla ja leidsid teise punkti üles, mina kammisin teist korrust, ronisin mööda katuseroove isegi pööningule, aga ei midagi. Lõpuks leidsin ilma põrandata toa posti küljest, punktini oli vaja mööda laetalasid turnida.
Edasi 8 ja 9 poole. Otsustasime, et Aigar võtab punkti nr 8 ja meie Kailiga punkti nr 9. Siin tuli suurim viga. Kahjuks puudus mul ülevaade teisest kaardist ja nii sõitsime selle kaardi järgi. See tähendab, et tassisime lääne poolt mäkke minnes rattaid kohati rinnuni heinas, otsides seda teed, mida seal kahjuks polnud. Lisaks sellele ei töötanud punktipiirkonnas tagumikutunne ja nii sõitsime paar korda edasi-tagasi, kuni Kaili lõpuks punkti leidis. Aigaril oli punktiga 8 kah pisut otsimist olnud, aga leidis selle siiski suht kiiresti...teeotsas ida pool mäge, kus kokku pidime saama, olevat olnud suur rahvaste kogunemine, väga paljud võistkonnad olevat seal oodanud mäepunktist tulijaid, meie olime viimased tulijad.
Siis punkti 10 poole, tee peal oli üks läti tüdruk, kes otsis oma võistkonnakaaslasi, nad ilmselt kammisid veel mäge punkti 9 ümbruses, siis punkt 10 suure puu otsast, päris tore oli selle võimsa tamme otsas ronida ja möödaminnes kiirelt punkt 11 kraavide ristist - olime punkti asukoha õigesti leidnud ja peagi olime vahetusalas SF1.

Etapp 3, jooks ja kajakk

Vahetusalas lugesin rattakomplekte ja sain kokku 10, kokku 12 võistkonda oli pikal rajal, seega me eelviimasel kohal.
Meid oodates oli Aigar kaardile märkinud, mitu märget mingis punktis olema peab ja mingi esialgse plaani.
Kõigepealt pidi võtma punkti 26, kolm märget tuli teha punktides 26, 35 ja 41, kaks märget punktides 28, 32 ja 33 ning üks märge punktides 31, 34 ja 38.
Sõudsime kolmekesi kajakiga punkti 26, Aigar oli ees, mina taga ja Kaili kükitas meie vahel kajaki põhjas.
Sinna minnes nägime Aivarit üle kanali ujumas punkti 34 poole ja hilisemad võitjad Dace-Janis tulid meile juba vastu, ilmselt kajakki lõpetama.
Võtsime 26 ära ja mina läksin joostes 31 - ujusin üle kanali - võtsin 34 - jooksin enne 41 olevale poolsaarele, kus Kaili ja Aigar mind juba ootasid, nad olid võtnud vahepeal punkti 32.
Siis võtsime koos 41 ja aerutasime koos 28 juurde, enne seda aerutasid meile vastu Sander ja Ilmar, Aivar oli joostes 38-33 läinud ning Sander-Ilmar aerutasid mööda vett 33 poole.
28 juures võtsime vastu otsuse, et veame kajaki 28-38-33, üle poole tee 38 suunas saime aerutades läbida, rammisime läbi kõrkjate, siis kajak maa peale ja Aigar lohistas seda, mina võtsin vahepeal 38 ära ja siis paarisaja meetri pärast oli jälle vesi, sõita ei saanud, aga kajakki oli lihtne mööda seda vett lükata. Pisut enne 33 saime ka aerutama hakata. Olime kõvasti tõusnud ja siis tõmbasime kõvasti ja tõmbasime punktist mööda...35 läänes asuvasse soppi, mnjah, minutike läks, jooksime edasi-tagasi ja siis kajakiga lahe põhjakaldasse ja siis tirisime kajaki ca 2 meetrisest järsakust üles ja olimegi etapi lõpus.

Etapp 4, ratas

Vahetusalas nägime teisi eestlasi. Aivar näitas meile kaardi pealt, kus asub Moderpakalnes. Nad olid tükk aega nuputanud ja otsinud, kuni lõpuks küsisid korraldajalt, kes neid aitas. Meile jäi seega ülesande teine pool ainult lahendada, leida kaardilt raiesmik poolel teel SF1 ja Moderpalkalnes vahel. Sellega saime kiirelt hakkama, kandsime selle ka nüüd juba leitud teisele kaardile. Korraldajad olid vist ehmunud teise Eesti võistkonna küsimustest, igal juhul tahtsid nad, et näitaksime, kus punkt meie arvates on. Näitasin seda teiselt kaardilt. Selle peale kratsis korraldaja kukalt ja palus meil seda esimesel kaardil näidata. Näitasime ja ta oli selle asukohaga rahul. Andsime tuld ja peagi olime punkti piirkonnas, kus olid 100 meetri ulatuses rattad maas. Meil õnnestus õiges kohas peatuda ja punktile otse lagipähe sattuda, saime veel paarist võistkonnast mööda.
Edasi jalgadele tuld ja peagi olime SF2-s, kuhu vahetult enne meid oli jõudnud teine Eesti võistkond, olime tõusnud 5. kohale.

Etapp 5, jooks

Tegu oli huvitavate reeglitega rabaorienteerumisega, tegu valikorieteerumisega. Kaart nägi välja selline ja reeglid olid:
* igas punktis peab märkima täpselt 2 võistlejat, ei rohkem ega vähem
* igas järjestikku võetud punktis peab komposteerima erinev paar
* igas järgmises punktis peab komposteerima 2 eelmises punkti paarist erinev paar
Alguses ei osanud strateegiat välja mõelda, kes ja mis järjekorras võiks punkte komposteerida, nii alustasime punktist 20, kus komposteerisin mina Kailiga, siis 18 juures Aigar Kailiga ja 19 mina Aigariga. Edasi 17 jälle mina Kailiga.
Teel 18 poole püüdsin mina suunda hoida ja Aigar planeeris järgmist ratast ning ülejärgmist jooksu.
Teel 16 poole oli siis lõpuks aega strateegia peale mõelda. Kaili oli rabas kohati poole sääreni ja kui valesti astusid siis põlvini vees-samblas-mudas sumpamisest täiesti väsinud. Esialgu tundus, et olime teinud strateegilise vea, kui mina ja Kaili punkti 20 koposteerisime, sest see tähenab, et Kaili peab ka kaugeimat punkti 15 külastama. Siis aga tuli päästev idee, kasutame ära võimaluse üks punkt vahele jätta. Seega Kaili ja Aigar võtsid 16 ja Kaili läks 13 juurde hinge tõmbama, samal ajal jooksime meie Aigariga 14 võtma ja mina siis tagasi Kaili juurde 13 võtma. Aigar sammus otse SF2 suunas. Nii saime korraks Aivarist-Sanderist-Ilmarist ette, aga enne vahetusala jõudsid nad meile uuesti järele.

Etapp 6, ratas

Rabas oli Aigar selle etapi punktid leidnud ja mõlemale kaardile (kaart1 ja kaart2) kõik peale kandnud. Andsime tuld ja 42 tuli kenasti, siis 43 poole. Aga...kahjuks ei vaadanud keegi meist legendi, et 43-s puudub komposter, sealt saab lihtsalt lisainfot 45-46 asukoha kohta, aga selle oli Aigar juba leidnud. Seega tegime selle sissepõike ja ronimise jahitorni ja ma uurisin veel selle katuse ja välisseinad ja kõik üle, aga punkti polnud. Kusjuures me ei leidnud ka kaarti 45-46 asukohaga...arvasime, et sealt jahimehe tornist oleks vist pidanud 45-46 katuseid nägema. Pisut tõmbas moraali alla, olime suht ideaalselt mõnda aega rada läbinud ja nüüd selline prohmakas...
44 juures ronisin kõigepealt jahimehe torni, aga punkt oli hoopiski kõrvalasuva maakividest ehitatud koja juures.
45-46 asusid 44 ja Viesite vahel, suure tee ääres kilomeetrike enne Viesitet.
Kui sinna jõudsime, siis nägime seal korraldajat, kes meid videole püüdis ja andis infot, et oleme hetkel kolmadal kohal. Järelikult teine Eesti võistkond meist mööda ei läinud, kui me seal 43 juures nalja tegemas käisime. Pärast selgus, et neil oli 42 leidmisega probleeme olnud ja samuti nagu meie, tegid ka nemad mittevajaliku 43 tuuri. Kumbki Eesti võistkond ei suutnud korralikult 43 legendi lugeda.
45 ja 46 asusid poollagunenud laudakompleksi erinevate hoonete katustel. Leidsime kiirelt tee katusele mööda puud ja katusel saime ka punktid kiirelt kätte.
Edasi tuli järgmine pähkel, leida punkt Viesite armastusesaarel asuva pingi alt. Viesite armastusesaare mõiste oli figureerinud mitmel korral proloogis. Võtsime proloogi kaardi välja, aga ei suutnud meenutada ja paika panna, kus see armastusesaar on. Siis sõitsime Viesitesse ja küsisime esimeselt vastutulijalt, aga see osutus turistiks, kes ei osanud meid aidata. Siis sõitsime juba tuttava infotahvli juurde ja sealt leidsime kaardi, kus oli ka armastusesaar peal, asub Viesitest läänes. Selle järgi üritasime mööda armastuserada punkti minna, aga vist eksisime teelt (või polnud see armastuserada, mida mööda me sõitsime). Siis mälu järgi ja õiget suunda hoides sõitsime ümber linna ning läks õnneks, peagi olimegi armastusesaare juures. Peale mõningast pinkide vaatlemist leidsime ka punkti üles.
Nüüd edasi SF3 poole. See etapp oli minu jaoks ebakindel, ma ei teadnud täpselt, kus see armastusesaar kaardil on, aga sobivat suunda hoides ja üritades teid seostada saime siiski lõpuks kaarti ennast, kuigi korra pidin peatuma, et seedida, kus me täpselt oleme.

Etapp 7, jooks + ratas, kasutada võis 1 ratast

SF3-s oli kõigepealt lisaülesanne, visata 3 purki lauajupi pealt maha mõne meetri kauguselt. Kasutada oli 5 viset pisikese palliga. Mina viskasin, esimene mööda, närvilisus tekkis hinge. Teist sihtisin hoolega ja sain pihta, kusjuures laud, mille peal need purgid olid, rappus ja ka teine purk kukkus maha. Edasi sihtisin jälle hoolega ja kolmanda viskega sai ka kolmas purk otsetabamuse.
Aigar oli rabas kaardile kandnud, mitu liiget millist punkti võtma peab. Plaan oli veel tegemata, kuigi olin üritanud rabas midagi välja mõelda. Tegime vist ca 10 minutit plaani, lõpuks kohtunik ütles, et peaksime juba rajale minema, kella 18:15 ajal läksimegi (18:30 oli kontrollaeg selle etapi alustamiseks).
Etapi tegi pingeliseks see, et punktid pidi võtma 1 tunni jooksul.
Lõpuks eksprompt plaan oli järgmine:
* mina rattaga 58, 48, 56, 55 ja 51 ning sõidan tagasi 52-57 poole, vaatan, kus Aigar mulle vastu tuleb ja annan ratta Aigarile, et ta saaks 56 ja 51 rattaga ära käia.
* Aigar ja Kaili jalgsi 58, 49, 53, 50, siis Kaili puhkama SF3-e ja Aigar 54, 57, 52, kuni mina rattaga vastu tulen
Sellel etapil ajas vee lisaks sogaseks see, et kaart oli aastast 1985, st 27 aastat vana ja teatud osa maastikust oli kõvasti muutunud.
58 leidsime enam-vähem koos, mina olin rattaga pisut enne kohale jõudnud. 48 oli vägeva mäe otsas. Sealt tagasi alla ja 56 poole. Aga 56 juures oli maastik muutunud seal oli tee kõrval raiesmik ja punkti 56 minevat teed polnud. Seisatasin ja mõtlesin pool minutikest ning reljeefi järgi käisin punktis ära. Edasi sips 55 ja siis 51 poole. Ka 51 ümbrus oli muutunud, kogu ala enne ja pärast 51 oli paras dzungel, 51 kõrvalt minev tee oli vaevu märgatav kinnikasvanud teekene. Esialgu sõitsin teest mööda paarkümmend meetrit, siis keerasin tagasi ja käisin seda teekest pidi punktis ära.
Siis tagasi, kui jõudsin selle kohani, kust 52 alla peaks tee minema, polnud sellest muidugi mingit jälgegi. Mõtlesin, mida teha, kas tassida ratast läbi dzungli, et täita seda teed pidi tuleku lubadus. Otsustasin siiski ringi sõita 52 juurde. SF3 hõikasin Kailile, et kas Aigar läks ammu. Kaili ütles, et ei, natuke aega tagasi läks. Siis sõitsin 52 ja 57 vahele ning arvates, et Aigar tuleb 57 poolt, jooksin sinnapoole vastu ja poolel teel 57-sse kohtusingi Aigariga.
Informeerisin Aigarit, et nii 56 kui ka 51 juures on maastik muutunud ja kirjeldasin, millises kohas tuleb punkti minna. 51 juures mainisin, et enne suurt porilompi tuleb metsa minna. Õnneks taipasin igaks juhuks küsida, kas Aigar 54 võttis. Aigar ütles, et ei võtnud. Ütlesin, et võtan selle ise.
Edasi tegingi joostes tiiru 57, 54, 52, 49, kusjuures 49 juures sai veel minutike viga kah tehtud. Tagasi SF3 jõudes selgus, et Aigar pole veel tagasi.
Aga paari minuti pärast oli ka Aigar kohal. Aigaril olid emotsioonid kõrgel sellest rattatiirust. Ta oli 56-st kõigepealt mööda sõitnud. Aga 51 leidis kenasti, just tänu sellele, et seda suurt porilompi olin maininud, enne mida tuleb metsa minna. Keegi läti tüdruk oli teda üritanud seal eksitada, aga Aigar ütles, et see porilomp andis talle kindlust ja sai punkti väga hästi kätte. Tagasitulles üritas Aigar uuesti 56 leida ja seekord sai ka selle kätte. Aigar ütles, et vahepeal oli tal dilemma, kas otsida 56 üles või sõita tagasi, et tunniajasesse limiiti jõuda. Aga aega jõudsime kenasti, 7 ja pool minutit jäi veel reservigi.
Teisel Eesti võistkonnal vedas sellel etapil viltu, Aivaril, kes üksinda rattaga sõitis, jäi punkt 58 leidmata ja ta hilines SF3-e 4 sekundit...

Etapp 8, ratas

Alla tunni oli kontrollaja lõpuni jäänud, seega oli juba väga kiire. Punkt nr 60 kaardina saab kasutada kolme erinevat kaarti: esimene, teine ja kolmas. Meie kasutasime mälu järgi 55 juurde sõitmist ja sealt edasi esimest kaarti. Punkti piirkonnas oli küsimus, kust punktile peale minna. Peatusime kohas, kust ma arvasin, et oleks õige risti teega kirde suunas peale minna, kuigi üks võistkond oli kaugemal peatunud. Punktile peale minnes olin väga ebakindel, selle asemel, et suunda kasutada, lasin mingil kinnikasvanud teel ennast itta vedada ja siis ütlesid mul närvid üles, ütlesin, et lähme teele tagasi ja siis selle kaugemal olnud võistkonna juurde, et sealt punkt leida. Nii tegimegi, vahepeal jõudis üks lätlaste võistkond meile veel järele. Seal oli kaardil oleva lagendiku algus ja läksime sealt itta ning peagi olime punktis. Kui oleksin endas kindel olnud ja esialgsest peatumiskohast suunaga korrektselt tulnud, oleksime ilmselt kohe punkti kätte saanud...
Edasi rallisime tuuliku juurde, kust leidsime foto, mis oli tehtud kohast, kus asub punkt. Mina ei suutnud sellest aru saada, aga Kaili lõpuks leidis suures plaanis oleva puu ja võtsime suuna sinna. Koos ühe lätlaste võistkonnaga leidsime punkti kuusehekist...kusjuures o-tähis oli mini - selline, nagu autode tahavaatepeeglite külge riputatakse.
Aega oli jäänud alla veerand tunni. Rallisime edasi viimase punkti poole, peagi olime KP 62 kirjelduses oleva puuskulptuuri juures. Punkt sellest 20 meetrit põhjas. Kammisime seal koos 3 Läti võistkonnaga, aga mida pole, on punkt. Lõpuks üks lätlane leidis selle, oli ainult SI jaam ja see oli pandud käsivarre jämeduse puu tüve külge maapinna lähedale heina sisse...
Vaatsin kella, aega oli jäänud pisut üle 5 minuti ja ütlesin, et ilmselt ei jõua aega, aga vajutame, kuidas jaksame. Võtsin Kaili jälle köide ja vajutasime...kiirus mäest üles oli kah 30 km/h. Samal ajal üritasin kaarti lugeda, et kuidas finiš üles leida...teeots, kust kõige otsemini peaks saama, oli kruus, seega sõitsime sellest mööda, siis esimesest asfaltteest paremale...siis ma ei saanud enam aru, kus oleme...aga järgmisel ristmikul vaatasin paremale ja nägin finišit...aga kiirus oli suur ja sõitsime teeotsast mööda ja keerasime ümber ja siis finišisse. Pilt sellest, kuidas ma kohe finišijaama ründama hakkan:

Komposteerisime finišis ja siis mahalugemisse ja siis selgus, et olime hilinenud 8 sekundit...
Küsisime, et mis siis juhtub, kui hilinesime. Vastuseks öeldi, et trahv 45 minutit...

Peale võistlust

Okas hinges oli, et nii napp hilinemine, aga püüdsime optimistlikud olla. Käisime pesemas ja siis söömas. Läti seiklusele kohaselt pakuti tugev kahekäiguline eine: supp ja praad koos ohtra mahlaga.
Peale sööki läksime tulemusi uurima ja siis korraldajad ütlesid, et asendasid meie finišiaja 20:00:08 ajaga 19:59:59, sest see 8-sekundiline ajaületus on väga väike ja me jäime 0-trahvi peale ning see tähendab, et saime 2. koha. Aivarile-Sanderile-Ilmarile andestati ka see 4-sekundiline ajaületus 7. etapil, nii et nad olid kokkuvõttes 4. kohal ja meesteklassi võitjad.
See tegi meele kohe rõõmsamaks, lausa kergelt eufooriline meeleolu valitses...
Järgnes rõõmus autasustamine. Segavõistkondade esikolmik:

Ja meesteklassi võitjad:

Tulemused asuvad siin.
Korraldajate poolt tehtud video võistlusest asub siin. Kõiksugu pildi- ja videomaterjali erinevatest Lidzsvars seiklustest võib leida siit.
Kokkuvõtteks: oli tore seiklus, rajal ei hakanud kordagi igav, kogu aeg vaja mõelda-planeerida, mõistatada, kuhu punkt võib olla peidetud ja olen väga rahul, et selle reisi ette võtsime.

Mõnus rahulik rogain Karepal

Hoolimata sellest, et eelmisel nädalavahetusel XT-sügisseiklusel tundsin kerget väsimust nädal varem Lätis tehtud 8h xRace-st ja sellele järgmisel päeval otsa tehtud Tartu Rattamaratonist võtsin ikkagi XT-sügisseiklusele järgnenud pühapäeval lahti TAOK rogaini kodulehe plaaniga uurida, et kaua Karepa rogainile registreerida saab. Paraku vaatas registreerimise alt vastu teade, et registreerimine on lõppenud osalejate piirarvu täitumise tõttu. Nädala jooksul käisin aeg-ajalt rogaini foorumist sirvimas lootes, et ehk otsib keegi rogainile kaaslast. Paraku ei tundnud keegi kaaslasest puudust ja nii olingi juba leppinud mõttega, et seekordne rogain jääb mul vahele...

Reede hommikul aga helistas Ets ja teatas, et otsib Rogainile kaaslast, kuna Jürjo oli haigeks jäänud. Võtsin mõne hetke mõtlemisaega ja ütlesin, et kui ta kedagi teist ei leia, siis olen valmis tulema, aga sellisel juhul tahaks vaiksemalt joosta ja ta peab arvestama võimalusega, et mul hakkab jalg ~2 tunnise jooksu järel valutama. Nimelt teeb mulle juba pikemat aega muret reie siseküljel paiknev lihas või kõõlus, mis muutub väga valusaks ~2 tunnise jooksu järel. Igal kõrgemal jalatõstel või äkilisel liigutusel lööb sisse terav valu. Seiklustel, kus jooksu vahele saab ka ratta või kanuuga sõita pole hullu, aga ainult joostes muutub jalg nii valusaks, et sisuliselt pole juba väga pikka aega ühtegi üle 1,5h jooksuotsa teinud. Ets oli sellega nõus ja nii saigi laupäeva varahommikul suund Karepa poole võetud.

Kuna meil polnud plaanis väga kihutama minna, siis oli ka raja planeerimine mõnevõrra lihtsam, sest võis niiöelda loogiliselt rajalt kõrvale jäävaid punkte ära jätta. Otsustasime algul minna itta ja seejärel vaadata 54 ja 43 punkti vahele jäänud joogipunktis, et kuidas olukord on ja kummalt poolt lennuvälja tagasi keskuse poole suundume. Ida poolt jätsime välja punkti 37 ja esialgu ka lahtiseks selle, et kummas järjekorras võtta punktid 55 ja 56. Umbkaudu sai ära mõõdetud ka punktide 22-41-32-25-31-50-30-40-21-20-F linnulennuline vahemaa, et joogipunktis oleks lihtsam otsustada, kust finiši poole suunduda.

Kuidagi läks jälle nii, et starti jõudmisega läks kiireks. Ets läks SI-d nullima ja mina andsin ära auto võtmed ja suundusin stardi poole, kui äkki avastasin, et midagi oleks nagu puudu. See midagi oli kaart :-) Kuna stardini oli aega ~2 minutit, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks ainult Etsi kaardiga, aga õnneks see mõtteks jäigi. Sain võtmed tagasi ja kui oma kaardi autost kätte olin saanud saabus joostes Ets, kes teatas, et SI on veel nullimata ja arvas, et võiks ikka tema kaardi ka võtta :-) Starti jõudsime selliselt, et siis kui pauk käis nullis Ets parajasti SI-d.

Mis raja läbimist puudutab, siis teedel ja sihtidel jooksime mõnusa rahuliku tempoga ja metsas ja risusemates kohtades pigem kõndisime. Vigu selle tempo pealt teha ei osanud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid mõned teevalikud, mis polnud ilmselt kõige kiiremad(näiteks minek 38-48 üle silla ja siis alt jõe äärt pidi). Kui meie 48 punkti jõudsime, siis oli see veel vale koha peal. Õiges punkti kohas, kus oli tokk koos valge lindiga, seisis üks väga nõutu näoga tütarlaps, kes teatas, et vähemalt 3 tiimi otsib siin seda punkti ja tema on juba mitu korda all orus ka käinud. Ütlesime talle, et see on kindlasti õige koht ja et meie läheme edasi. Igaks juhuks jooksin veel korra vaatama, et ega äkki on punkti pandud teisele poole orgu, aga kuna päris nõlvani välja ei läinud, siis ei näinud ka seal punkti. Omaette elamus oli 39-58 lõpu minek otse. Ets arvas, et võiks küll sihi kaudu ringi joosta, aga see oli suht lühike lõik ja kuna olime sinnamaani jooksnud praktiliselt ainult teid ja radu pidi, siis tahtsin näha, et millise läbitavusega see mets on. Algus polnud hullu, aga mingi lõik keskel oli küll selline tuulemurd, mida just igapäev ei näe. Seal tuulemurrus õnnestus ~2,5 meetri kõrgusel maapinnaga paralleelselt kulgevaid männi tüvesid pidi jalutada. Mis raja lõpuosa puudutab, siis joogipunktis kaarti vaadates tundus, et peale 43-dat punkti peaks ajaliselt olema võimalik võtta 24-34-53-23-22 ja siis edasi nii nagu algne variant oli. Kuna see aga oleks tähendanud, et lõpus võib olla vaja kiiremat jooksusammu teha ja võib-olla ka mõni kahene punkt ära jätta, siis üksmeelselt loobusime sellest võimalusest ja suundusime läbi 33-da punkti finiši poole.



Arvestades üle jäänud aega ja rahuliku tempot oli 16. koht mulle isegi kerge üllatus. Tagantjärgi arvan siiski, et sama tempoga liikudes oleks meil peale 43 punki olnud täitsa reaalne võtta punktid 24-34-53-23-22 ehk siis +9 punkti, aga see oleks olnud selle tempo juures, millega liikusime ka maksimum.

Jalg pidas üle ootuste hästi vastu. Hakkas korra kergelt valu tegema peale 46-dat punkti raiesmikul turnides(~2:30 oli selleks ajaks meil läbitud), aga õnneks läks peale valuvaigisti sisse võtmist asi paremaks ja sai kenasti edasi liikuda.

Läbisime ~57 km ja kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin päevaga igati rahule ning vahelduseks oli väga mõnus ka vaiksema tempoga liikuda. Suured tänud Ets-ile kutse eest ja õnnitlused võitjatele.

Tulemused
Meie punktide läbimise ajad