Medisoft Adventure Team

Mõnus rahulik rogain Karepal

2011-10-03T22:46:00.004+03:00

Hoolimata sellest, et eelmisel nädalavahetusel XT-sügisseiklusel tundsin kerget väsimust nädal varem Lätis tehtud 8h xRace-st ja sellele järgmisel päeval otsa tehtud Tartu Rattamaratonist võtsin ikkagi XT-sügisseiklusele järgnenud pühapäeval lahti TAOK rogaini kodulehe plaaniga uurida, et kaua Karepa rogainile registreerida saab. Paraku vaatas registreerimise alt vastu teade, et registreerimine on lõppenud osalejate piirarvu täitumise tõttu. Nädala jooksul käisin aeg-ajalt rogaini foorumist sirvimas lootes, et ehk otsib keegi rogainile kaaslast. Paraku ei tundnud keegi kaaslasest puudust ja nii olingi juba leppinud mõttega, et seekordne rogain jääb mul vahele...

Reede hommikul aga helistas Ets ja teatas, et otsib Rogainile kaaslast, kuna Jürjo oli haigeks jäänud. Võtsin mõne hetke mõtlemisaega ja ütlesin, et kui ta kedagi teist ei leia, siis olen valmis tulema, aga sellisel juhul tahaks vaiksemalt joosta ja ta peab arvestama võimalusega, et mul hakkab jalg ~2 tunnise jooksu järel valutama. Nimelt teeb mulle juba pikemat aega muret reie siseküljel paiknev lihas või kõõlus, mis muutub väga valusaks ~2 tunnise jooksu järel. Igal kõrgemal jalatõstel või äkilisel liigutusel lööb sisse terav valu. Seiklustel, kus jooksu vahele saab ka ratta või kanuuga sõita pole hullu, aga ainult joostes muutub jalg nii valusaks, et sisuliselt pole juba väga pikka aega ühtegi üle 1,5h jooksuotsa teinud. Ets oli sellega nõus ja nii saigi laupäeva varahommikul suund Karepa poole võetud.

Kuna meil polnud plaanis väga kihutama minna, siis oli ka raja planeerimine mõnevõrra lihtsam, sest võis niiöelda loogiliselt rajalt kõrvale jäävaid punkte ära jätta. Otsustasime algul minna itta ja seejärel vaadata 54 ja 43 punkti vahele jäänud joogipunktis, et kuidas olukord on ja kummalt poolt lennuvälja tagasi keskuse poole suundume. Ida poolt jätsime välja punkti 37 ja esialgu ka lahtiseks selle, et kummas järjekorras võtta punktid 55 ja 56. Umbkaudu sai ära mõõdetud ka punktide 22-41-32-25-31-50-30-40-21-20-F linnulennuline vahemaa, et joogipunktis oleks lihtsam otsustada, kust finiši poole suunduda.

Kuidagi läks jälle nii, et starti jõudmisega läks kiireks. Ets läks SI-d nullima ja mina andsin ära auto võtmed ja suundusin stardi poole, kui äkki avastasin, et midagi oleks nagu puudu. See midagi oli kaart :-) Kuna stardini oli aega ~2 minutit, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks ainult Etsi kaardiga, aga õnneks see mõtteks jäigi. Sain võtmed tagasi ja kui oma kaardi autost kätte olin saanud saabus joostes Ets, kes teatas, et SI on veel nullimata ja arvas, et võiks ikka tema kaardi ka võtta :-) Starti jõudsime selliselt, et siis kui pauk käis nullis Ets parajasti SI-d.

Mis raja läbimist puudutab, siis teedel ja sihtidel jooksime mõnusa rahuliku tempoga ja metsas ja risusemates kohtades pigem kõndisime. Vigu selle tempo pealt teha ei osanud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid mõned teevalikud, mis polnud ilmselt kõige kiiremad(näiteks minek 38-48 üle silla ja siis alt jõe äärt pidi). Kui meie 48 punkti jõudsime, siis oli see veel vale koha peal. Õiges punkti kohas, kus oli tokk koos valge lindiga, seisis üks väga nõutu näoga tütarlaps, kes teatas, et vähemalt 3 tiimi otsib siin seda punkti ja tema on juba mitu korda all orus ka käinud. Ütlesime talle, et see on kindlasti õige koht ja et meie läheme edasi. Igaks juhuks jooksin veel korra vaatama, et ega äkki on punkti pandud teisele poole orgu, aga kuna päris nõlvani välja ei läinud, siis ei näinud ka seal punkti. Omaette elamus oli 39-58 lõpu minek otse. Ets arvas, et võiks küll sihi kaudu ringi joosta, aga see oli suht lühike lõik ja kuna olime sinnamaani jooksnud praktiliselt ainult teid ja radu pidi, siis tahtsin näha, et millise läbitavusega see mets on. Algus polnud hullu, aga mingi lõik keskel oli küll selline tuulemurd, mida just igapäev ei näe. Seal tuulemurrus õnnestus ~2,5 meetri kõrgusel maapinnaga paralleelselt kulgevaid männi tüvesid pidi jalutada. Mis raja lõpuosa puudutab, siis joogipunktis kaarti vaadates tundus, et peale 43-dat punkti peaks ajaliselt olema võimalik võtta 24-34-53-23-22 ja siis edasi nii nagu algne variant oli. Kuna see aga oleks tähendanud, et lõpus võib olla vaja kiiremat jooksusammu teha ja võib-olla ka mõni kahene punkt ära jätta, siis üksmeelselt loobusime sellest võimalusest ja suundusime läbi 33-da punkti finiši poole.

Arvestades üle jäänud aega ja rahuliku tempot oli 16. koht mulle isegi kerge üllatus. Tagantjärgi arvan siiski, et sama tempoga liikudes oleks meil peale 43 punki olnud täitsa reaalne võtta punktid 24-34-53-23-22 ehk siis +9 punkti, aga see oleks olnud selle tempo juures, millega liikusime ka maksimum.

Jalg pidas üle ootuste hästi vastu. Hakkas korra kergelt valu tegema peale 46-dat punkti raiesmikul turnides(~2:30 oli selleks ajaks meil läbitud), aga õnneks läks peale valuvaigisti sisse võtmist asi paremaks ja sai kenasti edasi liikuda.

Läbisime ~57 km ja kokkuvõtteks võib öelda, et mina jäin päevaga igati rahule ning vahelduseks oli väga mõnus ka vaiksema tempoga liikuda. Suured tänud Ets-ile kutse eest ja õnnitlused võitjatele.

Tulemused
Meie punktide läbimise ajad

Õnn ja ebaõnn Freesport XT-Suveseiklusel Ardus

2011-08-22T22:37:00.009+03:00

Kuna Kaido oli Tšehhis seiklusspordi Euroopa Meistrivõistlustel, siis seekord olin XT-seiklusel stardis Kristjaniga.

Kõik algab juba enne starti. Vähem kui 10 minutit enne starti stardiala juurde jõudes kella vaadates jõuan vaevalt mõelda, et seekord vist ei lähegi enne starti väga kiireks. Järgmisel hetkel kui Randy SI jaamadega vastu jalutab, mõtlen, et SI tuleb ka veel nullida ja kui seda otsima hakkan, siis meenub, et SI on autos. Kristjan saab sujuvalt madratsi pumpamise ülesande endale ja mina kihutan rattaga SI-le järele. Kuulmata jääb küll korraldajate stardieelne lisainfo, aga stardi hetkeks oleme ilusti stardis.

Kuna esimese hooga jääb tühjaks päris mitu lisaülesande vastust, siis võtan mina hoopis raja planeerimise enda peale ja Kristjan üritab korra veel eestlaste medalivõitude aastaid välja mõelda. Esimene pilk kaardile ütleb kohe, et esmalt tuleb ära käia teisel pool Tallinn-Tartu maanteed ja siis kella pealt vaadata, mis edasi saab. Kuna lisaülesande leht paistab Kristjanil endiselt suht tühi, siis teen ettepaneku, et võtame suvaliselt ühe punkti ja läheme jooksule. Kristjan teatab, et päris mitu tiimi on 3 jaama juurde läinud ja nii teeme ka meie ning asume jooksule. SI järel käies tehtud sunnitud soojendus on hästi mõjunud ja jooksu alguses on jalg kuidagi eriti kerge.

34 punktiga saame kohe 5 minutilise tünga. Vaatame, et punkti keskoht on järvest põhja pool ja jookseme kohe sinna. Just siis kui võssist välja kargame ja punkti võtma tahaks hakata näeme kuidas Maret järve lõunakaldal punkti komposteerib ja naeratades meile lehvitab. Kuna Kristjan teatab, et tema küll uuesti ümber järve joosta ei viitsi, siis ujume üle.

35 tuleb lihtsalt, aga 49-sse minnes jääme kohati võssi ja tuulemurdu kinni, aga ei midagi väga hullu. 36 punkti võtma minnes libiseb Kristjan puu peal ja lööb kukkudes sääre nii valusalt ära, et jookseb kergelt longates veel ka peale 58 punkti. 58 punktiga teeme mõne minutilise lisakaare, kui punkti natuke vara otsima hakkame, aga saame punkti siiski suhteliselt hästi kätte. Teel 44 punkti tulevad vastu esimesed võistkonnad, kes ringi teistpidi jooksevad.

Ülejäänud jooksupunktid tulevad kõik ilusti kätte ja läbime need järjekorras 59-42-57-43-30-28.

Kui Kristjan ujudes 40 punkti võtab planeerin mina rattarada ja seni kuni mina köite lisaülesannet sooritan paneb Kristjan omale rattakingi jalga. Jooksu tempo on olnud päris korralik ja vahetusalasse jäetud 0,5 Coca-Cola läheb nagu kerisele.

Ratta esimesed punktid 21 ja 46 probleeme ei valmista. Kui 24 punkti snorgeldamise lisaülesandesse jõuame, siis on seal juba nii kõvasti snorgeldatud, et nähtavus on max 30cm. Jahutame Kristjaniga umbes minuti jagu ennast seal tiigis ja siis loobume.

Pakun Heigole tähti A, M ja S, aga need talle kahjuks ei sobi ja lisaülesandest me jälle punkte ei saa. Hiljem kuuleme Jürjo käest, et tema oli seal suhteliselt esimesena olnud ja oli juba kaldalt poide asukohad ära näinud ja üks tähtedest oli A. See snorgeldamise lisaülesanne oli iseenesest väga lahe, aga võrdsemate tingimuste huvides võiks seda korraldada kuskil järves, kus jalad põhja ei ulata ja vesi nii kiirelt sogaseks ei lähe. Näiteks saaks ju vabalt poidega mingi ala ära piirata ja öelda, et selles alas on vee all peidus otsitavad punktid...

33 punktist põrutame esialgu mööda. Saan küll aru, et justkui õige küngas, aga ei märka teeotsa. Ei märka seda ka tagasi tulles enne kui Kristjan seda mulle näitab.

Kuna 39 punkti legend oli "Puu otsas", siis sai kohe peale pööret ODO-kas ära nullitud ja peale 600 meetri läbimist eriti hoolikalt neid puid uuritud, aga ikka õnnestus punktist mööda sõita. Tagasi sõites saime ka punkti kätte. Tundus, et veehoidla poolt tulles oli punkti tähis teiste puude varjus ja kui õige puu all just otse üles ei vaadanud, siis seda ka ei märganud.

Seni kuni Kristjan 45 punkti komposteeris puhastasin mina oma ratta kassetti ja käiguvahetajat sinna kogunenud okstest ja heitest, peale mida sai jälle täitsa sõita.

Etapi 55-48 olin mina juba peaaegu valmis minema mööda seda rõvedat Mudajärve äärset sihti pidi, kust sai mindud ka Ardu Xdreami ajal, kuid Kristjan pakkus välja lõunapoolse variandi, mida mina millegipärast üldse ei märganud. Arvan, et see oli suht OK valik, kuigi 55-38 poole mineval sihil tuli korra ühte kraavi ületada ja natuke ka ratast tassida.

48-54 punkti poole sõites ajas meid alla Team Nike. Võtsime neile korra küll tuulde, aga olime eelnevalt juba kokku leppinud, et kuna järgmine punkt tuleb üles otsida varemetest, siis ilmtingimata nendega koos kihutama ei hakka ja lasime jala suht ruttu sirgeks.

53 oli jällegi Xdreamist tuttav punkt ja ka 37 ja 47 ei valmistanud probleeme. 51 punkti tahtsin jooksuga võtma saata Kristjani, aga kui raba äärde välja jõudsin ja Kristjanit selja tagant veel ei paistnud, siis olin sunnitud aja kokkuhoidmiseks ikkagi ise punkti võtma minema. Kui punktist tagasi jõudsin teatas vahepeal kaarti uurinud Kristjan, et meil on aega küllalt ja nüüd läheme võtame ikkagi ära ka 52, mille olime plaaninud algselt ära jätta. Mina olin sellele väga vastu ja tahtsin ära võtta kõik keskuse poole jäävad punktid. Kristjan ei andnud aga alla ja vaidlesime seal seni kuni hakkasingi uskuma, et ehk jõuab võtta 52 ja ka kõik võistluskeskuse poole jäävad punktid. Nii me siis 52 poole kihutama asusimegi. Punkti saime kätte kenasti, kuna punktipiirkond oli tuttav, sest Xdreamil läks sealt läbi ratta tulipi lisapaun, mille toona rõõmsalt läbi sõitsime.

Enamuse viimasest otsast vedas Kristjan ja mina käisin punkte võtmas. 32 valisime ringi variandi, kuna kartsin, et me ei pruugi sinna jõuda, aga 50 kuidagi loobuda ei tahtnud. Peale 50 punkti pakkusime meie taga tulnud Keset Loojangut tiimile korraliku show. Nimelt magas Kristjan kaarti vaadates maha suure kurvi ja vajutas ehmatusega kurvist otse sõidu vältimiseks pidurit ja lasi taguratta plokki ja ratta minule täpselt risti ette. Minul oli murdosa sekundist valida, et kas täiega Kristajnile küljepealt sisse uhada või siis üritada läbi heinte teepeenra kaudu vasakult mööduda. Valisin teepeenra, aga õnnetuseks oli suurte heinte ja nõgeste sees mingi auk ja lendasin seal üle leistangi. Kahjuks käis kõik nii kiirelt, et käsi lenksust enam lahti lasta ei jõudnud ja maandusin sisuliselt pealagi otse ees maase ja tundsin kuidas kaelast käis läbi väha hirmuäratav ragin. Kuna meil oli juba väääga kiire finišisse jõudmisega, siis kargasin ruttu rattale ja suutsin miskit pidi vända vahele kinni jäänud keti ka kadudeta kätte saada. Rattal liigutasin ettevaatlikult kaela ja tundus, et väga hull asi siiski pole. Arvan, et selle kukkumisega seoses läks umbes minutijagu aega kaotsi.

Enne finišit nägime 28 punktist välja tulevat Elerit, kes pärast kommenteeris, et me olla sellise hooga mööda sõitnud, et tal lendas kaardihoidjal plaat pealt ära.

Finiši poole mäkke kihutades jõudsin korra ka kella vaadata ja oli selge, et saame kindlasti ühe, kui mitte 2 punkti trahvi. Väntasin nii kiirelt kui veel vähegi suutsin. Mingi ime läbi suutsin ka viimase laskumise kurvis püsti jääda kuigi kukkumine oli taaskord vääääga lähedal. Kui lõpuks rahva vahelt finiš ka üles leida õnnestus ja kella vaatasin oli selge, et tuleb sekundite mäng, et kas saame 1 või 2 trahvi. Finišis muljetades kuuleme kusagilt, et hoopis 5 minuti eest pidada 1 trahv maha minema ja see sobiks meile isegi paremini. Õhtul kodus juhendit lugedes selgus, et trahvi saab ikka iga minuti eest.

Esimese hooga olin finišis pettunud, et ikkagi sinna 52 punkti läksime, aga samas ka väga rahul, selle teadmisega, et lõpus ei jäänud rajale mitte midagi ja seekord pigistasin endast küll lõpus kõik välja, mis veel võtta andis.

Kuna Team Nike liikus Riivo vedamisel rattal väga võimsalt ja meie saime kindlasti ka ühe punkti trahvi, siis olin finišis suht kindel, et Nike on võitja. Kui aga tulemused lõpuks üles pandi selgus, et seekord oli lõpupingutusest kasu ja sekundite mäng lõppes 4 sekundiga meie kasuks ja võitjad oleme hoopis meie.

Tulemused

Mis kaela puutub, siis kael on hetkel ikka suht valus ja pea pööramiseks tuleb ka keha pöörata ning äkilised liigutused on kõik välistatud. Käisin õhtul peale võistlust igaks juhuks ka traumapunktist läbi ja seal teatati, et luud kondid on kõik terved ja omal kohal, aga 5-6 päev soovitati siiski kaelatuge kanda...

Kuidas tuli Orissaare Xdreami teine koht

2011-08-08T02:59:00.012+03:00

Nagu selle aastasel esimeselegi etapil olen 30. juuli õhtul Orissaare Xdreami stardis koos Kristjani ja Timmoga.

Enne starti tunnen natuke muret oma selja pärast, mis just rullitades kiiresti valu tegema hakkab ja seepärast lasen Aivaril seljale panna Olfeni valuvaigistavad plaastrid ja need kinni teipida. Lisaks võtan ennetavalt sisse ka ühe valuvaigisti. Enne starti pilte tehes teatab Mihkel, et vaja oleks ikka eelmise aasta öise etapi 4. koht 3. vastu vahetada, et siis oleks juba korralik koondtulemus koos.

Stardist saame minema kadudeta ja ilusti liidergrupis.Selleks, et selga võimalikult vähe koormata üritan sõita teiste tuules ja võimalikult püstises asendis. Umbes poolel maal esimesse punkti kukub minust mõned meetrid eespool olnud rullsuusataja käed jalad laiali kõhuli asfaldile. Miskit moodi õnnestub kukkujast mööda manööverdada ja ka grupi saba uuesti kätte saada.

Tagasiteel oleva lisakaare juures olen mina veidi kõhkleval seisukohal, aga Kristjan ja Timmo on kindlad, et kuna legendis on vaid 2 punkti, siis teine punkt peab olema teises joone otsas ja nii liigumegi peale mõningast segadust edasi. Jõudes teise punkti juures pinnatud asfaldile lööb selga hoobilt terav valu, aga kuna rulli lõpuni pole enam palju surun hambad risti ja kannatan teiste tuules rulli lõpuni ära.

Kanuuse läheme liidrite hulgas ja kuna esimestena ei taha läbi roo jälge minna ajama, siis tassime kanuu sadamasse. Esimesed punktid saame kätte valutult, aga mina saan paraja ehmatuse osaliseks, kui teel 5-dast 6-dasse punkti üritan kaardi vaatamiseks põlema panna oma lampi, aga tuli vaid vilksatab korraks ja siis kustub. Sel ajal kui mina tüürimehena lambiga maadlen kipub kanuu aegajal kõvasti vingerdama ning Kristjan ja Timmo suust kostub korduvalt, et hoia kõvasti paremale või kõvasti vasakule. Olen juba leppinud mõttega, et tuleb läbi ajada tunduvalt kehvema varulambiga, kui äkitselt läheb lamp põlema. Kuna mul on täpselt meeles Saaremaa 36h võistluse vaevaline mudas ja kõrkjates liikumine tahan peale seitsmendat punkti mina kohe ringi sõitma minna, aga Timmo arvab, et peaks minema ikka otse. Timmo käib ka korra roos kontrollimas ja ütleb, et maa läheb kõvemaks, aga kõrkjad on rõvedad. Kuidagi õnnestub mul oma ringisõidu variant peale suruda ja saame ka punkti kenasti kätte, kuigi kaotame kõrvalpõikega 3-4 minutit ja päris mitu kohta.

Esimese rattavalikus plaanime algselt võtta punktid 53-55-56, aga kuna 53 juures ei leia kohe üles teeotsa, siis otsustame ümber suurte teede ja variandi 54-55-56 kasuks. Meiega liitub ka EBIKE, kes korraks satub segadusse kui enne punkti lagedal ei toimu kaardil kajastatud teede hargnemist ja päris enne punkti kui meie metsa keerame kaovad nad sootuks kusagile orbiidile ja rohkem me neid ei näegi. Vahetult enne punkti näeme Vaudet ja ka punkti saame kätte valutult. 55-dasse punkti otsustame peale väikest arutelu sõita suuri teid pidi ringi, mis on aga kokkuvõttes ~5 minutit aeglasem kui Vaude lõunapoolne väikeste teeradade variant.

56 punkti tahavad Timmo ja Kristjan läheneda kurikuulsa Rehematsi talu poolt ja loodavad ära kasutada vastutulejaid. Kuna mulle see väike rada kaardil mitte ei meeldi, siis suudan peale suruda oma tagasisõiduga variandi. Peale punkti võtmist tahan mina minna tagasi ja ida poolt ringi sõita, aga seekord kaaslaste pehmeks rääkimine ei õnnestu. Kui umbes 50-100 meetrit mindud ja näha on, et ühtegi jälge ees pole ning asi nutuseks kipub minema teen veel ühe ettepaneku ümber pööramiseks, aga ka see ei kanna vilja. Üldiselt on hea, kui tiimis kõik mehed kaarti jagavad, aga jamaks kipub asi minema siis, kui kõik mehed eri teed tahavad minna :-) Igaljuhul see võsa on eriti vaenulik Kristjani ratta vastu. Esmalt õnnestub tal käiguvahetaja nii oksi täis sõita, et arutan neid päris pikalt lahti. Natukese aja pärast selja taha vaadates on taas Kristjani tuli kuskil kaugustes. Ootan ta järgi ja kakun taas käiguvahetajast oksi välja. Lisaks on ka tagumised pidurid nii peal, et ratas praktiliselt ei liigugi. Kuna selle põhjust tuvastada ei õnnestu, siis laseme pidurid lahti. Kui metsast välja saame ja sõitma hakkame avastan taha vaadates, et Kristjani tuld pole taas paista. Ots ringi ja tagasi. Mõne aja pärast tuleb ka Kristjan ja teatab, et tal õnnestus vahepeal vastu mingit kivi omal tagumine ratas alt ära sõita. Erilist positiivsust need seigad just ei süsti, aga nagu hiljem finišis kuuleme, siis meil läks selle punktiga veel isegi hästi.

Kuna lapsepõlves sai venna ja sõpradega kõvasti õhupüssiga paugutanud(korra on arstid mul kannikast ka õhupüssi kuul välja urgitsenud) ja kevadel kaitseväe kordusõppustel käies lasin AK 4-ga 44 paugust 43 ilusti märki, siis sigade tulistamise lisaülesandes võtan Timmolt kohe püssi käest ja põrutan kohe alustuseks 2 pauku mööda. Kolmandaga viskab üks siga õnneks jalad taeva poole ja teise sea laseb esimese pauguga pikali Timmo, kes teatab, et ta olla sõjaväes snaiper olnud :-) Ratta selga istudes küsime kohtunikelt, et mitmes tiim me oleme. Vastuseks räägitakse midagi 11 minutilisest kaotusest Vaudele. Mõtlen endamisi veel, et ega me ju seda ei küsinud... Kuna värskelt on meeles, milline oli väikse raja läbitavus, siis järgmisesse punkti valgel sihil rattaga sõitmisest ei taha midagi kuulda. Mitme kulunud kaardi pealt uurides, selgub, et põhja poolt peaks raketibaasi suunas minema mingi rada. Õigest teeotsast sõidame alustuseks mööda ja kui 3-4 minuti pärast selle kätte saame on meil sabas ka SK ESTO. Lagedal korra seisatame ühe teede hargnemise juures ja valime õige suunaga ja paremini sõidetava raja. Mina olen meie täpses asukohas viimati kindel Männi talu juures. Peale mõningast sõitmist kompassi vaadates on meie suund itta. Mõtlen, et mida kuradit ühtegi hargnemist pole olnud, et kuidas me itta saame sõita. Õnneks keerab rada peagi lõunasse ja varsti oleme väljas mingil lagendikul, kus paremal paistab mingi kõrge mägi. Kuna kaardilt reljeefi ei leia ja ainuke lage on raketibaasi alal, siis arvame et oleme sinna jõudnud ja nüüd tuleb vaid lisaülesanne leida. Sõidame edasi ja lambi valgusvihku jääb mingi hoone ja selle katusel paistab punkt. Selge olemegi raketibaasi alal. Näeme Vaudet ja lisaülesandesse jõudes on kohal ka Mihkel ja Piret, kes teatava, et me oleme võrreldes eelmise punktiga Vaudele kõvasti lähemale tulnud. Korraldajatelt kuuleme et oleme teisel kohal. Mihkel vaatab veel oma telefoni ja teatab, et SK ESTO kaardistab kuskil 20 punkti lähedal. Kristjan käib kiirelt puu otsas ja asume punkte otsima. Esmalt käib Kristjan üht küngast kontrollimas, aga seal punkti pole. Seejärel otsustame võtta juba nähtud garaaži katuse punkti. Seejärel otsustame kõrgeima tipu leidmise lootuses ära kontrollida mäe, mida nägime ennist raketibaasi alale jõudes. Mägi osutub hoopis raketišahtiks ja sealt saame kätte teise punkti. Seejärel teen ettepaneku minna kohta, kus olid olnud tuled, kui garaaži katusel olime, aga kus nüüd enam ühtki tuld pole. Sealt leiame ka otsitud kõrgeima tipu. Ehk siis punktide leidmisega oli meil omajagu õnne. Sama hästi ei lähe aga raketibaasi alalt väljapääsu leidmisega. Kuna meil puudub ettekujutus oma asukohast, siis sõidame algul mööda mingit krossirada, kuna aga selle suund ei sobi, siis tuleme tagasi ja leiame mingi raja, mis läheb enam vähem õiges suunas ja varsti jõuamegi välja soovitud sihile. Mingi hetk enne 21 punkti ütlen Kristjanile, et ta kindlasti vahepeal midagi sööks ka. Selle peale saan vastuse, et ei tea mis ajast seda veel tegema peaks. Kougin kiirelt rattakotist välja ühe geeli, eemaldan korgi ja ulatan Kristjanile.

21 punkti jõudes meie hääli kuuldes on Mihkel siiralt õnnelik ja teatab, et meie GPS pidi endiselt seisma raketibaasis ja annab teada, et Vaude on just jooksule läinud. Jooksu alguses saab tühjaks aga minu enda GPS-i akupatarei, mis Eesti Karikal täpselt samade seadetega oli kestnud peaaegu 15h. Kuna Xdreami võitja ajaks lubati vaid 9 tundi, siis ei võtnud seekord varupatareid kaasagi ja seepärast pole ka lõpuosa teekonda. Peale mõningast jooksu teatab Kristjan, et tema kaart jäi maha. Vaatan 2 esimest punkti ära ja annan oma kaardi Kristjanile. Õige pea tõelisse saare kadakavõssa jõudes areneb Kristjani ja Timmo vahel umbes järgmine dialoog:
K: Mis te mehed teete läheme paremalt teed pidi ringi
T: Mis teed, siin pole ju ühtegi teed, siin tuleb suunaga minna
K: Suund on meil ka liiga vasakule läheme ikka tee peale.
T: Tule näita kus sa siin seda teed näed
Ootame Timmoga Kristjani järele ja kui Timmo Kristjanile aerofoto nina alla paneb jääb Kristjan seda juhmi näoga vaatama ja selgub, et tema oli arvanud, et me läheme 29-sse punkti. Saame kõik korralikult naerda ja õige pea on ka 22 punkt käes. 23. punktiga teeme päris korralikult viga. Käime vahepeal kuskil kivi otsas B-raja võistkondadega nõu pidamas ja uurimas, et kas neil punkt käes. Lõpuks otsustame, et jookseme suurele teele välja ja tuleme sealt tagasi, sest pimedas ja selle aerofoto järgi nagunii ennast paika muud moodi ei saa. Suure tee poole joostes märkame peagi aga teele välja tulevat loha ja saame ka 23 punkti kätte. 24 punkt tuleb valutult, kuna näeme, punktist teele tulevat Vaudet. Tempo tõuseb ja vahetusalasse jõudes on seal endiselt ka Vaude.

Vaude saab rattasse tiba enne meid, aga kuna nad teevad ümber karjääri auringi, siis saame nendega kohe kokku. Timmo tõstab selle peale kohe tempot, möödub Vaudest ja ka õigest teeotsast. Kuna minu odokas näitab, et tuldud on juba liiga palju ja seljatagant on ka kadunud Vaude tuled, siis saan ka Timmo pidama. Punkti juures saame taas Vaude kätte ja nende järel liigume ka järgmisesse vahetusalasse.

Minu üllatuseks ei hakkagi värsked Rogaini Euroopa Meistrid kohe hirmsa hooga vees jooksma. Alustuseks kõnnime ja kasutan seda söömiseks. Mingi hetk hakkab Vaude aga jooksma ja ega meilgi muud üle jää. Kuna kardan natuke tagasijooksu läbi vee, siis Kõinastu laiu tornipunktis otsin kotipõhjast välja magneesiumi ja võtan selle ennetavalt sisse. Peale mõningast jooksu vees annavad kergeid krambiilminguid minu reie tagumised lihased. Õnneks läheb Vaude peagi üle kõnnile ja selle üle on minul ainult hea meel. Timmo tahab küll kohe uuesti jooksma hakata, aga kuna minu lihastes on endiselt väga imelik tunne, siis laidan selle mõtte maha. Kuna laiust põhjapool tundub vesi natuke sügavam ja põhi pehmem, kui oli tulles lõunapool, siis kõnnimegi praktiliselt kogu tagasitee.

Laiult tagasi jõudes teatavad Mihkel ja Piret, et seljataga on 25 minutit tühja maad ja Mihkel soovitab ennast mitte päris kinni tõmmata. Selle peale toriseb Kristjan midagi stiilis, et selle jutuga on Mihkel küll hiljaks jäänud. Minul seevastu on tunne päris hea. Rattasse saame natuke enne Vaudet. Ratta teevalikud oleme juba laiult tagasi tulles paika pannud. Mõlema punkti juures näeme ka punkti saabuvat Vaudet. Kui eelnevalt olen oma jõuetuse ja aeglase liikumise kruusateede kaela ajanud, siis tammi peal tundub eriti imelik, kui korralikul asfaldil täiega pedaali sõkkudes ei taha ratta spidomeeter kuidagi 35 km/h peale minna. Natuke lohutab see, et kui Timmot vedama tahan saata saan vastuseks, et ei jõua.

Kanuu algusesse jõudes on kohe kohal ka Vaude. Mihkel ergutab, et Vaude on täna juba niipalju vigu teinud ja küll nad teevad veel. Joome ja mina ning Silver täidame ka joogikotte.

Vette saame napilt enne Vaudet. Esimene kivipunkt tuleb lihtsalt, kuna õige saar paistab juba kaugelt ja mingi hetk märkab ka Timmo, kuidas üks B-raja võistleja punkti komposteerima kummardub. Teise punkti asukoha paneb Timmo kaugelt enam-vähem paika kaldal paistvate puusalude järgi. Enne kalda äärde jõudmist märkan natuke paremal aga kerget pilliroo nurgakest ja selle tagant saame ka punkti ning kohe on kohal ka Vaude. 58 punkti poole sõites üritan kotist leida midagi söödavat ja kanuu kipub jälle siksakitama. Punkti enda saame kätte valutult ja meie järgi saab punkti kätte ka Vaude, kes on juba peaaegu lõuna poole suundumas. Tagasisõidu ajaks on tuul tunduvalt tõusnud ja puhub meile vastu. Vaude libiseb meist mööda ja kanuu lõpuks on neil umbes minutiline edu.

Jalgsietapi esimesse punkti suundume Vaude järel läbi vee kõrkjate äärt pidi. Peale punkti proovib Vaude lõppu põnevaks ajada ja tuleb ka tagasi läbi vee. Vaatan punkti juures B-raja tehtud loomarada ja küsin Timmolt, et äkki tasuks proovida tagasi läbi roo minna. Timmo uurib kaarti ja teatab, et maastik tundub paremaks minevat ja võiks proovida küll, sest kaotada pole meil ju midagi... Paraku ei suuda väsinud pead enam õiget otsust langetada ja järgneme Kristjanile, kes on Vaude eeskujul juba läbi vee tagasi jalutama asunud. Teele jõudes on minu reite esimesed lihased justkui kivitükid ja tundub, et jooksen praktiliselt sirgete jalgadega. Õnneks võtab Timmo mind õigepea kummi ja jooks läheb minule mõnevõrra kergemaks ja Timmole jälle raskemaks.

Kuulitõuke juhendit lugedes olen kindel, et siit me küll trahvi ei saa, sest keskkoolis kippus minu kuul stabiilselt üle 10 meetri lendama.

Mina tõukangi 10, Kristjan 8 ja Timmo 6 meetrit. Kuna kohalikke käepärast pole, siis asume teele telemasti poole, mis ainsana paistab. Telemasti poole joostes tuvastab Kristjan kaardilt koha, kus saavad kokku elektriliinid ja peale telemasti asume sinnapoole teele lootes leida sealt alajaama. Mingi hetk kuuleme aga ühelt kohalikult, et veetorn asub praktiliselt staadioni vastas ja seepärast otsustame ümber selle kasuks. Kui meie megaredelil ronimist alustame, siis lõpetab võitjana Vaude.

Kuna redeli puhul tundub oluline olema ronija pikkus, siis ronime Kristjaniga. Lõpetame teisena ja eriti mõnus on õigepea kõlaritest kuulda, et ka kõik punktid on korrektselt võetud.

Poodiumil seista on päris hea tunne, aga Timmo lause peale 42 punkti, et võiks ju proovida, sest kaotada pole meil ju midagi ei lähe ilmselt päris tükk aega meelest... Kui vaid seal 42 punktis meie arutelu teise otsusega oleks lõppenud, siis oleks võitja suure tõenäosusega otsustatud megaredelil. Aga oleksid ei maksa pärast võistlust enam midagi ja võib-olla ongi hea, et midagi ikka kripeldama ka jäi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meile tagas seekord edu suuremate vigade vältimine ja mitme koha peal oli ka omajagu õnne, mida seikluspordis alati tarvis on. Samuti andis kõvasti lisamotivatsiooni see, et saime rajal Vaude kätte ja liikusime esikoha konkurentsis.

Rattale järgi minnes avastan ka põhjuse, miks mulle tundus, et ratas seekord väga vaevaliselt liikus. Nagu ka Eesti Karikal oli mul tagarattal taas kodar purunenud, aga ma polnud seda rajal märganud. Ratas oli taas kaheksas ja kuna pidurid käisid peale, siis vabahoog oli nii hea, et ühel korral käega täiega tõmmates tegi ratas isegi 2 täis tiiru ära....

Tulemused

Matkasport Eesti Karikavõistlused seiklusspordis 09-10.07.2011

2011-07-14T11:43:00.013+03:00

Nädal enne võistlust erinevaid ilmaennustusi vaadates polnud vastu vaatav pilt just minu meele järgi. Lubati selget ilma ja ligi 30° C sooja ehk siis ilma, millega mina just eriti kiiresti ei liigu. Selleks, et kuumale paremini vastu pidada ajasin jalga oma kõige õhemad püksid, mida parema jahutuse huvides veidi tuunitud on :-)

Võistlus algaski jooksuetapiga kõrvetava päikese käes. Meiega sama valiku teinud tiimidest läks Kadarbiku kohe oma teed ja õigepisut kiiremini liikusid ka Ets, Jürjo ja Riivo ehk siis tiim "Hiljem otsustame". Umbes poole ringi peal tuli vastu teistpidi ringi jooksev Vaude ja kella vaadates oli selge, et esimesse vahetualasse jõuame skeemil näidatud tunni asemel ~1,5 tunniga. Viimasesse punkti valisime ringijooksu variandi, mis oli ehk 2-3minutit aeglasem kui otse minek.
Seni kuni Kristjan ja Kaido rattakingi vahetasid joonistasin mina teise etapi kaarti.

Teine etapp algas meiele hästi. Kuna jooksu etapil olime Värska surnuaia kõrvalt rada pidi tulnud, siis teadsime selle ka rattaga sirgeks lõigata ja sellega saime Vaudel eest ära. Punkti juures jõudsime järgi ka tiimile "Hiljem otsustame". Järgmise 2 punktiga tegime aga oma selle võistluse rumalaimad rajavaliku muutused. Esmalt otsustasime, et 7 punkti sõidame otse, aga siis umbes poolel etapil, kohast kaardi järgi pidi minema väike tee suurele teele, paistis teeotsas vaid eravalduse silt ja tundus, et tee viib vaid hoovi. Vaidlesime natuke ja otsustasime Värska poole tagasi sõita. Kui suurele teele jõudsime, siis saime sõita ~kilomeetri, kui käis raks ja purunes üks minu ratta tagaratta kodaratest ja jooks ise tõmbas korralikult kaheksasse ja hakkas vastu pidureid käima. Püüdsin sõidu pealt tagapidureid avada, aga see ei õnnestunud ja pidin ikkagi tagapidurite lahti laskmiseks seisma jääma. Kogu ülejäänud ratta osa(~140km) sõitsin oma kaheksas tagaratta ja esipiduritega. Õnneks ei läinud ratta olukord hullemaks ja vaid paaris kohas tundsin tagapidurist puudust. 8 punkti tahtsin minna algul otse väikseid teid pidi. Kaido nägi aga ringi varianti ja otsustasime selle kasuks. Kahjuks olin kaardi lugemisel hooletu ja keerasin natuke vara ära. Saime kohe aru kus oleme, aga tagasi suurele teele minemise asemel otsustasime, et oleme nüüd hästi kavalad ja läheme edasi väikseid teid pidi. Paraku jäi meie valitud tee järjest väiksemaks ja kadus lõpuks sootuks. Saime kätte punkti sihi ja hakkasime mööda seda üle soode rattaid tassides punkti poole liikuma. On ju kaval selle asemel, et korralikku teed pidi ringi sõita soos ratast seljas tassida :-)

Punkti jõudes otsustasime, et nüüd on restart ja enam ilma mõjuva põhjuseta esialgset valikut ümber tegema ei hakka. 9-sse punkti oli algselt plaanis minna paremalt. Peale mõningast sõitmist ja kaardi ja kompassi jõllitamist ütlesin Kristjanile, et me oleme vasakpoolse variandi peal. Kristjan ei tahtnud minuga algul nõustuda, aga siis mõne hetke pärast ütles, et oleme vist jah. Saime end kenasti kaardil paika ja jätkasime teekonda. Enne üheksandat punkti tulid meile vastu tiimid "Hiljem otsustame" ja Vaude. Vahetult peale meid laekus punkti ka "Spordipartner Team". Tundus, et ka teistel pole kõik päris veatult läinud ja see tõstis motti. Kristjan teadis, et 10. punkti juurde peab minema uus tee, mida pole kaardil, aga kuna ta ei teadnud täpselt, et kust see tee läheb, siis vaidlesime jällegi mitu minutit, et kas sõita suurde teesse ennast kinni väiksemat või suuremat teed pidi. Lõpuks jäi peale minu pooldatud suurem tee ja peagi olime ka uuel teel. Kaido vedas ees sellise tempoga, et minul polnud mingit isu ise ette minna. 10-st punktis algas meie selle võistluse uus "tore" traditsioon, ehk punkti piirkonnas kulutada 5-10 minutit. Nimelt ei saanud ju kuidagi kohe õige mäe otsa ronida, sest see oli ju teistest tunduvalt suurem ja tuli soojenduseks enne ikka kõrvalkünka otsas käia. 11 punkti minnes tahtsin mina minna esimesest teeotsast mäkke. Kristjan arvas, et läheme ikka teisest. Teist teed aga paraku enam polnud. Õnneks leidsime ühe kaardil kajastamata raja, mis õiges suunas läks. Tippu jõudes polnud seal aga punkti. Jalutasime seal tipus natuke ringi aga punkti ei leidnud. Otsustasin, et lähen natuke edasi ja kui olin sõitnud ~20meetrit märkasin puu otsas punkti. Meie lähenemissuunast tulles jäi see võsa varju. Igaljuhul rajameistrilt väga hea valik anda teiseks etapiks lihtsa alguse järel mitte kõige uuem ja hoolikat kaardilugemist nõudev kaart.

Kõverjärve jooksuetappi alguses jõudsid meile järgi Kadarbiku Kanged. Heitilt uurides selgus, et nad olid teinud 2 vale valikut, mis maksid ~20minutit. Vahetusalas tegid nad kiiremini ja said jooksma enne meid. Esimesse punkti otsustas Kristjan minna otse, mitte teed pidi ja enne punkti jõudmist kurtis, et ta ei saa üldse aru mis toimub ja kus me täpselt oleme. Mina olin aga kenasti paigas ja ütlesin, et kõik on hästi ja ta läheb täpselt õigesti. Kui me sisuliselt punkti auku sisse astusime, siis ütles Kristjan, et ta ei saa küll aru, kuidas on võimalik mitte mõmmigi aru saades punkti jõuda. Sellel etapil oskasin oma jala niimoodi ära lüüa, et tükk aega jooksin praktiliselt ainult kannale toetudes ja praeguseks on ühe varba küün korralikult sinine.
Vahetusalasse tagasi jõudes läks Kadarbiku just järgmisele etapile.

18 punkti juures, mille legend oli truup oskasime taas 10 minutit huugama panna. Esmalt tegin mina selle vea, et kuna ratta pealt sõites õige kraavi otsa juures paremal pool punkti ei näinud, siis sõitsime välja järgmise kraavi ristini. Kui seal punkti ei leidnud, siis tulime tagasi õige kraavi juurde. Mina vaatasin ühele poole ja Kaido teisele poole. Kuna kumbki meist punkti ei näinud, siis läksime taas tagasi sinna, kus juba alguses olime käinud. Mina suutsin kaugemalt raiesmikult veel isegi ühe truubi leida, aga punkti seal polnud. Kristjan arvas et teised tiimid pole ka siit punkti leidnud ja oleme vales kohas ja tegi ettepaneku edasi minna. Igaks juhuks otsustasin minnes ise kontrollida seda kraavipoolt, kuhu algselt oli Kaido vaadanud ja sealt see punkt mulle vastu vaatas. Kaido ei saanud ise ka pärast aru, et kuidas ta seda enne ei näinud.
Vahetusala poole sõites tuli vastu juba trekkingut alustav Vaude ja meie kohale jõudes lahkus sealt ka "Hiljem otsustame".

Peale lisaülesannet, söömist ja joogipõite täitmist asusime ka ise trekkingule. Algus oli hea rahulik, aga siis luges Kaido legendist välja, et selleks, et mitte lühendatud rajale sattuda tuleb esimene kanuuetapp lõpetada enne kella 23:00. Ehk siis meil oli legendi järgse 5,5 tunnise otsa jaoks aega napilt üle 4 tunni. Selle peale võttis Kaido kotist vedamiskummi ja käskis vastuvaidlemist arvestamata mul ennast kummi külge kinnitada. Sain vaevalt kummi kinnitatud, kui Kaido tempoga alla 5 minuti kilomeetrile sikutama kukkus. Seitsmendal tunnil oleks mina tahtnud natukene vaiksemalt liikuda, aga Kaido arvas, et muidu me miskit pidi aega ei mahu.

Enne esimest punkti Rämmani talu juures jooksis teele mingi väike koer, kes ei teinud minu meelest ühtki haugatust, aga otsustas ära proovida Kristjani maitse. Õnneks oli Kristjan piisavalt kiire ja koer sai kinni vaid sokist ja jalg jäi seekord terveks. 23 punkti juures jõudsime järele Kadarbikule ja järgmise punkti poole liikudes saime soos kätte ka Jürjo tiimi. Soos venis vedamiskumm ikka kohati väääga pikaks.

Kanuu algusesse jõudsime teisena ja korraldajad teatasid, et Vaude oli just kanuusse läinud ja et kanuuetapi teine pool jääb ära. Siit võis välja lugeda, et ilmselt ei kehti ka see kella 23.00 kontrollaeg. Kanuuetapi esimesed meetrid üle jõe olevate puudega ehmatasid küll ära, et kas tõesti tuleb kogu kanuuots selline, aga õnneks olid need ka ainsad puud, mis olid üle jõe. Kuna esimene punkt oli suht lähedal, siis panime Kristjani kohe näpuga kaardil järge ajama ja kurve lugema. Kui õigesse jõekäänakusse jõudsime, siis sõitis meile vastu Vaude, kes oli esmalt punktist mööda sõitnud. Kuna Kristjan teadis täpselt, et oleme õiges kohas, siis saime ka punkti suht kiiresti kätte. Täpselt siis, kui meie komposteerisime jõudis kohale ka Jürtsi tiim ja seetõttu said nemad selle punkti eriti kiirelt kätte. Kuna teine punkt asus legendi järgi silla all, siis ei pidanud sellel etapil kaarti väga vaatama. Jõgi ise oli küll kitsas ja käänuline ning suhteliselt veetaimi täis, aga vett oli piisavalt ja seetõttu oli seal täitsa mõnus sõita. Silla punkti juures jäid vaid loetud millimeetrid puudu, et Kristjan maha istudes oleks peaaegu kanuu külili keeranud, aga kuidagi jäime püsti. Kuna viimase punktini oli pikk maa, siis otsustasime, et Kristjan aegajal positsioneerib meid kaardil ja kui ka punktist mööda sõidame, siis saab vahetusalast tagasi tulla. Tõmbasime rahulikult ja sõime kordamööda. Kristjan kontrollis aegajalt kaardilt asukohta ja punkti saime ilusti kätte.

Vahetusalas otsisime välja lambid, sõime ja täitsime taas joogipõied. Võõpsu poole asusime teele teisena, ees vilkumas meist vahetusalas nobedamad olnud Jürtsi tiimi rattatuled. Võõpsu vahetusala ennast otsisime aga taas 10 minutit. Nimelt kaardile oli vahetusala märgitud täpselt silla peale. Silla juures aga kedagi polnud. Ka ei näinud me kusagil Jürtsi tiimi. Kuna legend oli rand, siis sõitsime Võhandu maratoni finišipaiga poole, aga ka seal polnud kedagi. Sõitsime siis uuesti teisele poole jõge aga ka seal ei leidnud kedagi. Jõudsime ka Randyle helistada, kes ka ei teadnud täpselt kuhu buss oli läinud. Ütles, et oli öelnud talle, et üle silla ja kohe paremale, aga seal me olime juba käinud. Läksime siis uuesti sinna ja sõitsime natuke kaugemale ja leidsime ka vahetusala. Rullist tagasi tulles nägime, et korraldajad olid hiljem mingi ohutuledega auto tee äärde ajanud ja see paistis teistele kenasti juba sillalt kätte. Rulli truubipunkti asukoha tegime kindlaks juba minnes. Silla alust punkti käisime esmalt valelt poolt otsimas. Tagasiteel enne üht teeületust nägin autot tulemas. Pidurdasin ja sain hoo maha, aga kukkusin teepeenrale. Autojuht, kes igaks juhuks peaaegu seisma oli jäänud kostitas mind seepeale korraliku signaaliga.

Rattaetapi punktid saime kenasti kätte ja peale vahetusalas uute punktide märkimist asusime teele niiöelda valge kaardiga jooksuetapi poole. Enne 52 punkti pani Kristjan kiiruselt 30+ korraga rattad blokki ja teatas, et kompass oli maas ja läheb korjab selle üles. Selle isejoonistatud kaardi esimese punktiga saime kätte Jürtsi tiimi, kes seal viga tegi. 2. ja 3. punkti saime kenasti kätte ja Kristjan andis Riivole tagasi tee pealt üles korjatud kompassi. 4. punktiga aga keerasime liialt vara ringi ja seni kuni me seal tiirutasime ja punkti otsisime oli kohal ka Vaude. Kristjan leidis punkti üles, aga seni kuni mind ka kuskilt kaugustest kätte saadi olid ka teised kohal ja punkti võtsime sisuliselt kõik 3 tiimi koos. Kahjuks oli mul vahetult enne jooksu tühjaks saanud GPS-i patarei ja unustasin selle vahetada. Päris huvitav oleks teada kui vähe meil esimese hooga enne punkti ringi keerates punkti kohani maad oli jäänud. Igaljuhul peale jooksu vahetasin GPS-i patarei, aga avastasin alles poole järgmise jooksu ajal, et GPS-i võiks ka ikka sisse lülitada.

Rattaga sai esimesena minema taas Jürtsi tiim, aga Pedaste talu juures keerasid nad valesti. Jäin seisma, kontrollisin igaks juhuks suunda ja jätkasime. Vaude tuli ka meile järgi. Mingi hetk enne 58 punkti meenus mulle, et Kristjanil oli lamp tühjaks saanud ja ilmselt seepärast ta kergelt maha ongi jäänud. Kristjani järgi ootamisega sai Vaude kergelt eest ära. Peale 58 punkti olin kaardilugemisel hooletu ja käisime korra üht põldu uudistamas. Treski poole sõites jalutas teeääres vastu igasugu karvaseid ja sulelisi ja Treskis käis kella 3 ajal veel kõva pidu. Hiljem sain teada, et tegu oli Seto jaanitulega. Ei tea kas süüdi oli Treskist tulnud grillimise lõhn või midagi muud aga igaljuhul sellest etapist alates hakkas meie tempo vaikselt langema ja kui varem olime me eesliikujatele aega kaotanud vahetusalades ja etappidel pigem tagasi võitnud, siis nüüd hakkasime vaikselt ära andma ka etappidel.

Jooksu punktid saime taas kenasti kätte. Teedel jooksime ja metsas pigem kõndisime.

See sobis ka mulle, sest jooksu algusest alates oli mul olnud selline vastik iivelduse tunne ja süüa midagi ei julgenud.

Rattaga sõitma asudes küsis Kristjan, et miks me teisele poole läheme kui Jürts läks. Vaatasin kaarti ja ütlesin enesekindlalt, et mul pole küll halli aimugi, kuhu ta sealt jõuda tahab. Siis mingi hetk vaatasin veel kaarti ja avastasin, et kohanimed on millegipärast valet pidi.

Ehk siis sõitsime 180 kraadi vales suunas. Ümberpöörd ja edasi. Punktid saime taas kenasti kätte, aga sellel ratta etapil vajus tempo eriti ära ja tundus, et iga hetk peaks meist Kadarbik mööda minema hakkama.

Ujumiseks olid meil kasutada paksud madratsid ja nendega sai ikka kiirelt edasi. Kui viimase jooksukaardi punktid olid peale märgitud ja kotist ülearuseid asju välja pildusime küsis Kristjan, et kas peale ujumist tuli punkt ka võtta. Kui ta seda küsinud poleks, siis minul oleks see punkt küll võtmata jäänud, sest peale madratsi ära panekut hakkasin kohe kaarti joonistama...

Jooksime rahulikult ka viimase otsa läbi ja oligi võistlus selleks korraks läbi. Meile siis 3. koht Vaude ja "Hiljem otsustame" järel. Eriti mõnus oli pärast võistlust Värska spaa soojas basseinis vedeleda ja külma jäätisekokteili juua. Oleks vaid mullivannid ka töötanud, siis poleks sealt spaast vist välja saanudki.

Tulemused

Maratonsport XT-Kevadseiklus

2011-04-18T10:30:00.023+03:00

Maratonsport XT-Kevadseiklus

Seiklusspordi hooajaks plaane tehes võtsin üheks eesmärgiks hästi esineda XT-seikluse sarjas, mida korraldab www.xtsport.ee. Hooaja põhivõistlusteks pean EXTAR 48h ja Eesti Karikavõistlust, aga antud sari on minu jaoks tähtsuselt järgmisel kohal.
Martti oli nõus kampa lööma ja nii panimegi võistkonna hooajaks kirja.
Ettevalmistus oli läinud nii ja naa, 2010. aasta lõpp läks üsna vähese trenniga, 2011. aasta tulekuga suutsin leida rohem aega treeninguteks ja veebruari lõpust märtsi lõpuni tuli igal nädalavahetusel pikk treening või võistlus:

WAR 21 tundi
Haanja Maraton 3,5 tundi
Talveseiklus 8 tundi
Haanja 100 suuska 6 tundi
pikk suustrenn 100 km 9 tundi

Peale seda 2 nädalavahetust vaiksemalt, nö puhkamine.

Ja nii jõudiski kätte esimene minu jaoks oluline võistlus sellel hooajal.
Enne starti küsiti, et mis eesmärkidega läheme. Vastasin, et tahaks võidu peale minna, aga vorm väga hea pole.
Ette rutates olgu öeldud, et saime 2. koha. See oli ka täielik maksimumtulemus, sest võitja Team Nike vastu polnud meil midagi teha...vahe oli väga suur.

Jooks

Alustuseks oli kohe lisaülesanne: jooksukaardile tuli kanda või kleepida 5 kontrollpunkti, mis olid 1x1 cm kleepekate peale.
Nagu tihti juhtub, ei suutnud me ka seekord kõige efektiivsemat varianti lisaülesandes ära taibata. Nimelt anti kätte korraga nii jooksu kui ka rattakaardid ja rattakaardil oli neist 5-st punktist 4 olemas, seega oleks 4 punkti sisuliselt paarikümne sekundiga peale kantud saanud. Selle asemel otsisime kaardilt kõik need 5 fragmenti üles ja kandsime nii punktid jooksukaardile.
1:0 rajameistrile. Punktide pealekandmine võis võtta ehk suurusjärk 5 minutit. Rattakaardilt punktide pealekandmisega oleks ehk ca 3 minutit kokku hoidnud. Sellele rattakaardilt jooksukaardile punktide kandmise ideele tulin alles poolel teel esimesse jooksupunkti.
Jooksukaart oli järgmine, seal on näha ka meie teekond:

Muljeid jooksurajalt.

Alguses oli tore tempoka sammuga joosta ja punktides 55 ning 36 esimene punktide elluärataja olla.
Peale punkti 20 võttis võitjavõistkond Team Nike ka punkti 45, see oli hea idee, huvitav miks me ise selle peale ei tulnud, võib-olla sellepärast, et mul oli esialgu idee minna mööda sooteed 36-39, aga Martti soovil võtsime siiski ka 20 ära ja 45 peale me kumbki üldse ei taibanudki mõelda.
Punktis 53 oli segadus, hakkasime juba punkti 25 poole minema, aga siis taipasin legendist uurida, kus on lisaülesanne ja kui märkasin, et see on punktis 34, siis oli minu jaoks selge, et peame ka 34 (mis tegelikult annab 3+3=6 punkti) ja 27 ära võtma. Martti polnud sellest 34 minekust üldsegi vaimustatud, aga suutsin ta siiski ümber veenda. Aga kahjuks ei suutnud me tee peale tagasi jõuda ja nii rassisime selle etapi esimese poole tee kõrval metsas, kohati suures lumes, kohati rägastikus. Ajaline kaotus sellel etapil ehk nii suurusjärk 5 minutit.
Lisaülesanne punktis 34 oli: ühel võistkonnaliikmel seoti silmad kinni ja teine liiga juhendas, kuidas punkti jõuda. Meil käis Martti punkte toomas ja mina juhendasin. Punktide läbimine käis kiirelt.
Peale punkti 49 oleksin mina juba 41 läinud ja 26 vahele jätnud (2 punkti tundus mulle nö "prügi" olevat, mille võtmiseks ei tasu kaarekest teha), aga Martti eestvedamisel käisime ikka ka 26 ära, see oli õige otsus.
41 juures tuli viga. Kõik tundus lihtne olevat. Jooksin perve peale ja liikusin selle äärt pidi, aga punkti ei näinud, siis tagasi tee peale ja siis kõrgemalt joosin perve läbi, siis uuesti tee peale ja siis kaugemale jõeäärset perve pidi punkti otsima, aga ei leidnud. Lõpuks Martti hõikas mind punkti, ta ütles, et sama punkt oli ka 48h võistlusel olnud ja oli pahane, et kuidas ma seda küll kohe ei leidnud. Martti GPS järgi vaatas, et seal oli meil viga ca 5 minutit.
Kui olime punktis 33, siis otsustasime esialgu plaanis olnud 24 ja 48 võtmata jätta, sest kell käis armutult. Team Nike jõudis ka need võtta ja nii saidki nad meist jooksus 10 punkti rohkem.
Punkti 42 minekul kaldusin korra suunast, kusjuures halvas kohas, nimelt hakkasin seal piki jõeäärset sood minema, jalad vee sees, õnneks Martti korrigeeris ja nii saime varsti kuivale maale. Aga jalad olid peale seda üsna ära külmunud.
Punktide 23 ja 31 vahel oli väike järveke, peale sealt läbiminekut olid jalad järgmised 10 minutit täiesti tundetud.
Punkti 40 minekul tuli ületada jõgi, õnneks leidus üle jõe langenud puu, kus sai akrobaati mängides suht kuivalt üle.
Vahetusalas oli lisaülesanne: määrata kaugus eemal sihi peal paistva punktini, 20 meetri täpsusega. Mina üritasin kaardi järgi arvata, kus punkt on ja pakkusin peale mõõtmist kauguseks 300 meetrit, Martti ütles, et tema pakub vähem (pärast ütles, et arvas algselt 200 meetrit), panime 280 meetrit. Õige vastus 177 meetrit. Kui oleks kasutanud loogikat, et tavaliselt antakse eksimusvõimalus 10% piires, siis oleks peaaegu õige vastuseni jõudnud seda loogikat kasutades...

Ratas

Rattakaart oli järgmine, seal ka meie teekond peal:

Muljeid rattarajalt.

Mina arvasin, et peaks tegema umbes sellise ringi: 29-25-49-57-33-24-48-51-43-50-30-44-22-34-39-36-55-47, jättes vajadusel lõpus ajahädas punkte võtmata.
Martti arvas, et lõik lõunas 51-43 kandis on kindlasti väga porine ja sinna me ei lähe, olin sellega nõus ja see osutus õigeks otsuseks.
Punkti 48 oli kaval, kivi taga peidus, läksime sealt juba mööda, aga õnneks vaatasin korra tagasi ja nägin punkti ära, seega jäi orbiidil käimata.
Punktis 57 käisin mina joostes ära. Jooksin tugeva tempoga, vist liiga tugeva tempoga, sest peale seda olin suht kutu.
Punkti 49 lõikasime vahetult enne punkti üle lageda, kusjuures kogu lage oli normaalselt sõidetav, võitsime ehk 1-2 minutit.
25-39 sõitsime põhjast mööda kruusateed - see oli väga sopane, Martti arvas, et võrreldes lõunast asfaldivariandiga kaotasime ehk 1-2 minutit.
34 sõitsime lõpus üle põllu, sai normaalselt sõita.
Punkti 22 juures toimus meil tõsine dialoog, mis edasi. Mina tahtsin ka 44 minna, Martti ei tahtnud, tahtis otse 35 minna. Lõpuks Martti ütles, et ah, otsusta siis ise. Ütlesin siis, et meil pole ju punkte võtta enam eriti, peame sinna 44 minema. Ja siis Martti hakkas suht vihaselt selle 44 poole liikuma. Kui olime teeristis enne 44, kust väike metsateeke vasakule läheb, siis tahtsin sealt minna. Martti aga ütles mulle kurjalt: me ei lähe seda teed pidi, sõidame edasi ja lähed käid siit tee pealt joostes ära. Seda kuulis üks teine võistkond ja seal tekitas see elevust: kohe leiti ka sealt võistkonnast "ohver", kellel öeldi humoorikalt - nii, sina lähed käid joostes ära.
Aga kuna see tee osutus tõeliseks sopaauguks, siis võtsime 100 meetri pärast rattad selga ja läksime läbi kraavi põlvini vees ja läbi metsa ikkagi selle väiksema tee peale, seal sai palju paremini sõita ja peagi saime ka selle palju vaidlusi tekitanud 44 kätte.
Punktist 44 suurema tee peale minnes kadus kaardil kujutatud tee mingi hetk ära ja siis vahepeal tassisime ratast läbi metsa.
Punkti 46 saime ideaalse teevalikuga hakkama. Martti kõhutunne ütles, et see on kõige parem tee, kust me läksime ja nii oligi. Otsetee, millest me lõpulõigu sõitsime, oli tunduvalt kehvemas seisus.
Punkti 47 sõites tuli meile üksinda rattaga Karli vastu ja mõne aja pärast joostes Tõnu. Tõnu on nii heas vormis, et nii tugevalt vajutas rattas pedaali, et see murdus ära...
Mina olin üsna kutu, niiet Martti käis võttis ise 47 ja 55 ära. 55 oleks ehk pisut võitu saanud järgmise taktikaga (võib-olla joosta oleksin suutnud siiski): mina jooksen mööda kraavi, mis jääb punktist itta, Martti sõidab minu ja oma rattaga punktist põhja, mina üritan umbes sama ajaga punkti ja üles Martti juurde jõuda.
55-st tagasi tulles lugesime järgijäänud minuteid ja üsna pea oli selge, et 36 pole mingit varianti aja sees võtta ning nii sõitsime otse finišisse.
Team Nike käis rattaga ka seal porimülgastikus 51-43 ära, sellega ilmselt hävisid, aga said siiski 2 punkti rattas meist rohkem, samas alustasid nad ratast ka 10 minutit meist varem

Kokkuvõttes olen rahul, et minu jaoks olulisel võistlusel suutsime saavutada kõrge 2. koha.
Tulemused www.xtsport.ee lehel.

Talveseiklus II, Lähte 12.märts: Medisoft&seikusporr

2011-03-18T03:11:00.021+02:00

Võistkond: Aigar Sirel, Aivar Jõgiaas, Kaido Hallik
Saavutatud koht: 1.

Olemuselt on tegemist umbes 8h kontrollajaga eesti talvise seiklusspordivõistlusega.
Ametlikud tulemused ja kokkuvõte.

1. Kelgutamine, 300m

Kell 12:00 anti start Lähte karjääri servalt. Terve võistkond pidi ühele kelgule ära mahtuma, mis meilt pisut kombineerimist nõudis, kuid karjääri põhja jõudsime ühtse triona. Teistkordsel laskumisel õgvendasime pisut reegleid ning nõlvast visati kelguga koos alla Aigar. Aivar ja Kaido libistasid end lihtsalt sahinal läbi pehme lume.

2. Suusatamine, ~14km

Suusatamine koosnes kahest osast. Esiteks oli vaja Lähte 5 km suusarajal leida 5 punkti ja need kanda kaardile (eksisime ühega - trahv 30 minutit) ning seejärel suunduda Vedule ja võtta sealt omakorda kolm punkti. Lähte suusarada oli väga heas seisukorras ning hästi suusatatav. Vedu kant aga õhukese pehme lumekorra all, mis pisut raskendas liikumist, aga ei olnud siiski ülemäära hull. Kõik oli kena, välja arvatud see, et mulle tehti võistkonnasisest šabotaaži.

Enne võistlust toimunud arutelus jäi kõlama kindel veendumus, et minnakse vanade suuskadega. Sinisilm nagu ma olen, võtsin muidugi ainult oma vanad suusad kaasa. Suusavarustuse paika sättimisel kuulen siis Kaido ja Aivari vahelist diskussiooni a la "Siin on ikka nii head rajad.", "Ma tahan ikka sõitu nautida ka.", "Ma lähen ikka korraliku suusaga.". No kena-kena, ja mina, kes ma, mandrimeeste mõistes, suusatada ei oska, pean nende Hi-Tech übersuusatajatega sammu suutma pidada. Mul oli ikka väga raske. Ja ainuke, mis ma rajast mäletan on see, et kogu aeg oli mäkke minek. Isegi laskumistel oli kerge tõus.

3. Ratas + jooks, ~43km

Ratas koosnes põhiliselt kohalike vaatamisväärsuste külastamisest. Kõigepealt Äksis motoklubi MC39 hokiväljak, siis Soitsjärve Linnamäe tipp, Raigastvere vaatetorn ning jõudsimegi sujuvalt esimesse lisaülesandesse Elistvere loomapargi keskuses. Kell oli selleks ajaks tiksunud ette 15:05. Algas minimaalselt 20-minutiline jalutuskäik pargis, mille käigus tuli loendada ilveseid ning nelja erinevasse seltsi kuuluva looma kohta mingi uus huvitav fakt kirja panna. Ilveseid leidsime kaheksast kuus ning kuna kolm on rohkem kui kaks, siis läks meil pisut aega, et kokku leppida, mis fakt kellegi jaoks uus on ja mis mitte.

Edasi viis sõit Vudila vaatetorni, mille asukoha me Elistveres olevalt viidalt teada saime, ning Maarja-Magdaleena kiriku. Sel ajal, kui ma punkti leidmiseks Kaidole selgitasin sakraalhoonete rajamise põhimõtteid, oli Aivar juba tiiru ümber kiriku jooksnud ning punkti ilma põhimõteteta leidnud.

Järgmises punktis ootas meid ees valik:

kas jätta rattad maha KP10-sse (nagu kolm meie ees olnud tiimi olid teinud) ning võtta punktid (KP11-KP12) jalgsi.
sõita ratastega ringi läbi KP13 teisele poole ja võtta sealt punktid KP11-KP12.
minna koos ratastega KP11-KP12 ning murda teisele poole heale teele välja.

Valisime viimase variandi. Kuna jäljed olid ees, siis alustasime ilma räätsadeta ja ratta lükkamisega. Umbes poolel maal tuli meile vastu Twisteri tiim KP12-st ning hirmutas meid vööst saati lumega. Panime räätsad jalga ning liikusime sujuvalt üle ratta kandmise tehnikale. Läksime Twisteri rada pidid KP12 suunas. Kohe meie taga tuli ratastega koos ka tiim Myrk/Axb ning nemad läksid edasi KP11 suunas.

Kui me elektriliini alla jõudsime, siis jätsime rattad maha ning tegime räätsadel KP11-KP12 ringi. KP12 jõudes pidas tiim Myrk/Axb seal pisikest piknikku. Kui me tagasi oma rataste juurde jõudsime, siis oli täpselt samas kohas oma rattad hüljanud tiim Keset loojangut ning KP11 suunas liikusid nad tõesti vööst saadki lumes. Meie aga hakkasime rattaid vedama suure tee suunas. Vahetult suurele maanteele välja jõudes sõitis meist mööda Myrk/Axb. Seega olid nad meist kiiremad olnud.

Vaatasime murelikult kella. Kell 18:00 kukub järgmise etapil aeg ning peale seda saab vaid poolele jooksule. Püüdsime küll liikuda, kuid ega ka aeg paigal seisnud. KP14 olime suht kindlad, et me ei jõua aega või jõuame nii nibin-nabin. Enne karjääri suurele teele keerates sõitis meist jälle mööda tiim Myrk/Axb. Võtsime end neile tuulde ning jõudsime koos minut enne kontrollaja kukkumist vahetusalasse.

4. Jooks, ~5km

Saime tervesse jooksu minna. Kuigi teadsime, et rattas ootab meid ees lühendamine, sest poole tunniga me 5 km ei läbi.

Jooks koosnes kahest osast. Kõige pealt tuli tuvastamata mõõtkavaga kaardilt leida 5 punkti ning seejärel leida karjäärist piiritletud alalt 4 punkti. Jooks läks isegi väga hästi. Kohati tundus, et poole tunniga on täiesti võimalik 5 km läbida, kuid probleeme valmistasid karjääri punktid. Hakkas juba hämarduma ka ning punkte oli tõesti raske märgata. Kolm punkti leidsime suht kiiresti üles, kuid ühe punktiga oli pisut probleeme. Lõpuks ta siiski karjääri servast leidsime.

5. Ratas + jooks, ~20km

Kaks ratta punkti jäi meil vahele ja suundusime otse Lähte lähedale Aili juurde lisaülesandesse. Lisaülesandeks tuli igal liikmel kolmest pakust torn ehitada, sinna otsa ronida, vähemalt neljarealine luuletus lugeda ning enda samal ajal pildistada lasta. Luuletuse valikul tekkis meil järjekordne diskussioon, et kas midagi kaasaegsemat või siis hoopis arhailist, aga jäime siiski klassika juurde ning valituks osutus "Põdra maja".

Järgnevalt tuli üle järve metsatukka minna ja sealt leida 16 tähte. Nendest tähtedest tuli moodustada niipalju sõnu kui võimalik, kusjuures iga sõna võttis võistluseajast maha ühe minuti. Kõik tähed me leidsime ning suundusime edasi Lähtesse sõnu moodustama. Sõnade moodustamise lõpetasime kell 20:44, sest saun ootas külastamist ja supp söömist.

Pärast, pidulikus osas, anti peakorraldaja poolt kõigile Eesti Pagari nännikotike ning meie saime lisaks esikohaväärilised kohupiimakoogid.

Tore võistus oli!

WAR 2011

2011-02-28T14:08:00.068+02:00

WAR 2011

Seekordne WAR (Winter Adventure Raid) toimus Lätis Vecumniekis (Riiast lõunas) 26.-27. veebruar 2011. Tegu siis 24 tunnise talvise seiklusvõistlusega, mille sees öösel kell 3-6 kohustuslik paus, seega võistlusaeg 21 tundi.
Lisaks 24 tunnisele Expert klassile oli ka 8 tunnine Tautas klass. Meie osalesime Expert klassis.
Expert klassis oli registreerunud 11 võistkonda: 5 Eestist ja 6 Lätist - paras Eesti-Läti maavõistlus.
Medisoft Adventure Team osales koosseisus Aigar Sirel, Kaido Hallik ja Eleri Hirv.
Võistluste koduleht: www.raid.lv.

Kuna ilmad olid enne võistlust väga külmad, sinna -20 ... -30 kraadi kanti öösiti, siis oli põhimureks enda külma eest kaitsmine. Lisaks oma riietele said ka Martti, Aivar ja Kristjan varustusest lagedaks tehtud. Aitäh varustuse laenamise eest!
Võistluse ajaks ilmataat siiski halastas, Norra ilmajaam lubas päeval -8 ja öösel -15 ning Vene ilmajaam päeval -7 ja öösel -13. Kohapeal peakorraldaja Normunds ütles isegi, et lubati -3 ainult.

Üldse oli selle võistluse jaoks varustuse kokkusaamine ja ettevalmistamine ja testimine senistest võistlustest aeganõudvaim:

kust ja milliseid räätsasid saab, kas osta või laenutada
suuskade rattale kinnitamiste testimine
räätsade testimine
räätsade ja suusasaabaste koti külge kinnitamiste testimine
termoste kokkusaamine ja nende kaasavõtmise ettevalmistamine, selleks ratta pakiraamile spetsiaalse rattakoti muretsemine
kõigile kaherealised naelkummid
rataste hooldus
suuskade määrimine (olen nüüd mõnda aega suusamäärimise puki omanik ja siis peab ju ise suuski määrima kah)
lisaspordiriiete laenamine, et külmale vastu peaks
jne

Võistluse start oli laupeval kell 12 ja lõpp pühapäeval kell 12. Meie sõitsime Lätti reede õhtul. Koos meiega tuli ka Elo võistkonnast Ace Logistics Salomon, kelle võistkonnaliikmel Rainil oli vigastus. Sellele vaatamata soovis Elo siiski WAR-il osaleda, kasvõi väljaspool arvestust. Aga kuna www.xtsport.ee naisliikme Mareti lennuk hilines, millega Maret konverentsilt tagasi tuli, siis jooksvalt kombineeriti kahest Eesti võistkonnast üks kokku, Elo asendas Maretit.

Hommikul kell 8 sai roadbook kätte. Seda analüüsides tundus, et esimene päev on kõik punktid võetavad ja teine päev on see keerukam, nagu WAR-il juba kombeks. Kõige keerukam tundus olevat teise päeva 15-minutiline score-O, 15 minuti jooksul oli võimalik saada 5 punkti, mida mõnel teisel etapil peab koguma tundide kaupa.

Kuigi olime ainsana reede õhtul spordihalli läinud (tänu sellele saime saali parima koha - koha elektripistiku all, kust sai elektrit, et veekeedu kannuga vett keeta) ja saime laupäeva hommikul esimesena roadbook kätte, suutsime ikkagi ajahätta jääda, viimasel minutil jõudsime starti.
Ilmselt see oli ka üks põhjus, miks jäi GPS sisse lülitamata: Martti oli nimelt oma GPS loggeri meile kaasa andnud, et teekond salvestada, aga võistluseelses saginas sai sisse lülitatud ainult kell, GPS jäi sisse lülitamata...seega saime ainult kõrgusnäidu, mitte aga teekonda...

1. etapp - fotoorienteerumine ratastega

See oli pika kirjeldusega kolmel A4 lehel olev ülesanne, igale liikmele koopia sellest 3 lehest. Kuna kaptenite koosolekul oli selle reegleid meile tutvustatud, siis see, mida teha, oli teada.
Meile anti:

igaühele koopia kaardist, kuhu olid märgitud kõik kontrollpunktid
igaühele koopia kontrollpunktis tehtud fotost, foto oli tehtud alati mingist tekstist, kust oli üks sõna punasega maha tõmmatud, st ära peidetud
igaühele paberileht, kus oli:

tabel igast kontrollpunktist leitava peidetud sõna jaoks, tabelis oli igas sõnas üks täht punasel taustal, seda sai kasutada lahenduspildi joonistamisel
joonistusala, kuhu sai lahenduspildi joonistada

Teha tuli:

esimeseks ülesandeks oli käia kontrollpunktid läbi, leida punase taha peidetud sõnad, võistkonna liikmed võisid soovi korral punktid omavahel ära jaotada ja hargneda, eelnevalt oli soovitav kohtumispaik kokku leppida, et pärast jälle kokku saaks
leitud sõnades punaseks märgitud tähe abil tuli joonistada lahenduspilt, alustada punasest täpist ja tõmmata joon lähima selle täheni (või numbrini), mis antud sõnas punasel taustal oli
edasi tuli seda lahenduspilti näidata kohalikele ja küsida neilt, kus pildid kujutatud asi asub, peakorraldaja arvas, et 95% elanikest teavad selle asukohta
kui kohalikelt objekti asukoht teada saadud, tuli ratastega sinna sõita, seal oma lahenduspilti näidata ja peale seda sai järgmise etapi kaardi

Minule sai kaguosa, Aigar ja Eleri võtsid kirde ja loodeosa. Kohtumispaik kiriku juures ja kui 2 esimest on kiriku juures, siis üks nendest läheb edela osa võtma.
Eleri jõudis kõige esimesena kiriku juurde, Aigar teisena. Minul läks kuidagi kaua aega, kui sinna jõudsin, siis jõudis kohe ka Eleri tagasi juba edelaosa sõnadega.
Joonistasime kena jänku valmis ja läksime siis ühte poodi uurima. Meie esimene mõte endal oli, et kusagil on mõni striptiisibaar, kuhu minema peab. Küsisime ühe vanema meesterahva käest, kes poes müüjana tegutses, ta esialgu ei tahtud ei vene ega ka inglise keeles rääkida, hakkas meiega läti keeles rääkima, aga kui mitu korda "zajats" ütlesime, siis ütles ta "ahhaa" ja tuli poest välja ja näitas meile kätte teeotsa, mida mööda paar kilomeetrit tuleb sõita ja siis on vasakut kätt mingi jänestega seotud koht. Tänasime teda ja asusime teele.
Paar kilomeetrit sõitu ja olimegi korraldajate auto juures. Seal on mingi pisike jäneseteemaline pargike. Palju jänesemajakesi. Aigar suhtles korraldajatega ja sai aru, et mingi lisaülesanne. Saatsid siis Eleri sinna jänese majakeste juurde jooksma. Eleri alustas jooksmist ja hõikas, et mida ma tegema pean. Korraldajad aga hõikasid muudkui "go-go-go". Üritasin küsida, et mida tegema peab. Üks ütles, et peab jooksma, hõikasime Elerile, et tuleb joosta ümber jäneste majade. Eleri hõikas vastu, et kust. Jooksin siis kah sinna majade vahele. Küsisin möödaminnes veel teise korraldaja käest, et kas tuleb ümber majade joosta, siis saime lõpuks vastuse: "find map" :) St tuli leida jäneste majake, kus veel kaart alles oli ja sealt kaart võtta, kohe leidsimegi seepeale kaardi.

2. etapp - ratas

Kaart, mille jänese majakesest leidsime, oli aastast 1929, st 82 aastat vana.

Eleri oli nõus kaarti lugema ja nii asusimegi teele, punktide järjekord: 31-32. Kuna anti 2 kaarti, siis sain ka ise aeg-ajalt kaardile pilgu peale visata. Mina ei suutnud kokku viia kaarti ja maastikku, ma ei tea, kas sõitsime mõnda kaardi peal olevat teed pidi või mõnda uut teed pidi, küll aga jälgisin, et suund vähemalt klapib. Eleri tegi ees väga tugevat tempot, mul oli raskusi tuules püsimisega, pidevalt kippusin maha jääma. Ja siis mingi hetk kui pikalt sõidetud ja tee kurviga paremale läks, keeras Eleri sealt vasakule ja teatas, et kohe peaks punkt olema. Ja oligi...minu jaoks müstika... Punktis oli info selle kohta, et on ka lisapunkt nr 80.
Edasi jälle Eleri juhtimisel punkti 80, minul taas raskusi tuules püsimisega. Seekord ma sain enam-vähem aru, mis toimub ja kus sõidame. Peagi olimegi punktis.
Edasi 32 suunas, tempo taas kõrge. Jäistel laskumistel sõitis Eleri natuke ettevaatlikumalt ja siis ma kasutasin seda taastumiseks, et kihutasin täistempos alla, et siis tasasel maal ja tõusudel paremini tempot kannataksin. See etapp oli minu jaoks eriti müstika, kohati sõitsime minu arust väga vales suunas, aga siis Eleri teatab, et peale kurvi peaks punkt tulema ja jälle oligi nii...väga hea töö Eleri poolt.
Edasi vahetusalasse, ka sinna viis Eleri meid veatult.

3. etapp - scoreO 1 tund, kas jalgsi või suuskadel

See oli siis võistluse üks võtme-etappidest. Selle reegleid saab lugeda roadbook esimeselt lehelt. Kaart ise oli järgmine:

Enne rattaetapi finiši võtmist, millega hakkas scoreO aeg jooksma ja saime scoreO kaardi kätte, panime kõik vajaliku etapiks valmis. Otsustasime jalgsi etapi läbida ja kasutada räätsasid.

Planeerimisel teadsin varasemast kogemusest, et 95% tõenäosusega saab parima variandi, kui liita lihtsalt kokku kõige suuremad punktid, nii et 151 punkti koos, vajadusel viimast-eelviimast arvessevõetud punkti asendades. Nii tegingi. Aigar ühendas punktid loogiliseks ringiks ja asusime teele. Elevust tekitas näiteks toodud punkt 107, milles näites oli 48 punkti, aga õiges kohas 4 punkti. Suutsime selle konksu alla neelamata jätta, aga www.xtsport.ee võistkond sai selle tõttu antud etapilt 0 ja oleks nii äärepealt võistluse võidu maha mänginud.

Üks viga, mis me tegime, oli see, et olime kindlad oma võimetes maksimumpunktid "koju tuua". Aga oleks (kui paha sõna) pidanud jätma ka varuvariandi, mida antud punktide valik meile võimaldas.
Meie valik oli: 110-111-112-106-101-105 (106 asemel oleks parem olnud 109)
Minimaalse teepikkuse lisandumisega oleks olnud sama head variandid:
- kui jooksvalt oleks tundunud, et jõuame aja sees tagasi: 105-101-110-111-112-109
- kui jooksvalt oleks tundunud, et ei jõua aja sees tagasi ja 112 jõudmisel 1 tunniga probleemid: 105-101-110-111-109-112 ja siis oleks jäänud pool tundi aega tagasi lonkida, et 5-1=4 punkti saada
Seda taktikat "võtame järjest vajalikud punktid ja lõpetame taga nurgas ja longime poole tunniga tagasi" olime varem kasutanud, aga seekord ei tulnud millegipärast see variant üldse mõttessegi...

Oma valiku 110-111-112-106-101-105 realiseerimine läks siis järgmiselt.

110 läksime alguse mööda teed, siis räätsad jalga ja põllu peale punkti suunas. Eleri luges kaarti. Korraks oli Eleril kontakt kaardiga kadunud, aga see taastus ja ca 30 sekundise minikaarekesega saime punkti kätte. 1:25000 kaart on üsna üldistatud ja selle lugemine nõuab harjumist.

111 läksime suunda, kuni jõudsime teeni. See oli seesama tee, millelt olime esimesse punkti (110) pööranud. Ees läks üks Läti võistkond ja see pööras seda teed pidi lõuna poole jooksu. Ilmselt ajas see Eleri segadusse. Järgnesime mõne aja lätlastele. Lugesin kaardilt lagedaid ja metsi ja ütlesin Elerile, et see on esimene tee ja need metsa ning lageda alad klapivad. Aga Eleri püüdis reljeefi lugeda ja nii pöörasimegi tagasi 110 poole ja tuhlasime pisut sealkandis oleva mäe otsas. Eleri kurtis, et ta ei jaksa räätsadega hästi joosta ja kuna koorik kandis normaalselt, siis edasi jätkas Eleri ilma räätsadeta ning mina ja Aigar räätsadega. Kui sealt mäe pealt punkti ei leidnud, siis ütlesin, et selle eelmise tee peal olin ma paigas, et ma tean, kus punkt on ja nii läksimegi seekord minu vedamisel punkti. Seda etappi läbisime 14:37, võrdluseks www.xtsport.ee aeg 4:29, seega meil viga nii 5-10 minutit. scoreO puhul nii suur viga sisuliselt surmahoop. Aga raja peal olime optimistlikud ja jätkasime rõõmsalt pingutamist.

112 läksime suunda ja 25 minutiga olime kohal. Ja kui siis Aigarilt kella küsisin ja selgus, et 10 minutit on veel jäänud, siis oli selge, et üle 0 punkti me siit kuidagi ei saa.
Samas nüüd rahulikult asja uurides on näha, et teoreetiline variant oleks olnud üritada selle 10 minutiga 109-106 võtta, siis oleks 2 KP jagu punkte kokku saanud (122) ja koos hilinemise -1 kokku saanud 2-1=1.
Võistluse ajal aga lõpetasime kontrollpunktide võtmise, kuigi 109 jäi meile veel kontrollaja sees lausa tee kõrvale. Oleksime selle võtmisega saanud 1 KP jagu väärtuspunkte, aga hilinemine oleks selle nullinud, seega polnud mõtet karjääripervele üles ronida.
Õnneks ei morjendanud see kedagi eriti (vähemalt mind mitte ja ka teised tundusid rahulikult sellesse suhtuvat) ja nii liikusime rahulikult tagasi vahetusalasse.

Sellel etapil said üldse punkte 2 võistkonda: Elita sai 4 ja Makonites 1. Kõik ülejäänud said 0.

4. etapp - suusatamine

Suusatamises anti 2 kaarti. Kaart aastast 1970-1980, vanus seega 30-40 aastat. Tegu suundorienteerumisega ja kõikide punktide võtmine kohustuslik.

Ühe kaardi panin mina oma kaardiplanšeti vahele, teise andsin Elerile kaelariputatava kilekoti sees. Aga see kilekott oli olnud rullis koti küljes ja sirgu seda enam ei saanud ja nii Eleri andis selle enda käest ära. See oli aga viga, sest suusatamise esimese etapiga tegin ma meie selle võistluse suurima vea, umbes 20-25 minutit.
Olin kohe algusest peale ebakindel. Sõitsime seda teed pidi, mis kaardil kah kujutatud ja mis asus punktist ida pool. Aga kaugust hinnata ei suutnud ja kaardi järgi tundus, et igal pool peaks lage olema, aga ümberringi muudkui metsad. Sõitsin muudkui edasi ja lootsin, et ehk saan kuidagi millegi abil kaarti sisse ennast, aga ei saanud. Lõpuks jäin seisma. Hiljem selgus, et see koht oli punktirõnga sees, kui oleks paremale mäe peal oleva puu otsa vaadanud, oleks punkti lehvimas näinud.
Ütlesin, et ei ole kaardis, näitasin ka Elerile ja Aigarile kaarti. Otsustasin edasi sõita mööda teed. Mõne aja pärast lõppesid ka viimased suusajäljed. Siis otsustasin, et punkt peaks sellest teest lääne poole jääma ja kuna 30-40 aasta vanune kaart, siis see kõrge võsa, mida igal pool esineb, on kaardi peal ilmselt lage. Kaugemal märkasin nagu vanemat metsatukka ja ka künkakesi ja nii sõitsime sinna neid vaatama. Aga punkti seal ei märganud ja Aigar ütles väga loogiliselt, et siin pole ühtegi suusajälge, kogu see kamp meie ees ei saanud ju kuhugi haihtuda ega lennates liikuda. Ütlesin siis, et ma üritan siis orienteerumise asemel, mis mul välja ei tule, hoopis jäljekütti mängida ja teiste jäljed üles leida. Sõitsime tagasi sinna kohta punktirõnga sees, kus olime juba korra peatunud. Seal märkasin idas küngast ja selle peal puud. Läksin seda vaatama, aga mõne aja pärast hüüdsid Eleri ja Aigar mind, et näevad punkti - kaks Läti tiimi ronis teest lääne pool puu otsa punkti võtma ja suhtlesid omavahel häälekalt.
Punkt asus suus 5-6 meetri kõrgusel puu otsas. Ja oksi, millest kinni hoida, polnud just ülearu. Eleri ronis ca 2-3 meetri kõrgusele ja siis hindas suusasaabastes edasironimise liiga ohtlikuks ning võttis suusasaapad jalast ja ronis sokkides punkti juurde (prrr...külm oli seda vaadata).

Edasi tundusid punkti veel keerulisemad olevat ja nii võtsin oma peaülesandeks mitte teiste suusajälgi silmist lasta. Aga edaspidi harjusin kaardiga ja olin üldiselt kaardis, samas ilma teiste jälgedeta oleksin ilmselt mitmeid vigu teinud.

34. läksime lõpus mööda oja. Kohati oli seal tõeliselt lahe uisku sõita, aga siis kui tulid kõrkjad, siis see pidurdas järsku suuski, nii et kuku või pikali.

35. minek oli üks suur ojaralli, oli tore.

36. alguses taas oja, edasi juba mööda maismaad, kohati kena sõidetav lagendik, siis totaalses võsas suuskadega ragistamine.

37. minnes hakkas hämarduma. Olin kaardis kinni ja see tuli väga kasuks. Sest siis kui ma arvasin, et nüüd võiks punkt olla, lõppes kaardil kujutatud tee ära ja juurde oli tekkinud ida-lääne suunaline maantee. Kuna teadsin, et punkt peab siin kusagil olema, siis hakkasin üle valli teisele poole teed lageda äärde punkti otsima ronima. Siis märkasin 10 meetrit vasakul teiste jälgi ja läksime nende jälgede järgi punkti - elupuu all 10 meetrit maanteest. Kui selle koha peal poleks kaardis kinni olnud ja neid jälgi märganud, siis oleks suur viga kerge tekkima olnud.

38. punkti minekuks tegin ettepaneku minna tuldud teed tagasi raudtee äärde ja mööda raudteed kindla peale punkti minna, sest mind hirmutas kaardile kantud fraas "KOREJA". Aga Eleri arvas, et lähme ikka mööda kaardil mittekajastatud maanteed, kui see ära pöörab, siis lähme läbi metsa. Mööda maanteed vahelduseks nii hea sõita ja põnevam kah, nii tegimegi. Leidsime ka teiste jäljed igal pool üles.
Etapi keskel panime lambid pähe.
Teiste jäljed viisid meid punktist edelas olevasse teede risti. Kolm Läti tiimi, keda olime aeg-ajalt rajal kohanud, olid seal peata olekus, olid sõitnud punkti poole ja siis tagasi keeranud ja siis ei teadnud mida edasi teha (seal oli tee lahti aetud ja esimeste jäljed polnud seetõttu nähtavad). Mina aga sain ennast kohe kaarti selle koha peal ja nii sõitsime uhkelt vedurina kolme Läti tiimi ees punkti.

39. punkti minnes kohtasime Twister Mürakarud, kes oli juba ratast lõpetamas. 39. viisid teiste jäljed veatult ja edasi vahetusalasse.

5. etapp - ratastega tagasi võistluskeskusesse

Vahetusalas kulus meil väga kaua aega:

bahillid ja suusasaapad jalast
kivikõvaks külmunud tossude või saabaste jalga kangutamine (Eleri ja Aigar arvasid, et järgmine kord peab kindlasti kingalusika kaasa võtma)
bahilid tagasi
sõime-jõime
suusad ja kepid rataste külge
räätsad kottide külge
suusasaapad pakiraami või koti külge

Aga kui sõitma saime, siis jätkasime oma Eleri poolt alustatud kiiret ja veatut rattaetappide läbimist. Kaart oli aastast 2010 (st tuliuus) järgmine:

Otsustasime läbida 40-41, sest kui punkt 42 on pandud õnneloosiks (vt rodabook 2. leht), siis on 50-50 loosi tõmbamise tõenäosus, ükskõik kumb enne võtta, kas 40 või 41.
42 asus tegelikult 500 meetrit IN-4 loodes. Seega polnud õnneloos, vahet polnud, kumba pidi ring teha.
Tempo oli mõnus ja punktid leidsime kenasti. 42. juures oli pisut nuputamist, kuidas 2,5 meetri kõrgusel oksa küljes olevat punkti koposteerida. Piisas põlve-pätipukist ja punkt sai kõigil võetud.
Ja olimegi tagasi võistluskeskuses. Samal ajal jõudis sinna ka www.xtsport.ee, kes oli juba järgmise etapi lõpetanud.

6. etapp - rogain jalgsi või suusatades

Kaart oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime minna jalgsi ja räätsadega ning teha ringi 49-48-45-44-43-46-47-51-50, vajadusel õgvendades. Raja keskel saigi selgeks, et 47 ja 51 jäävad seekord võtmata.
Punktid leidsime üldiselt kenasti. Ka teiste jäljed olid linnaelanikest puutumata maastikuosadel kenasti ees olemas.
Esimesse, 49., punkti minnes haakis üks kohalik koer ennast meile külge ja läbis kogu jalgsietapi ning ka pärast suusaetapi koos meiega. Ta oli kohati tüütu, eriti pööraseks muutus siis, kui me teed hakkasime jooma, siis ta ärritus ja kiskus Eleril kaardi käest ja pistis sellega jooksu, õnneks lasi varsti maha. Minul kakkus räätsakotti käest ja hüppas pidevalt rinna peale üles ja näitas hambaid. Rahunes alles siis kui talle täiest kõrist röögatasin.
Räätsad olid väga vajalikud punktist 43 kagusse teede risti minnes. Ilma nendeta vajus iga teise sammuga üle põlve lumme.

7. etapp - suusarogain

Üks põhjus, miks jalgsi 47 ja 51 vahele jätsime, oli see, et tahtsime suusaetapil vähemalt ühe punkti võtta, et see etapp kah ikka kirja saada. Kaart ise oli aastast 2008 järgmine:

Otsustasime, et võtame 2 punkti: 53 ja 56. Eleri ütles, et võtame kõigepealt kaugema (56), et siis on see võetud ja näeme paremini, mis seis ajaga on. Nii tegimegi. See oli mulle harukordne võimalus puutumatul maastikul esimest jälge ajada. Mobiilimasti ja tähtede järgi suunda hoides saingi täpselt punkti piirkonda. Punkti piirkonnas oli võsas ragistamist, mis eriti Elerile raskusi valmistas seal üle puude astumiste ja okste vahelt enda suuskade läbisurumisega. Eleri kurtis üldse, et suusatada raske. Nädalatagune Tartu maraton veel kontides.
Ja nii oligi, et aega kulus palju ja 53 võtmine oleks suure tõenäosusega tähendanud aja ületamist. Seetõttu otsustasimegi tagasi sõita, kuigi mul oli selle mõttega alguses raske harjuda, aga see oli õige otsus ja peagi sain sellest kenasti aru. Punkti juures kohtusime ka Twister Adventure Team-i, neil jäi üks punkt võtmata, meie ainult 1 võtsimegi.

Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses, kus võis alata kella 3-6 puhkus. Panime Aigariga veel suusad ja kepid rataste külge, et hommikul vähem tegemist oleks. Randy sellepeale küsis, et kas me läheme juba rattaetapile :)

8. etapp ratas

Põhku sain mina 3:30 ja 4 vahel ning äratus 5:30. Kokkulepe Aigariga oli, et kohe kui äratus, siis kohe ka ärkab, sest eelmistest kordadest on teada, et Aigaril on raske ärgata. Seekord läks äratus üsna hästi. Juba viis minutit peale 6 olime stardis. Kaart oli taas aastast 1929, st 82 aastat vana:

Ma ei suutnud kaarti sisse elada, stardikohta leida. Aga andsin Elerile info suuna kohta ja asusime teele. Palusin Aigaril mõne aja pärast ka odomeetri näit fikseerida. See oli väga vajalik. Sest me sõitsime punkti 61 poole ja sõitsime ja sõitsime ja siis sai 5 ja siis 6 km täis ja ees pandi ikka täie rauaga tuld. Paar Läti tiimi ja Twister Mürakarud olid meie ees. Hõikasin siis Elerile, et kilomeetrid on täis ja peame midagi ette võtma, muidu oleme varsti Riias väljas, seda kaardil kujutatud kurvi lähime 2-3 kilomeetri jooksul ei paistnud kusagilt, tee oli tikksirge...
Üks tee läks paremale ja mõne aja pärast teine tee, mõlemad pisikesed metsavahe teekesed. Ja siis suutsimegi võtta vastu psühholoogiliselt raske otsuse, mitte järgneda eesliikujatele, vaid jääda teise teeotsa juures seisma ja asuda otsustama, mida teha.
Punkt 1: on vaja paremale keerata, kilomeetrid on täis ja veel pisut pealegi.
Punkt 2: paremale läksid pisikesed metsavaheteed.
Punkt 3: kui minna, siis kumb on parem, kas esimene või teine teeots.
Ees lätlased ja Twister Mürakarud muudkui kaugenesid ja kaugenesid.
Siis kuulsime päästvaid hääli, nimelt tuli tagant www.xtsport.ee. Kuulsime kauguses Sixtenit ütlemas, et oleks pidanud esimesest teeotsast ära pöörama. Randy ütles, et sõidaks edasi. Kui meie juurde jõudsid, siis peatusid mõneks ajaks ja pöörasid sellest teeotsast ära ning meie järgnesime.
Kui paar kilomeetrit sõidetud, jõudsime teeristi. Seal jäime mõlemad võistkonnad seisma. Eleri avaldas arvamust, et see võibki see kaardi peal olev tee olla. Randy-Sixten-Elo sõitsid varsti edasi. Meie Eleriga pisut vaidlesime. Mina tahtsin paremal paistvat teed vaatama minna. Eleri küsis, et mis on selle mõte, me võiks püüda ära arvata, kus me asume ja siis vastavalt tegutseda.
Seisime ja mõtlesime seal päris pikalt. Ja varsti jõudsid sinna ka mitu lätlaste võistkonda ja Twister Mürakarud, kes olid lõpuks ümber keeranud ja tagasi tulnud. Heiti küsis, et millised on ideed. Mul eriti polnud. Selle tee suund muidu sobis, aga all paistis ka teine tee, seega minul jälle dilemma, et kumba teed eelistada. Anniki märkas vasakul surnuaeda, kaardil oli mingi kastike, selle järgi toimus siis arvamine, et oleme selle surnuaia juures, mis kaardil märgitud (tegelikkuses oli see uuem surnuaed, mida kaardil polnud). Seega siis antud teed pidi edasi Twister Mürakarude vedamisel. Paar kilomeetrit sõidetud ja oja ega tee käänakut ei tulnud ega tulnud. Vasakul oli mingi suurem lohk, korra arvasin, et võiks sinna vaatama minna, sest surnuaiast tuleku kilomeetrid ammu lõhki. Aga järgnesin siiski teistele. Siis lõpuks tuli oja ja tegelikult ka õige tee, aga minul oli segadus ja ei suutnud kaarti kokku panna. Heiti märkas siiski vasakul järvekest, jäime seisma ja ennäe imet, järvele jõudes paistiski järve tipus punkt. Punktist läksime mööda teed tagasi rataste juurde ja sõitsime tagasi punktist mööda järgmise vahetusala poole. Kaart 100% ei klappinud, aga suuna järgi oli aru saada, et ainus lahtilükatud tee viib meid lääne suunas, ilmselt kaardil kujutatud suure tee peale. Nii oligi. Edasi kaart juba klappis ja peale mõningast pedaalimist koos Twister Adventure Teamiga olimegi vahetusalas.
Selle etapi tänapäevast seisu nägime hiljem viimase rattaetapi kaardilt.

9. etapp - scoreO 15 minutit kas jalgsi või suuskadel

Nüüd siis see etapp, kus 15 minutiga võis saada imelised 5 punkti. Reeglid on roadbook 3. lehel. Sellega saigi üks võistkond hakkama - www.xtsport.ee ning tänu sellele sai ka kogu võistlusel esikoha - tegi tasa esimese scoreO kaotuse Elitale. Kõik ülejäänud võistkonnad said siit aga ilusa ümmarguse nulli.

15 minutit läks käima rattaetapi finiši märkimisega. Seega tuli ennast enne planeerimiseks-jooksuks valmis panna. Kuna tegu oli karjääriga, kus palju ronimist, siis suusad ja räätsad ilmselgelt kasutud. Seega siis jooksma.

Üsna pea peale kohalejõudmist alustasimegi. Võtsime ratta finiši ja saime kaardid.

Aga juba tekkis uskumatu tõrge - mina mäletasin, et tuleb võtta 79 punkti maksimumi jaoks ja planeerisin selle jaoks raja, aga Aigar mäletas 75, käis veel vaatas järele ja oligi 75 ja siis planeerisin raja ümber, 1,5-2 minutit ajakadu - tõesti uskumatu prohmakas...
Meie rajaplaneering sai: 124-126-122-127-129-130
Realiseerimisel juhtus nii, et peale 124 läks jälg 123-122 poole ja kuna ma kohe peale 124 võtmist ei suutnud organiseerida tagasi starti ronimist, siis lihtsalt läksime mööda jälge ja olime lõpuks 122, sealt 126 ja 127 ja vahetult enne 129 sai aeg otsa ja jalutasime finišisse.
Tagantjärgi vaadates leiab siit mitmeid ja mitmeid huvitavaid lahendusvariante, eriti veel siis, kui ei lähe tingimata 5 punkti püüdma, vaid on soov üleüldse mingeid punkte saada.
Üks lahendusvariant oleks ka: vaadata kõige suurema punktisummaga punkt kohe peale kaardi saamist ära ja selle poole teele, võttes tee peale jäävad punktid, üks liikmetest jooksu ajal arvutab ja püüab leida lahenduse, millised punktid veel võtta, et mingidki (võimalikult suured) punktid koju tuleksid.
Toon siinkohal ära ka www.xtsport.ee imelised 15 minutit, mis kogu 24 tunnise võistluse saatuse otsustasid (loomulikult, ülejäänud aeg tuli kah ikka tubli olla, aga see oli otsustav):

start - 7:32:33
124 - 7:36:54
123 - 7:39:45
122 - 7:41:16
127 - 7:42:47
128 - 7:44:39
130 - 7:46:09
finiš - 7:46:49

Ja 44 sekundit jäi veel ülegi :)

10. etapp - suusarogain

Peale scoreO siis suusatama. Eleril varbad külmetasid, aga ta pidi minu ja Aigari järel ootama, see saabaste vahetus ja bahillide sättimine ja söömine võttis meil sellel võistlusel millegipärast liiga kaua aega. Lõpuks saime siiski liikuma. Kaart oli järgmine:

Esialgne plaan oli võtta 5 punkti, kui aeg otsa lõpeb, siis varem tagasi tulla: 69-66-65-63-64. Tegelikult osutus karjäärist 69 suunal väljapääsemine suurt ronimist nõudvaks ja nii väljusime karjääri sissesõidu teed pidi ning jooksvalt sai 5-st punktis 3: 65-63-64 :)
Suusatamine toimus väga rahulikus tempos. Sai nautida kena Läti talvist metsaalust, tõesti oli kena ja mõnus oli off-road suusatamine.
Finišipunkt tuli leida karjääri servast tehtud foto abil ja see oli lihtne ülesanne:

11. etapp - rattarogain

See oli tore etapp. Kaart on järgmine:

Põnevust lisas info roadbook-ist, et 0,75 km off-road. Siin tehti mitmeid erinevaid otsuseid:

71 jalgsi ja 72 ümber sõites või hoopis ära jättes
71 rattaga otse käekõrval lükates (see roadbook 750 meetrit, kuni sõidetavale teele jõudis) ja 72 otse mööda pisikesi teid sõites
sama, mis eelmine, aga 71 rattaga loode kaudu ringi sõites - sai kogu etapi rattaga sõita, aga loode kaudu ümbersõit suht kehvakesed teed ja kuna lumi kandis isegi ratast enam-vähem, siis otse ratast lükates vist kiirem

Meie valisime ratta käekõrval lükkamise ja otse sõitmise, st variandi 2. See oli tore. Esiteks said jalad ratta lükkamisega soojaks ja teiseks oli otse rahulikult sõita mõnus, eelnevalt oli kihutada küll saanud. Need otse teed olid keerulised - nõudsid head rattavalitsemise oskust, aeg-ajalt käis ikka jalg maas, aga sõita sai.

Viimases rattapunktis olime kõige esimestena ja viimasest punktist finišisse sõites tegi Eleri jälle sama tempot nagu võistluse alguses, et kohe pidi pingutama, et taga püsiks.

Võistluse lõpetasime rõõmsas tujus, kuigi sportlik tulemus hea polnud. Olime võistluse kaasa teinud, elamusi saanud, sportlikult pingutanud - just see, mida mina sellelt võistluselt ootasin.

Peale võistlust kerisin magama, et tagasisõiduks valmis olla. Randy arvas küll, et öösel sai ju juba magatud, aga minu jaoks oli see uni asendamatu. Peale seda tundsin ennast värskena ja suutsin probleemideta tagasi koju sõita. Uniseks muutumise korral oli Elo valmis roolis asendama, aga seekord polnud seda tarvis.

Kokkuvõtteks: organiseerimist oli palju, aga olen väga rahul, et sellel võistlusel osalesin.

Tulemused kah:

1	WWW.XTSPORT.EE	43	19:31:16
2	ELITA	42	20:33:44
3	TWISTER ADVENTURE TEAM	35	20:43:28
4	TWISTER MÜRAKARUD	34	19:56:33
5	DFZ.LV ADVENTURE TEAM	31	19:46:22
6	RS&CO	31	19:59:39
7	RUMAKSS	31	20:01:55
8	MEDISOFT ADVENTURE TEAM	28	19:58:33
9	MĀKONĪTIS	28
10	CHARLIE TEAM	25	19:34:34

Teiste Eesti võistkondade koosseisud:

www.xtsport.ee - Randy Korb, Sixten Sild, Elo Saue
Twister Adventure Team - Tiit Tähnas, Sven Liivand, Marge Erm
Twister Mürakarud - Heiti Hallikma, Erki Erm, Anniki Inno

Kui ratturid hangest välja said, oli väljas pime, finiši kell juba kukkunud, söök ja sauna vesi otsas

2011-01-17T22:10:00.009+02:00

Selle aastane Winter Xdream toimus Kääriku ümbruses. Hoolimata sellest, et võis arvata, et seekord tuleb suusatajate pidu otsustasime siiski rajale minna jalgsi. Reede õhtul rääkisin Kristjani aga pehmeks, et võtame igaks juhuks kaasa ka rattad. Algne idee oli neid kasutada vaid juhul kui peaks olema mõni mõistlikust ringist välja jääv punkt, milleni saab rattaga kiirelt teed pidi edasi tagasi ära käia. Enne starti arvas Kristjan, et kui rattad juba kaasa on võetud, siis võiks nendega ikka natuke sõita ka. Ja nii me siis Rattaga rajale läksime.

Foto: Fotoluks

Sõita täitsa kannatas, aga mingit erilist kiirust me küll ei arendanud ja tuli teha päris hulga edasi tagasi otsi. Füüsiliselt kõige raskem oli kaardi kaguosa, sest sinna läksime alustuseks ja seal saime jälge lükata. Lisaks sellele, et kohati mingit rada ees ei olnud ei tahtnud mina oma ligi 95kg kuidagi ka lumekooriku peal püsida. Kuna Harimäel pakuti sooja spordijooki, siis käisime seal koguni 3 korda. Või noh tegelikult rohkem oli see tingitud meie kombineeritud liikumisviisist. Meeldejäävaim osa oli muidugi rattaga laskumine Harimäelt. Kiirusel 35+ km/h liikudes muutus ISC jakk ~2 kilomeetriga toredaks jääkoorikuks. Aga õnneks tuli kohe tee kõrvalt punkti(47) võtma minna ja jakk sulas joostes taas üles. Selle punktiga tegime ka toreda auringi ümber maja. Peale seinamäge kurtis Kristjan, et tal jalad külmetavad. Arutasime siis omavahel natuke ja otsustasime, et kui muud ei saa, siis saab vähemalt sooja ja tassime 36 punkti juurest rattad üle järve. Kahjuks ei tabanud kohe järvele jõudes ära, et järve kattev topeltjää on nii kõva, et sellel kannatab ilusti rattaga sõita. Natuke kartsime küll, et vastaskaldal olev tee ei pruugi olla lahti aetud, aga tegelikkuses oli see üks paremini lahti aetud teid üldse. Lisaülesandel sain Herje käest noomida, et Kristjan pidi peale köiel turnimist ka 2-te pakku tassima. Peale Volli pakutud sooja tee joomist asusime teele finiši poole plaaniga korjata ära tee äärde jäävad punktid. Punktid saime küll kätte, aga peale eelviimast(37-t) punkti tundsin tõsist puudust oma pealambist, mille eelmisel õhtul kotti pakkides esimese asjana kõrvale tõstsin mõeldes, et mina küll nii kaua rajal ei kavatse olla, et pimedaks läheb :-) Viimane ots kottpimedas teed aimates rattaga finiši poole sõita oli ka omaette elamus.

Finišisse jõudsime minuti jagu peale kella kukkumist ja tulemustes leiab meid 28 realt.

Teekond kuni Lutsu Taluni:

Medi ja soft rogainil

2010-10-03T21:39:00.005+03:00

Laupäeval 2. oktoobril toimus Põlvamaal selle aastane Rogain. Algselt olin kirjas Kaidoga, aga kuna nädala alguses helistas Kaido ja teatas, et istub rohkem kui 38 ºC palavikuga kodus teki all, siis tuli uut kaaslast otsima hakata. Sirvisin siis osalejate nimekirja läbi. Kuna ei leidnud sealt Makut, kes Suunto Gamesil oli rääkinud, et läheb ilmselt perega, siis saigi talle helistatud ja kaaslase mure lahenes.

Raja planeering läks suhteliselt libedalt. Eelinfo ütles, et võitjad võtavad suure tõenäosusega kõik punktid. Kuna meie seekord ennast võitjaks ei pidanud, siis arvestasime, et võime mõne punkti, mis kehva kohta jääb julgelt vahele jätta. Üldjoontes panime raja paika. Lahtiseks jätsime vaid lõpuosa ja selle pidime otsustama raja peal sõltuvalt ajast.

Alustasime rahulikult, aga sellest hoolimata hakkas Makul juba enne esimest punkti palav. Seni kuni mina punkti võtsin pakis Maku jope kotti. Kaart oli hea ja punktide läbimisega probleeme ei tekkinud. Suhteliselt ruttu hakkas mulle tunduma, et Makul pole just kõige kergem. Kui olime rajal olnud natuke alla kahe tunni hakkas mulle kergelt valu tegema sama reie sisekülje lihas, mille tõttu ei saanud eelmisel talvel päris pikalt trenni teha. Peale ibumaksi tableti andis valu natuke järgi. 46 punkti juurde minnes arvas vahepeal kehva enesetunnet kurtnud Maku, et ta läheb käib selles punktis ise ära. Kuna seal oli vaja meil teha väike edasi tagasi jooks, siis otsustasin mina natuke oma valutavat lihast venitada, aga meile vastu tulnud Kiirrongi Assar tegi kohe märkuse, et olen kaaslesest päris kaugel. Võtsin siis jalad kõhu alt välja ja jooksin Makule järgi. Tiksusime vaikselt edasi, aga umbes 2,5h peale starti teatas näost valge Maku, et tal on kahju, aga täna pole tema päev ja tal on ikka väga kehva.

Arutasime, siis natuke, et mida teha. Kuna Maku ütles, et ei saa nagunii enne finishit ära minna, siis polnud nagu erilist pointi otsa finishi poole ka keerata. Otsustasime rahulikult edasi jalutada ja juhul kui Maku enesetunne paranema peaks siis ka sörkima. Maku teatas, et ma võin vabalt kõigile öelda, et mina olin seekord medi ja tema oli soft :-) Jalutasime vaikselt edasi ja arutasime, et kus asusid Suunto Gamesi ja Taevaskoja Xteami punktid ja kes kuidas neid võttis. Kuna seni läbitud maastik oli olnud väga kiire, siis olime kindlad, et kõik punktid võetakse ära ja Rainil ja Silveril ei tohiks väga palju üle 7 tunni aega minna.

Ei tea, kas oli see paranenud enesetunne, mõjuma hakanud valuvaigisti mõju või midagi muud aga igaljuhul kui peale 59 punkti Viivi ja Edit meist mööda jooksid, siis hakkas ka Maku taas jooksma. Võtsime päris mitmed punktid koos ja kuna Viivi mäletas, et oli Xdreami ajal 35 punkti juures kanuuga mööda kive sõitnud siis käisime korra ka jõge vaatamas, aga see oli ikka piisavalt lai ja ei kutsinud eriti ületama ja läksime siiski ringi. Kuna aega oli meil piisavalt, siis korajsime ära ka keskuse ümbruse võtmata 2-sed ja kolmesed punktid.

Kuna GPS-i varupatereid kaasas polnud, siis seekord vaid esimese 5h teekond. Lõpp oli: 32-31-53-59-41-30-35-23-24-39-27

Huvitav on see, et kuigi julgelt poole rajast kõndisime, siis täna on jalad ikkagi kanged. Valutama hakanud reie sisekülje lihas või mis iganes see on teeb ka endiselt vastikult valu. Loodetavasti ei pea nüüd jälle mitut kuud ootama, et saaks ilma valuta joosta.

Igaljuhul tulemustesse läks seekord 43. koht 112 punktiga.

Xdream Lüllemäel 31.07.2010-01.08.2010

2010-08-02T22:57:00.016+03:00

Kuna Mihkel arvas, et ta ei pruugi peale reedest pulmakülastust laupäeval just kõige parema tervise juures olla, siis Lüllemäe Xdreamil osales seiklusporri tiim koosseisus Kristjan, Kaido ja Martti.

Võistlus ise hakkas ratta tulip-iga, mis oli lahendatud kaardifragmentidega. Tulipi pikkust (41,5km) vaadates võttis korraks küll mõtlema, aga loomulikult oli stardipaugu kõlades kohe vaja vajutama kukkuda. Kui peale esimest auringi parkla taas paistma hakkas tuli minul küll vähemalt kerge muie suule. Järgneval pikemal etapil üritasin sõidu pealt selliseid lõkse välja otsida, aga midagi silma ei jäänud ja otsustasime, et esimeses punktis teeme väikse peatuse ja uurime kaarti. Enne esimest punkti oli minul üks ärevam moment 10.-le fragmendile jõudes, kui tuli paremale pöörata. Esimese otsa rahvas oli sealt algselt miskipärast vasakule keeranud ja hakkas just risti peale tagasi jõudma. Laskusin mäest alla ligi 40 km/h kui vahetult enne mind otsustas keegi vasakult tulnutest väga rahulikult risti üle tee paremasse tee äärde sõita. Jõudsin parema raja vasaku vastu vahetada kui too sama risti üle tee sõitja uuesti tagasi vasakule keeras. Õnneks pääsesin temast vasaku teepeenra kaudu mööda ja asi piirdus vaid kerge õlgade kontaktiga. Peale esimest punkti uurisime ~3 minutit kaarti ja leidsime mitu kattuvust. Parim lõikamise koht tundus olevat hüpata 21-lt fragmendilt 33-le ja seda ka tegime. Peale teise punkti võtmist uurisime veel ~7 minutit kaarti ja saime enam vähem ennast paika ja seejärel sõitsime otse rattaralli lõppu.
Meie rattaralli teekond rogaini kaardil:

Valikus kaldusime paaril korral küll natuke ära, aga saime oma vigadest kiiresti aru. Kui meie valikut lõpetama hakkasime tuli vastu igasugu huvitavaid tiime, kes alles alustasid jooksu ja tundus, et rattaralli pole mitte kõigil nii hästi õnnestunud kui meil.

Esimeses kanuus oli hea tähtede järgi suunda hoida. Kui me 10. punkti (esimene kanuupunkt KP39) juures kaldale jõudsime ja Kristjani maha olime pannud avaldasin mina arvamust, et punkt vist jääb vasakule ja Kristjan peaks kallast pidi vasakule minema. Kristjan hakkas selle peale naerma ja ronis kanuusse tagasi. Nimelt olime me oma kanuuga randunud sisuliselt otse punkti. 13. punkti(KP42) juures hoidsime sihilikult vasakule, et vältida oja otsast möödasõitu. Kanuust välja tulle ütles Urmo, et Salomon on esimene ja oleme teisel kohal.

Kuna eraldi ratta punkt 15C tundus olema suhteliselt kehvasti sõidetavate rajakeste ja sihikeste vahel ja mina olin valmis rattaga metsas jooksma, siis sain mina punkti 15C. Kristjan võttis 15A ja Kaido 15B. Mina lähenesin punktile läänest ja rada mida pidi tulin oli küll tunduvalt parem, kui kaardi järgi võis arvata. Kokkusaamiskohta minekuks valisin edelasse suunduva sihi. Peale mõningast sihil liikumist märkasin sihilt vasakule metsa alla keeravat ATV rada, mida polnud kaardil. Kuna liivasel sihil liikuda oli kehva ja raja suund klappis ning kaarti järgi võis loota, et rada võib viia järve äärest tuleva teeni, siis otsustasin suunda jälgida ja ATV rada pidi sõita. Rada oli rattaga väga hästi sõidetav ja viiski otse 16. punkti järveni. Vahetusalasse jõudes hõikasin kohe Kristjanit ja Kaidot aga vastu ei hõiganud keegi. Jooksin vahetusala teise otsa, aga ka sealt ei hõiganud mulle keegi vastu. Sisustasin siis oma aega edasise raja uurimise ja lisaülesande juhendiga tutvumisega. ~10 minuti pärast jõudis kohale ka Kristjan. Tirisime rattad mäe otsa ja saatsin Kristjani ka lisaülesande juhendit lugema. Rattaid muudkui tuli ja tuli, aga ükski neist polnud Kaido. Ja oi-oi kui pikad need minutid mulle tundusid, mis tuli Kaidot oodata. Kaido, kes enne eraldi rattaetappi oli öelnud, et võtke kõik hästi rahulikult ja vaadake, et viga ei tee, laekus punkti ~25minutit peale mind ja ~15minutit peale Kristjanit. Kaido küsis vaid, et kaua me oodanud oleme ja teatas, et ta parem ei näita meile, kus ta ära käis.

Laevad lasime kiirelt põhja ja suundusime koridor-O etapile. Ei tea, kas pikast ootamisest või millestki muust tingituna tundus koridor-O ja sellele järgnenud ratas mulle füüsiliselt väga kerge. Koridoris tuli taas sisse paar väikest kaarekest, aga ei midagi hullu.

Rattaetapi teevalikul tagasi Aheru järve äärde valisime suuremaid või siis juba tuttavaid teid. 29 punktist (KP58) õnnestus ka esimese hooga mööda sõita. Täiesti õiges kohas tundus, et on tegu õige tee käänakuga, aga kuna legend oli tee käänak ja punkti kuskil ei paistnud, siis ei hakanud ka kinni pidama. Kui põhjapoolt punkti poole tagasi sõitsime, siis oli ka selge, miks esmalt punkt märkamata jäi. Nimelt asus punkt lõuna poolt lähenenute jaoks täpselt põõsa taga ja kui just üle õla tagasi ei vaadanud, siis seda ka ei märganud. 30-st punktist tagasi sõites tulid meile vastu Suusa Jüngrid ja hinnanguliselt oli vahe nendega sel hetkel 5-6 minutit.

Teise kanuu etapi esimeses punktis avastasime, et B-rada oli rajanud täiesti uue kraavi, mis viis otse punkti. Tänud neile selle eest. 32-st 33-sse liikudes arvutas Kristjan, et meie edu Suusa Jüngrite ees peaks olema kasvanud ja see peaks olema kindlasti üle 15 minuti. Kui Kristjan peale 33-s punktis (KP61) komposteerimist hooga tagasi kanuusse astus oleks ta kanuu äärepealt kummuli keeranud. Kanuu kummuli minemise vältimiseks hüppas ta sellest tagasi välja. Selle äkilise liigutuse peale tõmbas aga Kaido reielihas krampi. Meie käskisime tal kohe jala sirgu ajada, mille peale Kaido väga jubedalt karjuma kukkus. Siis taipas Kristjan küsida, et kas tegu on esimese või tagumise lihasega ja loomulikult oli krampi tõmmanud esimene lihas. Kuna krambis oli esimene lihas, siis käskisime Kaidol jala nii krõnksu panna kui võimalik ja mõne hetke pärast teatas ka Kaido, et asi läks paremaks. Igaks juhuks otsisin koti põhjast välja oma viimase vedela magneesiumi ja käskisime Kaidol ka selle sisse võtta. Kusjuures see magneesium oli mul kotis justnimelt kanuus krampi kakkuvate jalgade pärast. Siiamaani pole mul joostes ja rattaga sõites praktiliselt kunagi krampe olnud, aga kanuus istun alati taga ja iga jumala kord võitlen ma kanuus jalakrampidega. Kusjuures pole vahet kuidas ma jalgu hoian. Kui meie 34 punkti poole suundusime muutus udu iga hetkega aina tihedamaks ja seetõttu hoidsime jälle teadlikult vasakule(selleks, et teisele kaldale jõudes teaksime, et punkt on meist kindlalt paremal). Kuna Kristjan ujuda ei tahtnud, siis käisime ka 35 punktis kanuuga.

Viimasel rattaetapil valisime taas suuremaid teid ja kindlamad ringisõidud. Puulehed panime kõik pihta ja suundusime tõukeratta järjekorda. Lisaülesande kohtunik ütles meile, et me Tõnisel, kes ratta järjekorras valvas, laseks aja kinni panna kui me ootama peame.

Tõukerattalt tulles ütles Urmo, et vahe järgmistega on umbes tõukeratta jagu ja nägime ka saabuvat ISC-d.

Viimasel jalgsi etapil keerasime 45-sse(KP 70) punkti minnes korra liiga vara võssi sisse ja käisime ragistasime natuke soos. Punktist välja joostes nägime, et selle soos ragistamise tulemusena on Suusa Jüngrid meist vaid paari minuti kaugusel. Foto: Fotolux

Tornist lahkudes tuli vastu ka ISC ja veidi hiljem ronisid mäkke koos Kadarbiku ja Kiirrong. Kuna jälitajad polnud kaugel ja Kristjan tahtis ajaga alla 11 tunni finišisse jõuda, siis lisasime sammu ja oleksime peaaegu 48(KP73) vahele jätnud. Õnneks Kristjan ikka märkas seda. Finišisse jõudsimegi 4-datena ja ajaga napilt alla 11 tunni. Vähem kui 5 minutit peale meid saabus ISC ja Randy oli väga üllatunud näoga, kui kuulis, et Suusa Jüngreid veel pole, sest vahetult enne lõppu olla nad Suusa Jüngreid veel enda ees näinud ja neil oli soliidne edumaa olnud. Kui Randy näitas, kus nemad rattarallil ära käisid, enne kui ennast paika said, siis arvas Kaido, et tema viga oli selle kõrval ikka väga pisike. Viimase jalgsi osa tracki pole, kuna minu GPS-i patarei arvas, et me olime ikkagi liiga aeglased ja kooles natuke peale viimase etapi esimest punkti ära.

Tulemused

Leivo kirjutab Ekstreem Adventure Teami tegemistest.

Xdream Tamsalus 13.06.2010

2010-06-14T10:33:00.005+03:00

Meelde jääb kindlasti mõnus tehniline rada. Väga hästi kuluv kaart ja hulgaliselt juhtumisi.

Algus oli meie jaoks sarnane eelmisele etapile. Kui eelmisel etapil startisime peale rulli olnud rattaetapile 56-lt positsioonilt, siis seekord ootasime legendjooksu kokkusaamispunktis ~6 minutit Kristjanit, kellel oli mingid rajad ja raiesmiku serv väga ära kadunud.Tulemustes kajastus see nii, et olime selles kokkusaamise punktis 59 kohal.

Rulli osa läbisime joostes, kusjuures, jooksu kasuks otsustasime siis, kui minul oli juba üks koss jalast ära võetud. 1,5-2minutit kadus sellele vahetusalas jokutamisele. Lisaks oli jooks ka mõned minutid aeglasem.

Kanuus jätsime algul 19 punkti vahele, kusjuures aru saime sellest alles siis, kui olime poolel teel 20-st 21-sse(viga ~15minutit).

Reljeef läks hästi, paariminutiline kaar tuli vaid 57 punktiga.

Rattaralli punkti asukoha mõtlesime välja ja sõitsime otse punkti.

Puude arvamise lisaülesandes jooksime 5 trahviringi.

Joon-O esimesse punkti minnes rääkis Kristjan, et näed, see on see lohk, see on see tipp, oleme siin orvandis ja punkt paistiski. Numbrit vaadates, selgus, et kurat, see ju teine punkt juba. Tore, me teame, kus on teine punkt, aga kes ütleb, kus me nüüd joone peal asume. Õnneks saime ennast suht ruttu paika ja mõne aja pärast jõudsime ka esimesse punkti, aga 10minutiline lisakaar oli tõsiasi. Viimase punktiga tegime veel umbes 5minutilise vea.

Köiega laskumine meeldis Kristjanile nii väga, et ta laskus hooga punktist mööda.Fotod: Fotolux

Kuna sama mees ei võinud uuesti laskuma minna, siis sain ka mina köiega laskuda(täiendav ajakulu 6-7minutit).

Kui eelmise etapi lõpus murdus Mihkli rattal käiguvahetaja küljest ära, siis seekord purunes enne lõppu minu tagarattal üks kodar, mille peale tagaratas kõveraks läks ja ratas ise pidurdama kippus.

Lippudega oli selline lugu, et mina teadsin kindlalt, et mul oli lipp. Kristjan ütles, et temal polnud üldse mingit lippu ja Mihkel ütles, et nägi ka midagi, aga ju see oli minu lipp. Ja nii me siis sõitimegi kõik punktid läbi ja loomulikult oli õige lipp alles viimases punktis(7-8minutit).

Tulemustes leiab seiklusporri 13. realt.

XT-seiklus Kõrvemaal 05.06.2010

2010-06-08T22:06:00.008+03:00

Kui nädala jagu enne starti Kaidoga XT-seiklusest juttu teen, kurdab Kaido, et ta pole eriti trenni teinud. Kuna aeg ja koht sobivad tema plaanidega, siis on ta nõus tulema ja ütleb, et püüab must mitte väga maha jääda...

Stardis kaarti vaadates on minul kohe selge, et esimene punkt on 24 ja asumegi Tähnase ja Makuga juttu ajades esimese punkti poole teele. Kuna kaarti järgi on punkt "lihtne" - esimese sihini ja sealt vasakule, siis mina keskendun punkti poole liikudes juba järgmistele etappidele. Kas tahtlikult või tahtmatult teeb rajameister just nimelt selle sama 24 punktiga paljudele tiimidele korraliku tillika. Nimelt on enne õiget sihti looduses veel üks kaartil kajastamata siht, kuhu kõik tiimid rõõmsalt vahepeal tempot dikteerima läinud Reigo ja Riho järel keeravad. Mõningase edasi tagasi jooksmise järel arvab Kaido, et savi need 2 punkti, läheme parem järgmisesse punkti. Kui me ~6 minuti pärast samale teele, kust valesti ära keeratud sai tagasi jõuame kohtame Karlit, kes kurdab, et on Tõnu ära kaotanud. 36 punkti poole liikudes saame aru, et olime 24-sse punkti minnes teelt liialt vara ära keeranud. Kui punkt käes, siis ütlen Kaidole, et nüüd läheme võtame selle 24 ikka ka ära. Selle peale võtab Kaido SI enda kätte ja asub tempot tegema. Kui ta aga 24 punkti juurde jõudes näeb, et enamus tiime sai selle punkti koos meiega kätte, muutub ta aga eriliseks Duracelli jäneseks. See tähendab siis seda, et Kaido samm läheb veel poole pikemaks ja mina saan põhimõtteliselt ülejäänud jooksu osa tema selga jõllitada.

26 punkti poole liikudes laidan maha Kaido plaani minna 40-sse. Valime 42-se punkti minekuks jõeületuse ja sihti pidi jooksu. Kuna jõe äärne pokumaa ja ka sihi algus on väga märjad ja pehmed, siis see tõmbab tempo natuke alla. Hiljem GPS-is aegu uurides selgub, et paremalt teed pidi oleks ~2 minutit kiiremini saanud. 33 punktist välja joostes on selgelt tunda, et Kaido pole veel mäkke sprintimisest taastunud ja tahab teele jõudes täiesti vales suunas jooksma hakata. Keeldun lahkelt sellest pakkumisest ja kui Kaido mõne hetke kompassi on jõllitanud nõustub ka tema minu valitud suunaga.

43 punkti juures näeme punktist lahkumas Heiti tiimi, kellel õnnestus esimese punkti tillikat vältida ja kes on siiani teinud meiega põhimõtteliselt sama valiku. 48 punkti juures kohtame taas Tähnast ja Makut, kes millegipärast tulevad sinna otse 33-st.

Peale värskendavat ujumist jõuame 34 punkti piirkonda. Punkti legend on üks aukudest. Hargneme Kaidoga ja just siis kui olen jõudnud kõlviku piirini ja tundub, et seal rohkem auke pole märkan ühest august paistvat SI jaama. Kuna parajasti käib punkti piirkonnas väga vilgas sagimine, siis arvan, et nüüd saavad kõik tiimid punkti kergelt kätte. Siiski teen katse ja astun Kaido juurde ning sosistan, et punkt on 20m minu selja taga. Kaido komposteerib punkti ja nagu hiljem selgub, siis nii osavalt, et Twister ja EVLI seda ei märka ja jäävad meist sinna maha punkti otsima. 23 punkti poole liikudes teatab Kaido, et tema vahepeal tehtud ratta osa plaan tuleb ümber teha, kuna üle veehoidla ikka ratastega ei saavat :-) Selle peale meenub mulle muidugi kohe see, kui Kaido 36h võistlusel tahtis Kuressaare linnusesse pääsemiseks üle vallikraavi ujuda :-)

21 punktist õnnestub meil aga mööda tulistada(+3min) ja punkti juurde tagasi jõudes on kohal ka Twister ja meie lahkudes saabub ka EVLI.

Vahetusalas ei suuda me välja mõelda, et kas minna seda maja otsima, mille ruumid tuleb kokku lugeda või mitte ja mökutame mõttetult kaua (~7min).

Lõpuks otsustame, et pakume mingit lambi numbrit. Esialgu pakun numbrit 14, aga otsustame siiski oma stardinumbri 27 kasuks. Hiljem selgub, et 14 eest oleks veel ühe punktigi saanud :-)

Ratta kaarti vaadates tundub mulle, et ümber Soodla veehoidla on väga palju punkte. Kokku me neid aga liitma ei hakka. Kuna kaugemad 4-ste ja 5-ste punktide kobarad tunduvad ahvatlevamad, siis valimegi selle variandi.

Esimese poole rajast näeme taas pidevalt Twisterit, kes meile tasapisi lähemale tuleb. 51-st punktist 31-sse, läheb Twister vasakult ja mina valin otse variandi. Paraku tuleb sellel lõigul Kaido rattal mitu korda kett maha ja jääme Twisterist maha. Laudteele jõudes jõuan just mõelda, et peaks Kaidole ütlema, et sõida vähe kiiremini, kui Kaido minu ees korralikult üle nipli lendab. Mina pääsen küll kukkumisest ja Kaidole otsa sõidust, aga saan korraliku rebuka. Kuna Kaido oigab päris korralikult ja mitte püsti tõusma ei kipu laseme mööda meie taga olnud tiimi Keset loojangut. Pikapeale ajab Kaido ennast ikka püsti ja liigume vaikselt edasi. Mõne aja pärast õnnestub mul esimene ratas kahe laua vahesse kinni sõita ja samuti üle lenksu lennata. Endal pole häda midagi, aga esimene ratas käib millegi pärast väga laisalt all ringi. Kuna ratas on kergelt kõver, siis lasen esimesed pidurid lahti ja asi muutub taas paremaks. Iga meetriga läheb minul sõit libedamalt ja laudtee lõpus on juba tunne et piisaks täiesti ühest 10 cm laiusest laust :-) Kui Kaido ka peale mõningast ootamist tuleb teatab ta, et kukkus veel vähemalt 4 korda. Nagu ta mulle hiljem seletas, siis lisaks sellele, et kitsa kummiga lauavahesse vajuda oli oluliselt kergem oli kaardihoidja täielikult varjanud ka tema esiratta. Nii et sisuliselt sõitis ta seal laudteel pimesi, teadmata, kus täpselt tema esiratas on :-)

Sisuliselt ainsad vead rattaetapil tegime mõlemad 42 punkti juures. Esiteks mäletasin ma jooksust selgelt, et punkt oli ilusti kaugelt näha ja ratast sihi otsa maha pannes ei vaevunud ma üldse kaarti vaatama. Kui olin jupp maad nii paremale, kui ka vasakule ära jooksnud ja punkti ei paistnud, siis alles tulin kaarti vaatama(+3min). Oleks kohe vaadanud, et punkt peab olema sihi otsas, poleks seal olnud vaja edasi tagasi joosta. Kuna ma aga algul kaarti ei vaadanud, siis ei tulnud algul mitte pähe mõtet, et punkt võib olla ära varastatud. Teine viga oli see, et me kumbki Kaidoga ei vaadanud sellest punktist ära sõites kella, vaid väntasime edasi järgmise planeeritud punkti poole(-7 punkti).

Hoolimata 7 trahvipunktist saime 3. koha. Tulemused

Mountain Loghome X-t seiklus 48 h

2010-05-28T20:08:00.013+03:00

Aeg ja koht: 21-23 mai, Saarjärve

Eellugu
Neljapäeval kutsus Tõnu mind ekstreempargi võistkonnas 12 h seiklusele. Olin nõus. Järgmisel päeval uuris Kaido, mida arvan 48 h seiklusest. Pakkumine tuli pisut liiga hilja, nii et keeldusin. Esmaspärval teatas Kaido, et Marttil on seljaga probleeme ja võiks teha väikese vahetuse võistkondades. Mis seal ikka, ega suurt vahet ju pole kas 12 või 48 tundi metsas. Seega seisis reede hommikul kell 11.00 stardis võistkond Medisoft Adventure Team koosseisus Kaido, Aigar, Eleri. Järgmisel päeval asus võistlustulle Ekstreempark koosseisus Tõnu, Liina, Martti.

Neljapäeval lõppes minu jaoks kool. Selle asemel, et äärmiselt pingelise ja tiheda perioodi lõppu heas seltskonnas mõne klaasi veiniga tähistada, istusin kodus ja pakkisin asju. Mis mul küll ometi arus oli?

Võistlus ise
Kohale toimetas meid Martti. Kui Saarjärvele jõudsime oli stardini jäänud vähem kui 1 tund. Õnneks aitas Martti meil telki üles seada, madratseid täis puhuda, nii et ise saime vaid endaga tegeleda. Mina juhendiga tutvunud polnud, kuid teepeal tehti mulle selgeks, et kogu võistlus toimub valikorienteerumisena ning et mitte punkte kaotada tuleb kontrollaegadest kinni pidada.

Etapp 1 (o-jooks)
Kiire pilk kaardile ja oli selge, et jõuame läbida kõik KP-d. Kaardilugemine usaldati mulle. See paneb mind alati kiiremini liikuma. Raja läbisime päripäeva. Ilm oli kuum, tempo rahulik. 43 min ja 53 sek hiljem olime tagasi vahetusalas ja saime kirja sellel etapil teise aja.

Etapp 2 (ratas)
Vahetusalas läks meil aega nagu ikka ning kui lõpuks teele asusime olid paljud võistkonnad juba lahkunud. Kaidol õnnestus teha kohe esimesse punkti raudselt parim etapivalik nii et esimeses rattapunktis edestasime ka kõige kõveamid võiskondi. Peagi läksid tugevad siiski oma teed ja meie jäime rahulikult kulgema. Otsustasime, et jätame ühe punkti võtmata. Mõned minutid hiljem läks Kaido rattal kumm katki ning selle vahetamise peale kulus pool tundi. Umbes sama kaua oleks läinud ka punkti võtmiseks. Teeservas istudes ja võileba nosides oli mul tunne, et sinna me jäämegi, väga masendav on sundpuhkus kui võistlus on alles alanud. Siiski, siiski võistlus jätkus ning peagi olime taas sadulas. Parim osa kogu etapil oli raudselt siis, kui Pikakannu kaardilt läbi sõitsime. Nii kodune tunne tekkis.

Etapp 3 (lisaülesanne)
Kui vahetusalasse jõudsime tuli kõigepealt sooritada lisaülesanne. Pidime leidma ümbrusest ilma kaardita kolm punkti: torn, mägi ja puu. Kahe esimesega läks lihtsalt. Puu leidmine osutus aga äärmiselt keeruliseks. Kui olime karjäärile umbes kolm tiiru peale teinud saime tänu konkurentidele ka viimase punkti kätte. Punktis olev prisma ei olnud just liiga suur, et see välja paistaks.

Etapp 4 (o-jooks)
Navigeerimiseks anti meile põhikaart. Kohe oli selge, et kõiki punkte võtta ei õnnestu. Tegelikkuses läbisime veelgi vähem kui algselt plaanis oli. Raja keskel möödusime naiste tiimist, kohe peale seda tegime 10-15 min viga nii, et vahetusalasse jõudsime nendega enam-vähem samal ajal. Kuum ilm oli oma töö teinud, nii et joogivarud olid kõigil ammendumas. Sellel etapil tühjendasime viimast Coca-cola pudelit.

Etapp 5 (ratas)
Kohe algusest peale hoidsime silmad lahti, et leida koht kust vett saada. Esimene talu mille juurde keerasime paistis olevat tühi. Järgmise juures läks juba paremini. Enne meid olid seal mitmed võistkonnad joogivarusi täiendanud. Tänu lahkele pererahvale saime meiegi janu kustutatud ning jätkasime teekonda. See rattaetapp oli üpriski lühike, sest jätsime mõned punktid ära. Ootamatult tekitas segadust vahetusala leidmine.

Etapp 6 (o-jooks)
Vahetusalas üllatati meid pudeli Värskaga. Otsustasime, et sellel etapil võtame 3 punkti. Aga millised 3? Mina eelistasin minna sohu. Kaido soovis Võhandut ületada. Peale mõningasi vaidlusi valisime soo variandi, sest see oli lühem.

Etapp 7 (ratas)
Paar tundi hiljem olime tagasi vahetusalas ning ees ootas meid rattaetapp, mis pidi lõppema Saarjärvel. Enne oli vaja läbida 2 KP-d. Kui esimese punkti läbimine läks küllaltki ladusalt, siis teine punkt oli minu jaoks tõeline piin. Koos hämardumisega saabus väsimus, aina süvenev uni ja tüdimus. Kaido ja Aigari lambid üha kaugenesid. Teekond näis lõputu. Vaikselt aga visalt jõudsime lõpuks- 12 h 18 min ja 25 sek peale starti taas võistluskeskuses. Neljandik võistlusest oli läbi, kolm neljandikku alles ees. Jätsime rattad vahetusalasse. Kuni järgmise päeva õhtuni pidime ilma nendeta toime tulema.

Etapp 8 (o-jooks)
Seda etappi alustasime magamisega. 30 min jooksul jõudsin isegi peaaegu uinuda. Veel tegime pikema söögipeatuse enne teele asumist. Kui olin kuivad sokid jalga tõmmanud ja kuuma kartuliputru söönud tekkis hetkeks isegi päris mõnus tunne. Seda muidugi vaid hetkeks. Metsas algas taas lõputu võitlus unega ning sääskedega, kes olid truud kaaslased kogu pika võistluse kestel. Treking oli tuim vantsimine järgmise vahetusala suunas ning sellest etapist ma suurt midagi peale oma imeilusa unistuse lillelisest vatitekist ja pehmest voodist ei mäleta.

Etapp 9 (kanuu)
Kanuuetapp algas Leevilt. Väljas oli juba küllaltki valge ja lambid võis seljakotti pakkida. Valisime endale kanuu ja asusime teele. Mina oleksin soovinud lillat värvi kanuud, mis sobiks mu klubi dressiga kokku, kuid selle puudumisel pidime leppima rohelisega. Võhandul oli sõita päris lahe. Aegajalt sõitsime mõnest kivist üle ja elevust tekitasid minus tugevama vooluga kohad. Kärestikest me alla sõitma ei hakanud vaid vedasime kanuud maad mööd, et ennast mitte liialt märjaks pritsida. Kahe tunni pärast maabusime Reo silla juures.

Etapp 10 (o-bingo)
Enne bingotama asumist tuli sooritada kaks lisaülesannet. Esimest neist sooritasin mina ning see äratas mu lõplikult üles. Ülesanne iseeneset oli väga vinge. Tuli mööda köit üles sumaaritada ning seejärel kaheksaga laskuda jõel sõitvasse kanusse. Järgmiseks ülesandeks oli kase otsa ronimine. Seda sai teha kas slingidega või diagonaalköiel sumaariga. Soovitasin Kaidole esimest varianti, mis võtab küll kauem aega aga on minu arvates lihtsam. Kui ülesanne sai edukalt sooritatud asusime orienteerumisbingo kallale. Kaardile oli kantud 20 kontrollpunkti, millest reaalselt tähis vaid viies. Punkte asusime läbima päripäeva. Mõne aja pärast liitus meiega Salomon Team, kes pakkus seltskonda etapi lõpuni. Eelviimases punktis saime võidukalt hüüda bingo, nii et viimasesse punkti enam minema ei pidanud.

Etapp 11 (kanuu)
Kanuu alguseks oli väljas juba päris soojaks läinud. Vaikselt liikudes hakkasin vahepeal taas pisut uniseks muutuma, muidugi hoolitsesid sääsed selle eest, et ma magama ei jääks. Leevaku tammi juures otsustasime teha pisikese lõike ja Kaido ning Aigar võtsid kanuu õlgadele ning kandsid seda maanteed mööda põlluni. Edasi sai kanuud lohistada mööda põldu, ning lõpuks oli vaja see kuidagi järsakust alla saada. Minu esialgne ettepanek oli kanuuga katsetada vabalangemise kiirendust. Kaido ja Aigar arvasid, et mõistlikum oleks see siiski vaikselt sikk-sakke tehes alla toimetada. Vahepeal olin teinud arvutusi, et järgmisse vahetusalasse jääme raudselt hiljaks. Selle lõikega võitsime kõvasti, nii et probleeme ei tekkinud. Kusjuures jõudsime V5-te enne Salomon Teami, kes lahkus eelmisest vahetusalast meist varem.

Etapp 12 (o-jooks)
Vahetusalas pääsesime ligi oma varustuse kastile, kus saime söögi- ja joogivarusi täiendada. Parim oli see, et sain jalga panna kuivad sokid ja tossud, mis ei hõõrunud enam mu jalgu. Enne orienteeruma asumist tuli sooritada lisaülesanne, mis seisnes silla külge riputatud prisma puudutamises. Selleks lasime sillalt alla sõlmedega köie, nii et Kaido sai ronida tähiseni. Orienteerumiseks anti meile paarikümne aasta vanune kaart. Otsustasime kaks kaugemat punkti jätta võtmata. Järjekordselt oli võimalus minul oma kaardilugemisoskust demonstreerida. Probleeme tekkis vaid kivipunktiga, mis asus teest ootamatult kaugel. Väikese kaare tegin ka vahetusalasse tagasi minnes, sest ei arvestanud, et kollane ala kaardil on põld, ning sellest üle minna polnud viisakas.

Etapp 13 (kanuu)
Pilk kaardile ja kohe oli selge, et kaugematesse punktidesse pole mõtet minna. Kõigepealt võtsime kaks punkti vastuvoolu (neist tagumisse pool etappi jooksime), seejärel ühe punkti allavoolu.

Etapp 14 (rulluisk)
Etapi algus oli paljutõotav. Tee Räpinasse oli konarlik, ning tekkis vastupandamatu tahtmine uisud jalast võtta ning sokkis edasi joosta. Kuidagi kannatasin siiski selle lõigu ära. Kaido arvas et peaksime kõik punktid ära võtma. Mina kahtlesin selles pisut, sest tempo polnud meil kuigi kõrge. Rulluisu punktid olid tegelikult lihtsad ning mul on hea meel, et me siiski kõigis käisime. Tagasi vahetusalasse oli sõit taaskord äärmiselt piinarikas, tee raputas päris korralikult.

Etapp 15 (o-jooks)
Nüüd tuli jalgsi tagasi Saarjärvele jõuda. Sinna oli üle 20 kilomeetri ning aega oli meil selleks 4 tundi, mitte just liialt palju. Alguses arvasime optimistlikult, et jõuame tagasi ka kiirkõnniga. Raudtee sillale jõudes oli selge, et tuleb hakata jooksma. Mõte jooksmisest polnud eriti meeldiv, kuid midagi muud ei jäänud üle. Peagi pakkus Kaido et võtab mu köide, keeldusin pikema mõtlemiseta. Kui alguses oli jooksmine üsna vaevaline, siis mida edasi, seda paremaks enesetunne läks, ning etapi lõpus oli samm juba päris reibas. Minu pessimistliku suhtumise tõttu jätsime ühe punkti võtmata, et kindlasti õigeks ajaks tagasi jõuaksime.

Etapp 16 (ratas)
Üle pika aja istusime taas sadulasse. Mõnus oli vahelduseks pisut pedaalida, kuid kuna väljas oli läinud pimedaks hakkas mind taas uni painama. Jätsime ühe punkti võtmata ning olime üks esimestest, kes järgmisesse vahetusalasse jõudis.

Etapp 17 (o-jooks)
Kaido pakkus mulle kaarti lugemiseks. Mõtlesin u 10 sekundit ja keeldusin. Kohe algatuseks vedas Kaido meid sohu. Märksõnadeks sellel etapil olid roni ja rooma. Kaido ise veel kommenteeris pärast, et tema arvates oli see väga kihvt etapp. No mis seal ikka, esimese punkti läbimiseks kulus meil rohkem kui tund. Järgmine punkt oli juba tunduvalt lihtsam. Tuli liikuda mööda sihte ja kraavi serva. Sellel etapil oli uni tohutu. Käisin Kaidole ja Aigarile peale et nad minuga vestleksid, sest see viib mõtted unelt eemale. Aigar polnud asjast eriti huvitatud. Lõpuks õnnestus Kaidoga kuidagi jutusoonele saada. Kui me peale kahe punkti läbimist ratasteni jõudsime oli seal peale meie omade alles vaid üks komplekt.

Etapp 18 (ratas)
Võitlus unega jätkus. Tegelikult ei saanud vahepeal enam üldse aru kas ma magan või sõidan või mis ümberringi toimub. Kaido lohutas vaid, et järgmises lisaülesandes saan magada, seni tuleb vastu pidada.

Etapp 19 (lisaüesanne)
Ülesandeks oli ehitada linnumaja. Taandasin ennast ehitusprotsessist ja mõtlesin pisut magada. Mõtteks see vaid jäigi, sest väljas oli väga külm ning tohutult sääski. Mässisin ennast vihmakilesse, et end nende vereimejate eest pisut kaitsata. Lohutust pakkusid mõned mandariinid, mis on mu head sõbrad seiklusspordi võistlustel, selles vahetusalas hävitasin küll kellegi teise omi (väga maitsvad olid).

Etapp 20 (ratas)
Mina oleks meelsasti otsejoones võistluskeskusesse tagasi sõitnud. Nii lihtsalt aga asjad ei käi. Plaanis oli veel päris mitu punkti läbida. Peagi tegime põlluservas ühe väikese unepeatuse. Poisid leppisid kokku et magame pool tundi. Kui olin seal krõbiseva kile all sooja päikese käis 15-20 min pikutanud tundsin, et mulle aitab, aeg on edasi liikuda. Ajasin siis kõigepealt Aigari üles kes oli seepeale kuidagi pahur. Teatasin, et mina tahan veel maksimaalselt palju viimasel etapil punkte võtta, kus on minu kord kaarti lugeda. Niisiis liikusime vaikselt edasi. Varsti hakkas mul üsna paha. Süda oli paha ja pea käis ringi ja iga liigutus oli väga vaevaline ja lõpp oli veel väga kaugel. Vahepeal õnnestus meil veel "meeldiv" lisaring teha ning minul õnnestus üle lenksu lennata. Sellel rattaetapil olin 100% veendunud, et kui võisluskeskusesse jõuame siis mina edasisest võistlusest loobun, lihtsalt nii paha oli.

Etapp 21 (ujumine)
Võisluskeskuses tervitas meid rõõmsalt Martti ja teatas, et oleme segadest esimesel kohal. Mul on enda kokkuvõtmiseks vaja alati tugevat emotsiooni. Võistluskeskusesse jõudmine ja teadmine et oleme konkurentsis, ka seda pakkusid nii et kogu väsimus ja uni olid minema pühitud. Hüppasin kõigi oma riietega järve ja asusin ujumispunkte noppima.

Etapp 22 (o-jooks)
Ujumine mõjus igatahes väga kosutavalt. Alguses oli pisut külma kuid joostes hakkas mõnus. Sellel etapil polnud küll tunnet et oleks 48 h võistlust seljataga. Enesetunne läks üha paremaks ning samm aina kergemaks. Oma rolli mängis ilmselt ka guaraana(?), mille Martti mulle enne viimast etappi andis. Ja nii see võistlus läbi saigi. Kuidagi ootamatult saabus lõpp. Rajal olime 48 h 39 min ja 12 sek.

Üldarvestuses saavutasime viienda koha, segavõistkondade seas olime esimesed:) Tagantjärele võib öelda, et tore võistlus oli, ning rada oli huvitav.
Tegelikult oli meil võistlusel iga päev võimalik midagi tähistada. Reedel olin mina äärmiselt õnnelik kooli lõpetamise puhul, laupäev möödus Aigari sünnipäeva tähistades, pühapäeval saime olla rõõmsad võistluse eduka lõpetamise puhul:)

Tulemused

Libahunt 2010 I etapp: Aegviidu 8.mai

2010-05-13T17:49:00.012+03:00

Võistkond: Martti Mikk, Aigar Sirel
Kogutud 5:56:50 jooksul 144 punkti.
Saavutatud sellega 8. koht üldarvestuses, klassis HH 6.

Võistkond seiklusporr (Kadri Limberg, Andreas Kraas) sai 135 punkti 5:44:08 jooksul ning üldarvestuses platseerusid 17. kohal (klassis HD 6. koht).

Tulemused

Libahunt on oma olemuselt seiklusrogain, kus tuleb maastikul 6 tunniga läbida võimalikult palju ja hinnalisi kontrollpunkte ning sooritada lisaülesandeid. Seda sai ka tehtud.

Lisaülesanded:

stardis tuli määrata asulate paiknemine maakonna täpsusega. Ebaõnnestus.

KP 82 tornist laskumine ilma julgestuseta.
KP 81 kanuuga järve ületamine ja mälu järgi õige punkti leidmine vastaskaldalt.
KP 83 köisrajal jebimine.
KP 85 pulkadest 125 cm kõrguse torni ehitamine.

KP 84 traktori sisekummil pinksireketitega mõlades järve peal ulpimine. Loobutud, kuna järjekord oli pikk ja ülesande sooritamine oleks liiga palju väärtuslikku aega kulutanud.
KP 80 presenditükil etteantud vahemaa läbimine.

Xdream 2010 I etapp, Saku 25.aprill: Medisoft&seikusporr

2010-04-29T18:41:00.023+03:00

Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Rain Ojavee, Aigar Sirel
Viibisime rajal 8:41:41 ning saime trahvi 1:00:00.
Seega üldarvestuses ajaga 9:41:41 67. koht 93 lõpetaja hulgas ja 53. koht meeskondade arvestuses.

Eliittiim seiklusporr (Martti Mikk, Mihkel Reimaa, Kristjan Karabelnik) sai ajaga 7:00:07 üldarvestuse 14. koha.

Kadri, kes seekord osales imetavate emade rajal, kuna ei saanud pisikesest üle paari tunni eemal olla, võistkonnas seiklusporr (Kadri Limberg, Elina Rant, Triin Limberg) saavutas ajaga 6:21.21 (sh trahv 1:30:00) 122. koha 170 lõpetanud tiimi hulgas.

Tulemused
SI-vaheajad
Etappide vaheajad

Eellugu

Võistluseks ettevalmistumisel lähtusime sel korral siis ühe tunnustatud seiklussportlase eelmisel hooajal foorumisse poetatud tarkuseterast, mis oli vastuseks küsimusele, kuidas Xdreamiks tippvormi saada, - "Söö saia, sai teeb saledaks. Joo õlut, õlu teeb õlad laiaks.". Nii me olimegi stardis ülisaledate ja äärmiselt laiaõlgsetena.

Minut enne starti. (Fotograaf: Sipsik, ikeathegiraffe.com)

Jalgsi 1,1 km

Start oli selline tavaline nagu mõne uue hüpermarketi avamisel toimuv stiihiline tormijooks, mis tegelikkuses pidi kujutama legendi järgi orienteerumist rulluisuetapi algusesse.

Rulluisk 22,62 km

Edasi läks juba põnevamaks. Rulluisud jalga ning iga liige sai läbimiseks oma isikliku legendi, mille abil tuli kolm õiget punkti leida ja lõpuks neljandas, ühises punktis, uuesti võistkonnaliikmetega kokku saada. Rain sai variandi A (11,35 km), Aigar variandi B (11,38 km) ning Aivarile jäi C (11,45 km). Legend iseenesest ei olnud raske, kuid kuna odomeetrit ei olnud ning legendis oli märgitud vaid olulised suunamuutused, siis alguses tekkis mul probleeme mõistmisega, et milline teede ristumine nüüd on legendis ja milline mitte. Õnneks sain esimesse punkti liikudes kohe kokku Iljariga, kellega koos arutades sai esimene punkt ka leitud ja edasise legendi osas järjepeale saadud. Kilomeetri pärast lehvitasin talle ja jäin oma spagaate harjutama. Järgmine suurem tõrge oli umbes 9. kilomeetril, kui pidi üle raudtee minema, kuid legendis ma sellise olulise objekti olemasolu ei tuvastanud. Kuna seal käis tihedam saalimine - läksid üksikud, aga tagasi tulid kolmikud - siis sai teevaliku õigsus kinnitust ning õigepea ma jõudsin ka 4. punkti.

Aivar ja Rain olid juba kohal ning Aivaril pusle koos. Pliiatsid välja ning asusime kontrollpunkte puslelt kaartidele kandma. Rain kurtis, et temale oli rull ikka väga raske ja kõik plingib ja piiksub ümberringi. Finišis selgus, et ta plinkis ja piikus juba kolmandas rulluisupunktis ning seetõttu tal seal märke tegemine ebaõnnestus (trahv 15 minutit).

Tagasiteel võtsime vedamisnööri välja, et tempot hoida, ning liikusime kolmeses rongis rulli lõpu poole. Rullid võtsime alt umbes 900m enne lõppu, sest asfalt läks nii kehvaks, et eelistasime viimase lõigu joosta.

Aega kulus 130:57 olime 87. ajaga üldarvestuse 87. positsioonil.

Ratas 4,3 km

Kõigepealt kiire rattalõik lisaülesandesse. Aeg 3:52, positisoon 48/84. Kolm kohta ülespoole - pole paha.

Lisaülesandeks oli kasetüvest kilose paku saagimine. Eksimisvõimalus 250 grammi. Rain, kui kõige parema silmanägemisega inimene, hindas kohtuniku laua kõrval olevate pakkude pikkusi ja saagis paraja 1,1+ kilose paku.

Aeg 1:14, positsioon 33/80.

Edasi uuesti rattaga. Rattapunktidesse minekul oli teevalikul mitmeid alternatiive, paremaid teid ja mitte nii häid teid. Rattaetappidel torkas silma, et rajameister oli arvestanud võrdselt erineval tasemel olevate ratturitega. Need, kes maastikul sõites või üldse rattaseljas pisut hädisema olemisega, said valida lihtsama parema kattega asfalt- või kruusatee ning oskuslikumad sõitjad, kes maastikuratta mugavusi maastikul ka hinnata oskavad, said valida mõnusaid pinnaseteid pidi liikumise.

Kuna meil kõigil ikka tasemel maastikurattad istumise all, siis valisime ka ekstreemsemad teed. 8. läksime mööda heinamaa serva ning 9. nautisime täiega väikest käänulist metsavahelist teed. 10. minev siht oli jooksjate massi poolt hõivatud ja seetõttu pidime valima sinna minekuks järgmise vaba tee.

Enne 8. punkti oli ühel tiimil käiguvahetaja ära murdnunud ning nad nuputasid, kuidas ketti lühemaks teha. Aivar ei jätnud sellist võimalust kasutamata ning pakkus neile kohe oma kaasasolnud ketilühendusvahendeid. Eks tal oli enda kasu ka sees, kott selle võrra ju kergem. Loodetavasti said nad keti lühendatud, sest meist nad sinna maha pusima jäid.

Etapiaeg 38:36, positsioon 67/73.

Jalgsi 3,2 km

Jalgsietapp koosnes kahest osast. Kõigepealt lisaülesandena umbes poolteisekilomeetrine ring mööda osaliselt kinnikasvanud kaevikut, kus tuli komposteerida üks rajal olev punkt. Iseenesest päris originaalne leid rajameistri poolt.

Vahepeal selgus, et Rain oli spordijoogi valikuga alt läinud ning kokkusegatud mürk ei tahtnud tal kuidagi alla minna. Kombineerisime Aivariga oma jookidest talle pisut meelepärasema segu valmis, millest piisas siis järgmisse joogipunkti jõudmiseks, kus sai ebakõlbuliku toote tarbimistvääriva vedeliku vastu vahetatud.

Etapiaeg 16:54, positsioon 84/72.

Teine pool oli siis tehniliselt lihtne pooleteisekilomeetrine kolmepunktiline orienteerumine. Orienteerumise esimesse punkti minnes jõudsime järele ühele naistiimile ning peale seda, kui üks neist oli kogemata Aivarile oksaga - no, ütleme - kõhtu äsanud, kostis nende poolt repliik - "Jooksete meie taga ja üldse ei ähi kuuldavalt!", mille peale edasine mõttevahetus pisut meesšovinismi kaldus. Kuna meil ähkimine sel hetkel kohe kuidagi välja ei tulnud, siis lahendasime probleemi neist möödumisega.

Etapiaeg 17:37, positsioon 62/70.

Ratas 6,1 km

Jälle ratta selga. KP 17 sai võetud läbi metsa minnes, 18. oli põhimõtteliselt rattaga ligipääsetav, kuid seda võtsid vist kõik tiimid jala. 19. viis lahe "olematu" rattajälg, millest ma esialgu mööda panin, kuid Aivar profesionaalina fikseeris selle ära. KP 19->20, fantastiline lõik! Kõige meeldejäävam ja emotsioone pakkuv osa. Pärast, 44->45, sai seda veel nauditud. KP 20-21 krossiraja pehmes pinnases ning viimasesse punkti liikudes kadus mul vahepeal kaardi lugemisel järg käest, kuid hea, et meil on ka proff võistkonnas.

Etapiaeg 58:12, positsioon 55/70.

Kanuu 10,3 km

Kanuu algas lisaülesandega, milleks oli trossi mööda rullikuga edasi-tagasi sõitmine. Lisaülesande sooritaja pidi võtma ka kõik ülejäänud kanuupunktid. Mina väga isiklikel põhjustel ei tahtnud seda väga teha, Rain ka ei näidanud erilist entusiasmi ning nii siis langeski liisk Aivarile.

Etapiaeg 8:06, positsioon 78/73.

Ega kanuus polnudki muud teha, kui hakata eesliiklejaid püüdma. Tuul oli kohati tugev ja ajas avatud aladel ohtlikult lainet üles, vesi oli ootuspäraselt külm. Punktid 24-25-26 läksid meil eduliselt, saime paarist kanuust mööda. 26-27 meeletu vastutuul ja vastulaine. Lõik 27-28 oli meil üks õnnestunumaid. Kanuuvedamisel ühelt järvelt teisele saime korraga mööda mingist viiest tiimist. 28. edasi liikudes tekkis kahtlus, et esiotsa tiimid on seda arvatavasti jooksjaga võtnud. Kahtlus sai kinnitust, kui loogilises ülevedamiskohas oli vaid õhkõrn jälg ees. Kui ma lõpuks 28. punkti asukohta nägin ning seal mõlaga põhja tabada püüdsin, siis ma ei tahtnud ette kujutadagi, millist emotsionaalset sisevõitlust pidid jalgsipunktivõtjad läbi elama.

Edasi 29-30-31 hoidsime oma edu, kuid 31-32 oli rõve külglaine ning siin möödus üks kanuu meist liueldes. 32 väljasõites jäid nad millegipärast saare varju toppama. Läksime neist uuesti mööda, lasime Aivari kaldal maha ja leppisime kokku, et Aivar tuleb selle sama poolsaare tippu, kust siis liigume koos edasi 34. punkti. Kõpsti oli konkurentide kanuu meie kõrval ning kaldaleminev mees ütles vaid: "Tehke täpselt nii nagu nemad teevad!". Meie kanuudel oli väikene vahe sees. Jõudsime Rainiga kokkulepitud kohta ning jälitajad ka kohe kohal. Küsisid, et mitu punkti veel on. Sai siis selgitatud, et kaks punkti veel ja siis lõpp, umbes ka asukohtadele viidatud. Samal ajal jõudis sinna ka kolmeseid kanuusid, kes meie parkimiskohta nähes ebalevalt seisma jäid. Soovitasime neil küll kanuuga punkti minna, kuna nad kolmekesi juba siia sõitnud on, kuid paistis, et nad arvasid, et me tahame neid taktikaliselt alt tõmmata ning nii nad siis istusid kolmekesi kanuus ja mõtlesid, milline variant parim oleks.

Aivar ja konkurent jõudsid pea üheaegselt tagasi. 34. punkti võtsime koos ning parema kanuutehnika tõttu said nad meist jälle pisut ette. Nähes, et me otse joones kalda suunas liigume, tärkas ka neis ülevedamise mõte. Saanud kinnitus, et meie plaanid ühtivad nende omadega, alustasid nad ülevedamist meist pisut varem. Uuesti vees olles, täpsustasid nad meilt 35. punkti asukoha veel üle ning finišeerisid pisikese eduga meie ees.

Etapiaeg 128:03, positsioon 42/64.

Jalgsi 3,3 km

Kaldal olles hakkasid nad kohe utsitama, et liigume aga edasi. Selgus, et tuul oli nende kaardi minema viinud ning nende ebaharilik tegutsemisviis oli tingitud asjaolust, et neil polnud aimugi, kus punktid peaks asuma. Kuna meil oli kaks kaarti, siis andsime ühe neile. Mina vabanesin lisaks oma kaardile ka oma väga isiklikest põhjustest, mistõttu veel üks tiim meist uuesti ette sai.

Etapp seisnes siis soo ületamises. 37. punkti saime üllatavalt hästi kätte - täpselt lagipähe. Siin punktis saime ka oma konkurendid uuesti kätte ning liikusime 38. suunas koos. Kaldusime pisut paremale ära, kuid varsti liikus üks tiim, sama tiim, kes meist vahetult varem jooksu läks, diagonaalis vasakult paremale üle meie liikumis trajektoori. Küsimusele: "Kas punkt käes?" vastuseks tulnud mühatusele, tegi Aivar kiire järelduse, et poistel punkt võetud. Natukene soovitud suunas liikumist ning leidsime selle punkti meiegi üles.

Etapiaeg 49:30, positsioon 37/67.

Jalgsietapi lõpus oli järjekordne lisaülesanne. Tuli väikesi liivakotte tassida nii 10-15 meetrit, neist ehitada pooleteisemeetrine torn ning seejärel kotid uuesti tagasi algusese tuua. Aivar haaras ühe koti sülle ja läks, Rain - jõusaaliguru - võttis kummagisse kätte ühe koti ning mina piirdusin ka ühe kotiga. Kotid maha pannud, tahtsid Aivar ja Rain kohe minna uusi juurde tooma. Mina hakkasin protestima, et ehitame ennem valmis ja vaatame palju puudu jääb. Kohtunik ka kohe lahkelt oma mõõtepulgaga meie juures ning mainis, et torn peab olema stabiilne. Ladusime kolm kotti üksteise otsa, silusin veel kolmanda koti pealmist osa, isekeskis silmaga hinnates, et meil jääb täpselt üks kott puudu, kui kohtunik ütles, et tegelikult läheb kott täispikkuses arvesse. Milline meeldiv üllatus! Tõstsime neljanda koti ka torni otsa ja ajasime tipu uhkelt püsti - sobis. Mission completed!

Etapiaeg 4:07, positsioon 19/67.

Vaba liikumisviis > 0,3 km läbida 5 KP-st üks

Järgnes valikorienteerumine, kus tuli välja valida üks meelepärane punkt ning seal ära käia. Valikus oli:

KP 56 - köieülesanne
KP 57 - kanuuga
KP 73 - rattaga
KP 74 - rattaga/jalgsi
KP 75 - rattaga

Valisime köieülesande. Järjekord ei olnud pikk, meie ees ootas ülesandele pääsu vaid kaks tiimi. Päris lahe oli nii oodata kui ka ülesannet sooritad. Saime normaalse trossi ka. Üks tross oli nii välja veninud, et seda mööda liikujad solberdasid jalgadega vees. Kuna meil unus ülesande lõpupunkt võtmata (trahv 45 minutit), siis etapiaega ja positsiooni etapi- ja üldarvestuses ma enam ei tea, aga me olime suht edulised.

Ratas 4,3 km

Mina planeerisin, kuidas kõige otsemat teed pidi finišisse sõita, kui Aivar märkis, et meil on viis punkti vaja ka veel võtta. Ups! 43-44-45-46 mõnus, nauditav sõitmine. Lõik 46-47 nüüd nii nauditav ei olnud, kuna valisime esialgu liiklemiseks kraavi parempoolse kalda, aru saanud, et vasak pool pisut parema läbitavusega on, kolisime sinna ümber. Mida punktile lähemale, seda hullemaks läks ning punktis otsustasime, et tõmbame risti läbi metsa üle raudtee normaalsele teele välja ja lähme sealt finišisse.

Sekund peale finišit. (Foto: www.fotoluks.ee)

Kokkuvõte

Väga hea võistlus oli! Rulluisusõitu peab veel harjutama. Rattasõidul saab kiirust tõsta, kui Aivari rattale ka kaardialus monteerida. Jooks oli seekord juba jooksu moodi - sellist kurssi hoida. Kanuu oli võrreldes eelmise aastaga ideaalne.

Talveseiklus I

2010-03-15T09:45:00.040+02:00

Icebug25 jäeti see aasta osalejate vähesuse tõttu ära. Aga rajameister Elo oli juba tööd teinud ja nii otsustas ta korraldada natuke lühema asendusvõistluse: http://elokas.blogspot.com/2010/03/talveseiklus-i-toimub-13marts-2010.html
Aigar ja Aivar, kellega pidime Icebugile minema, olid nõus ka sellel osalema.

Eellugu

Võistluskeskus asus Põlvamaal Mesikamäe turismitalus. Jõudsime kohale esimestena. Edasi saabusid Sixten ja Hillar ning peagi ka Tiit, Leivo ja Erki.
Kolme võistkonnaga me sellel toredal üritusel osalesimegi.

Roadbook

Proloog, jooks vs suusk

Esimesel etapil tuli kas suusatades või joostes minna kaardil märgitud RMK infotahvlite juurde ja otsida üles roadbookis antud kohanimed ning need kaardile kanda ja läbida.
RMK infotahvli foto Elo pildialbumist asub siin.
Elo soovitas küll tungivalt, et kõik valiksid suusatamise, aga meie otsustasime siiski jooksu kasuks, kuna Aigar jälle soovis tungivalt jooksuvariandi kasutamist.
Panimegi siis ajama, teised suuskadel, meie joostes, aga natukese aja pärast avastasin, et pliiats oli maha jäänud. Aigar ja Aivar jooksid siis infotahvlite juurde, mina tagasi võistluskeskusesse pliiatsi järele. Mõned minutid kaotust ehk tuli sellega.
Kokku tuli leida 6 punkti. 4 neist saime otse kaardile kanda. Üks punkt asus meile antud kaardil kaardist väljas, märkisime umbes tee ära, kuidas sinna minna. Üks punkt oli kirjeldusega, kust seda leida: Röövlimäel teel kurv languse alguses.
Esimesed 4 punkti, mis olid otse kaardile kantud, leidsime kiiresti ja sisse sisuliselt ei vajunud.
Röövlimäe tee punkti otsisime korraks vale tee pealt, aga peagi korrigeerisime ja saime õige tee pealt punkti kätte.
Kaardist välja jäänud punkti jõudmiseks tuli natuke rohkem lumes sumbata. Etapi lõpus leidsime rajameistri jäljed ja saime punkti kenasti kätte. Tagasiteel tulime mööda sihti ja seal vajus päris korralikult läbi ja liikusime üsna aeglaselt.

Ratas

2. etapp - Ratas start

Läbi Suure ja Väikese Taevaskoja Mammastesse suusatama.
Korra kaalusime ka varianti Taevaskoja-Mammaste ümber sõita, läbi Põlva, aga kuna Himmaste tee oli heas seisukorras ja kenasti lahti, siis otsustasime otse minna ja see oli õige lahendus, kogu etapi sai mööda head teed sõita.

2.etapp - Ratas (R1, R2, TA1); 4. etapp - Ratas (TA1, R3)

Suusatamine Mammastes

Suusaradade skeem Mammaste suusakeskusest Elo pildialbumis asub siin.
Märkesuusatamine, tuli leida 5 punkti ja nende asukoht haaknõelaga kaardile torgata. Kui olime 2 punkti leidnud, siis kohtusime Eloga, kes ütles, et 1 punkt on jalutama läinud, Sixten ja Hillar olid tagasi jõudnud ja selle info edastanud.
Peagi leidsime 3. punkti. Üks punkt veel leida, aga sattusime kõigepealt selle kaare peale, kust punkt oli kaduma läinud, seega tuli meil siiski kogu rada läbi sõita, tõsi, lõpus ühe kaare saime siiski lõigata.
Pärast selgus, et kõik võistkonnad olid kõik punktid õigesti märkinud.

Ratas Mammastest Unikülla

4. etapp - Ratas(R4)+ jooksu algus karjääri lähedal

Tee peal käisime Valgesoo tornis punkti komposteerimas ja kena vaadet nautimas ning ühte kohta otsimas, kus kunagi oli hoonestus olnud.
Elos tekitas imestus meie ja Tiit-Leivo-Erki teevalik Valgesoost 4. rattapunkti. Elo arvas, et ainuõige oli otse minna, aga meie läksime Ahja kaudu ringi mööda suurt maanteed, kuna kartsime, et vahepealsed väikesed teed pole sõidetavad. Sixten ja Hillar läksid otse ja väidetavalt võitsid päris korralikult.
Enne 4. punkti nägime punktist lahkuvaid Tiitu-Leivot-Erkit ja edasi olid meil tee peal 3 väikest ca 10-aastast poissi ja tahtsid kiiruse ületamise eest 500 krooni trahvi teha :) Õnneks saime siiski ilma kukrut kergendamata läbi :)
Enne õiget punktikohta oli üks vare, aga kuna meile olid jäljed ette tehtud edasi, siis peale korra kaardile pilgu heitmist saime aru, et antud koht on liiga vara, tuleb edasi sõita ja saime punkti probleemideta kätte.
Sixten ja Hillar, kes olid esimesena siia jõudnud, olid punkti sellest esimesest varest otsinud (nemad tegelikult tulid teiselt poolt, seega oli ülejäänutele Ahja poolt lähenejatele õige punktikoha suunas jäljed ette tehtud) ja seda leidmata lahkunud.
Edasi tuli identifitseerida, kus asub rattakaardil Uniküla orienteerumiskaart - sellega saime kiirelt hakkama, teele, vahepeal söögipeatus ja olimegi Unikülas.

"Jooks" Unikülas

Jooksu asemel tuli meil siin lihtsalt mööda rajameistri ja teiste võistkondade poolt tehtud jälgi pidi liikuda. Ja mitte joostes, vaid sumbates. Talvisele võistlusele kohane etapp :)
Vahepeal läks ka pimedaks ja panime lambid pähe.

Rattaga Unikülast Vooremäele

Hops ja kohal. Kuna meil oli kohalike eelis, siis kaarte kokku ajama ja vaatama ei pidanudki.

4. etapi lõpp TA2; 5.etapp- Suusatamine (TA2); 6. etapp - Ratas (R8)

Suusatamine Vooremäel

See oli minu arvates antud võistluse rosin. Võib-olla sellepärast, et esialgu tundus korraks seis lootusetu, aga siis saime ideaalselt raja läbitud ja see tekitas positiivse emotsiooni.
Nimelt tuli leida Vooremäe 8,2 km terviseraja igalt kilomeetrilt punkt. Raja kõrgeimas punktis ja teisel pool mäge oli abiks raja kaart. Elo soovitas paberi ja pliiatsi kaasa võtta, arvas, et lõigates saab ca 5km hakkama. Sõitsime alt karjääri juurest raja peale. Hakkasime liikuma ülesmäge, kohe leidsime ühe punkti. Siis oli teede hargnemine. Me ei leidnud 8,2 km raja tähistust. Poisid küsisid, et kas rattakaart Vooremäega on kaasas, et saaks kõrgeimasse punkti sõita. Kahjuks oli see maha jäänud ja mingi muu kaart kaasa saanud. Aivar siis valis ülesmäge mineva tee ja peagi raporteeris punkti leidmisest. 8,2 km tähistust endiselt ei leidnud. Seis tundus kehv olevat, mis strateegiaga me edasi tegutseme? Otsustasime siis kraapida leitud punkti kõrvale lumme numbri 2, et teaksime, mis punkt see on, kui siia uuesti tagasi satume. Liikusime siis edasi ülesmäge ja mõnesaja meetri pärast olimegi kõrgeimas punktis kaardi juures :)
Joonistasime siis suusaradade skeemi maha ja edasi tegime kõikvõimalikud lõiked ära. Meie poolt juba leitud punktid olid olnud 4. ja 7. km, edasi läbisime juba kaardi abil kilomeetripostid järgmiselt: läksime 7. kaudu lõikega 6., sealt edasi lõikega 3., sealt tagasi väikese lõikega 2. Edasi kilomeetrike suusatamist 1., edasi üle kilomeetri 8. ja siis viimane lõige ja hops 5. käes. Sealt siis tagasi 4. kaudu karjääri juurde. Selgus, et olime ainsad, kes kaardi olid joonistanud ja saime etapil parima aja :)
Elo ütles, et vahe teistega ainult 5 minutit.
Infotahvli pilt Elo pildialbumis asub siin.

Ratas finišisse

Suuski ratta vastu vahetades ütles Elo, et rada on lühendatud ja punktid 5-7 jäävad vahele, tuleb võtta punkt 8 ning sealt finišisse (kell oli juba 8 läbi, st lubatud minimaalne raja pikkus juba saavutatud). See tekitas mitmeid erinevaid teevalikuid ja juhtuski nii, et kõik 3 tiimi tegid erineva rajavaliku.
Tiit-Leivo-Erki läksid vasakult võimalikult otse.
Sixten ja Hillar läksid Tartu-Põlva peale ning sealt väikesi teid pidi võimalikult otse punkti.
Meie läksime Tartu-Põlva peale, sõitsime mööda maanteed peaagu Voorekülla, kaardist välja, ja sealt punktile peale tagasi kaarti sisse.
Tartu-Põlva peal kohtasime Hillarit (Sixten oli väikeste teede peale üksi seiklema läinud). Aigar ütles, et Hillar oli meile tuulde võtnud ja nii sõitsime kuni Voorekülani neljakesi, mina seda ise ei märganudki :)
Kui maantee pealt punkti poole pöörasime ja ma nägin, et rattajälgi pole, st teised pole punktist veel välja tulnud, siis see tekitas minus sportliku võistlusindu. Hüüdsin teistele, et teised pole veel punktist tulnud, me võime isegi võita. Selle peale ütles Aivar, et ta läheb põiele ja jäi maha :)
Sõitsime Aigariga edasi ja peagi kohtusime Tiidu-Leivo-Erkkiga. Nad olid tublid, polnud eksinud ja hoidsid oma edu kenasti.
Punkti pöörava tee äärde jäi Aigar igaks juhuks ootama, et kui Aivar meile järele sõidab, et ta siis sellest teeotsast mööda ei sõidaks. Vahetult enne punkti jõudmist kohtasin Sixtenit, kes tuli punktist.
Punktis käidud ja tagasi Aigari juurde, Aivar polnud siiski edasi sõitnud, selle asemel noris teiste võistkondade käest süüa. Twister oli ise kuival, aga Sixten aitas Aivarit energiabatooniga :)
Edasi polnudki muud kui finišisse. Aivar vahepeal küll ütles, et ta tema enam edasi ei sõida ja jääb sinna maantee äärde, et korjaku me ta tagasitulles peale.
Püüdsin teda motiveerida sellega, et meid ootab ju soe saun. Ei tea kas see aitas või miski muu, aga igal juhul sõitis Aivar edasi ja peagi olime tagasi Mesikamäel, kus saime mõnusasse sooja sauna :)

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tahaksin tänada Elot toreda ja meeldejääva seikluse eest. Aitäh!
Ja tore oli ka see, et kõik võistkonnad liikusid suht ühtlaselt, keegi ei läinud väga ette ja keegi ei jäänud väga maha.

WAR 2010 - Läti, Gulbene

2010-03-01T13:58:00.063+02:00

Eellugu

See aasta olen saanud vähe trenni teha ja esialgu polnud kindlat soovi WAR-le minna, aga mida lähemale WAR tuli, seda rahutumaks hing muutus. Kuna Aigar ja Eleri olid valmis tulema niisama rada läbima, kus põhieesmärgiks pole hea tulemus, siis saigi võistkond üles antud.

Info võistluse kohta

Võistluse nimi: WAR (Winter Adventure Raid) 2010
Aeg: 27. veebruar 2010 kell 12:00 - 28. veebruar 2010 kell 13:00 (kell 05:00-06:00 kohustuslik tunniajane paus)
Koht: Läti, Gulbene
Võistlusklassid: 24h EXPERT ja 8h TAUTAS
Alad: jalgsi-, ratta- ja suusaorienteerumine (kõik rogaini põhimõttel) ning eriülesanded
Võistluse koduleht: www.raid.lv

Tulemuste lühikokkuvõte

Selleaastane WAR (Winter Adventure Raid) kujunes eestlastele väga edukaks - EXPERT klassis saadi kolmikvõit. Varasematel aastatel on eestlased samuti võidule lähedal olnud, aga alati oli lätlastel õnnestunud võit siiski koju jätta. See aasta siis löödi lõpuks plats puhtaks. Ajalooline esikolmik on:
1. MOUNTAIN LOGHOME ISC (Randy Korb, Urmo Alling, Mariann Sulg) 56 (aeg 20:09:24)
2. MYRAKARUDS (Viivi-Anne Soots,Heiti Hallikma,Tiit Pekk) 55 (aeg 20:21:27)
3. TWISTER - EKSTREEM ADVENTURE TEAM (Elo Saue, Leivo Sepp, Tiit Tähnas) 54 (aeg 20:25:15)
Meie saavutasime 6. koha, punkte 42 ja aeg 20:59.17
Täpsemad tulemused siit.

Järgnevalt minupoolseid muljeid

Enne võistlust

Võistluspaika läksime reede õhtul. Enne meid oli sinna jõudnud ISC Mountain Loghome ja peale meid jõudis peagi kohale ka Twister Ekstreem Adventure Team.
Kui küsisin Tiidult ja Leivolt, et kes siis Elo sisse ostis, kas Twister või Ekstreem, siis nad vastasid koos, et üksi ei jaksanud osta, pidid selleks ühinema ja tegelikult esindab Elo nende tiimis hoopis osa "Adventure Team".
Hommikul äratus, pakkimine, roadbook saamine ja analüüs, Mürakarud jõudsid kohale, kaptenite koosolek, veel pakkimist.
Twister Ekstreem laenas meilt lamineerimisvahendeid ja Leivo andis vastutasuks Kaja küpsetatud leiba. See maitses väga hea, aitäh!
Lamineerimisega on tegelikult selline lugu, et seda õpetas meile Elo kaks aastat tagasi WAR-il. Niiet tänu Elole meil see varustus kaasas oligi.
Kui Tiiduga oma võistluse eesmärkidest rääkisime, siis Tiit kritiseeris pisut meie otsust asja rahulikult võtta sõnadega: "te olete nagu Eesti sportlased olümpial, juba enne starti annate alla".
Eks me ikka tahtsime endast parima anda, aga me polnud lihtsalt valmis hambad risti pingutama hea tulemuse nimel. Tahtsime nii palju kui võimalik rada nautida.
Ja siis starti.

Etapp 1 - proloog 6 km, enda valik, kas jalgsi või suusatades

Kontrollaeg 1 tund. Oli võimalik saada 0-5 punkti. Punktide saamiseks tuli koguda väärtuspunkte. Igale kontrollpunktile olid vastavusse seatud väärtuspunktid. Kes kogus 150 või rohkem väärtuspunkti, sai 5 punkti, kes 140-149, see 4 punkti, ..., kes 0-109, sai 0 punkti.
Meie valisime jooksmise, teised Eesti võistkonnad aga suusatamise, tundus, et mõlemad liikumisviisid olid suht võrdsed. Meie läbisime 13-st punktist 8, kogusime 155 punkti ja jõudsime tagasi mõni minut enne kontrollaega ja saime seega maksimaalsed 5 punkti.
Meie valik oli: 110(6)-106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-102(46)=155.
Tagasi tulime punktist 102 joostes mööda suurt teed vahepeal kaardist välja minnes, etapi lõpus sai ka lisakaar tehtud, ei osanud otse spordihoone juurde lõigata, vaid jooksime suure tänavani (st teistkordselt kaardist välja) ja siis kaarega ümber spordihoone.
Ideaalne valik oleks ilmselt olnud: 106(13)-105(5)-107(32)-109(14)-108(12)-104(27)-103(9)-102(46)=158
Aga kuna aeg oli sellel etapil põhistressi tekitaja, siis peale esimese aktsepteeritava marsruudi kokkupanekut asusime seda kiiresti realiseerima, et mitte ajahätta jääda. Ja kuna "vale punkt" sai kohe esimesena võetud, siis ei saanud enam ka korrigeerida.
Teised Eesti tiimid said enne meid selle etapi läbitud ja asusid juba ratta selga, kui me tagasi jõudsime.

Etapp 2 - rattaga legendiorienteerumine 14,2 km

Kui kaardi kätte saime, siis selgus, et esimeseks ülesandeks on leida legendi alguspunkt. Tükk aega silmitsesime kaarti ja püüdsime sellest aru saada ning loodusega klapitada, aga asi tundus imelik. Kuna tekstid olid kaardil imelikud, justkui oleksid peegelpildis, siis plahvataski - peegelkaart. Peale seda kasutasin oma mälu eelmise õhtu kohalesõidu marsruudi kohta ja hetke pärast oli mul selge, kuhu peame sõitma. Jõudsimegi õigesse kohta ja läbisime legendiorienteerumise vigadeta. Leidsime ka peidetud punkti üles.
Suuski tuli rattaga kaasas vedada. Kasutasime taktikat:

suusasaapad minu pakiraamil
suusad minul seljas koti küljes
suusakepid Aigaril seljas koti küljes

Saime selle variandiga kenasti hakkama.
Legendiorienteerumise keskel, üllatus-üllatus, möödus meist Twister Ekstreem. Selgus, et neil oli olnud teatud probleeme peegelkaardiga, st nad ei saanud mõnda aega aru, et tegu peegelkaardiga ja seetõttu ei saanud legendi algust kohe kätte.
Kui olime legendiorienteerumise lõppu jõudnud ja hakkasime järgmisele etapile minema, siis veelgi suurem üllatus-üllatus, vahetuspunkti alles jõudis ISC Mountain Loghome. Selgus, et ka neil oli olnud probleeme legendi alguse leidmisega. Randy oli üsna üllatunud, kui kuulis, et tegu oli peegelkaardiga. Seega said nad legendi alguse kätte ilma teadmiseta, et tegu on peegelkaardiga. Vot see on tase!

Etapp 3 - oma valik, kas jalgsi- või suusaorienteerumine 9,2 km

Valisime punktide järjekorraks 36-34-maa-alused-35.
Meie valisime taas jooksmise, ISC Mountain Loghome aga suusatamise ja esimese laskumise peal vuhisesid nad meist kenasti naeratades mööda. Metsa all paksus lumes saime nad aga uuesti kätte.
Punkt 36 asukoht oli huvitav - metsa sees paiknev üle-eelmise sajandi pool-lagunenud kirik. Tuli ronida selle torni. Edasi võtsime punkti 34 ja siis veneaegsesse raketibaasi maa-alustesse punkritesse kolme peidetud punkti otsima.
Kui Eleri nägi, et sissesaamiseks tuleb mingist pisikesest avausest maa alla roomata, siis ta esialgu arvas, et ei tahagi sinna tulla, aga pärast ütles, et need maa-alused punkrid olid tegelikult selle etapi parim osa.
Üle-eelmise aasta LAR-ist olid meil kurvad kogemused ühe maa-aluse peidetud punkti mitteleidmisega. Seetõttu otsustasime olla väga põhjalikud ja süstemaatilised, vaadates iga väiksegi avause ja ruumi üle ning käia süsteemselt kogu punkrite süsteem läbi.
Eleri püüdis pilti ees hoida, kus oleme käinud ja kus veel käia vaja ning meie Aigariga tuhlasime ruume läbi.
Esimese punkti leidsime teisest raketišahtist, selleni jõudmiseks tuli roomata läbi madala võlvialuse mööda rohekat jääd ja siis vaadata pisikese koopakese lakke - seal see punkt oligi.
Teine punkt oli suhteliselt lihtne, lihtsalt ühe käigukese lõpus.
Kui olime kogu süsteemi läbi käinud ja jõudsime läbi tunneli viimasesse raketišahti, siis seal oli meie ees ISC Mountain Loghome. Urmo oli üsna närviline ja küsis, et millised punktid meil leitud. Mõlemil meil oli 2 punkti leitud. 1 erinev punkt kummalgi võistkonnal. Urmo siis pakkus, et teeme vahetust, anname teineteisele välja leidmata punkti info. Randy küll ütles, et "jäta Urmo", aga Urmo oli suht närviline ja tahtis nende leidmata punkti asukohta kindlasti teada saada. Nõustusime infovahetusega. Urmo ütles, et viiksime neid selle punkti juurde, mis neil leidmata. Sellega me nõus polnud. Selgitasime Randyle, kuidas sinna võlvialusesse punkti jõuda. Randy sai sellest aru. Ja siis saime ka enda punkti asukoha teada, see oli nende seljataga raketišahti põhjas, st oleksime hetke pärast selle punkti ilmselt leidnud :)
Aga Eleri kommenteeris pärast, et omasid peab ikka aitama.
Antud juhul muidugi oli kolmel Eesti võistkonnal lätlaste ees mäekõrgune edu ja võitlus käis eestlaste endi vahel...
Aga raketišahti põhja punkti jõudmine polnud niisama lihtne, selleks tuli kasutada korraldajate poolt installeeritud köit laskumiseks või siis metallkonstruktsiooni. Saime sellega hakkama.
Peale punkripunkte oli vaja minna punkti 35. Kui siiani olid kõikjal teiste tiimide poolt tehtud jäljed ees olnud, siis punkti 35 ei läinud jälgi. Otsustasime minna tagasi punkti 34 poole, et ehk on mindud punktist 34 põhja jäävat sihti pidi. Aga ka seal polnud jälgi ees. Eleri kommenteeris, et ta üldiselt on suutnud aimata, kust võistkonnad liiguvad, aga seekord on teised tiimid suutnud valida teekonna, mida tema ei suuda välja mõelda.
Seega otsustasime ise selle sihi peale raja sisse lükata. Üks Läti tiim, kes nägi meid sinna poolde reide lumme minemas, kommenteeris midagi naerdes Läti keeles, aga see ei muutnud meie otsust. Et mis talvine võistlus see on, kui ise paksus lumes sumbata ei saa. Enne sihi lõppu jõudsime suusajäljeni. Mingi võistkond oli tulnud punktist 35 suuskadega punkti 34. Varsti muutes see ühe võistkonna suusajälg suuremaks loomarajaks ja saime punkti kenasti kätte.
Miks etapi alguses jälgi ees ei olnud, sellel oli ilmselt mitu põhjust:

mitmed Läti võistkonnad seda punkti ei võtnudki, vaid suundusid mööda tuldud teed tagasi vahetusalasse
kasutati jõge suusatamiseks, eelnevalt oli jõeületusel näha, et jõgi on hästi suusatatav (ilmselt ka joostav, aga joostes suurem võimalus läbi jää kukkuda)
Elita näiteks otsustas põhjas kaardist välja minna ja nii mööda teid punkti 35 jõuda, aga eksis kaardist väljas nii lootusetult, et ei jõudnud kontrollaega ja ei jõudnud ka 30 minutit peale kontrollaega tagasi ning kaotas seega kõik sellel etapil kogutud punktid. Sellega oli lätlaste ainus reaalne lootus eestlastega võidelda kustunud

Punktist 35 vahetusalasse minnes sattusime rajale, mis oli punkti tuleku rada, seega mingi hetk tuli meil endal taas rajalükkamine ette võtta. Lõpuks jõudsime õnnelikult vahetusalasse.

Etapp 4 - rattaga legendiorienteerumine 14,8 km

Edasi suusad ja suusakepid selga ning rattaga legendiorieneterumine. Saime etapi probleemideta läbitud. Lõpus läks pimedaks, aga läks täpselt nii, et kui ilma lambita lugeda ei näinud, siis sai ka etapp otsa. Sellesse alasse tuli suusad maha jätta. Etapp 6 tõi meid joostes siia tagasi, et siit siis suusatamise etappi alustada.

Etapp 5 - rattaorienteerumine 35 km

See oli etapp, kus meil viltu vedama hakkas. Põhjuseks ikka see va ahnus.
Otsustasime võtta punktid järjekorras: 38-43-45-44-41-40-42-39.
Nii hakkasimegi minema. Väiksematel teedel vajusid rattad pidevalt läbi sulaga pehmeks muutunud lume ja aeg-ajalt tuli rattaid käekõrval ajada.
Punkti piirkondades tuli pidevalt pisikesi eksimisi-otsimisi.
Kui olime jõudnud punkti 40, siis oli kontrollaja lõpuni jäänud 43 minutit. Ütlesin, et punkti 42 läheb kaardi järgi suure klassi tee, aga samas see tee läheb "mitte kuhugi", seega võib olla kehvas seisukorras. Kui tee oleks heas seisukorras, siis jõuaksime selle võetud, kui aga kehvas seisukorras, siis ei suuda seda võtta ja kontrollaega jõuda. Aga samas, kui me kontrollaega ei jõua, siis me punkte ei kaota, sest kontrollaega mittejõudmisel saame -1 (st kaotame selle läbitud punkti), selles suhtes riskivaba katsetus. Otsustasime katsetada. Aga loomulikult osutus tee kehvasti sõidetavaks, kus tuli tihti ratast käekõrval ajada, seega hilinesime kontrollaega 11 minutit. Sumpasime seal seega pool tunnikest tühja. Kaotasime selle punkti kontrollaja ületamise tõttu, kulutasime asjatult jõuvarusid ja kaotasime väärtuslikku aega.
Aga mis parata, kuna me polnud eesmärgiks võtnud head tulemust, siis tundus, et keegi väga löödud polnud.
See etapp lõppes spordisaalis. Oh kui hästi maitses hapukurk, hommikused külmaksläinud makaronid ketšupiga, mandariinid, Coca-cola ja muu toit.

Etapp 6 - jalgsiorienteerumine 9,4 km

Edasi jalgsiorienteerumine vahetusalasse, kuhu olime suusad jätnud. Alustuseks natuke mõttetööd - tuli kaks eri mõõtkavaga kaarti kokku ajada. Saime sellega hakkama. Enne rajale minekut sain paar sõna ka peakorraldaja Normundsiga rääkida. Tutvustasin oma plaane läbida punktid järjekorras 49-47-48-46-50-51. Normunds ütles, et äkki oleks mõistlik 48-st otse 51 minna, et 48 ju nii lõpu lähedal. Aga kinnitasin Normundsile oma kindlat soovi kõik punktid sellel etapil ära võtta.

49 saime kenasti kätte, kuigi kasutasime taas oma teed, mida teised tiimid polnud kasutanud, läksime lõunapoolsest raudteest punktile peale. Tundus, et enamus võistkondi oli põhjapoolsest raudteest peale tulnud.

Punkti 47 on kaardi järgi väga lihtne minna - astu aga mööda raudteed ja oledki kohe kohal. Aga kuna raudtee oli kasutusest väljas, siis oli looduses olukord selline, et teisel pool maanteed olid kõrged aiad ees ja ei saanud läbi. Proovisime raudtee kõrval olevat lähimat teed pidi - see läks hoovi. Siis läksime põhja ja püüdsime läbi tööstuskompleksi minna, aga seal olid taas aiad ees. Tagasi tee peale ja veel põhja poole, ikka tööstuskompleksid ja läbipääsu polnud.
Siis tulime tagasi ja otsustasime lõuna poolt minna, aga otsustasime, et ei lähe mööda teed päris ringi, vaid lõikame vahepealset teed pidi. Loomulikult lõppes see taas aiaga. Aga seekord otsustasime üle aia ronida ja sumpasime kohati kõhuni lumes olles lõpuks tee peale. Punkti leidsime probleemideta.

Punkti 48 läksime mööda teiste jälgi. Kuna järvel oli palju allikaid, siis kattis järve üle pahkluu paksune veekiht. Seega saime jalad korralikult märjaks. Eleril tuli Tartu Maratoni hõõrdumise plaaster selle vee käes maha ja edasi oli Eleril hõõrdumise tõttu üsna valus liikuda.

Punkti 46 lootsime kah teiste jälgi pidi minna. Otse jälgi ei läinud, seega otsustasime põhja poole minevaid jälgi kasutada. Need aga ei pööranudki punkti 46 poole. Seega otsustasime ise jälge lükkama hakata. See oli üsna vaevarikas, aga me liikusime ja ei andnud alla. Mingi hetk jõudsime raudteetammini, liikusime mööda seda punkti suunas. Siis teatud hetkel kohtusime müstiliste jalajälgedega. Need läksid risti üle raudtee. Ühed jäljed olid ka 20 meetrit mööda raudteed läinud, aga siis oli tagasi pöördutud ja ikka mööda luha mindud. Meie käisime kaks korda ühte ja teistpidi edasi-tagasi, lõpuks otsustasime segaduses olles oma esialgset plaani jätkata - minna mööda raudteed. See oli üsna vaevarikas, lumi oli põlveni või üle selle. Õnneks läks etapi lõpus vasakul maja juurest tee, seega etapi lõpu saime mööda teed liikuda.

Punkti 50 liikusime mööda teiste jälgi.

Punkti 51 jõudmsieks oli meil jäänud aega alla tunni. Läks kiireks. Oli oluline leida teiste jäljed, et kontrollaja sees punkt võtta ja vahetusalasse jõuda. Aga otse jälgi ei läinud. Need läksid mööda teed lõunasse. Arvasime seega, et on joostud mööda teed kaardist välja mitmekilomeetrine ring. Aga kui olime nii 700-800 meetrit jooksnud, siis läks lõpuks luha metsa. Otsustasime oma ringijooksu plaani muuta ja minna mööda jälgi.
Nii tegimegi, aga aeg jooksis ja minus tekkis närvilisus ja siis tegin vea - hakkasin ise mõtlema olukorras, kus olime ca 10 minutit teiste jälgi pidi liikunud nii, et mul puudus ülevaade, mis suunas olime liikunud ja kust olime liikumist täpselt alustanud. Mulle tundus, et liigutakse liiga paremale. Siis jõudsime lumise sihi või teekese moodi asjale, kust jäljed vasakule keerasid. See oli võtmekoht. Liikusime mõnikümmend meetrit mööda jälgi. Siis nägime selles suunas, kuhu jäljed lähevad, inimesi pealampidega. Aigar arvas, et ehk on suusatajad. Mina aga arvasin, et see on võistkond, kes on need valed jäljed siia lumme teinud ning uurib eksinuna kaarti ja ütlesin, et lähme sumpame läbi lume, kohe peaks kraav tulema ja saame punkti kätte. Nii me läksimegi ja sumpasime seal 20-25 minutit kõhuni lumes ja tihnikut murdes, lõpuks jõudsime mingi tee peale, kontrollaeg juba läbi. Arvasin teadvat mis tee see on ja hakkasime liikuma, minu arvates vahetusala suunas, aga kui eest hakkas paistma liiklusmärk ja taipasin teel olevaid rattajälgi märgata, siis sain lõpuks aru, et see on tee, mida mööda ratastega vahetusalasse läksime. Seega ots ringi ja vahetusala poole. Ütlesin, et tean täpselt, kus oleme. Mind vaadati küll pisut umbusklikult, aga liikusime siiski edasi ja peagi olime vahetusalas.
Siis selgus, et see pealmbiga inimene, keda me seal näinud olime, oli kohtunik. Me olime olnud ca 30 meetri kaugusel vahetusalast ja läksime tegema veel 30 minutist tiirukest. Kohtunik ütles, et ta oleks meile peaaegu järele tulnud tagasi kutsuma, kui me sinna metsa vales suunas läksime. Ütles veel, et vahetusalast viimasesse punkti ja tagasi on kokku umbes 15 minuti tee, seega me oleks võinud isegi kõik punktid jõuda, kui oleksime kohe vahetusalasse läinud ja siis selle edasi-tagasi otsa jooksnud mööda loomarada. Aga oleks on paha onu.

Vahetusalas oli Eleri kõige kiirem ja tublim. Aigar jõudis teisena valmis. Minul läks kahjuks kõige rohkem aega. Näpud olid külmunud ja ma ei suutnud oma kuivi kindaid kätte saada. Lõpuks palusin kohtunikku. Ta aitas mul sõbralikult kindad kätte sikutada. Aga selleks pidi ta täiest jõust neid kindaid sikutama. Huvitav fenomen. Pärast hommikul spordisaalis sain need ilma mingi probleemita kohe kätte...

Etapp 7 - suusaorienteerumine 8,1 km

Alustuseks pisut mõttetööd kahe kaardi kokkuajamiseks väsinud inimestele, saime sellega põhimõtteliselt hakkama, kuigi ega seda eriti vaja ei läinud kokkuvõttes.
Eelmisel etapil pidev lumme esimese jälje lükkamine oli mind üsna väsitanud. Sisuliselt tuikusin suuskadel. Ja ka käed olid ära külmunud. Ja kuna ma ei suutnud kepinööre üle kinnaste saada, siis kaotasin mitmel korral ka suusakepi ära. Pakkusin Elerile, et kas ta saaks kaarti lugeda. Eleri kurtis samuti käte külmumist. Aga Aigar teadis õnneks lahendust - tuleb minna mööda teiste jälgi. Nii tegimegi ja saime kaks esimest punkti kenasti kätte, siis jõudsime tee peale, kus teiste jälgi enam nii hästi aru polnud saada, aga siis ma olin pisut kosunud ja suutsin teatud elementaarset kaardilugemist juba teha - rohkem polnudki vaja, kuna jätsime 2 kaugemat punkti võtmata...
Lõpuks jõudsime spordisaali. Kodu, armas kodu :)
Eleri ütles, et talle suusatamine meeldis, oli mõnus vaheldus.
Kuigi viimased etapid polnud meil sportlikus mõttes hästi läinud, olin ma siiski positiivses meeleolus. Mõnus oli mõelda, et meile pole sportlik tulemus oluline. Mis siis, et punkte kaotasime, me saime elamusi, mida meenutada, millest rääkida.

Etapp 8 - jalgsiorienteerumine 7,2 km

Peale kella 5 pugesime siis põhku. Panin äratuse kella 5:45-ks, aga kokkuvõttes äratas mind Urmo ca 5 minutit enne 6-e. Ütles, et ärka üles, kahju vaadata, kuidas Eleri magavate poiste kõrval peab passima.
Ajasin ka Aigari üles. Aigar oli pahane, et ma ta nii hilja üles ajan.
Aigaril läks enda valmispanekuga päris kaua. Saime liikuma 6:20 paiku. Aigar kurtis veel, et tal jäid pooled asjad tegemata, hambapesu jms.
See oli huvitav etapp. 9 viirutatud ringi ja 9 fotot, iga ringi seest tuli üles leida üks fotol kujutatud koht ja seal punkt komposteerida + 1 tavaliselt kaardile märgitud kontrollpunkt. Kaptenite koosolekul Normunds ütles, et linnas on palju koeri, kes hammustavad, aga meie õnneks võtavad inimesed nad öösiti tuppa, seega 6 ja 8 vahel me koeri ehk ei kohta ja nii läkski.
Esimese punkti otsimisel kaotasime korraks Aigari, aga õnneks miski 5 minuti pärast ilmus ta siiski taas välja - ütles, et käis hooneid põhjalikumalt üle vaatamas. Otsustasime edasi koos liikuda.
Vahepeal ühe ringi seest oli punkti leidmisega raskusi, aga lõpuks kõige viimasest nurgast selle leidsime. Ülejäänud punktid leidsime suht kiiresti.
Etapi lõpus läks kiireks - kontrollaeg hakkas peale pressima. Lõpuks tegime otsuse, et jätame ühe punkti otsimata ning lõpetame tagumises nurgas ja jõuda vähem kui 30 minutit peale kontrollaega tagasi spordisaali. Eesmärgiks seega saada 9-1=8 punkti.
Kõige tagumises ringis oli punkt nr 58. Jõudsime objektile 5 minutit enne kontrollaega. Hakkasime Aigariga maja läbi kammima. Kui kontrollaja lõpuni oli jäänud alla minuti, leidsin trepi teisele korrusele. Punkt oligi seal. Karjusin siis, et jookske ruttu siia, kontrollaeg saab kohe läbi, vaja enne seda komposteerida. Tegimegi sprinterliku kiirusega jooksu, aga pärast selgus, et viimane komposteerimine oli 9 sekundit peale kontrollaega, saime seega 8-1=7 punkti.
Peale seda sprinti lonkisime siis spordisaali, et minna viimasele etapile.

Etapp 9 - rattaorienteerumine 60 km

Otsustasime sellel etapil vabalt võtta. Tegime endale marsruudi lähedalasuvate heade teede kõrval asuvate punktide võtmiseks. Plaanisime seega võtta 7 punkti 13-st: 71-80-76-78-74-75-79. Kui olime punktis 74, siis oli meil veel 2,5 tundi aega ja oleks olnud variant teha sõitu punkti 68 ja tagasi. Küsisin, et kas me tahame varem tagasi minna või tahaksime veel sõita. Eleri küsis, et mis oleks eesmärk. Mina ütlesin, et eesmärk oleks niisama sõitu pisut, et ega meil seda punkti vaja pole. Eleri ütles selle peale, et sinna punkti minekuks tuleks parem põhjendus leida... Seega otsustasime algsele plaanile truuks jääda.
Punkti 79 otsimisele läks pisut aega. Legendis oli kirjas, et "barn" ja läänepoolne hoone kompleksis. Kõige läänepoolne oli viljakuivati, aga Aigar ütles, et "barn" tähendab pigem viljahoidlat ja nii uurisime ka selle mahajäetud viljahoidla üle, enne kui viljakuivatisse komposteerima läksime. Aigar igal juhul lubas sõnaraamatust täpselt järele uurida, mis see "barn" on.
Nii jõudsimegi 1,5 tundi enne kontrollaega tagasi spordisaali.

Peale võistlust

Peale võistlust lasti meil teha veel boonusülesanne - teateronimine ronimisseinal. Eleri on ronimisega tegelenud ja ta ütles, et nii kõrgel seinal pole ta varem roninud.
Mina ja Aigar ronisime üldse esimest korda.
Järjestus oli: kõigepealt mina, siis Eleri ja ankrumeheks Aigar.
Mul õnnestus üllataval kombel suhteliselt probleemivabalt üles ronida ja signaallambi nuppu vajutada. Ka Eleri sai kenasti üles ja signaallambi põlema. Aigar alustas samuti hästi. Ta oli juba üles välja jõudnud. Eleri ütles, et hüppa ja puuduta lüliti ära. Mina kahjuks aga alt laitsin seda plaani ja soovitasin veel kõrgemale ronida. Aigar üritaski veel kõrgemale ronida, aga see lõppes kahjuks alla kukkumisega (julgestusköis õnneks aitas halvimat vältida) ja kuna sõrmed olid esimesest katsest juba väsinud, siis Aigar loobus edasisest üritamisest.
Igal juhul lahe kogemus see ronimine.

Kokkuvõtteks

Tänud tiimikaaslastele hea seltskonna eest.
Tänud teistele Eesti tiimidele, et meile radu lumme sisse tegite :)
Tänud minu õele ja vanematele, et võistluselt tagasi transpordi tegite (ei pidanud ise unisena roolis olema).
Ja päris lõpetuseks minu diplom:

NIKE WINTER XDREAM 6, Jõulumäe 24.jaanuar: seikusporr

2010-01-31T20:33:00.009+02:00

Võistkonnas: Martti Mikk, Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel
Läbisime ajaga 5:12:09 linnulennult 23,86 km.
Sellega pälvisime 147 lõpetaja hulgas üldarvestuse 40. koha ja 30. koha meeskondade arvestuses.

seikusporri ajad ja teekond
Üldarvestus
Üldised SI-ajad

Kuna me kolmekesi suht vormitud olime, siis võtsime eesmärgiks rada rahulikult läbida.

Riietus sai ka vastavalt külmale ilmale ja liikumiskiirusele valitud. Ei hakka siin praegu detailidesse laskuma, sest ajajooksul on igaühel meist vastavalt kogemusele välja kujunenud oma riietusstiil, et ei hakkaks liiga palav ega liiga külm. Sõltuvalt kehapiirkonnast on keskmine kihtide paksus 2-3. Minu kõige suurem häda on olnud sobivate kinnaste leidmine. Olgugi, et vahepeal oli minu kindakollektsioon sama suur kui mõne tibi kingavalik, ei ole ma siiski veel suutnud leida piisavalt sooje ja häid kindaid. Seegi kord hakkasid sõrmed aeg-ajalt hullult külmetama.

Sööki ei läinud peaaegu üldse. Joogipunktis (KP 54) sai söödud üks Enduro geel ja oligi kõik. Liikudes 45-43 andis näljatunne endast korra märku, kuid kuna lõpuni oli jäänud väga vähe maad, siis ei viitsinud sööma hakata, vaid jõin selle asemel. Meie jootmissüsteeme tabas seekord osaline ebaõnn. Martti põis külmus ära ja jäi selliseks võistluse lõpuni. Aivaril, kel oli termoisolatsiooniga kaadervärk, sai torust vedeliku jooksma alles päikselisel rabal (KP 52). Aigari põis töötas müstilisel kombel terve raja jooksul. Tegelikult midagi müstilist ei olnud - tuleb lihtsalt märgata ning õppida kogemustega võistkonnakaaslaste tegemistest. Minu seekordseks mentoriks oli siis Rain, kelle süsteemi ma pisut modifitseerisin, aga põhimõte jäi samaks. Samas pean tõdema, et kaks korda pikemal rajal oleks ka minu joogipõis arvatavasti külmunud.

Stardijärjekorras oli seekord rakendatud talispordivõistlustele omast taktikat - kõigepealt lastakse vähemtähtsad ja tundmatud võistkonnad rajale ning siis alles tuleb nn "kuum grupp". Meie oma 166. stardinumbriga olime ikka päris "kuumad". Meist kuumemad oli vaid neli võistkonda seal hulgas uus tõusev täht seikusspordimaastikul "Twister Female Team".

Rada ise ei olnud raske. Raskeks tegi selle pehme lumi, milles sumpamine lihtsalt pikapeale väsitas. Võrrelda võiks seda võib-olla rabaga, kus ka puudub sörkimiseks vajalik tahkem pinnas. Kui me joogipunktini vahelduva eduga sörkisime ja sumpasime, siis peale joogi punkti me ainult jalutasime - kuni punktini 45, kust algas meie lõpuspurt. Peale joogipunkti tegime ka oma suurima vea teevalikul. Algul küll tahtsime minna mööda teed KP 58, aga kuna KP 55 tundus nii ahvatlevalt lähedal, siis sai võetud 55-58, mis tähendas metsa vahel pehmes lumes olemist, selle asemel, et mööda korralikku asfaltit joosta.

Viimaseks asjaks enne finišit oli meil lisaülesandena "curling", mis meil nõuete kohaselt välja ei tulnud ning meile trahviringi lisaks andis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa OK oli. Marttil jäi energiat kõvasti üle, Aivar võiks salaja natukene jooksutrenni teha ja Aigar peab oma eelmisel hooajal saadud põlvevigastuse terveks ravima.

Mis on pildil?

2009-11-09T18:48:00.004+02:00

Täiendatud:
viide vastusele

Maraton 8 tunniga

2009-08-24T09:34:00.007+03:00

22.08.2009 toimus Paluküla maraton. Tegu polnud tavalise maratoniga, vaid orienteerumismaratoniga. Tegu polnud ka lihtsa orienteerumismaratoniga vaid orienteerumiseks tuli kasutada 38!!! aastat vana mustvalget kaarti.

Starti läksin eesmärgiga rada läbida. Arvestades seda, et olen mitmeid kordi tulutult üritanud Lauri argipäevaku raja punktide asukohti umbkaudugi põhikaardil paika saada(Vapramäe kaart on 32 aastat vana), siis tundus tegu olema suhteliselt keeruka ülesandega. Sellele 1977 aasta Vapramäe kaartile peaks jääma ka mu vanaema maja, aga lisaks punktide asukohtadele pole ma ka vanaema maja asukohta sealt üles suutnud leida :-( Ühesõnaga kartsin, et kaart on suhteliselt ebatäpne ja tegelik olukord looduses palju muutunud.

Paluküla maratoni stardis kuulsin kelleltki kuldset vihjet, et tumedad alad on lagedad. Sellest oli ka rajal mitmeid kordi abi. 38 aastat vana kaart oli tegelikkult tunduvalt parem, kui olin kartnud. Reljeef oli väga täpne, kraavid ilusti leitavad ja paljud rajad/teed alles. Hoopis teine teema oli metsa läbitavusega. Läbitavus nimelt oli tunduvalt kehvem, kui olin lootnud. Sood olid väga märjad ja metsad väga võsased. Pidevalt tuli sadade meetrite kaupa toomingavõsas ragistada või poole sääreni vees solberdada ja joosta lihtsalt polnud võimalik. Päris mitu korda keerasin lageda pealt metsa, et vältida rinnuni heinas jooksmist, aga toominga "müür" sundis mind ruttu taas heinamaa kasuks otsustama. Igaljuhul Ottase päevaku etapid läbi tumerohelise said peale seda jooksu omale tunduvalt valgema varjundi :-)

Kaartid:

Mis raja läbimisse puutub, siis kuna kaart oli vana üritasin punktidele peale minna võimalikult kindlaid orientiire pidi ja punktipiirkonda jõudes võtsin asja väga rahulikult. Punkti piirkonnas seisatasin tihti, panin ennast kaartil paika ja vaatasin, kas kuskil punkti ei paista. Kuna kohati oli kaartilt raske välja lugeda, et millisel objektil punkt täpselt asub, siis sai alati enne punkti minemist ka legendist kontrollitud, et millist objekti otsida. Kui mõned väiksemad kobistamised välja arvata, siis kuni 34 punktini(kp 63) läks suhteliselt hästi. Ei tea, kas olin mõtetega juba finishis või oli probleem milleski muus, aga igaljuhul märkasin alles kolmas kord tee pealt punktile peale tulles, et punkti küngas pole mitte soo peal vaid metsa servas ja sain ka punkti lõpuks kätte. Ka 35 punktiga(kp 64) läks aega kaotsi, sest punktist ida poole jääv teede hargnemine polnud põhimõtteliselt enam teede hargnemine vaid lihtsalt tee käänak(35 punkti minevat teed polnud enam olemas). Esimesel korral kui sealt punktile läheneda üritasin loobusin liiga vara ja keerasin ära. Teisel korral mõtlesin, et lähen suunaga pikemalt ja sain ka punktile otse pähe.

Kui ma 10 minutit enne kontrollaega(8h) finishisse jõudsin ja andmed maha loeti selgus, et olen ainuke, kes kõik punktid kätte on saanud. Igaljuhul said korraldajad kergendatult hingata, sest neil oli juba vahepeal kartus tekkinud, et võitja karikas jääb välja andmata.

Kui esimesed ja viimased etapid välja arvata, siis rajal praktiliselt kedagi ei näinud. 5.-dast punktist välja joostes nägin sinna saabuvat Heitit, kes 2 punktiga viga oli teinud. 6-dast kuni 10-da punktini jooksime suhteliselt koos Makuga ja see oli ka kõik. 10-das punktis olen olnud 10 minutit peale Viljarit ja 11. 56 sekundit enne teda, aga metsas me ei kohtunudki.

Minu teekond:

GPS-i järgi ei saanudki päris maratoni distantsi täis. Kokku tuli 40.5 km.

Tulemused Etapiajad

Oli huvitav laupäev ja eesmärk sai ka täidetud. Ei kujuta küll hästi ette, kuidas sellises võsas Kivikas selle raja 1971 aastal vähem kui 4 tunniga läbi tegi. Igaljuhul tõsine respect kõigile toonastele raja läbijatele.

Alar Siku VII matkaseiklus, Rõuge Ööbikuorg 15. august 2009

2009-08-21T00:50:00.009+03:00

Lõpuprotokoll siis järgmine:
...
3. seiklusporr (Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Martti Mikk) 4:09:18 (4:06:18 + 0:03:00)
...
13. Medisoft&seikusporr (Aivar Jõgiaas, Aigar Sirel, Kaido Hallik) 5:27:46 (4:39:46 + 0:48:00)
...

Tegemist oli nii-öelda sprindietapiga. Esimesed tulid metsast välja ajaga 3:54:01 ja viimased 5:45:55. Üldiselt oli väga tore ja huvitav rada. Rattas vaheldusid hästi sõidetavad teed liivalõikudega, kanuu oli järvedel ja sisaldas 2x2 kohustuslikku ülevedamist ning jooks oli pidev mägede forseerimine.

Oma arust tegime ainult ühe ränga vea (ca 10 minutit) ja liikusime suht norm tempos, kuid finišis oli meie kaotus võitjale ikkagi ca 40 minutit. Suht suur kaotus. Kuhu me selle aja küll kulutasime?

Ratas

Tegime vastupäeva ringi. Inikaatortiimiks on Myracaru V, kes saavutas 2. koha ja liikus meiega samasugust ringi pidi.
(Teekond Meie Indikaator Kommentaar)
S-36 11:32 11:15
36-37 02:04 01:14 Lisaülesanne 3 pudelit kividega pikali visata.
37-38 35:45 34:44 Kaardil olevat teed ei olnud ja oli vaja lihtsalt ratastega võsas jalutada. Teistpidi ringitajad läbisid seda etappi ca 10 minutit kiiremini. Seda me veaks ei loe.
38-39 01:44 02:37 Lisaülesanne Leida vanas sõjaväebaasis 200 m raadiuses oleva hoone fassaadilt daatum.
39-31 22:09 15:12 Siin tegime tegelikult halva teevaliku, kuid rajal me sellest aru ei saanud.
31-32 12:01 11:59
32-33 27:15 14:34 See on siis meie suure vea koht. Selle asemel, et teha 1,5 km ring mööda teed, tegime 1 km rännaku soostunud metsas.
33-34 15:04 14:14 Kaks koperdamist teevalikul.
34-35 09:47 06:48 Lisaülesanne välkorienteerumine 3 punkti suhteliset uduse kaardiga leida. Siin toimus ka esimene trepiastmete lugemine. Selline ülesanne käis mulle ikka ülejõu - ma ei suutnud defineerida astme mõistet ning samuti jäi lahtiseks kust algab ja kus lõpeb trepp. Hea, et tegemist on võistkondliku võistlusega.
35-40 16:09 14:23 Ma olin ratta kõrgest tempost suht väsinud ja lihtsalt ei jõudnud enam kiiremini liikuda.

Kaotus etapil 26:26 indikaatorile.

Kanuu

40-41 03:29 02:57 Jooks rattaalast kanuu algusesse.
41-42 07:40 06:42 Teine trepiastmete lugemine.
42-43 08:42 08:13 Esimene ülevedamine.
43-44 04:26 04:50 Teine ülevedamine (kõrge mägi).
44-45 10:44 09:24 Kanuu lõpp.
45-46 04:12 02:52 Jooks.

Kaotus etapil 04:55.

Jooks

46-47 05:22 04:19
47-48 02:34 02:43
48-49 05:56 05:07
49-50 06:54 06:07
50-51 01:23 01:15
51-52 03:51 02:47
52-53 03:30 03:18
53-54 04:07 04:03
54-55 01:41 01:43
55-59 01:57 01:05 Ujumine järvel olevasse punkti.

Kaotus etapil 04:48.

Kanuu

59-45 14:58 11:58 Ujumine tagasi kaldale ning jooks.
45-43 15:18 13:17 Kolmas ülevedamine. Me saime mingi teise kanuu ja pidime ülevedamise taktikat muutma.
43-41 11:07 10:25 Neljas ülevedamine.
41-56 05:37 04:06 Kolmas trepiastmete lugemine. Lisaülesanne lahutada ühe trepi astmed teisest. Segavava faktori teke.
56-F 02:50 01:35 Jätkus segava faktori olemasolu.

Kaotus etapil 08:29

LAR 2009

2009-08-04T09:22:00.079+03:00

31. juuli - 2. august toimus Lätis sealne selle aasta pikim seiklusspordivõistlus Latvia Adventure Raid 2009 (LAR 2009). Toimumiskohaks Läti kagunurgas asuv Daugavpilsi piirkond, start Sventes ja finiš Daugavpilsis. Võistlus toimus segavõistkondadele ja võistkonna suuruseks: 3 raja läbijat + 1 assistent.

Medisoft Adventure Team osales koosseisus Eleri Hirv, Martti Mikk, Kaido Hallik ning assistendiks Katri Hirv.

Osalesime ekspertide klassis, kus võistluse pikkuseks 36 tundi. Kavas olid veel ka sportklass 24 tundi ja "fun" klass 6 tundi. Eestist osales 3 võistkonda ja kõik ekspertklassis: Mountain Loghome/ISC, Twister Adventure Team ja Medisoft Adventure Team.

Ekspertide klassis osales kokku 13 võistkonda ja tulemused olid järgmised:
1. EBIKE/SK MEŽAPARKS - 71
2. ELITA - 70
3. MOUNTAIN LOGHOME/ISC - 69
4. MEDISOFT ADVENTURE TEAM - 64
.....
7. TWISTER ADVENTURE TEAM - 42
.....
Vaata ka raid.lv, tulemused, tulemused alade kaupa, tulemused detailselt ja Priit Paenurme fotod.

Enne võistlust

Startisime reedel Marttiga Tartust kella 9 paiku. Sõitsime Lasvale, kus võtsime peale Eleri ja Katri ning edasi Daugavpilsi poole. Kell 14:25 jõudsime Sventesse, kus meil oli tellitud majutus külalistemajas nimega Rudzupukes. Seal sõime kiirelt ja siis magama. Äratus kell 18:30, sest 19 pidi võistluskeskus avatama ning roadbook kätte saama ja meie plaan oli maksimaalselt roadbook analüüsi teha enne võistlust. Minul und eriti ei tulnud - kohati vist tükati magasin, aga rohkem selline pooluni, samas vähemasti sai pikali olla ja puhata.

Peale äratust istusime auto peale ja sõitsime võistluskeskusesse, mis asus alla kilomeetri majutuskohast. Sinna jõudsime korraldajatega samal ajal. Start ise oli keskööl, st meil oli 5 tundi aega. Tegime süüa, lamineerisime roadbookid, sättisime varustuse korda, pakkisime, ajasime teiste eestlastega juttu.

Samas meie varase sinnamineku eesmärk - analüüsida maksimaalselt roadbooki, jäi kahjuks realiseerimata. Legendid said läbi vaadatud ja tõlgitud ja esimese kolmandiku kitsaskohad said kah selgeks tehtud, aga lõpu 2/3 kitsaskohad oleks olnud kah oluline endale selgeks teha. Etappe oli 19 ja nende omavahelise suhte (kõik etapid olid rogainid ja eelmise-järgmise etapi finiši-stardiajad olid ülekattega) selgitamine läks segaseks ja mõtlesime, et küll raja peal vaatame. Samas eelnevatest kogemustest oli meile ju teada, et raja peal pole see lihtne ja suure tõenäosusega raja peal see analüüs lihtsalt ei lähe. Paar tundi enne starti hakkas Eleril ka uni tulema. Oluline oleks olnud Elerile rahulik magamiskoht organiseerida, aga kahjuks jäi see tegemata.

Enne võistlust oleks seega paremini saanud teha:

roadbook korralikult analüüsida, nagu algselt plaanis oli
Elerile enne starti rahulik magamiskoht organiseerida

Etapp 1 - eriülesanne + ratas 40-50 km

Lätlased olid tasemel ja oskasid kohe alguses asja põnevaks ajada. Nimelt lasti meid militaarmuuseumi, kus olid tankid, soomukid, haubitsad jms ning anti ülesandeks otsida üles kaardifragmendid, kus on peal esimese etapi punktid. Assistent pidi ootama muuseumi ukse taga ning võistlejad pidid mälu järgi punktid assistendi käes olevale 1:100000 kaardile kandma. Et asi liiga lihtne ei oleks, olid kaardifragmendid peidetud tankide põhja alla ja muudesse raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse (esimese paari minutiga ei leidnud ma ühtegi kaardifragmenti), kuhu pidi juurde roomama ja lisaks olid kaardifragmendid hoopis teiste kaartide omad, mitte selle 1:100000 kaardi omad, millega assistent ukse taga ootas. Aga meil õnnestus siiski üsna normaalse ajaga kaardifragmendid leida ning need põhikaardile kanda ja raja läbimisel selgus, et kõik punktid said ka õigesse kohta.

Kaart etappideks 1, 3, 6, 11, 12, 13 ja 18.

Raja läbimine õnnestus meil hästi - leidsime kõik 10 punkti üles, kohati oli küll ebakindlust (punktid olid asetatud Läti stiilis võistlusele kohaselt huvitavalt ja kohati tuli olla loominguline), aga läks õnneks. Lisaks meile suutis kõik punktid leida veel ainult Elita.

Punktikohtadeks olid näiteks:

ronida üle Daugava jõe ehitatava poolelioleva raudteesilla metallkonstuktsiooni peale (umbes nagu Tartus Kaarsilla peale ronimine) - mul oli seal ikka päris kõhe tunne - esiteks oli see raudtee kohal mitme meetri kõrgusel ja lisaks haigutas raudtee all kuristikuna Daugava jõgi
ronida 6 meetri kõrgusele pooleldi üle tee langenud puu peale
leida punkt palgihunniku tagant, mis asub tee ja kaardil mittekajastuva rajakese ristumises jne

Sellel etapil koges ebaõnne Mountain Loghome/ISC - leidmata jäi 4 punkti ning sellega oligi kadunud võimalus võidelda võidu eest. Etappide 2.-19. jooksul olid nad kindlalt parimad, kuid kaks võistkonda ei eksinud seal piisavalt palju, et see 4 punkti tasa teha.

1. etapi teekond

Etapp 2 - rulluisk 11 km

Assistendid pidid meie rattasõidu ajal lahendama Sudoku, et sealt saada koordinaadid, mille abil mõõta kaardilt välja koht, kuhu rulluiskudega minna. Katri ütles, et see oli tema esimene Sudoku lahendamine. Aga Katri sai kenasti hakkama. Siinkohal tänu teiste Eesti tiimide assistentidele, kes moodustasid kogu võistluse käigus koos sõbraliku seltskonna ja üksteist aitasid.

See etapp õnnestus meil võita - Martti vedas Elerit hirmsa kiirusega ja mul oli tegu, et neil tuules püsida, igal juhul Martti ette tuult tegema minna polnud küll mingit soovi. Ja punkt oli kenasti seal, kuhu Katri oli selle märkinud.

Etapp 3 - eriülesanne + ratas 13 km

Eriülesandeks oli mahajäetud tootmiskompleksis mitme meetri kõrgusel mööda metallkonstruktsioone ronida. Minul võttis see üsna palju aega, aga tehtud selle saime. Edasi ratastega etapi lõppu - torni juurde.

Etapp 4 - trekking 10 km

Samal ajal, kui meie ratastega tulime, oli assistentidel ülesandeks kaardipusle kokku panna ning see kleeplindiga üheks tükiks teha, et me saaksime sellega metsa minna ning punktid üles leida. Aga et asi põnevam oleks, pidi üks võistkonnaliige võtma kokkuliimitud kaardi, ronima sellega torni otsa, laskuma köiega kaardi juurde ning köie otsas rippudes näidiskaardilt punktid kokkuliimitud kaardile kandma. Katri sai kaardi kokkupanekuga ning Martti laskumise ja punktide pealekandmisega kenasti hakkama.

Tegu oli 1985. aasta orienteerumiskaardiga. Tegime raja läbimise plaani ja hakkasime minema. Algus läks kenasti, aga siis jätsin ühe punkti vahele. Õnneks märkasin seda kohe ja läksime diagonaalis tagasi, et ka see punkt ära võtta. Kokkuvõttes osutus see vist isegi heaks lahenduseks, sest Elitast, kellega koos olime, saime pisut ette. Nimelt oli selle valikuga kogu etapp sisuliselt mööda teed jooksmine.

Viimase punktiga tuli siiski viga sisse. 250-300 meetrit enne punkti olime paigas, aga siis kasutasin teiste luha ja mingi hetk asi nagu ei klappinud ja hakkasin kõiges kahtlema-kõhklema ja luha kadus kah ära. Tõenäoliselt surfasime seal kohati üle pea rohu sees veerand tunni jagu, enne kui piisavalt kaugele läksime, et punkt kätte saada.

Etapp 5 - paadisõit 12 km

See oli aerofoto abil minisüstaga järve pealt punktide läbimine. See läks kenasti. Ainult Eleril oli igav (anti ainult 2 aeru ja kaarti polnud vaja lugeda, kuna 2 tiimi läksid ees otse punktist punkti) ja kurtis une tuleku üle. Aga magama kah ei julgenud jääda, kuna see minisüst oleks võinud magamisest tingitud tasakaalu mittehoidmise tõttu ümber minna.

Etapp 6 - ratas 20 km

Etapi sees tuli käia ühe suure tammepuu juures ja sinna 6 meetri kõrgusele üles ronida ning siis edasi esimese kolmandiku kogunemiskohta. Seal koguti kõik tiimid kokku ning anti ühisstart järgmisele etapile (kell 11:40).

Etapp 7 - eriülesanne rattaga + ratas 15-20 km

Siiani olime assistenti peale igat etappi näinud, nüüd peale kahte järgmist - 7. ja 8. etappi ei näinud.

See etapp osutus meile üheks komistuskiviks, mille kehva tulemuse tõttu ei suutnud me lõpuni esikohakonkurentsis püsida. Enne seda olid maksimumpunktid meil ja Elital, Elita oli umbes 5 minutit parema ajaga liider, meie 2. kohal.

Eriülesande sisuks oli:

leida koht, kuhu tuleb ratastega minna, et saaks minna järgmisele etapile (neile, kes lahendust ei suuda leida, oli lahendus näha Daugavpilsis Vidzeme ja Cesu tänava ristil asuvas bensiinijaamas kell 14:30-14:50 - see aga tähendas väga suurt ajakadu ja väga paljude punktide vahelejätmist järgmistel etappidel)
koht, kuhu minna, oli kolmesõnaline
et leida tähed, millest need kolm sõna koosnevad, oli antud kolm sektorit Daugavpilsi linnakaardil ja aadressid neis sektorites; iga aadressi kohta oli antud foto, millelt oli punasega kaetud tekst, mille abil sai teada ühe tähe mõnest kolmest sõnast
võistkonna liikmed võisid hargneda ja igaüks oma kaardiga oma sektorist tähti otsima minna
et asi liiga lihtne ei oleks, siis oli asi antud anagrammina, st tähed olid sõnades suvalises järjekorras ja tuli ise sõnad kokku panna
ja et asi eestlastele liiga lihtne poleks, olid sõnad läti keeles, peakorraldaja soovitas meil peale tähtede leidmist linnas suvalistelt inimestelt abi paluda sõnade kokkupanemisel ja tõlkimisel (samas Daugavpils on nagu Narva Eestis - enamus elanikest on vene rahvusest)

Erinevad tiimid kasutasid erinevat taktikat:

osad lätlased olevat fotolt puuduvate tekstide äraarvamise abil piisavalt palju tähti kokku saanud ja lahenduse kätte saanud ilma linnas käimata
Twister üritas minna aimamise teed - eeldasid, et lahendus on lennuväli ja läksid sinna
meie ja ilmselt enamus teisi tiime läks linna tähti otsima

Meie sõitsime linna ja jagasime sektorid ära - Elerile kõige lähem ala, Marttile keskmine ja kõige suurem ala ning mulle kõige kaugem ja väiksem ala.

Minul läks tähtede leidmine enam-vähem. Ühe objektiga oli probleeme - õigel objektil polnud aadressi (väike kiosk majade vahel, maja number 9b) ja tiirutasin seal mitu korda, lõpuks pildi sobivuse alusel sain sõna ikka kätte.

Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.

Martti sektor 2 materjalid:

Kaarti kasutati ka etapi 11 läbimiseks.

Eleri sektor 3 materjalid:
Siis saime Eleri sektoris kokku ja asusime anagrammi lahendama.

Kaart etappideks 7 ja 9. Sellelt tuli leida 7. etapi lõpupunkt "Mazais Trikartu ezers".

Viimase sõna arvasime kõik olevat "ezers" - järv. Tegelikult oli see piisav info - kui oleksime kõik järved kaartide pealt läbi vaadanud, oleksime lahenduse leidnud, aga mina olin kinni peakorraldaja poolt antud vihjes: 2 esimest sõna on koht, kuhu minna ja viimane sõna on täpsustus - kui täpsustust ei tea, tuleb läbi otsida umbes 500 meetrine ala. Kuidas saab aga järv täpsustus olla? Järelikult ehk on seal ikka mõni muu sõna? Tegelikult oli see sõna ikka järv ja kui peakorraldaja poleks spetsiaalselt eestlaste jaoks vihjet andnud, siis oleks me selle anagrammi ilmselt kohe lahendanud... Kaks võimalust - kas ma ei saanud kaptenite koosolekul korraldaja poolt antud infost täpselt aru või antigi meile kogemata pisut vale infot.

Aga vahet pole, meie, kui seiklussportlased, oleks pidanud selle üllatusega hakkama saama ja niidiotsa "ezers" ära kasutama-kontrollima. Selle asemel aga üritasin esimest sõna kokku saada ja uurisin kaardilt, aga ei leidnud sobivat sõna.

Siis otsustasime võtta kasutusele peakorraldaja soovituse - paluda abi suvalistelt linnakodanikelt. Esimesena läksime keskealise naisterahva juurde, kes kalja müüs. Tundus, et rahvuselt oli venelane. Ta oli väga sõbralik ja jutukas ja korra püüdis, aga vabandas, et ikka ei oska - ütles, et vabrikus, kus ta töötas, viidi soovijaid orienteeruma, aga tema ei käinud ja seetõttu tal raske meid aidata.

Edasi nägime Twisteri bussi ja küsisime, kas Twisteril on koht käes. Priit ütles, et tema võistkond otsustas riskida ja minna lennuväljale, kuna see tundus kõige loogilisem koht (ka mulle, kui kaptenite koosolekul selle 500 meetri vihje olime saanud). Üks vene poiss oli kah seal parkimisplatsil ja ta tuli meiega ise rääkima. Mingi 10-15 minutit seletasime ja püüdsime siis koos lahendust leida, aga ei tulnud välja. Lõpuks ta niipalju ütles, et esimene sõna kõige loogilisem oleks "mazas" - "väike", aga et siis pole i tähte kuhugi panna.

Siis Priit soovitas meil bensiinijaama müüjaga rääkima minna - et ta oli jutukas ja vastutulelik olnud. Seal aga oli suur järjekord ja ei tahtnud sinna teise tööd segama minna. Seejärel Martti otsustas, et aitab, helistame Minnile ja küsime, kas neil lahendus käes. Minnilt saigi vihje, et järv kaardi ülaosas. Siis vaatasime etapi kaardi ülaosas järvi - kohe plaksti oli käes järve nimi ehk teine sõna "Trikartu". Kolmas sõna siis nii nagu alguses arvasime "ezers". Kuna seal oli 2 järve, suurem ja väiksem, siis vene poisi "mazas" = "väike" vihjest oligi tõenäoline lahendus käes - väiksem neist kahest järvest. Selle i puudumise probleemi kohta üritasin uurida sinna saabunud sportklassi võistkonnalt, aga nad ei tahtnud meile eriti infot anda. Aga kuna infot oli siiski piisavalt ja aeg jooksis karmilt, siis võtsimegi ette tee väiksema Trikartu järve poole ning saime punkti õnnelikult kätte.

Nüüd kodus rahulikult kaarti vaadates leidsin meile antud põhikaardi teiselt poolelt - Daugavpilsi linnakaardilt - ka selle järv üles ja seal oli ka sõna "mazais" mainitud: "Mazais Trikartu ez.". Seega, kui oleksime selle järve vihje kõikidelt kaartidelt üle kontrollinud, oleks täielik lahendus käes olnud.

Selle etapi kokkuvõtteks võiks siis öelda: segastes olukordades kasuta iga vihje ära ja kontrolli seda süstemaatiliselt.

Etapp 8 - trekking + orienteerumine 12 km

Kuna meil oli eelmisel etapil väga palju aega kaotsi läinud, siis nüüd olime tõsises ajahädas - see 12 km tuli läbida alla 2 tunni. Võtsin Eleri köide ja üritasime võimalikult kiiret tempot arendada.
Kaart koosnes kahest osast - 1:25000 kaart (4 punkti) ja 1:10000 kaart (6 punkti). Algus oli 1:25000 peal, ristkülikuga oli selle peal märgitud koht, mille sees on spetsiaalne orienteerumiskaart. Tuli ise aru saada, millal ja mis koha peal ühest kaardist teise jõudsid ja pärast tagasi samamoodi.

Esimese punktiga ca 40 sekundit viga, teine lagipähe, kolmas punkt oli peale üleminekut orienteerumiskaardile, selle käigus muutsime esialgset plaani ja otsustasime võtta ühe lihtsama punkti esimesena, kuna muidu oli oht viga teha. Õnnestuski selle punkti juurde jõuda, aga oh häda, see oli puu otsa ronimine ja seal oli meeletu järjekord (sportklass oli kah samal etapil) - me ootasime 6-7 minutit, enne kui meil avanes võimalus puu otsa ronida. Järgmised 2 lagipähe, siis 20 sekundit viga, siis lagipähe, siis jälle 20 sekundit viga ja siis tagasi 1:25000 kaardile. Siis jõudsime järve äärde, punkt saare peal, Eleri oli täiesti väsinud, aga andis endast parima, käisime ujusime saarel ja tõime punkti ära. Siis viimane punkt vaja võtta. Et jõuda aega, oli vaja linnulennulisi kilomeetreid 9-10 minutiga läbida. Jõudsime punkti piirkonda, aga siis hakkasime liiga vara punkti otsime - minu viga. Lõpuks peale mõningast tiirutamist jõudsime õige künkani. Oli selge, et aega me ei jõua, aga oli vaja see punkt kontrollaja sees komposteerida, siis saaksime ainult -1 trahvi. Ütlesin Marttile, et mine vasakule, ma vaatan paremale. Kuna punkt pidi künka paremas otsas asume ja see küngas läks minu suunas paremale edasi, siis oleks olnud õige kohe kõik endaga kaasa kutsuda, aga selle asemel mõtlesin, et jooksen kiirelt punktini ja siis kutsun, et kindel olla punkti leidmises, aga see küngas muudkui läks ja läks ja kui punktini jõudsin, siis olin teistest üsna kaugel. Karjusin, et tulge ruttu, natuke üle 2 minuti on aega, et kõigil komposteerida. Eleri kuuliski seda, aga Martti oli teisele poole nii kaugele jõudnud, et vist ei kuulnud. Röökisin siis veel nii kõvasti kui jaksasin, aga Marttit ei kusagil. Lõpuks Martti vist midagi kuulis ja tuli, aga kahjuks komposteerisime 30 sekundit peale kontrollaega ja saime sellelt etapilt -2.

Etapp 9 - ratas 10 km

Ajahäda jätkus - tuli püüda võimalikult kiiresti vändata. Parematel teelõikudel püüdsime Elerit vedada, aga Eleri kurtis, et see võib ohtlik olla, kuna ta on väsinud ja raskem on ratast kontrollida.

Jõudsime siiski punkti võetud ja kontrollaega. Etapi lõpp oli kindluses. Et otse sisse saada, tuli rattad üle 2 meetri kõrguse värava tirida. Eleri läks sisse rattaid vastu võtma, mina istusin värava peale vahelüliks ja Martti andis alt rattad üles. Nii saime kenasti rattad üle tiritud.

Etapp 10 - orienteerumine 3 km

Samal ajal, kui meie etappe 7-9 läbisime, tulid assistendid kindlusesse, et meile kaart ette valmistada.

Kindluse sees olid mahajäetud vene sõjaväeosa hooned. Assistentidele anti fotod hoonete piltidega, kust nad leidsid kaardifragmendid, mille pealt said meie kaardile punktid kanda. Meie kaardiks oli aerofoto.

Assistendid tegid tublit tööd ja kõik fotodel olevad hooned ja kaardifragmendid nende seest leiti üles ning meie tulekuks oli kaart ette valmistatud.

Ajahäda meil endiselt kestis ja tormasime kiirelt rajale. Punktide leidmiseks tuli näiteks:

ronida läbi väikese pilu pimedasse ruumi
roomata värava alt läbi ca 30 cm vahest (maapind haises seal kergelt nafta järele ja tuli vaadata, et klaasikildudega ennast ei vigastaks)
ronida üle värava jne

Aga saime kontrollaja sees kõik punktid läbitud.

Etapp 11 - ratas 10-15 km

Ajahäda endiselt jätkus. Seetõttu otsustasime ühe punkti vahele jätta. Nii tegimegi ja jõudsime lõppu 4 minutit enne kontrollaega. Selle etapi lõpp oli finišipaigas ja nüüd oli järgmisele etapile juba rohkem aega, seega saime natuke hinge tagasi tõmmata. Samas väga palju puhata ei tahtnud, sest siis oleks ajahäda jälle tagasi tulnud. Kuna Elerile oli see kõrge tempo viimasel neljal etapil kehvasti mõjunud, siis otsustasime, et võtame edaspidiseks eesmärgiks lihtsalt kogu aeg liikuda - rahulikumalt, aga liikuda ja teha vahetusalades võimalikult väikesi pause.

Etapp 12 - ratas 10 km

Esimene punkt oli 4 meetri kõrgusel puu otsas ja seal oli jällegi saba, ootasime umbes 15-20 minutit järjekorras.

Teine punkt oli orvand 30 meetrit rajast. Kaart oli 1:100000 ja tuli umbes punktirõnga kohalt kammida. Peale mõningast tiirutamist ja lõpuks Martti kõhutunde usaldamist saime punkti kätte.

Etapi lõpp oli Daugava ääres, sinna viis tõeliselt pikk ja järsk ekstreemlik laskumine - see oli tore. Pärast selgus, et mitmete assistentide autod said sellest mäest tagasi üles alles päris mitmendal katsel - tee oli väga järsk ja kohati libe ning kui vales kohas seisma jäid, siis libises auto tagasi alla. Katri oli tubli ja suutis alla ning üles ilma probleemideta sõita.

Etapp 13 - ujumine + trekking + ujumine 0,2 + 12 + 0,2

See oli siis see oodatud ja kardetud üle Daugava ujumisega etapp. Pakkisime vettkartvad asjad veekindlalt, panime selga päästevestid ja lestad ning asusime teele. Daugava laius seal oli umbes 200 meetrit ja keskel oli tugev vool. Oli näha, kuidas mitmeid võistlejaid viis vool kaugele-kaugele allavoolu kaasa. Ilmselt tänu sellele, et meil olid lestad ja Martti juhendas Elerit suuna hoidmisel, saime peaaegu stardikoha vastaskaldale üle ujutud. Tore elamus.
Foto: Priit Paenurm

Edasi jooksuriided selga ja jalanõud jalga, peitsime lestad ja päästevestid tee kurvis olnud orvandisse ja asusime jalgsietappi läbima.

Jalgsietapil olid pooled punktid heas Läti stiilis - mõõtkava 1:100000 ja looduses on osa asju muutunud. Meie ring läks sedapidi, et kolm raskemat punkti jäid lõppu, st pimedasse. Seiklust oli seetõttu rohkem, aga tulemus kannatas - kaotasime liiga palju väärtuslikku aega.
Üllatused, mis meid ootasid, olid:

lage oli tegelikult mets ja ainult puude latvade kaudu sai aimata, mis on lagedana ja mis metsana kaardile kantud - selle suutsime veatult lahendada
tiigi punkti minnes tuli kõigepealt karjäärijärv vastu ja tõmbas enda juurde punkti otsima - ei teagi, kumb neist kaardil oli, kas see karjäärijärv või tiik, mille kaldal punkt oli; et asi põnevam oleks, oli legendis märgitud "otsi", st selle karjäärijärve ääres sai ikka mõnda aega punkti otsitud
kaardil on tee, looduses on samuti tee - suund ja käänakud sobivad - otsime punkti, pole; jõuame mingile teisele teele, mida kaardil pole, peale mõningast tiirutamist oletame, et ehk on see teine tee hoopis see kaardil olev ja siis saame punkti kätte

Kahe viimase punktiga viga kokku ehk nii 40-50 minutit.

Siis tagasi Daugava äärde. Päästevestid ja lestad leidsime kenasti üles. Pakkisime uuesti vajalikud asjad veekindlalt, päästevestid selga ja lestad jalga ja ujuma. Jõudsime teise kalda juurde, mina ja Martti saime jalad põhja, aga Eleri hüüab appi - ütles, et jäi heintesse kinni. Andsin Marttile oma koti ja ujusin Elerile appi. Tegelikult oli ta sisuliselt kaldal, aga ei julgenud seal heintes kinni olles jalgu põhja panna. Julgustasin Elerit ja tirisin teda pisut rohkem kalda poole. Peale seda kõndisin ees läbi heinte, et kindlustada, et tee kaldale kenasti kõnnitav on.

Ja olimegi tagasi. Katri tegi meile sooja sööki ja Urmo oli poest nänni juurde toonud. Assistendid rääkisid, kuidas üks läti naine olevat keset jõge mingi 10-15 minutit appi hüüdnud, aga keegi polevat läinud ja siis olevat karjumise järele jätnud ja vool olevat teda 0,5-1 km stardikohast allavoolu viinud, aga et lõpuks oli ikka kaldale saanud.

Etapp 14 - ratas 23 km

Edasi järgnes legendiorienteerumine. Tööjaotus oli selline, et mina hüüdsin, kui palju sõita ja kuhu pöörata ning Martti vaatas spidomeetrilt teepikkust ja Eleri tegi ees tempot ja tegi korralikku tempot - selle etapi me võitsime.

Eleri pärast kommenteeris, et see oli põnev, kogu aeg pidi jälgima ja pöörama ja uni ei tulnud peale, seetõttu sai kiirelt sõita.

Legendiorienteerumise lõpus oli ülesanne: minna võistluskeskusesse, 100 meetri raadiuses on vihje praeguse asukoha kohta. Tegu oli raudteede ühinemisega. Martti leidis selle koha ka ilma vihjeta üles, aga igaks juhuks otsisime ka vihje - raudtee kilomeetriposti üles, mis oli ka kaardi peal üllataval kombel olemas - "524 KM CP".

Etapp 15 - rulluisutamine 10 km

Samal ajal, kui meie ratast sõitsime käisid assistendid mingis vanas mahajäetud kõhedust tekitavas tehasehoones rulluisu kaarti otsimas. Katri sai probleemideta kaardi kätte, kuigi tunnistas, et koht oli tõesti õudne olnud.

Assistendi külastatud tehase toodang

Seekord oli rulluisutamine alguses linna vahel - tuli näiteks korduvalt trammiteed ületada. Teise punktiga sai ka mõni minut viga tehtud. Lõpupunkti sõites oli alguses pisike ja käänuline rattatee. Lõpus aga läksime tänava peale ja siis tegi Martti taas korralikku tempot - tore oli kiiresti sõita.

Etapp 16 - ratas 8-10 km

Kaart etappideks 16 ja 17.

Sellel etapil hakkas Elerit uni järjest rohkem vaevama. Aga saime etapi siiski suht normaalselt läbitud.

Etapp 17 - paadisõit 4 km

Kui etapi algusesse jõudsime, siis selgus, et Katri pole kohale jõudnud. Kuna aga päästevestid olid tema käes, siis ei saanud me startida. Helistasin Katrile - kolmanda helistamise peale võttis vastu ja ütles, et kohe jõuavad koos Twisteriga. Selgus, et Katri sõitis Tom-Tomi abil, aga see juhendas Katri kuhugu metsavahelisele liivateele, kus auto kinni jäi. Õnneks oli Twisteri assistent Priit nõus aitama ja nii said nad kahekesi auto liiva seest kätte.

Paadina oli taas kasutada minisüst. Seekord oli see kuidagi vesisem. Siis kui aerutada ja hoog üles võtta, siis kaob vesi paadist ära, aga kui seisma jääda, siis hakkab põhja vajuma - igal juhul ei lasknud väga laiselda. Siin sai ka pisut viga tehtud. Eleri oli väsinud ja ei jaksanud kaarti lugeda. Siis mina üritasin, aga mingi punkti teekonnaga tekkis küsitavus ja mõtlesime minu esialgse teekonna idee ümber ja siis Eleri ikka püüdis lugeda, aga kohe alguses ei saanud kaarti sisse ja tuligi kaareke sisse.

Teise punkti minnes oli kaldaäär kalamehi täis ja üks kalamees oli väga vihane, et kõik seal paadiga sõidavad - seletas ärritunult, et kas me ei näe, et inimesed püüavad siin kala... Lõpuks saime selle etapi siiski läbitud.

Etapp 18 - ratas 40 km

Olime Elerit juba paar etappi tagasi ette valmistanud, et üks pikk rattaetapp on veel tulekul, aga ikkagi oli Elerile see raske. Uni vaevas ja nii suur kilomeetrite arv ei aidanud kah moraali üleval hoidmisele kaasa. Tagantjärele tarkusena oleks võib-olla pidanud selle etapi alguses 15 minutit magada laskma Eleril, et oleks selle etapi kiiremini läbida saanud.

Paaris kohas sõitsime korraks 100 meetrit mööda valet rajakest. Martti sai õnneks ruttu veast aru, aga Eleri jaoks oli eriti raske tagasi pöörata. Teise 100 meetrise valestisõidu järel tagasipööramisel istus Eleri maha. Martti leidis peagi õige teeotsa taas. Martti ütles, et hakkame minema. Eleri ütles: "Mida?". Siis aga muigas ja hakkas liikuma.

Ühe punkti otsustasime vahele jätta. Viimane punkt enne vahetusalasse jõudmist oli eriülesanne - tornis köitega platoole ronimine kogu võistkonnaga. Enne seda aga kohustusliku varustuse kontroll. Kõik oli olemas peale välgumihkli. Teadsin, et üle Daugava ujumise ajaks olin selle musta kilekotti pannud, aga nüüd seda polnud üheski 4-st mustast kilekotist, mis mul kotis olid. Ma olin selle viienda kilekoti peale ujumist ilmselt maha jätnud. Leidsime selle pärast auto pagasnikust. See aga tähendas -1 punkt meile. Nagu ikka ronimiste juures, oli ka siin järjekord. Korraldaja arvas, et järjekorra pikkus umbes 20-25 minutit. Otsustasime siis, et ei hakka ootama. Korraldaja ütles, et -1 jääb meile ikka, isegi kui me punktist loobume. Ütlesime, et las olla. Aga kui minema hakkasime, siis selgus, et järjekord oli oodatust kiiremini läinud ja läksime ronisime ikka ära. Mul läks allatulekuga pisut kauem, sest panin ühe köie risti ja siis tükk aega ei saanud aru, mis köie ma lahti pean ühendama ja millise kinni jätma ja miks need köied üldse sõlmes on...

Tagasisõiduks jäi ebameeldivalt vähe aega. Võtsime Eleri siis vaheldumisi köide ja tegime kiiret sõitu ning ca 5 minutit enne kontrollaega jõudsime võistluskeskusesse.

Etapp 19 - orienteerumine 14 km

Sellele etapile jäi meil 1 tund. Otsustasime, et võtame 2 lähimat punkti ja jätame 4 võtmata.Foto: Priit Paenurm

Kaart koosnes kahest osast - meie 1:100000 baaskaardiga pidime jõudma orienteerumiskaardile ja seal punktid läbima.

Tegime korralikku kiirkõndi ning veerand tundi enne kontrollaja lõppu olime tagasi. Eleri korraldas veel rõõmsa ja kiire lõpuspurdi.

Kokkuvõtteks

Meie eesmärk üritada võistlus ära võita jäi küll täitmata, aga võistlus oli huvitav ja mitmekesine ning mul on hea meel, et sain sellel osaleda.

Tahaksin eraldi tänada Katrit, kes oli nõus meile assistendiks tulema ja suutis pärast ka probleemideta autoga tagasi koju sõita. Kusjuures tagasisõidul pöörasime korra veel otsa ringi ja käisime teisel pool Daugavpilsi, sest Twisteril oli kütus lõppenud ja viisime neile 5 liitrise kanistritäie. Kui ütlesime, et see nüüd meiepoolne vastuteene, et Priit Katri liiva pealt lahti päästis, siis Priit ütles, et jah, ükski heategu ei jää karistamata :)

Xdream 2009 III etapp, Elva 26.juuni: seiklusporri teekond

2009-07-29T12:27:00.008+03:00

Mihkel on mu elu jälle lihtsaks teinud ja rajal toimunu juba kirja pannud. Lisan siis omalt poolt meie teekonna ja mõned kommentaarid.

Enne Xdreami väga trenni teha ei saanud, sest ~3 nädalat enne starti läksin olude sunnil(loe unustasin oma kõrge säärega O-kossid koju) orienteeruma tavaliste tossudega ja loomulikult oskasin taas oma hüppeliigese mingis augus välja väänata. Esimese hooga ei tundunudki asi väga hull, aga järgmisel hommikul oli raskusi trepist üles ja alla saamisega. Liipasin siis nädal aega ringi oma hüppeliigese ortoosiga ja andsin jalale trennist rahu. Seejärel proovisin vaikselt ratast sõita. Vaikselt vändata polnud hullu, aga mäkke minnes kõvemini pedaalile vajuades oli jalg endiselt suht valus. Andsin siis veel paar päeva jalale puhkust ja proovisin seejärel vaikselt sörkida. Algul oli jalg ikka rämedalt valus ja mõtlesin korduvalt otsa ringi pöörata, aga umbes veerand tunni möödudes läks jalga paremaks ja sai isegi joosta. Kokku sain siis etapi eelse 3 nädala jooksul 2 korda jooksma ja 3 korda ratta selga.

Stardis kaarti vaadates valisin endale kohe C variandi. Stardipaugu kõlades oli tükk tegemist, et paremast äärest startides otsesõitjate vahelt vasakule tagasipööret teha. Järgmine katsumus oli B-raja rattaalasse minejate ja tulejate vahel slaalomi sõitmine. Alustasin kiirelt ja esimese punkti võtsin esimesena. Tundus et ka SI jaam veel "magas", sest kahtlaselt kaua pidin SI-d jaamas hoidma enne kui piiks käis. Teises punktis oli rahvast kõvasti. Mina aga ei märganud kohe oma tiimikaaslasi. Lõpuks siiski nägin Mihklit, kes mind millegipärast teiselt poolt ootas. Teiseks punktiks olin vist ennast juba liiga tumepunasesse sõitnud, sest millegipärast arvasin, et siit tuleb edasi minna joostes. Õnneks Mihkel märkas seda ja ütles, et ole hea mees võta ratas ikka ka.

Jooksma minnes vaidlesime päris pikalt, et mis järjekorras pukte võtta aga lõpuks saime siiski liikuma. Torni alla jõudes teatasin Kristjanile, et mina seekord küll ronida ei kavatse, vaid tahan natuke puhata.

Kristjan tuli tornist alla ja teatas, et ta täpselt ei tea, kus punkt on, aga hakkame sõitma, sest suund on teada. Kuna mingi hetk sõitsime mööda talust, mida Kristjan oli punkti kohaks pakkunud, siis hakkasin kaarti uurima ja tuli meelde, et sellel kaartil on laudad ju mustaga ja kohe oli selge ka punkti koht.

Tõravere poole jooksma asudes andis algul jalg tunda. Õnneks tegi Kristjan ees sellist tempot, et mul oli oma 3 nädalase puhkuse pealt suht raske sabas püsida ja pidin jalavalu unustama ja keskenduma sellele, et teistest maha ei jääks. Planeetide järjekorrast polnud mul õrna aimugi, aga Kristjan ja Mihkel kukkusid kohe lehele mingeid numbreid kirjutama. Esimese hooga said need küll vales järjekorras, aga see sai ka parandatud ja sealt saime 2 trahvi. Lasin neil rahus enda teenitud trahvid ka ära joosta.
Pilt: Fotoluks

Rattas miskit erilist ei toimunud, kui välja arvata see intsident, et oskasin jälle ühe koha peal pidurid ilma ette hoiatamata plokki vajutada. Kristjan tabas mind õnneks otse kummi ja jäime ka mõlemad püsti.

Kanuus proovis Kristjan ühe sillaga rammu, millest väljus kaotajana ja läks ka natuke lömmi.
Pilt: Fotoluks

Vapramäelt tagasijooks oli minu jaoks ikka väääga raske. Lisaks sellele, et jalg asfaltil kergelt tunda andis, ja joosta ei jõudnud oli mööda asfalti ikka suht nüri joosta. Seda asfalti jooksu oleks paari lisapunktiga ilust vältida saanud.

Ujumine lõpus oli selle eest väga mõnus.

Lõpetasime siis 9.dal kohal. Tulemused

XT-Seiklus KOLGAKÜLA 04.07.2009

2009-07-04T21:38:00.007+03:00

Seekordne Xt-seiklus toimus Kolgakülas. Stardis uurisime mõne hetke kaarti ja kuna Valgejõest ida pool tundus tihedamalt punkte olema siis sai ka sinna suund võetud. Peale 20. punkti võtmist sai kohe üle jõe ujutud. See oli ka ainuke koht, kus mina ujusin. Mujalt tulin üle jõe jalad põhjas. Kuni 40.-da punktini oli paras võsas ragistamine, aga kui jõe äärest tulema saime läks metsa alune paremaks ja sai jooksma hakatud.

Väga lahedas kohas oli 58 punkt. Kuna see jäi meile nagunii tagasisõidu tee äärde, siis käisime seda veel pärast võistlust vaatamas ja Aivar tegi pilti ka. 42 punktiga tegime väikse kaare, kuna saime pihta täpselt ühele kaardilt puuduvale sihile ja eeldasime, et oleme õigel sihil. Kuna 42 punkti legend oli punktipüük ja paistma hakkas ka lint, siis piisas mulle juhendist sõnast väljastpoolt ja tuli vaid maast õige "õng" võtta ja punkt ära komposteerida.

Jooksu lõpus tuli sooritada lisaülesanne. Tuli täis puhuda 3 õhupalli ja need nooltega puru visata. Otsustasin egoistlikult et mina viskan. Seni kuni Kaido oma õhupalli kinni sidus oli minul juba üks pall puru visatud. Ilma probleemideta purunesid ka 2 ja 3-s pall.

Jooksu tuli meil kokku 17,8 kilomeetrit ja koos lisaülesandega kulus selleks 2:27

Rattas otsustasime ringi teha vastupidiselt jooksu ringile. Sõit algas muidugi huvitavalt. Kui peale esimest laskumist selja taha vaatasin oli seal tühjus. Natukese aja pärast hakkas paistma Kaido kes mainis vaikselt, et oli kraavi sõitnud.

Vahetult enne 40 punkti õnnestus mul vänt ühe kännu taha kinni sõita ja väga uhke lend üle leistangi sooritada. Kuna mina jäin natuke toibuma, siis läks punkti võtma Kaido. Ütlesin talle et läheks vasakult poolt jõekääru, et oleme seal käinud. Kaido läks loomulikult ilma kaardita ja natukese aja pärast tuli ja ütles, et vasakul polnud punkti. Jooksin siis ka kaartiga pervest alla ja saatsin ta sinna tagasi, kust oli just tulnud.

Järgmine kukkumine leidis aset teel 53-33 punkti. Unustasin seal Kaidole öelda, et varsti tuleb paremale pöörata. Ja kui ma teeotsa märgates ~30km/h kiiruse pealt pidurit vajutasin oli Kaido mul hirmsa raginaga tagant seljas. Mina jäin püsti, aga Kaido kukkus küll päris korralikult. Seni kuni Kaido natuke oigas ja toibus kangutasin mina tema ratta esiratta taas liikuma.

55 punkti võtma minnes õnnestus mul ennast päris korralikult okastraati kinni joosta ja veel nii osavalt, et jalatsite paelad ei tulnud, ega tulnud traadi küljest lahti.

Finishisse jõudsime seekord isegi 16 sekundit enne aega ja pääsesime ilma trahvideta ning saime 3. koha Maku & Trossmani ning Salomoni järel.

Rattas läbisime seekord 34,8km

Tulemused

Xdream 2009 II etapp, Väätsa 27.-28.juuni: seiklusporri teekond

2009-07-02T23:10:00.006+03:00

Rajal toimunust pikemalt kirjutas juba Mihkel

Koos trahviga saime lõpuks 34. koha: Tulemused

Panen siia meie teekonna ja mõned tracki analüüsil silma jäänud märkused.

Ratas ja raba:

Ratta teise punkti minnes kaalusin päris tõsiselt varianti sõita ratastega Kukepuu talu juures nii kaugele kui saab ja siis joostes punktis käia. Paraku ei saanud seda Kristjani Mihkliga piisavalt operatiivselt arutada. Kuna ka eest keegi sinna ei keeranud, siis sai massidega kaasa mindud.
Jaagu talu juurest teeristist sõitsime Kukepuu talu teeotsani 10minutit. Sama aeg kulus Jaagu talu juurest teeristist metsani ja tagasi sõidu peale. Pakun, et sellise valiku korral oleks me 2-st 3-dasse saanud ~8-10minutit kiiremini, sest metsa servast ja Kukepuu talu juurest olnuks punkti enam-vähem sama maa. Oskab keegi öelda, mis seisus oli Kukepuu talu ja 2 punkti vaheline siht?

Raba vead ajaliselt:
9. punkt ~3,5 minutit
10. punkt ~7 minutit
14.punkt ~13 minutit

Rull, kanuu ja jalgsi:

SI kaotamine läks kokku ~23 minutit, millest 5 minutit kulus kadumise avastamisele ja rullide tagasi jalga panekule ja 18 minutit SI järel käimisele.
22. punkti otsimine ~6-7 minutit
48. punkti otsimine ~7 minutit

Rabas oli minul oma 90kg kohati ikka suht raske. Kui ma 13-dast 14-dasse minnes lühikese aja jookusul 5-6 korda järjest kas põlvini või vööni sisse vajusin ja siis jälle neljakäpukil välja roomasin küsis keegi selja taga tulnud Maratonspordist, et kas see üks mees otsib teil nimelt neid auke :-)

Rada ise oli väga lahe ja eriti meeldisid mulle mõnusad ja värskendavad jõe ületused.

Xdream 2009 II etapp, Väätsa 27.-28.juuni: Medisoft&seikusporr

2009-06-30T17:02:00.012+03:00

Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Rain Ojavee, Aigar Sirel
Viibisime rajal 18:47:11 ning olime sellega viimane tiim, kes läbis raja ilma ühegi trahvita, ehk 39. puhta töö tegijad.
Üldarvestuse koht 59. 85 lõpetaja hulgas ja 38. koht meeskondade arvestuses.

Tulemused
SI-vaheajad
Etappide vaheajad

Paanika

Laupäeval, stardipäeva pärastlõunal, sai tegeletud vajalike vigurite ülevaatamisega ja kokkupakkimisega, kui kell 15:25:03 tuli Rainilt kõne, et ta ei saanud rulluiske, kuna nii suurt numbrit ei tehtavat. Sai siis tohutul hulgal kõnesid tehtud ja erinevate võimaluste üle pead murtud, mis lõpuks kulmineerus sellega, et 18:36:58 sai tehtud Kristjan Karabelnikule kõne, et ta oma rullsuusad kaasa võtaks. (Ta pidi küll seetõttu tagasipõike tegema, kuid loodetavasti ei jäänud ta seetõttu starti väga hiljaks.)

Peale korjates Rain kõhkles, et tal ikka esimene kord sellistega sõita ning tema ikka tahaks kaitsmeid ka. Mis seal siis ikka, suund Hawaii Expressi - teenus kiire ja korralik - ning hetke pärast väljusime sealt meie tipptiimile sobiliku varustusega.

Ratas (19,15 km) 22:00:00 - 00:05:20 (2:05:20)

Stardialas oli väga kitsas. Tundsin ennast ahistatuna. Kui alguses tundus, et võib masse usaldada, siis esimeses rattapunktis oli pisike ja närviline võistleja, kes oli ühe SI-jaama maa seest välja tõmmanud, komposteeris oma SI-pulgaga ja lihtsalt viskas selle jaama meie ette pikali maha. Ei no mõnus mees küll! Kust küll sellised välja ronivad? Ei taha uskuda, et B-rajalt selline inimene pärit on, sest sellise käitumisega hüsteerikud võivad olla vast mõned B-raja keskmikud, kes iial ei tule A-raja pikale etapile. Aga, no mees, elementaarne viisakus võiks ikka olemas olla! Edasi sai sõidetud nina kaardis ja ei hakanud meie ees liikuvate masside pookstave kaasa tegema.

Jalgsi (13,66 km) 00:05:20 - 04:30:40 (4:25:20)

Oli füüsiliselt väga kurnav rabaetapp. Kui üldiselt on Otepää maastik minu orienteerumisalane õudusunenägu, siis see läbimatu toominga- ja saarevõsa, mis raba idaservas kasvas, oli midagi enneolematut ja kirjeldamatut. Seal lihtsalt ei saanud liikuda. Suunagaliikumisel oli meil pidevalt mingi kala sees, sest kaldusime pidevalt paremale. Peaaegu iga teise punktiga tegime viga. Meil oli paar indikaatortiimi (nimeliselt vist naiskond "Manny, Sid & Diego" ja meeskond "Yeti"), kellest me ikka ja jälle mööda spurtisime ning etapi lõpus läksid nad meist ikka varem rattasse. Raba läbimisi võiks vast kõige värvikamalt kirjeldada Rain, kes meist kõige raskem on ja pidevalt põlvini sisse vajunud oli.

Ratas (11,30 km) 04:30:40 - 05:54:19 (1:23:39)

Sõime-jõime ning lihtsalt puhkasime natukene aega rabajärve ääres jalgu. Edasi tegime häid teevalikuid, kiiremat tempot ning püüdsime eesliiklejaid. Meeldiva üllatuse valmistas enne Väätsat Valli talu rahvas, kes oli pingi teeäärde pannud, ning umbes 6-7-liikmeline seltskond istus seal ja elas võistlejatele kaasa. Hommikul kell viis - tegi kohe südame soojaks.

Rulluisk (7,60 km) 05:54:19 - 06:57:11 (1:02:52)

Kaitsmed peale ja rullid alla ning saime tasapisi liikuma hakata. Kuulsime veel, et ca 17 tiimi juba lõpetanud rulli ja ca 17 on üldse veel minemata. Seega meie positsioon väga hea. Rullis liikusime väga aegalaselt Aivar ees, Rain, kes esimest korda rullsuuskadel, keskel ja mina Raini järel hoiatasin teda, kui ta tahtis tagantmöödujatel keppidega silmi peast välja torgata. Kuna rada oli tundmatu ja minu tavapärane pidur võistles teises võistkonnas, siis ma väga ei utsitanudki meid kiiremini liikuma. Ohtlikud laskumised võtsid Aivar ja Rain väga ilusti välja, mina tegin mäe tipust keskpaigani rajapervel uiskudega kõndi.

Jalgsi (1,83 km) 06:57:11 - 07:22:35 (0:25:24)

Rajad olid ees ja lisaks tegi Aivar väga head suundorienteerumist. Punkti 22 legend oli ikka parim "keskmine kraavide rist" ja kaardi pealt vaatab sulle vastu valge leht. Mille suhtes keskmine? Aga see tegi meele rõõmsaks. Ühe kaavi ületamisel lubati meile, et teisel pool antakse kuningatütar ja pool kuningriiki.

Rulluisk (7,60 km) 07:22:35 - 08:11:00 (0:48:25)

Tagasi liikusime juba edulisemalt Rain oli Aivaril kummiga järel ning tempo seetõttu kõrgem. Saime isegi kahest tiimist mööda.

Ratas (2,25 km) 08:11:00 - 09:00:01 (0:49:01)

Rullide jalast võtmine, pakkimine, söömine ja joogivarude täiendamine võttis üle mõistuse kaua aega. Seeteõttu ka selline kehva aeg lühikese distantsi läbimisel.

Jalgsi (1,41 km) 09:00:01 - 09:16:50 (0:16:49)

Lisaülesandeks puude ülelugemine. Pakkusime kas 74 või 76, ei mäleta enam, ja saime 2 trahviringi. Üks meiega samaaegselt seal olnud tiim sai 64 trahviringi - ei tea, mida nad seal lugesid või pakkusid. Järgnev ortofoto põhjal punktide võtmine oli köki-möki ning siin me isegi jooksime.

Ratas (6,35 km) 09:16:50 - 09:52:41 (0:35:51)

Kell 11:00 pidi kukkuma kanuusse laskmise kontrollaeg, kuid olime kindlad, et jõuame ennem seda pärale. Palal oli teele pandud hoiatussilt "Ettevaatust toimub rattavõistlus!". Isekeskis mõtlesime, et kes, kurat, nii vara hommikul rattavõitlusi korraldab, kuid sellegipoolest olime ettevaatlikud, sest mine sa tea, millal ja kust suunast hullunud ratturite grupp mööda vihiseb.

Kanuu (8,45 km) 09:52:41 - 11:57:26 (2:04:45)

Kanuu vettelaskmisel kuulsime, kuidas võistluskeskuses öeldi: "A-raja esikolmikut oodatakse 15 minuti pärast autasutamisele!" Ei viitsind nii kaua oodata ja hakkasime allavooolu minema. Esimene punkt oli paisjärvel, kust tuli sooritada lisaülesandena tornist vettehüpe. Aivar oli pisut tõre kohtunikega, kuid läks ja tegi perfektse hüppe - isegi kohtunikud kiitsid, aga ta ei kuulnud seda, sest oli siis vee all. Paisjärve saarele punkti võtma minnes ehmatas esialgu ära, et mis toimub. Saar oli Si-jaamadega üle pikitud - ergasid nii kui pilvikud metsa all. Siis tuli meelde, et B-rada on ju siit üle käinud. Edasine kanuu meenutas ühte rallimängu, kus tuli punktide saamiseks jalakäijaid alla ajada.

Jalgsi (10,08 km) 11:57:26 - 16:08:07 (4:10:41)

Kanuu lõpus oli me optimistlikud. Jõudsime kaks tundi enne kontrollaega, seega on lõpuni viis tundi aega ja arvestadas, et rajad on sisse aetud, peaks probleemideta finišisse jõudma. Tegelikkus kujunes oma soodu. 50 meetrit kanuualast edasi toimus Rainil plaasterdamine ja kõikvõimalike hõõrdumist soodustavate objektide eemaldamine hõõrdumispiirkondadest. Me ei teinud sellel etapil mitte ühtegi jooksusammu ning Raini liikumine meenutas Plekkmeest "Võlur Oz"-ist. Mida raja lõpupoole, seda mehisemaks tal samm muutus ja lõpuks meenutas ta karu, kes tahab kaasvõistlejaid lõunasöögiks nahka panna, sest need nagu metskitsede karjad silkasid meist mööda. Huvitav, et üha uuesti ja uuesti need samad näod meist möödusid.

Veealad (0,35 km) 16:08:07 - 16:33:47 (0:25:40)

Vähem kui tund lõpuni. Polnud meil seal aega kummirõngastega pool päeva hulpida. Läksime teispoole järve ja tegime oma rõngaujumised ära. Siis kiire instruktaaž kaldal, mida süstaga tegema peab. Aivar - kes sel aastal süstaga 100 km sõitnud - läks süsta, põll ka peale, kuna tahtis ikka pöörde ära teha. Järve peal kuulasime veel teise instruktori näpunäiteid ning siis ma ootasin seal süsta kõrval vees, kuni Aivar ennas uuesti õiget pidi keerab või siis kätega märku annab, et keeramisel abi vaja. Kumbagi ei juhtunud. Lihtsalt üks hetk pistis Aivar pea veest välja ja ütles, et ei tulnd välja. Mis seal ikka - ülesanne ju sooritatud, tagasi süsta ja kaldale.

Jalgsi (1,37 km) 16:33:47 - 16:47:11 (0:13:24)

Kontrollaja kukkumiseni oli ca 25 minutit ning arvestades meie senist liikumiskiirust, tundus õigeks ajaks finišisse jõudmine kriitiliseks minevat. Niisiis rääkisime Rainile augu pähe, võtsime vedamiskõie välja ning panime ta Aivarile sleppi. Ja jooksimegi terve tee - au ja kuulsus Rainile sellise teo eest.

Finišis

Ootas meid soe söök, soe saun ja soe vesi, käputäis teisi võistlejaid ning rõõmsameelsed korraldajad, kes viimaseid finišeerijaid ovatsioonidega vastu võtsid.

Tagasisõit Tartusse

Tulin saunast välja. Aivar oli auto kenasti sauna juurde parkinud ning istus rooli taga ootevalmis. Sättisime Rainiga veel varustusekotte peale ja rattaid paika ning istusime autosse. Sai Aivariga veel paar sõna juttu aetud, kui järsku kostis vaikne nohin Aivari suust. Mis seal siis ikka. Rääkisime Rainiga veel rajamuljeid ning lasime Avivaril natuke aega nohiseda, nii 10 minutit, siis ajasime ta üles, sest tahtime ikka Tartu ka jõuda. Aivar ajas armatuurlaual tuled sirama, eakohase muusika vaikselt mängima ning alustas sõitu. Rain hakkas suht kohe muusikataktis pead nõksutama ning eks ma isegi, vahetasin Aivariga paar formaalset väljendit, ning lasin päikesesirmid ette. Mingi kilomeeter enne Paidet keeras Aivar teepervele ja ütles, et tema ei suuda kiirust hoida. Mina pistsin kohe pröökama, et mis kohta sa meid toonud oled - baari ei ole, poodi ei ole, tsivilisatsiooni ei ole. Aivar ütles ainult ok ja minuti pärast olime Paide kõige popima kaubanduskeskuse parklas. Läksime šoppama. Ostsime kokku viimast moekaupa ja bränditooteid. Täiesti fenomenaalne, millist rahuldust ja meeleerksust võib pakkuda ostmine. Igatahes jätkus meil elevust kuni Puurmanni uue sillani. Seal testisime silla maha- ja pealesõite, arvutasime silla kandevõimet ning hindasime arhidektuurilist väärtust nii 21. sajandi urbanistliku edukultuse kui ka üldise eesti oma innovatiivse ja kiirelt areneva ehituskunsti seisukohast. Kärevere Teemaja esises parklas pälvis meie tähelepanu imelik kahemeetrine varras, millele me ei suutnud otstarvet välja mõelda - piksevarda jaoks asus ta liiga madalal. Väikesed rullnoklikud teemärgistusete kulutamised Vorbusel ja Tartu me jõudsimegi.

Kokkuvõte

Rada oli väga hästi liigendatud. Etapid olid paraja pikkusega ning ei tekkinud etapi liikumisviisi suhtes tüdimust. Viimasel jalgisetapil andis vaheldust just seesama mitmekordne jõeületus.

Tiimi seisukohast tuli teadmine, et me kestame ning suudame raskustele vaatamata vajalikel hetkedel pingutada.

KEEN 36h matkasport 5.- 7. juuni 2009 Kihelkonnal

2009-06-16T20:50:00.038+03:00

Võistkonna moodustasid Kaido Hallik, Martti Mikk, Aigar Sirel.
Olime rajal 35:08:20.
Kogusime põhiraja eest maksimaalsed 345 punkti ja lõpus olnud rogainilt 31 punkti.
376 punkti oli piisav, et saavutada 1. koht nii meeste kui ka üldarvestuses.

Tulemused.
Läbitud punktid.

Rajast

Idee poolest oli rajaplaneering suhteliselt normaalne. Oli leitud huvitavaid kohti - rulluisk lennuvaljal - ideaalne, kanuu Suur- ja Mullutu lahel - nii kui mustikas seal samuses, päikseline Vilsandi külma mereveega, Viidumäe ronimised - ning püütud neid tervikuks punuda. Punumisega satuti vist pisut liiga hoogu, sest lõpptulemuses olid lihtsalt kõik etapid natuke liiga pikad või pigem iga etapi pikkus oleks võinud maastiku läbitavuse omapäraga paremini korrelatsioonis olla.

Positiivne oli see, et nii esimese kui ka tagumise otsa tiimid said maksimaalselt kasutada 36-tunnist kontrollaega. Ise oleks tahtnud lõpurogainil pisut rohkem aega veeta, kuid eks tulnuks siis põhirada kiiremini läbida.

Kaardid teekonnaga Martti GPS-i vahendusel

Rulluisutamine: ideaalne etapp ideaalselt siledal asfaldil ideaalselt siledal maastikul. Seni parim kogetud rullietapp seiklusspordis, sest oma kesise rullioskusega ei suuda ma veel rõõmu tunda laskumistest, järskudest kurvidest, lapitekist ega kruusalõikudest.

Rulluisutamise lõpp - 1. jooksu algus: Päeva nael oli, kui Kaguraveliinil punkti (KP 120) võttes Kaido hõikas: "Järgmine punkt on teispool kraavi. Ujume üle." (KP 121 Lõunabastionil).

1. jooksu lõpp - kanuu: Seekord said seklussportlased siis, sõna otseses mõttes, ravimudas supelda.

1. ratta algus: Kruusa- ja metsateede kohati olematu sõidetavus pani rattakäsitsemisoskused tõsiselt proovile.

1. ratta lõpp: Siin on ka 2. rattaetapi lõpp, aga kuna Martti GPS suri ära, siis selle kohta track puudub. (KP 59-33-44-43-32-100.)

2. jooks: Linnuvaatlustornis salvestasime punktid mällu ja olime valmis tegema ikka tõelist mäluorienteerumist. Kuid enne Vilsandile minekut anti meile ikkagi kaart, millest ka saare võpsikuis liikudes kasu oli.

2. ratta algus: Tegemist oli etapiga, kus ma vaatasin kadedusega Martti ratturipükse ning Kaido ratta pehmet sadulat. Lõpuks tiksus rattas mingi 185 km ette.

Rogain: Meie valik 24-25-65-45-56-59-38-49. Kaarte näeb Andres Pae albumist.

Kokkuvõte

Täielik rahulolu - olla lihtsalt parim.

Kaido kommentaarid

Minu jaoks oli 36h võistlus hooaja kõige tähtsam võistlus. Ja see, et seda oluliseks pidasime, tõigi kokkuvõttes võidu:

läksime juba reede päeval 15-se praamiga üle ja sõime-magasime korralikult enne võistlust (tänud Aigarile öömaja ja toitlustamise eest)
rajal, kui konkurendid eest ära olid, ei võtnud me tempot alla, vaid üritasime kogu võistluse käigus oma parima anda
rogaini lõpus, kui me olime kindlad, et VAUDE Adventure on meist 6 punkti rohkem võtnud, meenutasime Läti võistlust, et kõikidega võib kõike juhtuda, ning igal võimalusel jooksime tagasiteel võistluskeskusesse. Ja nii oligi - juhtus kaasvõistlejatel, et üks 6-ne punkt jäi leidmata, ning nii tõi meie viimase hetkeni oma parima andmine, isegi siis, kui tundus, et midagi pole enam mängus, edu

Emotsionaalselt poolelt vaadatuna meeldis:

äge rulluisutamine täiel kiirusel
punkt 23, kus meiega koos olnud võistkonnad läksid paremale orbiidile, aga meie saime punkti otse kätte
kanuus punktide 27 ja 30 võtmisel ravimudas suplemine ning kuni 3-meetriste kõrkjate vahelt tee murdmine, kogu oma keharaskusega kõrkjate peale viskumine, ainult nii sai neist läbi (kuigi võitev oleks olnud ringi jooksmine, vältides mudasuplust, aga see muda ja kõrkjavõitlus andis vähemalt mulle lahedaid emotsioone)
et ratta esimeses pooles suutsime enamuse ajast kenasti tuules sõita ja kiirust kõrgel hoida ning ka teises pooles saime enam-vähem tuules sõidetud
mitmeid punkte tuli leida legendi alusel - kaardil objekti polnud ja kohapeal tuli olla loominguline, et aimata, kus legendis kirjeldatud objekt asub
et sain tutvuda Vilsandiga - ma polnud seal varem käinud
ujumine - see oli värskendav ja tore oli tunda võistkonnakaaslaste hoolitsust peale ujumist
rattaetapp 62-74 - see pakkus erinevaid valikuid ja otse minnes oli väga lahe pikalt mööda kena metsateed sõita
finišispurt, kui nägime, et VAUDE Adventure selja tagant tuleb

Xt-seiklus Pannjärvel 30.05.2009

2009-05-30T20:52:00.008+03:00

Laupäeval toimus siis XT-Seikluse esimene etapp Pannjärvel. Mina olin ühes tiimis koos Kaidoga ja Aigar oli koos Aivariga. Kuna auto komplekteerimisega läks hommikul plaanitust kauem, siis jõudsime kohale umbes pool tundi enne starti.

Starti jõudsin suhteliselt täpselt. Kui mina oma rattaga rattalasse jõudsin teatas Randy, et stardini on 2 minutit. Sain Kaidolt numbri ja jõudsin ka selle kenasti enne starti särgi külge kleepida ja nõeluda. Esimese punkti poole joostes sain ka koti kenasti selga ja tuhisesin snowtube'i rajast alla esimesena, Tiit kohe sabas.

Jooksu kaart meie rajaga(25km):

Esimesed neli punkti olidki Tiit ja Maku meist kord paremal, siis jälle vasakul, vahepeal ees ja vahepeal taga. Siis aga läksid meie teed lahku, sest meie otsustasime võtma minna ka punkti 51, millest nemad loobusid. 51 punktist tagasi tulles oli ka esimens koht, kus peaaegu ujuda sai. Peaegu tähendas seda, et minul küündis vesi rinnuni ja ujumisliigutusi tegama ei pidanud. 32 punkti minnes põrutasime ühest teekäänakust natuke valesti, aga õnneks saime sellest suht ruttu aru. 53 punkt oli siis see, millesse minnes sai kohe päriselt ujuda. Päris hea värskendav oli see kanaliületus. Mingi hetk mainisin ka Kaidole, et võiks nii tagasi rihtida, et rohkem ratast jõuaks sõita. Kaido sellele vastu polnud ja arvas, et vaatame 34 punktis, mis edasi teeme. 34 punktis polnud ei minul, ega ka Kaidol see enam meeles ja nii me 47 punkti poole edasi põrutasimegi. 55 punktis kella vaadates tundus, et peaksime suhteliselt nibin-nabin õigeks ajaks tagasi jõudma. 25 punkti juures läks Kaido mäe otsa punkti võtma ja mina jooksin mäealust rada pidi, et vähem tõusu võtta. Kaido aga punkti ei märganud ja jooksis sellest mööda. Kui mina mäe alt teda hõikasin polnud Kaidost kippu ega kõppu. Ronisin siis ruttu mäe otsa ja hõikasin uuesti aga ikka vaikus? Lõpuks kuulsin kuskilt kaugustest, ka Kaido häält. Tundus, et ta tuli vist juba järgmise järve äärest tagasi :-) Kella vaadates selgus, et meil on vahetusalasse jõudmiseks aega ~16 minutit. Tähendab tuli tempot tõsta. Kaido käis võttis veel vahepeal tee äärde jäänud 43 punkti ka ära. Mina jooksin samal ajal vahetusala poole edasi. Vahetusalasse jõudsime peaaegu 2 minutit lubatus hiljem ja kasseerisime 2 trahvipunkti.

Rattaetapi kaarti vaadates tegin Kaidole ettepaneku, et võiks võtta selliseid punkte, kuhu rattaga ikka sõita saab.
Foto: Alar Tasa

Kaido oli nõus ja nii me minema põrutasime. Väga lahe oli rattaetapi paadisilla punkt. Kuna oli teada, et vesi on mõnusalt soe, siis väga ei põdenud sellepärast, kui sisse peaks kukkuma ja nii ma pool jooksusammuga seda punkti võtma läksingi. Paar korda hakkas tasakaal natuke ära kaduma, aga siis aitasid silla risttalad ja siin punktis ma enam ujuda ei sanudki.

Rattaetapi kaart meie rajaga(36km):

Üldse mitte nii lahe polnud aga 50-s punkt, kus ma oma tühjeneva joogipõiega maadeldes lohakalt kaarti vaatasin. Esimese hooga jäime seisma õige koha peal, aga kuna kohe tee kõrval punkti ei paistnud otsustasin edasi sõita. Uuesti sadulasse hüpates oskasin aga sadulast tagumikuga üle hüpata ja maandusin sadula peale meesterahva jaoks väga valusa kohaga... Järgmised viis minutit oli ikka väga, väga paha olla ja mul oli suht savi, kus see punkt on. Lõpuks saime ka punkti kätte ja sõitsime edasi. 47 punktist välja sõites tundus jälle, et ajaga läheb kitsaks. Lisaks muutus ka siht rattaga sõidetamatuks. Otsustasime, et pöörame ümber ja sõidame ringi. Paraku jäi ka teisest sihi otsast peagi järele vaid vaevu aimatav hõredam koht metsas. Ja nii pidime ikkagi rattad läbi metsa teele tassima. Need seiklused tähendasid aga seda, et rattaetapil jäime hiljaks peaaegu 9 minutit ja kasseerisime veel 9 trahvipunkti.

Rada ja maastik olid väga mõnusad ja ka seikluse formaat meeldis mulle väga.
Kui meie trahvid kokku löödi ja tulemusest maha arvati saime lõpuks 6. koha. Tiidul ja Makul jäi esikohast puudu 42 sekundit ja Alar Viitmal ja Rein Eiger ainult 7 sekundit. Tulemused siin.

Peale võistlust ootas kuum saun koos basseiniga. Mitte ei tahtnud sealt ära tulla ja nii jäigi mul autasutamine nägemata. Kaido see eest oli täitsa olema ja esindas meid.

Mona-X 2009 - eestlaste triumf

2009-05-12T01:30:00.029+03:00

Selle aasta Mona-X, mis toimus 9.-10. mai Riia lähedal Daugmales, kujunes eestlaste triumfiks. Kokku osales 40 võistkonda, neist 5 Eestist ja eestlased saavutasid viisikvõidu!
See ajalooline esiviisik oli järgmine:
1. ISC Adventure Team (Sixten Sild, Maret Vaher, Randy Korb, Urmo Alling) - 14:31:51
2. Peraküla Krupp (Andres Minn, Margus Marrandi, Urmo Liblik, Pilvi-Heli Vettik) - 16:57:15 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
3. Salomon Team Estonia (Viivi-Anne Soots, Karli Lambot, Heiti Hallikma, Tiit Pekk) - 17:00:07 (sisaldab trahvi 1 tund joonorienteerumises ühe punkti vahelejätmise eest)
4. Medisoft Adventure Team (Kaido Hallik, Aigar Sirel, Martti Mikk, Eleri Hirv) - 17:08:19
5. Twister Adventure Team (Erki Erm, Marge Erm, Tiit Tähnas, Sven Liivand) - 17:46:40
Järgnevalt mõned minupoolsed muljed.

Enne võistlust

Kuna stardiaeg oli laupäeval kell 11, siis otsustasime minna laupäeva hommikul Eestist. Martti võõrustas meid lahkesti Rannus. Reede õhtul pakkisime. Laupäeval äratus kella 5:45-6:00 ajal. Kiire söömine ja 6:25 väljasõit ning 9:30 jõudsime võistluskeskusesse Daugmales.
Kohale jõudes hakkas vihma sadama, aga enne starti jäi sadu järele ning kogu võistluse ajal oli kena kuiv ja soe ilm.
Eestlastele tehti kell 10 eraldi instruktaaz vene keeles. Sixten oli enne seda jõudnud olulise info meile küll juba ära tõlkida :) Instruktaazil valitses igal juhul mõnus muhe atmosfäär.

Proloog

Võistlus algas proloogiga. Igale võistkonnale anti 3 minutit enne starti 2 identset aerofotot, kus oli peal 4 kontrollpunkti. Iga võistkond sai ühest kontrollpunktist (millisest, see polnud ette teada) esimese etapi tegevusjuhised. Võistkond võis hargneda. Rebisime mõlemad kaardid pooleks ja igaüks käis ühes punktis. Mina olin see õnnelik, kes punktist "nänni" sai. Selleks oli rattaga legendi järgi orienteerumise juhised.

Esimene etapp - ratas legendiga

See etapp õnnestus hästi. Mina ütlesin teepikkuseid, Martti vaatas odomeetrit ja pikematel lõikudel aitas köiega Elerit tuules hoida. Kusjuures asja muutis põnevaks see, et erinevatel võistkondadel olid erinevad legendid, teed olid täis eri suundades sõitvaid võistkondi. Alguses oli suht kõhe sõita 180 kraadi teises suunas, kui enne meid sõitnud võistkonnad...

Enne esimese etapi lõppu toimus eriülesanne - taas oli kaartideks 2 identset aerofotot, millel peal 7 kontrollpunkti ja jälle võis võistkond hargneda. Taas rebisime kaardid pooleks ja igaüks käis tõi oma punktid ära.
Siis taas ratta selga ja peagi olime legendiorienteerumise lõpus, kus anti rattakaart.
Meie teekonnaga rattakaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata rattakaart:

Rattas luges kaarti Martti ja ta sai sellega väga hästi hakkama, sisuliselt ilma vigadeta saime hakkama. Kaardilugemise kõrvalt suutis Martti pikematel parema teekattega lõikudel ka Elerit vedada.
Esimeses rattapunktis saadeti meid jalgsiorienteerumise rajale. Enne meid olid seal 3 võistkonna rattad (ISC, Salomon ja Elita), seega olime 4. kohal.

Esimene jooks

Meie teekonnaga kaart (teekond Martti GPS järgi):

Ilma meie teekonnata kaart:

Jooksus lugesin mina kaarti ja õnnestus ilma suuremate vigadeta see etapp läbida. Kaardi kohta oli korraldaja andnud hoiatuse, et osa teid, mis on kaardil, pole looduses ja vastupidi. Aga erilisi probleeme kaardiga ei tekkinud. Raja keskel oli veel ka hajutus. Pidevalt kohtusime teiste Eesti võistkondadega (välja arvatud ISC, kes oli pisut ette rebinud). Suurt kiirust näitas üles Salomon, aga pidevalt lähenesid nad meile jälle selja tagant, et taaskord mööduda.
Mingi hetk võtsin ka Eleri köide Aigari soovitusel. Tundus, et ega ma eriti ei vea, aga positiivne oli, et köies olles oli võistkond koos, ilmselt teatud hetkedel, kui muidu oleks võinud vahe sisse tulla, aitas köis väikese impulsi anda ja püsisime kenasti koos.

Jalgsietapilt toredad elamused:
* punkt nr 2 koprasoo - oihh jalad said märjaks, st kohati üle põlve vesi
* puu otsa ronimine punkt nr 10
* kraavide ületamine punktid 10 ja 11 vahel: meie jõudsime sinna ISC järel 2. kohal olles, kraav oli lai ja püüdsime leida ületuskohta, seejärel laekus Twister ja õige pea ka Peraküla Krupp ning Salomon. Asja lahendas Salomon - Heiti ees ja teised järel ujuti üle ning nakkava eeskuju ajel ka teised. Minn veel muigas: "seiklussportlased...kardavad vett...". Eleri, kes oli vahepeal väsimust kurtnud, ütles, et see ujumine mõjus värskendavalt ja peale seda oli kohe parem tunne.
* punkti nr 15 juurde sumpamine üle koprasoo, kus kohati vesi rinnuni
Tagasi jõudes selgus, et Elita on veel metsas, see tähendab, et eestlastel viisikjuhtimine.

Ratta teine osa

Meelde jäi:
* ratta tassimine läbi metsa punkti nr 17
* rattaga sõitmine ja selle vedamine mööda kohustuslikku joont, milleks oli elektriliin, see oli füüsiliselt päris raske, kohati oli palju juurikaid ja kohati olime põlvini soos
* kohati liivased teed, kus raske sõita, mina oma peenikese kummiga pidin aeg-ajalt ratas käe kõrval jooksma

Teine jooks

Ratta vahepeal oli punktis 21/27 kõigepealt köielkõndimise ülesanne - üks naine ja üks mees pidid sooritama, meestest käis meile Martti kõndimas.
Seejärel jooks sprindikaardiga.
Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Ka see jooks õnnestus ilma suuremate vigadeta läbida. Punkt 23 oli põnev - see asus maa all, ühest august see siiski paistis ja saime komposteeritud. Jooksu lõpus punkt 27 oli pähkel: punkt oli pandud nööriga kahe puu vahele mitme meetri kõrgusele. Mina astusin siis Martti õlgadele, ühe käega hoidsin Aigarist kinni, teisega tõmbasin tähise allapoole, võtsin sellest hammastega kinni ja hoidsin nii allpool ja seejärel sain komposteerida. Tore oli :)
Köielkõndimise juures enne jooksu olid taas 4 Eesti võistkonda koos (ISC oli sealt lahkunud siis, kui Salomon ja Peraküla sinna jõudsid). Kui meie peale jooksu lahkusime, siis polnud ükski Läti võistkond sinna veel jõudnud...

Ratta kolmas osa

Edasi taas rattale. Alustuseks saime asfalti, kiirus kogu aeg seal 30 ja 35 vahel - mõnus.
Eelviimasesse punkti minnes läks pimedaks ja võtsime lambid välja. Siis sõitis meist Peraküla mööda, kes oli vahepeal väikese vea teinud.
Vahepeal käis ka üks koer meil kiirust üles tõmbamas.
Ja olimegi peagi tagasi võistluskeskuses. Seal sõime-jõime, panime jooki kotti juurde, panime soojemaid riideid selga. Edasi rattakaardi abil joostes kanuusse, punkti nr 31.

Kanuuetapp

Kaart meie teekonnaga (Martti GPS):

Kaart ilma meie teekonnata:

Mina Aigariga tõmbasime ees, Eleri juhendas meid õigele kursile, Martti taga juhtis. Punktid saime veatult kätte, 2 korda vedasime kanuu üle, esimesel korral saime seda mööda rada teha, teine kord tirisime puude vahelt. Vahepeal keegi mootorpaadiga uuris, et mis me teeme, vastasime, et võistlused, tundus, et selle vastusega jäädi rahule... Kanuusõit oli mõnus.

Kolmas jooks

Kaart (GPS teekond puudub, kuna Marttil sai GPS patarei tühjaks):

Et kaarti jõuda, tuli kombineerida seda rattakaardiga, see õnnestus kenasti. Esimesse punkti paar kilomeetrit teejooksu ja siis võsa vahele. Punkti piirkonda jõudes kuulsime teiste eestlaste hõiklemist. Kas kammivad metsa? Kohale jõudes selgus aga, et punkt oli kõrgel jämeda puu otsas umbes 6-8 meetri kõrgusel, puul enne punkti ühtegi oksa polnud. Esimene mõte oli, et viskame köie üle oksa, kus punkt on ja siis ronib keegi köie abil üles. Siis aga tuli Marttil hiilgav idee: paneme SI toika külge ja komposteerime nii (SI jaam oli allapoole suunatud). Toigas osutus liiga lühikeseks, isegi kui ma Martti õlgadele astusin. Seejärel toimus väike täiendus: mägiaivari teibiga tokile teine tokk pikenduseks ja SI tolle otsa samuti mägiaivari teibiga kinni. Seejärel õnnestus mul mõningase pusimise järel komposteerida.

Edasi tulid veatult punktid 40-41-42. Järgnes joonorienteerumine mööda mäeahelikku. Selle lõigu teises osas oli rajameister väikese konksu pannud: joon ei läinud mitte mööda kõige kõrgemat tippu pidi, vaid läks mõnesajaks meetriks vasakule väiksema aheliku peale ja loomulikult oli üks kahest peidetud punktist selle kõrvalaheliku peal. Meil õnnestus veatult joon läbida ja mõlemad punktid leida.

Kaks punkti oligi veel jäänud, kuidagi liiga hästi oli läinud, vigu polnudki sisuliselt tulnud ja ega see nii ju jääda ei saanud...
Punkti 43 läksime punktist läände jäävat sihti pidi. Kaugelt nägime, kuidas üks võistkond tuli 43-st ja läks 44 poole. Jõudsime sihi kõrval läänes oleva kraavini ja hakkasime sealt punkti poole minema. Peagi kohtusime Salomoniga, kes ütles, et Peraküla oli neile siin punktis koti pähe tõmmanud. Ei osanud me siis aimata, et järgmised 50 minutit veedame siin metsaaluses punkti otsides...
Kaardil olev heledam laik, mille loodeosas "kusagil koht metsas" punkt oli märgitud, oli tegelikult täiskasvanud kuuskedega kaetud kuusik, kohati väga tihe, kohati lagedalaigud sees. Kaardile märgitud kohas punkti polnud, mina tulin 4 korda erinevatest kohtadest suuna ja sammuga peale ja ei selles ega ka selle ümber kümnete meetrite raadiuses punkti polnud. Ka Martti proovis ja ikka jõudis samasse piirkonda, kuhu minagi. Kaardil olev kõrgusjoon klappis meie poolt fikseeritud kohaga, isegi selle kuusemetsa serv oli fikseeritav võrreldes kõrvalasuva metsaga. Suht alguses korra võtsime ahelikku, et seda kuusikut kammida, aga millegipärast kahjuks loobusime sellest suht kiiresti...
Olid versioonid, et punkt on kusagile kuuse alla peidetud, et kuuse otsa peidetud...
Siis proovisime suvaliselt summides punkti leida, siis üritasin spiraali teha, aga kahjuks jälle liiga vara lõpetasin...
Lõpuks läksin selle kuusiku lõppu itta ja hakkasin sealt kuusiku põhjaotsast kuni kraavini ja tagasi põhja seda läbi käima. Selline mõtestatud tegevus andiski kohe ka tulemuse, juba kolmanda käimisega oli punkt käes... See punkt polnud minu hinnangul mitte kaardil oleva heledama laigu loode, vaid kaguosas. Küll on kahju, et Martti GPS patarei tühjaks sai, selle punkti otsingut oleks väga huvitav vaadata olnud.
Punkti otsimisega oli päris külm hakanud, aga järgmisse punkti jooksmisega saime sooja kähku tagasi. Edasi uuesti jooksu- ning rattakaardi klapitamine ja peagi olimegi finishis, kus meid tervitasid Salomon ja Peraküla.

Peale võistlust

Käisime pesemas, dushis oli mõnusalt soe vesi. Peale pesemist läksime teiste eestlastega muljetama. Heitti kiitis Marttit selle toki otsa SI kaardi panemise idee eest. Minn küsis, et mitu punkti viimaselt joonorienteerumiselt leidsime. Kui ütlesime, et 2, siis vot seda Minni nägu oleks tahtnud pildistada :) Peraküla ja Salomon nimelt olid seal koos olnud ja ühe punkti, selle madalama aheliku peal oleva, vahele jätnud. Aga peale väikest mõtlemist selgus, et me olime 43 piisavalt kaua otsinud, et vahe üle tunni läks, aga selle viimase joonorienteerumise iga punkti mitteläbimise eest oli ette nähtud 1 tund trahvi...
Oleks me seal 50 minuti asemel näiteks 35 minutit punkti otsinud, oleksime nende lohaka kaardilugemise ära karistanud ja teiseks tulnud, aga selle asemel olime ise lohakad ja ei suutnud meile ootamatut 43 nihkes olekut piisavalt efektiivselt lahendada ja oleks on üldse paha onu :)
Ja hommikul autasustamisel olid poodiumil ainult eestlased, sest parim Läti tiim Ebike oli ära koju sõitnud :)

Tulemused Etapiajad Esimene jooks Teine jooks Kanuu

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtteks tahaksin tänada võistkonnakaaslasi ja teisi eestlasi hea seltskonna eest. Ja eriti tahaksin kiita Elerit, kes kenasti lõpuni vastu pidas. Teised Eesti tiimid igal juhul olid üllatunud Eleri sitkest esitusest :)

Xdream 2009 I etapp, Ardu 26.aprill: Medisoft&seikusporr

2009-04-29T21:16:00.008+03:00

Tänavu aasta osaleme siis ühendvõitkonnaga. Aivar Jõgiaas esindab seiklusporri ja Rain Ojavee ning Aigar Sirel openeerivad Medisoftina. Rain, kes on hetkel meie Tartu kontori pesamuna, osales eelmisel aastal B-raja öisel pikal etapil Medisoft B võistkonnas. Seega kogemustega mees! Arvestades veel seda, et nii Medisofti kui ka seiklusporri tiimid on eriliselt altid igasuguseid spordivigastusi hankima, millest mõned liikmed ei ole veel siiani toibunud, on värsket verd alati juurde vaja.

Täpsemalt rajast

Startisime 87. positsioonilt. Mina seisin silmitsi oma tavapärase orienteerumisalase suurima probleemiga - leida kaardilt esimene punkt. Kuna olime massis ja mass läks liikvele, siis polegi muud vaja teha olnud, kui massi sulanduda. See tuli mul päris hästi välja, sest kompass ühe käe pöidla otsas ja kaart teises käes tundsin ma end ratta seljas kui beibe riidepoes, kel käed on kõik mittevajalikke vidinaid täis, kuid neid käest ära panna ei tule mõttessegi, mistõttu ei ole võimalik põhitegevusega tegeleda. Vahetusalasse jõudes panin siiski ilusti kaardi ratta kaardialusele ja kompassi tasku, et need siis kohe jälle jooksu etapiks uuesti kätte võtta.

Jooksulibikaks valis Rain 2C-3C, Aivarile andsime tehnilise 2B-3B ja Aigarile jäi 2A-3A. Libikas tehtud, viskasime kõik mittevajalikud riided seljast, kinnitasime 5 punktiks 7-st 33-36-35-37-38, ja realiseerisime selle. Vahetusalas me Rainiga kohmitsesime natuke, samal ajal kui Aivar igatseva pilguga vaatas, kuidas esimene naiste tiim ratastega metsavahele kadus. Mõtlesime, et oleme kavalad ning lõikasime otse, piki sihti, 39 punkti. Siin oli ka meie esimesed kraaviületused ratastega. Kuid punkti jõudes selgus, et me peame, kas sama teed pidi tagasi minema või siis ratastega üle Mudajärve minema. Olime laisad ja valisime Mudajärve. Mõnus oli - saime ratastega tihnikutes ragistada, harjutada rattaheidet ja toigashüpet!

Järgmises punktis oleva rauaeraldusülesande tegi Aivar nii muuseas ära ja mina vaatasin igatsevalt trahvirada, kuid sain siiski kiusatusest võitu. Teel järgmisse 42. punkti tundis Rain muret mu ülemäära koliseva ratta üle, rahustasin teda, et mul kaardihoidja plate nõrgalt pea ja see koliseb. Tegelikult tuli punktis välja, et üks mu pudelihoidjatest oli ära väsinud ning talle määratud kohustuse täitmise asemel ajas oma laulujoru. Järgmised punktid 43-44 tulid kenasti kätte, kuid harrastasime siin Aivariga Raini eest ära sõitmist. Rain, va kangekael, sai meid ikkagi kätte!

Nüüd ootas ees meid lisaülesandena väike taksitusrada, peale mida saime minna tegema 4,09 km jalutuskäiku Otepää-tüüpi maastikul. Aivar luges kaarti, Rain sõi ja jõi ning mina olin vahemeheks, et esimene eest ära ei läheks ja tagumine ära ei kaoks. Lõigul 48-49-50 harrastasime väikest sörki ning tõmbasime siis suurele teele, et sealt etapi lõppu jalutada. Järgmine kord peab vedamisköie kotti pistma.

Karjääri jõudes nägime sihitult ringihulkuvaid kolmeseid ratturitegruppe, mis meid mõttele viis, et äkki ikka saaks lihtsamalt. Arvestades, et meil oli ainult üks odomeeter ja seegi kaardialuse all peidus, püüdisme läheneda teoreetiliselt ja nuputada välja, kus punkt on. Jõudsime välja 4,57 km-ni, kust tuli liikuda 900m edasi, et sooritada parempööre. Aga kuna valisime sealt kogemata vale suuna (pidime keerama itta, aga me liikusime lõuna suunas), siis sattusime valgele alale kaardil. Otsustasime, et sõidame sinna risti ära, ja kontrollime kohapeal reaalset olukorda. Kohapeal selgus, et ühtegi teed paremale ei keera. Blokeerisime oma ratastega tee ja arutasime, kuhu me ikkagi peame minema. Aega võttis, aga asja sai. Panime punkti paika ja läksime võtma. Õige kruusatee ja raisemiku ristil, kontrollisime veel igaks juhuks korra punkti paiknemist, vaatsime kahjurõõmuga hinges, kuidas mõnedki tiimid raiesmikuteele keerasid, ning sõitsime ise otse punkti. Kuna teoorias olime nüüd tugevad, siis teise punkti välja raalimine läks libedamalt. Kui me oma hüpoteetilise rajaga kahtlaselt juba ühe varem võetud punkti lähedale jõudsime, taipas Aivar vaadata KP numbrit ja edasi oli juba vormistamise küsimus. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks ju võinud paremini teha, kuid olen olukorraga rahul, sest säästsime end mõttetust rahmeldamisest ja energiakulutamisest metsateedel rassides ning ringikesi tehes.

Järgmised valikupunktid olid meil 52-53, mis ei olnud tehniliselt rasked, kuid nendeni jõudmise tegi raskeks meeletu vastutuul. Püüdsime küll alguses koos püsida, kuid ikka pudisesime lõpuks laiali. Eks ta olegi selline värske tiimi mure, et ei tunneta veel uue liikme võimete piire.

Võistluskeskuses tegi Aivar trapetsile hüppe ja saime korraldajatelt lisaks teavet, et veehoidlal valiteb kohati ohtlik lainetus. Kanuus paiknemine tuleb samuti kriitiliselt ülevaadata, sest praeguses, Rain-Aigar-Aivar, situatsioonis liikus meie kanuu tagurpidi kiiremini kui edaspidi. Aga, noh, eks Aivar ole tagurpidisõitu harjutanud ka. Valitud trajektoor 58-59-60-63-65-62-64-67-70-68-69-66-61-71 ei olnud kindlasti ideaalne, sest tuul tundus olevat koguaeg vastu, laine tahtis kanuule koguaeg küljepealt sisse sõita ja millegi pärast tuli meile tiime ainult vastu. Kuna mul keskel istudes oli äärmiselt ebakindel tunne, siis ma muudkui juhendasin, mida teised tegema peavad.

Saare peal tegi meeldejääva köietantsu Rain. Kuid järgnev mälujooks saare ühest otsast teise ja tagasi ei olnud talle enam nii meelt mööda. Kuid kuna finiš oli juba käega katsuda, siis võtsime end ikkagi kokku. Kanuu vedasine saare kitsaimast kohast üle ning spurtisime lõpu suunas. Viimase ülesandena lasi Aivar noolt - neljast kolm - ning otsa see võistus saigi.

Ajaga 8:47:47 saime üldarvestuses 41. koha (96 lõpetaja hulgas) ja meeste klassis 31 koha (68 meeste tiimi hulgas). Võitjale kaotasime kõigest 2:36:35. Kaotus võitjale oli ootuspärane, kuid koht üldarvestuse üle igasuguste ootuste.

Tiim tõestas ennast. Mõningad detailid tuleb veel üle vaadata ning järgmisel osavõistlusel olema stardis juba ühtsemana.

Finišiprotokoll.
Etapid ja tehud valikud.

Xdream 2009 I etapp, Ardus

2009-04-27T11:37:00.020+03:00

Seekordsel Xdreamil olin mina seiklusporri nimelises tiimis koos Kristjani ja Mihkliga. Kuna nädalatagusel Võhandu maratonil oskasin kanuust välja roinides taaskord oma hüppeliigest korralikult väänata, siis korra tekkis juba tunne, et selle Xdreamiga on ühelpool. Priit teipis mul nädala sees jala kinesioteibiga ära ja kuna neljapäeval päevakul oli enam vähem ok joosta, siis sai langetatud otsus, et ikkagi minek. Reede hommikul aga oli kurk väga valus, nina tatine ja kerge palavik. Laupäev oli veel hullem. Krõbistasin siis need 2 päeva aspirini, imemistablette, sõin sidrunit ja tarbisin ohtralt kuuma teed koos meega ja kui tatine nina välja arvata, siis oli pühapäeva hommikul enesetunne täitsa ok.

Stardis olin kaarti uurimisega nii hoos, et kell tuli meelde käima panna alles poolel teel esimesse punkti. Kuna esimese jooksus jäeti mulle kõige lühem ring, siis mina tiksusin oma raja suht rahulikult läbi.

Jõudsime tagasi koos Mihkliga ja kui Kristjan ka paari minuti pärast tuli oli meil Mihkliga juba valik tehtud ja asusime kohe järgmisele jooksuetapile.

Kuna peale jooksu vaatasime vaid seda kus on järgmine, mitta aga ülejärgmine punkt, siis õnnestus meil punktide 11-12 vahelist dzunglit ratastaga läbida. Mingi hetk kui Mihkel rattaga kraavi ületama asus oli ta igaljuhul rinnuni mudas. Mina viskasin ratta teisele kaldale ja läksin natuke kõrvalt kuiva jalaga üle kraavi. Kristjan seevastu tahtis ka natuke mudasuplust teha ja ronis ka vööni mudasse.

Esimese lisaülesande metallid õnnestus endalegi üllatuseks suhteliselt ruttu üksteiset eraldada.

16 punkti poole sõitsime mingi aja Heiti tiimi järel ja kuna Mihklil oli sel hetkel pulss 168, siis ei hakanud neist mööda ka minema. Kui meist aga ISC mööda lendas, siis tõusin ka korra sadulast, et kiirendada ja neile järgi võtta, aga kuna teised kaasa ei tulnud, siis jäi nendega väike vahe sisse. Karjääris takistusribal kurits igaljuhul Kristjan, et mina olla tal kogu aeg jalus olnud. Takistusribale järgnenud jooksu esimeses punkis saime taas kokku ISC-ga. Punktides kohtusime nendega kuni 21 punktini, siis keerati minul aga hapniku kraanid suhteliselt kinni ja sealt kuni jooksu lõpuni oli vääga raske.

Ratta legendi esimest punkti üritasime algul kaardile paika saada, aga kuna esimesed pööramised olid karjääris väga lühikeste maade tagant, siis tagin ettepaneku need ringid ära sõita. Kruusale välja jõudes saime ennast ilusti kaarti, aga sellest hoolimata otsustasime taha veel ühe lisaringi. Peale seda lisaringi üritasime veelkorra paika panna 1 legendi punkti, aga kuna tundus, et rada läheb kaardist välja, siis tegime veel ära ka selle "raiesmiku" tiiru. Raisemikule pööramisest kuni punkti jõudmiseni läks meil 17 minutit, ehk siis selle ringiga saime julgelt 12-13 minutit boonust.

Rattaralli esimeses ehk siis 24 punktis kulutasime 2-3 minutit 25 punkti asukoha leidmisele. Alles siis kui jõudsime kaardil järje ajamisega väga kahtlaselt lähedale 15 punktile taipasime vaadata punkti numbrit, mis oli 43 ehk siis pidime taaskord minema punkti 15. Peale rattaralli teist punkti purunes aga Kristjani rattal kumm ja nii õnnetult, et ka mantli serva traat oli ~15 cm mantli küljest lahti. Vahetasime kummi, aga kuna kartsime, et kumm võib väga täis pumbates taas muna üles viasata, siis sai see suhteliselt pehmeks jäetud.

Järgnevast rattaosast valisime punktid 52 ja 55. Viimasel rattaotsal hakkasid lisaks pehmele kummile mõju avaldama ka Kristjani selleaastased 0 rattakilomeetrit ja tempo oli vähemalt minu jaoks suht lahja. 55 punkti juures pääsesime meie Mihkliga suhteliselt nobedalt üle oja, aga Kristjan jäi samal ajal punkti jõudnud B-rajakate taha paariks minutiks toppama.

Kanuupunktid valisime selliselt, et Kristjan ikka palju joosta saaks ja oleks vähem vastutuult ja lainet sõitmist. Tuul oli nii korralik, et kui kanuu 59 punktist 61 minnes selga võtsime, siis kippus see meid koos kanuuga kogu aeg kraavi lükkama.

Finishieelses vibulaskmises andsin kiirtuld ja tulemus oli 3-st 3. Finishis öeldi meie kohaks 9. ja minu SI väitis et olime rajal 7:10:44.

Kuna rajal tegi seda hüppe lisaülesannet meil Kristjan, siis peale sauna ja sööki tahtsin ka seda proovida. Lisaülesande kohtunikud arvasid, et kuna ma nii pikk olen, siis võiks ma ka kaugemalt hüpata ja nihutasid selle hüppe posti päris mitukümmend sentimeetrit tahapoole. Tulemus oli see, et hoolimata sellest, et tõukasin ära nii kõvasti kui jõudsin pulgani ma üldse ei ulatunudki :-)

EDIT: Tulemused
EDIT2: Mihkli nägemus rajast

EDIT3: Toitumisest niipalju, et hommikul(4:30) ärgates sõin ära korraliku kausitäie putru. Umbes 1,5h enne starti pugisin kaasa võetud makaronides kõhu korralikult täis. Tulemus oli see, et rajal nagu nälga/energia puudust polnud ning tarbisin 2 väikest Marsi shokolaadi, 2 Enduro geli ja seda ka pigem sellepärast, et seda energia puudust ei tekiks. Siis kui seal kolmandas jooksus surin üritasin sisse võtta ka ühe, 10 päeva tagasi Silja Spordist ostetud Turbosnacki, aga selles kuramuse pudelis oli vedeliku asemel miski kivistunud suhkrutüki moodi asjandus ja seda väga närida ei viitsinud.

EDIT4: Leivo ja Kaja kirjutavad Ekstreem.ee võistlusest(Kaja sissekandes ka mitmed lingid teistele blogidel).

IV Võhandu maraton 18.04.2009

2009-04-24T02:55:00.005+03:00

Seekord oli distansi pikkuseks 100 km. Ringike Tamulal ja seejärel piki Võhandut Võõpsuni välja. Startis 241 erinevat alust, kuid katkestajaid oli palju.

Üldarvestuse jäime 170 lõpetaja hulgas:
38. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus üldvõitjale +02:55:39,
40. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus üldvõitjale +02:58:37.

Paadiklasside arvestuses:
C2M 5. Aigar Sirel ja Martti Mikk ajaga 11:23:46, kaotus paadiklassis võitjale +00:42:36,
K2M 16. Kaido Hallik ja Aivar Jõgiaas ajaga 11:26:44, kaotus paadiklassis võitjale +02:58:37.

Veeseis oli kõrge, kuid ilmastikuolud olid rasked. Vesi oli külm, Tamulal puhus külm tuul, taevas pilves. Esimeses distansipooles tuli taevast alla nii rahet kui lund või lõrtsi. Pärastpoole piilus ka aeg-ajalt päikest pilvede tagant, kuid vahetult enne Võõpsu (ca 2,5 km enne finišit) oli meeletu vastutuul, mis ajas lainet üles, ja kuna kanuu on kõrge pardaga, siis liikusime me finišisse isegi teost aeglasemalt. Martti võttis GPSiga iga kilomeetrijärel tracki ja pärast kaardile kantuna näitas see meie distansiks küll pisut vähem kui 100 km, kuid tänu kõrgele veeseisule sai nii mõneski kohas jõekäärud sirgemaks võetud.

Kaili võõrustas meid enne ja peale võistlust ning pakkus igakülgset emotsionaalset tuge kaldalt. Tänud talle selle eest!

StardiprotokollFinišiprotokoll

Pikad suusatreeningud

2009-03-23T09:44:00.024+02:00

Eellugu

14. märtsil korraldas Minn ürituse "Arula 100 suuska". Ka minul õnnestus sellel suurepärasel üritusel osaleda. Ühinen teiste osalenute tänuga peakorraldajale selle toreda ürituse eest.
Seda üritust on kommenteerinud Heiti, Maret ja Elo.
Kuna peale seda sõitu jäi mõnus tunne ja jõuvarud päris nulli ei jõudnud, siis otsustasin proovida pisut pikema distantsiga: mööda Tartu Maratoni rada Otepää-Elva-Otepää: 126 km.
Sõidu ajaks pühapäev 22. märts.
Esialgu pidi ka Kristjan ühinema, aga kuna tal oli maal palju tööd, siis loobus seekord.

Hommikul

Kas ärevusest, et kas ikka jaksan ettevõetud eesmärgi täita, et kas rada on ikka sisse aetud või mingil muul põhjusel, aga kella 4 ajal oli uni läinud.
Tõusin, sõin, uurisin, mis kell päike tõuseb, et kas lamp on kah vaja kaasa võtta (6:15 oli päikesetõus, seega lampi vaja polnud).
Otepääle jõudsin natuke peale kella 6 ja startisin kell 6:15.

Otepää-Kuutse 2:20

Algus, esimesed 2 kilomeetrit kuni Valga maantee ületuseni oli kõva rada, samasugune trammitee, nagu eelmine nädal A100S ajal. Laskumistel sai jäärennis mõnusalt kiire hoo sisse.
Kui aga olin Valga maantee ületuskohas, siis tekkis korraks tunne, et kas olen valesse kohta pööranud, peale maantee ületust oli rada sisse ajamata ja oli selline tunne, et see väike rajake viib ilmselt kellegi suvila juurde. Jätkasin siiski sama rada pidi ja varsti tuli õnneks Tartu Maratoni kilomeetripost - olin siiski õigel teel.

Mõned kilomeetrid oli suhteliselt palju veel suusajälgi, aga siis jäi suusajälgi järjest vähemaks.
Kohati olid teiste kinnikülmunud jäljed rohkem takistuseks, pidi pidevalt tegelema tasakaalu hoidmisega.
Lagedate peal oli koorik kõva, siis sai raja kõrval kooriku peal sõita, seal praktiliselt sisse ei vajunud, metsa vahel aga vajus suusk rohkem läbi, siis oli pigem parem raja aluse peal sõita.

Enne esimest ristumist Kekkose rajaga vajus suusk kuidagi eriti läbi ja ka teiste jäljed lõppesid sisuliselt ära. Vaatasin siis infotahvlit ja otsustasin 4 km Kekkose rada kasutada, mis oli lahti aetud. Skeemi järgi oli mööda Kekkose rada ja mööda Tartu Maratoni rada enam-vähem sama maa Harimäeni - 4 km.
Suusk eriti ei libisenud ja korra ka kukkusin (kuna sõitsin vastassuunas, siis üks järsk allamäge kurv polnud sedapidi sõidetud ja ma polnud piisavalt osav, et seda kurvi ära pöörata).

Harimäelt laskumisest oli A100S ajast väga tore mälestus - sealt sai ikka mõnusa-mõnusa kiirusega alla sõidetud. Nüüd oli olukord selline, et peale esimest künkakest lõppesid kõik suusajäljed ja pool maast pidin allamäge uisusammu tegema ning järsematest nukkidest sain ka laskusmisrada teistele ette teha.

Edasi ilmusid kohati suusajäljed ja siis lõppesid ja olin jälle esimene sõitja peale viimast lund. Lagedate peal oli mõnus, koorik oli väga tugev, aga metsa vahel vajus ikka päris sügavale läbi.
Kui oli 37. ja 36. km postide vahel (sõidetud 26,5 km), siis oli mul põhjust rõõmuhõiseteks: vastu tuli rajamasin!!! Võtsin rajalt kõrvale ja tõstsin kepid rajamasina juhi tervituseks, juht tervitas rõõmsalt vastu.
Edasi järgnes mõnusas meeleolus sõit, väga lahe oli sõita esimest jälge värskelt aetud rajal. Libisemine polnud küll kõige parem (rada oli natuke pehme), aga samas ka mitte väga halb. Kui jõuga lükkasid, siis sai suusa normaalselt libisema.

Ja peagi olingi Kuutse TP-s (kell 8:35), kus tegin väikese peatuse, sõin ära ühe energiageeli.

Kuutse-Elva 2:00

Jätkasin rõõmsas meeleolus mööda värskelt sisse aetud rada. Peale Peebu TP-d ilmusid kellegi suusajäljed. Peagi sain kätte isa-pojaga. Isa sõitis klassikat, poeg kõrval uisku. Poeg oli väga viisakas, kui ma hakkasin lähenema, siis ta võttis klassikajälge isa ette, ilmselt tahtis mind mööda lasta. Mina olin aga liiga kaugel ja siis allamäge võtsin kah jälge, isa järele. Isa siis lähenes iga meetriga pojale, hõikas, et sõida oma sõitu ja siis peaaegu sõitis otsa ja mina jõudsin kah järele ja siis me kolmekesi korraga hüppasime rajast välja ja parajasti oli just kõige kitsam koht - puutöömasinad olid rada kitsendanud. Ma ei tea, mis ime läbi, aga kuidagi me mahtusime sinna kolmekesi kõrvuti ja keegi ei kukkunudki...

Edasi tuli Palu. Palu-Elva lõik oli kõva rada ja liikumiskiirus suurenes märgatavalt. Järjest rohkem nägin ka teisi inimesi. Päris paljud olid oma koeraga maratonirajale jalutama tulnud. Kohtasin ka oma klubikaaslasi, kõigepealt Avot, siis tulid Udo ja Vaike ning Elvas nägin Arvot.

Elvasse jõudsin kell 10:35.
Einestasin (2 kahepoolset võileiba ja 1 energiageel) ja määrisin suuski 15 minutit ning kell 10:50 alustasin tagasiteed.

Elva-Kuutse 2:00

Peale keha kinnitamist ja kõva rada nautides sain päris hea kiirusega sõita. Libisemine oli suhteliselt hea. Peale Palut oli rada taas pehmem, aga tänu sellele, et teised seal peal sõitnud olid vahepeal, siis pisut kõvem. Vahepeal Palu ja Kuutse vahel läks küll väga kilomeetripostide lugemiseks juba, aga sõita oli ikkagi mõnus.
Peebu ja Kuutse vahel kohtasin korra ka Minni, vuhises teine suure kiirusega mäest alla, jõudsime vaid tervitada.
Ja ka Jaak Mae sõitis vastu stiilse klassikasammuga.

Kuutsesse jõudsin kell 12:50. Sõin ühe energiageeli.

Kuutse-Otepää 2:30

Kuutsest edasi sõites möödus varsti ka Jaak Mae, kes oli mingi hetk ümber pööranud. Ühe väga järsu mäe peal läks kena vahelduvtõukega mäest üles, päris kena oli vaadata.
37. kilomeetri posti juures oli põhjust korra keppe tõsta - 100 km sai täis.
Kuutsest kuni Harimäe aluseni sõitsid 2 kutti ees, üks lasi paaristõukeid, ka mäest üles, teine uisutas.
Aga siis tuli see Harimäele tõus, mida olin juba pikemat aega oodanud ja kartnud. Ja sellele tõustes ma ära väsisingi. Neid 2 kutti ma alates poolest Harimäe tõusust enam kordagi ei näinud. Ja oi kui raskelt see tõus tuli, no ikka väga raskelt. Aga lõpuks ma üles siiski jõudsin. Edasi sõitsin kraadi võrra aeglasemas tempos kui enne Harimäge.
Kohas, kus Elvasse minnes olin Kekkose rajale pööranud, sõin ära ühe energiageeli, aga see ei andnud mingit efekti. Viimased 10 km tundus mulle komberdamisena, mitte suusatamisena.
Libisemine oli erinevatel lõikudel kah väga erinev. Päikese käes olevates kohtades tuli ennast mäest alla kah jõuga lükata - lihtsalt ei libisenud, aga varjulistes kohtades olid laskumistel jäärennid ja sai väga suure hoo sisse.

Püüdsin meeleolu üleval hoida igasuguste märkide abil:
* näe, suusahüppetorn paistab
* Marguse keskus - see on ju Otepää,
* kui sa siit mäest alla lased, siis on peale Valga maantee veel ainult 2 km jäänud

Ja siis kell 15:20 olin ma lõpuks tagasi Otepääl. Kõik kohad valutasid, üldiselt oli hea meel, et kohale jõudsin, aga tuli kuidagi ka autoni jõuda mõnisada meetrit ja see mõnisada meetrit kõndi tuli suht vaevaliselt.

Kokkuvõtteks

Kokku olin rajal siis 9:05, kui pausid maha arvestada, siis Otepää-Elva ots ilmselt umbes 4:15 ja Elva-Otepää umbes 4:25, ehk suusatamist 8:40.

Jooki olin kaasa võtnud 3,5 liitrit, millest kulus ära ainult 2 liitrit. Sõin ära mõlemad kahepoosed võileivad ja 4 energiageeli, üks müslibatoon jäi järele.

Eile oli küll väga raske olek, aga täna on juba palju parem ja peaks vist järgmine nädalavahetus jälle mõne pikema suusaotsa tegema. Võiks Haanja suusarajad üle vaadata...

WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

2009-03-09T18:09:00.039+02:00

WAR 2009 Lätis 7.-8. märts 2009

Formaat: erinevad etapid rogaini põhimõttel
Võistlusaeg: laupäeval 10:00 - pühapäeval 3:00 ja pühapäeval 6:00-13:00
Võistluste koduleht: www.raid.lv, otselink tulemustele
Medisoft Adventure Team osales koosseis: Kaido Hallik, Aigar Sirel ja Eleri Hirv
Tulemus: saime 10. koha 22 võistkonna konkurentsis

Sinnasõit

Võistluskeskusesse Läti asulas Vecpiebalga sõitsime reede õhtul. Kohale jõudsime 20:30.
Suur tänu õde Kailile, kes oli nõus meile transporti võistlusele ja pärast võistluselt tagasi korraldama.

Enne võistlust

Tegime võileibu, sõime, uurisime Roadbook-i, kell 24 käisime välisvõistkondade kaptenite koosolekul.
Roadbook analüüsi tulemus:
* proloog on karm
* suusatamises maadleme kontrollajaga 17:30
* rattas maadleme kontrollajaga 20:00
* teisel päeval on jooks + ratas koos kõva pähkel, kus raske kõiki punkte võtta

Laupäeval äratus kell 7. Hommikul määrisin oma ja Eleri suusad.

Etapp 1 - Proloog joostes ehk kõik algatuseks punasesse

Proloog osutus seekordsel võistlusel üheks võtmeetapiks. Siin oli võimalik palju võita ja palju kaotada. Ülesandeks oli koguda rogaini põhimõttel väärtuspunkte (igale punktile oli antud tema väärtus), kes 150 või rohkem, see sai 5 punkti, 140-149, see 4 punkti jne (10-se sammuga), alla 110 punkti sai 0 punkti. Kokku oli maastikul 13 kontrollpunkti kokku 200 väärtuspunktiga ja optimaalset teed pidi kõikide punktide võtmine 6,5 km.
Oluline lisainfo:
* ületades kontrollaega (40 minutit) kuni 30 minutiga, võetakse maha 1 punkt
* arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid

Selleks, et meie võistkond oleks saanud maksimumpunktid, oleks (oi kui paha sõna) pidanud tegema:
* enne starti 15-30 minutise soojenduse
* ainult ühe liikme kotti panema natuke juua ja selle liikme joogipõiest oleks paaris punktis kõik kiirelt juua saanud, teiste liikmete kottidesse oleks pidanud panema ainult tühjad pudelid, et kott maksimaalselt kerge oleks
* tegema kiiresti õige planeeringu, hetkel tundub, et see võiks olla: 14-32-46-17-8-27-7, summa 151
* tegema köies jooksu nii kiiresti kui võimalik, et kõigi liikmete jõuvarud maksimaalselt ära kasutada

Soojendusest me loobusime, kuna tundus tobe enne 24 tunni võistlust veel sooja tegema hakata, kotid võtsime täislastis selga, kuna ei tahtnud pärast koti pakkimisele aega raisata, planeeringule kulutasime umbes 4 minutit (olime üks viimastest, kes rajale läks), aga ideaalvarianti ikkagi ei saanud (meie valik: 13-14-32-6-46-17-8-9-5, paha oli 13 juurde ja sealt välja lumes sumpamine ning 6 oli liiga väike number, et selle järele nii kaugele lumes sumbata), köies jooksu tegemine proloogil ei tulnud pähegi.

Raja keskel, kui üle poole ajast oli läinud, tekkis mul tunne, et me lahkume 0 punktiga, kas on üldse mõtet edasi pingutada. Siis aga meenus päästev juhendi punkt, et kui 30 minutit hilineda, siis läheb ainult 1 punkt maha, nii ütlesingi, et meil on aega 1:10, võtame rahulikult 150 punkti täis ja saame 4 punkti. Kahjuks polnud mul meeles juhendi punkt, et arvesse lähevad ainult kontrollaja sees kogutud väärtuspunktid. Võtsimegi siis 150 punkti täis ja heas usus, et saime 4 punkti, suundusime järgmisele etapile. Alles pärast võistlust saime teada, et olime 4 asemel 1 punkti saanud, samas parem kui 0, midagi kasu ikka oli sellest 52 minutisest pingutusest.

Eleri kommenteeris peale võistlust, et proloog oli tema jaoks kõige raskem sellel võistlusel, peale proloogi oli sama väsinud, kui peale 4-5 tunnist Winter XDreami.

Proloogil saadi maksimaalset 3 punkti. Proloogil oli esimeste kohtade peale võistlemisel suur tähtsus. Iga proloogil kaotatud punkti oli hiljem äärmiselt raske tasa teha. Võistkond, kes oleks proloogi väga tõsiselt võtnud (tõsiselt punases pingutanud, nagu oleks tegu orienteerumise lühirajaga) ja 5 punkti ära toonud, oleks pannud suure aluse võidule. Kuid asja teist külge vaadates: see totaalselt punases pingutamine oleks võinud hiljem väsimusena kätte maksta.

Etapp 2 - Ratas ehk mida teha 100 aastase kaardiga

Esimesse punkti (31) sõitsime kombineerides proloogi aerofotot ja selle nurgas olevat suuremõõtkavalist kaardifragmenti.

Ja siis tuli esimene kaardirosin - kaart, mille andmed kogutud aastal 1911!!! See pole trükiviga, tõesti aastast 1911. Mõni tee ja mõni talu isegi klappis, aga palju asju ei klappinud. Järv oli vähemasti olemas :)

Teise punkti (32) minekul küsisime teed kohalikult mehelt. Soovitas meil haigla juurest vasakule keerata. Nii tegimegi ja peale seda üks kaardifragment klappis ja olime vähemasti õigel teel. Punkti piirkond oli aga muutunud. Meie saabusime sinna natuke tagapool ja meil oleks olnud suur võimalus kohe õigesse kohta minna. Saimegi õigest teest mindud ja peatusime õige maja ääres, punkt oli teisel pool maja meist ca 10 meetri kaugusel, aga siis sõitis Twister enesekindla näoga talust mööda. Selle peale ütlesin mina, et Twister pidi kaugemas talus punkti kätte saama, muidu poleks ta siit mööda sõitnud ja pöörasime otsa ümber. Poleks olnud ju raske korraks teisele poole maja vaadata, aga ei, seda ma kahjuks ei teinud.
Seiklesime siis tagumise talu hoovis, kohalikud elanikud tulid välja ja aru saanud, et me ei räägi läti keelt, ütlesid vene keeles, et punkt on seal talu juures, kust me just tulime. Igaks juhuks lugesin kaardilt selle koha nime, kus punkt peaks olema. Peale seda hakkas naisterahvas minuga ainult läti keeles rääkima, noogutasin vaikselt ja läksime tagasi eelmise talu juurde ning komposteerisime. Teel järgmisse punkti tuli meile vastu Twister ja küsis, kas saime punkti kätte, vastasime jaatavalt. Nende kannul tulid vastu ka soomlased, kes vist Twisteri kannul olid sõitnud...

Kolmandasse punkti (33) minnes oli samuti kaardil ja maastikul erinevusi, aga teiste jälgi kasutades ja punkti piirkonnas olevat kogunemist kasutades saime punkti veatult kätte.

Neljas punkt (34) suhteliselt lihtsam, kaart küll ei klappinud 100%, aga õiges suunas minev tee läbis ka punkti.

Viienda punkti (36) juures oli maastik jälle muutunud. Teede hargnemises tee suundi vaadates sõitsime oma arust õiget teed pidi, aga sattusime siiski vale talu juurde. Nö "vale suunaga" tee osutus siiski punktiteeks. Peale mõningast seiklemist punkti piirkonnas saime selle siiski kätte.

Kuuendat punkti (37) tahtsin ma kaardi alusel leida...see tähendas, et peale tee pööramist peaks esimeses talus punkt olema. See aga oli väga-väga vara. Õnneks Eleri korrigeeris ja nii me ei hakanud otsima, vaid sõitsime edasi. Kui tuli tee haru, kus oli näha, et osad sõitsid otse ja osad olid ära pööranud, tuli mul mõõtkavale vastav pilt ette ja nii keerasime vasakule kõrvalteele ja saime peagi punkti kätte.

Seitsmendasse punkti (35) sõites parandasime korra Aigari ära lagunenud kaardihoidjat. Punkti saime ilusasti kätte, seal klappis maastik kaardiga suhteliselt hästi...

Etapp 3 - Suusatamine ehk kuidas me Aigari kaotasime

Kaardile on kantud ka 9. etapi punktid 73 ja 74.
Kasutusel olid avalikud teed ja buraanijäljed, rada oli peaaegu kogu pikkuses uisutehnikas sõidetav. Oli võimalik ka lõigata ja lumekooriku peal sõita, see aga nõudis kas piisavalt head suusapinna-kehakaalu indeksit, et läbi ei vajuks või suurt jõudu, et pisut läbi lume vajudes suudaks ennast jõuga edasi lükata.

o-tehniliselt lihtne, probleemiks oli aga meie liikumiskiirus. Aigar põhimõtteliselt harrastab ainult klassikalist suusastiili ja nii oli tal suuri probleeme jäistest tõusudest üles saamisel. Ühe sellise tõusu lõpus oli vaja vasakule järve peale pöörata. Vaatasin pöörangul tagasi, tundus, et Aigar nägi meid pööramas ja nii sõitsin edasi. Uisutasin järve peal mõnuga punkti juurde saare peal, Eleri kah kohe kannul, aga siis oli tühi plats... Noh, Aigar kogu aeg jäi maha, ootame siis teda... Tulebki keegi...aga ei, seal on rohkem rahvast...uus võistkond saabus ja siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas võistkond ja siis oli selge, et midagi on juhtunud, kõigi eelduste kohaselt sõitis Aigar mööda teed otse edasi.
Helistan Aigarile, ei võta vastu. Otsustasime, et sõidame mööda teed edasi, kuhu Aigar suure tõenäosusega läks ja teeme siis teistpidi tiiru. Nii tegimegi. Poole maa peal esimese ristmikuni helistas Aigar, kes oli ca 3 km üksinduses suusatanud ja ristmikuni jõudnud. Peagi saimegi kokku, läks veel õnneks :)
Edasi kaks punktivahet sõites ootasime pöörangutel Aigari kenasti järele ja saime punkti koos kätte. Siis otsustasin, et võtan Aigari sleppi. Nii tegimegi. Pean tunnistama, et vedamise ajal oli mul pulss seal punase kandis, peale etapi lõppu olin omadega üsna läbi. Sama ütles Aigar.

Etapp 4 - Ratas ehk mõnus veeremine

See etapp oli nagu mõnus puhkus. Kaart oli täpne ja probleeme polnud. Eleri kukkus paar korda, sai ka põlvele haiget, aga jätkas siiski ilma virisemata sõitmist.

Etapp 5 - Jooks ehk see lõputu lumi

See etapp oli üks suur lumes sumpamine.
Esialgu kaardile vaadates tundus, et tuleks alguses joosta ja 49 ning 48 ära võtta ja siis lumme sumpama minna, aga kuna oli suur hirm ise rada lükkama asumise ees ja stardist läks rada 54 suunas, siis valisime selle raja, et olla kindel ainult teiste raja kasutamises ja nii jõudu kokku hoida.

Kuigi meil oli esiotsa tiimidest lihtsam - saime nende jälgi kasutada - oli see siiski väga raske liikumine. Kohati poolde reide lumme tehtud jälgedes astumine.

Sumpasime punktid 54-57-55-56-53-50-51. Kui võimalik, siis tegime mõnes vabama lumega kohas ka jooksusammu. See lõputu lumi oli päris väsitav, lisaks hakkas tänu lumest tulenevale aeglasele liikumiskiirusele ka külm ja uni tikkus kallale ja mul hakkas paha, kõik iiveldas (võimalik, et suusatamise punases tsoonis oldud ca 1,5 tundi hakkas kah siin mängima).
Edasine plaan oli 52, siis tagasi 51 kaudu 48 ja 49 ning vahetusalasse.

Siis aga juhtus minu tähelepanematusest viga. Jälg läks 52 juurest lõunasse ja läände. Kuna suuna poolest klappis läänesuunaline jälg paremini, siis valisin selle, arvates, et lõunasuunaline jälg tuleb 57 juurest. Tegelikult läks lõunasuunaline jälg ümber metsatuka 52-e ja meie poolt valitud läänesuunaline jälg keeras varsti põhja 49 poole. Sain üsna pea, etapi esimese kümnendiku peal aru, et oleme teel 49 juurde. Lootsin, et mingi jälg lõikab siit veel 52 peale, aga mida polnud, seda polnud. Tegin ettepaneku ise jälge lükata ja minna oma teed pidi 52-e. Nii tegimegi, läksime 52-st põhja jääva lagendiku kaudu metsa, kohati vajusime kõhuni sisse, siis metsa all oli jälle parem, ainult jalalabani vajus sisse. Siis kui oli jäänud minna vast oma 200-250 meetrit jõudsime raiesmikuni, kus iga sammuga vajus kõhuni sisse ja raiesmiku tagumine äär oli oi kui kaugel, iga samm võttis aega nii umbes 15 sekundit. Tegin ettepaneku tagasi keerata ja sellest punktist loobuda. Eleri oli nõus. Aigar uuris küll, et kui palju veel minna on, aga siiski kah nõustus tagasi minema. Ütlesin, et võtame pigem rattas kõik punktid.

Sumpasime tuldud teed tagasi ja siis tee peale, mille äärde jäid 48 ja 49. Mina olin selleks hetkeks küps mis küps. Astusime paarkümmend meetrit 48 suunas, aga siis hakkasin rääkima, et 48 edasi-tagasi on 3 km ja me läbime seda 30 minutit ja siis me ei saa rattas tõenäoliselt kõiki punkte, et mina pigem sõidaks rattaga, kui jalgsi käiks. Nii siis läkski. Võtsime 49 ära ja tagasi vahetusalasse.

Etapp 6 - Ratas ehk loobumine

Ja siis saime ratta kaardi ja see oli aastast 1926. See tõotas küll seiklust, aga oma hetkeolekus - väsinud, unine ja paha olla - ei suutnud ma sellest rõõmu tunda, selle asemel olin murdunud ja tegin ettepaneku võtta 3 tee äärde jäävat punkti. Aigar ja Eleri arvasid, et võtame 2 punkti ära, siis otsustame.

Esimest punkti (63) ootasin ma vasakult poolt teed, aga maastik oli loomulikult muutunud ja tegelikult oli see vana talu paremal pool teed. Mina olin õigest kohast mööda sõitmas, kuigi seal seisid rattad, aga Aigar jäi seal korra käsi soojendama ja siis üks lätlasest pealtvaataja küsis, kas me punktis ikka käisime. Selle peale kutsus Aigar meid tagasi ja käisime ka punktis ära.

Teise punkti (61) leidmiseks otsustasin kasutada kramplikult odomeetri abi. Sõita täpselt sobiv arv meetreid ja siis punkti minna. Kui minu odomeetri järgi oli sõita jäänud veel 200 meetrit, oli taas "rattaparkla" ja nii läksime mööda jälgi. Selguski, et jäljed olid ca 100 meetrit liiga vara metsa tulnud ja päris pikalt tuli mööda lund edasi sumbata, et punkt leida.

Edasi jõudsime 0,5-1 km pärast ristumiseni peateega. Kaardil sellist situatsiooni polnud. Oli arvata, et kaardil olev tee punkti 60 suunas on peatee parempoolseks haruks. Näitasin Elerile ja Aigarile kaarti ja ütlesin, et mina pole valmis kaarti lugema 60-58-59 leidmiseks. Aigar ütles, et tal pole prille kaasas ja Eleri kah polnud huvitatud kaardi lugemisest ja nii otsustasime sõita otse, et punkt 62 ära võtta ja siis etapp lõpetada. Vahepeal oli kaardil mittekajastuv teede hargnemine. Võtsime suuna alusel vasakpoolse haru, see oli õige haru, aga kahjuks selgus ca 500 meetri pärast, et see tee on lahti lükkamata. Tulime tagasi ristumisse peateega. Sealt sõitsime edela suunalist teed pidi Madona-Cesise tee peale ja sealt võistluskeskusesse.

Jõudsime tagasi 1:20, st kasutamata jäi 1h ja 40 minutit. Aga vähemalt minu jaoks oli see ükskõik, vajasin hädasti puhkust, et kosuda...vahepeal tiirlesid peas mõtted, et minu jaoks on seiklusspordiga lõpp, on vaja kõik selle aasta plaanid tühistada, nii raske oli see 5. etapi lõpp ja 6. etapp minu jaoks.
Magama saime pisut enne kella 2.

Etapp 7 - Suusatamine - sain seda nautida

Ametlik äratus kell 5:30.
Ärgata oli, nagu ikka, raske, aga kui üles sai, siis oli suhteliselt hea tunne.
Tuli kaardile kanda joon, mille äärest tuli leida 3 KP. See etapp oli minu jaoks mõnus. Vahepeal oli küll plaan, et ma veaksin Aigarit, aga niipea, kui ma seda mõtlesin, kohe hakkas mul paha olla ja loobusin vedamisest. Punktid leidsime ilusti, jõudsime kontrollaega väikese varuga ja mul jäi sellest suusatamisest mõnus tunne.

Etapp 8 - Jooks - sai isegi joosta

Tegime väikese 5-punktise ringi (66-65-68-67-64). Seekord sai üle poole rajast joosta ja saime normaalselt selle läbitud.

Etapp 9 - Ratas - mõnus punkt võistlusele

Punktid tuli ise kanda vabalt valitud eelnevalt kasutatud kaardile. Valisime etapp 3 suusakaardi.
Võtsime mõlemad punktid (järjekord: 74-73), kuigi vahepeal tundus, et see viib kontrollaja ületamisele. Siiski saime 15 minutit enne kontrollaega lõppu tagasi. Oli tore rattasõit mõnusa tempoga.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks jäin rahule võistluselt saadud emotsiooniga. Tore oli võistleda, kus eesmärgiks ei olnud iga hinna eest maksimaalset kohta saada ja oli mõnus liikuda (välja arvatud etapi 5 lõpp ning etapp 6). Samas salajane väike eesmärk - võita võistkonda Rumakss - jäi saavutamata. Eks tuleb järgmist korda oodata...

Ja suur tänu Kailile, kes meid kenasti Lätist tagasi transportis ning meil autos magada lasi ning Hellele, kes minu osalemist toetas.

Winter Xdream

2009-02-09T14:19:00.002+02:00

Winter Xdream kohta on paar sõna kirja pannud Aivar: loe siit.

25. jaanuari treening Sulbis

2009-01-26T19:12:00.005+02:00

25. jaanuaril toimus treening Võrumaal Sulbis.
Aivar kirjutas oma blogis korraldajapoolse nägemuse.

Minu poolt muljekillud:

* tore oli rajale pääsemise lisaülesanne - tammelt oksa saagimine kõrgustes

* peale rattarajale startimist lagunes mul käiguvahetaja, aga perepoeg Margo ulatas kiirelt abikäe ja peagi oli esimesele käiguvahetajale puuklotsi ja mägiaivari teibiga 3. käik fikseeritud

* rattas Kristjan, vana talisupleja, otsustas ühe etapi, kus oli valida ühelt või teiseltpoolt ümbersõidu vahel, otse üle Võhandu minna, kuulu järgi oli mingil määral seal jääd olnud, aga rattaga jõe keskele jõudes kukkus sisse, ise pääses enam-vähem kuivalt kaldale, aga ratas kukkus jõkke ja ratta väljatoomiseks pidi ka ise ikkagi vette ronima...aga läbis raja täies ulatuses ja kõige kiiremini. Kristjan oli üsna imestunud, kui kuulis, et see jõgi, kus ta suples, oli Võhandu, võimalik, et teades, et see on Võhandu, poleks ta otse läinud...

* Maret haigestus enne treeningut ja seetõttu jäi treeningul osalemata

* Mina olin seekord suhteliselt nõrk, meil Aigariga kaotus Kristjanile kujunes üllatavalt suureks, tervelt tund aega, oma arust tempo väga aeglane polnud, aga kohati oli mul raskusi Aigari tempoga kaasaminekuga. Peale trenni mind siis noriti, et "mis juhtus", ilmselt tsiteeriti eelmise aasta Mareti küsimust Aigarile :)

* jooksu 7. punkt oli kõige tehnilisem punkt ja seekord ükski osalejatest seda ei leidnud, kui meie Aigariga punkti piirkonda jõudsime, siis olid seal regulaarse kammimise jäljed, peale 15 minutist otsingut helistasime Kristjanile ja saades teada, et keegi polnud punkti leidnud, tulime kah tulema

* lõpus tuli lahendada teine lisaülesanne, rajal leitud tähtedest lahenduslause kokku panna, jooksu sõna "Võrumaal" tuli hoobilt, aga rattaosas olevat kahte X-i ei suutnud kuhugi paigutada, kui Aivar andis vihje rooma numbritest, siis 5 sekundi pärast oli lahendus käes: "XXV jaanuar Võrumaal"; pärast Hellele seda lugu rääkides, ütles ta, et Aivar pidi ju andma info, et "päev kuu koht". Jah, Aivar kirjutas küll need kolm sõna meile paberile, aga ju peale trenni oli mõte nii kinni, et ei taibanud neid kolme sõna lahenduse vihjena võtta...

Lõpetuseks tänan Aivarit, Hellet ja pererahvast toreda trenni, sooja sauna ja maitsva söögi eest.

Aivari pildid

Icebug 25h matkasport 2009: seiklusporr

2009-01-15T04:47:00.002+02:00

Toimus: 10.-11.01.2009 Tudu alevikus Lääne-Virumaal
Võistkonnas: Aivar Jõgiaas, Eleri Hirv, Aigar Sirel
Olime rajal 22 tundi 11 minutit ja 7 sekundit. Saime koos trahvidega ajaks 39:21:07, mis andis meile üldarvestuses 10. ning segade hulgas 5. koha.

Vabandus

Kõigepealt pean ma vabandama teiste võistkondade ees, kes meist lõpparvestuses tahapoole jäid, sest me ei järginud 100% "fair play" põhimõtteid. Peale meie teist suusapunkti (veekeetmise punkti), jätkasime me kaheliikmelisena, teavitades sellest ka korraldajaid, ning peale suuska jalgsi jälle rattaalasse jõudes (ketaste saagimise punkt) tellisime me endale finišisse saamiseks transpordi järgi, teavitades sellest ka korraldajaid. Oma arust me võistlesime väljaspool üldarvestust, kuid ega me üldarvestuses figureerimise eest süümepiinu ka tunne. Kõige tähtsam on siiski saadud emotsioon!

Halb üllatus

Reede õhtul varustust paika sättides tuli välja tõsiasi, et Eleri ja Aigari rattalenksud on ülemõõdulised ning kaasa võetud kaardialus neile ei sobi. Seega sai kaardialusega varustatud ainult Aivari ratas. Kogu meie ilus plaan - Eleri loeb kaarti ja meie Aivariga tiksume kaasa - läks vett vedama.

Proloog

Võistlus sai alguse Tudu aleviku keskväljakult, kust suunati meid tutvuma kohalike kultuutimälestistega. Kõigepealt Eesti Vabariigi ajast pärineva veski varemetega, mis meenutas oma stoilises rahus kunagise kodanliku korra hiilgust. Seejärel suundusime kohaliku külamehel juhatamsel laululava juurde, kus eesti sugu ja iseäranis kultuuri arendatud on. Järgmisena ootas meid eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal püstitatud hoone, kus omal ajal kohalikud vanemad suurt sõjanõu käisid pidamas, kui vaenuvägi olla maale tulnud. Edasi liikusime lähiminevikku ning nägime nõukogude Eesti teadus-tehnilise revolutsiooni tähisena püstitatud moodsat metallist vaatetorni. Viimaseks jätsime kalmistu värava, kust saatsime pilgu puude allee lõpus oleva metsavendade ühishaua poole. Ajaloo ringkäik tehtud, tagasi keskväljakule.

Esimene rattaetapp

Esimene punkt ja esimene viga. Sõitsime õigest teeotsast mööda ja keerasime paralleelsest situatsioonist ära ehk teisisõnu liikusime juba järgmise punkti poole. Veast aru saanud, püüdisime veel sündinud kahju heastada ja proovisime mööda sihti õigele teele jõuda. Kuid kuna siht ootamatult sõidetamatuks muutus, siis loobusime sellest ja läksime tagasi sinna, kust normaalsed inimesed punkti liikusid. Punkt asus vares, kuhu tuli umbes 200 meetrit läbi lume sumbata. Mina hakkasin kohusetundlikult ratast punkti poole lükkama, kui Aivar küsis:"Mis asja? Lähed rattaga punkti?" Ma vaatasin talle süüdlaslikul pilgul otsa ja kostsin vaiksel häälel: "Aga ma pean ju." Sekundid möödusid ning mõistmine ilmus Aivari näole - üks SI-pulk oli ju ratta külge kinnitatud.

Järgmises punktis ootas meid esimene lisa ülesanne. Kõigepealt morse, mis ütles meile, et Eleri läheb hoone katuselt köiega laskuma, Aivar läheb teisele poole maja võrgutama ja Aigar chillib niisama. Köieülesanded tehtud kammisime koos paari võistkonnaga maja ning leidsime punkti lõpuks keldrist.

Edasisse punkti pidime liikuma mööda raudteed. Õnneks olid metallivargad oma tööd kohusetundlikult teinud ja kõik raudtee rööpad pihta pannud ning tänu selle aasta talve ootamatutele külmadele olid ka raudtee liiprid oma salapärase otsa leidnud kohalikus soojusenergiaringluses. Igatahes oli alles jäänud teetammil väga hea sõita. Natuke libe oli, aga meid see ei häirinud. Punkt ise asus järjekordses vares.

Selle etapi viimane punkt asus Tudu rabajärve ääres. Ühtegi mõistlikku teed sinna ei viinud ning seetõttu otustasime, et läheme piki kraavi, kuna see viis raba serva välja, ja sealt järveni oli juba kiviga vista. Tegelikkuses ei olnud see teekond midagi nii roosiline. Tekkis umbes 4-5 võistkonnast koosnev rong, mis pigem kõndis kui sõitis piki kraavi ja kraaviperve. Kui lõpuks omadega rappa jõudsime, õnnestus Eleril ühel järvekesel esirattaga läbi jää vajuda. Seal ta siis beezitas natuke aega selili maas üks jalg jääaugus. Kui läksin ratast välja tõmbama, sain isegi koha sügavuse ära mõõta - õnneks polnud sügav. Edasi oli veel natukene maad sumpamist ja saime kokku liidrite jäljega, mis meid kenasti järvele juhatas. Punkti jõudes oli Eleri pisut pettunud, sest järveni tuli kena laudtee, kuid meie pidime ratastega rabas rassima.

Esimene jooksuetapp

Koosnes kahest kolmepunktilisest liblikast, mis tuli läbida ortofoto põhjal. Esimesena tuli meil läbida alumine ring. Kuna laudtee tundus nii ahvatlev, siis hakkasime mööda seda liikuma. Paarisaja meetri pärast jõudis meile kohale, et me liigume täiseti vales suunas, ning kuna kõrval olev mets ei olnud ka väga kutsuva välja nägemisega, siis keerasime otsa ringi. Tagasi algusesse. Pikki järve liikudes võtsime juba tuttava rattajälje üles ning hakkasime mööda seda liikuma. Läks ladusalt - liidrite rattajälg, punkt, siht-tee, lõige läbi metsa, tee-siht, punkt, tagasi mööda sihti-teed, oma tekitatud rattajälg ning mööda seda liblika lõppu.

Liblika lõpus metsamajakese soojuses järekordset morset lahendades saime teada, et tuleb teha varustuse kontroll. Väljas oli juba pimedaks muutunud ning tuul tõusnud. Majakesest väljudes hakkas suht ruttu külm. Tegime kiire kontrolli ning spurtisime üle järvejää teise liblika esimese punkti poole. Rabamändide vahele jõudes lasime hool raugeda ning nautisime metsa soojust ja tuulevaikust. Siin etapil ei pidanud väga kaardi lugemisega vaeva nägema. Tuli lihtsalt olemas olevaid radu vaadata ja neis sobivaim valida. Sellel etapil suutsime ka tempo ära kaotada. Aivar küll uuris vastu tulnud võistkondade käest, et kas nad on tempot näinud. Saime isegi kinnitust, et olla seal nähtud, kuhu me liigume, aga sellegipoolest me teda üles ei leidnud.

Teine rattaetapp

Peale jooksu soojendasime end pisut metsamajas ja teele me läksime piki laudteed. Laudtee lõpus olevalt infostendilt saime teada, et me ei peagi mööda suurt teed ringi sõitma, kuna Punasoost lääne poolt läks peaaegu et otsetee Aravuse järve lähedale. Tegelikkuses osutus see valik veaks, sest tee oli väga halvasti sõidetav ning meil kulus mõttetult palju aega ja energiat. Üldkasutatava teeni välja jõudes märkas Eleri, et üks tiim oli sealt samast metsa tõmmanud ja järve poole vehkat teind. Läksime neile järele. Punktini viis ilus pehme lumevaibaga kaetud heinamaa tee. Punkt võetud. Tagasi suurele teele ja järgmise poole teele. Kätte saime punkti probleemideta, kuid mina sõin siin punktis oma viimase võileiva ning teistelgi olid toidu- ja joogivarud otsakorrale saamas. Ootasime igatsusega jõudmist varustusala juurde. Viimases rattapunktis meie ootus täituski. Morse lahenes ning ütles meile, et võime oma varustue kotist võtta kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Seda võimalust ei saanud me ometi kasutamata jätta. Toppisime endasse ja seljakotti nii palju söödavat ja joodavat kui mahtus. Uued kuivad riided selga, vahetasime lambiakud ja olimegi valmis edasi liikuma.

Teine jooksuetapp

Esimeses punktis olev morse lubas meid tõukekelguga väikese tiirukese karjäärinõlvadel teha. Viskasime võrdõiguslikkuse põhimõtted üle parda ning Eleri sai naiseliku, korviga, tõukekelgu ja meie Aivariga mehelikumad, ilma korvita, kelgud. Et asi täielikult korrektne oleks, siis me sõitsime Aivariga laskumisel veel hunnikusse ka. Kohtunik jagas meile aegkriitilist informatsiooni, et oleme hetkel 9. kohal, liidritest maas 3 tundi. Pooleteise tunnipärast saame suuskadele ning liidritel on midagi juhtunud, sest nad on tund aega hilinenud järgmisse oodatavasse punkti (arvatavasti suusa algusesse). Nii palju positiivseid uudiseid tuli korraga, et Aivar tähistas seda ühe Sleha sisse võtmisega.

Järgmise jooksupunkti võtsime koos lätlastega ning Eleri pahandas, et miks me kõnnime, mitte ei jookse. Siin pean tunnistama täiesti oma süüd, kuna sel hetkel ma tunnetasin, et kõndides on meil lootust kaugemale jõuda kui joostes.

Kolmas punkt oli kuskil Kunda jõe äärses küngastikus. Paar loogilisemat küngast läbi käinuna ning nähes, et iga künka otsa viisid jäljed, läksime lõpuks jõe äärde välja. Eleri sai end käänakute järgi paika ning siis leidsime punkti suht ruttu. Siin punktis oli ka mingi 3-4 võistkonda koos ning seetõttu sai ka järgmisesse liigutud hanerivis. Väike kobistamine punkti piirkonnas, kuid ei midagi olulist. Poolel maal suusa algusesse liikudes tuli meile vastu kaks liidrite (Kohtla-Järve Kalev ja Team VAUDE Adventure) võistkonda. Eleri ohkas - kolm tundi suusatamist! Ca 500 m hiljem kohtusime ISC Adventure Team'iga, kes samuti lahkus suusatamisest. Nägime veel Peraküla Krupi effektset laskumist esimese suusapunkti poole ning siis tuli ise alustada tegevust suuskadega.

Esimene ja viimane suusaetapp

Suusk koosnes kahest liblikast Mõedaku suusaradadel, mõlemas seitse punkti. Suusasaabaste jalga ajamisel selgus, et Aivaril talla all villid ja kõik kohad verd täis. Ta ütles küll, et tema suusatama ei tule, aga mina ei jätnud jonni ja muudkui utsitasin tagant. Eleri puikles ka vastu, et tema kaarti ei loe, sest tema nii nõrk suusataja. Mina jällegi ei võta iialgi kaarti oma kätte, kui mul orienteerujad pundis on, ning nii saigi kaart esialgu Aivari kätte. Esimene punkt näitas ära, kui hea suusataja keegi on. Eleri läks mängeldes uisusammuga mäest üles, Aivar valugrimassiga näol uisutas samuti mäkke ning lõpuks siis mina käärsammuga sõna otseses mõttes sammusin mäest üles. Teises punktis oli järjekordne morse. Ülesandeks oli liiter vett keema ajada. Mina võtsin siis kotist teekannu ja Aivar oma kotist gaasipõleti ning hakkasime vett kuumutama. Eleri vaatas väga kahtleval moel, et see asi ei saa küll õnnestuda. Kohtunikud olid ka suht ebalevad. Ütlesid veel igaks juhuks, et ega vesi peagi päris pisikese mulliga keema, piisab kui juba mull sees on. Me Aivariga aeg-ajalt piilusime, kohtunik ka, kaane alla, et kas juba? Kuid ei veel. Huvitav on veel see, et ei oska arvestada, kui palju oleks üldse normaalne aeg, et vesi keema läheks sellises situatsioonis. Seepärast tundus ka ooteaeg suhteliselt pikk. Lõpuks läks meie vesi suisa mulksuga keema ja meie olime rahul, kohtunik ka. Samas pakuti puljongikuubikuid ka, et sooja puljongit teha, kuid kuna meil kellegil otsest vajadust selle järgi ei olnud ning mina, esteedina, joon puljongit ainult kruusist, siis loobusime sellest ja kasutasime vett hoopis lume sulatamiseks.

Järgmisse, kolmandasse, punkti liikudes tegi Aivar lõpliku otsuse, et tema enam edasi ei tule, vaid läheb suusa algusesse, kus oli meil Martti oma soojas transpordivahendis võistlejatele kaasa elamas. See oli raske samm, sest minu süda tilgub alati verd, kui peab katkestama. Eleri tahtis jätkata ja kuna Aivar sai Martti hoole alla, siis ei olnudki jätkamise otsus nii raske teha. Jätkasime siis nii öelda väljaspool üldist arvestust. Kaardi sokutasin Eleri kätte ja esimese liblika lõpuni olin ma solidaarne ja käisin koos Eleriga punktitähiseid ise ka vaatamas. Teises liblikas oli mul juba mäest üles ja alla saamisega nii palju tegu, et kui mina punkti piirkonda jõudsin, siis oli Eleril enamasti juba punktis käidud.

Suusa lõpus Eleri veel kommenteeris, et me sõitsime nii aeglaselt-aeglaselt. Ma hoidsin suu kinni ja lahendasin morset. Õnneks lõpetas siis oma suusasõidu ka võistkond Alaska Forever, kes nibin-nabin enne meid läks suusatama. Seetõttu mu enesetunne natukene paranes.

Kolmas jooksuetapp

Suusa lõpule järgnes jooksu etapp, kuid kuna meil oli 5 tundi kontroll aja lõpuni, siis suunati meid koheselt rattavahetusalasse. Lubati võtta üks teele jääv punkt, kuid kuna see punkt ikka nii väga teele ei jäänud, siis läksime mööda suurt teed otse rattaala poole. Ilm oli sulaks läinud ja tee oli kaetud kiilasjääga. Eleri käis oma naelikutega kindlalt keset teed, mina olin vastavalt tuule suunale kord ühel kord teisel pool kraavis. Ühel teeristil näitas viit "Tudu 25". Vaatasime seda ja vaatasime teed ning mõtlesime koos, et kutsume endale Martti järgi, kuna meil ei olnud enam erilist motivatsiooni rattaga sõita 25 km.

Lõpp meie jaoks

Rattaalas saime hunniku matemaatika ülesandeid. Iga vale lahenduse eest tuli saagida palgist ketas. Eleri lahendas ja arvutas, mina ainult mölisesin. Kui Martti kohale jõudis, siis tšekkasime oma valede vastuste hulga ära. Tulemuseks 3 valet. Ketaste saagimisest loobusime ja lasime end selle asemel finišisse sõidutada.

Kriitika

Tegelikult tuli mul see mõte suusatamise teisel liblikal, kui ma olin juba suht tüdinud, et iga suusapunkti võtmiseks pean ma suusad alt ära võtma ja pärast suuskade jalga saamiseks sulalund klambrite vahelt ja suusasaabaste alt ära kraapima. MÕTE: kohati jääb mulje, et kogu rada koostatakse mõttega, et rada läbitakse ainult joostes ning pärast visatakse kulli ja kirja, et missugusele etapile me mingi abivahendi võistlejatele ristiks kaela sokutame. Võiks ikka mõelda, et kaasaoleva vahendiga oleks mugav ja mõnus rada läbida. Ma ei taha väita, et kõik suusapunktid peaksid drive-in olema, kuid mõned oleksid võinud ikka suusarajal ka paikneda. Ma ei oskagi siin head samaväärset võrdlust tuua - võib-olla rulluisu etapp, kus kõik punktid asuvad puuladvas või soos.

Üldiselt oli väga tore. Toredad võistkonnakaaslased, kena rada, lahedad korraldajad ja ega kaasvõistlejatelgi viga polnud.