WAR 2010 - Läti, Gulbene

Eellugu

See aasta olen saanud vähe trenni teha ja esialgu polnud kindlat soovi WAR-le minna, aga mida lähemale WAR tuli, seda rahutumaks hing muutus. Kuna Aigar ja Eleri olid valmis tulema niisama rada läbima, kus põhieesmärgiks pole hea tulemus, siis saigi võistkond üles antud.

Info võistluse kohta

Võistluse nimi: WAR (Winter Adventure Raid) 2010
Aeg: 27. veebruar 2010 kell 12:00 - 28. veebruar 2010 kell 13:00 (kell 05:00-06:00 kohustuslik tunniajane paus)
Koht: Läti, Gulbene
Võistlusklassid: 24h EXPERT ja 8h TAUTAS
Alad: jalgsi-, ratta- ja suusaorienteerumine (kõik rogaini põhimõttel) ning eriülesanded
Võistluse koduleht: www.raid.lv

Tulemuste lühikokkuvõte

Selleaastane WAR (Winter Adventure Raid) kujunes eestlastele väga edukaks - EXPERT klassis saadi kolmikvõit. Varasematel aastatel on eestlased samuti võidule lähedal olnud, aga alati oli lätlastel õnnestunud võit siiski koju jätta. See aasta siis löödi lõpuks plats puhtaks. Ajalooline esikolmik on:
1. MOUNTAIN LOGHOME ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg) 56 (aeg 20:09:24)
2. MYRAKARUDS (Viivi-Anne Soots,Heiti Hallikma,Tiit Pekk) 55 (aeg 20:21:27)
3. TWISTER - EKSTREEM ADVENTURE TEAM (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas) 54 (aeg 20:25:15)
Meie saavutasime 6. koha, punkte 42 ja aeg 20:59.17
Täpsemad tulemused siit.

Järgnevalt minupoolseid muljeid

Enne võistlust

Võistluspaika läksime reede õhtul. Enne meid oli sinna jõudnud ISC Mountain Loghome ja peale meid jõudis peagi kohale ka Twister Ekstreem Adventure Team.
Kui küsisin Tiidult ja Leivolt, et kes siis Elo sisse ostis, kas Twister või Ekstreem, siis nad vastasid koos, et üksi ei jaksanud osta, pidid selleks ühinema ja tegelikult esindab Elo nende tiimis hoopis osa "Adventure Team".
Hommikul äratus, pakkimine, roadbook saamine ja analüüs, Mürakarud jõudsid kohale, kaptenite koosolek, veel pakkimist.
Twister Ekstreem laenas meilt lamineerimisvahendeid ja Leivo andis vastutasuks Kaja küpsetatud leiba. See maitses väga hea, aitäh!
Lamineerimisega on tegelikult selline lugu, et seda õpetas meile Elo kaks aastat tagasi WAR-il. Niiet tänu Elole meil see varustus kaasas oligi.
Kui Tiiduga oma võistluse eesmärkidest rääkisime, siis Tiit kritiseeris pisut meie otsust asja rahulikult võtta sõnadega: "te olete nagu Eesti sportlased olümpial, juba enne starti annate alla".
Eks me ikka tahtsime endast parima anda, aga me polnud lihtsalt valmis hambad risti pingutama hea tulemuse nimel. Tahtsime nii palju kui võimalik rada nautida.
Ja siis starti.

Etapp 1 - proloog 6 km, enda valik, kas jalgsi või suusatades

Kontrollaeg 1 tund. Oli võimalik saada 0-5 punkti. Punktide saamiseks tuli koguda väärtuspunkte. Igale kontrollpunktile olid vastavusse seatud väärtuspunktid. Kes kogus 150 või rohkem väärtuspunkti, sai 5 punkti, kes 140-149, see 4 punkti, ..., kes 0-109, sai 0 punkti.
Meie valisime jooksmise, teised Eesti võistkonnad aga suusatamise, tundus, et mõlemad liikumisviisid olid suht võrdsed. Meie läbisime 13-st punktist 8, kogusime 155 punkti ja jõudsime tagasi mõni minut enne kontrollaega ja saime seega maksimaalsed 5 punkti.
Meie valik oli: 110(6)-106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-102(46)=155.
Tagasi tulime punktist 102 joostes mööda suurt teed vahepeal kaardist välja minnes, etapi lõpus sai ka lisakaar tehtud, ei osanud otse spordihoone juurde lõigata, vaid jooksime suure tänavani (st teistkordselt kaardist välja) ja siis kaarega ümber spordihoone.
Ideaalne valik oleks ilmselt olnud: 106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-103(9)-102(46)=158
Aga kuna aeg oli sellel etapil põhistressi tekitaja, siis peale esimese aktsepteeritava marsruudi kokkupanekut asusime seda kiiresti realiseerima, et mitte ajahätta jääda. Ja kuna "vale punkt" sai kohe esimesena võetud, siis ei saanud enam ka korrigeerida.
Teised Eesti tiimid said enne meid selle etapi läbitud ja asusid juba ratta selga, kui me tagasi jõudsime.

Etapp 2 - rattaga legendiorienteerumine 14,2 km

Kui kaardi kätte saime, siis selgus, et esimeseks ülesandeks on leida legendi alguspunkt. Tükk aega silmitsesime kaarti ja püüdsime sellest aru saada ning loodusega klapitada, aga asi tundus imelik. Kuna tekstid olid kaardil imelikud, justkui oleksid peegelpildis, siis plahvataski - peegelkaart. Peale seda kasutasin oma mälu eelmise õhtu kohalesõidu marsruudi kohta ja hetke pärast oli mul selge, kuhu peame sõitma. Jõudsimegi õigesse kohta ja läbisime legendiorienteerumise vigadeta. Leidsime ka peidetud punkti üles.
Suuski tuli rattaga kaasas vedada. Kasutasime taktikat:

• suusasaapad minu pakiraamil
• suusad minul seljas koti küljes
• suusakepid Aigaril seljas koti küljes

Saime selle variandiga kenasti hakkama.
Legendiorienteerumise keskel, üllatus-üllatus, möödus meist Twister Ekstreem. Selgus, et neil oli olnud teatud probleeme peegelkaardiga, st nad ei saanud mõnda aega aru, et tegu peegelkaardiga ja seetõttu ei saanud legendi algust kohe kätte.
Kui olime legendiorienteerumise lõppu jõudnud ja hakkasime järgmisele etapile minema, siis veelgi suurem üllatus-üllatus, vahetuspunkti alles jõudis ISC Mountain Loghome. Selgus, et ka neil oli olnud probleeme legendi alguse leidmisega. Randy oli üsna üllatunud, kui kuulis, et tegu oli peegelkaardiga. Seega said nad legendi alguse kätte ilma teadmiseta, et tegu on peegelkaardiga. Vot see on tase!

Etapp 3 - oma valik, kas jalgsi- või suusaorienteerumine 9,2 km

Valisime punktide järjekorraks 36-34-maa-alused-35.
Meie valisime taas jooksmise, ISC Mountain Loghome aga suusatamise ja esimese laskumise peal vuhisesid nad meist kenasti naeratades mööda. Metsa all paksus lumes saime nad aga uuesti kätte.
Punkt 36 asukoht oli huvitav - metsa sees paiknev üle-eelmise sajandi pool-lagunenud kirik. Tuli ronida selle torni. Edasi võtsime punkti 34 ja siis veneaegsesse raketibaasi maa-alustesse punkritesse kolme peidetud punkti otsima.
Kui Eleri nägi, et sissesaamiseks tuleb mingist pisikesest avausest maa alla roomata, siis ta esialgu arvas, et ei tahagi sinna tulla, aga pärast ütles, et need maa-alused punkrid olid tegelikult selle etapi parim osa.
Üle-eelmise aasta LAR-ist olid meil kurvad kogemused ühe maa-aluse peidetud punkti mitteleidmisega. Seetõttu otsustasime olla väga põhjalikud ja süstemaatilised, vaadates iga väiksegi avause ja ruumi üle ning käia süsteemselt kogu punkrite süsteem läbi.
Eleri püüdis pilti ees hoida, kus oleme käinud ja kus veel käia vaja ning meie Aigariga tuhlasime ruume läbi.
Esimese punkti leidsime teisest raketišahtist, selleni jõudmiseks tuli roomata läbi madala võlvialuse mööda rohekat jääd ja siis vaadata pisikese koopakese lakke - seal see punkt oligi.
Teine punkt oli suhteliselt lihtne, lihtsalt ühe käigukese lõpus.
Kui olime kogu süsteemi läbi käinud ja jõudsime läbi tunneli viimasesse raketišahti, siis seal oli meie ees ISC Mountain Loghome. Urmo oli üsna närviline ja küsis, et millised punktid meil leitud. Mõlemil meil oli 2 punkti leitud. 1 erinev punkt kummalgi võistkonnal. Urmo siis pakkus, et teeme vahetust, anname teineteisele välja leidmata punkti info. Randy küll ütles, et "jäta Urmo", aga Urmo oli suht närviline ja tahtis nende leidmata punkti asukohta kindlasti teada saada. Nõustusime infovahetusega. Urmo ütles, et viiksime neid selle punkti juurde, mis neil leidmata. Sellega me nõus polnud. Selgitasime Randyle, kuidas sinna võlvialusesse punkti jõuda. Randy sai sellest aru. Ja siis saime ka enda punkti asukoha teada, see oli nende seljataga raketišahti põhjas, st oleksime hetke pärast selle punkti ilmselt leidnud :)
Aga Eleri kommenteeris pärast, et omasid peab ikka aitama.
Antud juhul muidugi oli kolmel Eesti võistkonnal lätlaste ees mäekõrgune edu ja võitlus käis eestlaste endi vahel...
Aga raketišahti põhja punkti jõudmine polnud niisama lihtne, selleks tuli kasutada korraldajate poolt installeeritud köit laskumiseks või siis metallkonstruktsiooni. Saime sellega hakkama.
Peale punkripunkte oli vaja minna punkti 35. Kui siiani olid kõikjal teiste tiimide poolt tehtud jäljed ees olnud, siis punkti 35 ei läinud jälgi. Otsustasime minna tagasi punkti 34 poole, et ehk on mindud punktist 34 põhja jäävat sihti pidi. Aga ka seal polnud jälgi ees. Eleri kommenteeris, et ta üldiselt on suutnud aimata, kust võistkonnad liiguvad, aga seekord on teised tiimid suutnud valida teekonna, mida tema ei suuda välja mõelda.
Seega otsustasime ise selle sihi peale raja sisse lükata. Üks Läti tiim, kes nägi meid sinna poolde reide lumme minemas, kommenteeris midagi naerdes Läti keeles, aga see ei muutnud meie otsust. Et mis talvine võistlus see on, kui ise paksus lumes sumbata ei saa. Enne sihi lõppu jõudsime suusajäljeni. Mingi võistkond oli tulnud punktist 35 suuskadega punkti 34. Varsti muutes see ühe võistkonna suusajälg suuremaks loomarajaks ja saime punkti kenasti kätte.
Miks etapi alguses jälgi ees ei olnud, sellel oli ilmselt mitu põhjust:

• mitmed Läti võistkonnad seda punkti ei võtnudki, vaid suundusid mööda tuldud teed tagasi vahetusalasse
• kasutati jõge suusatamiseks, eelnevalt oli jõeületusel näha, et jõgi on hästi suusatatav (ilmselt ka joostav, aga joostes suurem võimalus läbi jää kukkuda)
• Elita näiteks otsustas põhjas kaardist välja minna ja nii mööda teid punkti 35 jõuda, aga eksis kaardist väljas nii lootusetult, et ei jõudnud kontrollaega ja ei jõudnud ka 30 minutit peale kontrollaega tagasi ning kaotas seega kõik sellel etapil kogutud punktid. Sellega oli lätlaste ainus reaalne lootus eestlastega võidelda kustunud

Punktist 35 vahetusalasse minnes sattusime rajale, mis oli punkti tuleku rada, seega mingi hetk tuli meil endal taas rajalükkamine ette võtta. Lõpuks jõudsime õnnelikult vahetusalasse.

Etapp 4 - rattaga legendiorienteerumine 14,8 km

Edasi suusad ja suusakepid selga ning rattaga legendiorieneterumine. Saime etapi probleemideta läbitud. Lõpus läks pimedaks, aga läks täpselt nii, et kui ilma lambita lugeda ei näinud, siis sai ka etapp otsa. Sellesse alasse tuli suusad maha jätta. Etapp 6 tõi meid joostes siia tagasi, et siit siis suusatamise etappi alustada.

Etapp 5 - rattaorienteerumine 35 km

See oli etapp, kus meil viltu vedama hakkas. Põhjuseks ikka see va ahnus.
Otsustasime võtta punktid järjekorras: 38-43-45-44-41-40-42-39.
Nii hakkasimegi minema. Väiksematel teedel vajusid rattad pidevalt läbi sulaga pehmeks muutunud lume ja aeg-ajalt tuli rattaid käekõrval ajada.
Punkti piirkondades tuli pidevalt pisikesi eksimisi-otsimisi.
Kui olime jõudnud punkti 40, siis oli kontrollaja lõpuni jäänud 43 minutit. Ütlesin, et punkti 42 läheb kaardi järgi suure klassi tee, aga samas see tee läheb "mitte kuhugi", seega võib olla kehvas seisukorras. Kui tee oleks heas seisukorras, siis jõuaksime selle võetud, kui aga kehvas seisukorras, siis ei suuda seda võtta ja kontrollaega jõuda. Aga samas, kui me kontrollaega ei jõua, siis me punkte ei kaota, sest kontrollaega mittejõudmisel saame -1 (st kaotame selle läbitud punkti), selles suhtes riskivaba katsetus. Otsustasime katsetada. Aga loomulikult osutus tee kehvasti sõidetavaks, kus tuli tihti ratast käekõrval ajada, seega hilinesime kontrollaega 11 minutit. Sumpasime seal seega pool tunnikest tühja. Kaotasime selle punkti kontrollaja ületamise tõttu, kulutasime asjatult jõuvarusid ja kaotasime väärtuslikku aega.
Aga mis parata, kuna me polnud eesmärgiks võtnud head tulemust, siis tundus, et keegi väga löödud polnud.
See etapp lõppes spordisaalis. Oh kui hästi maitses hapukurk, hommikused külmaksläinud makaronid ketšupiga, mandariinid, Coca-cola ja muu toit.

Etapp 6 - jalgsiorienteerumine 9,4 km

Edasi jalgsiorienteerumine vahetusalasse, kuhu olime suusad jätnud. Alustuseks natuke mõttetööd - tuli kaks eri mõõtkavaga kaarti kokku ajada. Saime sellega hakkama. Enne rajale minekut sain paar sõna ka peakorraldaja Normundsiga rääkida. Tutvustasin oma plaane läbida punktid järjekorras 49-47-48-46-50-51. Normunds ütles, et äkki oleks mõistlik 48-st otse 51 minna, et 48 ju nii lõpu lähedal. Aga kinnitasin Normundsile oma kindlat soovi kõik punktid sellel etapil ära võtta.

49 saime kenasti kätte, kuigi kasutasime taas oma teed, mida teised tiimid polnud kasutanud, läksime lõunapoolsest raudteest punktile peale. Tundus, et enamus võistkondi oli põhjapoolsest raudteest peale tulnud.

Punkti 47 on kaardi järgi väga lihtne minna - astu aga mööda raudteed ja oledki kohe kohal. Aga kuna raudtee oli kasutusest väljas, siis oli looduses olukord selline, et teisel pool maanteed olid kõrged aiad ees ja ei saanud läbi. Proovisime raudtee kõrval olevat lähimat teed pidi - see läks hoovi. Siis läksime põhja ja püüdsime läbi tööstuskompleksi minna, aga seal olid taas aiad ees. Tagasi tee peale ja veel põhja poole, ikka tööstuskompleksid ja läbipääsu polnud.
Siis tulime tagasi ja otsustasime lõuna poolt minna, aga otsustasime, et ei lähe mööda teed päris ringi, vaid lõikame vahepealset teed pidi. Loomulikult lõppes see taas aiaga. Aga seekord otsustasime üle aia ronida ja sumpasime kohati kõhuni lumes olles lõpuks tee peale. Punkti leidsime probleemideta.

Punkti 48 läksime mööda teiste jälgi. Kuna järvel oli palju allikaid, siis kattis järve üle pahkluu paksune veekiht. Seega saime jalad korralikult märjaks. Eleril tuli Tartu Maratoni hõõrdumise plaaster selle vee käes maha ja edasi oli Eleril hõõrdumise tõttu üsna valus liikuda.

Punkti 46 lootsime kah teiste jälgi pidi minna. Otse jälgi ei läinud, seega otsustasime põhja poole minevaid jälgi kasutada. Need aga ei pööranudki punkti 46 poole. Seega otsustasime ise jälge lükkama hakata. See oli üsna vaevarikas, aga me liikusime ja ei andnud alla. Mingi hetk jõudsime raudteetammini, liikusime mööda seda punkti suunas. Siis teatud hetkel kohtusime müstiliste jalajälgedega. Need läksid risti üle raudtee. Ühed jäljed olid ka 20 meetrit mööda raudteed läinud, aga siis oli tagasi pöördutud ja ikka mööda luha mindud. Meie käisime kaks korda ühte ja teistpidi edasi-tagasi, lõpuks otsustasime segaduses olles oma esialgset plaani jätkata - minna mööda raudteed. See oli üsna vaevarikas, lumi oli põlveni või üle selle. Õnneks läks etapi lõpus vasakul maja juurest tee, seega etapi lõpu saime mööda teed liikuda.

Punkti 50 liikusime mööda teiste jälgi.

Punkti 51 jõudmsieks oli meil jäänud aega alla tunni. Läks kiireks. Oli oluline leida teiste jäljed, et kontrollaja sees punkt võtta ja vahetusalasse jõuda. Aga otse jälgi ei läinud. Need läksid mööda teed lõunasse. Arvasime seega, et on joostud mööda teed kaardist välja mitmekilomeetrine ring. Aga kui olime nii 700-800 meetrit jooksnud, siis läks lõpuks luha metsa. Otsustasime oma ringijooksu plaani muuta ja minna mööda jälgi.
Nii tegimegi, aga aeg jooksis ja minus tekkis närvilisus ja siis tegin vea - hakkasin ise mõtlema olukorras, kus olime ca 10 minutit teiste jälgi pidi liikunud nii, et mul puudus ülevaade, mis suunas olime liikunud ja kust olime liikumist täpselt alustanud. Mulle tundus, et liigutakse liiga paremale. Siis jõudsime lumise sihi või teekese moodi asjale, kust jäljed vasakule keerasid. See oli võtmekoht. Liikusime mõnikümmend meetrit mööda jälgi. Siis nägime selles suunas, kuhu jäljed lähevad, inimesi pealampidega. Aigar arvas, et ehk on suusatajad. Mina aga arvasin, et see on võistkond, kes on need valed jäljed siia lumme teinud ning uurib eksinuna kaarti ja ütlesin, et lähme sumpame läbi lume, kohe peaks kraav tulema ja saame punkti kätte. Nii me läksimegi ja sumpasime seal 20-25 minutit kõhuni lumes ja tihnikut murdes, lõpuks jõudsime mingi tee peale, kontrollaeg juba läbi. Arvasin teadvat mis tee see on ja hakkasime liikuma, minu arvates vahetusala suunas, aga kui eest hakkas paistma liiklusmärk ja taipasin teel olevaid rattajälgi märgata, siis sain lõpuks aru, et see on tee, mida mööda ratastega vahetusalasse läksime. Seega ots ringi ja vahetusala poole. Ütlesin, et tean täpselt, kus oleme. Mind vaadati küll pisut umbusklikult, aga liikusime siiski edasi ja peagi olime vahetusalas.
Siis selgus, et see pealmbiga inimene, keda me seal näinud olime, oli kohtunik. Me olime olnud ca 30 meetri kaugusel vahetusalast ja läksime tegema veel 30 minutist tiirukest. Kohtunik ütles, et ta oleks meile peaaegu järele tulnud tagasi kutsuma, kui me sinna metsa vales suunas läksime. Ütles veel, et vahetusalast viimasesse punkti ja tagasi on kokku umbes 15 minuti tee, seega me oleks võinud isegi kõik punktid jõuda, kui oleksime kohe vahetusalasse läinud ja siis selle edasi-tagasi otsa jooksnud mööda loomarada. Aga oleks on paha onu.

Vahetusalas oli Eleri kõige kiirem ja tublim. Aigar jõudis teisena valmis. Minul läks kahjuks kõige rohkem aega. Näpud olid külmunud ja ma ei suutnud oma kuivi kindaid kätte saada. Lõpuks palusin kohtunikku. Ta aitas mul sõbralikult kindad kätte sikutada. Aga selleks pidi ta täiest jõust neid kindaid sikutama. Huvitav fenomen. Pärast hommikul spordisaalis sain need ilma mingi probleemita kohe kätte...

Etapp 7 - suusaorienteerumine 8,1 km

Alustuseks pisut mõttetööd kahe kaardi kokkuajamiseks väsinud inimestele, saime sellega põhimõtteliselt hakkama, kuigi ega seda eriti vaja ei läinud kokkuvõttes.
Eelmisel etapil pidev lumme esimese jälje lükkamine oli mind üsna väsitanud. Sisuliselt tuikusin suuskadel. Ja ka käed olid ära külmunud. Ja kuna ma ei suutnud kepinööre üle kinnaste saada, siis kaotasin mitmel korral ka suusakepi ära. Pakkusin Elerile, et kas ta saaks kaarti lugeda. Eleri kurtis samuti käte külmumist. Aga Aigar teadis õnneks lahendust - tuleb minna mööda teiste jälgi. Nii tegimegi ja saime kaks esimest punkti kenasti kätte, siis jõudsime tee peale, kus teiste jälgi enam nii hästi aru polnud saada, aga siis ma olin pisut kosunud ja suutsin teatud elementaarset kaardilugemist juba teha - rohkem polnudki vaja, kuna jätsime 2 kaugemat punkti võtmata...
Lõpuks jõudsime spordisaali. Kodu, armas kodu :)
Eleri ütles, et talle suusatamine meeldis, oli mõnus vaheldus.
Kuigi viimased etapid polnud meil sportlikus mõttes hästi läinud, olin ma siiski positiivses meeleolus. Mõnus oli mõelda, et meile pole sportlik tulemus oluline. Mis siis, et punkte kaotasime, me saime elamusi, mida meenutada, millest rääkida.

Etapp 8 - jalgsiorienteerumine 7,2 km

Peale kella 5 pugesime siis põhku. Panin äratuse kella 5:45-ks, aga kokkuvõttes äratas mind Urmo ca 5 minutit enne 6-e. Ütles, et ärka üles, kahju vaadata, kuidas Eleri magavate poiste kõrval peab passima.
Ajasin ka Aigari üles. Aigar oli pahane, et ma ta nii hilja üles ajan.
Aigaril läks enda valmispanekuga päris kaua. Saime liikuma 6:20 paiku. Aigar kurtis veel, et tal jäid pooled asjad tegemata, hambapesu jms.
See oli huvitav etapp. 9 viirutatud ringi ja 9 fotot, iga ringi seest tuli üles leida üks fotol kujutatud koht ja seal punkt komposteerida + 1 tavaliselt kaardile märgitud kontrollpunkt. Kaptenite koosolekul Normunds ütles, et linnas on palju koeri, kes hammustavad, aga meie õnneks võtavad inimesed nad öösiti tuppa, seega 6 ja 8 vahel me koeri ehk ei kohta ja nii läkski.
Esimese punkti otsimisel kaotasime korraks Aigari, aga õnneks miski 5 minuti pärast ilmus ta siiski taas välja - ütles, et käis hooneid põhjalikumalt üle vaatamas. Otsustasime edasi koos liikuda.
Vahepeal ühe ringi seest oli punkti leidmisega raskusi, aga lõpuks kõige viimasest nurgast selle leidsime. Ülejäänud punktid leidsime suht kiiresti.
Etapi lõpus läks kiireks - kontrollaeg hakkas peale pressima. Lõpuks tegime otsuse, et jätame ühe punkti otsimata ning lõpetame tagumises nurgas ja jõuda vähem kui 30 minutit peale kontrollaega tagasi spordisaali. Eesmärgiks seega saada 9-1=8 punkti.
Kõige tagumises ringis oli punkt nr 58. Jõudsime objektile 5 minutit enne kontrollaega. Hakkasime Aigariga maja läbi kammima. Kui kontrollaja lõpuni oli jäänud alla minuti, leidsin trepi teisele korrusele. Punkt oligi seal. Karjusin siis, et jookske ruttu siia, kontrollaeg saab kohe läbi, vaja enne seda komposteerida. Tegimegi sprinterliku kiirusega jooksu, aga pärast selgus, et viimane komposteerimine oli 9 sekundit peale kontrollaega, saime seega 8-1=7 punkti.
Peale seda sprinti lonkisime siis spordisaali, et minna viimasele etapile.

Etapp 9 - rattaorienteerumine 60 km

Otsustasime sellel etapil vabalt võtta. Tegime endale marsruudi lähedalasuvate heade teede kõrval asuvate punktide võtmiseks. Plaanisime seega võtta 7 punkti 13-st: 71-80-76-78-74-75-79. Kui olime punktis 74, siis oli meil veel 2,5 tundi aega ja oleks olnud variant teha sõitu punkti 68 ja tagasi. Küsisin, et kas me tahame varem tagasi minna või tahaksime veel sõita. Eleri küsis, et mis oleks eesmärk. Mina ütlesin, et eesmärk oleks niisama sõitu pisut, et ega meil seda punkti vaja pole. Eleri ütles selle peale, et sinna punkti minekuks tuleks parem põhjendus leida... Seega otsustasime algsele plaanile truuks jääda.
Punkti 79 otsimisele läks pisut aega. Legendis oli kirjas, et "barn" ja läänepoolne hoone kompleksis. Kõige läänepoolne oli viljakuivati, aga Aigar ütles, et "barn" tähendab pigem viljahoidlat ja nii uurisime ka selle mahajäetud viljahoidla üle, enne kui viljakuivatisse komposteerima läksime. Aigar igal juhul lubas sõnaraamatust täpselt järele uurida, mis see "barn" on.
Nii jõudsimegi 1,5 tundi enne kontrollaega tagasi spordisaali.

Peale võistlust

Peale võistlust lasti meil teha veel boonusülesanne - teateronimine ronimisseinal. Eleri on ronimisega tegelenud ja ta ütles, et nii kõrgel seinal pole ta varem roninud.
Mina ja Aigar ronisime üldse esimest korda.
Järjestus oli: kõigepealt mina, siis Eleri ja ankrumeheks Aigar.
Mul õnnestus üllataval kombel suhteliselt probleemivabalt üles ronida ja signaallambi nuppu vajutada. Ka Eleri sai kenasti üles ja signaallambi põlema. Aigar alustas samuti hästi. Ta oli juba üles välja jõudnud. Eleri ütles, et hüppa ja puuduta lüliti ära. Mina kahjuks aga alt laitsin seda plaani ja soovitasin veel kõrgemale ronida. Aigar üritaski veel kõrgemale ronida, aga see lõppes kahjuks alla kukkumisega (julgestusköis õnneks aitas halvimat vältida) ja kuna sõrmed olid esimesest katsest juba väsinud, siis Aigar loobus edasisest üritamisest.
Igal juhul lahe kogemus see ronimine.

Kokkuvõtteks

Tänud tiimikaaslastele hea seltskonna eest.
Tänud teistele Eesti tiimidele, et meile radu lumme sisse tegite :)
Tänud minu õele ja vanematele, et võistluselt tagasi transpordi tegite (ei pidanud ise unisena roolis olema).
Ja päris lõpetuseks minu diplom: