Enne Xdreami väga trenni teha ei saanud, sest ~3 nädalat enne starti läksin olude sunnil(loe unustasin oma kõrge säärega O-kossid koju) orienteeruma tavaliste tossudega ja loomulikult oskasin taas oma hüppeliigese mingis augus välja väänata. Esimese hooga ei tundunudki asi väga hull, aga järgmisel hommikul oli raskusi trepist üles ja alla saamisega. Liipasin siis nädal aega ringi oma hüppeliigese ortoosiga ja andsin jalale trennist rahu. Seejärel proovisin vaikselt ratast sõita. Vaikselt vändata polnud hullu, aga mäkke minnes kõvemini pedaalile vajuades oli jalg endiselt suht valus. Andsin siis veel paar päeva jalale puhkust ja proovisin seejärel vaikselt sörkida. Algul oli jalg ikka rämedalt valus ja mõtlesin korduvalt otsa ringi pöörata, aga umbes veerand tunni möödudes läks jalga paremaks ja sai isegi joosta. Kokku sain siis etapi eelse 3 nädala jooksul 2 korda jooksma ja 3 korda ratta selga.
Stardis kaarti vaadates valisin endale kohe C variandi. Stardipaugu kõlades oli tükk tegemist, et paremast äärest startides otsesõitjate vahelt vasakule tagasipööret teha. Järgmine katsumus oli B-raja rattaalasse minejate ja tulejate vahel slaalomi sõitmine. Alustasin kiirelt ja esimese punkti võtsin esimesena. Tundus et ka SI jaam veel "magas", sest kahtlaselt kaua pidin SI-d jaamas hoidma enne kui piiks käis. Teises punktis oli rahvast kõvasti. Mina aga ei märganud kohe oma tiimikaaslasi. Lõpuks siiski nägin Mihklit, kes mind millegipärast teiselt poolt ootas. Teiseks punktiks olin vist ennast juba liiga tumepunasesse sõitnud, sest millegipärast arvasin, et siit tuleb edasi minna joostes. Õnneks Mihkel märkas seda ja ütles, et ole hea mees võta ratas ikka ka.

Jooksma minnes vaidlesime päris pikalt, et mis järjekorras pukte võtta aga lõpuks saime siiski liikuma. Torni alla jõudes teatasin Kristjanile, et mina seekord küll ronida ei kavatse, vaid tahan natuke puhata.

Kristjan tuli tornist alla ja teatas, et ta täpselt ei tea, kus punkt on, aga hakkame sõitma, sest suund on teada. Kuna mingi hetk sõitsime mööda talust, mida Kristjan oli punkti kohaks pakkunud, siis hakkasin kaarti uurima ja tuli meelde, et sellel kaartil on laudad ju mustaga ja kohe oli selge ka punkti koht.
Tõravere poole jooksma asudes andis algul jalg tunda. Õnneks tegi Kristjan ees sellist tempot, et mul oli oma 3 nädalase puhkuse pealt suht raske sabas püsida ja pidin jalavalu unustama ja keskenduma sellele, et teistest maha ei jääks. Planeetide järjekorrast polnud mul õrna aimugi, aga Kristjan ja Mihkel kukkusid kohe lehele mingeid numbreid kirjutama. Esimese hooga said need küll vales järjekorras, aga see sai ka parandatud ja sealt saime 2 trahvi. Lasin neil rahus enda teenitud trahvid ka ära joosta.

Rattas miskit erilist ei toimunud, kui välja arvata see intsident, et oskasin jälle ühe koha peal pidurid ilma ette hoiatamata plokki vajutada. Kristjan tabas mind õnneks otse kummi ja jäime ka mõlemad püsti.
Kanuus proovis Kristjan ühe sillaga rammu, millest väljus kaotajana ja läks ka natuke lömmi.

Vapramäelt tagasijooks oli minu jaoks ikka väääga raske. Lisaks sellele, et jalg asfaltil kergelt tunda andis, ja joosta ei jõudnud oli mööda asfalti ikka suht nüri joosta. Seda asfalti jooksu oleks paari lisapunktiga ilust vältida saanud.

Ujumine lõpus oli selle eest väga mõnus.
Lõpetasime siis 9.dal kohal. Tulemused