Esmaspäev, 24. märts 2008

Treening 23. märts 2008

23. märts 2008, pühapäev
Koht: Taikse

Treening koosnes kahest osast.

Esimene osa oli kanuutrenn Pärnu jõel. Sõideti kahte erinevat distantsi. Paidest-Laupale 24,6 km ja Paidest-Säreveresse ~20km
Seejärel tuli kerge lõuna ja järgnes Ratta ja jooksu trenn.

Rajameister oli Kristjan Trossmann
Raja kohta kirjutas Kristjan: ratas 24,32 km - võitja aeg vähemalt 2 tundi, jooks 8,2 km, võitja aeg vähemalt 1:10
Formaat: päevane + öine
Osalejad: Artur, Eduard, Elo, Mihkel, Esko, Nele, Kadri, Riho, Rutt, Kristjan, Martti, Kaido, Aare, Maire, Priit

Rajale pääses peale lisaülesande sooritamist. Lisaülesandeks oli kaevamine. Kaevata tuli umbes ruutmeetri suurune lõik sauna juurde plaanitavast rajast. Sügavus pidi olema ~30cm.

Täies pikkuses läbisid raja Martti, Kaido ja Kristjan.

Martti ja Kaido läbisid joostes ~12,5km ja rattaga 40,8km(tegelikkuses oli jooksu veelgi rohkem kuna mitu ratta punkti sai ka joostes võetud). Aega kulus meil 6:36 ja Kristjanil 6:47.

Meie Kaidoga arvasime, et tuleme metsast enne pimedat välja ja võtsime kaasa ainult ühe ledi. Jookus 11. punktis maksis see meile kätte ja otsisime Kaidoga kahekesi ühe lediga seda punkti ~25 minti ja seal jõudis Kristjan meile järgi. Kristjan oli vahepeal ka ujumisetapi läbinud ja tema kaart oli kokku jäätunud ning 11. punkt oli kaardilt üldse kaduma läinud. Sealt kuni lõpuni tulime koos. Kui Taiksest kodu poole liikuma hakkasime näitas kraadiklaas -7°C.

Tulemuste tabel seekord üsna auklik. Kui Kristjan kunagi metsa jäänud punktid ära toob, siis täiendan.

Ratta kaardid:




Jooksu kaart:


Kaido muljeid ratta ja jooksurajalt:

Seekord oli rajameister ette andnud pähkli, kus tuli:
* väga täpselt ja nutikalt must-valget kaarti tõlgendada
* suuta hakkama saada sellega, et rattakaartide vahel oli hulk maad, mis polnud kummalgi kaardil
* sõita rattaga mööda põlde ja künklikke teid (lõpuks suutsime sõita mööda künklikku sihti, kus ratas pidevalt teelt ära tahtis hüpata kiirusega 15-20 km/h - inimene harjub kõigega)
* ajada ratast käe kõrval mööda sõidetamatuid sihte
* ehitada vajadusel sild (et mitte jalgupidi vette minna ega tagasi minekuga 2-3 kordset ringi teha)
* ronida üle palgi, mis kohati kahtlaselt ragiseb
* võtta punkte plirts-plärts vees astudes, samal ajal kui väljas on miinuskraadid

Huvitavaid juhtumeid rajalt:

* Etapil 2->3, kus osa maad polnud kaardil, sõitsime Marttiga Kadrist ja Nelest mööda. Martti luges ees kaarti ja hõikas Kadrile: "ära uuri kaarti, seda kohta pole kaardil" ja panime siis ligi 35 km/h kiirusega neist mööda...ja loomulikult panime valesti ja loomulikult oli tegelikult too koht juba kaardil ja loomulikult said Kadri ja Nele selle punkti enne meid kätte :)

* Etapil 2->3 tegi Kristjan oletuse, et kahe kaardi vahe on väga suur ja sõitis mööda asfalti mitu kilomeetrit edasi, seega vahepeal päris ette jõudnud Kristjan jäi mõneks ajaks viimaseks

* Jooksu alguses sattus Kristjan tiigi juurde selle keskkohas. Kristjan on teada-tuntud otsemineja ja tiigil ju jää peal ja nii läkski ta otse üle tiigijää...õnnetuseks polnud see aga piisavalt tugev ja Kristjan kukkus rinnuni sisse. Aga...peale seda oli ta veel üle 3 tunni rajal ja läbis kogu raja. Täna, esmaspäeva päeval, tunneb ta ennast pisut haiglaselt, aga loodan, et päris haigeks Kristjan ei jää...

* Jooksus läks pimedaks ja siis tuli tihti mängida jäljekütti - minna mööda rajameistri jälgi punkti - päris hästi õnnestus, välja arvatud punkt 11, kus kaks korda mööda jälgi minnes ebaõnnestusime, aga kolmandal korral oma pea järgi minnes saime punkti kätte, viga seal ca 25 minutit.

* Lõpus, kui olime kolmekesi koos: Martti, Kristjan ja mina, oli meil rattas kolme peale üks LED lamp (Kristjani halogeen kustus ära)...aga kätte saime kõik punktid...

Kokkuvõtteks: see oli totaalselt "Läti stiilis" üritus. Juhtus nii tõenäoliselt tänu sellele, et rajameister tegi raja süsteemiga: raja joonistan eelnevalt kaardile ja jätan kaardid starti ning lähen panen treeningpäeva hommikul raja maha. Panid kolme mehega üle 5 tunni rada maha. Aga kõik punktid suutsid 3 inimest läbida, seega olid kõik punktid ka läbitavad. Mina ja näiteks ka Martti kaifisime seda rada täiega. Loodetavasti suutsid ka pooliku raja läbijad siiski positiivset sellest treeningust leida...

Täiendatud: 25.03.2008
Priidu ning Aare ja Maire tehtud pildid.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tähelepanekuid:
* 1KP aeg: maad ei kaevanud, sest kui maa kuivab, siis peab keegi tee ka valmis ehitama (hunnikuid hoovipeal nägite?)
* kohalike olude tundmine oli abiks 2-3 ja 9-10-11 KP võtmisel küll, muus osas mõjus see must-valge kaart üsna rängalt kaardilugemisele
* Kristjan kukkus biotiiki, ükski kohalik inimene nendesse tiikide ületamist ei harrasta ka siis kui jää tundub "kindel". Vanasti see piirkond "lõhnas" üsna hästi, nüüd pole ammu seal käinud.
* 5KP ümber tegin 270 kraadise ringi, otsides võimalust rattaga ligi pääseda. Siis loobusin...
* 5KP oja ääres ületuskohti otsides kummitas laul:
"Uhti, uhti, uhkesti
viisk läks Tartust Viljandi,
kaasas põis ja õlekõrs,
õlekõrs kui sääseõrs..."
jne
* 10KP juures loobusin, sest kaarti ei näinud enam lugeda

Martti ütles ...

Lisan veel mõned kommentaarid.

Väga lahe oli lugeda punktides Elo ja teiste kirjutatud märkusi ja innustusi.

1.KP oli pandud väga kindlalt. Punkti lahti arutamiseks kulus meil Kaidoga 3 minutit.

2.-> 3. Minnes tehtud viga oli puhas minu viga. Kaardihoidjal oli ees kaart, kus peale 2. punkt. Stardist oli meeles, et tuleb sõita kuni suure teeni ja siis vasakule pöörata. Plaan oli peale pööramist kaarti vahetada. Nii ma siis läksingi selle peale, et kaartidel väike vahe sees ja tuleb sõita, kuni suure teeni ja siis vasakule pöörata. See suur tee, mida ma ootasin oli aga Hindreku oja :-) Ja nii me Kadrist ja Nelest targutades mööda kihutasimegi.

3. -> 4. mustvalge kaardi tõttu ei märganud, et alt kaudu läheb tee suhteliselt punkti lähedale ja seetõttu otsustasin punktile läheneda ülevalt kaudu. Mingi hetk oli meil ees aga 3-4m laiune kraav. Kuna ringi minek selle koha peal enam mõistlik ei tundunud, siis ehitasime Kaidoga kobraste poolt langetatud puudest sinna silla ja saime kuiva jalaga üle kraavi. Kadri ja Nele meid enam ei usaldanud(ei tea miks küll?), kui ütlesime, et aitame nemad ka üle ja sõtsid ringi.

4.-> 5. Kaido õhutusel ületasime taaskord 3-4 meetrise kraavi mööda leppa, mis minu raskuse all kahtlaselt ragises.

7.-> 8. Kaido kurivaim läks sihil minust rattaga mööda, kukkus pikali ronis sadulasse tagasi ja ikka sõitis mul enne punkti ~150m eest ära.

Kui poole jooksu pealt hakkasid riided vaikselt jäätuma, siis sai selgeks, et väljas on miinus kraadid. Natuke jahe hakkas siis, kui jooksu 11.dat punkti taga otsisime, aga õnneks jõudis seal meile järgi Kristjan kelle järel edasi joostes sai taas sooja. Rattas hakkas ka korra näpudel jahe, aga selle vastu aitasid kiired käteringid :-)

Lõpu jõudes kulus oma 5 minutit, et kinni jäätunud jalatsite paelad lahti saada ja oi-oi kui hästi maitses supp peale kõike seda :-)

Tänud veelkord Kristjanile laheda raja eest.

Anonüümne ütles ...

Tervitusi kõigile.
Esiteks tänan abimehi kes aitasid mul raja maha panna, teiseks hakkan nüüd seletama kuidas see asi siis kaardile ja metsa sai.

Esiteks siis sain kätte Kaido soovi multisporditreeningust. See juhtus vististi 4 nädalat enne möödunud nädalavahetust. Tallinna lennujaamas jõudsid minuni ka kaardid kodulähedaste maastikutega. Nimelt sõitsin 2 nädalasse laagrisse Itaaliasse. Lennukile minnes oli Eestis vägagi kevadine ilm.
Ühel õhtul sai tehtud valmis ratta osa mis tundus esmapilgul lühikesevõitu ja et tempot maha saada sai sinna lisatutki mõnused 5-6 punkt.

Itaaliast naastes sain paar päeva pealinnas olla ja siis Jõulumäele laagrisse. Seal sain Paulilt kätte ka o-kaardid,

aitäh Paul.

Seega siis tuli planeerida rada,Orineteeujana tahtsin teile tutvustada maastiku millel tegin oma esimese koosviibimise o-kaardiga. Kuna kaart oli suhteliselt vana ja väheste objektidega siis tundus see multisporditreeninguks ideaalne olevat.
Et treening väga lühikeseks ei kujuneks püüdsin kasutada enamuse kaardist. Ideaalsete olude korral arvan et läbimiseks oleks kulunud nii umbes 1.10-1.20.
Radade pikkustega ma vahemärkusena mööda ei pannud ütlesin ju et vähemalt 2,5h ja 1.10 nii oligi:)

Ilm oli endiselt kevadine.
Tundus et peaks olema õige pikkusega rada.
Teisipäeval sain laagrist koju ja vahetasin kevadise ilma tõttu autol rehvid suviste vastu.
Linna jõudes tahtsi Kaido teada kui pikk rada sai. Mõõtsin siis üle ja tundus et äkki isegi lühike.Samas aga jätsin asja nii nagu oli.

Siis aga läks ilm talviseks.

Laupäevase kanuutamise järel oli järgmiseks päevaks jahedusega harjumistreening kergelt tehtud.

Pühapäeva jõudes tuli mulle nagu Priidule meelde üks laul, natukene teine ainult.
Asjaajamine on meil nii legendaarne , kõik viimasel minutil:P

Seega startisime punkte panema 25min hilinemisega.
Rattasõit algas väga rahulikus tempos, Makul vist Poolas treenitud aeglased lihased töötasid väga hästi. Samuti ei suutnud ta uskuda et rada ikka on nii lühike kui esmalt mainitud, kuna harjumuspärase 1:50000 kaardi asemel oli 1: 20000. kuni 3. punktini oli kõik nii kui peab, kui välja arvata tempo mis mulle tundus väääga aeglane. sprinter olen noh:)
3-4 punktini proovisime ka ülevalt minna sest aususe mõttes ei võtnud ka meie värvilist kaarti.
Ahjaa paljundamise käigus selgus et mustvalge on suht raskesti mõistetav.
Kuna Maku arvas et pole mõtet puudega ponnistada silla ehitamiseks siis peale väikest ponnistust-olin enne teda kraavi juures minuteid asusime tagasi teele.
Abilised ( Erki Pellja ja Margus Marrandi- alias Maku) eemaldusid minust ja varsti tuli kõne et nad lähevad 6. punni et saame hiljem kokku-seetõttu polnud seal ka paberit.
4. punkti pannes jõudsin jälle kraavini vahetult ennem punkti ja kuna ma ei tahtnud enam ringi sõita läbisin tolle kraavi. vesi oli karastav:p
Edasi liikusin jälle läbi kraavi rattani ja sealt 5 punkti suunas. Ojani jõudes vaatasin et lahe-seiklussport. Korraks jäin võistlejate peale mõtlema aga siis meenusid Kaido sõned et mis seiklussport see on kui ujuda ei saa. Ujuda ma ei tahtnud, olin kannatlik ja ennäe, kurvi taga oligi puu üle oja. Tunuds veidi kahtlane aga kandis. tudisedes ületasin oja ja panin punkti maha ise jalgu vastu veeaukude jääd lüües. Endiselt oli mõnus.
Siis veidi kommunikatsiooni ja peale mõningate punktide panemist sain Erki ja Makuga uuesti kokku ja jagasime ära ka jooksuraja punktid.
8. punkti pannes kasutasin mitu korda abivahendit mida Kaidole lubasin suund ja sammud. lõpuks jäin rahule selle asukohaga.
Nüüd hakkas nälg tunda andma ja tekkis tühi tunne, otse loomulikult polnud mul midagi söödavat kaasas.
Egas midagi, ratta selga ja uude kohtumispaika. Ilm tundus juba palju külmem, märgades kinnastes käed hakkasid külmetama. Tiiru juures sain Makult puuduva tähise ja andsin talle 13. punni paberi ning läksin 10-12 maha panema .
Sain vaevalt Tiirust eemalduda kui külm tuul mind peatuma ja käsi soojendama pani, see võttis oma 10 min. 10 punn oli lihtne ja metsa vahel polnud tuult ka. 11. juures aga polnud lohku ollagi seega tähis sihile ja oma sihi poole edasi-õlu ja soe saun. Sihid olid kardetust paremini sõidetavad vaid veidi enne lagedat oli keegi loll lintidega sõitnud ja hambad tuli lahku hoida kui rattaga sõita sai. Õnneks oli keegi ka põllul sõitnud ning seega oli seal nagu tee.
Kui 12. punni kivihunnik paistis tahtsin Makule helistada ja teada anda et ma hakkan kohe õlut jooma, kuid minu meelehärmiks oli tal aku tühjaks saanud.
Koju jõudes oli mu jaks täiesti otsas ja 5h seiklust selja taga. Tuju tegid heaks kaevurid- hea oli vaadata kuidas mu kevadist tööd tehti. Toas ootas soe sup ja külm õlu ning hiljem veel saun ka. Mõnus.

Kokkuvõttes peaks tänama abilisi, kokkasid , Priitu kes laenas ratast , osavõtjaid ja eraldi veel ka Kaidot kes mulle sellise austava ülessande andis.

Kristjan