WAR 2008 Borderland - Martti muljed

Panen siis kirja ka oma muljed võistlusest.

Võistluskeskusesse läksime kohale reede õhtul. Registreerudes saime SI-pulgad käe ümber ja samuti anti kätte Roadbook, mille Elo ilusti ära lamineeris. Roadbook sisaldas punktide legende ja vajalikku infot etappide avamis ja sulgemis aegade kohta. Nagu Kaido juba kirjutas oli etappe kokku 11 ja esmapilgul tundusid distantsid lühikestena. Kuna punkte võis üldjuhul läbida vabas järjekorras, siis otsustasime, et planeerime etapid selliselt, et oleks võimalik ära võtta kõik punktid.


Esimese etapi kaart anti kätte ~minut enne starti. Kiire pilk kaardile ja otsustasime, et läbime punktid järjekorras 33-31-32-34-36-37-38-35 34. punkti juures küsis Elo, et kas läheme otse üle jõe või ringiga silla kaudu? Korra tegelikult mõtlesin, et 33. punkti juures oli jõgi päris lai ja sügav, aga kuna meil oli pundi peale 1 kaart, siis ei hakanud jõe ületuse vastu protesteerima. Ootasin kaldal, kuni Kaido ja Elo olid ~kolmveerand maad läbinud ja siis läksin pika sammuga järgi. Edasi liikudes selgus, et olime läbinud hoopis kraavi, sest tegelikult oli jõgi meil alles ees. Otsustasime, et seda me siiski läbima ei hakka ja jooksime ikkagi ringi.

2. etapi punktid läbisime järjekorras 39-40-41-42-45-44-43-102. 41. punktis, mis asus kindluse varemetes, kohtasime võistkonda "EESTI - 90". Eduard tegi meist ka pilti ning andis vihje, et Jürgen oli SI jaama neile lähemale ulatanud ja siis oma kohale tagasi pannud. Selleks, et Elo ja Kaido vähem turnima peaks tegin Jürgenit, ehk ulatasin SI jaama neile lähemale ja komposteerimise järel panin omale kohale tagasi. See, mis toimus punktide 41-42 ja punktide 42-45 vahel andis meile natuke aimu sellest, milliseid teid pidi me ratastega sõitma hakkame.
Plusskraadid ja vihmasajud olid väiksemad teed muutnud lõpututeks porimülgasteks ja kilomeetrite kaupa tuli ratast käekõrval lükata, sest sõitmine oli sisuliselt võimatu. 45. punktis kohtasime Aigarit, Raini ja Kadrit

ehk "Medisoft Adventure Team II", kes olid väga heas tujus ja tegelesid parajasti einestamisega.

Kolmas etapp osutus meie jaoks määravaks etapiks. Otsustasime võtta punktid järjekorras 51-50-48-47-46-49-52-103. Punkt 52 oli selline, mille olime valmis ajapuudusel vahele jätma. Antud etapil kohtasime päris mitmel korral võistkonnada "Eesti 90" ja olime koos ka punktis 49. Aega oli vähe ja kuna ilma veata olime kätte saanud vaid punktid 50 ja 49, siis kartsime, et ei pruugi ka 52. kohe kätte saada ja otsustasime 52. punkti vahele jätta. "Eesti 90" riskis ja sai selle punkti kätte.

Tänu 3. etapil tehtud orienteerumisvigadele jõudsime 4. etapi võtmekohta ehk matkaraja algusesse kottpimedas. Üritasime kuidagigi aru saada matkaraja skeemist. Ületasime esimese oja ja jõudsime kohta, kus keset heinamaad oli post, mille küljes olid olnud suunaviidad, matkaraja algusele. Paraku meie kohale jõudes olid need viidad posti kõrval maas ja skeemist vajalikku suunda me välja lugeda ei suutnud. Peale ~1,5 tunnist matkaraja alguse otsingut ja mitmete läti võistkondade metsa ära eksitamist ütles Kaido, et tema seda matkaraja kaarti rohkem näha ei taha ja tegi ettepaneku sõita ringi ja matkarada pidi tagasi tulla. Nii ka tegime. Kui hakkasime veski poole tagasi minema tulid meile taas vastu Aigar, Rain ja Kadri. Nad olid endiselt väga heas tujus ja kirjeldasid meile elavalt, kuidas üks lätlasest kohalik neile häälekalt midagi selgeks oli püüdnud teha. Andsime neile oma plaanidest teada ja soovitasime neil mitte seda matkarada otsida. Liikusime edasi ja tegime teid pidi ~7km ringi. Kui matkaraja üles leidsime hakkasin kohe ees seda pidi tagasi minema. Miks just tagasi täpselt öelda ei oskagi, aga ilmselt seepärast, et Kaido oli avaldanud arvamust, et ega need lätlased väga kaugele metsa ka ronida ei viitsi ja küll see kohustuslik punkt tee lähedal on. Olime päris pikalt kõndinud kui jõudsime metsalagendikule. Seal kadus korraks rada ära, aga otsustasin siiski igaks juhuks lageda teise serva raja jätkumiskohta otsima minna. Õnneks leidisme selle üles ja kui olime veel ~100 meetrit liikunud leidsime ühe peidetud punkti. Selle punkti olemasolu olin mina täitsa ära unustanud. Komposteerisime ja hakkasime minema matkaraja lõpu poole. Saime kätte ka viimase kohustusliku punkti. Sealt sai Elo tagasi võistluskeskusesse minna, meie Kaidoga aga pidime jätkama mööda läti matkarada, mis pimedas tundus suvaline võsana, kus aeg-ajalt oli puude peale värviga triipe tõmmatud. Päris mitmel korral kaotasime raja käest, kuid lõpuks jõudsime raja lõppu ehk punkti 55. Sel hetkel oli selge, et 57. punkti me võtta ei jõua. Sõin kiirelt ühe võileiva ja ausime teele 56. punkti poole. Kui punktini oli ~2 km jõudsime taaskord rattaga sõidetamatu tee peale. Kuna pidime samasse kohta tagasi tulema tegin Kaidole ettepaneku punktis joostes ära käia. See osutus aga veaks, sest metsa vahel oli tee ideaalne ja rattaga oleks seal tunduvalt kiiremini edasi saanud kui joostes. 58. punkti juures kohtusime taas Jürgeni ja Eduardiga. Vahetasime Kaido lambi aku ja asusime punkti otsima. Metsaalune oli üks suur vee- ja jääväli. Kaart jäi Kaidole ja legend minule. Kuna punkti legend oli "S end of pond's W bay" ja lääs jäi suunda kust Jürgen ja Eduard tulnud olid otsustasin selle koha üle vaadata ja seal punkt tõepoolest oli.

Järgnes mobiili orienteerumine. Elole anti võistluskeskuses kaart,kus oli meie praegune asukoht ja 2 lisapunkti. Kuna ajaga oli väga kriitiline, siis Kaido andis sellest Elole teada ja pakkus välja, et hakkame kohe tagasi sõitma. Elo tuletas meile aga meelde, et kui jääme hiljaks alla poole tunni, siis läheb maha vaid üks punkt. Otsustasime oma tagalat kindlustada ja ära võtta mõlemad punktid. Elo seletas punktide asukohad väga hästi ära. 59. punktist sõitsin mina küll algul mööda, aga õnneks Kaido märkas seda. 60. punkti legend oli "3 floor of building (search!)". Tegu oli 4 korruselise mahajäetud kortemajaga. Mina sisenesin kohe esimesest trepikojast ja hakkasin ühest maja nurgast tulles süstemaatiliselt ruume läbi käima. Peale 2-3 minutit otsingut leidsin punkti ühelt rõdult. Võistluskeskusesse jõudsime ~15minutilise hilinemisega, aga rahulolevatena, sest olime 1 punktiga plussis. Kaua meil seal aga aega ei olnud, sest järgmise etapi stardi sulgemise aeg pressis peale.

6. etapi punktid saime ilusti kätte ja pääsesime järgmisele etapile.

7. etapi alustasime, kui finishi sulgemiseni oli ~1,5 tundi. Kohe sai selgeks, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Otsustasime kasutada võimalikult palju teid ja sihte ja läbida punktid järjekorras 68-67-65-66-64-107. Väike viga tuli sisse vaid 65. punktiga, kus läksime õigest kohast algul mööda. Lõpus pressis aeg jälle kõvasti peale kuid Elole oli vahepealene puhkus väga kosutavalt mõjunud ning Elo tegi ees väga kõva tempot ja etapi finisisse jõudsime ~10 minutit enne selle sulgemist. Kusjuures olime viimased, kes sellest punktis ära läksid. Selle etapi lõpp oli minu jaoks ka kogu võistluse kõige raskem punkt ja olin õnnelik kui see läbi sai ning rattale "puhkama" pääsesin.

8. etapil võtsime ära vaid punkti 69. Kuna eelnevad sõidetamatud teed olid meid hellaks teinud, siis kartsime 70. punkti juures palju aega kulutada ja jätsime ajalimiiti mahtumise kartuses 70. punkti võtmata. Tegelikkuses oleks selle punkti võtmine olnud "riskivaba", sest järgnes kohustuslik magamine ja isegi kui me kella 3-ks finishisse poleks jõudnud oleksime kaotanud vaid ühe punkti. Paraku ei suutnud peale 16-tunnist rassimist meist keegi seda välja mõelda ja nii me otse 69. punktist ka finishisse sõitsime. Kusjuures jõudsime tervelt 20 minutit enne kontrollaega. See oli ka punkt, mille mittevõtmine mul kõige rohkem kripeldama jäi ja nagu hiljem selgus oleks selle punkti võtmine taganud meile teise koha.

Seejärel saime paar tundi magada. 9.etapp algas hommikul kell 6. Teed olid mõnevõrra paremad kui eelmisel päeval, sest öine külm oli neile kerge kooriku peale võtnud. See tähendas aga seda, et teedele sisse sõidetud rööpad olid külmunud ja tänu neile õnnestus Elol korra ka väga valusalt kukkuda. Peale mõningast toibumist oli Elo aga sadulas tagasi ja sõit läks edasi. Punktid saime kätte probleemideta.

10. etapile anti meile 2 kaarti ja punktid läbisime järjekorras 84-82-80-81-83-86-88-91-89-87-111. Kusjuures algne plaan oli ära võtta ka 90, 92 ning juhul kui aega jääma peaks ka 85. Esimene tõrge tuli punktis 81, mida otsisime ~5-10 minutit. Teel 83. punkti sai selgeks, et kõike punkte ära võtta ei õnnestu. Mina astusin pika sammuga ees ja üritasin mõõta vahemaid, mis meil erinevate variantide korral läbida tuleks. Suures mõõtmishoos jalutasin ka 83. punktist ~100m mööda enne kui Elo tagant hõikas, et kas me punkti ei lähegi. Tegime kannapöörde ja saime ka punkti kätte. Teel 86. punkti möödus meist võistkond "Eesti 90", kellega koos me lõpus 86. punkti otsisime. Kohas, kus meie arvates punkt oleks pidanud olema seda polnud. Tiirutasime punkti piirkonnas ringi kui korraga Elo ütles vaikselt, et kutsu Kaido, sest näen punkti. Küsisin talt vist vähemalt 5 korda üle, et kas ta on ikka kindel, sest olen Elost jupp maad pikem, aga suunas kuhu Elo üle künka osutas ei näinud mina midagi. Kui Kaido kohale jõudis ja Elo nähtud punkti poole liikusime selgus tõsiasi, et punkti seal ikkagi polnud. Peale väikest otsimist saime punkti siiski kätte. Mulle tundub siiani, et 86. punkt küll ringi keskel polnud. Pigem oli ta ringi servas sihi ja kõrgusjoone ristumiskohas. 86. punktis oli meil etapi finishini aega ~1.50 ja otsustasime, et kuna tagasitee rattapunktid palju paremates kohtades pole, siis läheme ümber Tündre järve ringile. Üritasime kasutada võimalikult palju teid. Teedel võttis Kaido Elo kummiga sappa ja kõik lõigud, kus vähegi kannatas jooksime. Õnneks saime kõik punktid ilusti kätte ja lõpetasime etapi 10 minutit enne finishi sulgemist.

Viimase 11.etapi alguses otsustasime, et üritame ära võtta ka 72. punkti. 72. punkti valisime sel põhjusel, et olime tulnud joostes just teed pidi, mis tuli Tündre järve poolt ja see oli väga heas korras ja ka tee, mis 72. punkti poole pööras oli korras. Samuti olime eelmisel päeval läbinud Naukšeni ja Piksari vahelise lõigu ja ka seal andis täitsa korraliku tempoga liikuda. Punkti juures käisime ära joostes(~1km edasi-tagasi) ja asusime finishi poole teele. Esialgu tundus et jõuame ilusti aega, sest tempo püsis pidevalt vahemikus 23-28 km/h. Kui aga jõudsime välja teele, mis viis välja Piksari külla muutus asi kahtlaseks. Hommikuse orienteerumise ajal sadanud vihm oli treppis tee veel ka väga pehmeks muutnud. Kaido ütles, et külast läbi saades ~500 meetri pärast peaks tee paremaks minema. Paraku nii see polnud. Kuna tee oli väga treppis, siis oli Elol väga raske Kaido tuules püsida, sest ta ei näinud, lähenevaid auke ja lisaks pritsis talle kogu aeg näkku ka Kaido ratta alt lendav pori. Niipalju kui võimalik üritasin sõita käsi Elo seljal ja teda lükata, aga treppis teel oli ühe käega lenksu hoidmine väga ebamugav ja ka ohtlik. Mingi hetk küsis Elo, et kas me jõuame. Kuna sõita oli veel vähemalt 7 km ja aega 20 minutit, siis mina ausaltöelda enam hästi ei uskunud, et ajalimiiti mahume, aga Elole vastasin, et veel on reaalne. Umbes samal ajal nägin, et jäljes, kus mina sõidan tulevad augud ja lükkasin Elole hoogu juurde. Kaido oli kõrval ja nägi, et see oli päris efektiivne ja pakkus välja, et Elole kordamööd impulsse anda. Nii tegimegi. Kogusime kordamööda hoo üles ja siis sõitsime ~5-10 meetrit käsi Elo seljal ja lükkasime talle hoo sisse. Selliselt liikusime viimased 7 km. Ühel hetkel ütles Kaido, et lõpuni 2 km vaatasin kella ja aega oli meil 6 minutit. See hetk oli küll selline tunne, et no mina küll enam ei jõua. Kuna ma ei tahtnud Kaidost kehvem olla, siis võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja pingutasin lõpuni. Finishisse jõudsime 46 sekundit enne kontrollaja lõppu!!! Lõpuks kogusime teise kohaga samapalju punkte, kuid ajaga jäime neile alla.
Kuid see polnud üldse oluline. Saime ju ikkagi suurepärase III koha ning tunne ja emotsioonid, mis lõpu pingutusest ja aega mahtumisest saime olid lihtsalt fantastilised. Pärast finishit komenteeris Elo, et algul kui teda kordamööda lükkama hakkasime oli päris lõbus ja ta ei pidanud vahepeal ise üldse väntama, aga lõpupoole olid hoo lükkamised millegipärast järjest harvemaks jäänud.... :-)

Tahaks tänada Elot, kes oli super mega tubli ja väga vapralt vastu pidas ja meid Kaidoga lõpuni välja kannatas.

Roadbook
Kaardid
Tulemused
Eduard Pukkoneni pildid
Kellegi lätlase pildid
Kaido muljed