25. jaanuaril toimus treening Võrumaal Sulbis.
Aivar kirjutas oma blogis korraldajapoolse nägemuse.
Minu poolt muljekillud:
* tore oli rajale pääsemise lisaülesanne - tammelt oksa saagimine kõrgustes
* peale rattarajale startimist lagunes mul käiguvahetaja, aga perepoeg Margo ulatas kiirelt abikäe ja peagi oli esimesele käiguvahetajale puuklotsi ja mägiaivari teibiga 3. käik fikseeritud
* rattas Kristjan, vana talisupleja, otsustas ühe etapi, kus oli valida ühelt või teiseltpoolt ümbersõidu vahel, otse üle Võhandu minna, kuulu järgi oli mingil määral seal jääd olnud, aga rattaga jõe keskele jõudes kukkus sisse, ise pääses enam-vähem kuivalt kaldale, aga ratas kukkus jõkke ja ratta väljatoomiseks pidi ka ise ikkagi vette ronima...aga läbis raja täies ulatuses ja kõige kiiremini. Kristjan oli üsna imestunud, kui kuulis, et see jõgi, kus ta suples, oli Võhandu, võimalik, et teades, et see on Võhandu, poleks ta otse läinud...
* Maret haigestus enne treeningut ja seetõttu jäi treeningul osalemata
* Mina olin seekord suhteliselt nõrk, meil Aigariga kaotus Kristjanile kujunes üllatavalt suureks, tervelt tund aega, oma arust tempo väga aeglane polnud, aga kohati oli mul raskusi Aigari tempoga kaasaminekuga. Peale trenni mind siis noriti, et "mis juhtus", ilmselt tsiteeriti eelmise aasta Mareti küsimust Aigarile :)
* jooksu 7. punkt oli kõige tehnilisem punkt ja seekord ükski osalejatest seda ei leidnud, kui meie Aigariga punkti piirkonda jõudsime, siis olid seal regulaarse kammimise jäljed, peale 15 minutist otsingut helistasime Kristjanile ja saades teada, et keegi polnud punkti leidnud, tulime kah tulema
* lõpus tuli lahendada teine lisaülesanne, rajal leitud tähtedest lahenduslause kokku panna, jooksu sõna "Võrumaal" tuli hoobilt, aga rattaosas olevat kahte X-i ei suutnud kuhugi paigutada, kui Aivar andis vihje rooma numbritest, siis 5 sekundi pärast oli lahendus käes: "XXV jaanuar Võrumaal"; pärast Hellele seda lugu rääkides, ütles ta, et Aivar pidi ju andma info, et "päev kuu koht". Jah, Aivar kirjutas küll need kolm sõna meile paberile, aga ju peale trenni oli mõte nii kinni, et ei taibanud neid kolme sõna lahenduse vihjena võtta...
Lõpetuseks tänan Aivarit, Hellet ja pererahvast toreda trenni, sooja sauna ja maitsva söögi eest.
Aivari pildid
esmaspäev, 26. jaanuar 2009
neljapäev, 15. jaanuar 2009
Icebug 25h matkasport 2009: seiklusporr
Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.
Vabandus
Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!
Halb üllatus
Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.
Proloog
Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.
Esimene rattaetapp
Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.
Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.
Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.
Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.
Esimene jooksuetapp
Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.
Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.
Teine rattaetapp
Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.
Teine jooksuetapp
Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.
Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.
Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.
Esimene ja viimane suusaetapp
Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.
Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.
Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.
Kolmas jooksuetapp
Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.
Lõpp meie jaoks
Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.
Kriitika
Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.
Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.
Vabandus
Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!
Halb üllatus
Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.
Proloog
Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.
Esimene rattaetapp
Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.
Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.
Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.
Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.
Esimene jooksuetapp
Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.
Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.
Teine rattaetapp
Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.
Teine jooksuetapp
Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.
Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.
Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.
Esimene ja viimane suusaetapp
Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.
Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.
Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.
Kolmas jooksuetapp
Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.
Lõpp meie jaoks
Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.
Kriitika
Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.
Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
ICEBUG 25h matkasport 2009
Medisoft Adventure Team osales seekord koosseisus: Kaido Hallik, Leivo Sepp ja Kristjan Karabelnik.
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
Enne võistlust
Hommikul registreerumisel anti kätte legend. Legendi ääres oli kirjas ka morse. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud morse kiiresti pähe õppima - oleks kokku ehk 15 minuti jagu rajal võitu andnud.
Esimene jooks - proloog
Võistlus algas proloogiga. Alustuseks peale stardipauku spurt kaartide juurde. Andsin endast küll kõik, aga ikka jõudsin umbes 3.-4. kohale. Siia kadusid esimesed sekundid :)
Proloogiks oli 5 kohaliku objekti pildid, mis tuli kõik läbi käia. Üllatav ülesanne, ei osanudki alguses kohe midagi peale hakata. Üks pilt - vana veski oli koolimaja akna vaatest tuttav ja nii saigi see esimesena läbitud. Edasi järgnesime teistele ja saime peagi kõik objektid läbitud.
Esimene ratas
Peale proloogi saime minema 5. kohal. Kaardiks oli vana veneaegne kaart, kust võis leida aastaarve 1942, 1960, 1982. Esimesse rattapunkti oli pikk sõit. Selle käigus avastas Leivo, et tal on liiga õhuke müts peas ja vaja see soojema vastu vahetada. Järgnes see, mida ma varem elus pole näinud:
* Leivo sõidab kiilasjääl ilma käteta suurel kiirusel
* Leivo võtab sõidu peal seljast seljakoti
* Leivo võtab seljakoti kõhu peale
* Leivo avab seljakoti ja otsib sealt mütsi välja
* Leivo võtab kiivri peast
* Leivo võtab mütsi peast
* Leivo paneb teise mütsi pähe
* Leivo paneb kiivri tagasi pähe
* Leivo pakib koti tagasi kokku
* Leivo paneb koti tagasi selga
Kõrgem pilotaaž :)
Enne esimest punkti saime liidrid kätte ja kui Sixten oma ratast uurima jäi (kas oli miski probleem rattal või tahtis taktikalistel kaalutlustel Vaude ette lasta) ning kui Vaude ristmikul seisma jäi, siis saimegi esimesena esimesse rattapunkti.
Teise punkti minnes tahtsin teha halva valiku, aga 100-200 meetrise sõidu järel taipasin seda ja pöörasime ringi, Vaude ja ISC said meist mööda, aga raja peal möödusime neist taas ja järgmisse punkti jõudsime taas esimestena.
Järgnes esimene lisaülesanne - vaja lahendada morse kood ja siis köieülesanne ja majast peidetud punkt leida. Lahkusime sealt koos ISC, Vaude ja Kohtla-Järvega.
Teel kolmandasse punkti asusime taas vedama, siis Kristjan kukkus ja jäime teda järele ootama. Siis ISC asus vedama. Kuid nad peatusid ühe sihi ääres ja teised tiimid koos nendega. Meie sõtsime edasi, sõitsime suuremat teed pidi punkti lähistele ja saime taas esimestena punkti.
Edasi järgnes "pähkel"-punkt: rattapunkt soo ääres, kaardi järgi ühtegi teed lähedale ei vii, maas on paks lumi. Minu idee oli sõita kaardi järgi kõige soopoolsemat teed pidi ja vaadata, kas mõni rada läheb, kui ei lähe, siis üritada ringi sõita ja põhja poolt läheneda - kuna seal pidime tõenäoliselt uue kaardi saama, siis pidi ju korraldajad sinna kuidagi saama ja ega nad helikopteriga sinna ikka ei läinud. Aga vahepeal oli ISC kiire töö teinud - Urmo käis üksinda punktis, Sixten ja Maret olid vahepeal kaarditööd teinud ja nii said nad kiiremini minema, Kohtla-Järve nende kannul. Kui jõudsime lõunapoolse lähenemise kõige loogilisemasse kohta, siis ISC otsustas läbi lume minema hakata. Järgnesime neile, unustades esialgse plaani. Poolel teel punkti otsustas ISC kas praktilistel või taktikalistel (lasta keegi teine ette lund murdma) räätsad jalga panna, nii sattusin mina ette lund murdma. Päris hea ülesanne :) Kõik kraavikesed-tiigikesed olid nagu taevamanna - seal sai rattaga sõita. Ei mäletagi, et oleksin varem kraavide peal rattaga sõitnud... Lõpuks jõudsime oodatud järveni. Hüppasin ratta selga ja punkti poole ajama, aga järvejääl oli kohati pehmemaid kohti ja ühes sellises vajus mu esimene ratas läbi jää ning käisin rattaga üle pea, õnneks läbi jää ei kukkunud. Eleri samas ühe väiksema tiigikese peal kukkus poole küljega läbi jää vette...aga tundub, et elas selle üle...
Teine jooks
Teine jooks oli Tudu järve ümbruses rabas. Kaardiks oli udune aerofoto. Kasutati 2-ringilist hajutust. Ühe hajutuse ringi esimene punkt oli tuldud rattaloha ääres. Meile sattus kahjuks puutumatu maastik ja nii tuli Kristjanil ees rada lükata. Selles suhtes oli muidugi huvitav, et meil oli võimalus ise punkti otsida, mitte teiste jälgi pidi liikuda :) Nii oli palju seikluslikum. Esimesse punkti jõudsime väikese kaarekesega ja kohtusime punktis Vaudega. Teel teise punkti kuni suure teeni lükkas ees jälge Vaude. Teine punkt oli väga kaval punkt: legendiks "Geodeetiline punkt" ja kaardipilt punkti kohal udu mis udu :) Mööda suurt teed liikudes jõudsime matkatajani. Märkasin seal jälgi, mida pidasin rajameistri omadeks ja nii otsustasime seda rada pidi minna ja läkski õnneks, peagi olime punktis. Vaude vist ei valinud seda matkarada ja nii jäid nad meist mõnevõrra maha. Siis joostes tagasi esimese liblika lõppu.
Järgnes taas morse lahendamine. Sealt koorus välja ülesanne: näidata ette kohustuslik varustus, kui midagi on puudu, siis joostes 2 ringi ümber Tudu järve.
Meil oli kõik õnneks olemas.
Teine liblikas. Esimene punkt lihtne - mööda rattaloha punkti. Teine punkt - mööda teed, lõige, mööda teed ja sihti punkti. Tagasi libliku lõppu - kuna paar võistkonda oli ka enne otse läinud, siis otsustasime jalgu jooksmisest säästa ja liikuda rahulikumas tempos otse läbi raba. Nii tegimegi, aga ega rabas paksus lumes sumpamine eriti kergem kah polnud, kui mööda teed jooksmine... Jooksu lõpetasime teisena, Kohtla-Järvest maas 7 minutit.
Teine ratas
Esimene punkt asus järve kaldal, milleni ei läinud ühtegi teed, lähimast teest 1 km. Otsustasimegi selle lähima kohani sõita ja sealt punktis ära käia. Seal selgus, et traktorijälg läheb meile sobivas suunas. Jätsime 2 ratast maha ja liikusime punkti poole. Lugesin kaarti, jõudsime kraavini, mida pidasin enne punkti asuvaks viimaseks kraaviks - paralleelkraav kah klappis. Aga seal kus oleks kaardi järgi pidanud olema "järv lagedal", paistis mets. Seetõttu hakkas mul katus jooksma ja lokaliseerisin ennast sujuvalt üks kraav varasemas kohas olevaks. Kristjan oli 50 meetrit tagapool rahulikumalt tulemas ja kahjuks ei saanud ka tema mind korrigeerida. Siis järgnes see, mida veel mõnda aega oma õudusunenägudes näen:
* üle laia kraavi minnes vajus Leivo ühe jalaga poole reieni sisse
* sama kordasin mina
* liikusime üle lumise põllu, Leivo vedas ratast lume sees
* nägime Kohtla-Järvet, rääkisin Leivole, et seal peaks olema kraav enne punkti ja nad vist otsivad sealt ülepääsu (tegelikult sõitsid nad punktist minema)
* jõudsime kraavini, mis pidi minu "uue, ootamatust metsast, tingitud tõlgenduse" põhjal olema kraav enne punkti, aga mitte miski ei klappinud, Kristjan jõudis siis kah järele ja vaatasime Kohtla-Järve rattajälgi ja siis selguski, et rajameister oli mind sellel etapil 1:0 võitnud. Liikusime nüüd tagasi punkti, viga kuni 15 minutit pluss moraali langus...
Teise punkti saime ilusasti kätte.
Kolmandasse punkti minekul toimus muutus inimeste väsimusastmes. Kristjan, kes oli rulli glükoosi ära söönud oli väga reipaks muutunud, Leivo kurtis, et kas ära söödud kergelt halvaks läinud koogi või mingil muul põhjuse tunneb ennast energiast tühjana... Aga tempo jäi meil enam-vähem samaks.
Kolmas jooks
Vahetusalas saime teada, et vahe Kohtla-Järvega 26 minutit.
Seejärel taas morse lahendamine - vajadusel võis võtta varustuskotist varustust. ISC ja Vaude jõudsid kohale kohe peale meid. ISC otsustas räätsad maha jätta. Maret pärast kommenteeris, et räätsad olid mõtetud, nendega liikus aeglasemalt, see oli pigem ukerdamine. Kasutasid ainult üks kord, eelpoolmainitud rattaetpil.
Vaude otsustas varustust mitte võtta ja nii said nad enne meid minema.
Esimene punkt - taas morse ja seejärel tõukekelguga sõitmine.
Teine punkt - probleemideta.
Kolmas punkt - see oli punkt, kus kõik 4 esimest võistkonda - Kohtla-Järve, Vaude, meie ja ISC kokku said. Kohtla-Järve oli kõik ümbruskonna künkad ja künkakesed läbi käinud, aga punkti polnud leidnud. Tulime piirkonda kõrgema künka pealt. Kristjan ütles, et selle künka peal võikski punkt olla. Ütlesin, et läheks siis vaataks künka peal edasi, kui siin pole, ehk on edasipool siin kõrgema valli peal. Kristjan ütles, et pole mõtet, kellegi jäljed läksid sinna ja kuna mõlemad võistkonnad on siin, järelikult seal ei saa punkt olla. Nii ühinesime Kohtla-Järve ja Vaudega madalamate küngaste kammimisel - mul ei õnnestunud leida ühtegi küngast, kus jälgi poleks olnud. Peagi laekus ka ISC. Kristjan tegi ettepaneku jõe käänakust suund võtta. Peagi olime jõe käänakus ja sealt minnes jõudsimegi peagi punkti. Vaude oli vahepeal ära kadunud - nad olid esimesena punkti kätte saanud. Punkt oli ikkagi selle kõrgema valli peal. Tiit Pekk pärast kommenteeris, et tema viga: käis seal vaatamas, aga tähis oli puu taga, et algaja viga...
Neljas punkt - peagi jõudsid ISC ja Kohtla-Järve meile järele. Liikusime koos. Mingi hetk sattus ISC esimesena liikuma, siis ühe ristuva tee peale jõudes otsustasid nad korraks istuda ja jalgu puhata - see võis olla taktikaline lüke, lasta keegi teine ette lumme esimesi jälgi tegema.
Punkti piirkonnas otsustas Kristjan, et las teised lähevad ees, läheme meie oma teed pidi. Seekord õnnestus eespoololijatel siiski punkt veatult leida ja said 100 meetri jagu meist ette.
Edasi suusatamise algusse.
Suusatamine
Suusatamises luges kaarti Kristjan. Esimese etapiga tuli kerge viga, aga edasi oli väga hea töö. Kuidas küll suutis Kristjan täiel kiirusel liikudes veatult kaarti lugeda...
Meie tüüpiline liikumisviis: Kristjan läks hüpates uisusammuga mäest üles, Leivo sõitis teisena, poole mäe peal läks üks käsi korraga tõukab stiilile, mille peale mina ohkasin kergendatult, väga maha ei jäägi...
Väga meeldiv oli vee keema ajamise punkt, mille rosinaks olid puljongikuubikud, mis meile anti sinna sisse panekuks - oh kui hea see puljong maitses.
Juhtus ka väike õnnetus - kogemata läksid meil vahetusse 6. ja 9. punkt. Liblika lõpus 7. punktis avastasime seda ja nii tuli meil tagasi minna ja õige punkt võtta ja uuesti liblika lõppu tulla. Leivo oma kella järgi vaatas, et kaotust sellega ehk 15 minutit või pisut peale. Kannatas ka moraal pisut, aga keegi ei virisenud ja jätkasime rahulikult raja läbimist.
Neljas jooks
Suusa lõpus saime teada, et kaotus liidritele tund. Taas morse ja siis jooksma - seekord küll kõndisime, kuna Kristjani põlved ei kannatanud jooksmist. Samas see kiirkõnni tempo, mida Leivo ees tegi, ei jäänud eriti jooksutempole alla.
Otsimist oli pisut esimese punktiga, väga hea seiklusspordile kohane punktikoht rajameistri poolt - 1:50000 kaardil kajastamata väike küngas, tähis risu taga.
Kolmas ratas
Jooksu lõppu jõudes oli lisaülesanne - matemaatikaülesannete lahendamine. Olin kindel, et ühtegi viga ei saanud tulla, aga siiski saime 4 trahvi. Trahviks oli seekord puuketaste saagimine. Kuna meid hoiatati, et iga viga on raske tagajärjega, siis oleks pidanud kõik kolmekesi kõik ülesanded lahendama ja nii kindlustama, et õiged vastused saavad ja ühtegi hooletusviga pole. Korra hakkas mul ka halb, iiveldas ja hakkasin luksuma ja vappekülm tuli. Aga siis panin varustuskastist kuiva särgi selga ja mõne aja pärast oli kõik jälle OK.
Saagimise töö tegid põhiliselt Leivo ja Kristjan. Mina märkisin punktid kaardile ja planeerisin rada - kirjutasin teepikkuste kaupa välja, kui pikalt ühe või teise ristini sõita vaja, et vältida viimasel etapil eksimusi.
Ülesannete lahendamine, puusaagimine/raja planeerimine ja varustuse võtmine võttis meil üllatavalt kaua, olime seal Leivo kella järgi lausa 1:20. Kui oleksime esikoha konkurentsis olnud, võib-olla oleks siis kiiremini läinud...
Esimene punkt oli "hoone (otsi)". Esimesed tiimid (kas rajameister oli sinna esimestele ka pettejäljed ette teinud?) olid jäljed järsaku all oleva saunani teinud, loomulikult läksime ka meie õnge ja müttasime seal sauna juures ja Leivo tiris ratast tihnikuga järsakust alla-üles. Kui punkti isegi korstnast ei leidnud, siis otsustasime edasi minna, kus olid ka suuremad hooned. Teiste jälgede järgi läksin otsejoones õige hoone õigesse ruumi ja komposteerisin.
Teise punkti saime veatult kätte, aga kohati tuli rattaga sõitmise asemel seda käekõrval ajada. Ainult rattas tehniliselt tugev Leivo suutis suure osa teest ratta seljas läbida.
Viimane punkt oli järjekordne rosin rajameistrilt.
Otsustasime minna kõige otsemat väikest teed pidi ja see osutus õigeks sammuks - tee oli olemas ja hästi sõidetav. Punkt asus vaatetorni tipus. Ratta ülesviimisel viimasest vahest läbimahtumiseks võttis Leivo esiratta alt ära ja alla lasi ratta kiiresti köiega.
Sellel etapil otsustati ka esimeste kohtade saatus. Sama tee, mis meie, oli valinud esikolmikust ainult ISC, kes oli liidrist Kohtla-Järvest vahetusalas poole tunniga taga. Aga ümbersõit osutus kaotuseks. Maret kommenteeris viimasest punktist finišisse liikumist järgmiselt: punkti juures nägime küll, et kellegi jälgi pole, aga jätkasime rahulikult liikumist. Siis järsku tulid tuled vastu ja siis hakkas kiire... Viimane lõik oli eriti libe - kiilasjääl oli tekkinud sula tõttu veekirme peal - parim, mis olla saab. Maret siis mingi hetk küsis Sixtenilt, et kas tulesid paistab tagant. Sixten hakkas vaatama ja kukkus ja selle peale kukkus ka Maret...
Mulle see viimane lõik meeldis, oli lahe sõita oma neljarealise naelkummiga, ratas kohati all küll tantsis, kuid kui tähelepanelik olid, siis kukkumist karta ei olnud - nautisin seda täiega.
Finišis ootas meid soe vastuvõtt, saun, söök ja autasustamine. Rada oli väga hea. Olin pisut skeptiline, kui Tiit ütles lisainfos "usun, et rada sai huvitav", aga nüüd tean, kui Tiit veel nii ütleb, siis tuleb kohal olla...
Kokkuvõtteks
Tänan tiimikaaslasi Leivot ja Kristjanit hea, abivalmis ja sõbraliku seltskonna eest.
Olen saanud siit ja sealtpoolt kriitikat, et oli vale samm alguses juhtima ronida, oleks pidanud teiste sabas liikuma. Jah, kui liikuda iga hinna eest ISC Adventure Team sabas, siis seniste tulemuste alusel saaks kas 1. või 2. koha, oleneb kui kiire lõpuspurt tuleks, aga mis seiklussport see oleks...
Pealegi oli teada, et teised esiotsa võistkonnad on tugevad suusatajad ja konkurentsis püsimiseks oleks ainus võimalus olnud eest ära saada ja suusatamise ajaks maksimaalne edu saavutada...
Kokkuvõtteks veelkord suur tänu rajameistrile suurepärase raja eest!
Isegi Minn ütles, et rada oli hea, kuigi mööndusega, et eelviimasesse punkti kilomeeter edasi ja kilomeeter tagasi mööda sõidetamatut teed sõita oli mõtetu ja selle eest annaks rajameistrile peksa.
Ja lõpetuseks suur tänu Marttile, kes meid turvaliselt Tudule ja tagasi koju transportis ning kohapeal toetas.
Leivo muljed
Martti pildid
Tulemused
Tellimine:
Postitused (Atom)