11. Tartu Rattamaraton

oma teisele rattamaratonile startisin numbriga 761. Aeg tuli eelmse aastaga võrreldes 8.35 parem, aga koht pea 200 kohta kehvem. Ka maraton ise kujunes mulle tunduvalt raskemaks, kui eelmise aasta maraton. Esimesed kilomeetrid oli pulss laes ja sõitu ilmestas see, et laskumistel möödusin mina eessõitjatest, aga tõusidel jälle vastupidi. ~7km sõidu järel läksin ühte vasakkurvi väliskurvist ja liiga suure hooga. Ratas hakkas lahtise kruusa peal libisema ja panin seal korralikult külje maha. See ei jäänud mu ainsaks kukkumisesks, sest ühel laskumisel jäin natu pidurdamisega hiljaks ja eesõitjale otsasõidu vältimiseks võtsin temast paremale poole ja hõikasin talle ka veel et olen paremal, sest minu esiratas ja tema taguratas olid kõrvuti. Samal hetkel keeras eesõitja aga suhteliselt äkki paremale, võtsin veel nii raja äärde kui sain, aga õnnetuseks jäi minu ratta sarv rajaäärse lepa taha ja nii me kahekesi seal ühe korraliku käna panime.

Ande tp-s närisin natuke müslit ja otsustasin, et võtan tempo natu vaiksemaks, sest pulss oli esimesed tund aega suht laes olnud. Vahetult peale Ande tp-d sõitsin natuke aega Eskoga koos, aga mingi hetk kadus ta sabast ära.

Umbes 2,5 h sõidu järel hakkas väsimus peale tulema ja põrguvalu tegi mulle ka selg. Kui kruusateel veel suutsin miskitmoodi liikuda, siis metsavaheliset lõigud olid mulle tõeliseks piinaks. Mõned kilomeetrid enne Palut läks must mööda Kristjan. Küsisin, et kuhu tal nii kiire on. Kritjan pakkus, et võib natuke minuga koos sõita, aga kuna mu tempo oli too hetk suht mannetu, siis ütlesin, et ta grupiga kaasa läheks. Tõusin korra ka ise sadulast, et grupile järgi võtta, aga jalad hakkasid väga imelikke liigutusi tegema. Algul ei saand aru, et mis värk, aga siis taipasin, et tegu krampidega. Muuseas see oli mul esmakordne juhtum, kui jalad krampi kiskuma hakkasid. Seepeale istusin ruttu sadulasse tagasi ja väntasin rahulikult edasi. Kui Palu metsade vahelt välja kruusateele saime läks mul jälle kergemaks ja Hellenurmest finishini suutsin isegi natuke pingutada.

Finishikell näitas ajaks 3:55:13 ja see andis 972. koha.

Finishis oli selg nii kange, et esimesed 15 minutit suutsin seista vaid tikksirgelt ja ei olnud võimeline isegi oma varbaid vaatama, mingist kummardamisest rääkimata. Peale mõningast selja masseerimist ja venitamist sain kuidagi liikuma ja käisin lasin meditsiinitelgis oma haavad ära puhastada. Seal tuvastati, et 2 kukkumise tagajärjel olid mul lõhki põlv, küünarnuk ja pöial. Korralikult marraskil olid puus ja sinine ja marraskil oli ka õlg.

Vaatasin järgi, et olin ratast ka muidugi suht kasinalt maratonieelsetel kuudel sõitnud. Augustis 4x kokku ~145km( +270km LATVIA ADVENTURE RAID-il ) ja septembris 3x kokku ~56km.

Eks siis järgmisel aastal peab rattasõitu enne maratoni natu tõsisemalt võtma.