...
17. (Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel) 253 23:13:59 MO.
...
Ambitsioonid olid suured. Oli ka põhjust, sest olime neid aasta aega kasvatanud. Omakorda lisas õli tulle korraldajate poolne eelinfo, et "Tippvõistkondadel on võimalik püüda võtta kõiki punkte, kuid see on väga raske. Siiski võib uskuda, et võitja tulemus saab olema küllalt maksimumi lähedane." Ühesõnaga läksime rajaplaneerimisega alt - liigne optimism on kurjast.
Eelmisel aastal Lätis 24h EM-il planeerisime me umbes 90km raja, mis küll kahjuks ei realiseerunud, kuna lihtsalt lagunesime rajal ära. Sel aastal olime aga tugevad ning nii planeerisimegi esialgu sisse kõik punktid. Rada sai kaardi peal 137 linnulennukilomeetrit pikk. Liiga pikk, aga mitte võimatult. Arvestades, et hiljuti suutsime läbida umbes 40 linnulennukilomeetrit 6 tunniga ning varasematel TAOK rogainidel pole 40 km läbimine 8h midagi märkimisväärset, sai visatud kaardi keskel olev soo välja ning sirgestasime alumist paremat nurka nii, et ikkagi säiliks võimalus sealolevaid suuri punkte noppida. Panime paika ka maamärgi, et kui me jõuame umbes 7 tunniga punkti 70 (so u 37 km), siis on lootust rada planeeringupäraselt läbida.
Kell 12:00 me oma unistuste täitmisega pihta hakkasimegi. Algus läks suht kenasti, kuid punktide 92-74 vahelisel lõigul sattusime osalema teleportatsiooni pilootprojekti ning 10 minuti jooksul paikneda kaardil 800 meetri raadiuses 6 erinevas kohas ja lõppkokkuvõttes ikka leida end sealt, kuhu me tegelikult minna tahtsime. Maastik oli lihtsalt rõve ning mulle meenus, miks mulle Otepää kolmapäevakute ei meeldi käia. Tempo oli iseenesest suht normaalne ning punkti 70 jõudsime me kell 19:18:14 (7:18:14), mis iseenesest oli vägagi positiivne, kuid tegelikkuses jõudis meile kohale, et me ei suuda oma planeeritud rada täielikult ellu viia. Iseasi muidugi, kas me seda endale tunnistada tahtsime.
Tankisime end WP7 ning liikusime edasi nüüd siis juba lambivalgel. Enne punkti 90 tabas Kaidot rambipalavik, kui meie järeltulnud võistkond ütles: "Oo, meie ees lähevad vist profid! Nende järgi minnes jõuame kohe punkti.". Mnjah, lõpuks me selle punkti ikka üles leidsime, kahjuks küll ilma sabata.
71-66-82 oli vastik asfaldi etapp ja kohe üldse ei tahtnud enam joosta. Järgnevad soos müttamised tundusid lausa taeva õnnistusena. WP4 jõudsime natuke peale südaööd. Järjekordne tankimine ja sealolnud tiimiga 188 sai arutatud 31, 45, 80 võtmise strateegiaid ning leitud, et parim lahendus on 45-31-80. Sellel etapil muutus Kaido samm nii mehiseks, et suisa hale vaadata. Nii saigi talle üks valuvaigisti sisse suratud, mis peale tema liikumisviis jälle esteetiliseks muutus. Mina oma suures õeluses muidugi filosofeerisin valuvaigistite teemal, mille tulemusena Kaido ei julgenud enam edaspidisel rajal valuvaigisteid võtta ning on kaheldav, kas ta seda üldse enam kunagi võistlustel teeb.
Punktis 65 (03:17:43) tegime esimese raja lühendamise, jätsime välja punkti 86. Punktiks 67 (05:03:48) oli Marttil talla all mingi jama toimund, kas vill purunend või krimpsus nahk lõhenend, igastahes tõmbasime jooksmisele kriipsu peale. Järgmises punktis 83 (05:40:16) pani Martti endale soojapesutopi selga ning ülejärgmises 68 (06:14:26) ajasime me Kaidoga endale windstopperjakid selga. No, ikka siga külm oli. See oli ka aeg, kus Martti tahtis sauna, Aigar vanni ning Kaido igatses suitsuvorsti.
WP2 meil tankimise vajadust ei olnud, seega viskasime seal lihtsalt prügi minema. Edasiminek punkti 85 oli täielik piin, mingi kilomeeter mööda märga ja pehmet sood. 1:20 siia etapile magama panna - kas see oli seda väärt?
Lõpp läks juba ladusalt ning enne viimase punkti 23 võtmist läksid navgaatorid oma vahel tülli, kuna ei suutnud ära otsustada, kumb neist on ilusam.
Mingi tund jäi meil kokkuvõttes aega üle, kuid kas me oleks suutnud selle tunniga rajal ühe punkti veel võtta (nt 49 või 86), see jääbki igaveseks vastuseta.
Kuigi finishis olime ühelmeelel, et see on viimane 24h rogain, kus osaleda. Siis mina ootan nüüd juba põnevusega 15.-16.08. 2009 Lapimaal toimuvaid 24h rogaini Euroopa meistrivõistlusi.
4 kommentaari:
86 või 49 oleks me kindlasti ära võtta jõudnud. Kõige õigem oleks olnud aga 58 ära jätta ja peale 68 ütitada võtta 62-78-85-55-94-77-72... Oleks saanud suhteliselt palju kasutada teid sihte ja radu ning poleks nii pikalt rabas müttama pidanud. Samas rajal ma küll nii ei mõelnud. Ja sauna tahtsin ma juba enne 68-dat punkti. 68 punnis mõtlesin ma ainult sellele, kuidas ma "karu saaks ära tapetud" ja sellest, kuidas me lõpuni läheme oli too hetk küll jumala savi. Mis lõppu puutub, siis Kaido oli raudselt ilusam(vähemalt tema kõnnak oli palju graatsilisem), aga mina polnud põhimõtteliselt nõus enam ühestki ülearusest künkast üle ronima.
Rajal tarbisin:
~7L spordijooki(3L esimese 7 tunniga).
7 - 75g Enduro geeli
6 - 25ml Turbosnacki
5 - kahepoolset võileiba
3 - CORNY 50g müslibatooni
1 - pakk väikseid Marsi shokolade(family pack)
peoga väikseid valgeid Ibumaxi kommikesi
Veel tassisin kaasas, aga ei tarbinud:
9 - 75g Enduro geeli
1 - 25ml Turbosnacki
1 - CORNY 50g müslibatooni
3L jagu spordijoogi pulbrit
2 paari sokke
tagavaralamp
Uskumatu, et teie kogemuse juures ei suutnud kohe alguses reaalselt ära hinnata rajainspektori prognoosiämbrit. Meile oli küll kohe selge, et mitte ükski võistkond ei võta kõike punkte ära.
Me tegime takistusterohket maastikku nähes plaani ca 106km peale (Lätis läbisime 100km, Reha-Klementson Nõval näiteks 124km).
Aga kui mõõtsin meie tegelikult läbitud teekonna OCADis ära, sain 122,5km (!), mis tegi 134% (!!) linnulennulisest pikkusest (91,4km). Usun, et nii suure lisa%-ga maastikku annab Eestis otsida. Põhjuseks eelkõige veetakistused (meie näiteks üle põlve/reie vette ei läinud).
Martti, sul oli ikka väga palju toitu kaasas. Liigne kaal.
Aga miks ühegi pildi peal Aigarit ei ole? Ei meeldi endale või?
On olemas väljend "tabamatu ilu", mida võiks siis antud juhul kasutada.
Postita kommentaar