Õnn ja ebaõnn Freesport XT-Suveseiklusel Ardus

Kuna Kaido oli Tšehhis seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlustel, siis seekord olin XT-seiklusel stardis Kristjaniga.

Kõik algab juba enne starti. Vähem kui 10 minutit enne starti stardiala juurde jõudes kella vaadates jõuan vaevalt mõelda, et seekord vist ei lähegi enne starti väga kiireks. Järgmisel hetkel kui Randy SI jaamadega vastu jalutab, mõtlen, et SI tuleb ka veel nullida ja kui seda otsima hakkan, siis meenub, et SI on autos. Kristjan saab sujuvalt madratsi pumpamise ülesande endale ja mina kihutan rattaga SI-le järele. Kuulmata jääb küll korraldajate stardieelne lisainfo, aga stardi hetkeks oleme ilusti stardis.

Kuna esimese hooga jääb tühjaks päris mitu lisaülesande vastust, siis võtan mina hoopis raja planeerimise enda peale ja Kristjan üritab korra veel eestlaste medalivõitude aastaid välja mõelda. Esimene pilk kaardile ütleb kohe, et esmalt tuleb ära käia teisel pool Tallinn-Tartu maanteed ja siis kella pealt vaadata, mis edasi saab. Kuna lisaülesande leht paistab Kristjanil endiselt suht tühi, siis teen ettepaneku, et võtame suvaliselt ühe punkti ja läheme jooksule. Kristjan teatab, et päris mitu tiimi on 3 jaama juurde läinud ja nii teeme ka meie ning asume jooksule. SI järel käies tehtud sunnitud soojendus on hästi mõjunud ja jooksu alguses on jalg kuidagi eriti kerge.

34 punktiga saame kohe 5 minutilise tünga. Vaatame, et punkti keskoht on järvest põhja pool ja jookseme kohe sinna. Just siis kui võssist välja kargame ja punkti võtma tahaks hakata näeme kuidas Maret järve lõunakaldal punkti komposteerib ja naeratades meile lehvitab. Kuna Kristjan teatab, et tema küll uuesti ümber järve joosta ei viitsi, siis ujume üle.


35 tuleb lihtsalt, aga 49-sse minnes jääme kohati võssi ja tuulemurdu kinni, aga ei midagi väga hullu. 36 punkti võtma minnes libiseb Kristjan puu peal ja lööb kukkudes sääre nii valusalt ära, et jookseb kergelt longates veel ka peale 58 punkti. 58 punktiga teeme mõne minutilise lisakaare, kui punkti natuke vara otsima hakkame, aga saame punkti siiski suhteliselt hästi kätte. Teel 44 punkti tulevad vastu esimesed võistkonnad, kes ringi teistpidi jooksevad.

Ülejäänud jooksupunktid tulevad kõik ilusti kätte ja läbime need järjekorras 59-42-57-43-30-28.

Kui Kristjan ujudes 40 punkti võtab planeerin mina rattarada ja seni kuni mina köite lisaülesannet sooritan paneb Kristjan omale rattakingi jalga. Jooksu tempo on olnud päris korralik ja vahetusalasse jäetud 0,5 Coca-Cola läheb nagu kerisele.

Ratta esimesed punktid 21 ja 46 probleeme ei valmista. Kui 24 punkti snorgeldamise lisaülesandesse jõuame, siis on seal juba nii kõvasti snorgeldatud, et nähtavus on max 30cm. Jahutame Kristjaniga umbes minuti jagu ennast seal tiigis ja siis loobume.


Pakun Heigole tähti A, M ja S, aga need talle kahjuks ei sobi ja lisaülesandest me jälle punkte ei saa. Hiljem kuuleme Jürjo käest, et tema oli seal suhteliselt esimesena olnud ja oli juba kaldalt poide asukohad ära näinud ja üks tähtedest oli A. See snorgeldamise lisaülesanne oli iseenesest väga lahe, aga võrdsemate tingimuste huvides võiks seda korraldada kuskil järves, kus jalad põhja ei ulata ja vesi nii kiirelt sogaseks ei lähe. Näiteks saaks ju vabalt poidega mingi ala ära piirata ja öelda, et selles alas on vee all peidus otsitavad punktid...

33 punktist põrutame esialgu mööda. Saan küll aru, et justkui õige küngas, aga ei märka teeotsa. Ei märka seda ka tagasi tulles enne kui Kristjan seda mulle näitab.

Kuna 39 punkti legend oli "Puu otsas", siis sai kohe peale pööret ODO-kas ära nullitud ja peale 600 meetri läbimist eriti hoolikalt neid puid uuritud, aga ikka õnnestus punktist mööda sõita. Tagasi sõites saime ka punkti kätte. Tundus, et veehoidla poolt tulles oli punkti tähis teiste puude varjus ja kui õige puu all just otse üles ei vaadanud, siis seda ka ei märganud.

Seni kuni Kristjan 45 punkti komposteeris puhastasin mina oma ratta kassetti ja käiguvahetajat sinna kogunenud okstest ja heitest, peale mida sai jälle täitsa sõita.

Etapi 55-48 olin mina juba peaaegu valmis minema mööda seda rõvedat Mudajärve äärset sihti pidi, kust sai mindud ka Ardu Xdreami ajal, kuid Kristjan pakkus välja lõunapoolse variandi, mida mina millegipärast üldse ei märganud. Arvan, et see oli suht OK valik, kuigi 55-38 poole mineval sihil tuli korra ühte kraavi ületada ja natuke ka ratast tassida.

48-54 punkti poole sõites ajas meid alla Team Nike. Võtsime neile korra küll tuulde, aga olime eelnevalt juba kokku leppinud, et kuna järgmine punkt tuleb üles otsida varemetest, siis ilmtingimata nendega koos kihutama ei hakka ja lasime jala suht ruttu sirgeks.

53 oli jällegi Xdreamist tuttav punkt ja ka 37 ja 47 ei valmistanud probleeme. 51 punkti tahtsin jooksuga võtma saata Kristjani, aga kui raba äärde välja jõudsin ja Kristjanit selja tagant veel ei paistnud, siis olin sunnitud aja kokkuhoidmiseks ikkagi ise punkti võtma minema. Kui punktist tagasi jõudsin teatas vahepeal kaarti uurinud Kristjan, et meil on aega küllalt ja nüüd läheme võtame ikkagi ära ka 52, mille olime plaaninud algselt ära jätta. Mina olin sellele väga vastu ja tahtsin ära võtta kõik keskuse poole jäävad punktid. Kristjan ei andnud aga alla ja vaidlesime seal seni kuni hakkasingi uskuma, et ehk jõuab võtta 52 ja ka kõik võistluskeskuse poole jäävad punktid. Nii me siis 52 poole kihutama asusimegi. Punkti saime kätte kenasti, kuna punktipiirkond oli tuttav, sest Xdreamil läks sealt läbi ratta tulipi lisapaun, mille toona rõõmsalt läbi sõitsime.


Enamuse viimasest otsast vedas Kristjan ja mina käisin punkte võtmas. 32 valisime ringi variandi, kuna kartsin, et me ei pruugi sinna jõuda, aga 50 kuidagi loobuda ei tahtnud. Peale 50 punkti pakkusime meie taga tulnud Keset Loojangut tiimile korraliku show. Nimelt magas Kristjan kaarti vaadates maha suure kurvi ja vajutas ehmatusega kurvist otse sõidu vältimiseks pidurit ja lasi taguratta plokki ja ratta minule täpselt risti ette. Minul oli murdosa sekundist valida, et kas täiega Kristajnile küljepealt sisse uhada või siis üritada läbi heinte teepeenra kaudu vasakult mööduda. Valisin teepeenra, aga õnnetuseks oli suurte heinte ja nõgeste sees mingi auk ja lendasin seal üle leistangi. Kahjuks käis kõik nii kiirelt, et käsi lenksust enam lahti lasta ei jõudnud ja maandusin sisuliselt pealagi otse ees maase ja tundsin kuidas kaelast käis läbi väha hirmuäratav ragin. Kuna meil oli juba väääga kiire finišisse jõudmisega, siis kargasin ruttu rattale ja suutsin miskit pidi vända vahele kinni jäänud keti ka kadudeta kätte saada. Rattal liigutasin ettevaatlikult kaela ja tundus, et väga hull asi siiski pole. Arvan, et selle kukkumisega seoses läks umbes minutijagu aega kaotsi.

Enne finišit nägime 28 punktist välja tulevat Elerit, kes pärast kommenteeris, et me olla sellise hooga mööda sõitnud, et tal lendas kaardihoidjal plaat pealt ära.

Finiši poole mäkke kihutades jõudsin korra ka kella vaadata ja oli selge, et saame kindlasti ühe, kui mitte 2 punkti trahvi. Väntasin nii kiirelt kui veel vähegi suutsin. Mingi ime läbi suutsin ka viimase laskumise kurvis püsti jääda kuigi kukkumine oli taaskord vääääga lähedal. Kui lõpuks rahva vahelt finiš ka üles leida õnnestus ja kella vaatasin oli selge, et tuleb sekundite mäng, et kas saame 1 või 2 trahvi. Finišis muljetades kuuleme kusagilt, et hoopis 5 minuti eest pidada 1 trahv maha minema ja see sobiks meile isegi paremini. Õhtul kodus juhendit lugedes selgus, et trahvi saab ikka iga minuti eest.

Esimese hooga olin finišis pettunud, et ikkagi sinna 52 punkti läksime, aga samas ka väga rahul, selle teadmisega, et lõpus ei jäänud rajale mitte midagi ja seekord pigistasin endast küll lõpus kõik välja, mis veel võtta andis.

Kuna Team Nike liikus Riivo vedamisel rattal väga võimsalt ja meie saime kindlasti ka ühe punkti trahvi, siis olin finišis suht kindel, et Nike on võitja. Kui aga tulemused lõpuks üles pandi selgus, et seekord oli lõpupingutusest kasu ja sekundite mäng lõppes 4 sekundiga meie kasuks ja võitjad oleme hoopis meie.

Tulemused

Mis kaela puutub, siis kael on hetkel ikka suht valus ja pea pööramiseks tuleb ka keha pöörata ning äkilised liigutused on kõik välistatud. Käisin õhtul peale võistlust igaks juhuks ka traumapunktist läbi ja seal teatati, et luud kondid on kõik terved ja omal kohal, aga 5-6 päev soovitati siiski kaelatuge kanda...

XT-seiklus Kõrvemaal 05.06.2010

Kui nädala jagu enne starti Kaidoga XT-seiklusest juttu teen, kurdab Kaido, et ta pole eriti trenni teinud. Kuna aeg ja koht sobivad tema plaanidega, siis on ta nõus tulema ja ütleb, et püüab must mitte väga maha jääda...

Stardis kaarti vaadates on minul kohe selge, et esimene punkt on 24 ja asumegi Tähnase ja Makuga juttu ajades esimese punkti poole teele. Kuna kaarti järgi on punkt "lihtne" - esimese sihini ja sealt vasakule, siis mina keskendun punkti poole liikudes juba järgmistele etappidele. Kas tahtlikult või tahtmatult teeb rajameister just nimelt selle sama 24 punktiga paljudele tiimidele korraliku tillika. Nimelt on enne õiget sihti looduses veel üks kaartil kajastamata siht, kuhu kõik tiimid rõõmsalt vahepeal tempot dikteerima läinud Reigo ja Riho järel keeravad. Mõningase edasi tagasi jooksmise järel arvab Kaido, et savi need 2 punkti, läheme parem järgmisesse punkti. Kui me ~6 minuti pärast samale teele, kust valesti ära keeratud sai tagasi jõuame kohtame Karlit, kes kurdab, et on Tõnu ära kaotanud. 36 punkti poole liikudes saame aru, et olime 24-sse punkti minnes teelt liialt vara ära keeranud. Kui punkt käes, siis ütlen Kaidole, et nüüd läheme võtame selle 24 ikka ka ära. Selle peale võtab Kaido SI enda kätte ja asub tempot tegema. Kui ta aga 24 punkti juurde jõudes näeb, et enamus tiime sai selle punkti koos meiega kätte, muutub ta aga eriliseks Duracelli jäneseks. See tähendab siis seda, et Kaido samm läheb veel poole pikemaks ja mina saan põhimõtteliselt ülejäänud jooksu osa tema selga jõllitada.



26 punkti poole liikudes laidan maha Kaido plaani minna 40-sse. Valime 42-se punkti minekuks jõeületuse ja sihti pidi jooksu. Kuna jõe äärne pokumaa ja ka sihi algus on väga märjad ja pehmed, siis see tõmbab tempo natuke alla. Hiljem GPS-is aegu uurides selgub, et paremalt teed pidi oleks ~2 minutit kiiremini saanud. 33 punktist välja joostes on selgelt tunda, et Kaido pole veel mäkke sprintimisest taastunud ja tahab teele jõudes täiesti vales suunas jooksma hakata. Keeldun lahkelt sellest pakkumisest ja kui Kaido mõne hetke kompassi on jõllitanud nõustub ka tema minu valitud suunaga.

43 punkti juures näeme punktist lahkumas Heiti tiimi, kellel õnnestus esimese punkti tillikat vältida ja kes on siiani teinud meiega põhimõtteliselt sama valiku. 48 punkti juures kohtame taas Tähnast ja Makut, kes millegipärast tulevad sinna otse 33-st.

Peale värskendavat ujumist jõuame 34 punkti piirkonda. Punkti legend on üks aukudest. Hargneme Kaidoga ja just siis kui olen jõudnud kõlviku piirini ja tundub, et seal rohkem auke pole märkan ühest august paistvat SI jaama. Kuna parajasti käib punkti piirkonnas väga vilgas sagimine, siis arvan, et nüüd saavad kõik tiimid punkti kergelt kätte. Siiski teen katse ja astun Kaido juurde ning sosistan, et punkt on 20m minu selja taga. Kaido komposteerib punkti ja nagu hiljem selgub, siis nii osavalt, et Twister ja EVLI seda ei märka ja jäävad meist sinna maha punkti otsima. 23 punkti poole liikudes teatab Kaido, et tema vahepeal tehtud ratta osa plaan tuleb ümber teha, kuna üle veehoidla ikka ratastega ei saavat :-) Selle peale meenub mulle muidugi kohe see, kui Kaido 36h võistlusel tahtis Kuressaare linnusesse pääsemiseks üle vallikraavi ujuda :-)

21 punktist õnnestub meil aga mööda tulistada(+3min) ja punkti juurde tagasi jõudes on kohal ka Twister ja meie lahkudes saabub ka EVLI.

Vahetusalas ei suuda me välja mõelda, et kas minna seda maja otsima, mille ruumid tuleb kokku lugeda või mitte ja mökutame mõttetult kaua (~7min).

Lõpuks otsustame, et pakume mingit lambi numbrit. Esialgu pakun numbrit 14, aga otsustame siiski oma stardinumbri 27 kasuks. Hiljem selgub, et 14 eest oleks veel ühe punktigi saanud :-)

Ratta kaarti vaadates tundub mulle, et ümber Soodla veehoidla on väga palju punkte. Kokku me neid aga liitma ei hakka. Kuna kaugemad 4-ste ja 5-ste punktide kobarad tunduvad ahvatlevamad, siis valimegi selle variandi.

Esimese poole rajast näeme taas pidevalt Twisterit, kes meile tasapisi lähemale tuleb. 51-st punktist 31-sse, läheb Twister vasakult ja mina valin otse variandi. Paraku tuleb sellel lõigul Kaido rattal mitu korda kett maha ja jääme Twisterist maha. Laudteele jõudes jõuan just mõelda, et peaks Kaidole ütlema, et sõida vähe kiiremini, kui Kaido minu ees korralikult üle nipli lendab. Mina pääsen küll kukkumisest ja Kaidole otsa sõidust, aga saan korraliku rebuka. Kuna Kaido oigab päris korralikult ja mitte püsti tõusma ei kipu laseme mööda meie taga olnud tiimi Keset loojangut. Pikapeale ajab Kaido ennast ikka püsti ja liigume vaikselt edasi. Mõne aja pärast õnnestub mul esimene ratas kahe laua vahesse kinni sõita ja samuti üle lenksu lennata. Endal pole häda midagi, aga esimene ratas käib millegi pärast väga laisalt all ringi. Kuna ratas on kergelt kõver, siis lasen esimesed pidurid lahti ja asi muutub taas paremaks. Iga meetriga läheb minul sõit libedamalt ja laudtee lõpus on juba tunne et piisaks täiesti ühest 10 cm laiusest laust :-) Kui Kaido ka peale mõningast ootamist tuleb teatab ta, et kukkus veel vähemalt 4 korda. Nagu ta mulle hiljem seletas, siis lisaks sellele, et kitsa kummiga lauavahesse vajuda oli oluliselt kergem oli kaardihoidja täielikult varjanud ka tema esiratta. Nii et sisuliselt sõitis ta seal laudteel pimesi, teadmata, kus täpselt tema esiratas on :-)



Sisuliselt ainsad vead rattaetapil tegime mõlemad 42 punkti juures. Esiteks mäletasin ma jooksust selgelt, et punkt oli ilusti kaugelt näha ja ratast sihi otsa maha pannes ei vaevunud ma üldse kaarti vaatama. Kui olin jupp maad nii paremale, kui ka vasakule ära jooksnud ja punkti ei paistnud, siis alles tulin kaarti vaatama(+3min). Oleks kohe vaadanud, et punkt peab olema sihi otsas, poleks seal olnud vaja edasi tagasi joosta. Kuna ma aga algul kaarti ei vaadanud, siis ei tulnud algul mitte pähe mõtet, et punkt võib olla ära varastatud. Teine viga oli see, et me kumbki Kaidoga ei vaadanud sellest punktist ära sõites kella, vaid väntasime edasi järgmise planeeritud punkti poole(-7 punkti).

Hoolimata 7 trahvipunktist saime 3. koha. Tulemused

Mountain Loghome X-t seiklus 48 h

Aeg ja koht: 21-23 mai, Saarjärve

Eellugu
Neljapäeval kutsus Tõnu mind ekstreempargi võistkonnas 12 h seiklusele. Olin nõus. Järgmisel päeval uuris Kaido, mida arvan 48 h seiklusest. Pakkumine tuli pisut liiga hilja, nii et keeldusin. Esmaspärval teatas Kaido, et Marttil on seljaga probleeme ja võiks teha väikese vahetuse võistkondades. Mis seal ikka, ega suurt vahet ju pole kas 12 või 48 tundi metsas. Seega seisis reede hommikul kell 11.00 stardis võistkond Medisoft Adventure Team koosseisus Kaido, Aigar, Eleri. Järgmisel päeval asus võistlustulle Ekstreempark koosseisus Tõnu, Liina, Martti.

Neljapäeval lõppes minu jaoks kool. Selle asemel, et äärmiselt pingelise ja tiheda perioodi lõppu heas seltskonnas mõne klaasi veiniga tähistada, istusin kodus ja pakkisin asju. Mis mul küll ometi arus oli?

Võistlus ise
Kohale toimetas meid Martti. Kui Saarjärvele jõudsime oli stardini jäänud vähem kui 1 tund. Õnneks aitas Martti meil telki üles seada, madratseid täis puhuda, nii et ise saime vaid endaga tegeleda. Mina juhendiga tutvunud polnud, kuid teepeal tehti mulle selgeks, et kogu võistlus toimub valikorienteerumisena ning et mitte punkte kaotada tuleb kontrollaegadest kinni pidada.

Etapp 1 (o-jooks)
Kiire pilk kaardile ja oli selge, et jõuame läbida kõik KP-d. Kaardilugemine usaldati mulle. See paneb mind alati kiiremini liikuma. Raja läbisime päripäeva. Ilm oli kuum, tempo rahulik. 43 min ja 53 sek hiljem olime tagasi vahetusalas ja saime kirja sellel etapil teise aja.

Etapp 2 (ratas)
Vahetusalas läks meil aega nagu ikka ning kui lõpuks teele asusime olid paljud võistkonnad juba lahkunud. Kaidol õnnestus teha kohe esimesse punkti raudselt parim etapivalik nii et esimeses rattapunktis edestasime ka kõige kõveamid võiskondi. Peagi läksid tugevad siiski oma teed ja meie jäime rahulikult kulgema. Otsustasime, et jätame ühe punkti võtmata. Mõned minutid hiljem läks Kaido rattal kumm katki ning selle vahetamise peale kulus pool tundi. Umbes sama kaua oleks läinud ka punkti võtmiseks. Teeservas istudes ja võileba nosides oli mul tunne, et sinna me jäämegi, väga masendav on sundpuhkus kui võistlus on alles alanud. Siiski, siiski võistlus jätkus ning peagi olime taas sadulas. Parim osa kogu etapil oli raudselt siis, kui Pikakannu kaardilt läbi sõitsime. Nii kodune tunne tekkis.

Etapp 3 (lisaülesanne)
Kui vahetusalasse jõudsime tuli kõigepealt sooritada lisaülesanne. Pidime leidma ümbrusest ilma kaardita kolm punkti: torn, mägi ja puu. Kahe esimesega läks lihtsalt. Puu leidmine osutus aga äärmiselt keeruliseks. Kui olime karjäärile umbes kolm tiiru peale teinud saime tänu konkurentidele ka viimase punkti kätte. Punktis olev prisma ei olnud just liiga suur, et see välja paistaks.

Etapp 4 (o-jooks)
Navigeerimiseks anti meile põhikaart. Kohe oli selge, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Tegelikkuses läbisime veelgi vähem kui algselt plaanis oli. Raja keskel möödusime naiste tiimist, kohe peale seda tegime 10-15 min viga nii, et vahetusalasse jõudsime nendega enam-vähem samal ajal. Kuum ilm oli oma töö teinud, nii et joogivarud olid kõigil ammendumas. Sellel etapil tühjendasime viimast Coca-cola pudelit.

Etapp 5 (ratas)
Kohe algusest peale hoidsime silmad lahti, et leida koht kust vett saada. Esimene talu mille juurde keerasime paistis olevat tühi. Järgmise juures läks juba paremini. Enne meid olid seal mitmed võistkonnad joogivarusi täiendanud. Tänu lahkele pererahvale saime meiegi janu kustutatud ning jätkasime teekonda. See rattaetapp oli üpriski lühike, sest jätsime mõned punktid ära. Ootamatult tekitas segadust vahetusala leidmine.

Etapp 6 (o-jooks)
Vahetusalas üllatati meid pudeli Värskaga. Otsustasime, et sellel etapil võtame 3 punkti. Aga millised 3? Mina eelistasin minna sohu. Kaido soovis Võhandut ületada. Peale mõningasi vaidlusi valisime soo variandi, sest see oli lühem.

Etapp 7 (ratas)
Paar tundi hiljem olime tagasi vahetusalas ning ees ootas meid rattaetapp, mis pidi lõppema Saarjärvel. Enne oli vaja läbida 2 KP-d. Kui esimese punkti läbimine läks küllaltki ladusalt, siis teine punkt oli minu jaoks tõeline piin. Koos hämardumisega saabus väsimus, aina süvenev uni ja tüdimus. Kaido ja Aigari lambid üha kaugenesid. Teekond näis lõputu. Vaikselt aga visalt jõudsime lõpuks- 12 h 18 min ja 25 sek peale starti taas võistluskeskuses. Neljandik võistlusest oli läbi, kolm neljandikku alles ees. Jätsime rattad vahetusalasse. Kuni järgmise päeva õhtuni pidime ilma nendeta toime tulema.

Etapp 8 (o-jooks)
Seda etappi alustasime magamisega. 30 min jooksul jõudsin isegi peaaegu uinuda. Veel tegime pikema söögipeatuse enne teele asumist. Kui olin kuivad sokid jalga tõmmanud ja kuuma kartuliputru söönud tekkis hetkeks isegi päris mõnus tunne. Seda muidugi vaid hetkeks. Metsas algas taas lõputu võitlus unega ning sääskedega, kes olid truud kaaslased kogu pika võistluse kestel. Treking oli tuim vantsimine järgmise vahetusala suunas ning sellest etapist ma suurt midagi peale oma imeilusa unistuse lillelisest vatitekist ja pehmest voodist ei mäleta.

Etapp 9 (kanuu)
Kanuuetapp algas Leevilt. Väljas oli juba küllaltki valge ja lambid võis seljakotti pakkida. Valisime endale kanuu ja asusime teele. Mina oleksin soovinud lillat värvi kanuud, mis sobiks mu klubi dressiga kokku, kuid selle puudumisel pidime leppima rohelisega. Võhandul oli sõita päris lahe. Aegajalt sõitsime mõnest kivist üle ja elevust tekitasid minus tugevama vooluga kohad. Kärestikest me alla sõitma ei hakanud vaid vedasime kanuud maad mööd, et ennast mitte liialt märjaks pritsida. Kahe tunni pärast maabusime Reo silla juures.

Etapp 10 (o-bingo)
Enne bingotama asumist tuli sooritada kaks lisaülesannet. Esimest neist sooritasin mina ning see äratas mu lõplikult üles. Ülesanne iseeneset oli väga vinge. Tuli mööda köit üles sumaaritada ning seejärel kaheksaga laskuda jõel sõitvasse kanusse. Järgmiseks ülesandeks oli kase otsa ronimine. Seda sai teha kas slingidega või diagonaalköiel sumaariga. Soovitasin Kaidole esimest varianti, mis võtab küll kauem aega aga on minu arvates lihtsam. Kui ülesanne sai edukalt sooritatud asusime orienteerumisbingo kallale. Kaardile oli kantud 20 kontrollpunkti, millest reaalselt tähis vaid viies. Punkte asusime läbima päripäeva. Mõne aja pärast liitus meiega Salomon Team, kes pakkus seltskonda etapi lõpuni. Eelviimases punktis saime võidukalt hüüda bingo, nii et viimasesse punkti enam minema ei pidanud.

Etapp 11 (kanuu)
Kanuu alguseks oli väljas juba päris soojaks läinud. Vaikselt liikudes hakkasin vahepeal taas pisut uniseks muutuma, muidugi hoolitsesid sääsed selle eest, et ma magama ei jääks. Leevaku tammi juures otsustasime teha pisikese lõike ja Kaido ning Aigar võtsid kanuu õlgadele ning kandsid seda maanteed mööda põlluni. Edasi sai kanuud lohistada mööda põldu, ning lõpuks oli vaja see kuidagi järsakust alla saada. Minu esialgne ettepanek oli kanuuga katsetada vabalangemise kiirendust. Kaido ja Aigar arvasid, et mõistlikum oleks see siiski vaikselt sikk-sakke tehes alla toimetada. Vahepeal olin teinud arvutusi, et järgmisse vahetusalasse jääme raudselt hiljaks. Selle lõikega võitsime kõvasti, nii et probleeme ei tekkinud. Kusjuures jõudsime V5-te enne Salomon Teami, kes lahkus eelmisest vahetusalast meist varem.

Etapp 12 (o-jooks)
Vahetusalas pääsesime ligi oma varustuse kastile, kus saime söögi- ja joogivarusi täiendada. Parim oli see, et sain jalga panna kuivad sokid ja tossud, mis ei hõõrunud enam mu jalgu. Enne orienteeruma asumist tuli sooritada lisaülesanne, mis seisnes silla külge riputatud prisma puudutamises. Selleks lasime sillalt alla sõlmedega köie, nii et Kaido sai ronida tähiseni. Orienteerumiseks anti meile paarikümne aasta vanune kaart. Otsustasime kaks kaugemat punkti jätta võtmata. Järjekordselt oli võimalus minul oma kaardilugemisoskust demonstreerida. Probleeme tekkis vaid kivipunktiga, mis asus teest ootamatult kaugel. Väikese kaare tegin ka vahetusalasse tagasi minnes, sest ei arvestanud, et kollane ala kaardil on põld, ning sellest üle minna polnud viisakas.

Etapp 13 (kanuu)
Pilk kaardile ja kohe oli selge, et kaugematesse punktidesse pole mõtet minna. Kõigepealt võtsime kaks punkti vastuvoolu (neist tagumisse pool etappi jooksime), seejärel ühe punkti allavoolu.

Etapp 14 (rulluisk)
Etapi algus oli paljutõotav. Tee Räpinasse oli konarlik, ning tekkis vastupandamatu tahtmine uisud jalast võtta ning sokkis edasi joosta. Kuidagi kannatasin siiski selle lõigu ära. Kaido arvas et peaksime kõik punktid ära võtma. Mina kahtlesin selles pisut, sest tempo polnud meil kuigi kõrge. Rulluisu punktid olid tegelikult lihtsad ning mul on hea meel, et me siiski kõigis käisime. Tagasi vahetusalasse oli sõit taaskord äärmiselt piinarikas, tee raputas päris korralikult.

Etapp 15 (o-jooks)
Nüüd tuli jalgsi tagasi Saarjärvele jõuda. Sinna oli üle 20 kilomeetri ning aega oli meil selleks 4 tundi, mitte just liialt palju. Alguses arvasime optimistlikult, et jõuame tagasi ka kiirkõnniga. Raudtee sillale jõudes oli selge, et tuleb hakata jooksma. Mõte jooksmisest polnud eriti meeldiv, kuid midagi muud ei jäänud üle. Peagi pakkus Kaido et võtab mu köide, keeldusin pikema mõtlemiseta. Kui alguses oli jooksmine üsna vaevaline, siis mida edasi, seda paremaks enesetunne läks, ning etapi lõpus oli samm juba päris reibas. Minu pessimistliku suhtumise tõttu jätsime ühe punkti võtmata, et kindlasti õigeks ajaks tagasi jõuaksime.

Etapp 16 (ratas)
Üle pika aja istusime taas sadulasse. Mõnus oli vahelduseks pisut pedaalida, kuid kuna väljas oli läinud pimedaks hakkas mind taas uni painama. Jätsime ühe punkti võtmata ning olime üks esimestest, kes järgmisesse vahetusalasse jõudis.

Etapp 17 (o-jooks)
Kaido pakkus mulle kaarti lugemiseks. Mõtlesin u 10 sekundit ja keeldusin. Kohe algatuseks vedas Kaido meid sohu. Märksõnadeks sellel etapil olid roni ja rooma. Kaido ise veel kommenteeris pärast, et tema arvates oli see väga kihvt etapp. No mis seal ikka, esimese punkti läbimiseks kulus meil rohkem kui tund. Järgmine punkt oli juba tunduvalt lihtsam. Tuli liikuda mööda sihte ja kraavi serva. Sellel etapil oli uni tohutu. Käisin Kaidole ja Aigarile peale et nad minuga vestleksid, sest see viib mõtted unelt eemale. Aigar polnud asjast eriti huvitatud. Lõpuks õnnestus Kaidoga kuidagi jutusoonele saada. Kui me peale kahe punkti läbimist ratasteni jõudsime oli seal peale meie omade alles vaid üks komplekt.

Etapp 18 (ratas)
Võitlus unega jätkus. Tegelikult ei saanud vahepeal enam üldse aru kas ma magan või sõidan või mis ümberringi toimub. Kaido lohutas vaid, et järgmises lisaülesandes saan magada, seni tuleb vastu pidada.

Etapp 19 (lisaüesanne)
Ülesandeks oli ehitada linnumaja. Taandasin ennast ehitusprotsessist ja mõtlesin pisut magada. Mõtteks see vaid jäigi, sest väljas oli väga külm ning tohutult sääski. Mässisin ennast vihmakilesse, et end nende vereimejate eest pisut kaitsata. Lohutust pakkusid mõned mandariinid, mis on mu head sõbrad seiklusspordi võistlustel, selles vahetusalas hävitasin küll kellegi teise omi (väga maitsvad olid).

Etapp 20 (ratas)
Mina oleks meelsasti otsejoones võistluskeskusesse tagasi sõitnud. Nii lihtsalt aga asjad ei käi. Plaanis oli veel päris mitu punkti läbida. Peagi tegime põlluservas ühe väikese unepeatuse. Poisid leppisid kokku et magame pool tundi. Kui olin seal krõbiseva kile all sooja päikese käis 15-20 min pikutanud tundsin, et mulle aitab, aeg on edasi liikuda. Ajasin siis kõigepealt Aigari üles kes oli seepeale kuidagi pahur. Teatasin, et mina tahan veel maksimaalselt palju viimasel etapil punkte võtta, kus on minu kord kaarti lugeda. Niisiis liikusime vaikselt edasi. Varsti hakkas mul üsna paha. Süda oli paha ja pea käis ringi ja iga liigutus oli väga vaevaline ja lõpp oli veel väga kaugel. Vahepeal õnnestus meil veel "meeldiv" lisaring teha ning minul õnnestus üle lenksu lennata. Sellel rattaetapil olin 100% veendunud, et kui võisluskeskusesse jõuame siis mina edasisest võistlusest loobun, lihtsalt nii paha oli.

Etapp 21 (ujumine)
Võisluskeskuses tervitas meid rõõmsalt Martti ja teatas, et oleme segadest esimesel kohal. Mul on enda kokkuvõtmiseks vaja alati tugevat emotsiooni. Võistluskeskusesse jõudmine ja teadmine et oleme konkurentsis, ka seda pakkusid nii et kogu väsimus ja uni olid minema pühitud. Hüppasin kõigi oma riietega järve ja asusin ujumispunkte noppima.

Etapp 22 (o-jooks)
Ujumine mõjus igatahes väga kosutavalt. Alguses oli pisut külma kuid joostes hakkas mõnus. Sellel etapil polnud küll tunnet et oleks 48 h võistlust seljataga. Enesetunne läks üha paremaks ning samm aina kergemaks. Oma rolli mängis ilmselt ka guaraana(?), mille Martti mulle enne viimast etappi andis. Ja nii see võistlus läbi saigi. Kuidagi ootamatult saabus lõpp. Rajal olime 48 h 39 min ja 12 sek.

Üldarvestuses saavutasime viienda koha, segavõistkondade seas olime esimesed:) Tagantjärele võib öelda, et tore võistlus oli, ning rada oli huvitav.
Tegelikult oli meil võistlusel iga päev võimalik midagi tähistada. Reedel olin mina äärmiselt õnnelik kooli lõpetamise puhul, laupäev möödus Aigari sünnipäeva tähistades, pühapäeval saime olla rõõmsad võistluse eduka lõpetamise puhul:)

Tulemused

XT-Seiklus KOLGAKÜLA 04.07.2009

Seekordne Xt-seiklus toimus Kolgakülas. Stardis uurisime mõne hetke kaarti ja kuna Valgejõest ida pool tundus tihedamalt punkte olema siis sai ka sinna suund võetud. Peale 20. punkti võtmist sai kohe üle jõe ujutud. See oli ka ainuke koht, kus mina ujusin. Mujalt tulin üle jõe jalad põhjas. Kuni 40.-da punktini oli paras võsas ragistamine, aga kui jõe äärest tulema saime läks metsa alune paremaks ja sai jooksma hakatud.



Väga lahedas kohas oli 58 punkt. Kuna see jäi meile nagunii tagasisõidu tee äärde, siis käisime seda veel pärast võistlust vaatamas ja Aivar tegi pilti ka. 42 punktiga tegime väikse kaare, kuna saime pihta täpselt ühele kaardilt puuduvale sihile ja eeldasime, et oleme õigel sihil. Kuna 42 punkti legend oli punktipüük ja paistma hakkas ka lint, siis piisas mulle juhendist sõnast väljastpoolt ja tuli vaid maast õige "õng" võtta ja punkt ära komposteerida.

Jooksu lõpus tuli sooritada lisaülesanne. Tuli täis puhuda 3 õhupalli ja need nooltega puru visata. Otsustasin egoistlikult et mina viskan. Seni kuni Kaido oma õhupalli kinni sidus oli minul juba üks pall puru visatud. Ilma probleemideta purunesid ka 2 ja 3-s pall.

Jooksu tuli meil kokku 17,8 kilomeetrit ja koos lisaülesandega kulus selleks 2:27

Rattas otsustasime ringi teha vastupidiselt jooksu ringile. Sõit algas muidugi huvitavalt. Kui peale esimest laskumist selja taha vaatasin oli seal tühjus. Natukese aja pärast hakkas paistma Kaido kes mainis vaikselt, et oli kraavi sõitnud.



Vahetult enne 40 punkti õnnestus mul vänt ühe kännu taha kinni sõita ja väga uhke lend üle leistangi sooritada. Kuna mina jäin natuke toibuma, siis läks punkti võtma Kaido. Ütlesin talle et läheks vasakult poolt jõekääru, et oleme seal käinud. Kaido läks loomulikult ilma kaardita ja natukese aja pärast tuli ja ütles, et vasakul polnud punkti. Jooksin siis ka kaartiga pervest alla ja saatsin ta sinna tagasi, kust oli just tulnud.

Järgmine kukkumine leidis aset teel 53-33 punkti. Unustasin seal Kaidole öelda, et varsti tuleb paremale pöörata. Ja kui ma teeotsa märgates ~30km/h kiiruse pealt pidurit vajutasin oli Kaido mul hirmsa raginaga tagant seljas. Mina jäin püsti, aga Kaido kukkus küll päris korralikult. Seni kuni Kaido natuke oigas ja toibus kangutasin mina tema ratta esiratta taas liikuma.

55 punkti võtma minnes õnnestus mul ennast päris korralikult okastraati kinni joosta ja veel nii osavalt, et jalatsite paelad ei tulnud, ega tulnud traadi küljest lahti.

Finishisse jõudsime seekord isegi 16 sekundit enne aega ja pääsesime ilma trahvideta ning saime 3. koha Maku & Trossmani ning Salomoni järel.

Rattas läbisime seekord 34,8km

Tulemused

Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009

Laupäeval toimus siis XT-Seikluse esimene etapp Pannjärvel. Mina olin ühes tiimis koos Kaidoga ja Aigar oli koos Aivariga. Kuna auto komplekteerimisega läks hommikul plaanitust kauem, siis jõudsime kohale umbes pool tundi enne starti.

Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.


Jooksu kaart meie rajaga(25km):


Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.

Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar Tasa

Kaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.

Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):


Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.

Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.

Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.