WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis

Sinnasõit

Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.

Enne võistlust

Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta



Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.

Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse

Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid

Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada

Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.

Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.

Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.

Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.

Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga

Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.

Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)

Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...

Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.

Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.

Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.

Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.

Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...

Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime

Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.

o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.

Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine

See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.

Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi

See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.

Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.

Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.

Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.

Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.

Etapp 6 - Ratas ehk loobumine

Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.

Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.

Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.

Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.

Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.

Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida

Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.

Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta

Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.

Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele

Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...

Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.