Kui ratturid hangest välja said, oli väljas pime, finiši kell juba kukkunud, söök ja sauna vesi otsas

Selle aastane Winter Xdream toimus Kääriku ümbruses. Hoolimata sellest, et võis arvata, et seekord tuleb suusatajate pidu otsustasime siiski rajale minna jalgsi. Reede õhtul rääkisin Kristjani aga pehmeks, et võtame igaks juhuks kaasa ka rattad. Algne idee oli neid kasutada vaid juhul kui peaks olema mõni mõistlikust ringist välja jääv punkt, milleni saab rattaga kiirelt teed pidi edasi tagasi ära käia. Enne starti arvas Kristjan, et kui rattad juba kaasa on võetud, siis võiks nendega ikka natuke sõita ka. Ja nii me siis Rattaga rajale läksime.

Foto: Fotoluks

Sõita täitsa kannatas, aga mingit erilist kiirust me küll ei arendanud ja tuli teha päris hulga edasi tagasi otsi. Füüsiliselt kõige raskem oli kaardi kaguosa, sest sinna läksime alustuseks ja seal saime jälge lükata. Lisaks sellele, et kohati mingit rada ees ei olnud ei tahtnud mina oma ligi 95kg kuidagi ka lumekooriku peal püsida. Kuna Harimäel pakuti sooja spordijooki, siis käisime seal koguni 3 korda. Või noh tegelikult rohkem oli see tingitud meie kombineeritud liikumisviisist. Meeldejäävaim osa oli muidugi rattaga laskumine Harimäelt. Kiirusel 35+ km/h liikudes muutus ISC jakk ~2 kilomeetriga toredaks jääkoorikuks. Aga õnneks tuli kohe tee kõrvalt punkti(47) võtma minna ja jakk sulas joostes taas üles. Selle punktiga tegime ka toreda auringi ümber maja. Peale seinamäge kurtis Kristjan, et tal jalad külmetavad. Arutasime siis omavahel natuke ja otsustasime, et kui muud ei saa, siis saab vähemalt sooja ja tassime 36 punkti juurest rattad üle järve. Kahjuks ei tabanud kohe järvele jõudes ära, et järve kattev topeltjää on nii kõva, et sellel kannatab ilusti rattaga sõita. Natuke kartsime küll, et vastaskaldal olev tee ei pruugi olla lahti aetud, aga tegelikkuses oli see üks paremini lahti aetud teid üldse. Lisaülesandel sain Herje käest noomida, et Kristjan pidi peale köiel turnimist ka 2-te pakku tassima. Peale Volli pakutud sooja tee joomist asusime teele finiši poole plaaniga korjata ära tee äärde jäävad punktid. Punktid saime küll kätte, aga peale eelviimast(37-t) punkti tundsin tõsist puudust oma pealambist, mille eelmisel õhtul kotti pakkides esimese asjana kõrvale tõstsin mõeldes, et mina küll nii kaua rajal ei kavatse olla, et pimedaks läheb :-) Viimane ots kottpimedas teed aimates rattaga finiši poole sõita oli ka omaette elamus.

Finišisse jõudsime minuti jagu peale kella kukkumist ja tulemustes leiab meid 28 realt.

Teekond kuni Lutsu Taluni: