Võistkond Medisoft lõpetas ajaga 12:41:43, mis andis 14 koha.
Kuna Aigaril on hetkel käsi kipsis, siis seekord oli tema asemel võistkonnas Kristjan Karabelnik.
Panen lühidalt kirja mõned huvitavamad seigad rajalt.
Start oli ratastega ja võistkond löödi kohe lahku. Kõik said legendi stiilis 500m parem 600m vasak jne. Mina krahmasin enda kätte kohe kõige pikema variandi ehk B ja pöörasin ratta ringi ja hakkasin stardile vastassuunas minema. Meie stardinumber oli seekord 87 ja kuna mina pidin liikuma hakkama vastassuunas, siis sattusin kohe esiritta. Enda ees nägin vaid ühte ratturit, kes minu suureks üllatuseks ~500m pärast vasakule pööras. Üllatuseks seepärast, et esimene vasakpööre pidi olema 1500m pärast. Kui nüüd õigesti mäletan, siis järgnes talle veel rattur numbriga 3 või 4. Kuna ei uskunud, et liidrid niimodi kohe eksivad, hakkasin mõtlema, et panin vales suunas ajama. Jäin korraks seisma, et oodata järgmisi rattureid. Kui 2 järgmist meest olid kinnitanud, et ka neil on B varaint liikusin edasi. ~1600m pärast läks tee vasakule. Pöörasin sealt ära, aga üllatuseks jõudsin ühe talu juurde. Rattureid tuli juurde ja keegi leidis, et üle põllu läheb rada edasi. Liikusime seda mööda ja ~420 meetri pärast tuligi vastu kruusatee, mida pidi sai paremale pöörata nagu vaja. Järgmiseks tuli vist sõita 2170m ja pöörata vasakule. Sain sõita aga napid 1400m kui ees oli T kujuline ristmik. Esimene mõte oli, et mis toimub? Kuna praktiliselt teieselt poolt risti läks tee ühe talu poole, siis otsustasin, et lähen kontrollin, ega see edasi ei lähe. Mulle tundus, et ei lähe, aga võistkonna Hansa 4WD esindaja leidis tee ja läbi heina kulgev muldtee oli veel tähistatud valgete lipukestega, mis andis julgust juurde, et oleme õigel teel. Kui sõidetud oli ~2050m jõudsime välja kruusale. Kuna eelnevad pöörangud polnud ka täpsed olnud ja 2050m oli 2170m ikka palju lähemal kui 1400m, siis sai keeratud vasakule ja korralikule orbiidile mindud. Korralikule seepärast, et järgnevad 2 juhist, millest üks oli minu mälu järgi ~2,5km ja teine ~2,7km klappisid ka +/- 100m (Nende kohtade peal, kus distants täis sai oli tee täitsa olemas). Kui lõpus ühe talu juures olime, kust teed enam edasi ei läinud oli selge, et miskit on mäda. Meid oli too hetk, vist 5-6. Kindlasti oli esindatud Hekotek Toomas Marrandi näol ja mäletan et olid ka numbrid 5 ja 40 ehk Hansa 4WD ja Väle Tigu ning keegi veel. Käisime kontrollisime veel ühe teeotsa ära, aga kuna ka see ei viinud kuskile, siis otsustasime otsa ringi pöörata ja minna tagasi T kujulise risti poole, kus asjad esimest korda ei klappinud. Kuna tagasi oli oma kõva 6km, siis oli päris pikalt aega selle üle mõelda, et mida Kaido ja Kristjan tunnevad, kui mind ootavad ja võistkonnad muudkui lähevad. Kui sinna ristile jõudsin, kus asjad esmakordselt ei klappinud, tuli ühelt poolt Eduard Pukkonen, kes ütles, et sealpool punkti polnud. Seega oli valida vaid ühe suuna vahel kuhu edasi minna. Kuna mäletasin täpselt, et selle ristini välja jõudes oli mul 2,1km asemel läbitud vaid 1,4 siis olin hoolimata Eduardi ütlusest suhteliselt ebakindel kas valitud suund ikka õige on. Õnneks tuli mingi hetk vastu minu esimene punkt, mis andis märku, et olen õigel teel. Lisasime tempot ja koos Hekoteki ja Väle Tigu liikmetega jõudsime järele Ekstreem.ee Kajale, kes uuris oma odomeetrit ja kurtis, et tal on distantside arvutamine natuke sassis. Ka minul oli too hetk suht segane olukord, kuna olin unustanud eelmises kohas läbitud distantsi vaadata ja seetõttu polnud 100% kindel, et millisel lõigul parajasti olen. Peatusime korra ühe teeotsa juures, aga kuna seal ei paistnud ratta jälgi olema ja Toomas arvas et natu vara veel pöörata, siis liikusime edasi. Järgmise pöördega sain ma ennast legendis uuesti paika ja kihutasin edasi. Järgmise risti pealt pöörasin vasakule. Peale pööret kuulsin, kuidas ristil seisnud Vennad&CO Artur hõikas mulle tagant järgi, et mis sa kurat sinna lähed teisele poole vaja minna. Õnneks olin too hetk ilusti legendis ja ei lasknud sellest segada. Peale enda teise punkti võtmist tekkis mul taas kerge segadus, et kas pöörata vasakule või minna otse. Jäin korra seisma ja suutsin suht ruttu ikka aru saada, et vaja minna otse. Olin just liikuma hakanud, kui minust lendas mööda keegi Vaude Team-ist. Kargasin ka sadulast püsti ja tegin mõned kiiremad liigutused ja olingi tal ilusti tuules. Oma suureks üllatuseks nägin enda ees ka Salomoni Heitit ja kõrvale sõitis Vennad&CO Eduard, kes uuris, et kuidas läheb. Rääksin talle, et mul pea 30 km juba sõidetud ja kulgesime tekkinud pundiga rattaralli lõpu poole. Rattaralli lõpus käis korralik laulupidu. Minu suureks üllatuseks oli aga kohal vaid Kaido, kes kurtis, et ta siin niikaua oodanud, et tal juba riided ka ära kuivanud. Kaido rääkis, et C-rajalt on väga vähe rahvast tulnud ja kõvematest tiimidest on edasi läinud ISC naised, Nike ACG ja Areal. Mingi hetk tuli Hekoteki Priit, kes rääkis, et oli kuskil küla vahel Kristjanit näinud, aga Kristjan olla suhteliselt segaduses olnud. Mõningase ootamise peale tuli ka Kristjan. Meil läks Kaidoga natuke aega, et talle selgeks teha, et siit läheme koos edasi. Nimelt olid Kristjanil mõlemad punktid küll käes, aga legendist oli ta natuke maas. Kristjan väitis, et legendi järgi peaks ta siit vasakule põllule pöörama, sõitma 200m, siis kuskile pöörama ja veel 1,5km sõitma. Ma ei kujuta küll hästi ette, kuidas ta sedasi legendi lugedes üldse kohale jõudis. Igaljuhul tegime talle Kaidoga selgeks, et ärgu ta seda põllu otsa praegu ette võtku. Mina sõitsin ette nähtud 17 km asemel 33 ja Kristjan 12km asemel samuti 33km. B-varaindi probleem oli selles, et esimene pööre oli tegelikkuses 1150m peal, mitte 1500m peal, nagu meile ette anti. C-variandis oli samuti miskit mäda olnud. See eraldi rattaralli idee meeldis mulle väga. Kahju ainult, et ette antud distantsid ei klappinud.
Kanuus hävisime seetõttu, et 5-das punktis küsis Kaido, et kas läheks joostes. Kuna mina olin kanuu kaarti näinud vaid episoodiliselt ja värskelt oli meeles ka eelmise etapi edukas jooksu variant, siis kiitsin kõvahäälselt otsuse heaks. Ütlesin veel Kaidole, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub. Tegelikkuses hävisime sellega ~45minutit. 8-das punktis Kaidot oodates meil igajuhul igav polnud. Mõni tuli astus kanuust välja kaelani vette ja ei teinud teist nägugi. Samas kostus ka kuskilt kõrkjate tagant: "oih mul said jalad märjaks". Kanuusid pargiti seal 8-da punkti juures mitmesse kihti. Üks vajus peatselt täiesti põhja. Sikutasime selle Kristjaniga ninapidi kaldale. Lõpuks tuli ka Kaido, kes polnud kõige paremas tujus aga samas suutis ta ikkagi naerda minu ütluse peale, et mine mine, siis kanuu kogu aeg liigub.
Rabas luges kaarti Kristjan ja tegi seda väga edukalt. Vaid 10-da punktiga läks 3-4minutit aega. Ka 11 punkti, mis oli vales kohas saime ideaalselt kätte kuna lähenesime sellele ida poolt. 10-dasse punkti minnes õnnestus mul ka ühte laukasse korralik kõhukas panna. Nimelt üritasin sellest üle hüpata, aga äratõukel vajus tõukejalg põlveni sisse ja nii ma kõhuli laukasse kukkusin. Päris värskendav kogemus oli. Mõni hetk hiljem kukkus samamoodi ka Kristjan, kes kahjuks venitas kukkumise käigus ka reielihast. Sellest hetkest edasi, me praktiliselt kõndisime. Vahepeal Kristjan küll üritas sörkida, aga jalg tegi talle ikka piisavalt valu. Kanuu juurde tagasi jõudes selgus, et olime Kristajaniga kanuu nii hästi ära parkinud, et see oli siiani alles. Keegi oli seal vahepeal ainult shokolaadi söömas käinud ja paberid maha jätnud.
Kanuule järgnenud esimeses rattapunktis nägime ISC naisi, kellest me aga mööda ei läinud, kuna Kristajnil kippus uni peale. Kristajan võttis sisse kofeiini tableti ja pani "une peletamiseks", nagu ta ise ütles, meil eest sellise tempoga minema, et meil oli Kaidoga tal raske järel püsida. Teine rattapunkt ehk 16. punkt oli see, milles mina suutsin punkti märkimata jätta või siis SI liiga kähku välja tõmmasin(ei suuda meenutada, mis seal täpselt tegin). Selle eest ka meie 15minutit trahvi. Huvitav seik juhtus ka 16-dast punktist 17-sse minnes. Peale 16-dat punkti jäi Kristjan kaarti keerama. Meie Kaidoga pöörasime 17-da punkti poole ära ja jäime 50-100 meetrit sihtide ristist seisma ja Kristjanit ootama. Vaatasin üle õla tagasi ja nägin kui Kristjan ristist välja keeras. Kuna päike oli vastu ja paistis otse silma, siis pöörasin pea ära ja rääkisin midagi Kaidoga. Kui uuesti üle õla vaatasin, et kas Kristjan on juba kohal selgus, et Kristjan sõidab valele poole ehk siis taagasi 15-da punkti poole. Kargasin sadulasse ja kihutasin talle järgi. Samal ajal kui mina Kristjani tagaajamist alustasin tulid 16-da punkti poolt ISC naised ja Elo oli Kaidole muiates öelnud, et Kristjan vist ei tahtnud teiega rohkem edasi sõita. Hääle karjusin ma seal Kristjanile järgi kihutades ära, aga enne järgmist risti teda pidama ikka ei saanud, sest Kristjan oli enda ees näinud mingit võitkonda ja arvates, et need oleme meie üritas neile meeleheitlikult järgi jõuda. Vähemalt sain teha ühe korraliku 2-2,5km spurdi.
28-st punktist 29-sse ehk parve ümber keeramise poole tahtsin mina sõita ringi, aga Kristjan ja Kaido arvasid, et kuna me nagunii niipalju juba seigelnud oleme, siis võiks otse minna. Kuna oli näha, et otse on ka enne meid mindud, siis nii ka tegime. Natuke selle otse minekuga kaotasime, sest meist krossirajale maha jäänud ISC naised jõudsid meile taas jägi.
Parve ümber keeramine oli minu arvates kogu raja parim osa. Mõnus värskendav kogemus oli ja lisaks ei kohta just iga päev tütarlapsi, kes tulevad ja vabatahtlikult paluvad, et nende paat ümber keerataks ja neid märjaks kastetaks. Kaks korda me Annikil seda öelda ei lasknud ja Sportland Power Girlsi paadi ka kummuli kerasime.
Kokkuvõttes see rada mulle väga meeldis. Mõne etapi teekonna valikuga oli ikka omajagu peamurdmist. Kui vaid rattaralli legendid klappinud oleks, 11. kp õiges kohas paiknenuks ja ka teise jooksu ära tehtus oleks saanud, olnuks ikka väga kõva etapp. Ühesõnaga teostuse kallal võiks natuke norida, aga idee oli väga hea.
Tulemused
1 kommentaar:
Siirad tänud teile ka tagantjärele, et meid ümber aitasite lükata:)
Postita kommentaar