Koht: Tartu-Unipiha
Rajameister: Kaido
Rada: jalgsiorienteerumine linnulennult 6,75 km, rattaorienteerumine linnulennult ~24 km
Formaat: öine
Osalejad: Martti, Aigar, Rain, Aivar, Kadri, Kristjan
Treeningu tulemused
Jooksu kaart:
Aivari "pihtimus":
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, kuidas oli pean ma alustama sellest, et otsustasin trennis kasutada oma "uut" ratast.
Otsus vast võetud, ratas autos ja teise ratta esijooks (naelkummiga) kaasas, hooga MS-i. Kaidoga pisikõne- välja lähen koos Aigariga. Mõeldud -tehtud. Aigar võtab kaartid ja mina auto juurde ratast kokku panema. Siis tuligi esimene tagasilöök. Teise ratta esirehv 26' ei sobi alla. Pidurite reguleerimine ei aita... Naiivitar!!! Tahtsin lihtsalt pääseda. Otsus järgmine - autoga töö juurde originaalrehvile järele. Originaal all( kahjuks ilma naelteta), pidurid uuesti paika reguleeritud ja minema. Eks see minemise hetk jäigi momendile, kui Martti väljas GPS-i häälestas. Aigarilt küsisin, et kus siis esimene punkt on? Lemmatsi poole üle raudtee paremale. Selge, ütlesin Aigarile, et tean küll kus see koht on ja katsu siis järel püsida, ning minema. Mina vana elektrikuna tean ju küll, kus Lemmatsi 15 kV jaotuspunkt asub. No ja sellega oligi esimene punkt lahendatud. Hooga tanklani, ja siis vasakle raudteeni. Ja raudteega paralleelset teed ei ole.
Aigariga otsus - tuleb mööda raudteed tagasi joosta punktini. Mõeldud tehtud. Punktile lähenedes hakkas paistma tuluke: Martti otsib punkti. Kiire kokkulepe Aigariga, et tema vaatab edasi ja mina tagasi. Tagasi punkti ei olnud. Liigun kiirelt Aigari ja Martti poole, Martti ratas maas. Otsus - viin ratta Marttile lähemale, mis ta ikka niisama jookseb. Aga ükski heategu ei jää karistuseta. Sest järgmisel hetkel leidsin ennast ratta kõrvalt selili maas. Ja kui püsti sain, selgus, et rattakett oli ka teiselpool ratast selili maas. Vot sellist müstikat mina enam seletada ei osanud, ega oska praegugi. Vot sulle head samariitlast. Hea, et Martti on rahulik ja mõistev mees.
Siis jõudis meie juurde ka Aigar koos punktitähisega ja jätkasime oma teed mööda raudteed. Ja iga hetkega läks asi huvitavamaks, sest Tartu poolt tuli rong. Mele muidugi lisasime kiirust ja piilusime pidevalt seljataha. Enne ratasteni jõudmist meenutas meie kiirus juba sprinterite oma. Rattad kraavist välja ja üle raudtee asfaldi poole uhama - jõudsime...
Edasine oli juba lihtsam: mööda asfaldit Nõoni ja sealt kruusateedele. Järgnevatest etappidest ei ole mõtet kirjutada, sest kukkumise hirm ei lubanud kiirust arendada. Mul oli tõsiselt tegemist, et Aigarile järele jõuda. Asi läks huvitavaks jälle, kui jooksukaartile jõudsime.
Esimene jooksupunkt - ehitis.
Ehitisi päris mitu, kuid punkti ei ole. Läbi sai otsitud kaev, maja varemed, kanal ja mingi tundmatu asi veel. Ja siis aigar leidis: kanalist muu prahi seest. Ometi olin kanali ennem läbi otsinud, seinaääred üle valgustanus ja ikkagi ei märganud. Edasi punkt 5. Vahe eelmistega 13 minutit. Vägev, varsti saame kätte. Punkt 6. Vahe eelmistega 40 minutit?!! Millega me nüüd hakkama saime? Ja nendel aeg parem, kui 5-ndas punktis: müstika!!! Teel seitsmendasse punkti loojus Aigaril otsmikulamp.
Kaheksandasse otsustasime minna mööda teed kaartist väljaspoolt. Vist sai liiga suur ring.
Kaheksas, üheksas ja siis juba õnnelikena koju.
Nüüd olen ma kõik peaaegu ausalt ära rääkinud.
1 kommentaar:
Väike kokkuvõte sellest, mis minuga rajal juhtus.
Kiire pilk kaardile ja esialgne plaan paika. Väljas lülitan GPS-i sisse ja ootan, et GPS levisse tuleks. Samal ajal stardivad Aivar ja Aigar. Natuke peale seda kui Aivar ja Aigar läinud on helistab mulle sõber ja kurdab, et minu töö teeotsast tulid mingid hullud ratturid välja. Ühel olla mingi rongi latern otsaees olnud ja mõnel autol ei pidavat ka nii valged tuled olema. Teen talle selgeks, et mina teda seekord ei pimestanud ja maadlen om GPS-iga edasi. Mingil põhjusel keeldub GPS minuga aga koostööd tegemast ja umbes 5 minutilise proovimise peale loobun ja otsustan ilma rajale minna.
Kuna esimese punkti legend on "onnis" arvan, et eks seal raudtee ääres mingi putkake ole ja sõidan vaikselt mööda raudteed ja valgustan lambiga kord üht ja siis teist raudtee poolt. Mingi hetk arvan, et olen liiga kaugele tulnud ja pööran otsa ringi. Võtan igaks juhuks kaardi ette ja avastan, et punkti ringi keskoht on hoopis raudtee ääres võsas. Näen eemalt mingeid kahtlaseid tulukesi lähenemas, aga ei pööra neile algu eriti tähelepanu. Lähen panen enneast metsa nurga järgi paika ja hakkan punkti poole liikuma. Samal ajal selgub, et lähenevad tulukesed on Aivar ja Aigar, kes lähenevad punktile täiesti ebaloogilisest suunast. Kui tundub et koht on õige pööran võssa sisse ja onn otse ees. Ronin sisse ja kirjutan ära ka Aivari ja Aigari aja, kuna nad olid mul kohe selja taga ja eeldan, et nad mulle järgi tulevad. Ronin onnist välja, aga Aigarit ja Aivarit pole kuskil. Sammun tagasi raudtee poole ja Aigar tuleb juba joostes teiselt poolt. Peatan ta kinni ja peale mõningast veenmist jääb ta uskuma, et ma ikka punktist tulin ja läheb punkti ära tooma. Mina suundun tagasi ratta poole. Vaatan et Aivar uurib mu ratast ja mind nähes küsib, et mismoodi ma selle rattaga sõidan? Ei saand kohe aru mida ta mõtleb, aga lähenedes selgub, et Aivar hoiab ühe käega püsti mu ratast ja teises käes on minu ratta kett. Nüüd saan vähemalt aru, miks ta sellise küsimuse esitas, aga kuidas kett purunes ikkagi ei mõista. Kui puru siis puru. Mis seal ikka. Ketiparandus riistu mul kaasas polnud ja otsustasin, et ratast suvalisse kohta vedelema ei jäta ja lähen ratta kõrval joostes otse jooksu algusesse. ~2 km pärast olid mul tee peale ees aga 2 tigedat hundikoera. Kuna ilma ketita rattaga annab küll väga kiiresti vändata, aga edasi eriti kiiresti ei saa, siis otsustasin, et neist mööduma igaks juhuks ei hakka ja pööran otsa ringi. Kuna jookus punkte olnuks patt läbimata jätta, siis jooksin tagasi töö juurde ja panin ratta ära ning läksin autoga jookus algusesse.
Jooksu alguspunkti otsisin majast seest ja majast väljast. Ahju alt ja ahju pealt. Pööningult ja räästa alt. Lõpuks leidsin selle kõrval olevast kanalist. 5. punkti juures sain kokku Raini ja Kadriga, kes punkti otsisid. Kadri oli taas lõbusas tujus, uuris kaarti ja teatas, et see võsa siin on üks paras jura. Mingi hetk leidsin punkti üles ning Kadri ja Rain said selle ka kätte. Seda, kust ma selle aja võtsin, mis sinna punkti kirjutasin küll öelda ei oska :-) Seejärel panin joostes 6. punkti poole minema. Punkti piirkoda jõudes magasin õige sihiotsa maha ja otisin 5-7 miti punkti õigest kohast ida poolt. Siis, kui kivi kätte sain, nägin lähenemas Kadrit ja Raini. Kustutasin oma lambi ära ja lootsin nad ära petta. Paraku see ei õnnestunud, sest minu helkurid jäid Kadrile kohe slima, kui ta tulega metsa all ringi vaatas. Kadril ja Rainil oli igaljuhul hea meel, et mina punkti juures helkisin, sest punkt ise oli ju ilma helkurita. 7. ndasse punkti minnes tegin ühes kohas väikse vea, mis oli tingitud vanast kaardist ja teest, mida kaardil polnud. Punkti ise sain kätte ilusti. 8. punkti otsustasin minna nii, et jooksen lagedale välja. Terve tee lagedale ei näinud kordagi inimjälgi, aga lagedale välja jõudes selgus, et Kristjan on minu ees tulnud lagedale välja täpselt samasse kohta, kuhu mina tulin. Hoolimata sellest, et Kaido oli kaardile suurelt märkinud ka hobuste karjuse asukoha suutsin ma ikkagi sellesse sisse joosta. 8. ja 9. punkti leidmisega probleem polnud.
Postita kommentaar