Talveseiklus II, Lähte 12.märts: Medisoft&seikusporr

Võistkond: Aigar Sirel, Aivar Jõgiaas, Kaido Hallik
Saavutatud koht: 1.

Olemuselt on tegemist umbes 8h kontrollajaga eesti talvise seiklusspordivõistlusega.
Ametlikud tulemused ja kokkuvõte.

1. Kelgutamine, 300m

Kell 12:00 anti start Lähte karjääri servalt. Terve võistkond pidi ühele kelgule ära mahtuma, mis meilt pisut kombineerimist nõudis, kuid karjääri põhja jõudsime ühtse triona. Teistkordsel laskumisel õgvendasime pisut reegleid ning nõlvast visati kelguga koos alla Aigar. Aivar ja Kaido libistasid end lihtsalt sahinal läbi pehme lume.

2. Suusatamine, ~14km

Suusatamine koosnes kahest osast. Esiteks oli vaja Lähte 5 km suusarajal leida 5 punkti ja need kanda kaardile (eksisime ühega - trahv 30 minutit) ning seejärel suunduda Vedule ja võtta sealt omakorda kolm punkti. Lähte suusarada oli väga heas seisukorras ning hästi suusatatav. Vedu kant aga õhukese pehme lumekorra all, mis pisut raskendas liikumist, aga ei olnud siiski ülemäära hull. Kõik oli kena, välja arvatud see, et mulle tehti võistkonnasisest šabotaaži.

Enne võistlust toimunud arutelus jäi kõlama kindel veendumus, et minnakse vanade suuskadega. Sinisilm nagu ma olen, võtsin muidugi ainult oma vanad suusad kaasa. Suusavarustuse paika sättimisel kuulen siis Kaido ja Aivari vahelist diskussiooni a la "Siin on ikka nii head rajad.", "Ma tahan ikka sõitu nautida ka.", "Ma lähen ikka korraliku suusaga.". No kena-kena, ja mina, kes ma, mandrimeeste mõistes, suusatada ei oska, pean nende Hi-Tech übersuusatajatega sammu suutma pidada. Mul oli ikka väga raske. Ja ainuke, mis ma rajast mäletan on see, et kogu aeg oli mäkke minek. Isegi laskumistel oli kerge tõus.

3. Ratas + jooks, ~43km

Ratas koosnes põhiliselt kohalike vaatamisväärsuste külastamisest. Kõigepealt Äksis motoklubi MC39 hokiväljak, siis Soitsjärve Linnamäe tipp, Raigastvere vaatetorn ning jõudsimegi sujuvalt esimesse lisaülesandesse Elistvere loomapargi keskuses. Kell oli selleks ajaks tiksunud ette 15:05. Algas minimaalselt 20-minutiline jalutuskäik pargis, mille käigus tuli loendada ilveseid ning nelja erinevasse seltsi kuuluva looma kohta mingi uus huvitav fakt kirja panna. Ilveseid leidsime kaheksast kuus ning kuna kolm on rohkem kui kaks, siis läks meil pisut aega, et kokku leppida, mis fakt kellegi jaoks uus on ja mis mitte.

Edasi viis sõit Vudila vaatetorni, mille asukoha me Elistveres olevalt viidalt teada saime, ning Maarja-Magdaleena kiriku. Sel ajal, kui ma punkti leidmiseks Kaidole selgitasin sakraalhoonete rajamise põhimõtteid, oli Aivar juba tiiru ümber kiriku jooksnud ning punkti ilma põhimõteteta leidnud.

Järgmises punktis ootas meid ees valik:

• kas jätta rattad maha KP10-sse (nagu kolm meie ees olnud tiimi olid teinud) ning võtta punktid (KP11-KP12) jalgsi.
• sõita ratastega ringi läbi KP13 teisele poole ja võtta sealt punktid KP11-KP12.
• minna koos ratastega KP11-KP12 ning murda teisele poole heale teele välja.

Valisime viimase variandi. Kuna jäljed olid ees, siis alustasime ilma räätsadeta ja ratta lükkamisega. Umbes poolel maal tuli meile vastu Twisteri tiim KP12-st ning hirmutas meid vööst saati lumega. Panime räätsad jalga ning liikusime sujuvalt üle ratta kandmise tehnikale. Läksime Twisteri rada pidid KP12 suunas. Kohe meie taga tuli ratastega koos ka tiim Myrk/Axb ning nemad läksid edasi KP11 suunas.

Kui me elektriliini alla jõudsime, siis jätsime rattad maha ning tegime räätsadel KP11-KP12 ringi. KP12 jõudes pidas tiim Myrk/Axb seal pisikest piknikku. Kui me tagasi oma rataste juurde jõudsime, siis oli täpselt samas kohas oma rattad hüljanud tiim Keset loojangut ning KP11 suunas liikusid nad tõesti vööst saadki lumes. Meie aga hakkasime rattaid vedama suure tee suunas. Vahetult suurele maanteele välja jõudes sõitis meist mööda Myrk/Axb. Seega olid nad meist kiiremad olnud.

Vaatasime murelikult kella. Kell 18:00 kukub järgmise etapil aeg ning peale seda saab vaid poolele jooksule. Püüdsime küll liikuda, kuid ega ka aeg paigal seisnud. KP14 olime suht kindlad, et me ei jõua aega või jõuame nii nibin-nabin. Enne karjääri suurele teele keerates sõitis meist jälle mööda tiim Myrk/Axb. Võtsime end neile tuulde ning jõudsime koos minut enne kontrollaja kukkumist vahetusalasse.

4. Jooks, ~5km

Saime tervesse jooksu minna. Kuigi teadsime, et rattas ootab meid ees lühendamine, sest poole tunniga me 5 km ei läbi.

Jooks koosnes kahest osast. Kõige pealt tuli tuvastamata mõõtkavaga kaardilt leida 5 punkti ning seejärel leida karjäärist piiritletud alalt 4 punkti. Jooks läks isegi väga hästi. Kohati tundus, et poole tunniga on täiesti võimalik 5 km läbida, kuid probleeme valmistasid karjääri punktid. Hakkas juba hämarduma ka ning punkte oli tõesti raske märgata. Kolm punkti leidsime suht kiiresti üles, kuid ühe punktiga oli pisut probleeme. Lõpuks ta siiski karjääri servast leidsime.

5. Ratas + jooks, ~20km

Kaks ratta punkti jäi meil vahele ja suundusime otse Lähte lähedale Aili juurde lisaülesandesse. Lisaülesandeks tuli igal liikmel kolmest pakust torn ehitada, sinna otsa ronida, vähemalt neljarealine luuletus lugeda ning enda samal ajal pildistada lasta. Luuletuse valikul tekkis meil järjekordne diskussioon, et kas midagi kaasaegsemat või siis hoopis arhailist, aga jäime siiski klassika juurde ning valituks osutus "Põdra maja".

Järgnevalt tuli üle järve metsatukka minna ja sealt leida 16 tähte. Nendest tähtedest tuli moodustada niipalju sõnu kui võimalik, kusjuures iga sõna võttis võistluseajast maha ühe minuti. Kõik tähed me leidsime ning suundusime edasi Lähtesse sõnu moodustama. Sõnade moodustamise lõpetasime kell 20:44, sest saun ootas külastamist ja supp söömist.

Pärast, pidulikus osas, anti peakorraldaja poolt kõigile Eesti Pagari nännikotike ning meie saime lisaks esikohaväärilised kohupiimakoogid.

Tore võistus oli!

WAR 2011

Seekordne WAR (Winter Adventure Raid) toimus Lätis Vecumniekis (Riiast lõunas) 26.-27. veebruar 2011. Tegu siis 24 tunnise talvise seiklusvõistlusega, mille sees öösel kell 3-6 kohustuslik paus, seega võistlusaeg 21 tundi.
Lisaks 24 tunnisele Expert klassile oli ka 8 tunnine Tautas klass. Meie osalesime Expert klassis.
Expert klassis oli registreerunud 11 võistkonda: 5 Eestist ja 6 Lätist - paras Eesti-Läti maavõistlus.
Medisoft Adventure Team osales koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Eleri Hirv.
Võistluste koduleht: www.raid.lv.

Kuna ilmad olid enne võistlust väga külmad, sinna -20 ... -30 kraadi kanti öösiti, siis oli põhimureks enda külma eest kaitsmine. Lisaks oma riietele said ka Martti, Aivar ja Kristjan varustusest lagedaks tehtud. Aitäh varustuse laenamise eest!
Võistluse ajaks ilmataat siiski halastas, Norra ilmajaam lubas päeval -8 ja öösel -15 ning Vene ilmajaam päeval -7 ja öösel -13. Kohapeal peakorraldaja Normunds ütles isegi, et lubati -3 ainult.

Üldse oli selle võistluse jaoks varustuse kokkusaamine ja ettevalmistamine ja testimine senistest võistlustest aeganõudvaim:

• kust ja milliseid räätsasid saab, kas osta või laenutada
• suuskade rattale kinnitamiste testimine
• räätsade testimine
• räätsade ja suusasaabaste koti külge kinnitamiste testimine
• termoste kokkusaamine ja nende kaasavõtmise ettevalmistamine, selleks ratta pakiraamile spetsiaalse rattakoti muretsemine
• kõigile kaherealised naelkummid
• rataste hooldus
• suuskade määrimine (olen nüüd mõnda aega suusamäärimise puki omanik ja siis peab ju ise suuski määrima kah)
• lisaspordiriiete laenamine, et külmale vastu peaks
  
• jne
  

Võistluse start oli laupeval kell 12 ja lõpp pühapäeval kell 12. Meie sõitsime Lätti reede õhtul. Koos meiega tuli ka Elo võistkonnast Ace Logistics Salomon, kelle võistkonnaliikmel Rainil oli vigastus. Sellele vaatamata soovis Elo siiski WAR-il osaleda, kasvõi väljaspool arvestust. Aga kuna www.xtsport.ee naisliikme Mareti lennuk hilines, millega Maret konverentsilt tagasi tuli, siis jooksvalt kombineeriti kahest Eesti võistkonnast üks kokku, Elo asendas Maretit.

Hommikul kell 8 sai roadbook kätte. Seda analüüsides tundus, et esimene päev on kõik punktid võetavad ja teine päev on see keerukam, nagu WAR-il juba kombeks. Kõige keerukam tundus olevat teise päeva 15-minutiline score-O, 15 minuti jooksul oli võimalik saada 5 punkti, mida mõnel teisel etapil peab koguma tundide kaupa.



Kuigi olime ainsana reede õhtul spordihalli läinud (tänu sellele saime saali parima koha - koha elektripistiku all, kust sai elektrit, et veekeedu kannuga vett keeta) ja saime laupäeva hommikul esimesena roadbook kätte, suutsime ikkagi ajahätta jääda, viimasel minutil jõudsime starti.
Ilmselt see oli ka üks põhjus, miks jäi GPS sisse lülitamata: Martti oli nimelt oma GPS loggeri meile kaasa andnud, et teekond salvestada, aga võistluseelses saginas sai sisse lülitatud ainult kell, GPS jäi sisse lülitamata...seega saime ainult kõrgusnäidu, mitte aga teekonda...

1. etapp - fotoorienteerumine ratastega

See oli pika kirjeldusega kolmel A4 lehel olev ülesanne, igale liikmele koopia sellest 3 lehest. Kuna kaptenite koosolekul oli selle reegleid meile tutvustatud, siis see, mida teha, oli teada.
Meile anti:

• igaühele koopia kaardist, kuhu olid märgitud kõik kontrollpunktid
• igaühele koopia kontrollpunktis tehtud fotost, foto oli tehtud alati mingist tekstist, kust oli üks sõna punasega maha tõmmatud, st ära peidetud
  
• igaühele paberileht, kus oli:
• tabel igast kontrollpunktist leitava peidetud sõna jaoks, tabelis oli igas sõnas üks täht punasel taustal, seda sai kasutada lahenduspildi joonistamisel
• joonistusala, kuhu sai lahenduspildi joonistada
  

Teha tuli:

• esimeseks ülesandeks oli käia kontrollpunktid läbi, leida punase taha peidetud sõnad, võistkonna liikmed võisid soovi korral punktid omavahel ära jaotada ja hargneda, eelnevalt oli soovitav kohtumispaik kokku leppida, et pärast jälle kokku saaks
• leitud sõnades punaseks märgitud tähe abil tuli joonistada lahenduspilt, alustada punasest täpist ja tõmmata joon lähima selle täheni (või numbrini), mis antud sõnas punasel taustal oli
• edasi tuli seda lahenduspilti näidata kohalikele ja küsida neilt, kus pildid kujutatud asi asub, peakorraldaja arvas, et 95% elanikest teavad selle asukohta
• kui kohalikelt objekti asukoht teada saadud, tuli ratastega sinna sõita, seal oma lahenduspilti näidata ja peale seda sai järgmise etapi kaardi

Minule sai kaguosa, Aigar ja Eleri võtsid kirde ja loodeosa. Kohtumispaik kiriku juures ja kui 2 esimest on kiriku juures, siis üks nendest läheb edela osa võtma.
Eleri jõudis kõige esimesena kiriku juurde, Aigar teisena. Minul läks kuidagi kaua aega, kui sinna jõudsin, siis jõudis kohe ka Eleri tagasi juba edelaosa sõnadega.
Joonistasime kena jänku valmis ja läksime siis ühte poodi uurima. Meie esimene mõte endal oli, et kusagil on mõni striptiisibaar, kuhu minema peab. Küsisime ühe vanema meesterahva käest, kes poes müüjana tegutses, ta esialgu ei tahtud ei vene ega ka inglise keeles rääkida, hakkas meiega läti keeles rääkima, aga kui mitu korda "zajats" ütlesime, siis ütles ta "ahhaa" ja tuli poest välja ja näitas meile kätte teeotsa, mida mööda paar kilomeetrit tuleb sõita ja siis on vasakut kätt mingi jänestega seotud koht. Tänasime teda ja asusime teele.
Paar kilomeetrit sõitu ja olimegi korraldajate auto juures. Seal on mingi pisike jäneseteemaline pargike. Palju jänesemajakesi. Aigar suhtles korraldajatega ja sai aru, et mingi lisaülesanne. Saatsid siis Eleri sinna jänese majakeste juurde jooksma. Eleri alustas jooksmist ja hõikas, et mida ma tegema pean. Korraldajad aga hõikasid muudkui "go-go-go". Üritasin küsida, et mida tegema peab. Üks ütles, et peab jooksma, hõikasime Elerile, et tuleb joosta ümber jäneste majade. Eleri hõikas vastu, et kust. Jooksin siis kah sinna majade vahele. Küsisin möödaminnes veel teise korraldaja käest, et kas tuleb ümber majade joosta, siis saime lõpuks vastuse: "find map" :) St tuli leida jäneste majake, kus veel kaart alles oli ja sealt kaart võtta, kohe leidsimegi seepeale kaardi.

2. etapp - ratas

Kaart, mille jänese majakesest leidsime, oli aastast 1929, st 82 aastat vana.

Eleri oli nõus kaarti lugema ja nii asusimegi teele, punktide järjekord: 31-32. Kuna anti 2 kaarti, siis sain ka ise aeg-ajalt kaardile pilgu peale visata. Mina ei suutnud kokku viia kaarti ja maastikku, ma ei tea, kas sõitsime mõnda kaardi peal olevat teed pidi või mõnda uut teed pidi, küll aga jälgisin, et suund vähemalt klapib. Eleri tegi ees väga tugevat tempot, mul oli raskusi tuules püsimisega, pidevalt kippusin maha jääma. Ja siis mingi hetk kui pikalt sõidetud ja tee kurviga paremale läks, keeras Eleri sealt vasakule ja teatas, et kohe peaks punkt olema. Ja oligi...minu jaoks müstika... Punktis oli info selle kohta, et on ka lisapunkt nr 80.
Edasi jälle Eleri juhtimisel punkti 80, minul taas raskusi tuules püsimisega. Seekord ma sain enam-vähem aru, mis toimub ja kus sõidame. Peagi olimegi punktis.
Edasi 32 suunas, tempo taas kõrge. Jäistel laskumistel sõitis Eleri natuke ettevaatlikumalt ja siis ma kasutasin seda taastumiseks, et kihutasin täistempos alla, et siis tasasel maal ja tõusudel paremini tempot kannataksin. See etapp oli minu jaoks eriti müstika, kohati sõitsime minu arust väga vales suunas, aga siis Eleri teatab, et peale kurvi peaks punkt tulema ja jälle oligi nii...väga hea töö Eleri poolt.
Edasi vahetusalasse, ka sinna viis Eleri meid veatult.

3. etapp - scoreO 1 tund, kas jalgsi või suuskadel

See oli siis võistluse üks võtme-etappidest. Selle reegleid saab lugeda roadbook esimeselt lehelt. Kaart ise oli järgmine:

Enne rattaetapi finiši võtmist, millega hakkas scoreO aeg jooksma ja saime scoreO kaardi kätte, panime kõik vajaliku etapiks valmis. Otsustasime jalgsi etapi läbida ja kasutada räätsasid.

Planeerimisel teadsin varasemast kogemusest, et 95% tõenäosusega saab parima variandi, kui liita lihtsalt kokku kõige suuremad punktid, nii et 151 punkti koos, vajadusel viimast-eelviimast arvessevõetud punkti asendades. Nii tegingi. Aigar ühendas punktid loogiliseks ringiks ja asusime teele. Elevust tekitas näiteks toodud punkt 107, milles näites oli 48 punkti, aga õiges kohas 4 punkti. Suutsime selle konksu alla neelamata jätta, aga www.xtsport.ee võistkond sai selle tõttu antud etapilt 0 ja oleks nii äärepealt võistluse võidu maha mänginud.

Üks viga, mis me tegime, oli see, et olime kindlad oma võimetes maksimumpunktid "koju tuua". Aga oleks (kui paha sõna) pidanud jätma ka varuvariandi, mida antud punktide valik meile võimaldas.
Meie valik oli: 110-111-112-106-101-105 (106 asemel oleks parem olnud 109)
Minimaalse teepikkuse lisandumisega oleks olnud sama head variandid:
- kui jooksvalt oleks tundunud, et jõuame aja sees tagasi: 105-101-110-111-112-109
- kui jooksvalt oleks tundunud, et ei jõua aja sees tagasi ja 112 jõudmisel 1 tunniga probleemid: 105-101-110-111-109-112 ja siis oleks jäänud pool tundi aega tagasi lonkida, et 5-1=4 punkti saada
Seda taktikat "võtame järjest vajalikud punktid ja lõpetame taga nurgas ja longime poole tunniga tagasi" olime varem kasutanud, aga seekord ei tulnud millegipärast see variant üldse mõttessegi...

Oma valiku 110-111-112-106-101-105 realiseerimine läks siis järgmiselt.

110 läksime alguse mööda teed, siis räätsad jalga ja põllu peale punkti suunas. Eleri luges kaarti. Korraks oli Eleril kontakt kaardiga kadunud, aga see taastus ja ca 30 sekundise minikaarekesega saime punkti kätte. 1:25000 kaart on üsna üldistatud ja selle lugemine nõuab harjumist.

111 läksime suunda, kuni jõudsime teeni. See oli seesama tee, millelt olime esimesse punkti (110) pööranud. Ees läks üks Läti võistkond ja see pööras seda teed pidi lõuna poole jooksu. Ilmselt ajas see Eleri segadusse. Järgnesime mõne aja lätlastele. Lugesin kaardilt lagedaid ja metsi ja ütlesin Elerile, et see on esimene tee ja need metsa ning lageda alad klapivad. Aga Eleri püüdis reljeefi lugeda ja nii pöörasimegi tagasi 110 poole ja tuhlasime pisut sealkandis oleva mäe otsas. Eleri kurtis, et ta ei jaksa räätsadega hästi joosta ja kuna koorik kandis normaalselt, siis edasi jätkas Eleri ilma räätsadeta ning mina ja Aigar räätsadega. Kui sealt mäe pealt punkti ei leidnud, siis ütlesin, et selle eelmise tee peal olin ma paigas, et ma tean, kus punkt on ja nii läksimegi seekord minu vedamisel punkti. Seda etappi läbisime 14:37, võrdluseks www.xtsport.ee aeg 4:29, seega meil viga nii 5-10 minutit. scoreO puhul nii suur viga sisuliselt surmahoop. Aga raja peal olime optimistlikud ja jätkasime rõõmsalt pingutamist.

112 läksime suunda ja 25 minutiga olime kohal. Ja kui siis Aigarilt kella küsisin ja selgus, et 10 minutit on veel jäänud, siis oli selge, et üle 0 punkti me siit kuidagi ei saa.
Samas nüüd rahulikult asja uurides on näha, et teoreetiline variant oleks olnud üritada selle 10 minutiga 109-106 võtta, siis oleks 2 KP jagu punkte kokku saanud (122) ja koos hilinemise -1 kokku saanud 2-1=1.
Võistluse ajal aga lõpetasime kontrollpunktide võtmise, kuigi 109 jäi meile veel kontrollaja sees lausa tee kõrvale. Oleksime selle võtmisega saanud 1 KP jagu väärtuspunkte, aga hilinemine oleks selle nullinud, seega polnud mõtet karjääripervele üles ronida.
Õnneks ei morjendanud see kedagi eriti (vähemalt mind mitte ja ka teised tundusid rahulikult sellesse suhtuvat) ja nii liikusime rahulikult tagasi vahetusalasse.

Sellel etapil said üldse punkte 2 võistkonda: Elita sai 4 ja Makonites 1. Kõik ülejäänud said 0.

4. etapp - suusatamine

Suusatamises anti 2 kaarti. Kaart aastast 1970-1980, vanus seega 30-40 aastat. Tegu suundorienteerumisega ja kõikide punktide võtmine kohustuslik.

Ühe kaardi panin mina oma kaardiplanšeti vahele, teise andsin Elerile kaelariputatava kilekoti sees. Aga see kilekott oli olnud rullis koti küljes ja sirgu seda enam ei saanud ja nii Eleri andis selle enda käest ära. See oli aga viga, sest suusatamise esimese etapiga tegin ma meie selle võistluse suurima vea, umbes 20-25 minutit.
Olin kohe algusest peale ebakindel. Sõitsime seda teed pidi, mis kaardil kah kujutatud ja mis asus punktist ida pool. Aga kaugust hinnata ei suutnud ja kaardi järgi tundus, et igal pool peaks lage olema, aga ümberringi muudkui metsad. Sõitsin muudkui edasi ja lootsin, et ehk saan kuidagi millegi abil kaarti sisse ennast, aga ei saanud. Lõpuks jäin seisma. Hiljem selgus, et see koht oli punktirõnga sees, kui oleks paremale mäe peal oleva puu otsa vaadanud, oleks punkti lehvimas näinud.
Ütlesin, et ei ole kaardis, näitasin ka Elerile ja Aigarile kaarti. Otsustasin edasi sõita mööda teed. Mõne aja pärast lõppesid ka viimased suusajäljed. Siis otsustasin, et punkt peaks sellest teest lääne poole jääma ja kuna 30-40 aasta vanune kaart, siis see kõrge võsa, mida igal pool esineb, on kaardi peal ilmselt lage. Kaugemal märkasin nagu vanemat metsatukka ja ka künkakesi ja nii sõitsime sinna neid vaatama. Aga punkti seal ei märganud ja Aigar ütles väga loogiliselt, et siin pole ühtegi suusajälge, kogu see kamp meie ees ei saanud ju kuhugi haihtuda ega lennates liikuda. Ütlesin siis, et ma üritan siis orienteerumise asemel, mis mul välja ei tule, hoopis jäljekütti mängida ja teiste jäljed üles leida. Sõitsime tagasi sinna kohta punktirõnga sees, kus olime juba korra peatunud. Seal märkasin idas küngast ja selle peal puud. Läksin seda vaatama, aga mõne aja pärast hüüdsid Eleri ja Aigar mind, et näevad punkti - kaks Läti tiimi ronis teest lääne pool puu otsa punkti võtma ja suhtlesid omavahel häälekalt.
Punkt asus suus 5-6 meetri kõrgusel puu otsas. Ja oksi, millest kinni hoida, polnud just ülearu. Eleri ronis ca 2-3 meetri kõrgusele ja siis hindas suusasaabastes edasironimise liiga ohtlikuks ning võttis suusasaapad jalast ja ronis sokkides punkti juurde (prrr...külm oli seda vaadata).

Edasi tundusid punkti veel keerulisemad olevat ja nii võtsin oma peaülesandeks mitte teiste suusajälgi silmist lasta. Aga edaspidi harjusin kaardiga ja olin üldiselt kaardis, samas ilma teiste jälgedeta oleksin ilmselt mitmeid vigu teinud.

34. läksime lõpus mööda oja. Kohati oli seal tõeliselt lahe uisku sõita, aga siis kui tulid kõrkjad, siis see pidurdas järsku suuski, nii et kuku või pikali.

35. minek oli üks suur ojaralli, oli tore.

36. alguses taas oja, edasi juba mööda maismaad, kohati kena sõidetav lagendik, siis totaalses võsas suuskadega ragistamine.

37. minnes hakkas hämarduma. Olin kaardis kinni ja see tuli väga kasuks. Sest siis kui ma arvasin, et nüüd võiks punkt olla, lõppes kaardil kujutatud tee ära ja juurde oli tekkinud ida-lääne suunaline maantee. Kuna teadsin, et punkt peab siin kusagil olema, siis hakkasin üle valli teisele poole teed lageda äärde punkti otsima ronima. Siis märkasin 10 meetrit vasakul teiste jälgi ja läksime nende jälgede järgi punkti - elupuu all 10 meetrit maanteest. Kui selle koha peal poleks kaardis kinni olnud ja neid jälgi märganud, siis oleks suur viga kerge tekkima olnud.

38. punkti minekuks tegin ettepaneku minna tuldud teed tagasi raudtee äärde ja mööda raudteed kindla peale punkti minna, sest mind hirmutas kaardile kantud fraas "KOREJA". Aga Eleri arvas, et lähme ikka mööda kaardil mittekajastatud maanteed, kui see ära pöörab, siis lähme läbi metsa. Mööda maanteed vahelduseks nii hea sõita ja põnevam kah, nii tegimegi. Leidsime ka teiste jäljed igal pool üles.
Etapi keskel panime lambid pähe.
Teiste jäljed viisid meid punktist edelas olevasse teede risti. Kolm Läti tiimi, keda olime aeg-ajalt rajal kohanud, olid seal peata olekus, olid sõitnud punkti poole ja siis tagasi keeranud ja siis ei teadnud mida edasi teha (seal oli tee lahti aetud ja esimeste jäljed polnud seetõttu nähtavad). Mina aga sain ennast kohe kaarti selle koha peal ja nii sõitsime uhkelt vedurina kolme Läti tiimi ees punkti.

39. punkti minnes kohtasime Twister Mürakarud, kes oli juba ratast lõpetamas. 39. viisid teiste jäljed veatult ja edasi vahetusalasse.

5. etapp - ratastega tagasi võistluskeskusesse

Vahetusalas kulus meil väga kaua aega:

• bahillid ja suusasaapad jalast
• kivikõvaks külmunud tossude või saabaste jalga kangutamine (Eleri ja Aigar arvasid, et järgmine kord peab kindlasti kingalusika kaasa võtma)
• bahilid tagasi
• sõime-jõime
• suusad ja kepid rataste külge
• räätsad kottide külge
• suusasaapad pakiraami või koti külge

Aga kui sõitma saime, siis jätkasime oma Eleri poolt alustatud kiiret ja veatut rattaetappide läbimist. Kaart oli aastast 2010 (st tuliuus) järgmine:

Otsustasime läbida 40-41, sest kui punkt 42 on pandud õnneloosiks (vt rodabook 2. leht), siis on 50-50 loosi tõmbamise tõenäosus, ükskõik kumb enne võtta, kas 40 või 41.
42 asus tegelikult 500 meetrit IN-4 loodes. Seega polnud õnneloos, vahet polnud, kumba pidi ring teha.
Tempo oli mõnus ja punktid leidsime kenasti. 42. juures oli pisut nuputamist, kuidas 2,5 meetri kõrgusel oksa küljes olevat punkti koposteerida. Piisas põlve-pätipukist ja punkt sai kõigil võetud.
Ja olimegi tagasi võistluskeskuses. Samal ajal jõudis sinna ka www.xtsport.ee, kes oli juba järgmise etapi lõpetanud.

6. etapp - rogain jalgsi või suusatades

Kaart oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime minna jalgsi ja räätsadega ning teha ringi 49-48-45-44-43-46-47-51-50, vajadusel õgvendades. Raja keskel saigi selgeks, et 47 ja 51 jäävad seekord võtmata.
Punktid leidsime üldiselt kenasti. Ka teiste jäljed olid linnaelanikest puutumata maastikuosadel kenasti ees olemas.
Esimesse, 49., punkti minnes haakis üks kohalik koer ennast meile külge ja läbis kogu jalgsietapi ning ka pärast suusaetapi koos meiega. Ta oli kohati tüütu, eriti pööraseks muutus siis, kui me teed hakkasime jooma, siis ta ärritus ja kiskus Eleril kaardi käest ja pistis sellega jooksu, õnneks lasi varsti maha. Minul kakkus räätsakotti käest ja hüppas pidevalt rinna peale üles ja näitas hambaid. Rahunes alles siis kui talle täiest kõrist röögatasin.
Räätsad olid väga vajalikud punktist 43 kagusse teede risti minnes. Ilma nendeta vajus iga teise sammuga üle põlve lumme.

7. etapp - suusarogain

Üks põhjus, miks jalgsi 47 ja 51 vahele jätsime, oli see, et tahtsime suusaetapil vähemalt ühe punkti võtta, et see etapp kah ikka kirja saada. Kaart ise oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime, et võtame 2 punkti: 53 ja 56. Eleri ütles, et võtame kõigepealt kaugema (56), et siis on see võetud ja näeme paremini, mis seis ajaga on. Nii tegimegi. See oli mulle harukordne võimalus puutumatul maastikul esimest jälge ajada. Mobiilimasti ja tähtede järgi suunda hoides saingi täpselt punkti piirkonda. Punkti piirkonnas oli võsas ragistamist, mis eriti Elerile raskusi valmistas seal üle puude astumiste ja okste vahelt enda suuskade läbisurumisega. Eleri kurtis üldse, et suusatada raske. Nädalatagune Tartu maraton veel kontides.
Ja nii oligi, et aega kulus palju ja 53 võtmine oleks suure tõenäosusega tähendanud aja ületamist. Seetõttu otsustasimegi tagasi sõita, kuigi mul oli selle mõttega alguses raske harjuda, aga see oli õige otsus ja peagi sain sellest kenasti aru. Punkti juures kohtusime ka Twister Adventure Team-i, neil jäi üks punkt võtmata, meie ainult 1 võtsimegi.

Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses, kus võis alata kella 3-6 puhkus. Panime Aigariga veel suusad ja kepid rataste külge, et hommikul vähem tegemist oleks. Randy sellepeale küsis, et kas me läheme juba rattaetapile :)

8. etapp ratas

Põhku sain mina 3:30 ja 4 vahel ning äratus 5:30. Kokkulepe Aigariga oli, et kohe kui äratus, siis kohe ka ärkab, sest eelmistest kordadest on teada, et Aigaril on raske ärgata. Seekord läks äratus üsna hästi. Juba viis minutit peale 6 olime stardis. Kaart oli taas aastast 1929, st 82 aastat vana:

Ma ei suutnud kaarti sisse elada, stardikohta leida. Aga andsin Elerile info suuna kohta ja asusime teele. Palusin Aigaril mõne aja pärast ka odomeetri näit fikseerida. See oli väga vajalik. Sest me sõitsime punkti 61 poole ja sõitsime ja sõitsime ja siis sai 5 ja siis 6 km täis ja ees pandi ikka täie rauaga tuld. Paar Läti tiimi ja Twister Mürakarud olid meie ees. Hõikasin siis Elerile, et kilomeetrid on täis ja peame midagi ette võtma, muidu oleme varsti Riias väljas, seda kaardil kujutatud kurvi lähime 2-3 kilomeetri jooksul ei paistnud kusagilt, tee oli tikksirge...
Üks tee läks paremale ja mõne aja pärast teine tee, mõlemad pisikesed metsavahe teekesed. Ja siis suutsimegi võtta vastu psühholoogiliselt raske otsuse, mitte järgneda eesliikujatele, vaid jääda teise teeotsa juures seisma ja asuda otsustama, mida teha.
Punkt 1: on vaja paremale keerata, kilomeetrid on täis ja veel pisut pealegi.
Punkt 2: paremale läksid pisikesed metsavaheteed.
Punkt 3: kui minna, siis kumb on parem, kas esimene või teine teeots.
Ees lätlased ja Twister Mürakarud muudkui kaugenesid ja kaugenesid.
Siis kuulsime päästvaid hääli, nimelt tuli tagant www.xtsport.ee. Kuulsime kauguses Sixtenit ütlemas, et oleks pidanud esimesest teeotsast ära pöörama. Randy ütles, et sõidaks edasi. Kui meie juurde jõudsid, siis peatusid mõneks ajaks ja pöörasid sellest teeotsast ära ning meie järgnesime.
Kui paar kilomeetrit sõidetud, jõudsime teeristi. Seal jäime mõlemad võistkonnad seisma. Eleri avaldas arvamust, et see võibki see kaardi peal olev tee olla. Randy-Sixten-Elo sõitsid varsti edasi. Meie Eleriga pisut vaidlesime. Mina tahtsin paremal paistvat teed vaatama minna. Eleri küsis, et mis on selle mõte, me võiks püüda ära arvata, kus me asume ja siis vastavalt tegutseda.
Seisime ja mõtlesime seal päris pikalt. Ja varsti jõudsid sinna ka mitu lätlaste võistkonda ja Twister Mürakarud, kes olid lõpuks ümber keeranud ja tagasi tulnud. Heiti küsis, et millised on ideed. Mul eriti polnud. Selle tee suund muidu sobis, aga all paistis ka teine tee, seega minul jälle dilemma, et kumba teed eelistada. Anniki märkas vasakul surnuaeda, kaardil oli mingi kastike, selle järgi toimus siis arvamine, et oleme selle surnuaia juures, mis kaardil märgitud (tegelikkuses oli see uuem surnuaed, mida kaardil polnud). Seega siis antud teed pidi edasi Twister Mürakarude vedamisel. Paar kilomeetrit sõidetud ja oja ega tee käänakut ei tulnud ega tulnud. Vasakul oli mingi suurem lohk, korra arvasin, et võiks sinna vaatama minna, sest surnuaiast tuleku kilomeetrid ammu lõhki. Aga järgnesin siiski teistele. Siis lõpuks tuli oja ja tegelikult ka õige tee, aga minul oli segadus ja ei suutnud kaarti kokku panna. Heiti märkas siiski vasakul järvekest, jäime seisma ja ennäe imet, järvele jõudes paistiski järve tipus punkt. Punktist läksime mööda teed tagasi rataste juurde ja sõitsime tagasi punktist mööda järgmise vahetusala poole. Kaart 100% ei klappinud, aga suuna järgi oli aru saada, et ainus lahtilükatud tee viib meid lääne suunas, ilmselt kaardil kujutatud suure tee peale. Nii oligi. Edasi kaart juba klappis ja peale mõningast pedaalimist koos Twister Adventure Teamiga olimegi vahetusalas.
Selle etapi tänapäevast seisu nägime hiljem viimase rattaetapi kaardilt.

9. etapp - scoreO 15 minutit kas jalgsi või suuskadel

Nüüd siis see etapp, kus 15 minutiga võis saada imelised 5 punkti. Reeglid on roadbook 3. lehel. Sellega saigi üks võistkond hakkama - www.xtsport.ee ning tänu sellele sai ka kogu võistlusel esikoha - tegi tasa esimese scoreO kaotuse Elitale. Kõik ülejäänud võistkonnad said siit aga ilusa ümmarguse nulli.

15 minutit läks käima rattaetapi finiši märkimisega. Seega tuli ennast enne planeerimiseks-jooksuks valmis panna. Kuna tegu oli karjääriga, kus palju ronimist, siis suusad ja räätsad ilmselgelt kasutud. Seega siis jooksma.

Üsna pea peale kohalejõudmist alustasimegi. Võtsime ratta finiši ja saime kaardid.

Aga juba tekkis uskumatu tõrge - mina mäletasin, et tuleb võtta 79 punkti maksimumi jaoks ja planeerisin selle jaoks raja, aga Aigar mäletas 75, käis veel vaatas järele ja oligi 75 ja siis planeerisin raja ümber, 1,5-2 minutit ajakadu - tõesti uskumatu prohmakas...
Meie rajaplaneering sai: 124-126-122-127-129-130
Realiseerimisel juhtus nii, et peale 124 läks jälg 123-122 poole ja kuna ma kohe peale 124 võtmist ei suutnud organiseerida tagasi starti ronimist, siis lihtsalt läksime mööda jälge ja olime lõpuks 122, sealt 126 ja 127 ja vahetult enne 129 sai aeg otsa ja jalutasime finišisse.
Tagantjärgi vaadates leiab siit mitmeid ja mitmeid huvitavaid lahendusvariante, eriti veel siis, kui ei lähe tingimata 5 punkti püüdma, vaid on soov üleüldse mingeid punkte saada.
Üks lahendusvariant oleks ka: vaadata kõige suurema punktisummaga punkt kohe peale kaardi saamist ära ja selle poole teele, võttes tee peale jäävad punktid, üks liikmetest jooksu ajal arvutab ja püüab leida lahenduse, millised punktid veel võtta, et mingidki (võimalikult suured) punktid koju tuleksid.
Toon siinkohal ära ka www.xtsport.ee imelised 15 minutit, mis kogu 24 tunnise võistluse saatuse otsustasid (loomulikult, ülejäänud aeg tuli kah ikka tubli olla, aga see oli otsustav):

• start - 7:32:33
• 124 - 7:36:54
• 123 - 7:39:45
• 122 - 7:41:16
• 127 - 7:42:47
• 128 - 7:44:39
• 130 - 7:46:09
• finiš - 7:46:49
  

Ja 44 sekundit jäi veel ülegi :)

10. etapp - suusarogain

Peale scoreO siis suusatama. Eleril varbad külmetasid, aga ta pidi minu ja Aigari järel ootama, see saabaste vahetus ja bahillide sättimine ja söömine võttis meil sellel võistlusel millegipärast liiga kaua aega. Lõpuks saime siiski liikuma. Kaart oli järgmine:

Esialgne plaan oli võtta 5 punkti, kui aeg otsa lõpeb, siis varem tagasi tulla: 69-66-65-63-64. Tegelikult osutus karjäärist 69 suunal väljapääsemine suurt ronimist nõudvaks ja nii väljusime karjääri sissesõidu teed pidi ning jooksvalt sai 5-st punktis 3: 65-63-64 :)
Suusatamine toimus väga rahulikus tempos. Sai nautida kena Läti talvist metsaalust, tõesti oli kena ja mõnus oli off-road suusatamine.
Finišipunkt tuli leida karjääri servast tehtud foto abil ja see oli lihtne ülesanne:

11. etapp - rattarogain

See oli tore etapp. Kaart on järgmine:


Põnevust lisas info roadbook-ist, et 0,75 km off-road. Siin tehti mitmeid erinevaid otsuseid:

1. 71 jalgsi ja 72 ümber sõites või hoopis ära jättes
2. 71 rattaga otse käekõrval lükates (see roadbook 750 meetrit, kuni sõidetavale teele jõudis) ja 72 otse mööda pisikesi teid sõites
3. sama, mis eelmine, aga 71 rattaga loode kaudu ringi sõites - sai kogu etapi rattaga sõita, aga loode kaudu ümbersõit suht kehvakesed teed ja kuna lumi kandis isegi ratast enam-vähem, siis otse ratast lükates vist kiirem

Meie valisime ratta käekõrval lükkamise ja otse sõitmise, st variandi 2. See oli tore. Esiteks said jalad ratta lükkamisega soojaks ja teiseks oli otse rahulikult sõita mõnus, eelnevalt oli kihutada küll saanud. Need otse teed olid keerulised - nõudsid head rattavalitsemise oskust, aeg-ajalt käis ikka jalg maas, aga sõita sai.

Viimases rattapunktis olime kõige esimestena ja viimasest punktist finišisse sõites tegi Eleri jälle sama tempot nagu võistluse alguses, et kohe pidi pingutama, et taga püsiks.

Võistluse lõpetasime rõõmsas tujus, kuigi sportlik tulemus hea polnud. Olime võistluse kaasa teinud, elamusi saanud, sportlikult pingutanud - just see, mida mina sellelt võistluselt ootasin.

Peale võistlust kerisin magama, et tagasisõiduks valmis olla. Randy arvas küll, et öösel sai ju juba magatud, aga minu jaoks oli see uni asendamatu. Peale seda tundsin ennast värskena ja suutsin probleemideta tagasi koju sõita. Uniseks muutumise korral oli Elo valmis roolis asendama, aga seekord polnud seda tarvis.

Kokkuvõtteks: organiseerimist oli palju, aga olen väga rahul, et sellel võistlusel osalesin.

Tulemused kah:

1	WWW.XTSPORT.EE	43	19:31:16
2	ELITA	42	20:33:44
3	TWISTER ADVENTURE TEAM	35	20:43:28
4	TWISTER MÜRAKARUD	34	19:56:33
5	DFZ.LV ADVENTURE TEAM	31	19:46:22
6	RS&CO	31	19:59:39
7	RUMAKSS	31	20:01:55
8	MEDISOFT ADVENTURE TEAM	28	19:58:33
9	MĀKONĪTIS	28
10	CHARLIE TEAM	25	19:34:34

Teiste Eesti võistkondade koosseisud:

• www.xtsport.ee - Randy Korb, Sixten Sild, Elo Saue
• Twister Adventure Team - Tiit Tähnas, Sven Liivand, Marge Erm
• Twister Mürakarud - Heiti Hallikma, Erki Erm, Anniki Inno
  

Kui ratturid hangest välja said, oli väljas pime, finiši kell juba kukkunud, söök ja sauna vesi otsas

Selle aastane Winter Xdream toimus Kääriku ümbruses. Hoolimata sellest, et võis arvata, et seekord tuleb suusatajate pidu otsustasime siiski rajale minna jalgsi. Reede õhtul rääkisin Kristjani aga pehmeks, et võtame igaks juhuks kaasa ka rattad. Algne idee oli neid kasutada vaid juhul kui peaks olema mõni mõistlikust ringist välja jääv punkt, milleni saab rattaga kiirelt teed pidi edasi tagasi ära käia. Enne starti arvas Kristjan, et kui rattad juba kaasa on võetud, siis võiks nendega ikka natuke sõita ka. Ja nii me siis Rattaga rajale läksime.

Foto: Fotoluks

Sõita täitsa kannatas, aga mingit erilist kiirust me küll ei arendanud ja tuli teha päris hulga edasi tagasi otsi. Füüsiliselt kõige raskem oli kaardi kaguosa, sest sinna läksime alustuseks ja seal saime jälge lükata. Lisaks sellele, et kohati mingit rada ees ei olnud ei tahtnud mina oma ligi 95kg kuidagi ka lumekooriku peal püsida. Kuna Harimäel pakuti sooja spordijooki, siis käisime seal koguni 3 korda. Või noh tegelikult rohkem oli see tingitud meie kombineeritud liikumisviisist. Meeldejäävaim osa oli muidugi rattaga laskumine Harimäelt. Kiirusel 35+ km/h liikudes muutus ISC jakk ~2 kilomeetriga toredaks jääkoorikuks. Aga õnneks tuli kohe tee kõrvalt punkti(47) võtma minna ja jakk sulas joostes taas üles. Selle punktiga tegime ka toreda auringi ümber maja. Peale seinamäge kurtis Kristjan, et tal jalad külmetavad. Arutasime siis omavahel natuke ja otsustasime, et kui muud ei saa, siis saab vähemalt sooja ja tassime 36 punkti juurest rattad üle järve. Kahjuks ei tabanud kohe järvele jõudes ära, et järve kattev topeltjää on nii kõva, et sellel kannatab ilusti rattaga sõita. Natuke kartsime küll, et vastaskaldal olev tee ei pruugi olla lahti aetud, aga tegelikkuses oli see üks paremini lahti aetud teid üldse. Lisaülesandel sain Herje käest noomida, et Kristjan pidi peale köiel turnimist ka 2-te pakku tassima. Peale Volli pakutud sooja tee joomist asusime teele finiši poole plaaniga korjata ära tee äärde jäävad punktid. Punktid saime küll kätte, aga peale eelviimast(37-t) punkti tundsin tõsist puudust oma pealambist, mille eelmisel õhtul kotti pakkides esimese asjana kõrvale tõstsin mõeldes, et mina küll nii kaua rajal ei kavatse olla, et pimedaks läheb :-) Viimane ots kottpimedas teed aimates rattaga finiši poole sõita oli ka omaette elamus.

Finišisse jõudsime minuti jagu peale kella kukkumist ja tulemustes leiab meid 28 realt.

Teekond kuni Lutsu Taluni:

Medi ja soft rogainil

Laupäeval 2. oktoobril toimus Põlvamaal selle aastane Rogain. Algselt olin kirjas Kaidoga, aga kuna nädala alguses helistas Kaido ja teatas, et istub rohkem kui 38 ºC palavikuga kodus teki all, siis tuli uut kaaslast otsima hakata. Sirvisin siis osalejate nimekirja läbi. Kuna ei leidnud sealt Makut, kes Suunto Gamesil oli rääkinud, et läheb ilmselt perega, siis saigi talle helistatud ja kaaslase mure lahenes.

Raja planeering läks suhteliselt libedalt. Eelinfo ütles, et võitjad võtavad suure tõenäosusega kõik punktid. Kuna meie seekord ennast võitjaks ei pidanud, siis arvestasime, et võime mõne punkti, mis kehva kohta jääb julgelt vahele jätta. Üldjoontes panime raja paika. Lahtiseks jätsime vaid lõpuosa ja selle pidime otsustama raja peal sõltuvalt ajast.

Alustasime rahulikult, aga sellest hoolimata hakkas Makul juba enne esimest punkti palav. Seni kuni mina punkti võtsin pakis Maku jope kotti. Kaart oli hea ja punktide läbimisega probleeme ei tekkinud. Suhteliselt ruttu hakkas mulle tunduma, et Makul pole just kõige kergem. Kui olime rajal olnud natuke alla kahe tunni hakkas mulle kergelt valu tegema sama reie sisekülje lihas, mille tõttu ei saanud eelmisel talvel päris pikalt trenni teha. Peale ibumaksi tableti andis valu natuke järgi. 46 punkti juurde minnes arvas vahepeal kehva enesetunnet kurtnud Maku, et ta läheb käib selles punktis ise ära. Kuna seal oli vaja meil teha väike edasi tagasi jooks, siis otsustasin mina natuke oma valutavat lihast venitada, aga meile vastu tulnud Kiirrongi Assar tegi kohe märkuse, et olen kaaslesest päris kaugel. Võtsin siis jalad kõhu alt välja ja jooksin Makule järgi. Tiksusime vaikselt edasi, aga umbes 2,5h peale starti teatas näost valge Maku, et tal on kahju, aga täna pole tema päev ja tal on ikka väga kehva.

Arutasime, siis natuke, et mida teha. Kuna Maku ütles, et ei saa nagunii enne finishit ära minna, siis polnud nagu erilist pointi otsa finishi poole ka keerata. Otsustasime rahulikult edasi jalutada ja juhul kui Maku enesetunne paranema peaks siis ka sörkima. Maku teatas, et ma võin vabalt kõigile öelda, et mina olin seekord medi ja tema oli soft :-) Jalutasime vaikselt edasi ja arutasime, et kus asusid Suunto Gamesi ja Taevaskoja Xteami punktid ja kes kuidas neid võttis. Kuna seni läbitud maastik oli olnud väga kiire, siis olime kindlad, et kõik punktid võetakse ära ja Rainil ja Silveril ei tohiks väga palju üle 7 tunni aega minna.

Ei tea, kas oli see paranenud enesetunne, mõjuma hakanud valuvaigisti mõju või midagi muud aga igaljuhul kui peale 59 punkti Viivi ja Edit meist mööda jooksid, siis hakkas ka Maku taas jooksma. Võtsime päris mitmed punktid koos ja kuna Viivi mäletas, et oli Xdreami ajal 35 punkti juures kanuuga mööda kive sõitnud siis käisime korra ka jõge vaatamas, aga see oli ikka piisavalt lai ja ei kutsinud eriti ületama ja läksime siiski ringi. Kuna aega oli meil piisavalt, siis korajsime ära ka keskuse ümbruse võtmata 2-sed ja kolmesed punktid.

Kuna GPS-i varupatereid kaasas polnud, siis seekord vaid esimese 5h teekond. Lõpp oli: 32-31-53-59-41-30-35-23-24-39-27


Huvitav on see, et kuigi julgelt poole rajast kõndisime, siis täna on jalad ikkagi kanged. Valutama hakanud reie sisekülje lihas või mis iganes see on teeb ka endiselt vastikult valu. Loodetavasti ei pea nüüd jälle mitut kuud ootama, et saaks ilma valuta joosta.

Igaljuhul tulemustesse läks seekord 43. koht 112 punktiga.

Xdream Lüllemäel 31.07.2010-01.08.2010

Kuna Mihkel arvas, et ta ei pruugi peale reedest pulmakülastust laupäeval just kõige parema tervise juures olla, siis Lüllemäe Xdreamil osales seiklusporri tiim koosseisus Kristjan, Kaido ja Martti.

Võistlus ise hakkas ratta tulip-iga, mis oli lahendatud kaardifragmentidega. Tulipi pikkust (41,5km) vaadates võttis korraks küll mõtlema, aga loomulikult oli stardipaugu kõlades kohe vaja vajutama kukkuda. Kui peale esimest auringi parkla taas paistma hakkas tuli minul küll vähemalt kerge muie suule. Järgneval pikemal etapil üritasin sõidu pealt selliseid lõkse välja otsida, aga midagi silma ei jäänud ja otsustasime, et esimeses punktis teeme väikse peatuse ja uurime kaarti. Enne esimest punkti oli minul üks ärevam moment 10.-le fragmendile jõudes, kui tuli paremale pöörata. Esimese otsa rahvas oli sealt algselt miskipärast vasakule keeranud ja hakkas just risti peale tagasi jõudma. Laskusin mäest alla ligi 40 km/h kui vahetult enne mind otsustas keegi vasakult tulnutest väga rahulikult risti üle tee paremasse tee äärde sõita. Jõudsin parema raja vasaku vastu vahetada kui too sama risti üle tee sõitja uuesti tagasi vasakule keeras. Õnneks pääsesin temast vasaku teepeenra kaudu mööda ja asi piirdus vaid kerge õlgade kontaktiga. Peale esimest punkti uurisime ~3 minutit kaarti ja leidsime mitu kattuvust. Parim lõikamise koht tundus olevat hüpata 21-lt fragmendilt 33-le ja seda ka tegime. Peale teise punkti võtmist uurisime veel ~7 minutit kaarti ja saime enam vähem ennast paika ja seejärel sõitsime otse rattaralli lõppu.
Meie rattaralli teekond rogaini kaardil:


Valikus kaldusime paaril korral küll natuke ära, aga saime oma vigadest kiiresti aru. Kui meie valikut lõpetama hakkasime tuli vastu igasugu huvitavaid tiime, kes alles alustasid jooksu ja tundus, et rattaralli pole mitte kõigil nii hästi õnnestunud kui meil.

Esimeses kanuus oli hea tähtede järgi suunda hoida. Kui me 10. punkti (esimene kanuupunkt KP39) juures kaldale jõudsime ja Kristjani maha olime pannud avaldasin mina arvamust, et punkt vist jääb vasakule ja Kristjan peaks kallast pidi vasakule minema. Kristjan hakkas selle peale naerma ja ronis kanuusse tagasi. Nimelt olime me oma kanuuga randunud sisuliselt otse punkti. 13. punkti(KP42) juures hoidsime sihilikult vasakule, et vältida oja otsast möödasõitu. Kanuust välja tulle ütles Urmo, et Salomon on esimene ja oleme teisel kohal.

Kuna eraldi ratta punkt 15C tundus olema suhteliselt kehvasti sõidetavate rajakeste ja sihikeste vahel ja mina olin valmis rattaga metsas jooksma, siis sain mina punkti 15C. Kristjan võttis 15A ja Kaido 15B. Mina lähenesin punktile läänest ja rada mida pidi tulin oli küll tunduvalt parem, kui kaardi järgi võis arvata. Kokkusaamiskohta minekuks valisin edelasse suunduva sihi. Peale mõningast sihil liikumist märkasin sihilt vasakule metsa alla keeravat ATV rada, mida polnud kaardil. Kuna liivasel sihil liikuda oli kehva ja raja suund klappis ning kaarti järgi võis loota, et rada võib viia järve äärest tuleva teeni, siis otsustasin suunda jälgida ja ATV rada pidi sõita. Rada oli rattaga väga hästi sõidetav ja viiski otse 16. punkti järveni. Vahetusalasse jõudes hõikasin kohe Kristjanit ja Kaidot aga vastu ei hõiganud keegi. Jooksin vahetusala teise otsa, aga ka sealt ei hõiganud mulle keegi vastu. Sisustasin siis oma aega edasise raja uurimise ja lisaülesande juhendiga tutvumisega. ~10 minuti pärast jõudis kohale ka Kristjan. Tirisime rattad mäe otsa ja saatsin Kristjani ka lisaülesande juhendit lugema. Rattaid muudkui tuli ja tuli, aga ükski neist polnud Kaido. Ja oi-oi kui pikad need minutid mulle tundusid, mis tuli Kaidot oodata. Kaido, kes enne eraldi rattaetappi oli öelnud, et võtke kõik hästi rahulikult ja vaadake, et viga ei tee, laekus punkti ~25minutit peale mind ja ~15minutit peale Kristjanit. Kaido küsis vaid, et kaua me oodanud oleme ja teatas, et ta parem ei näita meile, kus ta ära käis.

Laevad lasime kiirelt põhja ja suundusime koridor-O etapile. Ei tea, kas pikast ootamisest või millestki muust tingituna tundus koridor-O ja sellele järgnenud ratas mulle füüsiliselt väga kerge. Koridoris tuli taas sisse paar väikest kaarekest, aga ei midagi hullu.

Rattaetapi teevalikul tagasi Aheru järve äärde valisime suuremaid või siis juba tuttavaid teid. 29 punktist (KP58) õnnestus ka esimese hooga mööda sõita. Täiesti õiges kohas tundus, et on tegu õige tee käänakuga, aga kuna legend oli tee käänak ja punkti kuskil ei paistnud, siis ei hakanud ka kinni pidama. Kui põhjapoolt punkti poole tagasi sõitsime, siis oli ka selge, miks esmalt punkt märkamata jäi. Nimelt asus punkt lõuna poolt lähenenute jaoks täpselt põõsa taga ja kui just üle õla tagasi ei vaadanud, siis seda ka ei märganud. 30-st punktist tagasi sõites tulid meile vastu Suusa Jüngrid ja hinnanguliselt oli vahe nendega sel hetkel 5-6 minutit.

Teise kanuu etapi esimeses punktis avastasime, et B-rada oli rajanud täiesti uue kraavi, mis viis otse punkti. Tänud neile selle eest. 32-st 33-sse liikudes arvutas Kristjan, et meie edu Suusa Jüngrite ees peaks olema kasvanud ja see peaks olema kindlasti üle 15 minuti. Kui Kristjan peale 33-s punktis (KP61) komposteerimist hooga tagasi kanuusse astus oleks ta kanuu äärepealt kummuli keeranud. Kanuu kummuli minemise vältimiseks hüppas ta sellest tagasi välja. Selle äkilise liigutuse peale tõmbas aga Kaido reielihas krampi. Meie käskisime tal kohe jala sirgu ajada, mille peale Kaido väga jubedalt karjuma kukkus. Siis taipas Kristjan küsida, et kas tegu on esimese või tagumise lihasega ja loomulikult oli krampi tõmmanud esimene lihas. Kuna krambis oli esimene lihas, siis käskisime Kaidol jala nii krõnksu panna kui võimalik ja mõne hetke pärast teatas ka Kaido, et asi läks paremaks. Igaks juhuks otsisin koti põhjast välja oma viimase vedela magneesiumi ja käskisime Kaidol ka selle sisse võtta. Kusjuures see magneesium oli mul kotis justnimelt kanuus krampi kakkuvate jalgade pärast. Siiamaani pole mul joostes ja rattaga sõites praktiliselt kunagi krampe olnud, aga kanuus istun alati taga ja iga jumala kord võitlen ma kanuus jalakrampidega. Kusjuures pole vahet kuidas ma jalgu hoian. Kui meie 34 punkti poole suundusime muutus udu iga hetkega aina tihedamaks ja seetõttu hoidsime jälle teadlikult vasakule(selleks, et teisele kaldale jõudes teaksime, et punkt on meist kindlalt paremal). Kuna Kristjan ujuda ei tahtnud, siis käisime ka 35 punktis kanuuga.

Viimasel rattaetapil valisime taas suuremaid teid ja kindlamad ringisõidud. Puulehed panime kõik pihta ja suundusime tõukeratta järjekorda. Lisaülesande kohtunik ütles meile, et me Tõnisel, kes ratta järjekorras valvas, laseks aja kinni panna kui me ootama peame.

Tõukerattalt tulles ütles Urmo, et vahe järgmistega on umbes tõukeratta jagu ja nägime ka saabuvat ISC-d.

Viimasel jalgsi etapil keerasime 45-sse(KP 70) punkti minnes korra liiga vara võssi sisse ja käisime ragistasime natuke soos. Punktist välja joostes nägime, et selle soos ragistamise tulemusena on Suusa Jüngrid meist vaid paari minuti kaugusel. Foto: Fotolux

Tornist lahkudes tuli vastu ka ISC ja veidi hiljem ronisid mäkke koos Kadarbiku ja Kiirrong. Kuna jälitajad polnud kaugel ja Kristjan tahtis ajaga alla 11 tunni finišisse jõuda, siis lisasime sammu ja oleksime peaaegu 48(KP73) vahele jätnud. Õnneks Kristjan ikka märkas seda. Finišisse jõudsimegi 4-datena ja ajaga napilt alla 11 tunni. Vähem kui 5 minutit peale meid saabus ISC ja Randy oli väga üllatunud näoga, kui kuulis, et Suusa Jüngreid veel pole, sest vahetult enne lõppu olla nad Suusa Jüngreid veel enda ees näinud ja neil oli soliidne edumaa olnud. Kui Randy näitas, kus nemad rattarallil ära käisid, enne kui ennast paika said, siis arvas Kaido, et tema viga oli selle kõrval ikka väga pisike. Viimase jalgsi osa tracki pole, kuna minu GPS-i patarei arvas, et me olime ikkagi liiga aeglased ja kooles natuke peale viimase etapi esimest punkti ära.

Tulemused

Leivo kirjutab Ekstreem Adventure Teami tegemistest.

Xdream Tamsalus 13.06.2010

Meelde jääb kindlasti mõnus tehniline rada. Väga hästi kuluv kaart ja hulgaliselt juhtumisi.

Algus oli meie jaoks sarnane eelmisele etapile. Kui eelmisel etapil startisime peale rulli olnud rattaetapile 56-lt positsioonilt, siis seekord ootasime legendjooksu kokkusaamispunktis ~6 minutit Kristjanit, kellel oli mingid rajad ja raiesmiku serv väga ära kadunud.Tulemustes kajastus see nii, et olime selles kokkusaamise punktis 59 kohal.

Rulli osa läbisime joostes, kusjuures, jooksu kasuks otsustasime siis, kui minul oli juba üks koss jalast ära võetud. 1,5-2minutit kadus sellele vahetusalas jokutamisele. Lisaks oli jooks ka mõned minutid aeglasem.

Kanuus jätsime algul 19 punkti vahele, kusjuures aru saime sellest alles siis, kui olime poolel teel 20-st 21-sse(viga ~15minutit).


Reljeef läks hästi, paariminutiline kaar tuli vaid 57 punktiga.


Rattaralli punkti asukoha mõtlesime välja ja sõitsime otse punkti.


Puude arvamise lisaülesandes jooksime 5 trahviringi.

Joon-O esimesse punkti minnes rääkis Kristjan, et näed, see on see lohk, see on see tipp, oleme siin orvandis ja punkt paistiski. Numbrit vaadates, selgus, et kurat, see ju teine punkt juba. Tore, me teame, kus on teine punkt, aga kes ütleb, kus me nüüd joone peal asume. Õnneks saime ennast suht ruttu paika ja mõne aja pärast jõudsime ka esimesse punkti, aga 10minutiline lisakaar oli tõsiasi. Viimase punktiga tegime veel umbes 5minutilise vea.

Köiega laskumine meeldis Kristjanile nii väga, et ta laskus hooga punktist mööda.Fotod: Fotolux

Kuna sama mees ei võinud uuesti laskuma minna, siis sain ka mina köiega laskuda(täiendav ajakulu 6-7minutit).

Kui eelmise etapi lõpus murdus Mihkli rattal käiguvahetaja küljest ära, siis seekord purunes enne lõppu minu tagarattal üks kodar, mille peale tagaratas kõveraks läks ja ratas ise pidurdama kippus.

Lippudega oli selline lugu, et mina teadsin kindlalt, et mul oli lipp. Kristjan ütles, et temal polnud üldse mingit lippu ja Mihkel ütles, et nägi ka midagi, aga ju see oli minu lipp. Ja nii me siis sõitimegi kõik punktid läbi ja loomulikult oli õige lipp alles viimases punktis(7-8minutit).

Tulemustes leiab seiklusporri 13. realt.

XT-seiklus Kõrvemaal 05.06.2010

Kui nädala jagu enne starti Kaidoga XT-seiklusest juttu teen, kurdab Kaido, et ta pole eriti trenni teinud. Kuna aeg ja koht sobivad tema plaanidega, siis on ta nõus tulema ja ütleb, et püüab must mitte väga maha jääda...

Stardis kaarti vaadates on minul kohe selge, et esimene punkt on 24 ja asumegi Tähnase ja Makuga juttu ajades esimese punkti poole teele. Kuna kaarti järgi on punkt "lihtne" - esimese sihini ja sealt vasakule, siis mina keskendun punkti poole liikudes juba järgmistele etappidele. Kas tahtlikult või tahtmatult teeb rajameister just nimelt selle sama 24 punktiga paljudele tiimidele korraliku tillika. Nimelt on enne õiget sihti looduses veel üks kaartil kajastamata siht, kuhu kõik tiimid rõõmsalt vahepeal tempot dikteerima läinud Reigo ja Riho järel keeravad. Mõningase edasi tagasi jooksmise järel arvab Kaido, et savi need 2 punkti, läheme parem järgmisesse punkti. Kui me ~6 minuti pärast samale teele, kust valesti ära keeratud sai tagasi jõuame kohtame Karlit, kes kurdab, et on Tõnu ära kaotanud. 36 punkti poole liikudes saame aru, et olime 24-sse punkti minnes teelt liialt vara ära keeranud. Kui punkt käes, siis ütlen Kaidole, et nüüd läheme võtame selle 24 ikka ka ära. Selle peale võtab Kaido SI enda kätte ja asub tempot tegema. Kui ta aga 24 punkti juurde jõudes näeb, et enamus tiime sai selle punkti koos meiega kätte, muutub ta aga eriliseks Duracelli jäneseks. See tähendab siis seda, et Kaido samm läheb veel poole pikemaks ja mina saan põhimõtteliselt ülejäänud jooksu osa tema selga jõllitada.



26 punkti poole liikudes laidan maha Kaido plaani minna 40-sse. Valime 42-se punkti minekuks jõeületuse ja sihti pidi jooksu. Kuna jõe äärne pokumaa ja ka sihi algus on väga märjad ja pehmed, siis see tõmbab tempo natuke alla. Hiljem GPS-is aegu uurides selgub, et paremalt teed pidi oleks ~2 minutit kiiremini saanud. 33 punktist välja joostes on selgelt tunda, et Kaido pole veel mäkke sprintimisest taastunud ja tahab teele jõudes täiesti vales suunas jooksma hakata. Keeldun lahkelt sellest pakkumisest ja kui Kaido mõne hetke kompassi on jõllitanud nõustub ka tema minu valitud suunaga.

43 punkti juures näeme punktist lahkumas Heiti tiimi, kellel õnnestus esimese punkti tillikat vältida ja kes on siiani teinud meiega põhimõtteliselt sama valiku. 48 punkti juures kohtame taas Tähnast ja Makut, kes millegipärast tulevad sinna otse 33-st.

Peale värskendavat ujumist jõuame 34 punkti piirkonda. Punkti legend on üks aukudest. Hargneme Kaidoga ja just siis kui olen jõudnud kõlviku piirini ja tundub, et seal rohkem auke pole märkan ühest august paistvat SI jaama. Kuna parajasti käib punkti piirkonnas väga vilgas sagimine, siis arvan, et nüüd saavad kõik tiimid punkti kergelt kätte. Siiski teen katse ja astun Kaido juurde ning sosistan, et punkt on 20m minu selja taga. Kaido komposteerib punkti ja nagu hiljem selgub, siis nii osavalt, et Twister ja EVLI seda ei märka ja jäävad meist sinna maha punkti otsima. 23 punkti poole liikudes teatab Kaido, et tema vahepeal tehtud ratta osa plaan tuleb ümber teha, kuna üle veehoidla ikka ratastega ei saavat :-) Selle peale meenub mulle muidugi kohe see, kui Kaido 36h võistlusel tahtis Kuressaare linnusesse pääsemiseks üle vallikraavi ujuda :-)

21 punktist õnnestub meil aga mööda tulistada(+3min) ja punkti juurde tagasi jõudes on kohal ka Twister ja meie lahkudes saabub ka EVLI.

Vahetusalas ei suuda me välja mõelda, et kas minna seda maja otsima, mille ruumid tuleb kokku lugeda või mitte ja mökutame mõttetult kaua (~7min).

Lõpuks otsustame, et pakume mingit lambi numbrit. Esialgu pakun numbrit 14, aga otsustame siiski oma stardinumbri 27 kasuks. Hiljem selgub, et 14 eest oleks veel ühe punktigi saanud :-)

Ratta kaarti vaadates tundub mulle, et ümber Soodla veehoidla on väga palju punkte. Kokku me neid aga liitma ei hakka. Kuna kaugemad 4-ste ja 5-ste punktide kobarad tunduvad ahvatlevamad, siis valimegi selle variandi.

Esimese poole rajast näeme taas pidevalt Twisterit, kes meile tasapisi lähemale tuleb. 51-st punktist 31-sse, läheb Twister vasakult ja mina valin otse variandi. Paraku tuleb sellel lõigul Kaido rattal mitu korda kett maha ja jääme Twisterist maha. Laudteele jõudes jõuan just mõelda, et peaks Kaidole ütlema, et sõida vähe kiiremini, kui Kaido minu ees korralikult üle nipli lendab. Mina pääsen küll kukkumisest ja Kaidole otsa sõidust, aga saan korraliku rebuka. Kuna Kaido oigab päris korralikult ja mitte püsti tõusma ei kipu laseme mööda meie taga olnud tiimi Keset loojangut. Pikapeale ajab Kaido ennast ikka püsti ja liigume vaikselt edasi. Mõne aja pärast õnnestub mul esimene ratas kahe laua vahesse kinni sõita ja samuti üle lenksu lennata. Endal pole häda midagi, aga esimene ratas käib millegi pärast väga laisalt all ringi. Kuna ratas on kergelt kõver, siis lasen esimesed pidurid lahti ja asi muutub taas paremaks. Iga meetriga läheb minul sõit libedamalt ja laudtee lõpus on juba tunne et piisaks täiesti ühest 10 cm laiusest laust :-) Kui Kaido ka peale mõningast ootamist tuleb teatab ta, et kukkus veel vähemalt 4 korda. Nagu ta mulle hiljem seletas, siis lisaks sellele, et kitsa kummiga lauavahesse vajuda oli oluliselt kergem oli kaardihoidja täielikult varjanud ka tema esiratta. Nii et sisuliselt sõitis ta seal laudteel pimesi, teadmata, kus täpselt tema esiratas on :-)



Sisuliselt ainsad vead rattaetapil tegime mõlemad 42 punkti juures. Esiteks mäletasin ma jooksust selgelt, et punkt oli ilusti kaugelt näha ja ratast sihi otsa maha pannes ei vaevunud ma üldse kaarti vaatama. Kui olin jupp maad nii paremale, kui ka vasakule ära jooksnud ja punkti ei paistnud, siis alles tulin kaarti vaatama(+3min). Oleks kohe vaadanud, et punkt peab olema sihi otsas, poleks seal olnud vaja edasi tagasi joosta. Kuna ma aga algul kaarti ei vaadanud, siis ei tulnud algul mitte pähe mõtet, et punkt võib olla ära varastatud. Teine viga oli see, et me kumbki Kaidoga ei vaadanud sellest punktist ära sõites kella, vaid väntasime edasi järgmise planeeritud punkti poole(-7 punkti).

Hoolimata 7 trahvipunktist saime 3. koha. Tulemused

Mountain Loghome X-t seiklus 48 h

Aeg ja koht: 21-23 mai, Saarjärve

Eellugu
Neljapäeval kutsus Tõnu mind ekstreempargi võistkonnas 12 h seiklusele. Olin nõus. Järgmisel päeval uuris Kaido, mida arvan 48 h seiklusest. Pakkumine tuli pisut liiga hilja, nii et keeldusin. Esmaspärval teatas Kaido, et Marttil on seljaga probleeme ja võiks teha väikese vahetuse võistkondades. Mis seal ikka, ega suurt vahet ju pole kas 12 või 48 tundi metsas. Seega seisis reede hommikul kell 11.00 stardis võistkond Medisoft Adventure Team koosseisus Kaido, Aigar, Eleri. Järgmisel päeval asus võistlustulle Ekstreempark koosseisus Tõnu, Liina, Martti.

Neljapäeval lõppes minu jaoks kool. Selle asemel, et äärmiselt pingelise ja tiheda perioodi lõppu heas seltskonnas mõne klaasi veiniga tähistada, istusin kodus ja pakkisin asju. Mis mul küll ometi arus oli?

Võistlus ise
Kohale toimetas meid Martti. Kui Saarjärvele jõudsime oli stardini jäänud vähem kui 1 tund. Õnneks aitas Martti meil telki üles seada, madratseid täis puhuda, nii et ise saime vaid endaga tegeleda. Mina juhendiga tutvunud polnud, kuid teepeal tehti mulle selgeks, et kogu võistlus toimub valikorienteerumisena ning et mitte punkte kaotada tuleb kontrollaegadest kinni pidada.

Etapp 1 (o-jooks)
Kiire pilk kaardile ja oli selge, et jõuame läbida kõik KP-d. Kaardilugemine usaldati mulle. See paneb mind alati kiiremini liikuma. Raja läbisime päripäeva. Ilm oli kuum, tempo rahulik. 43 min ja 53 sek hiljem olime tagasi vahetusalas ja saime kirja sellel etapil teise aja.

Etapp 2 (ratas)
Vahetusalas läks meil aega nagu ikka ning kui lõpuks teele asusime olid paljud võistkonnad juba lahkunud. Kaidol õnnestus teha kohe esimesse punkti raudselt parim etapivalik nii et esimeses rattapunktis edestasime ka kõige kõveamid võiskondi. Peagi läksid tugevad siiski oma teed ja meie jäime rahulikult kulgema. Otsustasime, et jätame ühe punkti võtmata. Mõned minutid hiljem läks Kaido rattal kumm katki ning selle vahetamise peale kulus pool tundi. Umbes sama kaua oleks läinud ka punkti võtmiseks. Teeservas istudes ja võileba nosides oli mul tunne, et sinna me jäämegi, väga masendav on sundpuhkus kui võistlus on alles alanud. Siiski, siiski võistlus jätkus ning peagi olime taas sadulas. Parim osa kogu etapil oli raudselt siis, kui Pikakannu kaardilt läbi sõitsime. Nii kodune tunne tekkis.

Etapp 3 (lisaülesanne)
Kui vahetusalasse jõudsime tuli kõigepealt sooritada lisaülesanne. Pidime leidma ümbrusest ilma kaardita kolm punkti: torn, mägi ja puu. Kahe esimesega läks lihtsalt. Puu leidmine osutus aga äärmiselt keeruliseks. Kui olime karjäärile umbes kolm tiiru peale teinud saime tänu konkurentidele ka viimase punkti kätte. Punktis olev prisma ei olnud just liiga suur, et see välja paistaks.

Etapp 4 (o-jooks)
Navigeerimiseks anti meile põhikaart. Kohe oli selge, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Tegelikkuses läbisime veelgi vähem kui algselt plaanis oli. Raja keskel möödusime naiste tiimist, kohe peale seda tegime 10-15 min viga nii, et vahetusalasse jõudsime nendega enam-vähem samal ajal. Kuum ilm oli oma töö teinud, nii et joogivarud olid kõigil ammendumas. Sellel etapil tühjendasime viimast Coca-cola pudelit.

Etapp 5 (ratas)
Kohe algusest peale hoidsime silmad lahti, et leida koht kust vett saada. Esimene talu mille juurde keerasime paistis olevat tühi. Järgmise juures läks juba paremini. Enne meid olid seal mitmed võistkonnad joogivarusi täiendanud. Tänu lahkele pererahvale saime meiegi janu kustutatud ning jätkasime teekonda. See rattaetapp oli üpriski lühike, sest jätsime mõned punktid ära. Ootamatult tekitas segadust vahetusala leidmine.

Etapp 6 (o-jooks)
Vahetusalas üllatati meid pudeli Värskaga. Otsustasime, et sellel etapil võtame 3 punkti. Aga millised 3? Mina eelistasin minna sohu. Kaido soovis Võhandut ületada. Peale mõningasi vaidlusi valisime soo variandi, sest see oli lühem.

Etapp 7 (ratas)
Paar tundi hiljem olime tagasi vahetusalas ning ees ootas meid rattaetapp, mis pidi lõppema Saarjärvel. Enne oli vaja läbida 2 KP-d. Kui esimese punkti läbimine läks küllaltki ladusalt, siis teine punkt oli minu jaoks tõeline piin. Koos hämardumisega saabus väsimus, aina süvenev uni ja tüdimus. Kaido ja Aigari lambid üha kaugenesid. Teekond näis lõputu. Vaikselt aga visalt jõudsime lõpuks- 12 h 18 min ja 25 sek peale starti taas võistluskeskuses. Neljandik võistlusest oli läbi, kolm neljandikku alles ees. Jätsime rattad vahetusalasse. Kuni järgmise päeva õhtuni pidime ilma nendeta toime tulema.

Etapp 8 (o-jooks)
Seda etappi alustasime magamisega. 30 min jooksul jõudsin isegi peaaegu uinuda. Veel tegime pikema söögipeatuse enne teele asumist. Kui olin kuivad sokid jalga tõmmanud ja kuuma kartuliputru söönud tekkis hetkeks isegi päris mõnus tunne. Seda muidugi vaid hetkeks. Metsas algas taas lõputu võitlus unega ning sääskedega, kes olid truud kaaslased kogu pika võistluse kestel. Treking oli tuim vantsimine järgmise vahetusala suunas ning sellest etapist ma suurt midagi peale oma imeilusa unistuse lillelisest vatitekist ja pehmest voodist ei mäleta.

Etapp 9 (kanuu)
Kanuuetapp algas Leevilt. Väljas oli juba küllaltki valge ja lambid võis seljakotti pakkida. Valisime endale kanuu ja asusime teele. Mina oleksin soovinud lillat värvi kanuud, mis sobiks mu klubi dressiga kokku, kuid selle puudumisel pidime leppima rohelisega. Võhandul oli sõita päris lahe. Aegajalt sõitsime mõnest kivist üle ja elevust tekitasid minus tugevama vooluga kohad. Kärestikest me alla sõitma ei hakanud vaid vedasime kanuud maad mööd, et ennast mitte liialt märjaks pritsida. Kahe tunni pärast maabusime Reo silla juures.

Etapp 10 (o-bingo)
Enne bingotama asumist tuli sooritada kaks lisaülesannet. Esimest neist sooritasin mina ning see äratas mu lõplikult üles. Ülesanne iseeneset oli väga vinge. Tuli mööda köit üles sumaaritada ning seejärel kaheksaga laskuda jõel sõitvasse kanusse. Järgmiseks ülesandeks oli kase otsa ronimine. Seda sai teha kas slingidega või diagonaalköiel sumaariga. Soovitasin Kaidole esimest varianti, mis võtab küll kauem aega aga on minu arvates lihtsam. Kui ülesanne sai edukalt sooritatud asusime orienteerumisbingo kallale. Kaardile oli kantud 20 kontrollpunkti, millest reaalselt tähis vaid viies. Punkte asusime läbima päripäeva. Mõne aja pärast liitus meiega Salomon Team, kes pakkus seltskonda etapi lõpuni. Eelviimases punktis saime võidukalt hüüda bingo, nii et viimasesse punkti enam minema ei pidanud.

Etapp 11 (kanuu)
Kanuu alguseks oli väljas juba päris soojaks läinud. Vaikselt liikudes hakkasin vahepeal taas pisut uniseks muutuma, muidugi hoolitsesid sääsed selle eest, et ma magama ei jääks. Leevaku tammi juures otsustasime teha pisikese lõike ja Kaido ning Aigar võtsid kanuu õlgadele ning kandsid seda maanteed mööda põlluni. Edasi sai kanuud lohistada mööda põldu, ning lõpuks oli vaja see kuidagi järsakust alla saada. Minu esialgne ettepanek oli kanuuga katsetada vabalangemise kiirendust. Kaido ja Aigar arvasid, et mõistlikum oleks see siiski vaikselt sikk-sakke tehes alla toimetada. Vahepeal olin teinud arvutusi, et järgmisse vahetusalasse jääme raudselt hiljaks. Selle lõikega võitsime kõvasti, nii et probleeme ei tekkinud. Kusjuures jõudsime V5-te enne Salomon Teami, kes lahkus eelmisest vahetusalast meist varem.

Etapp 12 (o-jooks)
Vahetusalas pääsesime ligi oma varustuse kastile, kus saime söögi- ja joogivarusi täiendada. Parim oli see, et sain jalga panna kuivad sokid ja tossud, mis ei hõõrunud enam mu jalgu. Enne orienteeruma asumist tuli sooritada lisaülesanne, mis seisnes silla külge riputatud prisma puudutamises. Selleks lasime sillalt alla sõlmedega köie, nii et Kaido sai ronida tähiseni. Orienteerumiseks anti meile paarikümne aasta vanune kaart. Otsustasime kaks kaugemat punkti jätta võtmata. Järjekordselt oli võimalus minul oma kaardilugemisoskust demonstreerida. Probleeme tekkis vaid kivipunktiga, mis asus teest ootamatult kaugel. Väikese kaare tegin ka vahetusalasse tagasi minnes, sest ei arvestanud, et kollane ala kaardil on põld, ning sellest üle minna polnud viisakas.

Etapp 13 (kanuu)
Pilk kaardile ja kohe oli selge, et kaugematesse punktidesse pole mõtet minna. Kõigepealt võtsime kaks punkti vastuvoolu (neist tagumisse pool etappi jooksime), seejärel ühe punkti allavoolu.

Etapp 14 (rulluisk)
Etapi algus oli paljutõotav. Tee Räpinasse oli konarlik, ning tekkis vastupandamatu tahtmine uisud jalast võtta ning sokkis edasi joosta. Kuidagi kannatasin siiski selle lõigu ära. Kaido arvas et peaksime kõik punktid ära võtma. Mina kahtlesin selles pisut, sest tempo polnud meil kuigi kõrge. Rulluisu punktid olid tegelikult lihtsad ning mul on hea meel, et me siiski kõigis käisime. Tagasi vahetusalasse oli sõit taaskord äärmiselt piinarikas, tee raputas päris korralikult.

Etapp 15 (o-jooks)
Nüüd tuli jalgsi tagasi Saarjärvele jõuda. Sinna oli üle 20 kilomeetri ning aega oli meil selleks 4 tundi, mitte just liialt palju. Alguses arvasime optimistlikult, et jõuame tagasi ka kiirkõnniga. Raudtee sillale jõudes oli selge, et tuleb hakata jooksma. Mõte jooksmisest polnud eriti meeldiv, kuid midagi muud ei jäänud üle. Peagi pakkus Kaido et võtab mu köide, keeldusin pikema mõtlemiseta. Kui alguses oli jooksmine üsna vaevaline, siis mida edasi, seda paremaks enesetunne läks, ning etapi lõpus oli samm juba päris reibas. Minu pessimistliku suhtumise tõttu jätsime ühe punkti võtmata, et kindlasti õigeks ajaks tagasi jõuaksime.

Etapp 16 (ratas)
Üle pika aja istusime taas sadulasse. Mõnus oli vahelduseks pisut pedaalida, kuid kuna väljas oli läinud pimedaks hakkas mind taas uni painama. Jätsime ühe punkti võtmata ning olime üks esimestest, kes järgmisesse vahetusalasse jõudis.

Etapp 17 (o-jooks)
Kaido pakkus mulle kaarti lugemiseks. Mõtlesin u 10 sekundit ja keeldusin. Kohe algatuseks vedas Kaido meid sohu. Märksõnadeks sellel etapil olid roni ja rooma. Kaido ise veel kommenteeris pärast, et tema arvates oli see väga kihvt etapp. No mis seal ikka, esimese punkti läbimiseks kulus meil rohkem kui tund. Järgmine punkt oli juba tunduvalt lihtsam. Tuli liikuda mööda sihte ja kraavi serva. Sellel etapil oli uni tohutu. Käisin Kaidole ja Aigarile peale et nad minuga vestleksid, sest see viib mõtted unelt eemale. Aigar polnud asjast eriti huvitatud. Lõpuks õnnestus Kaidoga kuidagi jutusoonele saada. Kui me peale kahe punkti läbimist ratasteni jõudsime oli seal peale meie omade alles vaid üks komplekt.

Etapp 18 (ratas)
Võitlus unega jätkus. Tegelikult ei saanud vahepeal enam üldse aru kas ma magan või sõidan või mis ümberringi toimub. Kaido lohutas vaid, et järgmises lisaülesandes saan magada, seni tuleb vastu pidada.

Etapp 19 (lisaüesanne)
Ülesandeks oli ehitada linnumaja. Taandasin ennast ehitusprotsessist ja mõtlesin pisut magada. Mõtteks see vaid jäigi, sest väljas oli väga külm ning tohutult sääski. Mässisin ennast vihmakilesse, et end nende vereimejate eest pisut kaitsata. Lohutust pakkusid mõned mandariinid, mis on mu head sõbrad seiklusspordi võistlustel, selles vahetusalas hävitasin küll kellegi teise omi (väga maitsvad olid).

Etapp 20 (ratas)
Mina oleks meelsasti otsejoones võistluskeskusesse tagasi sõitnud. Nii lihtsalt aga asjad ei käi. Plaanis oli veel päris mitu punkti läbida. Peagi tegime põlluservas ühe väikese unepeatuse. Poisid leppisid kokku et magame pool tundi. Kui olin seal krõbiseva kile all sooja päikese käis 15-20 min pikutanud tundsin, et mulle aitab, aeg on edasi liikuda. Ajasin siis kõigepealt Aigari üles kes oli seepeale kuidagi pahur. Teatasin, et mina tahan veel maksimaalselt palju viimasel etapil punkte võtta, kus on minu kord kaarti lugeda. Niisiis liikusime vaikselt edasi. Varsti hakkas mul üsna paha. Süda oli paha ja pea käis ringi ja iga liigutus oli väga vaevaline ja lõpp oli veel väga kaugel. Vahepeal õnnestus meil veel "meeldiv" lisaring teha ning minul õnnestus üle lenksu lennata. Sellel rattaetapil olin 100% veendunud, et kui võisluskeskusesse jõuame siis mina edasisest võistlusest loobun, lihtsalt nii paha oli.

Etapp 21 (ujumine)
Võisluskeskuses tervitas meid rõõmsalt Martti ja teatas, et oleme segadest esimesel kohal. Mul on enda kokkuvõtmiseks vaja alati tugevat emotsiooni. Võistluskeskusesse jõudmine ja teadmine et oleme konkurentsis, ka seda pakkusid nii et kogu väsimus ja uni olid minema pühitud. Hüppasin kõigi oma riietega järve ja asusin ujumispunkte noppima.

Etapp 22 (o-jooks)
Ujumine mõjus igatahes väga kosutavalt. Alguses oli pisut külma kuid joostes hakkas mõnus. Sellel etapil polnud küll tunnet et oleks 48 h võistlust seljataga. Enesetunne läks üha paremaks ning samm aina kergemaks. Oma rolli mängis ilmselt ka guaraana(?), mille Martti mulle enne viimast etappi andis. Ja nii see võistlus läbi saigi. Kuidagi ootamatult saabus lõpp. Rajal olime 48 h 39 min ja 12 sek.

Üldarvestuses saavutasime viienda koha, segavõistkondade seas olime esimesed:) Tagantjärele võib öelda, et tore võistlus oli, ning rada oli huvitav.
Tegelikult oli meil võistlusel iga päev võimalik midagi tähistada. Reedel olin mina äärmiselt õnnelik kooli lõpetamise puhul, laupäev möödus Aigari sünnipäeva tähistades, pühapäeval saime olla rõõmsad võistluse eduka lõpetamise puhul:)

Tulemused