Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Rain Ojavee, Aigar Sirel
Viibisime rajal 18:47:11 ning olime sellega viimane tiim, kes läbis raja ilma ühegi trahvita, ehk 39. puhta töö tegijad.
Üldarvestuse koht 59. 85 lõpetaja hulgas ja 38. koht meeskondade arvestuses.
Tulemused
SI-vaheajad
Etappide vaheajad
Paanika
Laupäeval, stardipäeva pärastlõunal, sai tegeletud vajalike vigurite ülevaatamisega ja kokkupakkimisega, kui kell 15:25:03 tuli Rainilt kõne, et ta ei saanud rulluiske, kuna nii suurt numbrit ei tehtavat. Sai siis tohutul hulgal kõnesid tehtud ja erinevate võimaluste üle pead murtud, mis lõpuks kulmineerus sellega, et 18:36:58 sai tehtud Kristjan Karabelnikule kõne, et ta oma rullsuusad kaasa võtaks. (Ta pidi küll seetõttu tagasipõike tegema, kuid loodetavasti ei jäänud ta seetõttu starti väga hiljaks.)
Peale korjates Rain kõhkles, et tal ikka esimene kord sellistega sõita ning tema ikka tahaks kaitsmeid ka. Mis seal siis ikka, suund Hawaii Expressi - teenus kiire ja korralik - ning hetke pärast väljusime sealt meie tipptiimile sobiliku varustusega.
Ratas (19,15 km) 22:00:00 - 00:05:20 (2:05:20)
Stardialas oli väga kitsas. Tundsin ennast ahistatuna. Kui alguses tundus, et võib masse usaldada, siis esimeses rattapunktis oli pisike ja närviline võistleja, kes oli ühe SI-jaama maa seest välja tõmmanud, komposteeris oma SI-pulgaga ja lihtsalt viskas selle jaama meie ette pikali maha. Ei no mõnus mees küll! Kust küll sellised välja ronivad? Ei taha uskuda, et B-rajalt selline inimene pärit on, sest sellise käitumisega hüsteerikud võivad olla vast mõned B-raja keskmikud, kes iial ei tule A-raja pikale etapile. Aga, no mees, elementaarne viisakus võiks ikka olemas olla! Edasi sai sõidetud nina kaardis ja ei hakanud meie ees liikuvate masside pookstave kaasa tegema.
Jalgsi (13,66 km) 00:05:20 - 04:30:40 (4:25:20)
Oli füüsiliselt väga kurnav rabaetapp. Kui üldiselt on Otepää maastik minu orienteerumisalane õudusunenägu, siis see läbimatu toominga- ja saarevõsa, mis raba idaservas kasvas, oli midagi enneolematut ja kirjeldamatut. Seal lihtsalt ei saanud liikuda. Suunagaliikumisel oli meil pidevalt mingi kala sees, sest kaldusime pidevalt paremale. Peaaegu iga teise punktiga tegime viga. Meil oli paar indikaatortiimi (nimeliselt vist naiskond "Manny, Sid & Diego" ja meeskond "Yeti"), kellest me ikka ja jälle mööda spurtisime ning etapi lõpus läksid nad meist ikka varem rattasse. Raba läbimisi võiks vast kõige värvikamalt kirjeldada Rain, kes meist kõige raskem on ja pidevalt põlvini sisse vajunud oli.
Ratas (11,30 km) 04:30:40 - 05:54:19 (1:23:39)
Sõime-jõime ning lihtsalt puhkasime natukene aega rabajärve ääres jalgu. Edasi tegime häid teevalikuid, kiiremat tempot ning püüdsime eesliiklejaid. Meeldiva üllatuse valmistas enne Väätsat Valli talu rahvas, kes oli pingi teeäärde pannud, ning umbes 6-7-liikmeline seltskond istus seal ja elas võistlejatele kaasa. Hommikul kell viis - tegi kohe südame soojaks.
Rulluisk (7,60 km) 05:54:19 - 06:57:11 (1:02:52)
Kaitsmed peale ja rullid alla ning saime tasapisi liikuma hakata. Kuulsime veel, et ca 17 tiimi juba lõpetanud rulli ja ca 17 on üldse veel minemata. Seega meie positsioon väga hea. Rullis liikusime väga aegalaselt Aivar ees, Rain, kes esimest korda rullsuuskadel, keskel ja mina Raini järel hoiatasin teda, kui ta tahtis tagantmöödujatel keppidega silmi peast välja torgata. Kuna rada oli tundmatu ja minu tavapärane pidur võistles teises võistkonnas, siis ma väga ei utsitanudki meid kiiremini liikuma. Ohtlikud laskumised võtsid Aivar ja Rain väga ilusti välja, mina tegin mäe tipust keskpaigani rajapervel uiskudega kõndi.
Jalgsi (1,83 km) 06:57:11 - 07:22:35 (0:25:24)
Rajad olid ees ja lisaks tegi Aivar väga head suundorienteerumist. Punkti 22 legend oli ikka parim "keskmine kraavide rist" ja kaardi pealt vaatab sulle vastu valge leht. Mille suhtes keskmine? Aga see tegi meele rõõmsaks. Ühe kaavi ületamisel lubati meile, et teisel pool antakse kuningatütar ja pool kuningriiki.
Rulluisk (7,60 km) 07:22:35 - 08:11:00 (0:48:25)
Tagasi liikusime juba edulisemalt Rain oli Aivaril kummiga järel ning tempo seetõttu kõrgem. Saime isegi kahest tiimist mööda.
Ratas (2,25 km) 08:11:00 - 09:00:01 (0:49:01)
Rullide jalast võtmine, pakkimine, söömine ja joogivarude täiendamine võttis üle mõistuse kaua aega. Seeteõttu ka selline kehva aeg lühikese distantsi läbimisel.
Jalgsi (1,41 km) 09:00:01 - 09:16:50 (0:16:49)
Lisaülesandeks puude ülelugemine. Pakkusime kas 74 või 76, ei mäleta enam, ja saime 2 trahviringi. Üks meiega samaaegselt seal olnud tiim sai 64 trahviringi - ei tea, mida nad seal lugesid või pakkusid. Järgnev ortofoto põhjal punktide võtmine oli köki-möki ning siin me isegi jooksime.
Ratas (6,35 km) 09:16:50 - 09:52:41 (0:35:51)
Kell 11:00 pidi kukkuma kanuusse laskmise kontrollaeg, kuid olime kindlad, et jõuame ennem seda pärale. Palal oli teele pandud hoiatussilt "Ettevaatust toimub rattavõistlus!". Isekeskis mõtlesime, et kes, kurat, nii vara hommikul rattavõitlusi korraldab, kuid sellegipoolest olime ettevaatlikud, sest mine sa tea, millal ja kust suunast hullunud ratturite grupp mööda vihiseb.
Kanuu (8,45 km) 09:52:41 - 11:57:26 (2:04:45)
Kanuu vettelaskmisel kuulsime, kuidas võistluskeskuses öeldi: "A-raja esikolmikut oodatakse 15 minuti pärast autasutamisele!" Ei viitsind nii kaua oodata ja hakkasime allavooolu minema. Esimene punkt oli paisjärvel, kust tuli sooritada lisaülesandena tornist vettehüpe. Aivar oli pisut tõre kohtunikega, kuid läks ja tegi perfektse hüppe - isegi kohtunikud kiitsid, aga ta ei kuulnud seda, sest oli siis vee all. Paisjärve saarele punkti võtma minnes ehmatas esialgu ära, et mis toimub. Saar oli Si-jaamadega üle pikitud - ergasid nii kui pilvikud metsa all. Siis tuli meelde, et B-rada on ju siit üle käinud. Edasine kanuu meenutas ühte rallimängu, kus tuli punktide saamiseks jalakäijaid alla ajada.
Jalgsi (10,08 km) 11:57:26 - 16:08:07 (4:10:41)
Kanuu lõpus oli me optimistlikud. Jõudsime kaks tundi enne kontrollaega, seega on lõpuni viis tundi aega ja arvestadas, et rajad on sisse aetud, peaks probleemideta finišisse jõudma. Tegelikkus kujunes oma soodu. 50 meetrit kanuualast edasi toimus Rainil plaasterdamine ja kõikvõimalike hõõrdumist soodustavate objektide eemaldamine hõõrdumispiirkondadest. Me ei teinud sellel etapil mitte ühtegi jooksusammu ning Raini liikumine meenutas Plekkmeest "Võlur Oz"-ist. Mida raja lõpupoole, seda mehisemaks tal samm muutus ja lõpuks meenutas ta karu, kes tahab kaasvõistlejaid lõunasöögiks nahka panna, sest need nagu metskitsede karjad silkasid meist mööda. Huvitav, et üha uuesti ja uuesti need samad näod meist möödusid.
Veealad (0,35 km) 16:08:07 - 16:33:47 (0:25:40)
Vähem kui tund lõpuni. Polnud meil seal aega kummirõngastega pool päeva hulpida. Läksime teispoole järve ja tegime oma rõngaujumised ära. Siis kiire instruktaaž kaldal, mida süstaga tegema peab. Aivar - kes sel aastal süstaga 100 km sõitnud - läks süsta, põll ka peale, kuna tahtis ikka pöörde ära teha. Järve peal kuulasime veel teise instruktori näpunäiteid ning siis ma ootasin seal süsta kõrval vees, kuni Aivar ennas uuesti õiget pidi keerab või siis kätega märku annab, et keeramisel abi vaja. Kumbagi ei juhtunud. Lihtsalt üks hetk pistis Aivar pea veest välja ja ütles, et ei tulnd välja. Mis seal ikka - ülesanne ju sooritatud, tagasi süsta ja kaldale.
Jalgsi (1,37 km) 16:33:47 - 16:47:11 (0:13:24)
Kontrollaja kukkumiseni oli ca 25 minutit ning arvestades meie senist liikumiskiirust, tundus õigeks ajaks finišisse jõudmine kriitiliseks minevat. Niisiis rääkisime Rainile augu pähe, võtsime vedamiskõie välja ning panime ta Aivarile sleppi. Ja jooksimegi terve tee - au ja kuulsus Rainile sellise teo eest.
Finišis
Ootas meid soe söök, soe saun ja soe vesi, käputäis teisi võistlejaid ning rõõmsameelsed korraldajad, kes viimaseid finišeerijaid ovatsioonidega vastu võtsid.
Tagasisõit Tartusse
Tulin saunast välja. Aivar oli auto kenasti sauna juurde parkinud ning istus rooli taga ootevalmis. Sättisime Rainiga veel varustusekotte peale ja rattaid paika ning istusime autosse. Sai Aivariga veel paar sõna juttu aetud, kui järsku kostis vaikne nohin Aivari suust. Mis seal siis ikka. Rääkisime Rainiga veel rajamuljeid ning lasime Avivaril natuke aega nohiseda, nii 10 minutit, siis ajasime ta üles, sest tahtime ikka Tartu ka jõuda. Aivar ajas armatuurlaual tuled sirama, eakohase muusika vaikselt mängima ning alustas sõitu. Rain hakkas suht kohe muusikataktis pead nõksutama ning eks ma isegi, vahetasin Aivariga paar formaalset väljendit, ning lasin päikesesirmid ette. Mingi kilomeeter enne Paidet keeras Aivar teepervele ja ütles, et tema ei suuda kiirust hoida. Mina pistsin kohe pröökama, et mis kohta sa meid toonud oled - baari ei ole, poodi ei ole, tsivilisatsiooni ei ole. Aivar ütles ainult ok ja minuti pärast olime Paide kõige popima kaubanduskeskuse parklas. Läksime šoppama. Ostsime kokku viimast moekaupa ja bränditooteid. Täiesti fenomenaalne, millist rahuldust ja meeleerksust võib pakkuda ostmine. Igatahes jätkus meil elevust kuni Puurmanni uue sillani. Seal testisime silla maha- ja pealesõite, arvutasime silla kandevõimet ning hindasime arhidektuurilist väärtust nii 21. sajandi urbanistliku edukultuse kui ka üldise eesti oma innovatiivse ja kiirelt areneva ehituskunsti seisukohast. Kärevere Teemaja esises parklas pälvis meie tähelepanu imelik kahemeetrine varras, millele me ei suutnud otstarvet välja mõelda - piksevarda jaoks asus ta liiga madalal. Väikesed rullnoklikud teemärgistusete kulutamised Vorbusel ja Tartu me jõudsimegi.
Kokkuvõte
Rada oli väga hästi liigendatud. Etapid olid paraja pikkusega ning ei tekkinud etapi liikumisviisi suhtes tüdimust. Viimasel jalgisetapil andis vaheldust just seesama mitmekordne jõeületus.
Tiimi seisukohast tuli teadmine, et me kestame ning suudame raskustele vaatamata vajalikel hetkedel pingutada.
teisipäev, 30. juuni 2009
teisipäev, 16. juuni 2009
KEEN 36h matkasport 5.- 7. juuni 2009 Kihelkonnal
Võistkonna moodustasid Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel.
Olime rajal 35:08:20.
Kogusime põhiraja eest maksimaalsed 345 punkti ja lõpus olnud rogainilt 31 punkti.
376 punkti oli piisav, et saavutada 1. koht nii meeste kui ka üldarvestuses.
Tulemused.
Läbitud punktid.
Rajast
Idee poolest oli rajaplaneering suhteliselt normaalne. Oli leitud huvitavaid kohti - rulluisk lennuvaljal - ideaalne, kanuu Suur- ja Mullutu lahel - nii kui mustikas seal samuses, päikseline Vilsandi külma mereveega, Viidumäe ronimised - ning püütud neid tervikuks punuda. Punumisega satuti vist pisut liiga hoogu, sest lõpptulemuses olid lihtsalt kõik etapid natuke liiga pikad või pigem iga etapi pikkus oleks võinud maastiku läbitavuse omapäraga paremini korrelatsioonis olla.
Positiivne oli see, et nii esimese kui ka tagumise otsa tiimid said maksimaalselt kasutada 36-tunnist kontrollaega. Ise oleks tahtnud lõpurogainil pisut rohkem aega veeta, kuid eks tulnuks siis põhirada kiiremini läbida.
Kaardid teekonnaga Martti GPS-i vahendusel
Rulluisutamine: ideaalne etapp ideaalselt siledal asfaldil ideaalselt siledal maastikul. Seni parim kogetud rullietapp seiklusspordis, sest oma kesise rullioskusega ei suuda ma veel rõõmu tunda laskumistest, järskudest kurvidest, lapitekist ega kruusalõikudest.
Rulluisutamise lõpp - 1. jooksu algus: Päeva nael oli, kui Kaguraveliinil punkti (KP 120) võttes Kaido hõikas: "Järgmine punkt on teispool kraavi. Ujume üle." (KP 121 Lõunabastionil).
1. jooksu lõpp - kanuu: Seekord said seklussportlased siis, sõna otseses mõttes, ravimudas supelda.
1. ratta algus: Kruusa- ja metsateede kohati olematu sõidetavus pani rattakäsitsemisoskused tõsiselt proovile.
1. ratta lõpp: Siin on ka 2. rattaetapi lõpp, aga kuna Martti GPS suri ära, siis selle kohta track puudub. (KP 59-33-44-43-32-100.)
2. jooks: Linnuvaatlustornis salvestasime punktid mällu ja olime valmis tegema ikka tõelist mäluorienteerumist. Kuid enne Vilsandile minekut anti meile ikkagi kaart, millest ka saare võpsikuis liikudes kasu oli.
2. ratta algus: Tegemist oli etapiga, kus ma vaatasin kadedusega Martti ratturipükse ning Kaido ratta pehmet sadulat. Lõpuks tiksus rattas mingi 185 km ette.
Rogain: Meie valik 24-25-65-45-56-59-38-49. Kaarte näeb Andres Pae albumist.
Kokkuvõte
Täielik rahulolu - olla lihtsalt parim.
Kaido kommentaarid
Minu jaoks oli 36h võistlus hooaja kõige tähtsam võistlus. Ja see, et seda oluliseks pidasime, tõigi kokkuvõttes võidu:
Olime rajal 35:08:20.
Kogusime põhiraja eest maksimaalsed 345 punkti ja lõpus olnud rogainilt 31 punkti.
376 punkti oli piisav, et saavutada 1. koht nii meeste kui ka üldarvestuses.
Tulemused.
Läbitud punktid.
Rajast
Idee poolest oli rajaplaneering suhteliselt normaalne. Oli leitud huvitavaid kohti - rulluisk lennuvaljal - ideaalne, kanuu Suur- ja Mullutu lahel - nii kui mustikas seal samuses, päikseline Vilsandi külma mereveega, Viidumäe ronimised - ning püütud neid tervikuks punuda. Punumisega satuti vist pisut liiga hoogu, sest lõpptulemuses olid lihtsalt kõik etapid natuke liiga pikad või pigem iga etapi pikkus oleks võinud maastiku läbitavuse omapäraga paremini korrelatsioonis olla.
Positiivne oli see, et nii esimese kui ka tagumise otsa tiimid said maksimaalselt kasutada 36-tunnist kontrollaega. Ise oleks tahtnud lõpurogainil pisut rohkem aega veeta, kuid eks tulnuks siis põhirada kiiremini läbida.
Kaardid teekonnaga Martti GPS-i vahendusel
Rulluisutamine: ideaalne etapp ideaalselt siledal asfaldil ideaalselt siledal maastikul. Seni parim kogetud rullietapp seiklusspordis, sest oma kesise rullioskusega ei suuda ma veel rõõmu tunda laskumistest, järskudest kurvidest, lapitekist ega kruusalõikudest.
Rulluisutamise lõpp - 1. jooksu algus: Päeva nael oli, kui Kaguraveliinil punkti (KP 120) võttes Kaido hõikas: "Järgmine punkt on teispool kraavi. Ujume üle." (KP 121 Lõunabastionil).
1. jooksu lõpp - kanuu: Seekord said seklussportlased siis, sõna otseses mõttes, ravimudas supelda.
1. ratta algus: Kruusa- ja metsateede kohati olematu sõidetavus pani rattakäsitsemisoskused tõsiselt proovile.
1. ratta lõpp: Siin on ka 2. rattaetapi lõpp, aga kuna Martti GPS suri ära, siis selle kohta track puudub. (KP 59-33-44-43-32-100.)
2. jooks: Linnuvaatlustornis salvestasime punktid mällu ja olime valmis tegema ikka tõelist mäluorienteerumist. Kuid enne Vilsandile minekut anti meile ikkagi kaart, millest ka saare võpsikuis liikudes kasu oli.
2. ratta algus: Tegemist oli etapiga, kus ma vaatasin kadedusega Martti ratturipükse ning Kaido ratta pehmet sadulat. Lõpuks tiksus rattas mingi 185 km ette.
Rogain: Meie valik 24-25-65-45-56-59-38-49. Kaarte näeb Andres Pae albumist.
Kokkuvõte
Täielik rahulolu - olla lihtsalt parim.
Kaido kommentaarid
Minu jaoks oli 36h võistlus hooaja kõige tähtsam võistlus. Ja see, et seda oluliseks pidasime, tõigi kokkuvõttes võidu:
- läksime juba reede päeval 15-se praamiga üle ja sõime-magasime korralikult enne võistlust (tänud Aigarile öömaja ja toitlustamise eest)
- rajal, kui konkurendid eest ära olid, ei võtnud me tempot alla, vaid üritasime kogu võistluse käigus oma parima anda
- rogaini lõpus, kui me olime kindlad, et VAUDE Adventure on meist 6 punkti rohkem võtnud, meenutasime Läti võistlust, et kõikidega võib kõike juhtuda, ning igal võimalusel jooksime tagasiteel võistluskeskusesse. Ja nii oligi - juhtus kaasvõistlejatel, et üks 6-ne punkt jäi leidmata, ning nii tõi meie viimase hetkeni oma parima andmine, isegi siis, kui tundus, et midagi pole enam mängus, edu
- äge rulluisutamine täiel kiirusel
- punkt 23, kus meiega koos olnud võistkonnad läksid paremale orbiidile, aga meie saime punkti otse kätte
- kanuus punktide 27 ja 30 võtmisel ravimudas suplemine ning kuni 3-meetriste kõrkjate vahelt tee murdmine, kogu oma keharaskusega kõrkjate peale viskumine, ainult nii sai neist läbi (kuigi võitev oleks olnud ringi jooksmine, vältides mudasuplust, aga see muda ja kõrkjavõitlus andis vähemalt mulle lahedaid emotsioone)
- et ratta esimeses pooles suutsime enamuse ajast kenasti tuules sõita ja kiirust kõrgel hoida ning ka teises pooles saime enam-vähem tuules sõidetud
- mitmeid punkte tuli leida legendi alusel - kaardil objekti polnud ja kohapeal tuli olla loominguline, et aimata, kus legendis kirjeldatud objekt asub
- et sain tutvuda Vilsandiga - ma polnud seal varem käinud
- ujumine - see oli värskendav ja tore oli tunda võistkonnakaaslaste hoolitsust peale ujumist
- rattaetapp 62-74 - see pakkus erinevaid valikuid ja otse minnes oli väga lahe pikalt mööda kena metsateed sõita
- finišispurt, kui nägime, et VAUDE Adventure selja tagant tuleb
laupäev, 30. mai 2009
Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009
Laupäeval toimus siis XT-Seikluse esimene etapp Pannjärvel. Mina olin ühes tiimis koos Kaidoga ja Aigar oli koos Aivariga. Kuna auto komplekteerimisega läks hommikul plaanitust kauem, siis jõudsime kohale umbes pool tundi enne starti.
Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.
Jooksu kaart meie rajaga(25km):
Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.
Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar Tasa
Kaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.
Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):
Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.
Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.
Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.
Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.
Jooksu kaart meie rajaga(25km):
Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.
Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar TasaKaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.
Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):
Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.
Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.
Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.
teisipäev, 12. mai 2009
Mona-X 2009 - eestlaste triumf
Selle aasta Mona-X, mis toimus 9.-10. mai Riia lähedal Daugmales, kujunes eestlaste triumfiks. Kokku osales 40 võistkonda, neist 5 Eestist ja eestlased saavutasid viisikvõidu!
See ajalooline esiviisik oli järgmine:
1. ISC Adventure Team (Sixten Sild, Maret Vaher, Randy Korb, Urmo Alling) - 14:31:51
2. Peraküla Krupp (Andres Minn, Margus Marrandi, Urmo Liblik, Pilvi-Heli Vettik) - 16:57:15 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
3. Salomon Team Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Heiti Hallikma, Tiit Pekk) - 17:00:07 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
4. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Martti Mikk, Eleri Hirv) - 17:08:19
5. Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) - 17:46:40
Järgnevalt mõned minupoolsed muljed.
Enne võistlust
Kuna stardiaeg oli laupäeval kell 11, siis otsustasime minna laupäeva hommikul Eestist. Martti võõrustas meid lahkesti Rannus. Reede õhtul pakkisime. Laupäeval äratus kella 5:45-6:00 ajal. Kiire söömine ja 6:25 väljasõit ning 9:30 jõudsime võistluskeskusesse Daugmales.
Kohale jõudes hakkas vihma sadama, aga enne starti jäi sadu järele ning kogu võistluse ajal oli kena kuiv ja soe ilm.
Eestlastele tehti kell 10 eraldi instruktaaz vene keeles. Sixten oli enne seda jõudnud olulise info meile küll juba ära tõlkida :) Instruktaazil valitses igal juhul mõnus muhe atmosfäär.
Proloog
Võistlus algas proloogiga. Igale võistkonnale anti 3 minutit enne starti 2 identset aerofotot, kus oli peal 4 kontrollpunkti. Iga võistkond sai ühest kontrollpunktist (millisest, see polnud ette teada) esimese etapi tegevusjuhised. Võistkond võis hargneda. Rebisime mõlemad kaardid pooleks ja igaüks käis ühes punktis. Mina olin see õnnelik, kes punktist "nänni" sai. Selleks oli rattaga legendi järgi orienteerumise juhised.
Esimene etapp - ratas legendiga
See etapp õnnestus hästi. Mina ütlesin teepikkuseid, Martti vaatas odomeetrit ja pikematel lõikudel aitas köiega Elerit tuules hoida. Kusjuures asja muutis põnevaks see, et erinevatel võistkondadel olid erinevad legendid, teed olid täis eri suundades sõitvaid võistkondi. Alguses oli suht kõhe sõita 180 kraadi teises suunas, kui enne meid sõitnud võistkonnad...
Enne esimese etapi lõppu toimus eriülesanne - taas oli kaartideks 2 identset aerofotot, millel peal 7 kontrollpunkti ja jälle võis võistkond hargneda. Taas rebisime kaardid pooleks ja igaüks käis tõi oma punktid ära.
Siis taas ratta selga ja peagi olime legendiorienteerumise lõpus, kus anti rattakaart.
Meie teekonnaga rattakaart (teekond Martti GPS järgi):
Ilma meie teekonnata rattakaart:
Rattas luges kaarti Martti ja ta sai sellega väga hästi hakkama, sisuliselt ilma vigadeta saime hakkama. Kaardilugemise kõrvalt suutis Martti pikematel parema teekattega lõikudel ka Elerit vedada.
Esimeses rattapunktis saadeti meid jalgsiorienteerumise rajale. Enne meid olid seal 3 võistkonna rattad (ISC, Salomon ja Elita), seega olime 4. kohal.
Esimene jooks
Meie teekonnaga kaart (teekond Martti GPS järgi):
Ilma meie teekonnata kaart:
Jooksus lugesin mina kaarti ja õnnestus ilma suuremate vigadeta see etapp läbida. Kaardi kohta oli korraldaja andnud hoiatuse, et osa teid, mis on kaardil, pole looduses ja vastupidi. Aga erilisi probleeme kaardiga ei tekkinud. Raja keskel oli veel ka hajutus. Pidevalt kohtusime teiste Eesti võistkondadega (välja arvatud ISC, kes oli pisut ette rebinud). Suurt kiirust näitas üles Salomon, aga pidevalt lähenesid nad meile jälle selja tagant, et taaskord mööduda.
Mingi hetk võtsin ka Eleri köide Aigari soovitusel. Tundus, et ega ma eriti ei vea, aga positiivne oli, et köies olles oli võistkond koos, ilmselt teatud hetkedel, kui muidu oleks võinud vahe sisse tulla, aitas köis väikese impulsi anda ja püsisime kenasti koos.
Jalgsietapilt toredad elamused:
* punkt nr 2 koprasoo - oihh jalad said märjaks, st kohati üle põlve vesi
* puu otsa ronimine punkt nr 10
* kraavide ületamine punktid 10 ja 11 vahel: meie jõudsime sinna ISC järel 2. kohal olles, kraav oli lai ja püüdsime leida ületuskohta, seejärel laekus Twister ja õige pea ka Peraküla Krupp ning Salomon. Asja lahendas Salomon - Heiti ees ja teised järel ujuti üle ning nakkava eeskuju ajel ka teised. Minn veel muigas: "seiklussportlased...kardavad vett...". Eleri, kes oli vahepeal väsimust kurtnud, ütles, et see ujumine mõjus värskendavalt ja peale seda oli kohe parem tunne.
* punkti nr 15 juurde sumpamine üle koprasoo, kus kohati vesi rinnuni
Tagasi jõudes selgus, et Elita on veel metsas, see tähendab, et eestlastel viisikjuhtimine.
Ratta teine osa
Meelde jäi:
* ratta tassimine läbi metsa punkti nr 17
* rattaga sõitmine ja selle vedamine mööda kohustuslikku joont, milleks oli elektriliin, see oli füüsiliselt päris raske, kohati oli palju juurikaid ja kohati olime põlvini soos
* kohati liivased teed, kus raske sõita, mina oma peenikese kummiga pidin aeg-ajalt ratas käe kõrval jooksma
Teine jooks
Ratta vahepeal oli punktis 21/27 kõigepealt köielkõndimise ülesanne - üks naine ja üks mees pidid sooritama, meestest käis meile Martti kõndimas.
Seejärel jooks sprindikaardiga.
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):
Kaart ilma meie teekonnata:
Ka see jooks õnnestus ilma suuremate vigadeta läbida. Punkt 23 oli põnev - see asus maa all, ühest august see siiski paistis ja saime komposteeritud. Jooksu lõpus punkt 27 oli pähkel: punkt oli pandud nööriga kahe puu vahele mitme meetri kõrgusele. Mina astusin siis Martti õlgadele, ühe käega hoidsin Aigarist kinni, teisega tõmbasin tähise allapoole, võtsin sellest hammastega kinni ja hoidsin nii allpool ja seejärel sain komposteerida. Tore oli :)
Köielkõndimise juures enne jooksu olid taas 4 Eesti võistkonda koos (ISC oli sealt lahkunud siis, kui Salomon ja Peraküla sinna jõudsid). Kui meie peale jooksu lahkusime, siis polnud ükski Läti võistkond sinna veel jõudnud...
Ratta kolmas osa
Edasi taas rattale. Alustuseks saime asfalti, kiirus kogu aeg seal 30 ja 35 vahel - mõnus.
Eelviimasesse punkti minnes läks pimedaks ja võtsime lambid välja. Siis sõitis meist Peraküla mööda, kes oli vahepeal väikese vea teinud.
Vahepeal käis ka üks koer meil kiirust üles tõmbamas.
Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses. Seal sõime-jõime, panime jooki kotti juurde, panime soojemaid riideid selga. Edasi rattakaardi abil joostes kanuusse, punkti nr 31.
Kanuuetapp
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):
Kaart ilma meie teekonnata:
Mina Aigariga tõmbasime ees, Eleri juhendas meid õigele kursile, Martti taga juhtis. Punktid saime veatult kätte, 2 korda vedasime kanuu üle, esimesel korral saime seda mööda rada teha, teine kord tirisime puude vahelt. Vahepeal keegi mootorpaadiga uuris, et mis me teeme, vastasime, et võistlused, tundus, et selle vastusega jäädi rahule... Kanuusõit oli mõnus.
Kolmas jooks
Kaart (GPS teekond puudub, kuna Marttil sai GPS patarei tühjaks):
Et kaarti jõuda, tuli kombineerida seda rattakaardiga, see õnnestus kenasti. Esimesse punkti paar kilomeetrit teejooksu ja siis võsa vahele. Punkti piirkonda jõudes kuulsime teiste eestlaste hõiklemist. Kas kammivad metsa? Kohale jõudes selgus aga, et punkt oli kõrgel jämeda puu otsas umbes 6-8 meetri kõrgusel, puul enne punkti ühtegi oksa polnud. Esimene mõte oli, et viskame köie üle oksa, kus punkt on ja siis ronib keegi köie abil üles. Siis aga tuli Marttil hiilgav idee: paneme SI toika külge ja komposteerime nii (SI jaam oli allapoole suunatud). Toigas osutus liiga lühikeseks, isegi kui ma Martti õlgadele astusin. Seejärel toimus väike täiendus: mägiaivari teibiga tokile teine tokk pikenduseks ja SI tolle otsa samuti mägiaivari teibiga kinni. Seejärel õnnestus mul mõningase pusimise järel komposteerida.
Edasi tulid veatult punktid 40-41-42. Järgnes joonorienteerumine mööda mäeahelikku. Selle lõigu teises osas oli rajameister väikese konksu pannud: joon ei läinud mitte mööda kõige kõrgemat tippu pidi, vaid läks mõnesajaks meetriks vasakule väiksema aheliku peale ja loomulikult oli üks kahest peidetud punktist selle kõrvalaheliku peal. Meil õnnestus veatult joon läbida ja mõlemad punktid leida.
Kaks punkti oligi veel jäänud, kuidagi liiga hästi oli läinud, vigu polnudki sisuliselt tulnud ja ega see nii ju jääda ei saanud...
Punkti 43 läksime punktist läände jäävat sihti pidi. Kaugelt nägime, kuidas üks võistkond tuli 43-st ja läks 44 poole. Jõudsime sihi kõrval läänes oleva kraavini ja hakkasime sealt punkti poole minema. Peagi kohtusime Salomoniga, kes ütles, et Peraküla oli neile siin punktis koti pähe tõmmanud. Ei osanud me siis aimata, et järgmised 50 minutit veedame siin metsaaluses punkti otsides...
Kaardil olev heledam laik, mille loodeosas "kusagil koht metsas" punkt oli märgitud, oli tegelikult täiskasvanud kuuskedega kaetud kuusik, kohati väga tihe, kohati lagedalaigud sees. Kaardile märgitud kohas punkti polnud, mina tulin 4 korda erinevatest kohtadest suuna ja sammuga peale ja ei selles ega ka selle ümber kümnete meetrite raadiuses punkti polnud. Ka Martti proovis ja ikka jõudis samasse piirkonda, kuhu minagi. Kaardil olev kõrgusjoon klappis meie poolt fikseeritud kohaga, isegi selle kuusemetsa serv oli fikseeritav võrreldes kõrvalasuva metsaga. Suht alguses korra võtsime ahelikku, et seda kuusikut kammida, aga millegipärast kahjuks loobusime sellest suht kiiresti...
Olid versioonid, et punkt on kusagile kuuse alla peidetud, et kuuse otsa peidetud...
Siis proovisime suvaliselt summides punkti leida, siis üritasin spiraali teha, aga kahjuks jälle liiga vara lõpetasin...
Lõpuks läksin selle kuusiku lõppu itta ja hakkasin sealt kuusiku põhjaotsast kuni kraavini ja tagasi põhja seda läbi käima. Selline mõtestatud tegevus andiski kohe ka tulemuse, juba kolmanda käimisega oli punkt käes... See punkt polnud minu hinnangul mitte kaardil oleva heledama laigu loode, vaid kaguosas. Küll on kahju, et Martti GPS patarei tühjaks sai, selle punkti otsingut oleks väga huvitav vaadata olnud.
Punkti otsimisega oli päris külm hakanud, aga järgmisse punkti jooksmisega saime sooja kähku tagasi. Edasi uuesti jooksu- ning rattakaardi klapitamine ja peagi olimegi finishis, kus meid tervitasid Salomon ja Peraküla.
Peale võistlust
Käisime pesemas, dushis oli mõnusalt soe vesi. Peale pesemist läksime teiste eestlastega muljetama. Heitti kiitis Marttit selle toki otsa SI kaardi panemise idee eest. Minn küsis, et mitu punkti viimaselt joonorienteerumiselt leidsime. Kui ütlesime, et 2, siis vot seda Minni nägu oleks tahtnud pildistada :) Peraküla ja Salomon nimelt olid seal koos olnud ja ühe punkti, selle madalama aheliku peal oleva, vahele jätnud. Aga peale väikest mõtlemist selgus, et me olime 43 piisavalt kaua otsinud, et vahe üle tunni läks, aga selle viimase joonorienteerumise iga punkti mitteläbimise eest oli ette nähtud 1 tund trahvi...
Oleks me seal 50 minuti asemel näiteks 35 minutit punkti otsinud, oleksime nende lohaka kaardilugemise ära karistanud ja teiseks tulnud, aga selle asemel olime ise lohakad ja ei suutnud meile ootamatut 43 nihkes olekut piisavalt efektiivselt lahendada ja oleks on üldse paha onu :)
Ja hommikul autasustamisel olid poodiumil ainult eestlased, sest parim Läti tiim Ebike oli ära koju sõitnud :)
Tulemused Etapiajad Esimene jooks Teine jooks Kanuu
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks tahaksin tänada võistkonnakaaslasi ja teisi eestlasi hea seltskonna eest. Ja eriti tahaksin kiita Elerit, kes kenasti lõpuni vastu pidas. Teised Eesti tiimid igal juhul olid üllatunud Eleri sitkest esitusest :)
See ajalooline esiviisik oli järgmine:
1. ISC Adventure Team (Sixten Sild, Maret Vaher, Randy Korb, Urmo Alling) - 14:31:51
2. Peraküla Krupp (Andres Minn, Margus Marrandi, Urmo Liblik, Pilvi-Heli Vettik) - 16:57:15 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
3. Salomon Team Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Heiti Hallikma, Tiit Pekk) - 17:00:07 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
4. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Martti Mikk, Eleri Hirv) - 17:08:19
5. Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) - 17:46:40
Järgnevalt mõned minupoolsed muljed.
Enne võistlust
Kuna stardiaeg oli laupäeval kell 11, siis otsustasime minna laupäeva hommikul Eestist. Martti võõrustas meid lahkesti Rannus. Reede õhtul pakkisime. Laupäeval äratus kella 5:45-6:00 ajal. Kiire söömine ja 6:25 väljasõit ning 9:30 jõudsime võistluskeskusesse Daugmales.
Kohale jõudes hakkas vihma sadama, aga enne starti jäi sadu järele ning kogu võistluse ajal oli kena kuiv ja soe ilm.
Eestlastele tehti kell 10 eraldi instruktaaz vene keeles. Sixten oli enne seda jõudnud olulise info meile küll juba ära tõlkida :) Instruktaazil valitses igal juhul mõnus muhe atmosfäär.
Proloog
Võistlus algas proloogiga. Igale võistkonnale anti 3 minutit enne starti 2 identset aerofotot, kus oli peal 4 kontrollpunkti. Iga võistkond sai ühest kontrollpunktist (millisest, see polnud ette teada) esimese etapi tegevusjuhised. Võistkond võis hargneda. Rebisime mõlemad kaardid pooleks ja igaüks käis ühes punktis. Mina olin see õnnelik, kes punktist "nänni" sai. Selleks oli rattaga legendi järgi orienteerumise juhised.
Esimene etapp - ratas legendiga
See etapp õnnestus hästi. Mina ütlesin teepikkuseid, Martti vaatas odomeetrit ja pikematel lõikudel aitas köiega Elerit tuules hoida. Kusjuures asja muutis põnevaks see, et erinevatel võistkondadel olid erinevad legendid, teed olid täis eri suundades sõitvaid võistkondi. Alguses oli suht kõhe sõita 180 kraadi teises suunas, kui enne meid sõitnud võistkonnad...
Enne esimese etapi lõppu toimus eriülesanne - taas oli kaartideks 2 identset aerofotot, millel peal 7 kontrollpunkti ja jälle võis võistkond hargneda. Taas rebisime kaardid pooleks ja igaüks käis tõi oma punktid ära.
Siis taas ratta selga ja peagi olime legendiorienteerumise lõpus, kus anti rattakaart.
Meie teekonnaga rattakaart (teekond Martti GPS järgi):
Ilma meie teekonnata rattakaart:
Rattas luges kaarti Martti ja ta sai sellega väga hästi hakkama, sisuliselt ilma vigadeta saime hakkama. Kaardilugemise kõrvalt suutis Martti pikematel parema teekattega lõikudel ka Elerit vedada.
Esimeses rattapunktis saadeti meid jalgsiorienteerumise rajale. Enne meid olid seal 3 võistkonna rattad (ISC, Salomon ja Elita), seega olime 4. kohal.
Esimene jooks
Meie teekonnaga kaart (teekond Martti GPS järgi):
Ilma meie teekonnata kaart:
Jooksus lugesin mina kaarti ja õnnestus ilma suuremate vigadeta see etapp läbida. Kaardi kohta oli korraldaja andnud hoiatuse, et osa teid, mis on kaardil, pole looduses ja vastupidi. Aga erilisi probleeme kaardiga ei tekkinud. Raja keskel oli veel ka hajutus. Pidevalt kohtusime teiste Eesti võistkondadega (välja arvatud ISC, kes oli pisut ette rebinud). Suurt kiirust näitas üles Salomon, aga pidevalt lähenesid nad meile jälle selja tagant, et taaskord mööduda.
Mingi hetk võtsin ka Eleri köide Aigari soovitusel. Tundus, et ega ma eriti ei vea, aga positiivne oli, et köies olles oli võistkond koos, ilmselt teatud hetkedel, kui muidu oleks võinud vahe sisse tulla, aitas köis väikese impulsi anda ja püsisime kenasti koos.
Jalgsietapilt toredad elamused:
* punkt nr 2 koprasoo - oihh jalad said märjaks, st kohati üle põlve vesi
* puu otsa ronimine punkt nr 10
* kraavide ületamine punktid 10 ja 11 vahel: meie jõudsime sinna ISC järel 2. kohal olles, kraav oli lai ja püüdsime leida ületuskohta, seejärel laekus Twister ja õige pea ka Peraküla Krupp ning Salomon. Asja lahendas Salomon - Heiti ees ja teised järel ujuti üle ning nakkava eeskuju ajel ka teised. Minn veel muigas: "seiklussportlased...kardavad vett...". Eleri, kes oli vahepeal väsimust kurtnud, ütles, et see ujumine mõjus värskendavalt ja peale seda oli kohe parem tunne.
* punkti nr 15 juurde sumpamine üle koprasoo, kus kohati vesi rinnuni
Tagasi jõudes selgus, et Elita on veel metsas, see tähendab, et eestlastel viisikjuhtimine.
Ratta teine osa
Meelde jäi:
* ratta tassimine läbi metsa punkti nr 17
* rattaga sõitmine ja selle vedamine mööda kohustuslikku joont, milleks oli elektriliin, see oli füüsiliselt päris raske, kohati oli palju juurikaid ja kohati olime põlvini soos
* kohati liivased teed, kus raske sõita, mina oma peenikese kummiga pidin aeg-ajalt ratas käe kõrval jooksma
Teine jooks
Ratta vahepeal oli punktis 21/27 kõigepealt köielkõndimise ülesanne - üks naine ja üks mees pidid sooritama, meestest käis meile Martti kõndimas.
Seejärel jooks sprindikaardiga.
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):
Kaart ilma meie teekonnata:
Ka see jooks õnnestus ilma suuremate vigadeta läbida. Punkt 23 oli põnev - see asus maa all, ühest august see siiski paistis ja saime komposteeritud. Jooksu lõpus punkt 27 oli pähkel: punkt oli pandud nööriga kahe puu vahele mitme meetri kõrgusele. Mina astusin siis Martti õlgadele, ühe käega hoidsin Aigarist kinni, teisega tõmbasin tähise allapoole, võtsin sellest hammastega kinni ja hoidsin nii allpool ja seejärel sain komposteerida. Tore oli :)
Köielkõndimise juures enne jooksu olid taas 4 Eesti võistkonda koos (ISC oli sealt lahkunud siis, kui Salomon ja Peraküla sinna jõudsid). Kui meie peale jooksu lahkusime, siis polnud ükski Läti võistkond sinna veel jõudnud...
Ratta kolmas osa
Edasi taas rattale. Alustuseks saime asfalti, kiirus kogu aeg seal 30 ja 35 vahel - mõnus.
Eelviimasesse punkti minnes läks pimedaks ja võtsime lambid välja. Siis sõitis meist Peraküla mööda, kes oli vahepeal väikese vea teinud.
Vahepeal käis ka üks koer meil kiirust üles tõmbamas.
Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses. Seal sõime-jõime, panime jooki kotti juurde, panime soojemaid riideid selga. Edasi rattakaardi abil joostes kanuusse, punkti nr 31.
Kanuuetapp
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):
Kaart ilma meie teekonnata:
Mina Aigariga tõmbasime ees, Eleri juhendas meid õigele kursile, Martti taga juhtis. Punktid saime veatult kätte, 2 korda vedasime kanuu üle, esimesel korral saime seda mööda rada teha, teine kord tirisime puude vahelt. Vahepeal keegi mootorpaadiga uuris, et mis me teeme, vastasime, et võistlused, tundus, et selle vastusega jäädi rahule... Kanuusõit oli mõnus.
Kolmas jooks
Kaart (GPS teekond puudub, kuna Marttil sai GPS patarei tühjaks):
Et kaarti jõuda, tuli kombineerida seda rattakaardiga, see õnnestus kenasti. Esimesse punkti paar kilomeetrit teejooksu ja siis võsa vahele. Punkti piirkonda jõudes kuulsime teiste eestlaste hõiklemist. Kas kammivad metsa? Kohale jõudes selgus aga, et punkt oli kõrgel jämeda puu otsas umbes 6-8 meetri kõrgusel, puul enne punkti ühtegi oksa polnud. Esimene mõte oli, et viskame köie üle oksa, kus punkt on ja siis ronib keegi köie abil üles. Siis aga tuli Marttil hiilgav idee: paneme SI toika külge ja komposteerime nii (SI jaam oli allapoole suunatud). Toigas osutus liiga lühikeseks, isegi kui ma Martti õlgadele astusin. Seejärel toimus väike täiendus: mägiaivari teibiga tokile teine tokk pikenduseks ja SI tolle otsa samuti mägiaivari teibiga kinni. Seejärel õnnestus mul mõningase pusimise järel komposteerida.
Edasi tulid veatult punktid 40-41-42. Järgnes joonorienteerumine mööda mäeahelikku. Selle lõigu teises osas oli rajameister väikese konksu pannud: joon ei läinud mitte mööda kõige kõrgemat tippu pidi, vaid läks mõnesajaks meetriks vasakule väiksema aheliku peale ja loomulikult oli üks kahest peidetud punktist selle kõrvalaheliku peal. Meil õnnestus veatult joon läbida ja mõlemad punktid leida.
Kaks punkti oligi veel jäänud, kuidagi liiga hästi oli läinud, vigu polnudki sisuliselt tulnud ja ega see nii ju jääda ei saanud...
Punkti 43 läksime punktist läände jäävat sihti pidi. Kaugelt nägime, kuidas üks võistkond tuli 43-st ja läks 44 poole. Jõudsime sihi kõrval läänes oleva kraavini ja hakkasime sealt punkti poole minema. Peagi kohtusime Salomoniga, kes ütles, et Peraküla oli neile siin punktis koti pähe tõmmanud. Ei osanud me siis aimata, et järgmised 50 minutit veedame siin metsaaluses punkti otsides...
Kaardil olev heledam laik, mille loodeosas "kusagil koht metsas" punkt oli märgitud, oli tegelikult täiskasvanud kuuskedega kaetud kuusik, kohati väga tihe, kohati lagedalaigud sees. Kaardile märgitud kohas punkti polnud, mina tulin 4 korda erinevatest kohtadest suuna ja sammuga peale ja ei selles ega ka selle ümber kümnete meetrite raadiuses punkti polnud. Ka Martti proovis ja ikka jõudis samasse piirkonda, kuhu minagi. Kaardil olev kõrgusjoon klappis meie poolt fikseeritud kohaga, isegi selle kuusemetsa serv oli fikseeritav võrreldes kõrvalasuva metsaga. Suht alguses korra võtsime ahelikku, et seda kuusikut kammida, aga millegipärast kahjuks loobusime sellest suht kiiresti...
Olid versioonid, et punkt on kusagile kuuse alla peidetud, et kuuse otsa peidetud...
Siis proovisime suvaliselt summides punkti leida, siis üritasin spiraali teha, aga kahjuks jälle liiga vara lõpetasin...
Lõpuks läksin selle kuusiku lõppu itta ja hakkasin sealt kuusiku põhjaotsast kuni kraavini ja tagasi põhja seda läbi käima. Selline mõtestatud tegevus andiski kohe ka tulemuse, juba kolmanda käimisega oli punkt käes... See punkt polnud minu hinnangul mitte kaardil oleva heledama laigu loode, vaid kaguosas. Küll on kahju, et Martti GPS patarei tühjaks sai, selle punkti otsingut oleks väga huvitav vaadata olnud.
Punkti otsimisega oli päris külm hakanud, aga järgmisse punkti jooksmisega saime sooja kähku tagasi. Edasi uuesti jooksu- ning rattakaardi klapitamine ja peagi olimegi finishis, kus meid tervitasid Salomon ja Peraküla.
Peale võistlust
Käisime pesemas, dushis oli mõnusalt soe vesi. Peale pesemist läksime teiste eestlastega muljetama. Heitti kiitis Marttit selle toki otsa SI kaardi panemise idee eest. Minn küsis, et mitu punkti viimaselt joonorienteerumiselt leidsime. Kui ütlesime, et 2, siis vot seda Minni nägu oleks tahtnud pildistada :) Peraküla ja Salomon nimelt olid seal koos olnud ja ühe punkti, selle madalama aheliku peal oleva, vahele jätnud. Aga peale väikest mõtlemist selgus, et me olime 43 piisavalt kaua otsinud, et vahe üle tunni läks, aga selle viimase joonorienteerumise iga punkti mitteläbimise eest oli ette nähtud 1 tund trahvi...
Oleks me seal 50 minuti asemel näiteks 35 minutit punkti otsinud, oleksime nende lohaka kaardilugemise ära karistanud ja teiseks tulnud, aga selle asemel olime ise lohakad ja ei suutnud meile ootamatut 43 nihkes olekut piisavalt efektiivselt lahendada ja oleks on üldse paha onu :)
Ja hommikul autasustamisel olid poodiumil ainult eestlased, sest parim Läti tiim Ebike oli ära koju sõitnud :)
Tulemused Etapiajad Esimene jooks Teine jooks Kanuu
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks tahaksin tänada võistkonnakaaslasi ja teisi eestlasi hea seltskonna eest. Ja eriti tahaksin kiita Elerit, kes kenasti lõpuni vastu pidas. Teised Eesti tiimid igal juhul olid üllatunud Eleri sitkest esitusest :)
kolmapäev, 29. aprill 2009
Xdream 2009 I etapp, Ardu 26.aprill: Medisoft&seikusporr
Tänavu aasta osaleme siis ühendvõitkonnaga. Aivar Jõgiaas esindab seiklusporri ja Rain Ojavee ning Aigar Sirel openeerivad Medisoftina. Rain, kes on hetkel meie Tartu kontori pesamuna, osales eelmisel aastal B-raja öisel pikal etapil Medisoft B võistkonnas. Seega kogemustega mees! Arvestades veel seda, et nii Medisofti kui ka seiklusporri tiimid on eriliselt altid igasuguseid spordivigastusi hankima, millest mõned liikmed ei ole veel siiani toibunud, on värsket verd alati juurde vaja.
Täpsemalt rajast
Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.
Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!
Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!
Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.
Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.
Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.
Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.
Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.
Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.
Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.
Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.
Täpsemalt rajast
Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.
Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!
Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!
Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.
Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.
Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.
Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.
Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.
Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.
Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.
Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.
esmaspäev, 27. aprill 2009
Xdream 2009 I etapp, Ardus
Seekordsel Xdreamil olin mina seiklusporri nimelises tiimis koos Kristjani ja Mihkliga. Kuna nädalatagusel Võhandu maratonil oskasin kanuust välja roinides taaskord oma hüppeliigest korralikult väänata, siis korra tekkis juba tunne, et selle Xdreamiga on ühelpool. Priit teipis mul nädala sees jala kinesioteibiga ära ja kuna neljapäeval päevakul oli enam vähem ok joosta, siis sai langetatud otsus, et ikkagi minek. Reede hommikul aga oli kurk väga valus, nina tatine ja kerge palavik. Laupäev oli veel hullem. Krõbistasin siis need 2 päeva aspirini, imemistablette, sõin sidrunit ja tarbisin ohtralt kuuma teed koos meega ja kui tatine nina välja arvata, siis oli pühapäeva hommikul enesetunne täitsa ok.
Stardis olin kaarti uurimisega nii hoos, et kell tuli meelde käima panna alles poolel teel esimesse punkti. Kuna esimese jooksus jäeti mulle kõige lühem ring, siis mina tiksusin oma raja suht rahulikult läbi.
Jõudsime tagasi koos Mihkliga ja kui Kristjan ka paari minuti pärast tuli oli meil Mihkliga juba valik tehtud ja asusime kohe järgmisele jooksuetapile.
Kuna peale jooksu vaatasime vaid seda kus on järgmine, mitta aga ülejärgmine punkt, siis õnnestus meil punktide 11-12 vahelist dzunglit ratastaga läbida. Mingi hetk kui Mihkel rattaga kraavi ületama asus oli ta igaljuhul rinnuni mudas. Mina viskasin ratta teisele kaldale ja läksin natuke kõrvalt kuiva jalaga üle kraavi. Kristjan seevastu tahtis ka natuke mudasuplust teha ja ronis ka vööni mudasse.
Esimese lisaülesande metallid õnnestus endalegi üllatuseks suhteliselt ruttu üksteiset eraldada.
16 punkti poole sõitsime mingi aja Heiti tiimi järel ja kuna Mihklil oli sel hetkel pulss 168, siis ei hakanud neist mööda ka minema. Kui meist aga ISC mööda lendas, siis tõusin ka korra sadulast, et kiirendada ja neile järgi võtta, aga kuna teised kaasa ei tulnud, siis jäi nendega väike vahe sisse. Karjääris takistusribal kurits igaljuhul Kristjan, et mina olla tal kogu aeg jalus olnud. Takistusribale järgnenud jooksu esimeses punkis saime taas kokku ISC-ga. Punktides kohtusime nendega kuni 21 punktini, siis keerati minul aga hapniku kraanid suhteliselt kinni ja sealt kuni jooksu lõpuni oli vääga raske.
Ratta legendi esimest punkti üritasime algul kaardile paika saada, aga kuna esimesed pööramised olid karjääris väga lühikeste maade tagant, siis tagin ettepaneku need ringid ära sõita. Kruusale välja jõudes saime ennast ilusti kaarti, aga sellest hoolimata otsustasime taha veel ühe lisaringi. Peale seda lisaringi üritasime veelkorra paika panna 1 legendi punkti, aga kuna tundus, et rada läheb kaardist välja, siis tegime veel ära ka selle "raiesmiku" tiiru. Raisemikule pööramisest kuni punkti jõudmiseni läks meil 17 minutit, ehk siis selle ringiga saime julgelt 12-13 minutit boonust.
Rattaralli esimeses ehk siis 24 punktis kulutasime 2-3 minutit 25 punkti asukoha leidmisele. Alles siis kui jõudsime kaardil järje ajamisega väga kahtlaselt lähedale 15 punktile taipasime vaadata punkti numbrit, mis oli 43 ehk siis pidime taaskord minema punkti 15. Peale rattaralli teist punkti purunes aga Kristjani rattal kumm ja nii õnnetult, et ka mantli serva traat oli ~15 cm mantli küljest lahti. Vahetasime kummi, aga kuna kartsime, et kumm võib väga täis pumbates taas muna üles viasata, siis sai see suhteliselt pehmeks jäetud.
Järgnevast rattaosast valisime punktid 52 ja 55. Viimasel rattaotsal hakkasid lisaks pehmele kummile mõju avaldama ka Kristjani selleaastased 0 rattakilomeetrit ja tempo oli vähemalt minu jaoks suht lahja. 55 punkti juures pääsesime meie Mihkliga suhteliselt nobedalt üle oja, aga Kristjan jäi samal ajal punkti jõudnud B-rajakate taha paariks minutiks toppama.
Kanuupunktid valisime selliselt, et Kristjan ikka palju joosta saaks ja oleks vähem vastutuult ja lainet sõitmist. Tuul oli nii korralik, et kui kanuu 59 punktist 61 minnes selga võtsime, siis kippus see meid koos kanuuga kogu aeg kraavi lükkama.
Finishieelses vibulaskmises andsin kiirtuld ja tulemus oli 3-st 3. Finishis öeldi meie kohaks 9. ja minu SI väitis et olime rajal 7:10:44.
Kuna rajal tegi seda hüppe lisaülesannet meil Kristjan, siis peale sauna ja sööki tahtsin ka seda proovida. Lisaülesande kohtunikud arvasid, et kuna ma nii pikk olen, siis võiks ma ka kaugemalt hüpata ja nihutasid selle hüppe posti päris mitukümmend sentimeetrit tahapoole. Tulemus oli see, et hoolimata sellest, et tõukasin ära nii kõvasti kui jõudsin pulgani ma üldse ei ulatunudki :-)
EDIT: Tulemused
EDIT2: Mihkli nägemus rajast
EDIT3: Toitumisest niipalju, et hommikul(4:30) ärgates sõin ära korraliku kausitäie putru. Umbes 1,5h enne starti pugisin kaasa võetud makaronides kõhu korralikult täis. Tulemus oli see, et rajal nagu nälga/energia puudust polnud ning tarbisin 2 väikest Marsi shokolaadi, 2 Enduro geli ja seda ka pigem sellepärast, et seda energia puudust ei tekiks. Siis kui seal kolmandas jooksus surin üritasin sisse võtta ka ühe, 10 päeva tagasi Silja Spordist ostetud Turbosnacki, aga selles kuramuse pudelis oli vedeliku asemel miski kivistunud suhkrutüki moodi asjandus ja seda väga närida ei viitsinud.
EDIT4: Leivo ja Kaja kirjutavad Ekstreem.ee võistlusest(Kaja sissekandes ka mitmed lingid teistele blogidel).
Stardis olin kaarti uurimisega nii hoos, et kell tuli meelde käima panna alles poolel teel esimesse punkti. Kuna esimese jooksus jäeti mulle kõige lühem ring, siis mina tiksusin oma raja suht rahulikult läbi.
Jõudsime tagasi koos Mihkliga ja kui Kristjan ka paari minuti pärast tuli oli meil Mihkliga juba valik tehtud ja asusime kohe järgmisele jooksuetapile.
Kuna peale jooksu vaatasime vaid seda kus on järgmine, mitta aga ülejärgmine punkt, siis õnnestus meil punktide 11-12 vahelist dzunglit ratastaga läbida. Mingi hetk kui Mihkel rattaga kraavi ületama asus oli ta igaljuhul rinnuni mudas. Mina viskasin ratta teisele kaldale ja läksin natuke kõrvalt kuiva jalaga üle kraavi. Kristjan seevastu tahtis ka natuke mudasuplust teha ja ronis ka vööni mudasse.
Esimese lisaülesande metallid õnnestus endalegi üllatuseks suhteliselt ruttu üksteiset eraldada.
16 punkti poole sõitsime mingi aja Heiti tiimi järel ja kuna Mihklil oli sel hetkel pulss 168, siis ei hakanud neist mööda ka minema. Kui meist aga ISC mööda lendas, siis tõusin ka korra sadulast, et kiirendada ja neile järgi võtta, aga kuna teised kaasa ei tulnud, siis jäi nendega väike vahe sisse. Karjääris takistusribal kurits igaljuhul Kristjan, et mina olla tal kogu aeg jalus olnud. Takistusribale järgnenud jooksu esimeses punkis saime taas kokku ISC-ga. Punktides kohtusime nendega kuni 21 punktini, siis keerati minul aga hapniku kraanid suhteliselt kinni ja sealt kuni jooksu lõpuni oli vääga raske.
Ratta legendi esimest punkti üritasime algul kaardile paika saada, aga kuna esimesed pööramised olid karjääris väga lühikeste maade tagant, siis tagin ettepaneku need ringid ära sõita. Kruusale välja jõudes saime ennast ilusti kaarti, aga sellest hoolimata otsustasime taha veel ühe lisaringi. Peale seda lisaringi üritasime veelkorra paika panna 1 legendi punkti, aga kuna tundus, et rada läheb kaardist välja, siis tegime veel ära ka selle "raiesmiku" tiiru. Raisemikule pööramisest kuni punkti jõudmiseni läks meil 17 minutit, ehk siis selle ringiga saime julgelt 12-13 minutit boonust.
Rattaralli esimeses ehk siis 24 punktis kulutasime 2-3 minutit 25 punkti asukoha leidmisele. Alles siis kui jõudsime kaardil järje ajamisega väga kahtlaselt lähedale 15 punktile taipasime vaadata punkti numbrit, mis oli 43 ehk siis pidime taaskord minema punkti 15. Peale rattaralli teist punkti purunes aga Kristjani rattal kumm ja nii õnnetult, et ka mantli serva traat oli ~15 cm mantli küljest lahti. Vahetasime kummi, aga kuna kartsime, et kumm võib väga täis pumbates taas muna üles viasata, siis sai see suhteliselt pehmeks jäetud.
Järgnevast rattaosast valisime punktid 52 ja 55. Viimasel rattaotsal hakkasid lisaks pehmele kummile mõju avaldama ka Kristjani selleaastased 0 rattakilomeetrit ja tempo oli vähemalt minu jaoks suht lahja. 55 punkti juures pääsesime meie Mihkliga suhteliselt nobedalt üle oja, aga Kristjan jäi samal ajal punkti jõudnud B-rajakate taha paariks minutiks toppama.
Kanuupunktid valisime selliselt, et Kristjan ikka palju joosta saaks ja oleks vähem vastutuult ja lainet sõitmist. Tuul oli nii korralik, et kui kanuu 59 punktist 61 minnes selga võtsime, siis kippus see meid koos kanuuga kogu aeg kraavi lükkama.
Finishieelses vibulaskmises andsin kiirtuld ja tulemus oli 3-st 3. Finishis öeldi meie kohaks 9. ja minu SI väitis et olime rajal 7:10:44.
Kuna rajal tegi seda hüppe lisaülesannet meil Kristjan, siis peale sauna ja sööki tahtsin ka seda proovida. Lisaülesande kohtunikud arvasid, et kuna ma nii pikk olen, siis võiks ma ka kaugemalt hüpata ja nihutasid selle hüppe posti päris mitukümmend sentimeetrit tahapoole. Tulemus oli see, et hoolimata sellest, et tõukasin ära nii kõvasti kui jõudsin pulgani ma üldse ei ulatunudki :-)
EDIT: Tulemused
EDIT2: Mihkli nägemus rajast
EDIT3: Toitumisest niipalju, et hommikul(4:30) ärgates sõin ära korraliku kausitäie putru. Umbes 1,5h enne starti pugisin kaasa võetud makaronides kõhu korralikult täis. Tulemus oli see, et rajal nagu nälga/energia puudust polnud ning tarbisin 2 väikest Marsi shokolaadi, 2 Enduro geli ja seda ka pigem sellepärast, et seda energia puudust ei tekiks. Siis kui seal kolmandas jooksus surin üritasin sisse võtta ka ühe, 10 päeva tagasi Silja Spordist ostetud Turbosnacki, aga selles kuramuse pudelis oli vedeliku asemel miski kivistunud suhkrutüki moodi asjandus ja seda väga närida ei viitsinud.
EDIT4: Leivo ja Kaja kirjutavad Ekstreem.ee võistlusest(Kaja sissekandes ka mitmed lingid teistele blogidel).
reede, 24. aprill 2009
IV Võhandu maraton 18.04.2009
Seekord oli distansi pikkuseks 100 km. Ringike Tamulal ja seejärel piki Võhandut Võõpsuni välja. Startis 241 erinevat alust, kuid katkestajaid oli palju.
Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.
Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.
Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.
Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!
StardiprotokollFinišiprotokoll
Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.
Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.
Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.
Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!
StardiprotokollFinišiprotokoll
esmaspäev, 23. märts 2009
Pikad suusatreeningud
Eellugu
14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.
Hommikul
Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.
Otepää-Kuutse 2:20
Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.
Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.
Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).
Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.
Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.
Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.
Kuutse-Elva 2:00
Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...
Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.
Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.
Elva-Kuutse 2:00
Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.
Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.
Kuutse-Otepää 2:30
Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.
Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud
Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.
Kokkuvõtteks
Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.
Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.
Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...
14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.
Hommikul
Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.
Otepää-Kuutse 2:20
Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.
Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.
Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).
Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.
Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.
Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.
Kuutse-Elva 2:00
Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...
Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.
Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.
Elva-Kuutse 2:00
Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.
Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.
Kuutse-Otepää 2:30
Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.
Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud
Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.
Kokkuvõtteks
Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.
Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.
Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...
esmaspäev, 9. märts 2009
WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009
WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009
Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis
Sinnasõit
Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.
Enne võistlust
Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta
Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.
Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse
Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid
Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada
Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.
Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.
Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.
Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.
Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga
Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.
Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)
Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...
Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.
Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.
Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.
Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.
Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...
Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime
Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.
o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.
Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine
See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.
Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi
See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.
Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.
Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.
Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.
Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.
Etapp 6 - Ratas ehk loobumine
Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.
Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.
Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.
Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.
Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.
Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida
Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.
Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta
Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.
Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele
Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...
Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.
Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis
Sinnasõit
Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.
Enne võistlust
Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta
Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.
Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse
Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid
Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada
Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.
Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.
Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.
Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.
Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga
Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.
Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)
Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...
Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.
Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.
Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.
Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.
Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...
Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime
Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.
o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.
Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine
See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.
Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi
See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.
Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.
Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.
Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.
Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.
Etapp 6 - Ratas ehk loobumine
Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.
Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.
Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.
Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.
Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.
Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida
Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.
Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta
Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.
Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele
Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...
Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.
Tellimine:
Postitused (Atom)