Icebug 25h matkasport 2009: seiklusporr

Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.

Vabandus

Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!

Halb üllatus

Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.

Proloog

Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.

Esimene rattaetapp

Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.

Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.

Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.

Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.

Esimene jooksuetapp

Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.

Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.

Teine rattaetapp

Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.

Teine jooksuetapp

Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.

Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.

Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.

Esimene ja viimane suusaetapp

Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.

Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.

Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.

Kolmas jooksuetapp

Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.

Lõpp meie jaoks

Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.

Kriitika

Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.

Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.