WAR 2008 Borderland

Pressiteate stiilis kokkuvõte

Medisoft Adventure Team I ja II 23.-24. veebruar Lätis Ruijena lähistel Naukšenis üritusel nimega WAR 2008 Borderland.

Medisoft Adventure Team I osales koosseisus Kaido Hallik, Elo Saue ja Martti Mikk.
Medisoft Adventure Team II osales koosseisus Aigar Sirel, Kadri Limberg ja Rain Kõiv.

Osales 29 võistkonda, meie tulemused:
3. Medisoft Adventure Team I, 59 punkti
15. Medisoft Adventure Team II, 45 punkti
Eesti võistkondadest lõpetas veel 7. "Eesti 90" koossesisus Eduard Pukkonen, Eleri Hirv ja Jürgen Einpaul, 55 punkti.
Võistluse võitis lätlaste EBIKE I, 63 punkti.

Osalejatel tuli ise endale rada planeerida, eesmärgiks võimalikult suure hulga kontrollpunktide läbimine. Kõikide punktide läbimiseks oleks tulnud läbida linnulennulised 43,5 km jalgsi, 99 km jalgrattaga ja 4,5 km jalgratast mööda matkarada käe kõrval lükates või seljas tassides. Kokku oli rajal 70 kontrollpunkti, millest võitja läbis 63.
Võistluse pikkus oli 23 tundi: laupäev kell 10:00 - pühapäev kell 03:00 ja pühapäeval kell 06:00-12:00.

Rada oli vaheldusrikas, osalejatel tuli sõita rattaga asfaldil, kruusa-, metsa- ja põlluteedel, kusjuures kohati oli rada tänu soojadele ilmadele ning sellest tulenenud porile sõidukõlbmatu ja tuli ratast käe kõrval lükata.
Jooksus tuli kohati täpsete ja kohati ebatäpsete kaartide abil läbida kontrollpunkte linnalähismetsas, võsas ja puutumatu metsiku loodusega Eesti-Läti piirialal. Rada kulges osaliselt Eestis ja osaliselt Lätis, see oli võimalik tänu Schengeni viisaruumi kehtestamisele. Kolme kontrollpunkti legendiks oligi piirimärk.
Tuli leida ka peidetud kontrollpunkte matkarajalt, varemetest ja mahajäetud hoonetest.

Tulemused


Kaido muljed

Sinnasõit toimus reede õhtul. Martti sõber laenas Marttile oma bussi ja nii saime kahe tiimiga mugavalt koos võistluspaika sõita. Tartust startisime natuke peale seitset ja kohale jõudsime natuke enne üheksat.
Sinna jõudes registreerisime ennast, saime SI-pulgad randme külge ja roadbook-i raja kirjeldusega. Edasi tegime ühiselt süüa ning analüüsisime roadbook-i. Rada tundus lühike olevat. Arvasime, et kõikide punktide võtmine on võimalik. Elo arvas, et on võimalik esimene päev juba kella ühe ajal magama saada.
Rada koosnes 11 etapist, kõik etapid rogain, kusjuures mõned punktid olid kohustuslikud. Kui etapi kohustuslikke punkte ei läbi, siis nullitakse kõik sellel etapil läbitud punktid.
Leppisime veel ka kokku, et Medisoft Adventure Team I võistkonnas loeb kaarti jooksus Elo ja rattas Kaido.

Laupäeva hommikul oli äratus kell 7, tegime ühiselt süüa, pakkisime, kaptenite koosolek ja start.

1. etapp, proloog, jalgsi 7,5 km, 9 KP
Proloogi kaart oli 1:25000 ja Elol polnud probleeme selle abil navigeerimisega.
Võtsime kõik punktid, nagu algselt planeeritud. Neljanda kontrollpunkti juures oli tõsisem valik, kas minna otse üle jõe, või joosta umbes 1 km ringi silla kaudu. Elo küsis, et kas oleme seiklussportlased ja läheme otse. Sellele järgnes vaikus 15-20 sekundit. Jalgupidi vette minek ei tundunud eriti ahvatlev, aga siis lõpetasin mina kõhklesime ja olin kõigeks valmis, vajadusel kasvõi ujuma jäätükkide vahel, kui Elo ees läheb. Nii läksimegi otse, aga kui olime üle läinud (vesi ca 10 meetri jooksul põlveni või natuke üle) ja veidi edasi liikunud, selgus, et see oli ainult oja olnud, meie ees laius umbes 10 meetri laiune sügav jõgi ja meil tuli ikkagi ringi minna. Aga vähemalt mulle andis see oja ületus mõnusa elamuse.

2.-5. etapp moodustasid ühe suurema ringi, kus vahetusalad olid väljaspool võistluskeskust. See ring osutus võtmeringiks.

2. etapp, rattaga 20,5 km, 8 KP
Peale mõningast riietuse vahetust ja varustuse täiendamist asusime rattaetapile.
Võtsime kõik punktid. Rattakaart oli mõõtkavas 1:100000 ja täpne, kõik klappis.
Alguses ei teadnud me, millise tempoga liikuda. Elo ütles, et kui kõva pinnas on, siis jaksab ta kiiresti sõita. Ja nii oligi, alguses oli asfalt ja kõva kruusatee ning selle peal kippus kiirus ikka üle 30, isegi 35 peale, aga Elol polnud mingeid probleeme selle kiiruse hoidmisega.
Selle etapi teine punkt oli varemetes punkti otsimine. Punkt asus kusagil 2. korrusel, kus punktini tuli ronida mööda laetalasid, lage ennast enam polnud. Meie tiimist ronis Martti punktini ning ulatas SI jaama meile, et me saaksime komposteerida ning pani pärast oma kohale tagasi.
Etapi lõpus oli palju pori, kust tuli jõuga ennast läbi sõtkuda või siis ratast käe kõrval ajada. Elo mainis etapi lõpus, et tal poleks midagi selle vastu, kui juba jalgsietapile saaks, see jõuga väntamine väsitas reielihaseid päris kõvasti

3. etapp, jalgsi 9,5 km, 8 KP
Kaart 1:25000, Läti stiilis
Võis arvata, et ku Elo oli arvanud, et ratas võiks lõppeda, et ta on siis väsinud, aga vastupidi. Alguses kõndisime, aga kui olin võileiva söömise lõpetanud, siis hakkasime Elo eestvedamisel sörkima. Otsustasime esimesse punkti minna põhja poolt mööda teed. Punkt oli kraavi suubumine jõkke. Meie ebaõnneks aga tulime kraavi peale välja kohas, kus kraavi tegelikult polnud, oli üks ühtlane üleujutatud soo. Läksime nii liiga kaugele ja pärast pidime uuesti tagasi tulema. Tagasitulekul kohtasime võistkonda Eesti 90, Eduard veel küsis, et kas lõpetame juba etappi :)
Teise punkti saime hopsti kätte.
Kolmandaga tekkis tõrge, maastikul olid suured kraavid, aga kaardil olid neist ainult osad ja tundus, et kaugused kah ei klapi, aga peale mõningast uitamist saime punkti kätte.
Neljandaga jälle sama probleem, maastik on kraave täis ja kauguste järgi peaks õiges kohas olema, aga tegelikult olime liiga vähe maad tulnud ja pooli kraave, millest üle tulime, polnud kaardil. Punkti legend oli varemed keset lagendikku. Vahepeal arvasime, et tegu on umbes poole sajandi vanuse kaardiga ja lage on tegelikult mets ning ragistasime metsas varet otsida. Pärast selgus, et legend ikka ei valeta, punkt oli ikka varemetes keset lagedat.
Viiendasse minnes lugesin hoolikalt samme, arvestasin aeglaselt liikumise koefitsiendi juurde, aga kui minu arvates pidime õiges kohas olema, siis olime tegelikult 60-70 protsenti etapist alles läbinud. Aga Elo ja Eesti 90 kaardilugeja Jürgen leidsid siiski õige lageda üles, vahepeal käis Jürgen jahimeeste pukis isegi kaugemat ümbrust uurimas, aga targemaks sellest ei saanud.
Kuuendasse läks Elo kiirel sammul otse lagipähe, väga hea töö!
Seitsmenda punkti otsustasime vahele jätta, kuna kartsime, et muidu ei jõua kontrollaega. Eesti 90 riskis ja käis ka seitsmendas ära ning jõudis kontrollaega. Seega jätkas Eesti 90 mängu täispanusele, meil peale seda etappi üks täismängust puudu.

4. etapp, ratas matkarajani ja sealt edasi mööda matkarada jalgsi ratast käe kõrval ajades, 12 km, avalikustatud punktide arv 3, lisaks sellele võis matkarajal olla peidetud punkte.
Rattas kaart 1:100000, matkaraja kaardiks oli kunstiline skeem.
Kuni matkarajani läks probleemideta. Ja siis see tuli, matkarada...
Või kui täpne olla siis juhtus see, et me ei suutnud 1,5 tunni jooksul seda matkarada leida. Matkaraja algusesse olime jõudnud täpselt siis, kui oli pimedaks läinud, see raskendas veelgi ülesannet. Lisaks meile otsis seal matkarada hinnanguliselt 10 võistkonda. Käisime mitmeid kordi võsas ja mööda metsateid, aga mida me ei leidnud, oli matkarada.
Mingi hetk Elo ja Martti küsisid minult kui ratta kaardilugejalt, kus me oleme. Seda kuulis Jürgen ja ütles naerdes: "Kaido ei oska teile seda kahjuks öelda". Ja Jürgenil oli täiesti õigus.
Lõpuks tegin ettepaneku lõpetada otsimine ja sõita skeemi järgi matkaraja keskele ning sealt matkaraja leidmise korral mööda matkarada tagasi tulema hakata. Nii tegimegi, sõitsime ratastega 7-8 km ringi, et jõuda matkarajal umbes 2-2,5 km peale. Ja oh imet, seal oligi matkarada, vähemalt minul oli küll emotsioon kõrge, me suutsime ta siiski leida, kuigi selleks oli kulunud 2 tundi ja olime raja alguse asemel selle keskel.
Jätsime rattad maha ja läksime jalgsi matkarada pidi selle alguse poole. Umbes kilomeetri pärast leidsimegi punkti, see oli väga magus punkt! Nüüd oli küsimus selles, et kas see on ainus punkt selle osa peal või mitte. Elo arvas, et roadbookis oli kirjutatud ainsuses, järelikult ei tohiks rohkem punkte selles osas olla ja kui mina ütlesin, et kui me eelmise punkti võtaksime, siis oleksid punktid vales järjekorras ja neid punkte ei pruugita arvestada. Seega otsustasime tagasi tulla. Ja meil vedas, see oligi ainus punkt selles matkaraja osas!
Edasi läksime matkaraja teise ossa, rattaid kaasas tassides. Peagi leidsime 4. etapi viimase punkti.

5. etapp, üks liige läheb võistluskeskusesse, 2 liiget jätkavad matkaraja lõpuni ning edasi rattapunktid, peale mida mobiiliorienteerumine rattaga, 28 km, avalikustatud punktide arv 7
Seega 4. etapi viimases punktis läksime lahku, Elo läks võistluskeskusesse, et lisakaardi abil meile mobiiltelefoni teel 2 lisapunkti asukohta seletada. Meie Marttiga jätkasime rattaid mööda matkarada tassides, kohati olime põlvini vees, kohati surusime rattaid läbi võsa, vahepeal kaotasime ja siis jälle leidsime matkaraja. Läbisime veel ühe peidetud punkti ning jõudsime lõpuks matkaraja lõpupunkti.
Aeg hakkas vaikselt peale suruma, 3 punkti oli meile valikuks, otsustasime neist 2 võtta. Ühte neist oli suure ja sõidetava tee pealt 2 km. Kuna tee oli seal sõidetamatu, siis otsustasime rattad maha jätta ja joostes ära käia. Kahjuks osutus see veaks, sest mülkaks osutus 500 meetrit teest, 1,5 km metsavahelist lõiku oli ideaalilähedases seisukorras, nagu asfalt. Kahjuks ei suutnud me välja mõelda, et metsa vahel võib tee parem olla kui põllu peal. Aga saime ka joostes ära käidud.
Seejärel hops viimasesse punkti, peale mida algas mobiiliorienteerumine. Aega oli meil jäänud parajasti niipalju, et kui oleksime tahtnud kontrollaega jõuda, oleksime pidanud mobiiliorienteerumisest loobuma. Helistasin Elole ja rääkisin sellest. Elo aga ütles, et kui me jääme alla poole tunni hiljaks, siis läheb ainult üks punkt maha, seega tasub proovida mõlemad mobiiliorienteerumise punktid ära võtta. Nii tegimegi. Elo seletas kiirelt ja hästi esimese punkti asukoha. Saime sellest kiiresti aru ja panime ajama...hops esimene mobiilipunkt käes. Uus kõne Elole, Elo seletas jälle kiiresti ja hästi, panime ajama ja hops jõudsime punkti objektini. Punkt oli seekord peidetud poolelioleva 3-korruselise maja kolmandale korrusele. Martti võttis ühe ja mina teise trepikoja. Martti leidis peagi oma poole pealt punkti ja nii võisimegi tagasiteed alustada. Martti vedas, mina tuules, tempo pidevalt üle 35. Lõppu jõudsime 10-15 min peale kontrollaega, seega trahv -1 KP, aga mobiili-O abil olime saanud 2 KP, seega jäime ühega ikkagi plussi.
Elo oli vahepeal juba muretsema hakanud, oli ju tema viimane info meist siis, kui ta meile punkti asukohta seletas. Kas me saime punkti kätte ja kus me oleme, selle kohta tal infot polnud. Igal juhul oli ta väga õnnelik, kui me tagasi jõudsime ja teada andsime, et leidsime ka teise mobiilipunkti.
Maretilt saime info, et oleme hetkel 2. kohal, see tundus võimatu, olime ju niipalju eksinud ja niisama ringi hulkunud, aga ju olid siis teistel samalaadsed seiklused olnud. Ja teised olid võib-olla siin rohkem punkte vahele jätnud ja kiiremini järgmistele etappidele liikunud.

6.-8. etapp moodustas esimese osa viimase ringi

6. etapp, rattaga 8,5 km, 2 KP
Kaart 1:50000, täpne
Peale 5. etappi saime korraks istuda ja hinge tagasi tõmmata, puhkus umbes 10-15 minutit. Seejärel 6. etapile. Probleeme polnud ja läbisime kõik punktid.

7. etapp, jalgsi 7,0 km, 8 KP
Kaart 1:25000, Läti stiilis
Peale 3. etapil mõnede punktidega kogetud ebaõnne oli Elo arvanud, et ta öösel küll sellise "Läti stiilis" kaardiga orienteeruda ei taha, aga ta oli siiski ümber mõelnud ja minu arvates õnnestus meil see etapp hästi.
Kuna me olime 2.-5. etapil palju aega kaotanud, siis polnud meil piisavalt aega, et kõiki punkte läbida, 2 punkti jäi võtmata. Seekord õnnestus meil ainult 1 veaga hakkama saada, ühe punkti otsingul läksime liiga kaugele ja pidime tagasi tulema, viga ehk suurusjärk 5-10 minutit. Ülejäänud punktid leidis Elo kiirelt.
Kuna rattaralli Marttiga oli mind üsna läbi võtnud, siis sellel etapil tundsin ma vist esmakordselt oma seiklusspordiga tegelemise "karjääris", et mina võin võistkonna nõrgim lüli olla. Aga õnneks suutsin Elo poolt tehtud tempo siiski vastu võtta.

8. etapp, rattaga 10 km, 3 KP
Kaart 1:50000, täpne
Kuna aeg pressis peale, siis otsustasime ühest KP-st loobuda, kuna kartsime, et teeolud on seal halvad. Tegelikult oli tee seal siiski hea olnud ja oleksime ilmselt jõudnud läbida. Kui oleksime taibanud meelde tuletada reeglit, et kuni poole tunniga kontrollaja ületamisel võetakse 1 KP maha, siis oleks see "katsetus" riskivaba olnud. Samas oleks see muidugi lisaenergiat tähendanud. Nüüd saime rohkem puhata ja ehk seetõttu suutsime peale puhkepausi väga hea tulemuse saada.

Kohustuslik paus kell 03:00-06:00
Enne seda saime veel teada, et olime 3. kohale langenud, taga oli väikeste vahedega suur jälitajategrupp.

Hommikune ring 9.-11. etapp

9. etapp, rattaga 11,5 km, 2 KP
Äratus kell 5:20, riietumine, söömine, pakkimine ja juba jooksiski start selga, saime õnneks siiski 6 ajal minema, kuigi starti jõudmine oli sekundi täpsusega.
Kaart 1:50000, täpne
Alguses oli päris rabistamine. Kuna teadsime, et oleme kõrgel kohal ja taga tihedalt jälitajad, siis pani see sportlikumalt käituma, kui võib-olla ilma selle teadmiseta oleksime käitunud.
Martti tahtis vägisi kiiresti eest ära sõita ja siis ma keerasin üks tee varem ära, mis küll õnneks oluliselt teed ei pikendanud. Peale seda kutsus Elo meid korrale ja palus mitte rabistada.
Tänu miinuskraadidele olid teed külmunud ja sõit kiire. Vahepeal oli väiksem tee mõne kilomeetri jooksul. Seal olid külmunud rööpad, need olid väga ohtlikud. Elol õnnestus päris korralikult kukkuda ja põlv ära lüüa, aga virinat ei kuulnud me tema suust kordagi.
Punktide leidmisega probleeme polnud.

10. etapp, jalgsi 19,5 km, 14 KP
Kaart 1:20000, Eesti põhikaardi põhjal, üsna täpne.
Kaardile vaadates moodustus kõikide punktide äravõtmiseks loogiline ring, otsustasimegi seda ringi pidi minna ja vajadusel siis punkte vahele jätta. Aega oli 4 tundi.
Kuna kaart oli täpne, siis oli navigeerimine lähedasem tavaorienteerumisele.
Maastik oli suures osas puutumatu loodus. Kontrastiks lätlaste võsa-matkarajale oli Eesti poolel matkarada rabas ilus laudtee, mida mööda oli lausa lust hommikuvalguses liikuda.
Peale 6. KP läbimist oli aega kulunud 2:10. Kõikide punktide läbimine oli välistatud, aga kui me poleks taha otsa jõudnud, siis oleks praegune rajaplaneering mõtetu olnud. Oma rajaplaneeringu päästmiseks rääkisime mitmel korral Elole variandist, et mina võtan ta teedel köide ja liigume teedel joostes. Lõpuks jäi Elo ka nõusse, kuigi talle tundus imelik, et mina, kes Marttil ja temal lihtsalt sabas üritan olla, nüüd kedagi vedama hakkaks. Aga kui teedel Elo köide võtsin, siis nö "ärkasin üles", väsimust polnud nagu ollagi. Kusjuures ma arvan, et kui oleksin pidanud ilma kedagi vedamata seda tempot tegema, siis ma poleks selleks psüühiliselt valmis olnud.
Elo pärast kommenteeris, et see köies olemine polnudki nii hull, aitas tempot hoida küll ja selle vedamisega käimasaamine aitas tal ka järgmisel etapil ühes rattapunktis jooksuga ära käia.
Lõpu eel lisas elamusi kobraste poolt üles paisutatud oja läbimine, sumpasime umbes minut aega jääkülmas vees, pärast seda kuuldus üksmeelset oigamist, mida põhjustas jalgade valureaktsioon nii pikalt külmas vees olemisele. Aga 1 minut jooksu ja jalad olid jälle soojad.
Kokkuvõttes jäi meil 3 punkti võtmata sellel etapil.

11. etapp, 13,0 km ja 4 KP
Kaart 1:50000, täpne
Siin oli meil valik, kas minna otse võistluskeskusesse või riskida ja võtta veel 1 punkt ära. Kuna võistluse seis oli pingeline, meie seljataga oli väikeste vahedega palju võistkondi, siis võis 1 punkt olla väga suure tähtsusega.
Otsustasime võtta punkti, mis asus natuke kaugemal, aga mis eilse kogemuse põhjal pidi asuma hea tee peal ja Elo suutis hea tee peal kiiresti sõita, plaan oli ka, et Martti vajadusel lükkab Elot aeg-ajalt.
Punkti saime hästi kätte.
Edasi jätkus head teed seni, kuni jõudsime 10 km kaugusele võistluskeskusest, siis see eile hea olnud tee oli tänu paar tundi kestnud vihmale pehmeks muutunud ja seal tuli ennast jõuga läbi suruda. Seis oli väga kriitiline. Lükata oli raske, sest igal pool olid augud ja lükkajal oli tegu, et oma ratast juhtida. Kui keskuseni oli 7 km ja aega 20 minutit, otsustasime Marttiga vaheldumisi Elole lükkamisega impulsse anda. 2 km lõpuni ja 6 minutit aega. Vahetult enne spordihoone ette jõudmist karjusin, et sekundite mäng ja hoonesse sissejooksul pange SI kaart komposteerimiseks valmis. Spordihoonesse jõudes tegime ülikiire komposteerimise ja...me jõudsime!!! Jõudsime 46 sekundit enne kontrollaega!!! Elo kukkus peale komposteerimist põrandale pikali. Avanes vaatepilt, kus põrandal lamab Elo, nägu ühtlase porikihiga kaetud, aga ta naeratas :) Õnneks polnud Elol midagi hullemat viga, lihtsalt pingutus oli seljataga ja väsimus suur.
Minul olid kah emotsioonid laes - me pingutasime ja andsime endast maksimumi ja jõudsime kontrollaega!
Elo kommenteeris, et kui me tuules sõitmise taktikat kasutasime, siis hoidis ta ühte silma lahti ja teist kinni, et kui pori ühe silma katab, siis avab teise jne, et ta ikka näeks, kuhu sõidab.
Kui Elo põrandal lamas, küsis Martti Elolt, et kas ta meiega kunagi veel seiklusspordi üritustele tuleb. Elo vastas sellele: "Arvatavasti mitte!", aga natuke lootust andis see, et ta naeratas samal ajal :)
Tulemuste avalikustamisel selgus, et olime 2. koha võistkonnale järele jõudnud, meil mõlemil 59 punkti, aga kuna meil kehvem aeg, siis jäime 3.-ks. Tagantpoolt keegi järele ei jõudnud, suurendasime kõigi lähemate jälitajatega vahet, 4. koht kogus 56 punkti. Seega polnud see üks punkt olulise tähtsusega, aga rajal olles me seda ei teadnud.

Kokkuvõttes jäin mina võistlusega väga rahule, sain sealt palju positiivseid emotsioone.