Mõnus rahulik rogain Karepal

Hoolimata sellest, et eelmisel nädalavahetusel XT-sügisseiklusel tundsin kerget väsimust nädal varem Lätis tehtud 8h xRace-st ja sellele järgmisel päeval otsa tehtud Tartu Rattamaratonist võtsin ikkagi XT-sügisseiklusele järgnenud pühapäeval lahti TAOK rogaini kodulehe plaaniga uurida, et kaua Karepa rogainile registreerida saab. Paraku vaatas registreerimise alt vastu teade, et registreerimine on lõppenud osalejate piirarvu täitumise tõttu. Nädala jooksul käisin aeg-ajalt rogaini foorumist sirvimas lootes, et ehk otsib keegi rogainile kaaslast. Paraku ei tundnud keegi kaaslasest puudust ja nii olingi juba leppinud mõttega, et seekordne rogain jääb mul vahele...

Reede hommikul aga helistas Ets ja teatas, et otsib Rogainile kaaslast, kuna Jürjo oli haigeks jäänud. Võtsin mõne hetke mõtlemisaega ja ütlesin, et kui ta kedagi teist ei leia, siis olen valmis tulema, aga sellisel juhul tahaks vaiksemalt joosta ja ta peab arvestama võimalusega, et mul hakkab jalg ~2 tunnise jooksu järel valutama. Nimelt teeb mulle juba pikemat aega muret reie siseküljel paiknev lihas või kõõlus, mis muutub väga valusaks ~2 tunnise jooksu järel. Igal kõrgemal jalatõstel või äkilisel liigutusel lööb sisse terav valu. Seiklustel, kus jooksu vahele saab ka ratta või kanuuga sõita pole hullu, aga ainult joostes muutub jalg nii valusaks, et sisuliselt pole juba väga pikka aega ühtegi üle 1,5h jooksuotsa teinud. Ets oli sellega nõus ja nii saigi laupäeva varahommikul suund Karepa poole võetud.

Kuna meil polnud plaanis väga kihutama minna, siis oli ka raja planeerimine mõnevõrra lihtsam, sest võis niiöelda loogiliselt rajalt kõrvale jäävaid punkte ära jätta. Otsustasime algul minna itta ja seejärel vaadata 54 ja 43 punkti vahele jäänud joogipunktis, et kuidas olukord on ja kummalt poolt lennuvälja tagasi keskuse poole suundume. Ida poolt jätsime välja punkti 37 ja esialgu ka lahtiseks selle, et kummas järjekorras võtta punktid 55 ja 56. Umbkaudu sai ära mõõdetud ka punktide 22-41-32-25-31-50-30-40-21-20-F linnulennuline vahemaa, et joogipunktis oleks lihtsam otsustada, kust finiši poole suunduda.

Kuidagi läks jälle nii, et starti jõudmisega läks kiireks. Ets läks SI-d nullima ja mina andsin ära auto võtmed ja suundusin stardi poole, kui äkki avastasin, et midagi oleks nagu puudu. See midagi oli kaart :-) Kuna stardini oli aega ~2 minutit, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks ainult Etsi kaardiga, aga õnneks see mõtteks jäigi. Sain võtmed tagasi ja kui oma kaardi autost kätte olin saanud saabus joostes Ets, kes teatas, et SI on veel nullimata ja arvas, et võiks ikka tema kaardi ka võtta :-) Starti jõudsime selliselt, et siis kui pauk käis nullis Ets parajasti SI-d.

Mis raja läbimist puudutab, siis teedel ja sihtidel jooksime mõnusa rahuliku tempoga ja metsas ja risusemates kohtades pigem kõndisime. Vigu selle tempo pealt teha ei osanud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid mõned teevalikud, mis polnud ilmselt kõige kiiremad(näiteks minek 38-48 üle silla ja siis alt jõe äärt pidi). Kui meie 48 punkti jõudsime, siis oli see veel vale koha peal. Õiges punkti kohas, kus oli tokk koos valge lindiga, seisis üks väga nõutu näoga tütarlaps, kes teatas, et vähemalt 3 tiimi otsib siin seda punkti ja tema on juba mitu korda all orus ka käinud. Ütlesime talle, et see on kindlasti õige koht ja et meie läheme edasi. Igaks juhuks jooksin veel korra vaatama, et ega äkki on punkti pandud teisele poole orgu, aga kuna päris nõlvani välja ei läinud, siis ei näinud ka seal punkti. Omaette elamus oli 39-58 lõpu minek otse. Ets arvas, et võiks küll sihi kaudu ringi joosta, aga see oli suht lühike lõik ja kuna olime sinnamaani jooksnud praktiliselt ainult teid ja radu pidi, siis tahtsin näha, et millise läbitavusega see mets on. Algus polnud hullu, aga mingi lõik keskel oli küll selline tuulemurd, mida just igapäev ei näe. Seal tuulemurrus õnnestus ~2,5 meetri kõrgusel maapinnaga paralleelselt kulgevaid männi tüvesid pidi jalutada. Mis raja lõpuosa puudutab, siis joogipunktis kaarti vaadates tundus, et peale 43-dat punkti peaks ajaliselt olema võimalik võtta 24-34-53-23-22 ja siis edasi nii nagu algne variant oli. Kuna see aga oleks tähendanud, et lõpus võib olla vaja kiiremat jooksusammu teha ja võib-olla ka mõni kahene punkt ära jätta, siis üksmeelselt loobusime sellest võimalusest ja suundusime läbi 33-da punkti finiši poole.



Arvestades üle jäänud aega ja rahuliku tempot oli 16. koht mulle isegi kerge üllatus. Tagantjärgi arvan siiski, et sama tempoga liikudes oleks meil peale 43 punki olnud täitsa reaalne võtta punktid 24-34-53-23-22 ehk siis +9 punkti, aga see oleks olnud selle tempo juures, millega liikusime ka maksimum.

Jalg pidas üle ootuste hästi vastu. Hakkas korra kergelt valu tegema peale 46-dat punkti raiesmikul turnides(~2:30 oli selleks ajaks meil läbitud), aga õnneks läks peale valuvaigisti sisse võtmist asi paremaks ja sai kenasti edasi liikuda.

Läbisime ~57 km ja kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin päevaga igati rahule ning vahelduseks oli väga mõnus ka vaiksema tempoga liikuda. Suured tänud Ets-ile kutse eest ja õnnitlused võitjatele.

Tulemused
Meie punktide läbimise ajad

Medi ja soft rogainil

Laupäeval 2. oktoobril toimus Põlvamaal selle aastane Rogain. Algselt olin kirjas Kaidoga, aga kuna nädala alguses helistas Kaido ja teatas, et istub rohkem kui 38 ºC palavikuga kodus teki all, siis tuli uut kaaslast otsima hakata. Sirvisin siis osalejate nimekirja läbi. Kuna ei leidnud sealt Makut, kes Suunto Gamesil oli rääkinud, et läheb ilmselt perega, siis saigi talle helistatud ja kaaslase mure lahenes.

Raja planeering läks suhteliselt libedalt. Eelinfo ütles, et võitjad võtavad suure tõenäosusega kõik punktid. Kuna meie seekord ennast võitjaks ei pidanud, siis arvestasime, et võime mõne punkti, mis kehva kohta jääb julgelt vahele jätta. Üldjoontes panime raja paika. Lahtiseks jätsime vaid lõpuosa ja selle pidime otsustama raja peal sõltuvalt ajast.

Alustasime rahulikult, aga sellest hoolimata hakkas Makul juba enne esimest punkti palav. Seni kuni mina punkti võtsin pakis Maku jope kotti. Kaart oli hea ja punktide läbimisega probleeme ei tekkinud. Suhteliselt ruttu hakkas mulle tunduma, et Makul pole just kõige kergem. Kui olime rajal olnud natuke alla kahe tunni hakkas mulle kergelt valu tegema sama reie sisekülje lihas, mille tõttu ei saanud eelmisel talvel päris pikalt trenni teha. Peale ibumaksi tableti andis valu natuke järgi. 46 punkti juurde minnes arvas vahepeal kehva enesetunnet kurtnud Maku, et ta läheb käib selles punktis ise ära. Kuna seal oli vaja meil teha väike edasi tagasi jooks, siis otsustasin mina natuke oma valutavat lihast venitada, aga meile vastu tulnud Kiirrongi Assar tegi kohe märkuse, et olen kaaslesest päris kaugel. Võtsin siis jalad kõhu alt välja ja jooksin Makule järgi. Tiksusime vaikselt edasi, aga umbes 2,5h peale starti teatas näost valge Maku, et tal on kahju, aga täna pole tema päev ja tal on ikka väga kehva.

Arutasime, siis natuke, et mida teha. Kuna Maku ütles, et ei saa nagunii enne finishit ära minna, siis polnud nagu erilist pointi otsa finishi poole ka keerata. Otsustasime rahulikult edasi jalutada ja juhul kui Maku enesetunne paranema peaks siis ka sörkima. Maku teatas, et ma võin vabalt kõigile öelda, et mina olin seekord medi ja tema oli soft :-) Jalutasime vaikselt edasi ja arutasime, et kus asusid Suunto Gamesi ja Taevaskoja Xteami punktid ja kes kuidas neid võttis. Kuna seni läbitud maastik oli olnud väga kiire, siis olime kindlad, et kõik punktid võetakse ära ja Rainil ja Silveril ei tohiks väga palju üle 7 tunni aega minna.

Ei tea, kas oli see paranenud enesetunne, mõjuma hakanud valuvaigisti mõju või midagi muud aga igaljuhul kui peale 59 punkti Viivi ja Edit meist mööda jooksid, siis hakkas ka Maku taas jooksma. Võtsime päris mitmed punktid koos ja kuna Viivi mäletas, et oli Xdreami ajal 35 punkti juures kanuuga mööda kive sõitnud siis käisime korra ka jõge vaatamas, aga see oli ikka piisavalt lai ja ei kutsinud eriti ületama ja läksime siiski ringi. Kuna aega oli meil piisavalt, siis korajsime ära ka keskuse ümbruse võtmata 2-sed ja kolmesed punktid.

Kuna GPS-i varupatereid kaasas polnud, siis seekord vaid esimese 5h teekond. Lõpp oli: 32-31-53-59-41-30-35-23-24-39-27


Huvitav on see, et kuigi julgelt poole rajast kõndisime, siis täna on jalad ikkagi kanged. Valutama hakanud reie sisekülje lihas või mis iganes see on teeb ka endiselt vastikult valu. Loodetavasti ei pea nüüd jälle mitut kuud ootama, et saaks ilma valuta joosta.

Igaljuhul tulemustesse läks seekord 43. koht 112 punktiga.

Xdream Lüllemäel 31.07.2010-01.08.2010

Kuna Mihkel arvas, et ta ei pruugi peale reedest pulmakülastust laupäeval just kõige parema tervise juures olla, siis Lüllemäe Xdreamil osales seiklusporri tiim koosseisus Kristjan, Kaido ja Martti.

Võistlus ise hakkas ratta tulip-iga, mis oli lahendatud kaardifragmentidega. Tulipi pikkust (41,5km) vaadates võttis korraks küll mõtlema, aga loomulikult oli stardipaugu kõlades kohe vaja vajutama kukkuda. Kui peale esimest auringi parkla taas paistma hakkas tuli minul küll vähemalt kerge muie suule. Järgneval pikemal etapil üritasin sõidu pealt selliseid lõkse välja otsida, aga midagi silma ei jäänud ja otsustasime, et esimeses punktis teeme väikse peatuse ja uurime kaarti. Enne esimest punkti oli minul üks ärevam moment 10.-le fragmendile jõudes, kui tuli paremale pöörata. Esimese otsa rahvas oli sealt algselt miskipärast vasakule keeranud ja hakkas just risti peale tagasi jõudma. Laskusin mäest alla ligi 40 km/h kui vahetult enne mind otsustas keegi vasakult tulnutest väga rahulikult risti üle tee paremasse tee äärde sõita. Jõudsin parema raja vasaku vastu vahetada kui too sama risti üle tee sõitja uuesti tagasi vasakule keeras. Õnneks pääsesin temast vasaku teepeenra kaudu mööda ja asi piirdus vaid kerge õlgade kontaktiga. Peale esimest punkti uurisime ~3 minutit kaarti ja leidsime mitu kattuvust. Parim lõikamise koht tundus olevat hüpata 21-lt fragmendilt 33-le ja seda ka tegime. Peale teise punkti võtmist uurisime veel ~7 minutit kaarti ja saime enam vähem ennast paika ja seejärel sõitsime otse rattaralli lõppu.
Meie rattaralli teekond rogaini kaardil:


Valikus kaldusime paaril korral küll natuke ära, aga saime oma vigadest kiiresti aru. Kui meie valikut lõpetama hakkasime tuli vastu igasugu huvitavaid tiime, kes alles alustasid jooksu ja tundus, et rattaralli pole mitte kõigil nii hästi õnnestunud kui meil.

Esimeses kanuus oli hea tähtede järgi suunda hoida. Kui me 10. punkti (esimene kanuupunkt KP39) juures kaldale jõudsime ja Kristjani maha olime pannud avaldasin mina arvamust, et punkt vist jääb vasakule ja Kristjan peaks kallast pidi vasakule minema. Kristjan hakkas selle peale naerma ja ronis kanuusse tagasi. Nimelt olime me oma kanuuga randunud sisuliselt otse punkti. 13. punkti(KP42) juures hoidsime sihilikult vasakule, et vältida oja otsast möödasõitu. Kanuust välja tulle ütles Urmo, et Salomon on esimene ja oleme teisel kohal.

Kuna eraldi ratta punkt 15C tundus olema suhteliselt kehvasti sõidetavate rajakeste ja sihikeste vahel ja mina olin valmis rattaga metsas jooksma, siis sain mina punkti 15C. Kristjan võttis 15A ja Kaido 15B. Mina lähenesin punktile läänest ja rada mida pidi tulin oli küll tunduvalt parem, kui kaardi järgi võis arvata. Kokkusaamiskohta minekuks valisin edelasse suunduva sihi. Peale mõningast sihil liikumist märkasin sihilt vasakule metsa alla keeravat ATV rada, mida polnud kaardil. Kuna liivasel sihil liikuda oli kehva ja raja suund klappis ning kaarti järgi võis loota, et rada võib viia järve äärest tuleva teeni, siis otsustasin suunda jälgida ja ATV rada pidi sõita. Rada oli rattaga väga hästi sõidetav ja viiski otse 16. punkti järveni. Vahetusalasse jõudes hõikasin kohe Kristjanit ja Kaidot aga vastu ei hõiganud keegi. Jooksin vahetusala teise otsa, aga ka sealt ei hõiganud mulle keegi vastu. Sisustasin siis oma aega edasise raja uurimise ja lisaülesande juhendiga tutvumisega. ~10 minuti pärast jõudis kohale ka Kristjan. Tirisime rattad mäe otsa ja saatsin Kristjani ka lisaülesande juhendit lugema. Rattaid muudkui tuli ja tuli, aga ükski neist polnud Kaido. Ja oi-oi kui pikad need minutid mulle tundusid, mis tuli Kaidot oodata. Kaido, kes enne eraldi rattaetappi oli öelnud, et võtke kõik hästi rahulikult ja vaadake, et viga ei tee, laekus punkti ~25minutit peale mind ja ~15minutit peale Kristjanit. Kaido küsis vaid, et kaua me oodanud oleme ja teatas, et ta parem ei näita meile, kus ta ära käis.

Laevad lasime kiirelt põhja ja suundusime koridor-O etapile. Ei tea, kas pikast ootamisest või millestki muust tingituna tundus koridor-O ja sellele järgnenud ratas mulle füüsiliselt väga kerge. Koridoris tuli taas sisse paar väikest kaarekest, aga ei midagi hullu.

Rattaetapi teevalikul tagasi Aheru järve äärde valisime suuremaid või siis juba tuttavaid teid. 29 punktist (KP58) õnnestus ka esimese hooga mööda sõita. Täiesti õiges kohas tundus, et on tegu õige tee käänakuga, aga kuna legend oli tee käänak ja punkti kuskil ei paistnud, siis ei hakanud ka kinni pidama. Kui põhjapoolt punkti poole tagasi sõitsime, siis oli ka selge, miks esmalt punkt märkamata jäi. Nimelt asus punkt lõuna poolt lähenenute jaoks täpselt põõsa taga ja kui just üle õla tagasi ei vaadanud, siis seda ka ei märganud. 30-st punktist tagasi sõites tulid meile vastu Suusa Jüngrid ja hinnanguliselt oli vahe nendega sel hetkel 5-6 minutit.

Teise kanuu etapi esimeses punktis avastasime, et B-rada oli rajanud täiesti uue kraavi, mis viis otse punkti. Tänud neile selle eest. 32-st 33-sse liikudes arvutas Kristjan, et meie edu Suusa Jüngrite ees peaks olema kasvanud ja see peaks olema kindlasti üle 15 minuti. Kui Kristjan peale 33-s punktis (KP61) komposteerimist hooga tagasi kanuusse astus oleks ta kanuu äärepealt kummuli keeranud. Kanuu kummuli minemise vältimiseks hüppas ta sellest tagasi välja. Selle äkilise liigutuse peale tõmbas aga Kaido reielihas krampi. Meie käskisime tal kohe jala sirgu ajada, mille peale Kaido väga jubedalt karjuma kukkus. Siis taipas Kristjan küsida, et kas tegu on esimese või tagumise lihasega ja loomulikult oli krampi tõmmanud esimene lihas. Kuna krambis oli esimene lihas, siis käskisime Kaidol jala nii krõnksu panna kui võimalik ja mõne hetke pärast teatas ka Kaido, et asi läks paremaks. Igaks juhuks otsisin koti põhjast välja oma viimase vedela magneesiumi ja käskisime Kaidol ka selle sisse võtta. Kusjuures see magneesium oli mul kotis justnimelt kanuus krampi kakkuvate jalgade pärast. Siiamaani pole mul joostes ja rattaga sõites praktiliselt kunagi krampe olnud, aga kanuus istun alati taga ja iga jumala kord võitlen ma kanuus jalakrampidega. Kusjuures pole vahet kuidas ma jalgu hoian. Kui meie 34 punkti poole suundusime muutus udu iga hetkega aina tihedamaks ja seetõttu hoidsime jälle teadlikult vasakule(selleks, et teisele kaldale jõudes teaksime, et punkt on meist kindlalt paremal). Kuna Kristjan ujuda ei tahtnud, siis käisime ka 35 punktis kanuuga.

Viimasel rattaetapil valisime taas suuremaid teid ja kindlamad ringisõidud. Puulehed panime kõik pihta ja suundusime tõukeratta järjekorda. Lisaülesande kohtunik ütles meile, et me Tõnisel, kes ratta järjekorras valvas, laseks aja kinni panna kui me ootama peame.

Tõukerattalt tulles ütles Urmo, et vahe järgmistega on umbes tõukeratta jagu ja nägime ka saabuvat ISC-d.

Viimasel jalgsi etapil keerasime 45-sse(KP 70) punkti minnes korra liiga vara võssi sisse ja käisime ragistasime natuke soos. Punktist välja joostes nägime, et selle soos ragistamise tulemusena on Suusa Jüngrid meist vaid paari minuti kaugusel. Foto: Fotolux

Tornist lahkudes tuli vastu ka ISC ja veidi hiljem ronisid mäkke koos Kadarbiku ja Kiirrong. Kuna jälitajad polnud kaugel ja Kristjan tahtis ajaga alla 11 tunni finišisse jõuda, siis lisasime sammu ja oleksime peaaegu 48(KP73) vahele jätnud. Õnneks Kristjan ikka märkas seda. Finišisse jõudsimegi 4-datena ja ajaga napilt alla 11 tunni. Vähem kui 5 minutit peale meid saabus ISC ja Randy oli väga üllatunud näoga, kui kuulis, et Suusa Jüngreid veel pole, sest vahetult enne lõppu olla nad Suusa Jüngreid veel enda ees näinud ja neil oli soliidne edumaa olnud. Kui Randy näitas, kus nemad rattarallil ära käisid, enne kui ennast paika said, siis arvas Kaido, et tema viga oli selle kõrval ikka väga pisike. Viimase jalgsi osa tracki pole, kuna minu GPS-i patarei arvas, et me olime ikkagi liiga aeglased ja kooles natuke peale viimase etapi esimest punkti ära.

Tulemused

Leivo kirjutab Ekstreem Adventure Teami tegemistest.

Maraton 8 tunniga

22.08.2009 toimus Paluküla maraton. Tegu polnud tavalise maratoniga, vaid orienteerumismaratoniga. Tegu polnud ka lihtsa orienteerumismaratoniga vaid orienteerumiseks tuli kasutada 38!!! aastat vana mustvalget kaarti.

Starti läksin eesmärgiga rada läbida. Arvestades seda, et olen mitmeid kordi tulutult üritanud Lauri argipäevaku raja punktide asukohti umbkaudugi põhikaardil paika saada(Vapramäe kaart on 32 aastat vana), siis tundus tegu olema suhteliselt keeruka ülesandega. Sellele 1977 aasta Vapramäe kaartile peaks jääma ka mu vanaema maja, aga lisaks punktide asukohtadele pole ma ka vanaema maja asukohta sealt üles suutnud leida :-( Ühesõnaga kartsin, et kaart on suhteliselt ebatäpne ja tegelik olukord looduses palju muutunud.

Paluküla maratoni stardis kuulsin kelleltki kuldset vihjet, et tumedad alad on lagedad. Sellest oli ka rajal mitmeid kordi abi. 38 aastat vana kaart oli tegelikkult tunduvalt parem, kui olin kartnud. Reljeef oli väga täpne, kraavid ilusti leitavad ja paljud rajad/teed alles. Hoopis teine teema oli metsa läbitavusega. Läbitavus nimelt oli tunduvalt kehvem, kui olin lootnud. Sood olid väga märjad ja metsad väga võsased. Pidevalt tuli sadade meetrite kaupa toomingavõsas ragistada või poole sääreni vees solberdada ja joosta lihtsalt polnud võimalik. Päris mitu korda keerasin lageda pealt metsa, et vältida rinnuni heinas jooksmist, aga toominga "müür" sundis mind ruttu taas heinamaa kasuks otsustama. Igaljuhul Ottase päevaku etapid läbi tumerohelise said peale seda jooksu omale tunduvalt valgema varjundi :-)

Kaartid:




Mis raja läbimisse puutub, siis kuna kaart oli vana üritasin punktidele peale minna võimalikult kindlaid orientiire pidi ja punktipiirkonda jõudes võtsin asja väga rahulikult. Punkti piirkonnas seisatasin tihti, panin ennast kaartil paika ja vaatasin, kas kuskil punkti ei paista. Kuna kohati oli kaartilt raske välja lugeda, et millisel objektil punkt täpselt asub, siis sai alati enne punkti minemist ka legendist kontrollitud, et millist objekti otsida. Kui mõned väiksemad kobistamised välja arvata, siis kuni 34 punktini(kp 63) läks suhteliselt hästi. Ei tea, kas olin mõtetega juba finishis või oli probleem milleski muus, aga igaljuhul märkasin alles kolmas kord tee pealt punktile peale tulles, et punkti küngas pole mitte soo peal vaid metsa servas ja sain ka punkti lõpuks kätte. Ka 35 punktiga(kp 64) läks aega kaotsi, sest punktist ida poole jääv teede hargnemine polnud põhimõtteliselt enam teede hargnemine vaid lihtsalt tee käänak(35 punkti minevat teed polnud enam olemas). Esimesel korral kui sealt punktile läheneda üritasin loobusin liiga vara ja keerasin ära. Teisel korral mõtlesin, et lähen suunaga pikemalt ja sain ka punktile otse pähe.

Kui ma 10 minutit enne kontrollaega(8h) finishisse jõudsin ja andmed maha loeti selgus, et olen ainuke, kes kõik punktid kätte on saanud. Igaljuhul said korraldajad kergendatult hingata, sest neil oli juba vahepeal kartus tekkinud, et võitja karikas jääb välja andmata.

Kui esimesed ja viimased etapid välja arvata, siis rajal praktiliselt kedagi ei näinud. 5.-dast punktist välja joostes nägin sinna saabuvat Heitit, kes 2 punktiga viga oli teinud. 6-dast kuni 10-da punktini jooksime suhteliselt koos Makuga ja see oli ka kõik. 10-das punktis olen olnud 10 minutit peale Viljarit ja 11. 56 sekundit enne teda, aga metsas me ei kohtunudki.

Minu teekond:




GPS-i järgi ei saanudki päris maratoni distantsi täis. Kokku tuli 40.5 km.

Tulemused Etapiajad

Oli huvitav laupäev ja eesmärk sai ka täidetud. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas sellises võsas Kivikas selle raja 1971 aastal vähem kui 4 tunniga läbi tegi. Igaljuhul tõsine respect kõigile toonastele raja läbijatele.

IX TAOK rogain 8h: seiklusporr

IX TAOK rogain 8h toimus seekord Laanemetsas laupäeval, 11.10.2008. Võistkonna "seiklusporr" moodustasid Kadri ja Aigar. Läbisime 28,263 linnulennulist kilomeetrit ajaga 07:48:07 kogudes 76 punkti. Saavutatud koht üldarvestuses 100. ning DH klassis 33.

Kuna antud üritust võib tõlgendada kui kevad-suvise võistlushooaja lõpetamist ja sügis-talvise hooaja avalööki, siis sai valitud läbimisstrateegiaks madala intensiivsusega kardiovaskulaarne tegevus.

Väljajagatud kaardihunnku lasime läbi graafiteooriast tuntud algoritmide, mille tulemusena saime teada, et kogu meie liikumine toimub seekord põhja-ida vahelises sektoris. Summeerisime veekord punktid ning hindasime Raini merevaigukarva kurvimeetriga distantsi, millest meie rahulolu ja enesekindlus ainult kasvas.

Stardiga läks enam-vähem ootuspäraselt. Seekord me küll ei startinud rohelistest kabiinidest, kuid stardipaugu kõlades ootasime me alles check-in´i ja SI-pulga numbrikontrolli. Siin kulutatud sekundite tõttu kukkusime tervelt ühe koha võrra üldarvestuses.

Terve stardieelse aja Kadri muudkui ähvardas mind, et tema läheb ikka ülimadalasageduslikku kardiot tegema, siis sinisilm nagu ma olen, panin loomulikult endale sooja jaki selga, mis päädis sellega, et teise punkti liikudes, olid mul juba jakihõlmad lahti ning kolmandasse suundumisel liikus jakk hoopis seljakotti, kuhu ta jäi võistluse lõpuni.

Nagu juba mainitud, sai esimesse punkti liigutud aeroobses tsoonis, et sealt edasi jätkata fitness tsoonis, tehes vahepeal põikeid ka esimesse, madalamaisse, tsooni. Kaardi mõõtkava oli jällegi harjumuspärasest erinev (1:30000), mistõttu oli mul terve võistluse käigus tõrkeid reaalse maastiku ja illusoorse kokku viimisel. Samas, olles võistkonnas oma ala profesionaaliga, oli minu kaardilugemine ka pigem kontrolliv ja ennasthariv kui teed juhatav. Mõnevõrra ebakindlust tekitasid kaardile kantud märgalad, kuna puudus igasugune eelaimdus nende läbitavuse suhtes. Näiteks 45-50 teele jäänud sohu oleks me otse minnes ära uppunud, kuid 44-21 vahelisest samaväärsest soost saime kuiva jalaga üle.

Tegime ka kaks märgatavat orienteerumisviga punktides 44 ja 30.

Tulime punktist 22 mööda sihti 44 poole ning sihi lõppedes võtsime suuna punkti. Kuid kuna me tulime ühest teelejäänud ristuvast sihist nii üle, et me seda ei märganud, siis tekkis meil enda paikapanemisega väike segadus, mille lahendasime lõpuks suurele teele välja minemisega ning karjääri vastas olevast sihijupist punkti liikumisega.

41-30 liikumine oli lihtsalt hooletus. Õigel sihil olles liikusime natukene põhjapoole meile olulise tipu jalamile ja liikusime sealt punkti suunas. Kuid pinnavormid olid meiejaoks pisut hoomamatud ning peale mõningast kammimist läkime tagasi sihile ning seal olevale tipule ning tulime uuesti, hoolikalt kompassiga suunda jälgides, punktile peale ning leidsimegi selle ootuspärasest kohast.

Raja lõpuosas hakkas Kadril naiselik ilumeel võimust võtma ning ta toppis mu seljakotti nii palju kasetohtu kui mahtus. Hiljem välu ületades pikiti mind kõrreliste kuivanud seemnenuttidega üle. Salamisi tänasin peakorraldajat, et tänavune rogain Põhja-Eesti pankrannikul ei toimunud, sest seda kivilasu, mis mererannast minu seljakotti oleks rännanud, ei oleks ma küll suutnud ära vedada. See on muidugi ka madala intensiivsusega kardiovaskulaarse tegevuse häda, et jääb liiga palju aega tegelemiseks kõrvaliste asjadega.

Kuna plaanipärane tegevus sai meil umbes tund enne kontrollaega punktis 24 otsa, siis sai ajaviiteks ka punkti 31 külastatud.

Rajal juhtus veel üks ebaharilik seik. Enne punkti 36 külastasime joogipunkti, kus oli mitu kanistrit veega, ja kumbki jõi ühe topistäie vett. Ega see vee maitse kiita polnud, kuid ma lugesin selle Lõuna-Eesti põhjavee omapäraks. Igastahes hakkas mul pärast joogipunkti külastust sees täiega keerama ning järgmised kuus punkti sai võetud virila näoga ja sooviga kõik põõsaalused täis ropsida. Kuna peakorraldaja oli selgesõnaliselt väljendanud, et "Hoia loodus puhtana! Sinust ei tohi loodusesse maha jääda MITTE ÜKSKI kommi- ja batoonipaber, geelituub või muu praht! Nende reeglite rikkujate vastu on korraldajad karmid.", siis ei jäänudki muud üle kui kannatada ja oodata seisukorra paranemist. Ainuüksi mõte, mida minu sees olev praht metsa all teha võib, kui ta juba rangelt kontrollitavates sisetingimustes mässab, oli hirmutav. Hetkel ma nüüd ikkagi ei teagi, kas ma sõin enne võistlust midagi kahtlast või oli sellesse joogivette kanistrist mingeid aineid eraldunud.

Kokkuvõttes võib üritusega väga rahule jääda. Õigemini võiks öelda, et ma ei ole pidanud kunagi pettuma TAOK rogainide headuses.

IX TAOK rogain, ehk kuhu kadusid 7 ja pool minutit?

Eks need minutid suuresti ikka minu taha jäid. Esimesed 2,5h oli enesetunne päris normalne. 3.-dast tunnist hakkas raskeks minema. 3,5 tunni peal vaatasin ainult, et Kaidost väga kaugele ei jääks ja kaardist polnud kohati õrna aimugi. 4.-dast tunnist alates olin suurema osa teelõike ja hästijoostavaid sihte Kaido sabas kummi otsas.

Raja läbimise kohta kirjutab Kaido ehk pikemalt, aga 3-4 minutit läks kaduma 49. punktiga. Meie tulime sinna punktist 57 ja natuke enne punkti oli looduses mitu mäeküngast, mida kaardil polnud. Lisaks ajasid meid natuke segadusse ka Marje ja Mati, kes meile seal vastu tulid ja samuti 49. punkti otsisid. See oli ka minu jaoks raskeim koht rajal. Vahetult peale 49. punkti kui me Pilvist ja Elost mööda jooksime ja mina korralikult hingeldasin arenes minu ja Elo vahel umbes järgmine dialoog:
Elo: "No kas juba väsinud?"
Martti: "hullult, jube raske on"
Elo: "aga miks sa jooksed siis...."

Etapil 28->25 jäime ühe künka peal seisma ja arutasime Kaidoga umbes 1,5-2 minutit, et kus kurat me nüüd oleme. Kaido arvas lõppuks, et tuleks veel veidi edasi minna. Kui 2 sammu edasi olime astunud nägin meist ~10m vasakul asunud punkti :-)

8-10 minuti läks kaduma etapile 36-55. Panime ajama lõunapoolse mäe lõunakülge pidi ja paika saime ennast alles mobiilimastiga lageda läänenurgas mahajäetud talu juures. Kindlasti oli veel mõningaid kohti, kus oleks kiirem olnud otse minna ja ka kohti, kus oleks olnud kiirem väike ring teed pidi, aga need olid kõige selgemad vead.

Esialgses plaanis oli meil sees ka punkt 40 ja loomulikult polnud planeeritud ka 8 tunni ületamine.

Finishis jäime Eduard Pukkoneni kaamera ette sellistena:

Tulemused ja meie rajavalik ja teekond

8. rogaini maailmameistrivõistlused 24h Ähijärvel 13.-14.09.2008

Tulemused (http://8wrc2008.rogain.ee/failid/results.htm)
...
17. (Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel) 253 23:13:59 MO.
...

Ambitsioonid olid suured. Oli ka põhjust, sest olime neid aasta aega kasvatanud. Omakorda lisas õli tulle korraldajate poolne eelinfo, et "Tippvõistkondadel on võimalik püüda võtta kõiki punkte, kuid see on väga raske. Siiski võib uskuda, et võitja tulemus saab olema küllalt maksimumi lähedane." Ühesõnaga läksime rajaplaneerimisega alt - liigne optimism on kurjast.

Eelmisel aastal Lätis 24h EM-il planeerisime me umbes 90km raja, mis küll kahjuks ei realiseerunud, kuna lihtsalt lagunesime rajal ära. Sel aastal olime aga tugevad ning nii planeerisimegi esialgu sisse kõik punktid. Rada sai kaardi peal 137 linnulennukilomeetrit pikk. Liiga pikk, aga mitte võimatult. Arvestades, et hiljuti suutsime läbida umbes 40 linnulennukilomeetrit 6 tunniga ning varasematel TAOK rogainidel pole 40 km läbimine 8h midagi märkimisväärset, sai visatud kaardi keskel olev soo välja ning sirgestasime alumist paremat nurka nii, et ikkagi säiliks võimalus sealolevaid suuri punkte noppida. Panime paika ka maamärgi, et kui me jõuame umbes 7 tunniga punkti 70 (so u 37 km), siis on lootust rada planeeringupäraselt läbida.


Kell 12:00 me oma unistuste täitmisega pihta hakkasimegi. Algus läks suht kenasti, kuid punktide 92-74 vahelisel lõigul sattusime osalema teleportatsiooni pilootprojekti ning 10 minuti jooksul paikneda kaardil 800 meetri raadiuses 6 erinevas kohas ja lõppkokkuvõttes ikka leida end sealt, kuhu me tegelikult minna tahtsime. Maastik oli lihtsalt rõve ning mulle meenus, miks mulle Otepää kolmapäevakute ei meeldi käia. Tempo oli iseenesest suht normaalne ning punkti 70 jõudsime me kell 19:18:14 (7:18:14), mis iseenesest oli vägagi positiivne, kuid tegelikkuses jõudis meile kohale, et me ei suuda oma planeeritud rada täielikult ellu viia. Iseasi muidugi, kas me seda endale tunnistada tahtsime.

Tankisime end WP7 ning liikusime edasi nüüd siis juba lambivalgel. Enne punkti 90 tabas Kaidot rambipalavik, kui meie järeltulnud võistkond ütles: "Oo, meie ees lähevad vist profid! Nende järgi minnes jõuame kohe punkti.". Mnjah, lõpuks me selle punkti ikka üles leidsime, kahjuks küll ilma sabata.

71-66-82 oli vastik asfaldi etapp ja kohe üldse ei tahtnud enam joosta. Järgnevad soos müttamised tundusid lausa taeva õnnistusena. WP4 jõudsime natuke peale südaööd. Järjekordne tankimine ja sealolnud tiimiga 188 sai arutatud 31, 45, 80 võtmise strateegiaid ning leitud, et parim lahendus on 45-31-80. Sellel etapil muutus Kaido samm nii mehiseks, et suisa hale vaadata. Nii saigi talle üks valuvaigisti sisse suratud, mis peale tema liikumisviis jälle esteetiliseks muutus. Mina oma suures õeluses muidugi filosofeerisin valuvaigistite teemal, mille tulemusena Kaido ei julgenud enam edaspidisel rajal valuvaigisteid võtta ning on kaheldav, kas ta seda üldse enam kunagi võistlustel teeb.

Punktis 65 (03:17:43) tegime esimese raja lühendamise, jätsime välja punkti 86. Punktiks 67 (05:03:48) oli Marttil talla all mingi jama toimund, kas vill purunend või krimpsus nahk lõhenend, igastahes tõmbasime jooksmisele kriipsu peale. Järgmises punktis 83 (05:40:16) pani Martti endale soojapesutopi selga ning ülejärgmises 68 (06:14:26) ajasime me Kaidoga endale windstopperjakid selga. No, ikka siga külm oli. See oli ka aeg, kus Martti tahtis sauna, Aigar vanni ning Kaido igatses suitsuvorsti.

WP2 meil tankimise vajadust ei olnud, seega viskasime seal lihtsalt prügi minema. Edasiminek punkti 85 oli täielik piin, mingi kilomeeter mööda märga ja pehmet sood. 1:20 siia etapile magama panna - kas see oli seda väärt?

Lõpp läks juba ladusalt ning enne viimase punkti 23 võtmist läksid navgaatorid oma vahel tülli, kuna ei suutnud ära otsustada, kumb neist on ilusam.

Mingi tund jäi meil kokkuvõttes aega üle, kuid kas me oleks suutnud selle tunniga rajal ühe punkti veel võtta (nt 49 või 86), see jääbki igaveseks vastuseta.

Kuigi finishis olime ühelmeelel, et see on viimane 24h rogain, kus osaleda. Siis mina ootan nüüd juba põnevusega 15.-16.08. 2009 Lapimaal toimuvaid 24h rogaini Euroopa meistrivõistlusi.

Kõrvemaa rogain 8h 17.08.2008 (OK Orion)

Eelkõige oli sooviks harjutada rajaplaneerimist ning püüda kokkulepitut realiseerida, vajadusel tehes rajal strateegilisi otsuseid. (Kahjuks seda vajadust ei tulnud.)

Eelinfona jagatud kaardimaterjali põhjal oli teada, et antud piirkonnas on mõningaid soid, kuid kell 10:00 kätte antud kaart oli ikka täiega beebisinine, mis tekitas küsitavusi nii maastiku läbitavuse kui ka läbitavuse kiiruse osas. Seega püüdsime planeerimisel maksimaalselt ära kasutada seda vähest kuiva maad, mida meile kaardi peal lubati. Kuna ka mõõtkava oli harjumuspärasest väiksem (1:17500), siis sai otsutatud, et võtame ära kõik punktid. Linnulennult sai teekonna pikkuseks 40,116 km, mis on Eesti maastikel pigem vähe kui palju 8-tunnise kontrollaja kohta. Kuid kunagi ei või teada - sood on vägagi salakavalad.

Vahetult enne starti käis ka Urmo Liblik võistkonnast "Evli + SK XDream" meiega jutustamas ning rajaplaneeringu kohta ütles, et neil on täpselt samamoodi (va 2 viimast punkti), lausudes veel prohvetlikud sõnad, et 2 tunniga ollakse kaardi ülemises servas ning 5 tunniga tullakse metsast välja.

Kell 11:00 kõlas stardikäsklus ning asusime teele. 47...(esimene soo ületus)...20... Selgus, et võistkonnal "MadisMeelis" on samuti sama rajavalik, mis "Evli + SK XDream"-il, ning siis me kulgesimegi alguse otsa 7-liikmelises 3-võistkonnalises rongis. 48...(väike viga)...58...(esimene oja/kraavi ületus kõhuni vees)...35...21...23...27...38...56...46...

Nüüd toimus esimene rongi lagundamise katse. Võistkond "MadisMeelis" spurtis ning ülejäänud jäid pimestavasse tolmupilve. Kuid õnnetuseks puudus järgmises punktis (43) nii SI-jaam, tavaline komposter kui ka pisikesed paberlipikud, mistõttu nad viitsid seal liiga palju asjatult aega ning mahajäänud rong jõudis neile järele ning jälle hakkasime koos liikuma. 54...36...37...55...44... Läbisime teelolevat joogipunkti ning toimus teine spurt. See kord jäi joogipunkti maha võistkond "Evli + SK XDream". Jõudsime võtta vaid punktid 40 ja 29, kui meie kaks põgenenud võistkonda võistkonna "Evli + SK XDream" poolt kinni püüti. Oh, mis seal siis ikka! Jälle koos. 45...50...26...30...51...41...

Leidis aset järjekordne, lõpuks edukas, spurtide laine. Peale punkti 41, mis asus mäejalamil, võtmist, lülitas Urmo Liblik turbo sisse ning nii nad ära kadusidki. Kuna Meelis Atonen ei olnud mäest üles tulemises ka kiirus ise, siis üritasime neid maha raputada ning vahetult peale soo ületust, järgmisest mäest üles liikudes, see meil ka õnnestus. Võtsime punkti 52, peale mida ootas meid planeeritud jõe ületamine. Kuna ilm oli palav ning kihk ujuda suur, siis sai natukene vara jõe poole keeratud, mis tähendas seda, et enne jõeni jõudmist tuli sumbata põlvist saati vees, takistava tegurina paju- ja lepavõsa ning kobraste poolt langetatud puud. Pärast jõe ületust täpselt samasugune takistusriba, ainult et kaks korda pikemalt. Marttile näis selline keskkond äärmiselt meeldivat, sest tervel edaspidisel rajal, kus vesi vähegi üle pahkluu ulatus, oli garanteeritud, et ta selles nagu vesipühvel püherdab ning kurgumörinaga oma rahulolu väljendab.

Punktid 49, 53, 34, 24 ja 57 sujusid tõrgeteta. Seejärel tuli meie suur viga - punkt 25. Kaldusime liialt vasakule ning sattusime teeristi, mille kohta ei osanud algul seisukohta võtta. Minu õhutusel ületasime tee ning läksime sealt punkti otsima. Selle koha peal, kus oleks võinud punkt olla, oli küll sisse trabmitud tohutu rada, aga läks ka sama targalt tuldud tee suunas tagasi. Hargnesime ning tegime omasid järeldusi. Võttis aega, mis ta võttis (26:26), kuid suutsime määrata nii oma asukoha kui ka punkti paiknemise. Normaalne oleks olnud võtta 57->25 umbes 10 minutiga.

Edasi kulges meie tee viperusteta. 39...31... Teel punkti 28 kostis äkki selja tagant hüüe: "Tee vabaks!", mille peale mina instinktiivselt rajalt kõrvale astusin, sest mingi aeg tagasi tõesti ukerdas ka rattureid rajal. Kuid pilk selja taha andis teada, et tulijad on hoopis võistkond "Jutulind ja lombakas". Ka nemad liikusid 140 punkti graafikus, kuid neil oli siis üks punkt rohkem võtta kui meil. Arutasime veel punkti 59 liikumise võimalusi ning lahku meie teed läksid. 32...59...42...33...22...finiš.


Tulemused:
1. HAVANNA sport (Risto Kiilberg, Heiti Hallikmaa)
140 05:29:14 MM
2. Evli + SK XDream (Alar Ehandi, Taavi Kainel, Urmo Liblik)
140 05:48:21 MM
3. Jutulind ja lombakas (Artur Taivere, Eduard Taivere)
140 06:06:50 MM
4. Medisoft (Martti Mikk, Aigar Sirel)
140 06:10:18 MM
...

Rajal sai tarvitatud:
Aigar 2l spordijooki, 3 Enduro geeli, 2 topsi vett joogipunktist;
Martti 3l spordijooki, 2 Turbo snäkki, mõned Enduro geelid, 2 topsi vett joogipunktist.

Kokkuvõttes oli üritus täitsa norm.

Ilves-3 ehk kuidas ma metsa ära kadusin :-)

Sai siis nädalavahetusel osaletud 3-päevasel orienteerumisvõistlusel ILVES-3. Kirja pannes valisin muidugi täispaketi ehk klassi M21E, kus rajad olid vastavalt: 7,6km 23KP, 15,2km 19KP ja 10,2km 18KP.

Esimesel päeval suutsin 9 ja 10 punkti vahel 90° õigest kursist kõrvale keerata ja ühe korraliku poogna joonistada. 10- dast punktist välja joostes ei vaatanud korralikult kompassi ja jooksin punktist vales suunas välja. Etapi 16-17 läksin teadlikult ümber mäe. Kartsin natuke küll rohelist, kuid tegelikkuses oli praktiliselt kogu tee hästi joostav. Vaid viimane soo äärne lõik oli risune. Tulemused siin ja minu rada siin.

Teisel päeval tuli suurim ajakaotus 2. punkti minnes. Ei saa siiani aru, miks ma etapi keskel ristuvale teele jõudes otsustasin kõigepealt 180° vales suunas joosta ja siis veel läbi metsa punkti poole minema hakata. Plaan oli muidugi teed pidi punktile läheneda, aga ... 9-das punktis jõin ja hakkasin liikuma 10-da punkti suunas. Umbes 100m pärast meenus, et punkt jäi võtmata! Egas midagi ots ringi ja võtsin punkti ka ära. Ülejäänud raja mõtlesin muidugi, et kas 5-da punkti ikka võtsin ära või jäi see ka joomise tõttu võtmata. Raja lõpuosas tegin punkti piirkondades veel mõned väiksed vead, aga ei miskit hullu. Tulemused siin ja minu rada siin. Koju minnes tegin veel Valgas 16km rullisõidu. Päris mõnusate tõusude ja laskumistega rada oli. Ühel laskumisel näitas GPS kiiruseks 39,7km/h.

Kolmanda päeva hommikul andsid eelnevad päevad endast kerge väsimuse näol tunda. Sellest hoolimata võtsin starti minnes plaani joosta rada läbi ajaga alla 1:30. Esimesed punktid sain suhteliselt hästi kätte ja umbes poole tunnise jooksu järel läks ka enesetunne paremaks. 13. punktist välja joostes vaatasin kella ja järgi jäänud rada ja tundus reaalne joosta aeg alla 1:25. Paraku nii päris ei läinud, sest 14. punkti minnes kadusin ma totaalselt ära ja 14. punkti leidmiseks kulus mul aega 37:59 ehk kiirus peaaegu 53 min/km. Kõik sai alguse sellest, et tegin taas enda jaoks väga tüüpilise vea. Nimelt vaatan etapil omale välja mingid pidepunktid, mille järgi joosta. Seekord oli plaan joosta mööda sihti üle kahe soo, üle künka, lohust läbi ja suund punkti peale võtta künka pealt kuhu paremalt tuleb sisse rada. Peaaegu nii tegingi. Ainuke viga oli selles, et suuna võtsin punkti peale juba peale esimest sood :-) Sellised vead on mulle väga tüüpilised. Palju suurem viga oli aga selles, et kui avastasin, et asjad ei klapi, siis seekord mitte ei alustanud sellest, et kus ma viimati 100% paigas olin vaid üritasin kaarti oma arvatava asukohaga klapitada. Pidepunktiks võtsin muidugi koha, kust olin plaaninud sihilt ära keerata. Ja otseloomulikult keeldusin omale kangekaelselt teadvustamast tõsiasja, et olin varem sihilt ära keeranud. Nii ma seal siis surfasin. Paika panema ka ei raatsinud ennast minna, sest punkt pidi ju kuskil siin samas olema :-) Lõpuks võtsin vastu otsuse, et lähen panen ennast punktist lõunasse jääva tee peal ikkagi paika ja tulen sealt uuesti punktile peale. Nii tegingi. Pain ennast paika ja hakkasin punkti minema. Paraku mitte enam 14-dasse vaid juba 15-dasse :-) Mingi hetk ikka avastasin, et võiks 14-da ka ära võtta ja pöörasin otsa taas ringi. Surfasin veel natuke soo ääres ringi ja kui kella pealt vaatasin, et kontrollaeg saab täis vähem kui 15 minuti pärast, otsustasin, et lähen uuesti teele välja ja võtan sealt nüüd suuna õigele punktile. Teele suundudes avastasin enda eest ühtäkki ühe punkti, mille numbrit kontrollides selgus, et tegu selle sama punktiga, mida ma üle poole tunni taga olin ajanud :-)

Tulemused siin ja minu rada siin. 13-da ja 14-da punkti vahel tiirutasin tõenäoliselt rohkemgi ringi kui joonistada suutsin :-)

Plaan vs tegelikkus: