Õnn ja ebaõnn Freesport XT-Suveseiklusel Ardus

Kuna Kaido oli Tšehhis seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlustel, siis seekord olin XT-seiklusel stardis Kristjaniga.

Kõik algab juba enne starti. Vähem kui 10 minutit enne starti stardiala juurde jõudes kella vaadates jõuan vaevalt mõelda, et seekord vist ei lähegi enne starti väga kiireks. Järgmisel hetkel kui Randy SI jaamadega vastu jalutab, mõtlen, et SI tuleb ka veel nullida ja kui seda otsima hakkan, siis meenub, et SI on autos. Kristjan saab sujuvalt madratsi pumpamise ülesande endale ja mina kihutan rattaga SI-le järele. Kuulmata jääb küll korraldajate stardieelne lisainfo, aga stardi hetkeks oleme ilusti stardis.

Kuna esimese hooga jääb tühjaks päris mitu lisaülesande vastust, siis võtan mina hoopis raja planeerimise enda peale ja Kristjan üritab korra veel eestlaste medalivõitude aastaid välja mõelda. Esimene pilk kaardile ütleb kohe, et esmalt tuleb ära käia teisel pool Tallinn-Tartu maanteed ja siis kella pealt vaadata, mis edasi saab. Kuna lisaülesande leht paistab Kristjanil endiselt suht tühi, siis teen ettepaneku, et võtame suvaliselt ühe punkti ja läheme jooksule. Kristjan teatab, et päris mitu tiimi on 3 jaama juurde läinud ja nii teeme ka meie ning asume jooksule. SI järel käies tehtud sunnitud soojendus on hästi mõjunud ja jooksu alguses on jalg kuidagi eriti kerge.

34 punktiga saame kohe 5 minutilise tünga. Vaatame, et punkti keskoht on järvest põhja pool ja jookseme kohe sinna. Just siis kui võssist välja kargame ja punkti võtma tahaks hakata näeme kuidas Maret järve lõunakaldal punkti komposteerib ja naeratades meile lehvitab. Kuna Kristjan teatab, et tema küll uuesti ümber järve joosta ei viitsi, siis ujume üle.


35 tuleb lihtsalt, aga 49-sse minnes jääme kohati võssi ja tuulemurdu kinni, aga ei midagi väga hullu. 36 punkti võtma minnes libiseb Kristjan puu peal ja lööb kukkudes sääre nii valusalt ära, et jookseb kergelt longates veel ka peale 58 punkti. 58 punktiga teeme mõne minutilise lisakaare, kui punkti natuke vara otsima hakkame, aga saame punkti siiski suhteliselt hästi kätte. Teel 44 punkti tulevad vastu esimesed võistkonnad, kes ringi teistpidi jooksevad.

Ülejäänud jooksupunktid tulevad kõik ilusti kätte ja läbime need järjekorras 59-42-57-43-30-28.

Kui Kristjan ujudes 40 punkti võtab planeerin mina rattarada ja seni kuni mina köite lisaülesannet sooritan paneb Kristjan omale rattakingi jalga. Jooksu tempo on olnud päris korralik ja vahetusalasse jäetud 0,5 Coca-Cola läheb nagu kerisele.

Ratta esimesed punktid 21 ja 46 probleeme ei valmista. Kui 24 punkti snorgeldamise lisaülesandesse jõuame, siis on seal juba nii kõvasti snorgeldatud, et nähtavus on max 30cm. Jahutame Kristjaniga umbes minuti jagu ennast seal tiigis ja siis loobume.


Pakun Heigole tähti A, M ja S, aga need talle kahjuks ei sobi ja lisaülesandest me jälle punkte ei saa. Hiljem kuuleme Jürjo käest, et tema oli seal suhteliselt esimesena olnud ja oli juba kaldalt poide asukohad ära näinud ja üks tähtedest oli A. See snorgeldamise lisaülesanne oli iseenesest väga lahe, aga võrdsemate tingimuste huvides võiks seda korraldada kuskil järves, kus jalad põhja ei ulata ja vesi nii kiirelt sogaseks ei lähe. Näiteks saaks ju vabalt poidega mingi ala ära piirata ja öelda, et selles alas on vee all peidus otsitavad punktid...

33 punktist põrutame esialgu mööda. Saan küll aru, et justkui õige küngas, aga ei märka teeotsa. Ei märka seda ka tagasi tulles enne kui Kristjan seda mulle näitab.

Kuna 39 punkti legend oli "Puu otsas", siis sai kohe peale pööret ODO-kas ära nullitud ja peale 600 meetri läbimist eriti hoolikalt neid puid uuritud, aga ikka õnnestus punktist mööda sõita. Tagasi sõites saime ka punkti kätte. Tundus, et veehoidla poolt tulles oli punkti tähis teiste puude varjus ja kui õige puu all just otse üles ei vaadanud, siis seda ka ei märganud.

Seni kuni Kristjan 45 punkti komposteeris puhastasin mina oma ratta kassetti ja käiguvahetajat sinna kogunenud okstest ja heitest, peale mida sai jälle täitsa sõita.

Etapi 55-48 olin mina juba peaaegu valmis minema mööda seda rõvedat Mudajärve äärset sihti pidi, kust sai mindud ka Ardu Xdreami ajal, kuid Kristjan pakkus välja lõunapoolse variandi, mida mina millegipärast üldse ei märganud. Arvan, et see oli suht OK valik, kuigi 55-38 poole mineval sihil tuli korra ühte kraavi ületada ja natuke ka ratast tassida.

48-54 punkti poole sõites ajas meid alla Team Nike. Võtsime neile korra küll tuulde, aga olime eelnevalt juba kokku leppinud, et kuna järgmine punkt tuleb üles otsida varemetest, siis ilmtingimata nendega koos kihutama ei hakka ja lasime jala suht ruttu sirgeks.

53 oli jällegi Xdreamist tuttav punkt ja ka 37 ja 47 ei valmistanud probleeme. 51 punkti tahtsin jooksuga võtma saata Kristjani, aga kui raba äärde välja jõudsin ja Kristjanit selja tagant veel ei paistnud, siis olin sunnitud aja kokkuhoidmiseks ikkagi ise punkti võtma minema. Kui punktist tagasi jõudsin teatas vahepeal kaarti uurinud Kristjan, et meil on aega küllalt ja nüüd läheme võtame ikkagi ära ka 52, mille olime plaaninud algselt ära jätta. Mina olin sellele väga vastu ja tahtsin ära võtta kõik keskuse poole jäävad punktid. Kristjan ei andnud aga alla ja vaidlesime seal seni kuni hakkasingi uskuma, et ehk jõuab võtta 52 ja ka kõik võistluskeskuse poole jäävad punktid. Nii me siis 52 poole kihutama asusimegi. Punkti saime kätte kenasti, kuna punktipiirkond oli tuttav, sest Xdreamil läks sealt läbi ratta tulipi lisapaun, mille toona rõõmsalt läbi sõitsime.


Enamuse viimasest otsast vedas Kristjan ja mina käisin punkte võtmas. 32 valisime ringi variandi, kuna kartsin, et me ei pruugi sinna jõuda, aga 50 kuidagi loobuda ei tahtnud. Peale 50 punkti pakkusime meie taga tulnud Keset Loojangut tiimile korraliku show. Nimelt magas Kristjan kaarti vaadates maha suure kurvi ja vajutas ehmatusega kurvist otse sõidu vältimiseks pidurit ja lasi taguratta plokki ja ratta minule täpselt risti ette. Minul oli murdosa sekundist valida, et kas täiega Kristajnile küljepealt sisse uhada või siis üritada läbi heinte teepeenra kaudu vasakult mööduda. Valisin teepeenra, aga õnnetuseks oli suurte heinte ja nõgeste sees mingi auk ja lendasin seal üle leistangi. Kahjuks käis kõik nii kiirelt, et käsi lenksust enam lahti lasta ei jõudnud ja maandusin sisuliselt pealagi otse ees maase ja tundsin kuidas kaelast käis läbi väha hirmuäratav ragin. Kuna meil oli juba väääga kiire finišisse jõudmisega, siis kargasin ruttu rattale ja suutsin miskit pidi vända vahele kinni jäänud keti ka kadudeta kätte saada. Rattal liigutasin ettevaatlikult kaela ja tundus, et väga hull asi siiski pole. Arvan, et selle kukkumisega seoses läks umbes minutijagu aega kaotsi.

Enne finišit nägime 28 punktist välja tulevat Elerit, kes pärast kommenteeris, et me olla sellise hooga mööda sõitnud, et tal lendas kaardihoidjal plaat pealt ära.

Finiši poole mäkke kihutades jõudsin korra ka kella vaadata ja oli selge, et saame kindlasti ühe, kui mitte 2 punkti trahvi. Väntasin nii kiirelt kui veel vähegi suutsin. Mingi ime läbi suutsin ka viimase laskumise kurvis püsti jääda kuigi kukkumine oli taaskord vääääga lähedal. Kui lõpuks rahva vahelt finiš ka üles leida õnnestus ja kella vaatasin oli selge, et tuleb sekundite mäng, et kas saame 1 või 2 trahvi. Finišis muljetades kuuleme kusagilt, et hoopis 5 minuti eest pidada 1 trahv maha minema ja see sobiks meile isegi paremini. Õhtul kodus juhendit lugedes selgus, et trahvi saab ikka iga minuti eest.

Esimese hooga olin finišis pettunud, et ikkagi sinna 52 punkti läksime, aga samas ka väga rahul, selle teadmisega, et lõpus ei jäänud rajale mitte midagi ja seekord pigistasin endast küll lõpus kõik välja, mis veel võtta andis.

Kuna Team Nike liikus Riivo vedamisel rattal väga võimsalt ja meie saime kindlasti ka ühe punkti trahvi, siis olin finišis suht kindel, et Nike on võitja. Kui aga tulemused lõpuks üles pandi selgus, et seekord oli lõpupingutusest kasu ja sekundite mäng lõppes 4 sekundiga meie kasuks ja võitjad oleme hoopis meie.

Tulemused

Mis kaela puutub, siis kael on hetkel ikka suht valus ja pea pööramiseks tuleb ka keha pöörata ning äkilised liigutused on kõik välistatud. Käisin õhtul peale võistlust igaks juhuks ka traumapunktist läbi ja seal teatati, et luud kondid on kõik terved ja omal kohal, aga 5-6 päev soovitati siiski kaelatuge kanda...

Kuidas tuli Orissaare Xdreami teine koht

Nagu selle aastasel esimeselegi etapil olen 30. juuli õhtul Orissaare Xdreami stardis koos Kristjani ja Timmoga.

Enne starti tunnen natuke muret oma selja pärast, mis just rullitades kiiresti valu tegema hakkab ja seepärast lasen Aivaril seljale panna Olfeni valuvaigistavad plaastrid ja need kinni teipida. Lisaks võtan ennetavalt sisse ka ühe valuvaigisti. Enne starti pilte tehes teatab Mihkel, et vaja oleks ikka eelmise aasta öise etapi 4. koht 3. vastu vahetada, et siis oleks juba korralik koondtulemus koos.

Stardist saame minema kadudeta ja ilusti liidergrupis.Selleks, et selga võimalikult vähe koormata üritan sõita teiste tuules ja võimalikult püstises asendis. Umbes poolel maal esimesse punkti kukub minust mõned meetrid eespool olnud rullsuusataja käed jalad laiali kõhuli asfaldile. Miskit moodi õnnestub kukkujast mööda manööverdada ja ka grupi saba uuesti kätte saada.

Tagasiteel oleva lisakaare juures olen mina veidi kõhkleval seisukohal, aga Kristjan ja Timmo on kindlad, et kuna legendis on vaid 2 punkti, siis teine punkt peab olema teises joone otsas ja nii liigumegi peale mõningast segadust edasi. Jõudes teise punkti juures pinnatud asfaldile lööb selga hoobilt terav valu, aga kuna rulli lõpuni pole enam palju surun hambad risti ja kannatan teiste tuules rulli lõpuni ära.

Kanuuse läheme liidrite hulgas ja kuna esimestena ei taha läbi roo jälge minna ajama, siis tassime kanuu sadamasse. Esimesed punktid saame kätte valutult, aga mina saan paraja ehmatuse osaliseks, kui teel 5-dast 6-dasse punkti üritan kaardi vaatamiseks põlema panna oma lampi, aga tuli vaid vilksatab korraks ja siis kustub. Sel ajal kui mina tüürimehena lambiga maadlen kipub kanuu aegajal kõvasti vingerdama ning Kristjan ja Timmo suust kostub korduvalt, et hoia kõvasti paremale või kõvasti vasakule. Olen juba leppinud mõttega, et tuleb läbi ajada tunduvalt kehvema varulambiga, kui äkitselt läheb lamp põlema. Kuna mul on täpselt meeles Saaremaa 36h võistluse vaevaline mudas ja kõrkjates liikumine tahan peale seitsmendat punkti mina kohe ringi sõitma minna, aga Timmo arvab, et peaks minema ikka otse. Timmo käib ka korra roos kontrollimas ja ütleb, et maa läheb kõvemaks, aga kõrkjad on rõvedad. Kuidagi õnnestub mul oma ringisõidu variant peale suruda ja saame ka punkti kenasti kätte, kuigi kaotame kõrvalpõikega 3-4 minutit ja päris mitu kohta.


Esimese rattavalikus plaanime algselt võtta punktid 53-55-56, aga kuna 53 juures ei leia kohe üles teeotsa, siis otsustame ümber suurte teede ja variandi 54-55-56 kasuks. Meiega liitub ka EBIKE, kes korraks satub segadusse kui enne punkti lagedal ei toimu kaardil kajastatud teede hargnemist ja päris enne punkti kui meie metsa keerame kaovad nad sootuks kusagile orbiidile ja rohkem me neid ei näegi. Vahetult enne punkti näeme Vaudet ja ka punkti saame kätte valutult. 55-dasse punkti otsustame peale väikest arutelu sõita suuri teid pidi ringi, mis on aga kokkuvõttes ~5 minutit aeglasem kui Vaude lõunapoolne väikeste teeradade variant.


56 punkti tahavad Timmo ja Kristjan läheneda kurikuulsa Rehematsi talu poolt ja loodavad ära kasutada vastutulejaid. Kuna mulle see väike rada kaardil mitte ei meeldi, siis suudan peale suruda oma tagasisõiduga variandi. Peale punkti võtmist tahan mina minna tagasi ja ida poolt ringi sõita, aga seekord kaaslaste pehmeks rääkimine ei õnnestu. Kui umbes 50-100 meetrit mindud ja näha on, et ühtegi jälge ees pole ning asi nutuseks kipub minema teen veel ühe ettepaneku ümber pööramiseks, aga ka see ei kanna vilja. Üldiselt on hea, kui tiimis kõik mehed kaarti jagavad, aga jamaks kipub asi minema siis, kui kõik mehed eri teed tahavad minna :-) Igaljuhul see võsa on eriti vaenulik Kristjani ratta vastu. Esmalt õnnestub tal käiguvahetaja nii oksi täis sõita, et arutan neid päris pikalt lahti. Natukese aja pärast selja taha vaadates on taas Kristjani tuli kuskil kaugustes. Ootan ta järgi ja kakun taas käiguvahetajast oksi välja. Lisaks on ka tagumised pidurid nii peal, et ratas praktiliselt ei liigugi. Kuna selle põhjust tuvastada ei õnnestu, siis laseme pidurid lahti. Kui metsast välja saame ja sõitma hakkame avastan taha vaadates, et Kristjani tuld pole taas paista. Ots ringi ja tagasi. Mõne aja pärast tuleb ka Kristjan ja teatab, et tal õnnestus vahepeal vastu mingit kivi omal tagumine ratas alt ära sõita. Erilist positiivsust need seigad just ei süsti, aga nagu hiljem finišis kuuleme, siis meil läks selle punktiga veel isegi hästi.

Kuna lapsepõlves sai venna ja sõpradega kõvasti õhupüssiga paugutanud(korra on arstid mul kannikast ka õhupüssi kuul välja urgitsenud) ja kevadel kaitseväe kordusõppustel käies lasin AK 4-ga 44 paugust 43 ilusti märki, siis sigade tulistamise lisaülesandes võtan Timmolt kohe püssi käest ja põrutan kohe alustuseks 2 pauku mööda. Kolmandaga viskab üks siga õnneks jalad taeva poole ja teise sea laseb esimese pauguga pikali Timmo, kes teatab, et ta olla sõjaväes snaiper olnud :-) Ratta selga istudes küsime kohtunikelt, et mitmes tiim me oleme. Vastuseks räägitakse midagi 11 minutilisest kaotusest Vaudele. Mõtlen endamisi veel, et ega me ju seda ei küsinud... Kuna värskelt on meeles, milline oli väikse raja läbitavus, siis järgmisesse punkti valgel sihil rattaga sõitmisest ei taha midagi kuulda. Mitme kulunud kaardi pealt uurides, selgub, et põhja poolt peaks raketibaasi suunas minema mingi rada. Õigest teeotsast sõidame alustuseks mööda ja kui 3-4 minuti pärast selle kätte saame on meil sabas ka SK ESTO. Lagedal korra seisatame ühe teede hargnemise juures ja valime õige suunaga ja paremini sõidetava raja. Mina olen meie täpses asukohas viimati kindel Männi talu juures. Peale mõningast sõitmist kompassi vaadates on meie suund itta. Mõtlen, et mida kuradit ühtegi hargnemist pole olnud, et kuidas me itta saame sõita. Õnneks keerab rada peagi lõunasse ja varsti oleme väljas mingil lagendikul, kus paremal paistab mingi kõrge mägi. Kuna kaardilt reljeefi ei leia ja ainuke lage on raketibaasi alal, siis arvame et oleme sinna jõudnud ja nüüd tuleb vaid lisaülesanne leida. Sõidame edasi ja lambi valgusvihku jääb mingi hoone ja selle katusel paistab punkt. Selge olemegi raketibaasi alal. Näeme Vaudet ja lisaülesandesse jõudes on kohal ka Mihkel ja Piret, kes teatava, et me oleme võrreldes eelmise punktiga Vaudele kõvasti lähemale tulnud. Korraldajatelt kuuleme et oleme teisel kohal. Mihkel vaatab veel oma telefoni ja teatab, et SK ESTO kaardistab kuskil 20 punkti lähedal. Kristjan käib kiirelt puu otsas ja asume punkte otsima. Esmalt käib Kristjan üht küngast kontrollimas, aga seal punkti pole. Seejärel otsustame võtta juba nähtud garaaži katuse punkti. Seejärel otsustame kõrgeima tipu leidmise lootuses ära kontrollida mäe, mida nägime ennist raketibaasi alale jõudes. Mägi osutub hoopis raketišahtiks ja sealt saame kätte teise punkti. Seejärel teen ettepaneku minna kohta, kus olid olnud tuled, kui garaaži katusel olime, aga kus nüüd enam ühtki tuld pole. Sealt leiame ka otsitud kõrgeima tipu. Ehk siis punktide leidmisega oli meil omajagu õnne. Sama hästi ei lähe aga raketibaasi alalt väljapääsu leidmisega. Kuna meil puudub ettekujutus oma asukohast, siis sõidame algul mööda mingit krossirada, kuna aga selle suund ei sobi, siis tuleme tagasi ja leiame mingi raja, mis läheb enam vähem õiges suunas ja varsti jõuamegi välja soovitud sihile. Mingi hetk enne 21 punkti ütlen Kristjanile, et ta kindlasti vahepeal midagi sööks ka. Selle peale saan vastuse, et ei tea mis ajast seda veel tegema peaks. Kougin kiirelt rattakotist välja ühe geeli, eemaldan korgi ja ulatan Kristjanile.

21 punkti jõudes meie hääli kuuldes on Mihkel siiralt õnnelik ja teatab, et meie GPS pidi endiselt seisma raketibaasis ja annab teada, et Vaude on just jooksule läinud. Jooksu alguses saab tühjaks aga minu enda GPS-i akupatarei, mis Eesti Karikal täpselt samade seadetega oli kestnud peaaegu 15h. Kuna Xdreami võitja ajaks lubati vaid 9 tundi, siis ei võtnud seekord varupatareid kaasagi ja seepärast pole ka lõpuosa teekonda. Peale mõningast jooksu teatab Kristjan, et tema kaart jäi maha. Vaatan 2 esimest punkti ära ja annan oma kaardi Kristjanile. Õige pea tõelisse saare kadakavõssa jõudes areneb Kristjani ja Timmo vahel umbes järgmine dialoog:
K: Mis te mehed teete läheme paremalt teed pidi ringi
T: Mis teed, siin pole ju ühtegi teed, siin tuleb suunaga minna
K: Suund on meil ka liiga vasakule läheme ikka tee peale.
T: Tule näita kus sa siin seda teed näed
Ootame Timmoga Kristjani järele ja kui Timmo Kristjanile aerofoto nina alla paneb jääb Kristjan seda juhmi näoga vaatama ja selgub, et tema oli arvanud, et me läheme 29-sse punkti. Saame kõik korralikult naerda ja õige pea on ka 22 punkt käes. 23. punktiga teeme päris korralikult viga. Käime vahepeal kuskil kivi otsas B-raja võistkondadega nõu pidamas ja uurimas, et kas neil punkt käes. Lõpuks otsustame, et jookseme suurele teele välja ja tuleme sealt tagasi, sest pimedas ja selle aerofoto järgi nagunii ennast paika muud moodi ei saa. Suure tee poole joostes märkame peagi aga teele välja tulevat loha ja saame ka 23 punkti kätte. 24 punkt tuleb valutult, kuna näeme, punktist teele tulevat Vaudet. Tempo tõuseb ja vahetusalasse jõudes on seal endiselt ka Vaude.

Vaude saab rattasse tiba enne meid, aga kuna nad teevad ümber karjääri auringi, siis saame nendega kohe kokku. Timmo tõstab selle peale kohe tempot, möödub Vaudest ja ka õigest teeotsast. Kuna minu odokas näitab, et tuldud on juba liiga palju ja seljatagant on ka kadunud Vaude tuled, siis saan ka Timmo pidama. Punkti juures saame taas Vaude kätte ja nende järel liigume ka järgmisesse vahetusalasse.

Minu üllatuseks ei hakkagi värsked Rogaini Euroopa Meistrid kohe hirmsa hooga vees jooksma. Alustuseks kõnnime ja kasutan seda söömiseks. Mingi hetk hakkab Vaude aga jooksma ja ega meilgi muud üle jää. Kuna kardan natuke tagasijooksu läbi vee, siis Kõinastu laiu tornipunktis otsin kotipõhjast välja magneesiumi ja võtan selle ennetavalt sisse. Peale mõningast jooksu vees annavad kergeid krambiilminguid minu reie tagumised lihased. Õnneks läheb Vaude peagi üle kõnnile ja selle üle on minul ainult hea meel. Timmo tahab küll kohe uuesti jooksma hakata, aga kuna minu lihastes on endiselt väga imelik tunne, siis laidan selle mõtte maha. Kuna laiust põhjapool tundub vesi natuke sügavam ja põhi pehmem, kui oli tulles lõunapool, siis kõnnimegi praktiliselt kogu tagasitee.

Laiult tagasi jõudes teatavad Mihkel ja Piret, et seljataga on 25 minutit tühja maad ja Mihkel soovitab ennast mitte päris kinni tõmmata. Selle peale toriseb Kristjan midagi stiilis, et selle jutuga on Mihkel küll hiljaks jäänud. Minul seevastu on tunne päris hea. Rattasse saame natuke enne Vaudet. Ratta teevalikud oleme juba laiult tagasi tulles paika pannud. Mõlema punkti juures näeme ka punkti saabuvat Vaudet. Kui eelnevalt olen oma jõuetuse ja aeglase liikumise kruusateede kaela ajanud, siis tammi peal tundub eriti imelik, kui korralikul asfaldil täiega pedaali sõkkudes ei taha ratta spidomeeter kuidagi 35 km/h peale minna. Natuke lohutab see, et kui Timmot vedama tahan saata saan vastuseks, et ei jõua.

Kanuu algusesse jõudes on kohe kohal ka Vaude. Mihkel ergutab, et Vaude on täna juba niipalju vigu teinud ja küll nad teevad veel. Joome ja mina ning Silver täidame ka joogikotte.


Vette saame napilt enne Vaudet. Esimene kivipunkt tuleb lihtsalt, kuna õige saar paistab juba kaugelt ja mingi hetk märkab ka Timmo, kuidas üks B-raja võistleja punkti komposteerima kummardub. Teise punkti asukoha paneb Timmo kaugelt enam-vähem paika kaldal paistvate puusalude järgi. Enne kalda äärde jõudmist märkan natuke paremal aga kerget pilliroo nurgakest ja selle tagant saame ka punkti ning kohe on kohal ka Vaude. 58 punkti poole sõites üritan kotist leida midagi söödavat ja kanuu kipub jälle siksakitama. Punkti enda saame kätte valutult ja meie järgi saab punkti kätte ka Vaude, kes on juba peaaegu lõuna poole suundumas. Tagasisõidu ajaks on tuul tunduvalt tõusnud ja puhub meile vastu. Vaude libiseb meist mööda ja kanuu lõpuks on neil umbes minutiline edu.


Jalgsietapi esimesse punkti suundume Vaude järel läbi vee kõrkjate äärt pidi. Peale punkti proovib Vaude lõppu põnevaks ajada ja tuleb ka tagasi läbi vee. Vaatan punkti juures B-raja tehtud loomarada ja küsin Timmolt, et äkki tasuks proovida tagasi läbi roo minna. Timmo uurib kaarti ja teatab, et maastik tundub paremaks minevat ja võiks proovida küll, sest kaotada pole meil ju midagi... Paraku ei suuda väsinud pead enam õiget otsust langetada ja järgneme Kristjanile, kes on Vaude eeskujul juba läbi vee tagasi jalutama asunud. Teele jõudes on minu reite esimesed lihased justkui kivitükid ja tundub, et jooksen praktiliselt sirgete jalgadega. Õnneks võtab Timmo mind õigepea kummi ja jooks läheb minule mõnevõrra kergemaks ja Timmole jälle raskemaks.

Kuulitõuke juhendit lugedes olen kindel, et siit me küll trahvi ei saa, sest keskkoolis kippus minu kuul stabiilselt üle 10 meetri lendama.


Mina tõukangi 10, Kristjan 8 ja Timmo 6 meetrit. Kuna kohalikke käepärast pole, siis asume teele telemasti poole, mis ainsana paistab. Telemasti poole joostes tuvastab Kristjan kaardilt koha, kus saavad kokku elektriliinid ja peale telemasti asume sinnapoole teele lootes leida sealt alajaama. Mingi hetk kuuleme aga ühelt kohalikult, et veetorn asub praktiliselt staadioni vastas ja seepärast otsustame ümber selle kasuks. Kui meie megaredelil ronimist alustame, siis lõpetab võitjana Vaude.


Kuna redeli puhul tundub oluline olema ronija pikkus, siis ronime Kristjaniga. Lõpetame teisena ja eriti mõnus on õigepea kõlaritest kuulda, et ka kõik punktid on korrektselt võetud.


Poodiumil seista on päris hea tunne, aga Timmo lause peale 42 punkti, et võiks ju proovida, sest kaotada pole meil ju midagi ei lähe ilmselt päris tükk aega meelest... Kui vaid seal 42 punktis meie arutelu teise otsusega oleks lõppenud, siis oleks võitja suure tõenäosusega otsustatud megaredelil. Aga oleksid ei maksa pärast võistlust enam midagi ja võib-olla ongi hea, et midagi ikka kripeldama ka jäi.


Kokkuvõtteks võib öelda, et meile tagas seekord edu suuremate vigade vältimine ja mitme koha peal oli ka omajagu õnne, mida seikluspordis alati tarvis on. Samuti andis kõvasti lisamotivatsiooni see, et saime rajal Vaude kätte ja liikusime esikoha konkurentsis.

Rattale järgi minnes avastan ka põhjuse, miks mulle tundus, et ratas seekord väga vaevaliselt liikus. Nagu ka Eesti Karikal oli mul tagarattal taas kodar purunenud, aga ma polnud seda rajal märganud. Ratas oli taas kaheksas ja kuna pidurid käisid peale, siis vabahoog oli nii hea, et ühel korral käega täiega tõmmates tegi ratas isegi 2 täis tiiru ära....

Tulemused